fbpx
  • Tsill

    Põltsamaal

    Vahepeal Põltsamaal toimetamas käinud küll ja küll aga kohalike vaatamisväärsustega pole olnud mahti tutvuda. Seekord planeerisime asja nii, et jäi tsillimiseks ka aega 😉 Kõigepealt tuli muidugi üle vaadata mida uut on linnuses toimumas. Tundub, et lõpuks ometi saab valmis lossi varemete tornitippu vaateplatvorm. Linnus püstitati Põltsamaa jõe paremale kaldale Mõhu kihelkonna keskusse ilmselt kuskil 1272 aasta paiku ordumeister Otto von Rodensteini juhatusel. Saksa ordu vajas siia kaitseehitist, kuna Põltsamaast oli saanud uue foogtkonna keskus ja oluline liiklussõlm. Siit pääses nii Paidesse, Tallinnasse, Viljandisse, Peipsi äärde kui ka Tartusse, kusjuures Tartusse sai siit ka mööda jõge. Esialgu rajatud ringmüürkastell oli algselt madalam, pakutakse, et vaid kolmandik praegusest müürikõrgusest, ning nii sees- kui ka väljaspool müüri olevat olnud puust kaitsekäigud. Müüris olid suured laskeavad ning müüri nurki tugevdasid tornid, mille välismüür oli kivist, sisesein puust. Täiendavat kaitset pakkus rajatisele jõe veega täidetud vallikraav. 14 sajandil ehitati müüri idanurka konvendihoone, mille sisehoovi ümbritses sammastele toetuv ristikäik; teisel korrusel asusid pikad ühelöövilised saalruumid: kapiitlisaal, refektoorium ja dormitooriumid, ja läänenurgas kabel. Kolmas korrus oli kaitsekorrus ning ehitati lõplikult välja alles 18. sajandil. Praeguseni on säilinud kitsas ja järsk tellistest müüritrepp konvendihoone tornis. Muuseum on siin pisike, praktiliselt ühte ruumi on ära mahutatud nii vikuaeg kui II MS. Siin on veel paar eraldi muuseumi aga need jäid teiseks korraks.

    Kui loss tudeeritud kolasime kohalikus huvitava nimega pargis 😀 Siinses Kördiööbiku pargis näeb põnevaid vidinaid ja päris suurt valikut erinevaid roose, mõned isegi lõhnavad. Kusjuures Põltsamaal on ka kuulus roosiaed, selle külastan ka ükspäev ära.

    Tutvusime kohalike toitlustusasutustega kah. Siin neid jätkub, seekord valisime Hullava Naise pubi. Söök siin päris maitsev ja mõistliku hinnaga aga ooteaeg päris pikk, ju on väike köök. Ah jaa Kohviautomaat on ka keset tänavat nii nagu Narvas. Kahjuks ei näidanud aparaat elumärke muidu oleks ära proovinud. Igatahes kokkuvõtvalt võib öelda, kui tahtmist siis Põltsamaal tegevust jätkub.

    Koduteel vaatasime üle ka kunagise Eestimaa ja Liivimaa piiri

  • Tsill

    Sihitult hulkumas

    Ringi luusides sattusime kuidagi Inju mõisa juurde, mõtlesime mõisas ka väikse tuuri teha aga kahjuks ei saanud. Esimest korda mainitakse Inju mõisa ajalooürikutes 1479 aastal. Kuni 1919 aasta võõrandamiseni oli mõis nii mitmegi mõisniku valduses. 1920 aastal loodi siia orbudekodu millest hiljem sai lastekodu. Mõis jäi tühjaks 2009 aastal kui valmisid Vinni perekodu elamud ja asukad kolisid sinna. Mõni aasta hiljem müüdi mõis soomlastele. Mis sellest edasi saab ei tea, kahju muidugi kui ilus mõis lastakse hävineda.

    Edasi tudeerisime Käsmu meremuuseumi. See on päris hea ja eksponaadirohke muuseum mida tasub kindlasti külastada. Kui Aarnel hea tuju siis saab ehk päris ehtsat vikumõõka ka katsuda. Ja muideks vikulaevaga saab ka siin sõita.

    Põikasime veel sisse Ilumäe kabelisse ja sealsamas läheduses olevasse muuseumi. Need on ka sellised põnevad kohad kus kindlasti tasub käia. Mida kõike siinses muuseumis ei näe. Paljusid eksponaate saab katsuda ka 😉

    Juminda mälestusmärgi vaatasime ka üle. Tahaks loota, et oma suures agaruses seda mälestusmärki laiali ei tassita.

  • Muu värk,  Õpitoad,  Tsill

    Valga Milfest 2022

    Tegin oma kiiresse ajagraafikusse väikse puhkepausi festivalil osalemise näol 😉 Viimati sai milfestil osalemas käidud õige mitu aastat tagasi. Enne üritust viskasin kiire pilgu ka muuseumi õuel olevale vanakraamiturule, mida kõike seal ka polnud. Hinnad polnud just kõige hullemad ja ilmselt huvilised said vajaliku kraami kätte. Ma eriline vanakraami koguja pole kuigi siit-sealt ühtteist on kogunenud. Ükspäev ilmselt panen selle kogunenud nänni turgu, mis ma sellest ikka hoian. Kui turul tiir peal tuli parki toimetama minna, laager vaja aidata püsti panna ja töötuba paika.

    Kui laager püsti ja asjad paigas läksid taaskehastajad ja muud asjaosalised rongkäigule. Mina jäin laagrisse toimetama. Huvitav, et seekord oli Läti viikingeid kohal päris palju aga meie omi väga ei paistnud. Muidugi veel jäi silma, et igasuguse temaatilise nänni müüjaid praktiliselt polnudki.

    Meie laagris naised pakkusid soovijatele samovarist teed ja soovijaid jätkus. Ega mulgi kehvemini läinud, männikoore hunnik muutus laevukesteks üsna ruttu 😉 Selle eest, et elu laagris igav ei oleks hoolitsesid naabrid oma kahuriga 😀 😀 Iga natukese aja tagant tehti tiba pauku. Ja paugud olid ikka korralikud, kõik ümbruskaudsete autode signad kisasid selle peale 😀 😀

    Lõpuks oli väike ühisrivistus koos osalejate autasustamisega ja läbi ta saigi selleks korraks. Päris tsill üritus oli ja kindlasti tasus käia. Panin järgmise aasta osaluse juba plaanidesse. Siis on juubeliaasta ning tõotab tulla veel põnevam üritus.

  • Tripid,  Tsill

    Seiklusministeeriumi radadel Läänemaa nurgataguseid uurimas.

    Ilus karge hommik, mida sa ikka kodus passid. Parim variant päeva sisustamiseks on minna üritusele autojuhiks 😉 Juba lugematu arv kordi käinud ja ega ei kahetse, päris tsill teema. Kõigil kellel midagi tarka teha ei ole soovitan soojalt, näeb selliseid kohti kuhu tavaliselt iial ei satu. Olen siit-sealt kuulnud viginat, et miks peab oma raha eest ringi trippima aja peale kui auhindagi ei saa, parem selle raha eest õlut osta ja see vaikselt ära libistada kuskil nurgas jorisedes. Noh kellel mis prioriteet on, kui õlu on kogu elu alus ja kõige ekvivalent siis andke minna. Tulevik on lahe, ma ikka vahel asjatama minnes näen selliseid õllejumala kummardajaid olenemata ilmast juba 9.30 hommikul poe juures vibreerimas ja paari tunni pärast bussijaama pingil tukkumas. Kui nüüd keegi mõtleks välja kuidas seda vibratsiooni muundada roheelektriks, saaks elektriautosid laadida 😀 😀 Seekord siis Läänemaale, Lihula Olerexist kohv näppu ja start. Karula kiriku ümber tiir, keegi on siin kempsu sildi ilusti ära stiliseerinud 😉 Siitsamast lähedalt leiab ka karu kuju.

    Väike kõrvalpõige Hanila kiriku juurde uurima mis aastaarv on tuulelipul. Siin on ka üks päris omapärane metallist hauaplatsi kate, pole sellist mujal kohanudki. Pilte näeb siit. Ja siis Virtsu poole punuma aga mitte mööda maanteed vaid kuskilt suva metsateed kaudu vanale raudteetammile ja sealt edasi sahinal Virtsu. Tee meenutab natuke Muhu väina tammi ainult on ühe auto laiune ja kruusatee. Kui keegi vastu juhtub tulema siis tuleb mööda saamiseks auto selga võtta. Igatahes polnud varem kuulnudki sellisest teest. Virtsus piilusime mõisa pargi väravamaja ja edasi Matsalu poole.

    Teel tegime väikese kõrvalpõike kohaliku linnuse varemete juurde. Neid on veidi taastatud ja prahist välja puhastatud, väga lahe algatus. Siinsamas kaldal vedeles õnnetult üks omalajal Nõval suure õhinaga ehitatud viikingilaev. Ei tea kas see on sama laevuke mis mulle paar aastat tagasi Nõva sadamas silma hakkas. Kahju, et see ehitusteema ainult ühe projektiga piirneski.

    Kui linnuse varemed uuritud kimasime edasi Matsalu poole aga miks mööda maanteed kui saab kuskilt tuulepargi tagant suva teed mööda. Tee oli ikka hullult vedel. Vahepeal oli tunne, et sinna me jäämegi aga õnneks ronisime ikka läbi 😉 Ühes suva kohas jäi silma üks lahe RMK matkaraja puhkekohake. Selliseid näeb Pärnumaal õige palju, Läänemaal pole rohkem silma hakanud. Nägime ära ühe ilusa kuke ja pillirookombaini. See on ka selline riistapuu mida varasemalt ainult pildilt näinud 😀 😀 Põnev tuulik jäi ka silma, huvitav milline seest välja näeb….

    Lõpuks sattusime kuidagimoodi Saastnasse. Pärid huvitav kohake, veel mõni sajand tagasi olla see olnud omaette saar. Päris huvitav bussijaam jäi silma. Algul mõtlesin, et lihtsalt selline äge peatusehoone. Lipsasin sisse vaatama ja ennäe imet, täiesti toimiv postipunkt. Nummerdatud postikapp ilusti värskeid ajalehti täis. Huvitav kas Eestimaal on veel mõni selline koht? Siinsamas kõrval on ka kohaliku mõisa varemed. Eriti midagi muidugi säilinud pole peale mõne keldriruumi ja müürinurga. Turnisin kuskilt praost keldrisse, päris muljetavaldavad võlvid on. Mõisa peahoone lagunes 1960 – 70ndatel aastatel. 1980ndatel aastatel veeti täitematerjaliks ära suur hulk peahoone müüridest. Mõisast pikemalt saab lugeda siit.

    Väike kõrvalpõige Keemu sadamasse ka. Linnuvaatlustorni ei viitsinud turnida. Vaatasime veidi rüsijääd ja panime edasi.

    Matsalus kolistasime veidi mõisas. Kahju, et selline suur mõis on ripakil. Süvenemiseks väga aega ei olnud ja piirdusin ainult mõisahoone kiire tudeerimisega. Keldrid jäid seekord uurimata 😉 järgmiseks korraks peab ka midagi jääma. Igatahes vaatamist siin jätkub ja mitte vähe. Siin-seal näeb ka mõningaid renoveerimiskatseid aga lõpuni pole midagi tehtud. Mõisas on säilinud kaks mantelkorstnat mis on ise juba korralikud vaatamisväärsused. Siia mõisa tuleb kindlasti uus visiit teha kui rohkem aega on. Mõisa saamislugu ei hakka pikalt lahti kirjutama, sellest saab lugeda siit. Kahju muidugi, et matsalu looduskaitseala keskus ei ole siinses mõisas vaid hoopis kordi pisemas Penijõe mõisas.

    Suitsu puhkekoht on ka päris omapärane koos oma vanade paadikuuride ja värgiga. Siinsamas läheduses on vaatetorn, sinna ei hakanud trügima, lindude pesitsusaeg peal ja ei soovitata minna. Kiire pilk eemalt Penijõe mõisale, siis veel Kloostri vaatetorni juures paar pilti loojangust ja oligi tripp läbi selleks korraks.

  • Muu värk,  Tsill,  Viikingid

    Viikingid enne viikingeid

    Nonii, võttis aega mis ta võttis aga lõpuks sai Salme laevamatustest päris korralik näitus. Salmelt leitud kahe laevamatuse viikingid on isegi nüüd ca 1300 aastat hiljem nii kõva lahingu maha pidanud, et lausa viikingiaja algust on nihutatud 50 aastat varasemaks seniarvatust. See leid on kogu maailmas unikaalne seetõttu, et varem pole leitud kuskilt nii terviklikku, rohkete hauapanustega ning suurte sõdalaste hulgaga laevmatust. Luustike vigastused annavad aimu, et suurem osa neist hukkus võitluses. Leidude põhjal võib arvata, et laevameeskonna põhirelvad olid mõõgad ja vibud, leiti ka mõned odaotsad. Aga huvitav on see, et ei leitud ühtki kirvest ega kiivrit. Näitusel näeb päris palju originaalesemeid ja saab aimu kust sõjamehed pärit olid. Väljakaevamistel leiti hulgaliselt nooleotsi nii kehadest, kilpidest kui laevade parrastest, nende järgi küll päritolu keeruline tuvastada kuna tollel ajal olid need nö. rahvusvahelised. Aga kuna sarnast tüüpi nooleotsi on juba varasemalt leitud Saaremaal Viidumäelt siis võib arvata, et hukka said nad kohalike käe läbi. Siin näeb ka viikingilaeva maketti. See on midagi sellist kuidas võis Salme teine laev välja näha.

    Võitlusnugasid ja nooleotsi on siis ka vaadata piisavalt. Isegi üks arvatav süütenoole ots on vaatamiseks väljas. Ilmselt sellistega lasti purjed põlema ja oligi finito.

    Mõned kilbikuplad ja mõõgad ka olemas. Iseenesest Salme II laevas olid kõigil meestel hauapanusteks mõõgad, mõnel isegi mitu. Enamus mõõku olid kaheteralised aga samuti oli arvestatav hulk üheteralisi mõõku. Huvitav, et need näevad välja nagu suured sõjanoad.

    Oli ka paar päris edevat mõõka, üks neist nn. rõngasmõõk. Sellised arvati olevat vaid ülikutel. Lisaks edevale mõõgale oli veel mitu põnevat hauapanust mis viitasid hukkunud ülikule. Kas see on tõsi ja kellega tegelikult tegu ilmselt ei saa teada kunagi. Muidugi mind hakkas kummitama see rõngasmõõga teema. Tuleb välja, et neid maailmas ikka nii mõnigi leitud. Mõningaid neist näeb siin ja siin ning nendest on tehtud ka väga ägedaid koopiaid. Siin näituselgi üks koopia katsumiseks väljas. Üks Proosa kalmest leitud rõngasmõõga koopia peaks Kiek in de Kökis ka olema. Seda pole ise veel vaatama jõudnud, aga ükspäev käin ära.

    Veel mõned huvitavamad mõõgad. Ühel mõõganupul on näha isegi vääriskive, algselt oli vääriskive ilmselt 25 neist säilinud ainult 5. Ühesõnaga mida ma siin pikalt heietan, minge vaadake asja oma silmaga, väga hea näitus on. Täpsustuseks veel, et näitus ei ole mitte viikingiaja teemaline vaid konkreetselt Salme laevamatuste teemaline. Kes enam ei mäleta siis Salmelt leitud esimeses laevas oli 7 langenut ja teises 34 langenut, luustike põhjal oli sõjameeste keskmine pikkus 170 – 180 cm. Muidugi äge oleks kui näitusel mõnda luustikku ka näeks nii nagu Stockholmis vikunäitusel. Omalajal kui teist laeva välja kaevati sai seda isegi vaatamas käidud. See oli nii ainulaadne kogemus, et ilmselt teist sellist vaevalt enam tuleb. Mõnda pilti väljakaevamistest näeb siin ja siin. Mind jäi kummitama kogu selle loo juures see… Kes nad siiski mattis, selleks pidi ju piisavalt aega olema. Relvad “surmata”, kadunukesed kokku korjata ja ritta panna, kõik vajalik kaasavara kaasa panna jne jne. Kas viikingeid oli rohkem kui need 2 laevatäit ja lahingus löödi kohalikud lihtsalt põgenema ellujäänute poolt. Peale seda oli aega tegeleda matustega. Või kohalikud matsid ise vaprad sõjamehed maha. Jättes omale näiteks sõjasaagiks kirved ja kiivrid mida ju laevadest väljakaevamisel ei leitud. See mõte muidugi ebatõenäoline aga mine sa tea… Väidetavalt olla ajaloos juhtunud küll kus vapper sõdur maetakse vaenlase poolt austusavaldustega maha. Samas tekib küsimus, kus on nö. kohalike langenute kääpad? Pole reaalne, et nende hulgas langenuid polnud. Ühesõnaga siin on veel palju küsimusi mis vajaksid vastuseid.

  • Tripid,  Tsill,  Viikingid

    Saaremaa tuur, Google kiiksud, tagasi koju

    Väike söök hotellis ja toimetama. Hommikusöök on siin vägagi rikkalik ja väga palju on valikus kohalike väiketootjate toodangut. See on muidugi ainult rõõmustav. Kahju, et mandril seda teemat väga ei viljeleta, väiketootjaid kardetakse kui pidalitõbiseid.

    Külastasin ka kohalikku kaubakeskust, pole paha. Siin kohalikel väiketootjatel täitsa kohe omaette pood ja mitte väike. Mida kõike siin saada pole seebid, kreemid, siirupid, mesi, müslid, teesegud, kohalikud õlled jne. Muidugi silma jäi õlu “Viikingi karje”, mõtlesin mida hekki, kes küll nii nõmeda nime välja mõtles. Siis vaatasin mitu volli see õlu on…. krt 10,5 volli, kurja küll, see juba noor peet ju 😀 😀 Ilmselt see võtab karjuma küll 😉 Ühesõnaga, nii suure väiketootjate toodangu valikuga poodi pole veel Eestimaal kohanud.

    Kuna Kuulus Kudjape kalmistu siinsamas nurga taga siis viskasin sinna ka pilgu peale. Aga sellest ka ükspäev eraldi. Sportlikust huvist sai kasutatud orienteerumiseks nii Waze kui Google mapsi. See viimane küll tore asi aga tema juhatusse tuleb suhtuda reserveeringuga. Google satelliitvaadet pole mõtet praktiliselt üldse kasutada, seal kaart vähemalt 5-6 aastat vana. Kui mujal maailmas on maps veel enamvähem siis vähemalt Eesti osas tuleb üsna kriitiline olla. Omast kogemusest tean, et seal puuduvad paljud huviväärsused, osad on täiesti vales kohas jne. Koha lisamine on ka paras imedemaa, siinsamas allpool oleva mälestusmärgi lasi lisada probleemideta. Aga näiteks paar väga kuulsat kohta (linnus, koopad, mälestusmärk jne) mis on praktiliselt igal muul kaardil peal neid maps lisada ei lasknud. Väidab sõnumiga, et koht pole tuvastatav ja kuidagi ei tee selgeks, et koht on ju tegelikult olemas. Samas kui tahad naabrimehe kartulipõllule märkida nt. kuradi põrgusse mineku kiriku asukoha või ära märkida sõbra suvila, hea kalapüügikoha jne, kinnitab selle kohe sahinal paika. Millest nende valik oleneb pole siiani aru saanud. Pisikesel Saaremaalgi oli selliseid kohti mitmeid, mis ei vastanud tegelikule asukohale, õnneks lasi muudatusi teha ja märgi õigesse kohta tõsta. See paarsada meetrit siia sinna üsna tavaline aga üks objekt oli lausa 15 km nihkes 😀 😀 Nüüd on see ikka õiges kohas. Samas viskab sitta ventikasse see ka, et kui keegi kommenteerib mõnda kohta ja lisab pilte siis võiks pildid olla ikka sama kohaga seotud. Päris tihti kohtab nt. mõne mälestusmärgi kommentaarides pilte kuskilt suva kortermaja peolt või aiabasseinis mängivatest lastest mis pole mälestusmärgi kohaga mingilgi moel seoses. See selleks, aga nüüd on vähemalt üks huvitav mälestusmärk kaardile lisatud. Juurdepääsu sild küll väsinud aga ma arvan, et üle kraavi jaksab igaüks hüpata. Soovitan käia, saate teada metsameeste käekäigust okupatsiooni ajal.

    Oligi käes Kaarma kiriku külastuseks kokkulepitud aeg. Jõudsin kohale veidi varem ja viskasin pilgu peale kiriku ümbrusele. Eks siingi ole ühtteist vaadata, kiriku seina müüritud hauaplaadid, vanad kiviristid jne. Väidetavalt näeb siin ukse kohal torniseinal vanimat eestikeelset kirjet. Ei hakka sellest pikemalt siin kirjutama, kellel huvi saab selle kohta lugeda siit, seal on kirjas kõik poolt ja vastuargumendid, eks tõde ole kuskil keskel. Samuti on ägedad raidkujud uksevõlvil, need kujutavad nägusid, selliseid kujusid kohtab nii mõneski kirikus siinkandis. See nägu muidugi hakkas veidi kummitama. Hiljem meenus, et praktiliselt samasuguse lõustaga on leitud päris palju vikukiivreid. Netistki leiab neid õige mitmeid. Huvitav mis hüpoteesi annaks siit aretada? Arvatakse, et kirik rajati 1260 ülestõusu mahasurumise käigus hävitatud Kaarma maalinna (Carmel) lähedusse 1262 aastal piiskopiks tõusnud Hermanni eestvedamisel. Algselt oli kirik ühelööviline. Umbes 1300 pikihoone võlvid varisesid ja neid ei taastatud pikka aega. Alles 15 sajandil ehitati Tallinna meistrite juhtimisel uus võlvlagi, sellega muudeti ka pikihoone kahelööviliseks 8 tahuliste piilaritega ruumiks. Ilmselt siis ehitati ka kirikule torn ning see ülalmainitud tahvel viitab lõplikule kiriku valmimisajale. See, et paljudel kirikutel algselt tornid puudusid pole midagi erilist.

    Perenaine saabus ja lubas lahkesti kirikut uudistama. Siingi on krohvi alt välja puhastatud vanu maalinguid, mida kõike kunagi seintele ja lakke ei maalitud. Mõned põnevad vapid on ka, ütleme nii, et neid saab piiluda üsna lähedalt kuna seintele tagasi panna neid pole soovituslik niiskuse tõttu. Kaheksanurksetel tugipostidel näeb huvitavaid raidreljeefe, aadlivapp jne. Altariruumi kaunistab Eestis haruldane kolmikaken, mis oli üks tsistertslaste arhitektuuri lemmikmotiive. Kiriku värvirikkust tunnistavad 13 – 15 sajandi seinamaalingute säilinud fragmendid. 16 sajandil toimunud reformatsiooniga kaasnenud puritaanlus tunnistas muu toreduse kõrval ülearuseks ka seinamaalingud ning need kaeti lubjakihtidega. 1970ndate keskpaiku toimunud restaureerimistööde käigus toodi maalingud jälle päevavalgele. Kiriku kantsel meenutab vägagi Lüübeki toomkiriku kantslit aga ega ei imesta, meister ju sealt pärit. Dekoratiivset ümarakent kaunistab meisterlikult komponeeritud pentagramm, huvitav kas midagi on veel peidus selle “akna” ümbruse krohvi all. Uks keset seina on otse käärkambri peal olevasse palverändurite tuppa. Väidetavalt kasutati seda ust selleks, et suur hulk palverändureid ei puutuks kokku kohalikega haiguste levimise vältimiseks. Aga samas ei jääks ilma jumalateenistusest siis, selle ukse kaudu oli neil võimalik kambrist jumalateenistust jälgida.