-
Paar kõvernuga sai valmis nokitsetud
Sügis käes, nüüd on aega veidi blogi kirjutada ja tegeleda muude põnevate tegemistega. Juba ammu tellitud tööd sai lõpuks ette võetud. Otsisin oma nahavarud välja ja läks nokitsemiseks. Õige mitu kõvernuga said omale härjanahkse tupe ja uue kodu. Seekord sai mõned tuped prooviks õmmeldud niidi asemel peene traadiga. See hea ja praktiline, intensiivsel kasutamisel kestab kauem kui niit. Ja kusjuures päris edev sai 😉
Lisaks noatupedele sai heale sõbrale aretatud vöötasku söögiriistadele, nüüd neid hea mugav Viikingite külas vööl kanda 😉 Seda tüüpi nuge kutsutakse tänapäeval miskipärast nii viku naiste noaks kui germaani meeste noaks, võta sa kinni mis ta tegelikult on. Arvan, et tegelikult pole ta eikumbki. Eks ma ükspäev süvenen sellese mis värk nende nugadega tegelikult on. Nuge on seekord väikse varuga, nii, et kes otsib head jõulukinki siis meie poest saab 😉 Vajadusel teen ka härjanahkse tupe.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Viikingiaja näitus
Sai käidud Viikingite külas enne avamist üle vaadatud põnev viikingiaja näitus. Sellest oli juba ammu vaikselt räägitud aga nüüd on asi niikaugel, et võib uudistama minna. Seal saab palju põnevat teada viikingitest ja nende toimetamisest. Kes midagigi kuulnud Kukruse Memmest aga Tartu ERMi sõita ei viitsi, siis minge vaadake Viikingite külas millised edevad hauapanused olid Memmel. Lisaks rikkalikele ehetele saab näha milline võis välja näha memme põll. Kukruse Memm on ilmselt tuntuim ja uurituim matus Eestis. Muidugi pole Memm ainus rikkalike panustega kadunuke. Sealtkandist on teada teinegi samalaadne rikkalike panustega haud, sealne naisterahvas nimetati Kukruse Kaunitariks. Nii, et meil on olemas nii Kukruse Memm kui ka Kukruse Kaunitar 😉 Kukruse Memmega on muidugi üks huvitav lugu, matus on ju dateeritud aega kus meil ei peaks veel olema ristiusku aga ehtekomplektis on rist täiesti olemas.
Lisaks näeb veel Salme laevmatustest pärit mõõkade koopiaid. Originaalmõõkade detaile sai näha näitusel “Viikingid enne viikingeid” Ja see ei ole veel kõik. Soovitan minna oma silmaga üle vaadata. Eesti mastaabis ei ole veel nii mahukat ainult vikuajale pühendatud näitust näinudki. Tavaliselt on seda aega näitustel miskipärast mainitud üsna põgusalt, kuigi leide sellest ajastust on meil nõrkemiseni. Meile lähimad korralikud vikuaja väljapanekutega muuseumid asuvad Ojamaal ja Stockholmis. Mõlemaid on üsnagi mugav külastada, asuvad need ju sadamast väikese jalutuskäigu kaugusel 😉 Vahel satub selliseid vikuaja spetsiifilisi näituseid Eestisse rändnäitusena. Mõned head aastad tagasi oli Lennusadamas Rootsist saabunud väga põnev vikuaja rändnäitus. Huvitaval kombel ei ole ma sellest midagi blogis isegi kirjutanud. Ükspäev ehk meenutame 😉
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Läti – Leedu trip. Võnnu
Mõnda aega tagasi alles sai Lätis hulgutud, aga ega küll küllale liiga tee. Seekord võtsime asja plaanivabalt ja vaatasime kuhu teed viivad 😀 😀 Kui muidu Kimame Lätti kas mööda Riia maanteed või üle Valga, siis seekord läksime läbi Lilli. Iseenesest polnud see paha valik, nägi nii mõndagi uut. Lillis on üks käsitööhuviline teinud tee äärde terve joru kõikvõimalikke päkapikke, loomakesi jne. Huvitav kas siin on snitti võetud Väike – Maarja kujukestest või vastupidi. Kui kujukesed uuritud kimasime edasi Võnnu poole. Väike peatus Liepa külas üle Rauna jõe viiva igavesti vägeva raudteesilla juures. Tahtsime silla peale ka minna aga võta näpust. Kuskilt ligi ei saa, räige aed ümber ja liikumiskeelu märgid üleval ja kurja kus on valvekaameraid. Huvitav mida seal nii kiivalt veel tänapäeval varjata on. Samas on see 1889 aastal ehitatud sild üsnagi tuntud kui kõrgeim omalaadne raudtee ehitis Baltimaades, selle kõrgus on 24 meetrit. Sellel sillal pidavat olema ka oma “kiiks”, nimelt peavad rongid hoidma kiirust 80 kiltsa tunnis muidu ei vea sillale minevast tõusust üles ja rong võib tagasi vajuda 😉 Aga samas ei tohi ka kiiremini kui 80 sõita, päris huvitav kiiks 😀 😀 Interneedumis levib isegi mõni pilt 1919 aastast kui meie soomusrong nr 2 on sillal 😉 Eesti sõjamuuseumi lehelt näeb nii seda pilti kui ka 2019 aastal sealsamas taaslavastatud pilti.
Lõpuks olime tiiruga Võnnus, kui eelmine kord vaatasime uut linnust siis seekord keskendusime vanale linnusele mis peale renoveerimist saanud uue kuue. Eelmisel korral sinna sisse ei lastud, kuna miski üritus oli tulemas. Taasavatud oli ka meistrikoda, mis oli aastaid kinni. Sissepääs sinna on nüüd teiselt poolt vahemüüri. Seal näeb põnevaid arheoloogilisi leide ja nende koopiaid. Soovi korral saab sealt vikuehete koopiaid endale mälestuseks sebida.
Linnuses on päris palju uusi ja innovaatilisi asju. Vanglatornis on võimalik hologramm 3D mudelina vaadata erinevaid vidinaid. Valid menüüst sind huvitava vidina, vajutad nuppu ja ennäe imet, juba ilmubki see ei kusagilt nähtavale 😉 Teises tornis on samuti väga äge videoinstallatsioon linnuse saamisloos. See ca 7 minuti pikkune videoklipp projetseeritakse kümnekonna projektoriga seinale. Täispikk video on vaadatav siin. Midagi samalaadset on meil Narva Aleksandri kirikus, ainult seal projetseeritakse video kiriku kuppellaele ja seda on mõnus vaadata pikali olles.
Peale linnuse külastust kolistasime veidi vanalinnas. Kuna kell juba sada siis kirik ja muud vaatamisväärsused juba kinni. Vahepeal on siginenud linnapilti ka uusi asju mida varem pole näinud. Näiteks avalik joogiveekraan mis on mõeldud nii suuremate, väiksemate kui ka neljajalgsete janu kustutamiseks. Veel oli üks huvitav mälestusmärk 1941 aastal küüditatutele betoonist jalatsite näol. Muidugi siin üks väike “kala”, 1941 ei tuntud veel krõpsuga botaseid 😉 Vaatasime üle ka kohaliku pargi, mustad luiged endiselt alles, aga kadunud on kõik ägedad puukujud mis parki kaunistasid aastaid tagasi.
Keskväljakul Vabadussõja ausamba juures sattusime puht juhuslikult vaatama Cesise ralli starti. Pole paha, isegi terve joru Eesti rallisõitjaid oli kohal. Vaatasime veidi üritust ja kobisime sööma. Sõime sealsamas lähedal Riia tn 11 asuvas söögikohas. Toit oli väga maitsev ja hind mõistlik, kindlasti tasub seal söömas käia.
Siin väike video ka ühest meie ekipaažist.
Võnnust edasi kimasime Skangali mõisa, see asub just Võnnu ja Valmiera vahel. Päris huvitav pisike mõis, siin on ka majutuse võimalus. Kolasime veidi mõisas ringi, silma jäi täiesti toimiv Radiotehnika kombain, sellist varianti ma nagu meil müügil ei mäletagi. Mõisa kõrval on ka päris huvitav mälestusmärk 1919 aastal langenud Kalevlaste maleva võitlejatele
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Pommiauk
Lõpuks ometi sai üle vaadatud ka Jõgeva militaarmuuseum. Ütleks, et see muuseum ei jää millegiga alla Valga militaarteemapargile või Sõjamuuseumile. Kohati ehk isegi põnevam kui ülalmainitud. Mida kõike siin ei näe, isegi Arsenali tehase toodangut on vaatamiseks välja pandud. Samuti on siin muuseumis väljas mitte just väga ammu sealtkandist leitud lennuki IL jäänused ja sellesama lennuki lenduri langevari. Ilmselgelt ei olnud lenduril sellest abi oma viimasel lahingulennul. Siin on ka päris palju vanu fotosid, nii mõneltki näeb sõjaväe tavalist eluolu. Nagu näiteks välipeldik, ei mingeid vaheseinu ega auke põrandas. Istud palgil reas ja lased üle ääre 😀 😀 Tagumikku pühid mitte ajalehega vaid Edelweis peldikupaberiga.
Samuti näeb siin kõikvõimalikke sööginõusid ja muid tarbeesemeid. Muidugi ei puudu siit ka erinevad vormid ja muud riideesemed politseist viikingiteni välja.
Üks päris huvitav eksponaat on Laiuse linnuse makett mis olla pärit esimese vabariigi ajast. Veel on hulgaliselt nii noole- kui ka odaotsi ja kõikvõimaliku muud vikuaja staffi. Nii, et siia muuseumi võiks vabalt asja olla nii militaari kui ka vikuaja huvilistel. Igatahes väga ok muuseum kus tasub kindlasti käia.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Viikingifestival 2023
Nonii, sellel aastal siis viikingite talvelaager viikingifestivali nime all ja vähe pikemalt ka. Aga eks see üks lisapäev tuli pühade arvelt 😉 Nagu ikka esimene päev selline kogunemise ja paika loksumise päev. Õhtul oli põnev loeng Eesti viikingiaaretest. Järgmisel päeval oli veel põnevaid loenguid ja viikingiturg. Sellel aastal oli muidugi turu aktiivsus natuke kesine aga ühtteist põnevat oli siiski võimalik omale sebida 😉
Laupäeval väike mõõgavõitlusturniir linnuses. Siin oli ka osavõtt suhteliselt kesine aga mis teha, aastad pole vennad. Tegin drooniga paar pilti ja kobisin tuppa tagasi, rõvedalt külm tuul oli õues. Mingil ajal oli taverna ette jõutud jurta püsti panna 😉
Päev jätkus põnevate loengutega ja sai näha ühte Salme laevamatusest pärit mõõga koopiat. Loomulikult käis asja juurde ka põnev saamislugu. Selle mõõga päris tükke näeb siin. Õhtu lõpetuseks muidugi korralik pidusöök ja saun
Viimasel päeval põnev vibuturniir ja paar loengut ning läbi ta saigi selleks korraks.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Turismimess 2023
Nonii, sai käidud kiiruga üle vaadatud turismimessi pakkumised. Nii mõnestki kohast uurisin veidi reisibüroode pakettide hindu, pidavat olema ju erilised messipakkumised. Aga kahjuks ei leidnud midagi soodsat. Kiire võrdlus kodukate ja messihindade vahel näitas, et kodukatelt saab reisipakette sama hinnaga mis messilt. Seega Tartust Tallinna messile sõita lootuses saada soodukat oleks olnud mõttetu kulu 😀 Puhka Eestis hallis oli väljas päris palju kodumaiseid tegijaid ja siit sai päris head inffi selle kohta kust tuleb kindlasti suve jooksul läbi põigata 😉 Asva viikingite juures saab sellel suvel vikulaevaga merd sõita 😉 Aga mandri viikingite juures saab aastaringi saunas käia ja tsillida 😉 Tiia nägi väga hea välja, ei tea kas tal õnnestus 100 paketti ära müüa 😉 Veel sai head inffi kuidas omale krokodilli või mao nahast saapad, püksirihm ning kott sebida ilma, et tollis pahandust tuleks. Neid ülalmainitud asju saate probleemivabalt tuua kui need on tehtud spetsiaalses sertifitseeritud kasvatustes kasvatatud elukate nahast ning ostes saate kaasa sellekohase sertifikaadi. Nii lihtne see ongi 😉 “Elamused ja Maitsed” hallis sai proovida kõikvõimalikku sööki-jooki ja koju kaasagi sai osta.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Põltsamaal
Vahepeal Põltsamaal toimetamas käinud küll ja küll aga kohalike vaatamisväärsustega pole olnud mahti tutvuda. Seekord planeerisime asja nii, et jäi tsillimiseks ka aega 😉 Kõigepealt tuli muidugi üle vaadata mida uut on linnuses toimumas. Tundub, et lõpuks ometi saab valmis lossi varemete tornitippu vaateplatvorm. Linnus püstitati Põltsamaa jõe paremale kaldale Mõhu kihelkonna keskusse ilmselt kuskil 1272 aasta paiku ordumeister Otto von Rodensteini juhatusel. Saksa ordu vajas siia kaitseehitist, kuna Põltsamaast oli saanud uue foogtkonna keskus ja oluline liiklussõlm. Siit pääses nii Paidesse, Tallinnasse, Viljandisse, Peipsi äärde kui ka Tartusse, kusjuures Tartusse sai siit ka mööda jõge. Esialgu rajatud ringmüürkastell oli algselt madalam, pakutakse, et vaid kolmandik praegusest müürikõrgusest, ning nii sees- kui ka väljaspool müüri olevat olnud puust kaitsekäigud. Müüris olid suured laskeavad ning müüri nurki tugevdasid tornid, mille välismüür oli kivist, sisesein puust. Täiendavat kaitset pakkus rajatisele jõe veega täidetud vallikraav. 14 sajandil ehitati müüri idanurka konvendihoone, mille sisehoovi ümbritses sammastele toetuv ristikäik; teisel korrusel asusid pikad ühelöövilised saalruumid: kapiitlisaal, refektoorium ja dormitooriumid, ja läänenurgas kabel. Kolmas korrus oli kaitsekorrus ning ehitati lõplikult välja alles 18. sajandil. Praeguseni on säilinud kitsas ja järsk tellistest müüritrepp konvendihoone tornis. Muuseum on siin pisike, praktiliselt ühte ruumi on ära mahutatud nii vikuaeg kui II MS. Siin on veel paar eraldi muuseumi aga need jäid teiseks korraks.
Kui loss tudeeritud kolasime kohalikus huvitava nimega pargis 😀 Siinses Kördiööbiku pargis näeb põnevaid vidinaid ja päris suurt valikut erinevaid roose, mõned isegi lõhnavad. Kusjuures Põltsamaal on ka kuulus roosiaed, selle külastan ka ükspäev ära.
Tutvusime kohalike toitlustusasutustega kah. Siin neid jätkub, seekord valisime Hullava Naise pubi. Söök siin päris maitsev ja mõistliku hinnaga aga ooteaeg päris pikk, ju on väike köök. Ah jaa Kohviautomaat on ka keset tänavat nii nagu Narvas. Kahjuks ei näidanud aparaat elumärke muidu oleks ära proovinud. Igatahes kokkuvõtvalt võib öelda, kui tahtmist siis Põltsamaal tegevust jätkub.
Koduteel vaatasime üle ka kunagise Eestimaa ja Liivimaa piiri
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Sihitult hulkumas
Ringi luusides sattusime kuidagi Inju mõisa juurde, mõtlesime mõisas ka väikse tuuri teha aga kahjuks ei saanud. Esimest korda mainitakse Inju mõisa ajalooürikutes 1479 aastal. Kuni 1919 aasta võõrandamiseni oli mõis nii mitmegi mõisniku valduses. 1920 aastal loodi siia orbudekodu millest hiljem sai lastekodu. Mõis jäi tühjaks 2009 aastal kui valmisid Vinni perekodu elamud ja asukad kolisid sinna. Mõni aasta hiljem müüdi mõis soomlastele. Mis sellest edasi saab ei tea, kahju muidugi kui ilus mõis lastakse hävineda.
Edasi tudeerisime Käsmu meremuuseumi. See on päris hea ja eksponaadirohke muuseum mida tasub kindlasti külastada. Kui Aarnel hea tuju siis saab ehk päris ehtsat vikumõõka ka katsuda. Ja muideks vikulaevaga saab ka siin sõita.
Põikasime veel sisse Ilumäe kabelisse ja sealsamas läheduses olevasse muuseumi. Need on ka sellised põnevad kohad kus kindlasti tasub käia. Mida kõike siinses muuseumis ei näe. Paljusid eksponaate saab katsuda ka 😉
Juminda mälestusmärgi vaatasime ka üle. Tahaks loota, et oma suures agaruses seda mälestusmärki laiali ei tassita.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Valga Milfest 2022
Tegin oma kiiresse ajagraafikusse väikse puhkepausi festivalil osalemise näol 😉 Viimati sai milfestil osalemas käidud õige mitu aastat tagasi. Enne üritust viskasin kiire pilgu ka muuseumi õuel olevale vanakraamiturule, mida kõike seal ka polnud. Hinnad polnud just kõige hullemad ja ilmselt huvilised said vajaliku kraami kätte. Ma eriline vanakraami koguja pole kuigi siit-sealt ühtteist on kogunenud. Ükspäev ilmselt panen selle kogunenud nänni turgu, mis ma sellest ikka hoian. Kui turul tiir peal tuli parki toimetama minna, laager vaja aidata püsti panna ja töötuba paika.
Kui laager püsti ja asjad paigas läksid taaskehastajad ja muud asjaosalised rongkäigule. Mina jäin laagrisse toimetama. Huvitav, et seekord oli Läti viikingeid kohal päris palju aga meie omi väga ei paistnud. Muidugi veel jäi silma, et igasuguse temaatilise nänni müüjaid praktiliselt polnudki.
Meie laagris naised pakkusid soovijatele samovarist teed ja soovijaid jätkus. Ega mulgi kehvemini läinud, männikoore hunnik muutus laevukesteks üsna ruttu 😉 Selle eest, et elu laagris igav ei oleks hoolitsesid naabrid oma kahuriga 😀 😀 Iga natukese aja tagant tehti tiba pauku. Ja paugud olid ikka korralikud, kõik ümbruskaudsete autode signad kisasid selle peale 😀 😀
Lõpuks oli väike ühisrivistus koos osalejate autasustamisega ja läbi ta saigi selleks korraks. Päris tsill üritus oli ja kindlasti tasus käia. Panin järgmise aasta osaluse juba plaanidesse. Siis on juubeliaasta ning tõotab tulla veel põnevam üritus.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Seiklusministeeriumi radadel Läänemaa nurgataguseid uurimas.
Ilus karge hommik, mida sa ikka kodus passid. Parim variant päeva sisustamiseks on minna üritusele autojuhiks 😉 Juba lugematu arv kordi käinud ja ega ei kahetse, päris tsill teema. Kõigil kellel midagi tarka teha ei ole soovitan soojalt, näeb selliseid kohti kuhu tavaliselt iial ei satu. Olen siit-sealt kuulnud viginat, et miks peab oma raha eest ringi trippima aja peale kui auhindagi ei saa, parem selle raha eest õlut osta ja see vaikselt ära libistada kuskil nurgas jorisedes. Noh kellel mis prioriteet on, kui õlu on kogu elu alus ja kõige ekvivalent siis andke minna. Tulevik on lahe, ma ikka vahel asjatama minnes näen selliseid õllejumala kummardajaid olenemata ilmast juba 9.30 hommikul poe juures vibreerimas ja paari tunni pärast bussijaama pingil tukkumas. Kui nüüd keegi mõtleks välja kuidas seda vibratsiooni muundada roheelektriks, saaks elektriautosid laadida 😀 😀 Seekord siis Läänemaale, Lihula Olerexist kohv näppu ja start. Karula kiriku ümber tiir, keegi on siin kempsu sildi ilusti ära stiliseerinud 😉 Siitsamast lähedalt leiab ka karu kuju.
Väike kõrvalpõige Hanila kiriku juurde uurima mis aastaarv on tuulelipul. Siin on ka üks päris omapärane metallist hauaplatsi kate, pole sellist mujal kohanudki. Pilte näeb siit. Ja siis Virtsu poole punuma aga mitte mööda maanteed vaid kuskilt suva metsateed kaudu vanale raudteetammile ja sealt edasi sahinal Virtsu. Tee meenutab natuke Muhu väina tammi ainult on ühe auto laiune ja kruusatee. Kui keegi vastu juhtub tulema siis tuleb mööda saamiseks auto selga võtta. Igatahes polnud varem kuulnudki sellisest teest. Virtsus piilusime mõisa pargi väravamaja ja edasi Matsalu poole.
Teel tegime väikese kõrvalpõike kohaliku linnuse varemete juurde. Neid on veidi taastatud ja prahist välja puhastatud, väga lahe algatus. Siinsamas kaldal vedeles õnnetult üks omalajal Nõval suure õhinaga ehitatud viikingilaev. Ei tea kas see on sama laevuke mis mulle paar aastat tagasi Nõva sadamas silma hakkas. Kahju, et see ehitusteema ainult ühe projektiga piirneski.
Kui linnuse varemed uuritud kimasime edasi Matsalu poole aga miks mööda maanteed kui saab kuskilt tuulepargi tagant suva teed mööda. Tee oli ikka hullult vedel. Vahepeal oli tunne, et sinna me jäämegi aga õnneks ronisime ikka läbi 😉 Ühes suva kohas jäi silma üks lahe RMK matkaraja puhkekohake. Selliseid näeb Pärnumaal õige palju, Läänemaal pole rohkem silma hakanud. Nägime ära ühe ilusa kuke ja pillirookombaini. See on ka selline riistapuu mida varasemalt ainult pildilt näinud 😀 😀 Põnev tuulik jäi ka silma, huvitav milline seest välja näeb….
Lõpuks sattusime kuidagimoodi Saastnasse. Pärid huvitav kohake, veel mõni sajand tagasi olla see olnud omaette saar. Päris huvitav bussijaam jäi silma. Algul mõtlesin, et lihtsalt selline äge peatusehoone. Lipsasin sisse vaatama ja ennäe imet, täiesti toimiv postipunkt. Nummerdatud postikapp ilusti värskeid ajalehti täis. Huvitav kas Eestimaal on veel mõni selline koht? Siinsamas kõrval on ka kohaliku mõisa varemed. Eriti midagi muidugi säilinud pole peale mõne keldriruumi ja müürinurga. Turnisin kuskilt praost keldrisse, päris muljetavaldavad võlvid on. Mõisa peahoone lagunes 1960 – 70ndatel aastatel. 1980ndatel aastatel veeti täitematerjaliks ära suur hulk peahoone müüridest. Mõisast pikemalt saab lugeda siit.
Väike kõrvalpõige Keemu sadamasse ka. Linnuvaatlustorni ei viitsinud turnida. Vaatasime veidi rüsijääd ja panime edasi.
Matsalus kolistasime veidi mõisas. Kahju, et selline suur mõis on ripakil. Süvenemiseks väga aega ei olnud ja piirdusin ainult mõisahoone kiire tudeerimisega. Keldrid jäid seekord uurimata 😉 järgmiseks korraks peab ka midagi jääma. Igatahes vaatamist siin jätkub ja mitte vähe. Siin-seal näeb ka mõningaid renoveerimiskatseid aga lõpuni pole midagi tehtud. Mõisas on säilinud kaks mantelkorstnat mis on ise juba korralikud vaatamisväärsused. Siia mõisa tuleb kindlasti uus visiit teha kui rohkem aega on. Mõisa saamislugu ei hakka pikalt lahti kirjutama, sellest saab lugeda siit. Kahju muidugi, et matsalu looduskaitseala keskus ei ole siinses mõisas vaid hoopis kordi pisemas Penijõe mõisas.
Suitsu puhkekoht on ka päris omapärane koos oma vanade paadikuuride ja värgiga. Siinsamas läheduses on vaatetorn, sinna ei hakanud trügima, lindude pesitsusaeg peal ja ei soovitata minna. Kiire pilk eemalt Penijõe mõisale, siis veel Kloostri vaatetorni juures paar pilti loojangust ja oligi tripp läbi selleks korraks.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
