fbpx
  • Tripid,  Tsill

    Tuuldumas.

    Sai natuke tuuldumas käidud ja uuritud nii vanu käidud kohti kui avastatud ka uusi. Soenduseks tegime väikse tiiru Pühajärve pargis. Päris põnev oli vaadata kuidas väiksed robotniidukid omaette toimetasid pargis. Tuled ees põlemas ja puha, pole varem kuskil täheldanud, et nendel riistapuudel lausa tuled küljes on 😀 😀 Käisime uurisime vähe sõjatamme ka. Igakord kui sinnakanti satun siis näen kuidas see on aina räsitum ja räsitum aga eks ta ole juba vanake ju ka. Väidetavalt 698-sentimeetrise ümbermõõduga Pühajärve sõjatamm on nime saanud 1841. aastal toimunud talupoegade vastuhakust Pühajärve mõisniku vastu. Tema vanuseks arvatakse olevat 300 – 400 aastat.

    Kui Pühajärvest sai küllalt võtsime plaani uurida seda Paju lahingu värki. Mälestusmärgi juurde minna ei viitsinud kuna seal juba käidud küll ja küll. Mõtlesime uurida mõisa ümbrust. Sellel mõisal on olnud päris suur hulk omanikke. 1748 eraldati Paju mõis (Luhde Grosshof) Lätis asuvast Luke (Lugoži) mõisast ning omanikuks sai Gotthard Wilhelm parun Wrangell, kes 1750. aastal müüs mõisa W.G. Barclay de Tollyle. Mõis on olnud veel J.G.Thomsen omanduses, lisaks veel mõned linnakodanikud näiteks raehärra J.R.Schroder, von Schumann, von Maydell, von Richter, von Jürgensohn, Victor von Stryk. Viimane omanik 1887 oli Leon Baron Preytagh-Loringhoven. 1922 mõis riigistati ning jagati asunike vahel. Hiljem oli mõisas kool. 1960. aastast on mõisas internaatkodu. Hetkel on mõisas hooldekodu ja sinna luusima kahjuks ei saanud. Samas avastasime pargist ühe huvitava mälestuskivi, polnud sellisest mälestuskivist varem midagi kuulnudki. See mälestuskivi on pühendatud Paju lahingust osavõtnud Põhja poegadele st. Vabadussõjas osalenud Soome vabatahtlikest loodud rügemendi võitlejate mälestuseks.

    Põikasime sisse ka Vastseliina linnuse juurde. Pole siinkandis ka tükk aega käinud, vahepeal on siin isegi ühtteis korrastatud ja tasuliseks kogu see teema tehtud. Muidugi ühte linnusevalli serva ehitatud mingi kolemaja, linnuse juurde võiks ikka ehitada mingi miljööga sobivama hoone… Sisse sinna majja ei saanud, kell juba sada aga pole hullu eks ma ükspäev käin. Võtsime siit suuna kodupoole.

    Põikasime veel läbi Kambjast. Siia viimasel ajal paar korda tööasja ajama sattunud aga ringi vaadata pole olnud erilist aega. No näedsa tuleb välja, et siin omalajal kõvasti asjatanud Forselius ja Kuperjanovgi siin enne vabadussõda koolmeister olnud. Muidugi kirik on siin ka huvitav, väidetavalt olla see Lõuna – Eesti suurim maakirik. Sõdades korduvalt kannatada saanud pseudogooti uuskujunduses kirik pidavat oma hea akustika ning üle 600 istekohaga olema hea kontserdipaik.

    Ühel kirikuaias oleval kivil on kiri, et 1932 aastal külastas Kambjat Rootsi kroonprints Gustav Adolf kes istutas kirikuaeda tamme, mis kasvab värava kõrval praegugi.

  • Matkad looduses,  Tehtud üritused,  Tripid

    Sangaste – Barclay de Tolly mausoleum – Vastseliina.

    Nagu igal kevadel suht traditsiooniks saanud teema kolistada Lõuna – Eestis, nii ka seekord. Seltskond kokku ja luusima. Reede õhtul vedasime seltskonna juba Annimatsile, tegime väikse sauna ja kobisime kotile, et hommikul vara alustada tripiga. Hommikul kui söödud joodud kimasime minema. Esimese peatuse tegime Ilmjärve kiriku juures. Igakord sealt viuh mööda kihutanud, seekord otsustasime tiiru ümber kiriku teha. Naljakas muidugi, et suva kohas on niimoodi õigeusu kirik. Ilmjärve koguduse asutamise päevaks loetakse aprilli 1846, kui esimene luterlane õigeusklikuks salviti. Samal aastal võeti luteriusust õigeusku 3152 inimest ja pandi alus kogudusele. Ilmjärve kroonumõisa maa-alale ehitati 1848. aastal sinodi raha eest väike viie torniga puust kirik. 1849. aastal õnnistati kiriku juures sisse ka surnuaed. Peagi jäi kirik kitsaks. Uus maakivist tellisääristega kirik ehitati 1873. aastal Püha Sinodi eraldatud rahaga ja Baltimaade kindralkuberneri kindral-adjutant Albedinski eestkostmisel.
    1925. aastal oli kirikus siseremont ja restaureeriti kujusein.
    1944. aasta sõjategevuses sai kannatada kiriku katus, osa torne ja sisustus aga kirik on säilinud vaatamata sellele suht autentsena. Kui kirik uuritud kimasime Sangastesse. Seekord saime sees ka ringi vaadata. Ja muidugi ikka torni ronisime ka ümbruse nautimiseks. Sealt tornist on ümbruskonnale suht vägev vaade ja soovitan kõigil sealkandis luusijatel sinna torni kah ennast sebida 😉 Ah jaa mõisa koridoris on seinal telefon mis täitsa töötab. väidetavalt oli omalajal ümbruskonnas kolm mõisa kuhu siit helistada sai ja saab praegugi 😉

    Sangastest edasi kimasime Jõgevestesse, et uurida lähemalt Barclay de Tolly mausoleumi. Siin varasemalt ka läbisõidul mitu korda käinud aga enamjaolt pole sisse saanud. Seekord saime siin ka ringi vaadatud. See kohake on tähistatud isegi National Geographicu kollase aknaga ning mille külastamist soovitatakse kultuuri- ja ajaloo huvilistele. Kindralfeldmarssal on Eestiga seotud inimestest üks kuulsamaid ja ilmselt suurim vene väejuht, kelle põrm puhkab Eestis. Šoti juurtega balti aadliperekonnast põlvnev Vene väejuht etendas olulist rolli 1812-1814 a. võitluses Napoleoni vastu. Jõgevestega on Barclay de Tolly nimi seotud 1791. aastast, mil ta abiellus Helene Auguste Eleanore von Smitteniga ja sai Jõgeveste mõisa omanikuks. Väidetavalt on mõlemad siia maetud sarkofaagidega. Huvitaval kombel on seda muuseumi ka aastaid tagasi rüüstatud ja rüüstega suht samal ajal löödi haamriga puruks ka Kaliningradi oblastis olev malmist mälestusmärk mille sees pidavad olema hõbeanum Barclay südamega. Huvitav oleks teada kas asi päriselt ka nii oli… Kuuldavasti olevat tsaar tahtnud väejuhi matta St. Peterburgi, ent kuna Barclay de Tolly soov oli saada maetud Jõgevestesse, jäi tema lesk abikaasa soovile truuks. Samuti räägitakse, et Teise maailmasõja ajal olid lahingud kestnud pikalt ka Jõgeveste lähedal, kuid mõlemad pooled austanud väejuhti sel määral, et mausoleum jäi lahingutest puutumata. Meile näidati isegi põnevat mündikogu mille Vene saatkond olla kinkinud 200- ndaks aastapäevaks. Pärast kkäisime piilusime vel sarkofaage kah, sinna küll lähedale ei lubata aga paari meetri pealt saab piiluda. Väidetavalt olla need täitsa originaalid.

    Jõgevestelt edasi kimasime Tõrvasse, seal tegime Läti saatkonnas väikse lõuna. Täiesti ok söögikoht oli ja hinnad mõistlikud. Kui kõhud täis käisime luusisime veel natuke Helme lossimägedel ja koobastes. Sellest pikemalt kirjutama ei hakka aga kellel huvi saab lugeda siit. Luusisime veel Ala kalmistul kus on väidetavalt esimese Eesti soost talupojast mõisniku kabel. Mats Erdellist sab pikemalt lugeda siit. Siit edasi kiire põige Taagepera lossi juurde ja oligi päevake otsas. Annimatsile tagasi ja kotile.

    Järgmisel päeval tuli juba kodutee ette võtta ja pikalt väga luusida ei viitsinud. Kimasime suht otsejoones Vastseliinasse välja. Piilusime paari kirikusse, uurisime põgusalt Vastseliina linnuse varemeid ja oligi kogu lugu. Koduteel põikasime veel korra Taevaskotta ja luusisime Viimse Reliikvia radadel.

  • Viimne puhkepaik

    Kalmistud ja matmiskombed läbi aegade.

    Eestlased on harjunud pidama end põhjamaise luterliku kultuuriruumi osaks ja viimase kolmesaja aasta vältel – alates 18. sajandist, aga osalt varemgi – on see nii ilmselt olnudki. Meie mõtlemist vormib tahes-tahtmata kultuurimudel, mis väärtustab haridust, teadmisi ja intellektuaalsust. Samas kohtab silmapaistvalt tihti ka tänapäeva linnastunud eurooplasele paljuski kaugeks jäävat looduslähedast mõtteviisi – seda niihästi argielus usukaugete inimeste kui kristlaste seas. Üldistavalt kujutab eestlase maailmapilt, jättes kõrvale suurlinlikud ja globaliseeruva massikultuuri suundumused, endast looduslähedase ning euroopalik-kristliku mõtteviisi segu. Paljud tunnevad hinges ikkagi lähedust maa, puude ja metsaga ning ammutavad jõudu loodusest. Mis on sellise olukorra taga? Miks me sellised oleme?

    Praeguse olukorra juured peituvad minevikus. Ühtaegu nii looduslähedase kui kristliku mõtteviisi elemente sisaldava maailmapildi kujunemisel on väga olulist osa etendanud kesk- ja varauusaeg. Kirjalikud allikad Eesti kesk- ja Rootsiaegse rahvausundi kohta on napid. Samas pakub olukorra hindamiseks pidet ka arheoloogiline materjal, mida seni on üsna vähe kasutatud. Arheoloogiline aines ei kõnele iseenesest, vaid läbi tõlgenduse, mille kujundamisel on olulisteks pidepunktideks rahvaluulelised, etnoloogilised ja kirjalikud allikad. Otseseid vasteid arheoloogilises materjalis ja vanades kirjalikes allikates kajastuvatele andmetele võib leida Setomaa elavast traditsioonist. Õigeusu keskkonnas, tingituna paljuski piirkonna perifeersusest ja pikaajalisest eraldatusest, kohtab eriti vanema põlvkonna maailmapildis tänini vägagi eripalgelisi ja erineva taustaga uskumusi.

    Hiied, ohvrikivid, pühapuud ja raviallikad on meie muistse kultuuripildi osana üldtuntud ja kinnistunud kooliõpikutessegi. Viimase sajandi argihoiakutes on neile tihti vastandunud kirik kui tule ja mõõgaga peale surutud võõra maailmavaate kandja – seda nii ülirahvuslikus ajaloomüüdis kui tänini püsivas nõukogulikus käsitluses. Samas on peaaegu unustusehõlma vajunud väikesed keskaegsed maa- või külakabelid, mis veel 17. sajandil katsid tiheda võrguna kogu Eestit. Enamasti ei mõtle me sellele, et nüüdisaegse tavaarusaama jaoks täiesti eraldi lahtritesse kuuluvad pühamud – kirikud, kabelid ja looduslikud pühapaigad – on paiknenud samas ruumis, seda nii mentaalses kui maastikulises mõttes. Kuidas tajus sellist olukorda kesk- ja varauusaja eestlane? Kuidas määratles ta oma kohta selles näiliselt vägagi vastuoluliste sakraalkeskmetega ruumis?

    Uut keskaegsetest maakabelitest

    Katolikuaegsete maakabelite, nüüdseks maastikul vaid kiriku-ja kabelimäetoponüümidena kajastuvate pühapaikade kohta on teada üsna vähe, kuid viimaste aastate uurimistöö on andnud uusi teadmisi. Täiendavat selgust on toonud hiljutised arheoloogilised kaevamised pärimuslikel kirikuasemetel Siksäläs ja Sammastes, vastavalt Vastseliina ja Halliste kihelkonnas. Sammaste Taru kirikumäel, kus kirik rahvajuttude järgi maasse vajunud, toimusid arheoloogilised välitööd 1989. ja 2001. aastal. Ka Siksälä kunagine külakirik, mille asukohas tehti kaevamisi 2002. ja 2003. aastal, kajastub rahvapärimuses tänini. Praegugi räägitakse mäel olnud ja sõjas hävinud hoonest, mille kell veerenud või uputatud vaenlaste eest Mustjärve. Sealt olevat tema helinat kuulda pühade ajal. Mõlema kaevamise tulemused viitavad sellele, et ka suuremate ja kesksemate külakabelite puhul võis tegemist olla kivivundamendita ristpalkhoonetega. Peamiseks tunnusmärgiks kunagistest pühamutest on kabeliasemetelt leitud arvukad ohvrimündid – vähese väärtusega peenraha, peamiselt Riias vermitud killingid. Mõlemal juhul on ohverdamise kõrgaeg langenud Rootsi aega, 17. sajandisse, mil sellest rohkesti räägivad kirjalikud allikad. Kaevamised andsid pidepunkte ka maakabelite rajamisaja täpsemaks määratlemiseks. Siksälä varaseimad mündileiud pärinevad Liivi sõja eelsest ajast – 1540. aastatest, Sammaste omad aga 14. sajandi lõpust ja 15. sajandi algupoolelt. Ei saa siiski välistada, et ohverdada võidi juba varem ja et toimiva kirikuorganisatsiooni korral said kabelisse viidud ohvriannid kirikule. Kummalgi juhul on ohverdamine jätkunud pärast pühamu hävimist või hävitamist – ohvrirahad visati juba olemast lakanud pühamu asukohta. Kui luterliku Eesti kultuuriruumist on maakabelid täiesti kadunud, võib neile elavast kultuurist leida vasteid Setomaalt. Sealsed väikesed külakabelid ehk tsässonad on täitnud samu funktsioone mis katolikuaegsed maakabelid teistes Eesti piirkondades. Setomaalt võime leida pidepunkte mõistmaks, mida külapühamud inimestele tähendasid. Kirjalike allikate põhjal avanev pilt maakabelite juures toimunust on äravahetamiseni sarnane sellega, mis veel 20. sajandi algul ilmnes Setomaa pühamute juures: sinnagi toodi rohkelt ohvriande, sealhulgas raha. Neis Setomaa külades, kus kultuuritraditsioon on järjepidevalt säilinud, on pühadeaegne õhustik maakabelite juures hoomatav veel tänagi. Rahvas koguneb pühamu juurde kord aastas, kabeli nimega seotud kirikupüha ajal. Kui kabel asub külakalmistul, mälestatakse lahkunuid kalmudel söömisega. Edasi jätkub püha pidamine kodudes.

    Pühapaikade paiknemismustrid

    Teatud võimaluse mõista kunagisi usuolusid pakub erinevate pühapaikade asend üksteise suhtes. Mudelpiirkondade, nagu näiteks Setomaa, Tartumaa Nõo ja Otepää, Võrumaa Rõuge ja Vastseliina ning Läänemaa Hanila, Karuse ja Martna kihelkond, analüüs näitab, et looduslikud ja kristlikud pühamud asuvad maastikul läbisegi: kirikaiad ja kabelid ei avalda mingit mõju ei ohvrikivide, pühapuude, hiite ega allikate olemasolule ega paiknemistihedusele. Asjaolu, et kirikute ümber ei leidu suuremaid looduslike pühapaikadeta tühialasid, näitab, et kihelkonnakeskusteski ei lakanud rahvas otsimast abi looduselt ja seal peituvatelt jõududelt. Samas tunnistab kabelite rohkus, et vähemalt keskaja lõpuks oli kristlikust maailmatunnetusest paljugi omaks võetud. Seega olid pühamud, mis justkui seostuksid erinevate maailmapiltidega, kasutusel ühekorraga. Pühapaikade paiknemismuster näitab, et erinevad uskumussüsteemid eksisteerisid üksteist välistamata ja üksteise kõrval. Viimane tõsiasi ilmneb ka asjaolus, et looduslikud pühapaigad ei seostu peaaegu kunagi kabeli- ja kirikupärimuse ning toponüümidega. Niisiis on väiksed maakabelid paiknenud looduslikest pühapaikadest eraldi, ja kui kabel kunagi ka sellisesse kohta rajati, on paiga algne tähendus ilmselt peagi ununenud. Niisugune olukord erineb oludest näiteks Saksamaal või Põhjamaades, kus ravitoimelistele allikatele anti keskajal mõne pühaku nimi ja neid tuntakse tänini näiteks Püha Maarja või Püha Olavi allikatena. Hoopis teistsugune on kalmete ja kabelite suhe. Keskaegne külakalmistu oli tihti seotud kabeliga. Lisaks viitavad kohanimed võimalusele, et väikepühamuid on rajatud muinasaegsetele kivikalmetele. Seega peeti katoliku ajal oluliseks kalme ja kristliku pühamu ühtekuuluvust, seda ka tagasiulatuvalt ning lihtrahva tasandil. Samas on mälestused pühamust tihti kustunud ning traditsioon tunneb kohta vaid vana matusepaigana – kabeli kunagisele olemasolule viitab üksnes kohanimi. Kuna kabelipärimust ja toponüümikat esineb eeskätt seoses matusepaikadega, omaette kabelikohad on pärimusest aga peaaegu kustunud, näib, et rahva jaoks polnud kompleksis “kabel + külakalmistu” esmatähtis mitte pühamu, vaid matusepaik.

    Piirkondade eripärad

    Looduslikud pühapaigad on Eestis levinud võrdlemisi ühtlaselt, kuid teatud iseärasusi võib siiski esile tuua. Hiietoponüümika on omane Lääne- ja Põhja-Eestile, Lõuna-Eestisse on see sõna jõudnud alles ärkamisaegse rahvusromantismi ajastul. Läänepoolse Eesti eripäraks jääb raviotstarbeliste muististe suur hulk. Paikkondlikud varieeruvused ilmnevad ka pühapaikadega seotud pärimuses ja kommetes. Piirkonniti erineb märkimisväärselt ka pärimus- ja kohanimeandmestik, mis viitab keskaegsete kabelite olemasolule. Selgelt kabeliterohke piirkonnana kerkib esile keskaegne Tartu piiskopkond ja selle raames omakorda Tartumaa, st piiskopkonna tuumikala. Võrumaalt on andmeid kabelite kohta märksa vähem. Näib, et Tartumaal on olnud tegemist rohkete pisikabelitega, Võrumaal aga pigem suuremate, külakiriku taoliste hoonetega. Rõhutamist väärib, et kivikalmete kohta puuduvad andmed Läänemaa rahvatraditsioonis: tegemist on unustatud muististega. Samas mäletab pärimus üsna hästi Kagu-Eesti tarandkalmeid. Tõenäoliselt peegeldab see vahe Läänemaa elanike varasemat distantseerumist eelkristlikest väärtushinnangutest ja esivanemate kultusest. Ilmselt kajastub muististes ja kohapärimuses keskaegse Liivimaa kirikuvõimude – ordu ning piiskoppide – erinev aktiivsus ning poliitika maarahva ristiusustamisel. Võrreldes muu Eestiga on pühapaikade tähendus mõneti teistsugune õigeusulise Setomaa kultuuriruumis. Suhtumine neisse on seal tugevalt religioosse värvinguga, seda ühtviisi nii kristlike kui looduslike pühapaikade, samuti kalmete ja kalmistute puhul. Luterliku Eesti traditsioonis on pühapaikadel enamasti pigem ajaloomärgi staatus. Ka suhe looduslikesse ravipaikadesse seostub seal eeskätt praktilise olmemaagiaga ega esine religioosses võtmes.

    Kalmistud

    Keskaja saabumine tähendas uue matusepaikade süsteemi kujunemist. Kuigi enamik muinaskalmeid jäeti pärast vallutust maha, paiknesid nende asemel kasutusele võetud uued kalmistud samuti külade juures. Tegemist oli kompromissiga, mida uued võimud olid vallutusaja rahututes oludes sunnitud tegema. Tähtis oli vältida teravaid vastuolusid vastristitutega, kelle abi vajati võitluses teiste paganate vastu ja kelle puhul uute normide rakendamine täie rangusega võinuks põhjustada usust taganemist. Samas ehitati juba vallutusperioodil kirikuid ning vastavalt euroopalikele tavadele rajati nende juurde uued kristlikud kalmistud. Liivimaal kujunes välja omalaadne matusepaikade kaksiksüsteem, millele läänepoolses Euroopas, samuti Põhjamaades, vasted puuduvad. Matmine külade juurde oli 13.–17. sajandi Eestis üldlevinud ja niivõrd massiline, et seda olid kohaliku eripärana sunnitud aktsepteerima ka keskaegse Liivimaa kirikuvõimud. Olukord muutus alles Rootsi ajal, mil kirik hakkas täie rangusega võitlema külakalmete kui anomaalse ja seega lubamatu nähtuse vastu. Miks maeti sedavõrd kaua külakalmistutesse? Kuigi Rootsi-aegsetes visitatsioonides põhjendavad talupojad seda halbade teeolude ja suure tasuga, mida võeti kirikaeda matmise eest, võib tegelikke põhjusi ja seletusi leida rahvaluulest ning seto traditsioonist. Pärimus näitab, et eestlaste uskumustes seostus surnu elupaik kalmistuga ning et kalmistu võis olla paik, kus kohtuti ja suheldi ka teispoolsusse läinud lähedastega. See lihtne teadmine püsib kusagil meie kollektiivses alateadvuses tegelikult ju praegugi. Eriti selgesti ilmneb see seto kultuuris, kus suurte kirikupühade ajal (jüripäev Värskas, jaanipäev Miikses, paasapäev Obinitsas) kattub pidusöökidega enamik haudadest. Muistne, keskajal ka mujal Eestis tuntud komme on siin säilinud tänu õigeusu kiriku leplikumale suhtumisele vanadesse eelkristlikesse traditsioonidesse. Mujal Eestis kadus see tava, mis 1428. aasta Riia kirikukogu otsuste põhjal oli Liivimaal veel üldiseks probleemiks, katoliku ja luterliku kiriku survel varem. Seto kultuurist nähtub, et esmaseks kalmudel söömisega seonduvaks märksõnaks on kommunikatsioon, mis toimub nii elavate ühiskonnas kui ka elavate ja surnute vahel. Kalmudel söömisega seotud uskumustes – ühisest söömaajast sai osa ka surnu – on lahutamatult põimunud ristiusuaegsed ja eelkristlikud ladestused.

    Matmistavad

    Eesti matmistraditsioonides võib üleminekul muinasajast keskaega, st 13. sajandi vallutuse ja ristiusustamise ajastul, tõdeda olulisi muutusi. Põletusmatustega kivikalmed jäeti maha nähtavasti varsti pärast ristiusustamist, kuid suurem järjepidevus ilmneb kohati põletamata surnute matmise osas. Tõenäoliselt erines kiriku suhtumine põletusmatustega kivikalmetesse ja muinasaegsetesse laibamatustega külakalmistutesse: esimesed keelustati jäigalt, teised aga legaliseeriti vallutusaegsete kokkulepete ja kompromisside tulemusena ning nad omandasid külakalmistu staatuse. Keskaegse maarahva matmistraditsioonides ilmnevad samuti suured piirkondlikud eripärad. Lõuna-Eestis olid muutused väiksemad ja leidsid aset ühekorraga – millalgi vallutussõdade ja maa ristimise aegu. Põhja-Eestis toimusid muutused 13. sajandi vältel kahes järgus – vallutusperioodil ja millalgi sajandi lõpupoolel – ning olid kokkuvõttes ulatuslikumad. Need piirkondlikud vahed tulenevad suuresti vana, vallutuseelse sotsiaalse eliidi erinevast positsioonist uutes, keskaegsetes võimustruktuurides. Põhja- ja Lääne-Eestis, kus alistuti pehmematel tingimustel ja osa vanast ülikkonnast jõudis vasalliseisusesse, toimus üleminek ristiusule sujuvamalt ja kiiremini kui tingimusteta kapituleerunud Lõuna-Eestis. Uue maailmavaate rahvale lähendamises etendasid Põhja- ja Lääne-Eestis ilmselt väga olulist osa vasalliseisuse omandanud eestlastest ülikud. Lõuna-Eestis, kus kohalik eliit sellesse staatusesse ei pääsenud, jäi uus usk kaugeks ning muutused piirdusid pikaks ajaks nendega, mis leidsid aset vallutusperioodil. Ka 13.–17. sajandi matusekommetes leidub piirkonniti olulisi erinevusi. Lõuna-Eesti keeleala on põhja- ja läänepiirkondadega võrreldes olnud märksa alalhoidlikum. Siin on külakalmistuid arvukamalt ja haudades leide rohkem, kuni keskaja lõpuni esineb üksikuid põletusmatuseid ning Võrumaal tuleb Rootsi aja lõpuni ette meeste ja naiste matmist peaga vastassuunas. Suured on erinevused isegi ühelt poolt Põhja- ja Lääne-Eesti, teiselt poolt aga Lõuna-Eesti linnade matusekommetes. Kui Põhja-Eestis vastab linnakalmistute matusekombestik kristliku Euroopa normidele, siis Lõuna-Eesti kohta kehtib eelöeldu vaid keskaja osas: 16. sajandil lähenevad linnakalmistud leidude esinemise poolest märgatavalt külakalmistutele. Kultuuriprotsesside kulg äärealadel oli teistsugune kui keskustes. Heaks näiteks selle kohta on aastatel 1980–1993 Silvia Laulu ja Jüri Peetsi juhendamisel uuritud Siksälä kalme Võrumaal Misso lähistel. Tegemist on Lõuna-Eesti seni vasteteta muistisega, kus rauaaegsed traditsioonid nii matusekommetes kui uskumustes on püsinud 15. sajandini. Muutused, mis mujal Eestis toimusid 13. sajandi algupoolel, on Liivimaa perifeerias leidnud aset ligi kaks sajandit hiljem. Sarnast olukorda võib täheldada keskaegse Liivimaa teistelgi idapoolsetel piirialadel praegusel Läti territooriumil.

    Sünkretismiajastu – kahe usu aeg

    Tervikmulje võimaldab kõnelda, et Eesti maarahva seas valitses 13.–17. sajandil valdavalt sünkretistlik maailmapilt, kus üksteisega põimusid nii eelkristlikud kui kristlikud uskumused. Sünkretism kajastub nii hauapanustes, külakalmistute ja kirikaedade üheaegsuses kui ka pühapaikade võrgustikus. Samade inimeste argiellu kuulusid kõrvuti kihelkonnakirik, maakabelid ning looduslikud püha- ja ohvripaigad. Selline kirev ja mitmepalgeline maailmavaade püsis 19. sajandini, hääbudes seoses suurte sotsiaalsete ja kultuuriliste muudatustega, st üleminekuga kirjakultuuri eelse ajastu traditsionaalselt kultuurimudelilt euroopalikule. Arheoloogilise ja etnograafilise matmiskombestiku sarnasus annab tunnistust kommete ja uskumuste järjepidevusest alates 13. sajandist kuni kultuuripildi euroopastumiseni. Suuremas osas Eestist toimus see valdavalt 19. sajandil, Setomaal aga märksa hiljem. Eriti suured mentaliteedierinevused ilmnevadki luterlike ja õigeusuliste Seto alade vahel. Viimaseid iseloomustab ühest küljest samade kultuuriprotsesside hilisem toimumine, teisalt aga veel 20. sajandil avalduv sügavalt emotsionaalne religioossus, mis näib tulenevat õigeusu kultuuritaustast ning ehk ka lõunaeestlastele omasest suuremast avatusest. Säärane positiivne väärtustatus ilmneb sealjuures nii suhtumises eelkristlikesse (kalmed, loodusobjektid) kui ka kristlikesse pühapaikadesse. Samas on rahvapärane kristlik religioossus, mille olemasolule katoliku ajal viitavad nii kirjalikud allikad, toponüümika kui rahvaluulepudemed, keskaegse Liivimaa piires, st praeguses luterlikus Eestis, teinud 18.–19. sajandil läbi märgatava ja kiire taandarengu. Kalmete ja pühapaikade kaudu selgineb kesk- ja varauusaegse Liivimaa koht 13.–17. sajandi Euroopa laiemas kultuuriruumis. Tegemist on täiesti erilise piirkonnaga, sest mitte kusagil Lääne-ja Kesk-Euroopas ning Põhjamaades (v.a Saamimaa) ei kohta sünkretismiilminguid sedavõrd pikalt ja nõnda hilisel ajal. Põhjuseks on Eesti paiknemine õhtumaise Euroopa geograafilisel ääremaal, eelkõige aga tugev etnosotsiaalne konflikt põlisrahva ja võõra kultuuritaustaga sakslastest ülemkihi vahel, mis takistas euroopalike väärtusnormide omaksvõtmist. Kahtlemata vääriks Liivimaa usuolude koht Euroopa ruumis edaspidi veelgi selgepiirilisemat määratlemist – seda juba mõne laiema rahvusvahelise uurimisprojekti raames.

    Selle väga asjaliku kirjatüki autor on HEIKI VALK, arheoloog ja Tartu Ülikooli õppejõud. Ilmus see 2.2006 ajakirjas Horisont. Pildid pärinevad minu erakogust.

  • Tehtud üritused,  Tripid

    Eesti – Läti trip vol.5 Võrumaa

    Lätist panime ühe jutiga Eestisse tagasi ja ennem ei peatunud kui Rogosi mõis tuli vastu. Siis oli juba suht öö ja kotile kobimise aeg. Tegime kiire tiiru ja panime edasi. Ega me selle kiire tiiru ajal sellest mõisast midagi tarka teada ei saanud, ilmselt tuleb uuesti minna. Rogosi kastell tüüpi mõisast on esimesi kindlaid teateid 1603. aastast, mil piirkonna omanikuks sai Poolast pärit Stanislaw Rogosinsky. Sealt pärineb ka paiga nimi. Tihti on arvatud, et Rogosi mõisa kohal paiknes linnus või kindlustatud mõis juba keskajal. Seda lubab oletada mõisa ainulaadne ja omapärane planeering – sisehooviga kastellikompleks mõõtmetega 60 korda 80 meetrit. Kolmest küljest on ta ümbritsetud vesitõketega (vallikraavidega?). On ka teada, et Rogosi ümbrust läbis keskajal tähtis Vastseliina-Riia maantee, mille kaitseks võidi nimetatud linnus ehitada. Kui ka Rogosi pärinebki keskajast, on sealsed hooned siiski uuemad, pärinedes 18.-19. sajandist. Rootsi ajal (alates 1620ndate aastate lõpust) läks mõis von Liebsdorffide omandusse, kelle kätte ta jäi enam kui 130 aastaks. Von Liebsdorffide omandusajal püstitati mõisa läänetiiba kahekorruseline varaklassitsistlik peahoone. Tollal oli juba olemas ka kastelli välismüür, kuid vaid väga madalana. Peahoone jäi kastelli läänetiivaks. 12. augustil 1776 omandas mõisa Christer Johann von Glasenapp, kelle aadliperekonnaga jäi mõis seotuks kuni 1919. aasta riigistamiseni. Von Glasenappide omandusajal püstitati peamiselt kastelli tiibehitisi. Sissepääs sisehoovi kujundati 19. sajandi teisel poolel kauni historitsistliku väravatornina. Kimasime veidi Munamäe poole ja jäime ühele RMK lõkkekohale ööbima.

    Hommikul kobisime kõigepealt kohe Munamäe vaatetorni. Seal oli metsaalune igasugu kujusi ja vidinaid täis, nende tudeerimine võttis pisut aega aga lõpuks sai ikka torni kah 😉 😉 Paar pilti ümbruskonnast ja minek, tahtsime veel Vastseliinast läbi jõuda.

    Vastseliinas kolistasime linnuse varemetes ja peahoone elamuskeskuses. Siin oli täitsa korralik näitus mis tasub samuti vaatamist. Isegi suht ajaloohuvita inimesel on siin ühtteist vaadata. Vastseliina piiskopilinnuse keskaja elamuskeskus on legendidest tulvil paik, kus ootavad avastamist 14. sajandist pärit linnusevaremed ja pühakoht, elamusekeskuse peahoone, linnuse kõrts, Palverännumaja, väike Teeliste kabel ning mõisapark. Vana-Liivimaa kunagise võimsaima ja ilusaima kindlustusehitis Vastseliina piiskopilinnuse varemetes asub  paavstliku õnnistuse saanud pühakoht. 1353. aastal linnuse kabelis aset leidnud Valge Risti imest saati on Vana-Vastseliina lisaks tuhandetele patukahetsejatele ja palveränduritele olnud ka paljude kultuuri- ja ajaloohuviliste rändajate armastatud sihtkohaks. Aeg pole ei linnusele ega ka pühaks peetud kabelile armuline olnud ja praegu on selle kunagisest hiilgusest ja tuntusest vaid üsna vähe alles. Elamuskeskuses peahoones on linnuserüütlite saal ja hansakaupmeeste tuba, alkeemiku nurk ja piinakamber. Tutvuda saab keskaegse köögi ja saunarõõmudega,  rõngassärki selga proovida, küünlaid meisterdada, rüütlirajal võistelda ning kogeda ja teha muudki põnevat. Täpsemalt sealsete toimetuste kohta saab lugeda siit .

    Plaan oli küll Vastseliinast otse koju sügada aga kus sa sellega, kui juba siin siis tuleb kiirelt paar kanjonit ka ära vaadata 😀 😀 Kõigepealt tegime kiire põike Make müüri juurde. Kallas pidavat siin olema 21 m kõrge, paljandi kõrgus on 16 m. Paljandi all on lõkkekoht ja telkimisplats. Veidi allavett on näha kopraonu tegutsemisjälgi. Siit edasi läksime Kalmetumäele. See pidavat olema 14 m kõrgune paljand, mis on geoloogiliselt tähtis devoni rüükalade leiukohana. Otse vette laskuvas Kalmetumäes on kaks allikate poolt uuristatud koobast. Väidetavalt varjasid inimesed siin end veel Teise maailmasõja päevil. Kalmetumäe oru perv on aga pärimuste järgi Põhjasõja aegne matmispaik. Kalmetumäe vastas asub Päevapööramise mägi, mis on teada muistse ohvrikohana. Mäele saab muidu üle rippsilla aga meie külaskäigu ajal oli sild katki. See on veel põnev koht sellepoolest, et siin võib kohata jäälindu toimetamas 😉

    Ega siis peale ürgorus luusimist saanud kodu minna 😀 😀 ikka vaja veel kirikusse sisse põigata 😀 😀 Kui juba siis juba. No nüüd oli küll kojuminek 😀 😀

  • Matkad looduses,  Tripid,  Tsill

    Lennundusmuuseumist Maanteemuuseumini

    Ühel heal päeval pidin toimetama seltskonna tsillima Valma seiklusparki aga ise seal küll kolm päeva passida ei viitsinud. Kuigi pakuti päris põnevaid seiklusi ühe kodaniku asemel kes kohale ei tulnud. Kõik olevat makstud aga noh ma igaks juhuks tegin muu plaani. Sebisin pesakonna autoga järgi ja läksime vaatama lennusõud Lennundusmuuseumis.

    Lennundusmuuseumis oli rahvast hullult ja katsuda sai igasugu atraktsioone. Isegi piirivalve lennusalga helikopter oli kohal. Näidati ka mõnda moodsamat ralliautot 😀 Lennusõu alguseni oli veel aega, uurisime niikaua erinevaid rekvisiite. Päris huvitav muuseum on ja see on hea, et eksponaate üritatakse koguaeg juurde sebida.

    Lõpuks oli aeg käes ja taevasse ilmusid vigurlendurid oma triibuliste lennukitega 😀 Päris huvitav oli vaadata mida kõike oskab kogenud piloot lendava plekitükiga peale hakata. Lennusalga omad näitasid helikopteriga kuidas kustutamine käib. Ammutasid tiigist vett ja lasid selle alla, päris huvitav oli vaadata. Kui üritus läbi otsustasime väisata ka maanteemuuseumi.

    Maanteemuuseumis näppisime kõikvõimalikke eksponaate ja Rix proovis kopamehe ametit 😀 Eksponaate seal jätkub näppimiseks terveks päevaks 😉

    Soovijad saavad tõllaga teha väikse tiiru kah muuseumi ümbruse teedel. Muidugi tõld on moodsaks tehtud, ketaspidurid ja puha 😀 😀 Huvitav kas ABS ka on… Jõuallikaks oli sellel tõllal 1 hobujõuline kaeramootor 😉 Liikluslinnakus sai väikse tiiru teha ka elektriautoga. Lõpuks sai siin ka isu täis ja kuna õhtuni oli veel aega siis tegime kiire kõrvalpõike veel mõne vaatamisväärsuse juurde.