fbpx
  • Matkad looduses

    Kämblast Siniallikale

    Ega head kriisi ei saa lasta raisku minna 😉 Seekord tegime matka Kämbla metsa ja Siniallikatele valges ja ühe matkana. Väga mõnus ja tuulevaikne ilm sattus olema. Samas ei võtnud kaasa ka piknikuasju ega toitu Viikingite külast. Idee poolest saab soovi korral sealt kaasa võtta karbiga omale meelepärase toidu, RMK lõkkekohal väike lõke teha ja siis looduses toitu nautida.

    Nagu ma juba varasemalt olen maininud Kämbla metsa matkaraja kohta siis see on üsna metsik. Kuna külma pole olnud siis on rajal kohti kust niisama lihtsalt läbi ei pääse kuiva jalaga. Siin on nüüd kaks varianti. Kas panna jalga kummikud või kõrgema säärega veekindlad saapad. Siis on võimalik mööda tähistatud rada käia. Aga kui veekindlaid jalatseid pole siis teise variandina on ragistada läbi võsa piki jõekallast. Saab küll praktiliselt kuivalt, kuid rada kohe märgatavamalt pikem ja raskem. Me käisime seltskonnaga läbi mõlemad variandid. Kuigi plaanis ei olnud. Üritades minna kuiva jalaga ja läbi võsa ragistades väsis seltskond nii ära, et tagasi tulime mööda tähistatud rada.

    Varasemalt siin käies nägi ikka siin kõvasti loomade jälgi aga täna nägime ainult paaris kohas jälgi ja needki tundusid ühe ja sama looma omad olema. Mis loomaga siin tegu ei tea, pole nii hea spetsialist.

    Lõpuks Jõudsime peale pikka ja väsitavat ragistamist Tuhala peakraavi sillani. Tavaliselt siin me pöörame tagasi, nii ka seekord. Nagu juba eelpool mainisin siis tagasi läksime mööda tähistatud rada arvestusega, et jalad saavad märjaks. Raja ääres on päris häid kohti kus seltskonnaga pilti teha. Murdunud puude juurikad on püsti nagu fotoseinad 😉

    Lõpuks olime tagasi ja õnneks kuivade jalgadega. Vaatasime, et ajaliselt oli päris kõva erinevus. Läbi võsa ragistades peakraavini läks aega 1,5 tundi. Tagasi mööda rada tulime 20 minutit kiiremini. Eks piltidelt saab ka vähe aimu kui äge ja metsik see matkarada on 😉

    Siit edasi panime kohe ühe jutiga Siniallikatele. Ilus lumine mets, rahvast väga palju polnudki. Aga teerada sinna on äärmiselt libedaks lihvitud. Muidu kõik väga tsill aga ikka peab miski tilk tõrva ka olema. Nu kurja kui jaksate tanklast topsiga kohvi osta ja sellega Siniallikatele marssida siis võiks jaksata selle ikka tagasi ka viia mitte kuskile lumehange sokutada. Muidugi eks selle prügivärgiga on natuke probleemne küll Siniallikatel. Seal pole mitte ühtki prügikasti, varem oli parklas suur prügikonteiner aga nüüd pole seal seda ka juba tükk aega.

    Lõpuks jõudsime tagasi Viikingite külla kus ootas meid pannkookide küpsetamine lõkkel. Kõhud olidki juba väga tühjad ja koogid maitsesid imehästi.

  • Muu värk,  Õpitoad

    Üks äge ajalooga vineer

    Vineeriga on alati üks hull sebimine, vanasti vedeles igas nurgas ja jagati rõõmuga, ole ainult mees ja vii minema. Aga viimasel ajal see enam nii ei ole, pigem saadetakse prügisse kui ära antakse. Nii mitmestki firmast käinud küsimas kus jääb hullult üle pakendivineeri aga ei anta midagi. Isegi raha eest mitte. Mingi väga karm käsk “ladvast”… kõik tuleb konteinerisse loopida ja prügilasse saata. Ei tea miks see nii on kui asja oleks võimalik tegelikult taaskasutada. Hull raiskamine käib. Samas laste töötubade jaoks uut vineeri osta pole probleem aga see on päris kallis ja seda kulub palju. See omakorda ajab õpitoa hinna kõrgeks. Ükskõik kuidas sa ka ei säti nagunii läheb tahvlist tubli kolmandik raisku. Lõppkokkuvõttes, et töötuba laste jaoks ei läheks ülemäära kalliks tuleb katsuda sebida teise ringi vineeri 😉 See on ka igati mõistlik taaskasutus prügimäele saatmise asemel. Suvel ikka väga tihti kogesin sellist prioriteetide nihkes olemist. Lapsevanemad jalutavad ringi käed õlut täis ja siis kui laps küsib viiekat õpitoa jaoks, kus saab ise midagi oma kätega meisterdada siis peetakse seda väga kalliks 😀 😀 Kui juba praegu ei raatsi oma pensionifondi investeerida mida sa siis tulevikus saada tahad.

    Puht juhuslikult sattusin ühe vana maja kapitaalremondile ja küsisin töömeestelt kas ma võin selle vana vineeri mis nad seinast maha kougivad ja prügikonteinerisse viskavad omale võtta. Küsiti kohe mille jaoks… Seletasin teema ära ja ülla-ülla töömehed olid väga mõistvad. Ütlesid, et nad siis vineeri konteinerisse ei viska vaid panevad seina äärde virna, võtku ma niipalju kui vaja on. Tarisin selle virna koju joonistasin tuimalt ringid peale ja kukkusin kilpideks saagima. Vaatasin küll, et vineeril templid peal nagu ikka ja ei pööranud sellele tähelepanu. Üldjuhul igal vineeritahvlil tootja tempel peal. Midagi jäi sellest templist siiski sügelema 😀 kuskilt koitis, et Luterma oli ju EW aegne vineeritehas. Egas midagi google aitab 😀 😀 Kurja, tuleb välja, et ilmselt see vineer ongi toodetud enne II maailmasõda A.M. Lutheri aktsiaseltsis. Mis 1940 aastal natsionaliseeriti ja sõjas kõvasti hävis. Peale sõda tehas taastati ja sellest sai uuesti vabrik. Aastatel 1945–1968 kandis vabrik nime Tallinna Vineeri ja Mööblivabrik, 1968–1993 Tallinna Vineeri- ja Mööblikombinaat (TVMK) ja 1993–1996 — AS Marlekor. Vot nii, et nüüd kasutame õpitoas kilpide meisterdamiseks ajaloolist EW aegset vineeri.

    Vot sellised vahvad juba lakitud kilbid saab sellest vineerist. Eks enne jõule Viikingite külas õpitoas näeb mida lapsed nendest toorikutest teha oskavad 😉 Nüüd mõtlen mis jääkidega teha, kas meisterdada nendest ka midagi või kütta ilma soojemaks.

  • Muu värk,  Tsill

    Ammulaskjad vikus

    Ammu see oli kui Vikus käidi kirvest viskamas, nüüd toimetasid siin ammulaskjad. Tuleb välja, et meil terve pinutäis tegijaid kes MM-ilt tõid ära hulga kulda 😉

    Sai isegi siin ära proovida nii ajaloolise kui ka vähe moodsama ammu. Päris head riistapuud ikka välja mõeldud. Vahepeal oli mõte, et soetaks omalegi ammu aga selleks korraks läks tuhin üle 😀 😀 Ei leia sellele piisavalt rakendust. Õnneks saab suvel vikus Dmitri juures isu täis lasta kui vaja 😉

  • Matkad looduses,  Tsill

    Koolilapsed vikus tsillimas.

    Kui Rix veel junga oli sai natuke tsillitud vikus. Kõigepealt tuli ikka proovile panna osavus kirveviskes ja vibulaskmises 😉 Siis sai mõõtu võtta linnuselahingus.

    Kui linnus vallutatud, käisime Siniallikatel uurimas kas allikad ikka on sinised või on muud värvi ka 😉 Kui natuke teadmisi ammutatud Siniallikate ja eestlaste pühapaikade kohta oli aeg kuulata juttu viikingite tegemistest ja varustusest. Soovijad said proovida mis tunne oli olla täisvarustuses sõjamees 😉 😉 Kui see ka proovitud jäi veel viikingilaevaga retkel käia. Laevasõidul sai proovida aerutamist, mis polegi niisama lihtne. Et laev liiguks on vaja korralikku meeskonnatööd .

  • Muu värk,  Tsill

    Kirveviske MV Vikus

    Nagu vahel ikka juhtub, et satud puhtjuhuslikult miskile üritusele. Nii ka seekord ühel ammusel ajal juhtus 😉 Eks ma ikka varem ka kuulnud midagi kirveviskamisest ja eks vikus me seda ise ka vahel teeme. Aga tuleb välja, et Eestis on see üsnagi arvestatav spordiala ja võistlejaid jätkub. Võistluste vahepalana said soovijad ka kätt harjutada kirve viskamises ja mitte ainult 😉

    Samal ajal kui platsil käis võistlus möllasid linnuses sõdalased. Tuli ennast nüüd kuidagi kahe ürituse vahel jagada, mõlemad ju omajagu põnevad.

  • Nokitsemised,  Õpitoad,  Tsill

    Veidi vaheldust kiiretesse tööpäevadesse.

    Hullult toimetamisi viimasel ajal olnud ja veidi puhkust kulub marjaks 😉 Viikingiteküla hea koht vahelduseks. Seal saab tsillida aegajalt ümber kehastades viikingilaeva kapteniks või relvameistriks. Kõik on teretulnud laevaga sõitma või meisterdada. Kuna ma seal igapäevaselt ei toimeta siis tuleb sõidu või meisterdamise ajad eelnevalt kokku leppida… Või jälgida reklaami Viikingiteküla FB lehel 😉 Kui tunned endas olevat natuke viikingit siis tule meisterda omale varustus ja lähme laevaga retkele 😉

  • Muu värk,  Tsill

    Vikulaeva ujuvustest.

    Just mõnda aega tagasi sai värskelt tõrvatud vikulaev vette, nüüd piisavalt paisunud, et võib pikema sõidu ette võtta. Kõigepealt muidugi natuke koristustöid, et viikingid saaksid pikemaid reise või aardejahte ette võtta.

    Vot sellised vahvad vaated avanevad laevaretkel mööda Pirita jõge 😉 Ja seda kõike on teil võimalus oma silmaga näha… Laev ootab seiklejaid sadamas 😉

  • Muu värk,  Nokitsemised

    Ja vees ta ongi….

    Nii… veidi pusimist ja laev sai kõhuli tagasi. Vette läks kah üllatavalt kergelt 😉 Nüüd natuke paisumist… siis veel ühtteist nokitseda.

    Nüüd veel kõige keerukam töö… uued tullid teha ja külge panna. Ah jaa käilakujud kah külge vaja panna.

  • Muu värk,  Nokitsemised

    “Väike Tapper” hakkab ilmet võtma.

    Nonii, laev piisavalt tahenenud. Nüüd saab praod täis toppida ja tõrvata. Üksi seda kaheksa meetrist laevukest hooldada oleks päris surm ja kahjuks abikäte leidmine tõeline probleem. Õnneks viitsis Ziil appi tulla tõrvaga mäkerdama 😉 Töö edenes kohe kordades kiiremini. Lõpuks sai laev tõrvatud, nüüd peab tahenema paar päeva siis keerame püsti tagasi ja ehk saab vette kah.

    Nüüd oli aeg üle vaadata muu varustus. Aerukomplekt kuidagi väga väikseks kahanenud aga eks need ole päris tõsine kulumaterjal ka. Mitmest erinevast aerust tuli kiirelt kohandada üks sobilik komplekt. Egas midagi, relakaga paar tundi tööd ja valmis nad saidki. Seejuures kulusid marjaks ära mõned varutud “koonufiltrid” muidu pärast tuleb ninast kolle punnivinnaga välja tõmmata 😀 😀 Tubli abiline andis neile veel viimase lihvi. Nüüd jääb veel teha paar tulli ja muud nipetnäpet.

  • Muu värk

    Viikingite tegemised jätkuvad

    Eelmine kord saime laeva katuse alla tahenema, seekord proovisime siis kõhu taeva poole saada. Panime talid paika ja sebisin mõned sõbrad appi. Nats pusimist ja asi hakkas looma. Kartsime, et vanake laguneb ära või kukub alla aga ei hullu, pidas ennast väärikalt üleval.

    Ja kummuli me ta saimegi. Nüüd ükspäev läheb lihvimiseks, pragude toppimiseks ja tõrvamiseks. Peab ainult mõned abilised sebima 😉 saab rutem valmis.