fbpx
  • Tripid

    Viru – Nigula

    Viru – Nigula kalmistul töid tegemas kõvasti käinud aga ringi vaadata pole olnud mahti. Seekord oli teha üks väiksem töö ja jäi aega luusimiseks. Kõigepealt viuh kiriku juurde, see pidavat olema üks vanimaid säilinud kirikuid Virumaal. Kiriku ees on päris suur Vabadussõja mälestussammas. Endisaegses pastoraadihoones asub ka kohalik koduloomuuseum aga see oli kahjuks juba kinni. Tähendab jääb järgmiseks korraks 😉

    Väike tiir ka kirikuaias, siin on päris huvitavaid ratasriste ja muid hauatähiseid. Siit leiab isegi mälestusmärgi Siberisse küüditatutele.

    Kui kiriku ümbrus uuritud suundusime uurima kabeli varemeid. Siin on päris ägedalt põõsasse varjatud veetünn, selline lahendus ei riiva silma. Kabel rajati ka ilmselt 13 sajandil nagu kirikki, väidetavalt oli see kabel vanim kivist sakraalehitis Virumaal. Samas on see kabel omamoodi huvitav veel selle poolest, et erineb samal ajal püstitatud hoonetest idast tulnud ehitusstiili poolest. Arvatakse, et kabel rajati tähistamaks Liivi ordu võitu 1268 Liivi ordu ja venelaste vahel toimunud lahingus. Pärast luterlikku reformatsiooni jäi kabel hoolduseta ja muutus rahvaliku ebausu keskuseks, mis 17 saj keskel põhjustas osalise lammutamise ja järgneva lagunemise. Tänapäeval on säilinud endisest kabelist otsaviil. Siinkandis on veel terve hulk pisikesi mõisaid mis väärivad ka vaatamist, ükspäev võtan selle kah ette 😉

  • Tripid,  Tsill

    Kogukonnaga trippimas

    Nonii, ikka lasti koos kogukonnaga trippima 😉 Päris ägedaid trippe orgunnitakse, kuigi eks mul ole need kohad enamjaolt juba varasemalt ja korduvalt läbi kolatud. Eelmisel aastal oli ka Ida-Viru tripp ja isegi kui siiapoole 10 trippi jutti teha ei jõua kõiki ägedaid kohti läbi käia. Kui eelmisel aastal alustasime Purtse kindluselamust siis seekord alustasime Kaevandusmuuseumist. Varasemalt siia nii mõnegi grupi toonud aga ise veel kordagi käinud ei olnud. Siin natuke teistsugused reeglid kui tavamuuseumis ja pilet on ka päris soolase hinnaga. Iseenesest päris äge muuseum ja siin läks meil õige mitu tundi koos lõunasöögiga. Aga sellest muuseumist kirjutan ükspäev eraldi pikemalt. Siit edasi kimasime Narva, seal pidi meil olema linnuse külastus giidiga.

    Vot sellise rongiga saab siin sõita 😉

    Sellega oli muidugi üks huvitav seik ja sõnal on ikka suur jõud. Kui ma enne reisi programmi vaatasin siis mõtlesin, et Narva Hermanni linnus on küll igavesti äge koht ja seal on avatud uusi ruume külastajatele aga mulle meeldiks Kreenholmis rohkem luusida. See on kuidagi selline huvitava energiaga koht kuhu tõmbab tagasi, kuigi ma seal korduvalt käinud. Muidugi eriti äge on seal siis kui lüüsid lahti ja kosed vett täis, see asi on õnnestunud oma silmaga ära näha, eks ma sellest ka ükspäev kirjutan pikemalt. Kuna tammi juhtimine käib Venemaa poolelt siis ei tea keegi kunagi millal nad suvatsevad lüüsid avada. Kohapeal selgus, et orgunnimisel oli kuskil mingi “kala” sees ja me ei saanud linnusesse, selle asemel saadetigi meid Kreenholmi 😀 😀 Vot mõtle veel, et nii võiks olla… Ah jaa linnuse õuel oli isegi korralik näitus EV taasloomisest ja kohalikud meistrimehed müüvad arheoloogiliste leidude sarnaseid ehteid mida mina tavaliselt töötubades huvilistega meisterdan 😉

    Ja olimegi viuh Kreenholmis, giidid aeti vabal päeval välja 😉 Kuna siinne marsruut ja jutt teada siis irdusin vaikselt grupist ja kolasin omal käel. Kreenholmi kohta saab lugeda pikemalt siit. Vahepeal on siin muidugi nats korrastatud ja päris palju üritusi korraldatud. Hakkas silma, et uue peavärava juures on ilusti lipud üleval aga kolmest lipust ainult Eesti lipp on valgustatud. Ühes hoones oli aknal näha isegi nõukaaegset konditsioneeri mis aknaauku käis. Mulgi selline kodus olemas ja täitsa töötab 😉

    See rõdu mis ehitati Joala kontserdiks seisab ka paigal. See istutati päris hästi konteksti, kes ei tea see arvab, et see on sama vana kui hoonegi 😉 Kui juba piiri ääres siis tuleb ikka naabreid ka vaadata, huvitaval kombel ikka veel püsib seal ühe maja katusel püsti üsnagi väsinud tornike.

    Praegu ühes saalis mingi huvitav sidumismängude näitus ja teises saalis pandi püsti lava miski ürituse jaoks. Mõned päevad tagasi oli isegi hommikutelevisioon Kreenholmis saadet tegemas.

    Kolasin nats mööda kottpimedaid keldreid ja ega ülemistel korrustelgi käimata jäänud.

    Vanadest ladudest on rämps ära koristatud ja väidetavalt tahetakse siia teha näitusesaalid ja panna liikuma väike rong nii nagu omalajal oli. Kahe tööstushoone vahel oli ka päris korralik pitsaahi 😉 Päris suur teine, mina igatahes üle ääre sisse piiluma ei ulatunud. Tegelikkuses on see muidugi ventilatsiooniava. Kurjad keeled räägivad, et Kreenholmis on plaanis uus ekskursiooniprogramm mille käigus saab sisse ka tornidesse. Sealt pidavat avanema päris äge vaade ümbrusele.

    Lõpuks jõudsime Narva – Jõesuusse, majutuskohaks oli Meresuu spa. Pole siin aastaid käinud, päris kobedaks teine vahepeal tehtud ja täitsa soovitan käia tsillimas. Peale spaad ja vägevat õhtusööki vaatasime üle ka kohaliku kuulsa ranna.

    Meresuu spa ees on selline vahva mängiv purskkaev

    Hommikul ühe jutiga kohe Rakvere linnusesse. Siin pole ka oma paar aastat käinud, veelvähem muidugi giidi saatel. Kui vähegi ajaloohuvi on siis soovitan käia giidi saatel saate kuulda nii mõndagi põnevat ja proovida ka püssirohtu teha 😉 Kui õigel ajal sinna satud siis näed ja kuuled ka väikest kahuripauku.

    Piinakambris saab ka giidi saatel palju teadmisi erinevatest vanadest piinamismeetoditest ja piinariistadest, kas linnuses oli oma timukas või ei jne jne. Linnuses on veel palju muudki põnevat tegevust millest tasub ise osa saada mitte siit lugeda 😉 Kui tiir peal kinnitasime keha kohalikus kõrtsus, toit oli väga hea. Ja läbi ta selleks aastaks ta jälle oligi. Nii, et oodake, nagu lubatud sai kriban ükspäev Kaevandusmuuseumist ja suurveega Kreenholmist pikemalt.

    Väike pauk kahurist ka 😉

  • Söök - jook,  Tripid

    Narva – Jõesuu

    Ükspäev tegime Jüris väikse pitsa üle hulga aja. Üldiselt ma mingi pitsa fänn pole aga korra – kaks aastas võib näksida. Jüri Itaalia pitsakas teevad üsna talutava asja valmis, kuigi võib öelda, et varem tehti paremini. Aga eks söömise juures tuleb ikka häid mõtteid 😉 Varsti järjekordne kogukonnareis Ida – Virusse tulemas, eelmine aasta sai ilma piiranguteta käidud, sel aastal nõutakse teise sordi inimestelt negatiivse testi olemasolu. Pole küll miski vaktsiinivastane aga pimesi torkima ka ei torma enne kui teadlastel ja arstidel pole ühest seisukohta. Pole erilist vahet kas torgid või ei, nagunii levitavad nii torgitud kui torkimata viirust ühtemoodi. Võite mind nüüd tuimalt lamemaalaseks pidada aga jätab külmaks see arvamus. Ütlen sellepeale, et hakake ükskord ometi oma elu elama. Ootan huviga teateid uute kollete kohta esimese sordi inimeste pidudelt. Aga see selleks, pole kindel kas õnnestub sel aastal reisiga ühineda, seega tuleb ise ära käia 😀 😀 Ühendasime meeldiva kasulikuga, sebisin ühe väikse tööotsa ka sinnakanti ja minek.

    Tee ääres kohtas isegi mõnda kanepipõldu, neid vaadates meenub kohe aastatetagune keskkrimka “suurüritus” Viljandimaal kanepilõikustalgute näol 😉 Lõpuks asjad aetud olime tiiruga Narva jõe kaldal, seal üle lombi paistab Venemaa. Siinkandis on huvitaval kombel veel säilinud mõni vana teejupp. Kui meil Põhja – Eestis on tuntud munakivitee siis sealkandis on paekivitee 😉

    Narva-Jõesuu on väike kuurortlinnake Soome lahe ja Narva jõe suudmes. Kuuroti kuulsus algas 1873 aastal kui hakati ehitama üürisuvilaid ja heakorda looma. 1876 aastal avati soojade vannide osakond, ehitati muda- ja vesiravila. Narva – Jõesuu oli XIX sajandi algul popiks suvituspaigaks Peterburi aristokraatidele. Seda linnakest on nimetatud ka Läänemere pärliks ja Eesti Rivieraks. Omaaegseid kuulsuseid on siin käinud nagu putru. Ega Narva – Jõesuu pole tänapäevalgi sugugi kehvem kuurort, kuigi vahepeal lasti natuke käest ära. Esimese peatuse tegime sadama juures, siin noored valmistusid just purjetama minekuks ja puude all oli väljas fotonäitus. Hetkel on isegi avatud Narva ja Narva – Jõesuu vaheline laevaliiklus. Ükspäev peaks ära proovima ka selle harulduse. Pikemalt ei hakka linnakese põnevat ajalugu ümber kirjutama, huvilised saavad seda lugeda siit.

    Viskasime pilgu peale ka kuursaalile, kahjuks on see väga trööstitus olukorras. Esimene kuursaal rajati siin 1882 kuid see hävis tulekahjus 1910 aastal. Uue hoone projekt telliti kuulsalt poola arhitektilt Marian Lalewiczilt ning maja valmis kiiresti mõne aastaga. Kuursaali peeti kahe MS vahel Narva-Jõesuu silmapaistvaimaks hooneks. Suur osa hoonest õhiti 1944 aastal, säilinud tiivas tehti 1950 aastatel kõvasti ümberehitusi. 1990 aastate alguses hoone põles ja on sellest ajast saadik olnud kasutuskõlbmatu. Kuigi omalajal Silmeti tehase tegelased lubasid selle taastada aga sinnapaika see paraku on jäänud. Vaatasime natuke tiigil toimetavaid partide pesakondi ja tiksusime edasi kodupoole. Huvitav miks osad vesikuppude lehed on vee kohal püsti….

    Merikülas vaatasime kohalikku mälestusmärki pankranniku servas. Siinkandis peaks olema ka Peeter Suure merekindluse ehitisi aga eks ükspäev uurin neid ka lähemalt. Kuskil siin peaks olema betoonbunkrid ja kahurialused mis nagu enamus muidki selle projekti ehitisi jäi valmis ehitamata. Siin olla II MS ajal maabunud Balti laevastiku dessant, 516 võitlejat major Stepan Maslovi juhatusel, kellele oli tehtud ülesanne murda läbi Auvere raudteejaama ja ühineda sealsete Punaarmee üksustega. Samuti oli neile antud korraldus kohelda kohalikke inimesi kui vaenlasi, põletada kõik hooned ja tappa kõik vene keelt mitterääkivad inimesed. Merikülas mõrvasid nad täägilöökidega Meta Süvalepa koos väikse pojaga. Dessant hävitati täielikult järgmisel päeval, mistõttu nad ei saanud oma ülesandeid täita. Selle dessandi mälestuseks püstitati siia 1972 aastal mälestusmärk. Kas see seik ka tõsi on teavad ilmselt ainult osalised ise. Internetiavarustes liigub selle asja kohta erinevaid versioone. Aga kui siitsamast mööda väikest teerada mööda pangast alla turnida avaneb ilus vaade liivarannale Narva – Jõesuust Sillamäeni välja.

    Koduteel põikasime läbi Haljalas Sämmi grillist plaaniga keha kinnitada. See kahjuks jäi katki, no 15€ tavalise seaprae eest on ikka liig mis liig, isegi restos on asi odavam. Muidugi ei hakanud küsima, äkki olid selle hinna sees ka lauanõud kaasavõtmiseks. Suundusime vanasse heasse Viitna kõrtsu, seal sai alla 10€ per face nii prae, magustoidu, mahla kui ka kohvi. Söök ise maitsev ja soovitan külastada seda rahakotisõbralikku asutust kui sealkandis kõhud tühjaks lähevad.

  • Tripid,  Tsill

    Von Rosenite kabel

    Ida-Virus luusitud küll ja küll aga ikka on jäänud mõni asi uurimata 😉 Mäetagusel asuv von Rosenite kabel sai seekord siiski üle vaadatud. Polegi teine mõisast väga kaugel, täpselt selline paras jalutuskäik. Päris hea koht kabeliks, kõrge künka otsas ja paistab kaugele. Mõis ise põletati põhjasõjas maani maha ja 1733 aastal parseldati Rosenitele. Rosenite käes oli mõis kuni 1919 aasta võõrandamiseni. Algselt asus valitsema Otto Fabian von Rosen, kellele kuulus Eestis veel 4 mõisa. Ametilt oli vennike Liivimaa maanõunik ja auastmelt Venemaa Keisririigi kindralmajor. Otto on “kuulus” oma deklaratsiooniga millega põlistas pärisorjusliku Balti eriolukorra. st mõisnikule saab kuuluma täielik õigus talupoja isiku ja omandi üle ja neilt võetava koormise suurus on mõisniku enese määrata. Kuid samas vennastekoguduse liikmena toetas ta talupoegadele hariduse andmist. Mis müürid siin kabeli kõrval konserveeritud on ei tea ja kuskilt pole lugeda ka. Erinevate allikate põhjal võiks see olla olnud kunagi kirik. Kabeli kõrval olev Rosenite rahula on ka praktiliselt hävinud, paar risti on veel püsti ja tiba raudaeda. Mäetaguse mõisa kabel ehitati arvatavalt 1874 aastal, kuid esimene matus oli sellele kalmistule alles 1915. Kabel iseenesest äge ja ühtteist on isegi säilinud. Korralik plekiga ülelöödud uks on päris kobe.

    Kabeli tagaseinas oleva ukse kaudu saab kabeli hauakambrisse või keldrisse. Kes seda teab mis see täpselt on. Muidugi huvitav, et seinad on keldris kihiti väikse õhuvahega. Muidugi küngas ise on huvitav, jube hästi sobiks omaaegseks linnusekohaks….

  • Tripid,  Tsill

    Rakverre kuuske vaatama

    Sel ajal kui maod veel rääkisid käisime Rakveres moodsat kuuske vaatamas. Vahepeal oli seal see kuum teema teha kuusk kasutatud materjalist. Eelmisel aastal võttis selle teatepulga üle Viimsi. Noh aga ega saa ju otse kimada Rakverre ikka ringi ka vaja vaadata. Mööda külateid sõites näeb nii mõndagi põnevat. Kuskil keegi pasundas, et piimapukke enam ei näe 😀 No näeb ikka kui silmad lahti hoida. Viskasime pilgu peale ka Kolga sillale. Kahe kaarvõlviga paesild on nats ebatavaline, kuna tal tuleb sillata lai lame loduorg, kus jõgi voolab kahes sängis. Sild ise on ilmselt ümberehitis varasemast lühemast sillast.

    Edasi viskasime pilgu peale Haljala valgusfoorile 😀 Tänapäeval seal muidugi enam foori pole aga selle mälestuseks on seal tahvel 😀 😀 Haljala valgusfoor oli üks esimesi, mis Lääne-Virus 1980 aastate lõpul paigaldati. Ainulaadne oli ta selle poolest, et oli ilmselt ka esimene valgusfoor külakohas. Siis olid Viru kolhoosi hiilgeajad, avati suurfarm ja autod vedasid sõnnikut läbi Haljala, luugid lahti. Teinekord pidid autod äkki pidurdama, nii et sõnnik maha lendas. Valgusfooriga oli aga liiklemine kultuursem. Vot milleks oli seal valgusfoor vajalik 😀 😀 et sitavedu sujuks. Siin on üks teine legend kah. Teatavasti jääb õlletehas foori juurest allamäge ning talvisel ajal olnud rasketel õlleveokitel probleeme paigaltvõtuga, kui ristmikul pidi ootamatult pidurdama. Foori olemasolul andis aga asja „reguleerida“ – osav juht alustas tehase juurest hoovõttu täpselt õigel ajal ja jõudis ristmikule siis, kui fooris põles roheline tuli 😀 Aega parajaks tehes luusisime vähe ka kohalikus kirikuaias.

    Lõpuks sai kuusk ka üle vaadatud 😉 Päris kobe ja innovaatiline.

  • Tripid

    Narvast Narva-Jõesuusse.

    Asjatades Narva kandis tuli idee vaadata mida põnevat on Narva ja Narva – Jõesuu vahelisel 15 km pikkusel maanteejupil. Varem sealtkaudu sõitnud küll aga peale tankipostamendi pole eriti midagi uurinud. Võtsime nüüd teadlikult selle väikse maanteejupi ümbruse uurimise projekti. Mõtlesime mis see jupp siis ka ära ei ole aga…. No ei ole Eestis ilmselt teist sellist maanteed kus niipalju vaadata on 😀 😀 Maantee ise muidu värskelt korda tehtud ja vinksvonks. Esimese peatuse tegime kohe Sutthoffi pargi juures. Siin asub saksa sõjaväelaste surnuaed. Saksa sõjavägi rajas siia kalmistu juba 1943 aastal ja siia oli maetud ca 4000 langenut. Peale sõda lükati see kalmistu muidugi maatasa aga 1995 aastal sondeeriti pinnast ning hauad taastati. Tänapäeval on siia ümber maetud ka mujal Eestis langenud või vangilaagrites hukkunud saksa ning saksa poolel võidelnud muudest rahvustest langenud sõdurid. Plaan oli siia ümber matta ca 15 000 identifitseeritud sõdurit.

    Veidi edasi Saksa sõjaväekalmistust asub Narva garnisoni kalmistu. Rajati see Vabadussõja Garnisoni kalmistu 1919 aastal aga ametlikult avati 1921 aastal, kui kalmistu keskmes valmis monument. Vabadussõjas Narva all hukkunud võitlejaid mälestava skulptuuri autor oli kujur Voldemar Mellik, postamendi koos trepistikuga kavandas kohalik kunstnik Rudolf Sajor. Tartus kunstikooli „Pallas” töökojas valatud betoonist monument kujutas endast üksteist embavaid leinajaid, postamendil paiknesid malmivalus tammepärjad ning tahvlid tekstidega. II maailmasõja käigus sai monument küll kannatada, kuid suuremas osas siiski säilis. Hävitati see ilmselt esimestel sõjajärgsetel aastatel kuigi monumendil on kiri, et hävitati 1940 aastal. 1960 aastatel murti kalmudelt maha malmristid. 1970 aastatel hävitati Jõesuu tänava laiendamisel väravapostid ning lükati segi teepoolsed hauad. 1995 aastal asuti Vana-Narva Seltsi eestvedamisel kalmistut taastama. 1996 aastaks valmis skulptor Ants Viitmaa ja arhitekt Ants Melliku (Voldemar Melliku poeg) osalusel ka mälestusmärgi koopia. Hävinud metallriste kalmudel teadlikult ei taastatud, osa originaalriste pidavat olema Narva muuseumis. Muru seest välja turritavad ristide roostes köndid sümboliseerivad ilmekalt Narva linna ja kogu Eesti ajalugu. Ükskord peab minema Narva muuseumi uurima kas ikka on seal need ristid olemas.

    Veidi edasi garnisoni kalmistust on monument mis on püstitatud Põhjasõja ajal Narva lahingus 1700 aastal langenud vene sõjaväelaste mälestuseks lahingu kahesajandal aastapäeval 19. novembril 1900. aastal. Monument sai II MS tugevalt kannatada ning restaureeriti 1950 aastatel.

    Järgmiseks on tee ääres mälestusmärk Igor Grafovile kes sooritas siin kangelasteo. Nooremleitnant Igor Grafov oli 203 õhutõrjepolgu seniitkuulipildurite rühma komandör, kui 1944 aasta veebruaris õnnestus tema allüksusel Narva jõgi ületada ja rajada Vaasa küla juures sillapea, mille eesti SS-diviisi üksused likvideerisid 6 märtsiks. Igor Grafov langes lahinguis 22 veebruaril ja on maetud Kingissepas ühishauda. Kõik muidu hea aga siin näeb juba seda “kultuuritoojate kultuuri”, kõik praht loobitakse mälestusmärgi taha võssa selle asemel, et prügikasti panna.

    Nats edasi on juba järgmine monument. Seekord siis Tank T-34 postamendil. Monument avati 1970 aastal kohas kus pealetungiv Vene armee forsseeris Narva jõe. See on veel viimane sellelaadne monument Eestis.

    No ega siin maanteel saa autoga hoogu üles võtta kui juba järgmine asjandus tee ääres. Seekord siis mälestusmärk sõjameestele kes andsid oma elu võitluses fašismiga.

    Veidi edasi eelmisest monumendist on Vabadussõja monument, see püstitati 1935 aastal Riigiküla lahingu ja I jalaväepolgu mälestuseks kes lõid siin venelased tagasi jõe idakaldale. Monument lasti õhku okupantide poolt 1941 aastal ning taastati 2014 aastal.

    Lõpuks jõudsime Narva – Jõesuusse, siinsel kalmistul asuvasse ühishauda on maetud 1944 aasta veebruaris-märtsis peetud lahingutes ning sama aasta juulis jõe forsseerimisel ja järgnenud lahingutes hukkunud sõdurid. Mälestussammas püstitati 1956. aastal. Siinsamas asub ka Vabadussõjas langenute mälestussammas. Selle valmistas insener Vaher professor A. Adamsoni kavandi järgi. Sammas avati 1926 aastal. Mälestussamba vaskplaat kirjaga „1918 – 1920 VABADUSSÕJAS LANGENUILE” kadus sambalt juba enne sõda. 1991 aastal kinnitati vaskplaadi kohale samasuur graniittahvel.

    Narva – Jõesuus uurisime põgusalt esimest kuurhoonet mis ehitati 1882 aastal. Ehituse algatajaks oli tollane Narva linnapea A. Th. Hahn, kes oli ise ka projekti autor. Hoone oli rikkaliku dekooriga, rohkete rõdude ja sammaskäikudega puitehitus. Kuursaali hoonet on iseloomustatud kui maalilist ning üldmuljelt õhulist ja läbipaistvat. Hoonel asus torn, millest avanes lai vaade ümbruskonnale. 1910 puhkenud tulekahjus hävis puidust hoone täielikult. Uue hoone projekteerimine ning ehitamine toimus väga kiiresti 1911 – 1912 aastatel. Projekti autoriks oli tuntud vene-poola arhitekt Marian Lalewicz. Suur osa kuurhoonest lõhati 1944, säilinud tiib korrastati oluliste muudatustega nii välis- kui sisearhitektuuris 1950 aastate lõpus. Põles 1990-ndate alguses ja siiani taastatud ei ole kahjuks. Uurisime veidi ka kunagise pansionaadi “Iren” asukohta. See oli omalajal väga muljetavaldav ehitis. I MS ajal oli seal hospidal ning peale sõda oli see Politseiameti puhkekodu. II MS ajal hoone hävines ning seda ei taastatud.

    Lõppkokkuvõttes tegelikult ei jõudnudki kõike uurida mis selle maantee servas asus. Vaatamata jäi veel Riigiküla, Narva vangilaagri, Peetri, Siivertsi ja Saksa-Soome kalmistu jne. Seega tuleb veel korra luusima minna. Huvitav kogu selle asja juures oli see, et nö. suht venemeelses keskkonnas ei olnudki Vabadussõja mälestusmärgid rikutud või soditud…. Ja neid seal ikka jätkus.

  • Tripid,  Tsill

    Jõhvi kindluskirik

    Mõnda aega tagasi kolasime siin kirikus aga kahjuks ei õnnestunud kohe kuidagi muuseumi ega krüpti näha vaatamata helistamisest kõikvõimalikele asjaosalistele. Kuigi siis pidi veel muuseum töötama suvise graafiku alusel. Nüüd siis uuel katsel, aga kuna talvehooajal on muuseum lahti ainult ettetellimisel üritasime aega kokku leppida. Ennäe imet peale paari kõnet õnnestuski aeg kokku leppida 😉 Tegime oma muud asjaajamised ära ja vedasime end kokkulepitud ajaks kohale. Meid juba oodati rõõmsalt. Kirik ise kinni aga muuseum ilusti meie päralt, asub see kiriku altarialustes võlvkeldrites, mida kirikuga ühendavad kitsad müürikäigud. Muuseumiga tutvumist alustasime tagant ettepoole 😀 Tagumine ruum on taastatud keskaegse krüpt-kabelina. Krüpt oli keskajal asukohaks reliikviale, millest otsisid tervendavat jőudu kirikusse saabunud palverändurid. Krüpti altarist vasakul asuv salapärane nelinurkne nišš võiski kunagi olla keskaegse kiriku reliikvia asupaigaks. Praegu on seal kiriku kõige hinnalisem ese – XVII sajandist pärinev hõbedast armulauakarikas. Krüpti on veel mosaiigid “Pantokraator” ja “Neitsi Maarja”. Põrandas klaasi all näeb ka mõõka ja muud põnevat. Kahju muidugi, et krüpti põrand on tänapäeval kaetud kiviplaatidega algse muldpõranda asemel.

    Nüüd siis muuseumi esimesse ja ütleks, et kõige põnevamasse ruumi. Üldjuhul olen selliste pisikeste muuseumide puhul üsna skeptiline kuna midagi erilist neis tavaliselt peale kohalikku eluolu tutvustava voki, kapa ja vikati eriti pole. Aga siin pisikeses saalis asuvas paaris vitriinis oli asju mida isegi suurtes muuseumides sellise kogusena ei näe. Tavaliselt koguvad sellised eksponaadid kahjuks tolmu arhiiviriiulitel mitte näitusesaalides. Siin asub kiriku makett Liivi sõja eelse kujul – kaitserõduga ümbritsetud kindluskirikuna. Liivi sõja traagilistest sündmustest ja kiriku tekkelugu seletavast kahe venna legendist jutustab kogu keldri otsaseina kattev klaasimaal. Igas vitriinis on praktiliselt arheoloogilised leiud mis on pärit Jőhvi ja Lüganuse kihelkondade muistsete ülikute ning sőjapealike haudadest. Erilist tähelepanu väärivad Eesti vanimad raudesemed, mis leiti Jäbara kalmetest ja ka Alulinna ohvrileiud. Ühesõnaga see on üks selline muuseum kus soovitan kõigil käia, näete ikka natuke pärisasju ka.

    Kui muuseum uuritud lubati meid kirikusse kah. Sellest kirikust olen juba varem kirjutanud. Aga midagi uut sain jälle teada 😉 Kohe altari kõrval on uks mille kaudu saab müüri sees oleva käigu kaudu alla muuseumi 😉 Kirik on ainulaadne Baltikumis oma kahe oreliga, tegelikult on tänapäeval seal isegi 3 orelit 😀 😀 Vitraaž on siin ka päris muljetavaldav ja tehtud Peterburi kunstnik Anatoli Pelipenko poolt. Olen Piiteris isegi tema töökojas käinud.

    Sai isegi kiriku tornis käidud kellavärki uurimas. Tulevikus on ehk torni vahekorrustel ka muuseum. Kiriku vanim kell pärineb 1727 aastast ja kellal olevast tekstist selgub, et see on pühendatud krahv Wellingi ja Johanna Margaretha von Tiesenhuseni mälestusele.