-
Preisimaa trip. Gdansk ja Hel maasäär
Uus päev ja uus minek. Hotelli hommikusöök on täitsa ok valikuga. Kui kõhud täis kobisime bussi ja tuld. Tee ääres jäi silma üks huvitav teemapark “Farm”, selline võiks meilgi olla. Esimene suurem peatus oli pisikeses rannaäärses Leba linnakeses. Omamoodi huvitav linnake. Õnneks ei ole veel turismihooaeg ja saab rahulikult tutvuda kohalike vaatamisväärsustega. Muidugi sellel ajal kui Eestis viltidega käiakse siin juba kõik õitseb. Isegi mänd on lehte läinud 😉 Väga kavalalt oli siin lahendatud laste mänguväljak, täpselt pangaautomaadi kõrval. Siin väga keeruline lapsele öelda, et raha pole karusselli jaoks 😀 😀 Vaatasime üle ka kohalikud rannaluited. Päris huvitava kujuga taara kogumise kast oli rannas. Siin linnakeses on väike liblikamuuseum kus tasub kindlasti käia. Seal müüakse meenetena huvitavaid ruumilisi postkaarte.
Edasi kimasime Hel maasääre poole. Huvitav, et siin maasäärel on kitsarööpmeline raudtee mis tundub täiesti toimivat. Silma jäi, et kogu maasäär koosneb ainult kõikvõimalikest kämpingutest, hostelitest jne. Ilmselt turistihooajal pole siin ruumi ringi töllerdada.
Lõpuks jõudsime suht sääre tippu, siin on mingi kohalik sadam, joru hotelle jne. Muidugi ei jää siin puudu militaarist. Eks siingi ole metallikratid manti kogunud aga ühtteist on siiski järgi. Ja militaarhuvilisel on siin kohti kus turnida nõrkemiseni. Päris paljud rajatised on korrastatud ja seal eksponeeritakse kogu seda kohalikku militaarteemat. Ehituse ja stiili poolest on kogu temaatika üsnagi sarnane meie Peeter Suure merekindluse rajatistele näiteks Suurupis või Naissaarel. Isegi viiekümnendatel ehitatud tulejuhtimistornid ja kaugusmõõturid on sarnased. Siinsamas asub ka väidetavalt Poola kõige kõrgem toimiv majakas. Jooksin kiiruga nii mõnegi objekti juurest läbi ja isegi mõne otsa sai turnitud. Siinse militaarteema kohta on olemas isegi väga asjalik koduleht. Meie väikesaarte turismi “aretajad” võiksid sealt omale eeskuju võtta. See teema vajab tutvumiseks mitte paar tundi vaid ilmselt terve päeva kui mitte rohkem. Igatahes nüüd on hammas verel 😉
Peale kiiret tiiru poolsaare tipud kobisime bussi ja kimasime tagasi Gdanskisse. Kimasime mööda ühest huvitavast kohast kus keset põldu õige mitu lennukit ja muud mudru, mõtlesin mida värki. Tuli välja, et seal on maisilabürint. Gdanskisse tagasi jõudsime suht hilja, nii, et enam kuskile muuseumi ei saanud. Tuustisime niisama mööda vanalinna, kusjuures väga äge vanalinn on siin. Kindlasti tasub aega varuda ja siin ringi kolistada. Paar päris huvitavat asja jäi silma, näiteks pesakastidega puu, joogiveepunkt ja mõned lohekujulised veesülitid. Selliseid avalikke joogiveepunkte võiks meilgi olla. Vanas väravatornis on vahakujude muuseum ja veskihoones merevaigumuuseum.
Tegin valges paar droonipilti ka. Mis mulle Gdanski puhul eriti meeldis, et vanalinna ei lubata ehitada mingeid käkerdisi nagu meil, vaid kõik uued majad peavad olema vanas stiilis ja nii see värk taevast ka paistab. Tegime Hard Rock kohvikus väikse söögi, täiesti ok koht oli söömiseks. Peale sööki mõtlesin, et teen pimedas ka paar droonipilti aga kahjuks eriti midagi ei saanud. Ilgelt tuuliseks läks ja sadama hakkas ka. Hotelli jõudsime läbimärgadena 😀 😀
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Preisimaa trip. Boyeni kindlus ja hundikoobas
Hommikul äratus, väike hommikusöök ja minek järgmiste turismiatraktsioonidega tutvuma 😉 Esimene suurem peatus oli Boyeni kindlus. See rajati 19 sajandil, seega suht hiline kindlus. Aga hämmastas selle suurus, siin paari tunniga ei jõua midagi eriti vaadata. Nii, et huvilised võiksid siin luusimiseks ikka kõvasti aega varuda. Iseenesest oli see kindlus juba esimeses maailmasõjas kõva pähkel oma siin resideeruva 3000 mehelise väeosaga, venelased seda tollal vallutada ei suutnudki. Peale esimest maailmasõda on siin olnud isegi haigla. II MS eelõhtul kui Saksa armee sisenes Poolasse oli Boyeni kindlus üks Saksa armee kogunemispunkte. Sõja ajal asus kindluses Abwehri keskus kus koolitati kindral Vlassovi armee sõdureid. 1945 aasta jaanuaris jäeti jäeti linnus ilma võitluseta maha. Sellest ajast läks Boyeni kindlus Poola armee kätte. Armee kasutas kindlust 12 aastat ja andis seejärel kindluse üle erakätesse. 50-ndatel aastatel tehti kindluse osas mitmeid kummalisi ja vastuolulisi otsuseid mille tulemuseks oli suur häving mis kestis kuni 90ndate alguseni, mil hakati kindlust turismiobjektina taastama.
Päris pull oli siin peldikuvärk. Teed ukse lahti ja sees on kahel pool seina ääres rivi auke 😀 See ilmselt mingi sõdurite oma. Aga väljas oli veel eraldi müüri sees kaks ühe kohalist kemmergut, need ilmselt ohvitseride värk. Veel olid siin ägedad vaatlustornid, sinna said ainult müüri seest üles turnides. Maa peal oli näha nende tornikeste metallkuplid nagu kummuli pajad millel augud sees 😉
Edasi kimasime Aadu hundikoopasse. See on üks kohake kus ma juba ammu olen tahtnud ära käia kuna sellest räägitakse kui mingist ulmeatraktsioonist. Muidugi kohapeal vähe pettusin asjas, ei midagi erilist. Tuhandeid tonne purustatud betooni, muud ei midagi. Ütleks, et kes on käinud Naissaarel luusimas Peeter Suure merekindluse varemetes see saab aimu mis hundikoopas on ja siia sõita pole vajagi 😉 Iseenesest muidugi kui julgust on ja taskulambid kaasas siis saaks siin varemete sees kolistada küll. Väidetavalt pidavat siin olema ka maaalused tunnelid. Nõupidamiste punkris on isegi mingi skeemike sellest kuidas Aadule atentaat tehti. Nii mõneski kohas hakkas silma betoonkamakate toestuse “tase” 😀 😀 Ah jaa terve hulk Poola sõdureid oli ka toodud tutvuma II MS aegse vaatamisväärsusega.
Edasi kimasime Elblągi, vahepeal tutvusime ka kohaliku motopolitseiga. Läbi bussiakna õnnestus üks hea kaader saada kohalikust liiklusolust, ühed ületavad hobusega kõnniteed, teised lükkavad ringteel samaaegselt autot 😀 😀 Elblągis tegime väikse jalasirutuse peatuse. Siin kõik kõvasti rohelisem kui meil ja magnooliad õitsevad. Pikalt luusida polnud aega aga hamba verele sai küll. Ilmselgelt tasub siinset Preisimaa linna tudeerida pikemalt kui tunnike. Päris huvitav uksekell jäi silma, vajutad lõvi ninale ja kellegi korteris heliseb uksekell 😉 Viisakusest ei hakanud näppima.
Lõpuks jõudsime Gdanskisse kus meil oli ööbimine kohalikus Scandic hotellis. Kusjuures väga kobe ja vaikne hotell kohe vanalinna servas. Tegime kiire tiiru vanalinnas, muidugi ilm läks vähe niruks ja sajuseks. Kobisime hotelli sööma ja kotile. Söök hotelli restos täiesti ok, suur ja maitsev.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Pakri poolsaare militaarobjektid ja kohad mis sobivad praegusel segasel ajal kohe varjumiskohaks või varjendiks
Üle hulga aja sai kolatud mööda militaarobjekte ja üle vaadatud kohad mis sobivad praegusel segasel ajal varjumiskohaks või varjendiks. Ilmselgelt kui siin peaks sõjaks minema saab neid vanu mahajäetud varjendeid edukalt varjumiseks kasutada. Need ju spetsiaalselt ehitatud selleks ja peaks ikka nii mõnegi paugu vastu pidama ilma, et midagi variseks. Minu meelest see praegune Päästeameti paaniline varjumiskohtade otsimine on pigem naljanumber. “Minge silla alla peitu”, tore on, aga need ilmselgelt satuvad kõige esimesena tule alla. Terve Tallinna ümbrus on täis Peeter Suure merekindluse ja nõukaaja militaarkäike, varjendeid jne. Muidugi enamus neist on metallist lagedaks tehtud aga sellegi poolest on mitme meetri paksune betoonkärakas etem varjend kui sillaalune. Kui nende kallal natuke toimetada on varjendeid küll ja küll. Ma arvan, et nii mõnigi Tallinnas, Astangul, Laagris, Humalas või Naagel asuv varjend elab isegi Tallinna tuumapaugu probleemideta üle. Aga noh mis spetsialist mina olen, meil ju “spetsialiste” terved ministeeriumid täis 😀 😀 Ärgem muidugi unustagem ka Kose ja Varnja varjendeid aga need on ju kõik ära läbustatud ja kraamist lagedaks tassitud. Lätis on nii mitugi vana nõukaaegset varjendit täiesti korras. Aga see selleks. Alustuseks vaatasime üle Madise joa mis saab alguse soost ja jookseb kirikuaia alt välja. Praegu oli see veerohke ja ägedalt jääs, suvel kuivaga pole siin vahel vett üldse. Lõpuks on Madise kiriku torn ka uut kuube selga saamas, eks tuleb mingi aeg uuesti üle vaadata kuidas välja tuli 😉 See kirik on natuke omamoodi kui teised, seda kirikut kasutatakse meremärgina.
Edasi liikusime Pakri pankrannikule sealt Lahe panga suunalt. Seal pankranniku all on säilinud kõvasti vanu vene sõjaväe hooneid. Nii mõnigi neist on looduses praktiliselt märkamatu ja sobib imehästi isegi pikemaaegseks varjumiskohaks. Siin asus arvatavasti torpeedoladu ning ilmselt ka rakett- ja suurtükirelvastuse ladu. Siin on osadel hoonetel isegi uksed ees ja katused peavad. Praktiliselt võta kätte ja koli sisse 😉 Siit mitte kaugel on mere kaldal ka RMK lõkkekohad.
Edasi põikasime läbi ilmselt 1941 rajatud Leetse 76 mm õhutõrjepatarei kasarmu varemete juurest. Erinevate allikate põhjal on siin aegade jooksul olnud Paldiski õppekeskuse reaktoriala ehitusväeosa linnak ja ka sõjaväekaubastu sigala. Edasi vaatasime üle küllaltki hästi säilinud nelja positsiooniga 76mm õhutõrjepatarei. See on samuti varjumiskohaks ideaalne kohake, seest küllaltki ruumikas ja kuiv. Muidugi mingid kohalikud naljamehed on tulepesa alla teinud lõkkekoha 😀 😀 Idee poolest hea ja praktiline koht, saab süüa teha ja ilmselt isegi veidi ruume kütta, suits väljub ülevalt tulepesa laskeavade kaudu. Nii, et sees pole mingit vingu 😉
Edasi vaatasime üle praeguse kalajahutehase taga olevad Leetse I raketibaasi pettepositsioonid, need on päris raketibaasist eemal ca 0,5 km. Stardipositsioonide pinnasevallid on hästi säilinud ja polegi veel väga võssa kasvanud. Vaatasime üle ka raketibaasi päris asukoha. Siin asus 1964–1990 aastatel 94 seniitraketibrigaadi 14 seniitraketidivisjon kompleksiga S-125. 1990–1992 oli siin aga selle brigaadi 9 seniitraketidivisjon kompleksiga S-300PS. 1992–1993 kui S-300PS divisjonid olid Eestist ära viidud kuid osa Vene vägesid veel Eestist lahkumata paigutati siia Saaremaalt ära toodud 210 brigaadi S-125M divisjon. Väidetavalt olla siin olnud ka positsioonide uued kaitsevallid kuid need on tänapäevaks minema veetud. Sellelsamal divisjonil on siit ca 2 kiltsa kaugusel ka varupositsioon aga sinna luusima ei viitsinud minna. Seal pidavat olema veel säilinud võimsad kaitsevallid, aga eks ükspäev vaatan need ka üle. Siin baasis on säilinud panga serval olev dzott ja paar täiesti arvestatavat varjendit. Dzotist avaneb väga hea vaade uuele Alexela sadamale. Kusjuures üks hoone siin kompleksis tundubki olevat puhas varjend. See on seest täiesti kuiv ja imekombel pole isegi prügi väga täis. See kohake sobib ka väga hästi varjendiks. Selle väeosa kasarmud ja elumajad asusid veidi eemal, praeguse kompressorjaama vastas üle tee. Põgusalt piilusime neidki. Kusjuures elumaja karp tundus täiesti kõva ja oli seest kuiv, pane uksed-aknad ette ja elamine missugune 😉 Muidugi kohalikud sõjamängude mängijad olid ühte tuppa ehitanud kruusakottidest korraliku tulepesa.
Tuulepargi servas vaatasime üle veel ühe 1941 rajatud ja hästi säilinud nelja positsiooniga 76 mm õhutõrjepatarei. 1945 olla siia paigaldatud 4 järelveetavat 85 mm kahurit. Seegi on vajadusel täiesti arvestatav varjumiskoht. Lõpetuseks kiire pilk ka 1950 aastatel ehitatud Paldiski raudteepatareide tulejuhtimistornile. Sama projekti järgi on ehitatud tulejuhtimistornid veel Suurupis, Hiiumaal Tahkunas ja Ristnas. Peale raudteepatarei likvideerimist 1960 aastatel jäi torn kasutuseta. Hiljem olevat see uuesti kasutusele võetud Pakri polügooni tulejuhtimispunktina. Torni kõrval olevas komandopunktis oli lisaks veel Paldiski linnajuhtide varjend. See komandopunk on vajadusel ilmselgelt kasutatav praegugi päris arvestatava varjendina. Nii, et ühe päeva jooksul õnnestus leida suva kohtadelt päris arvestatav hulk päris varjendeid ja varjumiskohti mis pole Päästeameti naljanumbrid. Kui meie ametnikud viitsiksid veidi jalad kõhu alt välja lükata leiaks neid ilmselt veelgi.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Ei saa kohe ilma Suurupi merekindluseta…
Sai järjekordselt üle vaadatud Suurupis Peeter Suure merekindluse rajatised ja muud nõukaaegsed militaarrajatised. Pikemalt on sellest juba varem kirjutatud siin aga värskendame mälu. Patarei nr 3 oli oli kavandatud katma ala Naissaare Suurupi poolsaare vahel. Vabadussõja lõpus oli patareis laskekorras vaid üks 234 mm kahur, millest proovilasud tehti märtsis 1920. Teine samas kaliibris kahur selles patareis saadi laskekorda sama aasta suve lõpuks. Kolmas saadi korda 1922 aasta kevadeks. 1924 aastal üritati mööda kitsarööpmelist raudteed ka neljanda 234 mm kahuri detailid kohale tarida. Need olid maha monteeritud Naissaare kahuritelt. Selleks ajaks oli Sõrve- Suurupi raudteelõik nii mäda, et vedurit raudtee enam ei kandnud ja platvormvaguneid suurtükiosadega lükkasid sõdurid kasutades kõvasti kondiauru 😉 see üritus jäigi selle raudteelõigu viimaseks veoks ja peatselt võeti rööbastee üles. Kindluspiirkonnas raudtee aga säilis ja oli kasutusel kuni esimese vabariigi lõpuni. Mõned aastad hiljem sai lõpuks ka viimane kahur paika ja prooviti pauku ka teha. Sinna kus varasemalt oli 130mm Vickersite patarei üritati ehitada uuesti patarei. Kuna samasuguseid kahureid ei olnud võtta, üritati sinna panna Vickersi 120mm kahurid aga vanad alused ei sobinud. Siis valati vanadele betoonalustele vaheplaadid, ankurdati kinnituspoldid ja suurtükid seati üles. Ka siin varemetel kolades on näha kuidas loodus võtab oma, üks mänd on ennast kasvama sokutanud müüriprakku 😉 Ah jaa veel üks huvitav fakt, betoonist komandopunkti laeplatvormile valatud väikse vaatlusruumi esikülje sisevooderduseks kasutati suurtükilaeva “Lembit” kahurikilpi.
Metsast võib leida salapärase torni, Sarnaseid on Eestis veel küll ja küll aga ülla ülla see torn pole osa Peeter Suure merekindlustustest vaid rajatud Vene vägede poolt 1956 aastal tulejuhtimispunktiks. See on sõjaajaloo ajastutüüpiline fortifikatsiooni näide ja kuulus hilisema täiendusena 1913-1917 rajatud merekindluse süsteemi. Võimas raudbetoon vaatlustorn koos maa-aluse komandopunkti varjendiga töötas väidetavalt ühes süsteemis 1913-1917 rajatud Peterburi merekaitse peapositsiooni Peeter Suure Merekindluse rannakaitsepatarei rajatistega.
Vaatasime üle ka patarei nr 2 ja komandopunkti ka. Seda patareid on nimetatud ka Ameerika patareiks, teadaolevalt on meil Ameerika patarei ka Naissaarel. Miks selline nimetus… Peale nõusoleku saavutamist osta Petrogradi kaitsesüsteemile kahureid USA firmalt “Bethlehem Steel”, leiti kahe nn Ameerika patarei jaoks koht ka Peeter Suure Merekindluses: üks Naissaarele, teine siia. Tolle aja kohta kaasaegne positsioon valmis kevadeks 1916. Suurtükid asusid teras/betoon konstruktsioonis betoneeritud blokkides. Komandopunkt koos jõujaamaga asus III suurtüki blokis. Patarei juurde oli toodud kindlusraudteeharu. Kahju, et sinna sisse niisama lihtsalt ei saa, siin vesi sees ca vööni. Aga eks ükspäev ma leian miski huvitava lahenduse kuidas sees ikka kuivalt ära käia 😉 See patarei paistab silma uhke torniga… Väidetavalt peaks see olema helgiheitja torn aga ma arvan, et pigem on see kaugusmõõturi torn kuna samalaadne on ka Naissaarel. Selle patarei kahurite laskesektor kattis ala kuni Paldiskini. Siin läheduses on ka helgiheitja varjend, kust vajadusel lükati helgiheitja mööda raudteed randa . See kompleks koosnes mitmest osast, see mis säilinud peaks olema komandopunkt (varjend) ja jõujaam, kõrval varemed peaks olema suurtükiblokid ja veel üks blokk peaks olema praeguse meresidekeskuse all.
Omalajal oli kogu Eesti rannik täis pikitud vene sõjaväebaase ja ega Suurupi polnud mingi erand, siin asus kaks väeosa:
Tallinna Mereväebaasi 550 sidesõlme raadiosaatekeskus ПДРЦ objekt ja Peeter Suure Merekindluse punkris koos ümbruses oleva antenniväljaga 180 sidepolügoni üksik raadiotehniline pataljon, kutsung Radiograf Neptun. Isegi praegu näeb veel nende antennide jäänuseid metsas. Kui Vene väed lahkusid võeti siia linnakusse toimetama Piiblikool, et vähendada vandaalitsemist aga 2004 aastal löödi Piiblikool minema väitega, et vald tahab siia rajada sotsiaalpinnad ja krt teab mida veel…. Aga tegelikkuses on siin vandaalitsetud nii, et anna olla ja ei toimu siin midagi. Piiblikooli ajal oli siin vähemalt mingigi kord kuigi üsna tihti sai neil seal külas käidud tutvumas uute asukatega. Mõni tuli isegi tagasi saata sinna kinnisesse asutusse kust ta äsja välja oli lastud. Praegu toimetab siin aktiivselt ainult meresidekeskus.Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Suurupi merekindlus.
Ikka tuleb aegajalt vanad käidud kohad üle vaadata, huvitav on vaadata kuidas asjad ajas muutuvad. Mõned objektid lagunevad, mõned püütakse kuidagimoodi säilitada ja mõnda katsutakse isegi taastada. Enamjaolt on muidugi see esimene variant käibel. Tavaliselt pole ressurssi ja tahtmist midagi vana ja ägedat säilitada, tänapäeval on moodne plekk ja klaas. Keda huvitavad vanad betoonkärakad kuskil maa sees. Kõigepealt kolistasime vähe Tilgu sadamas, sellest hakkab lõpuks asja saama, ehitus käib täiega. Siis väike tiir lollidemaa taga klindil. Huvitav, et mõni põld on siinkandis veel täis ehitamata…. Ja miskipärast on Muraste vaateplatvorm kinni pandud….
Lõpuks sinkavonka Suurupi alumise majaka juurde ja sealt otse patarei nr 3 juurde. Siin isegi veel imekombel säilinud nats vana munakiviteed. Ma mõtlesin, et ammu juba asfaldi alla peidetud aga oh imet ei olnudki. Patarei ümbrus oli üllataval kombel lõpuks suht ilusti korda saanud, surfiaugud ilusti metallrestidega kinni kaetud, et keegi kogemata alla ei lajataks ja muudki põnevat tehtud. Pikemalt ei hakka sellest kirjutama, seda olen juba varem teinud siin. Pealt võsast lagedaks tehtud, kahurite alused osalt juba välja puhastatud, ilmselt siin need tööd veel jätkuvad. Tegelikult on äge kui midagi korda saab. Kahju muidugi, et siin patareis pole säilinud ühtki metallust. 90-ndate lõpus sibulatest metallikratid tegid siin oma töö. Robustselt lõigati keevitusega maha ja viidi vanametalli. Mõned ahvid õnnestus seal selle töö pealt isegi kätte saada ja said ka krim asjad selga aga kuhu need kokkuostust kättesaadud uksed jäid ei tea, Muinsuskaitse tegeles nendega. Ehk isegi veel vedelevad siiani kuskil muuseumi või arhiivi nurgas.
Päris kõvasti on vaeva nähtud, kuskilt on isegi välja tulnud jupp kindlusraudteed. Isegi veel mõned relvade metallalused on säilinud. See koonuse laadne metalljunn peaks olema kui ma ei eksi siis Vickersi 130 mm kahuri alus. Ilmselt selliseid rohkem Eestis säilinud ei ole.
Muidugi on siin näha ka hilisemaid juurdeehitisi ja nii mõneski kohas jääb kogenud silma ette moodustisi kus peaks ka mingid ruumid olema aga need on osavalt kunagi kinni müüritud miskipärast. Sellist kinni müürimise varianti näeb hästi Naissaarel 10b patareis kus raudtee läheb seina sisse 😀 Seal on ka muidugi nats seinu lammutatud ongi terve hulk käike välja tulnud koos päris hästi säilinud tolleaegse sisustusega. Ka Suurupis on mõnes kohas näha seinal trepiastmeid mis lähevad eikuhugi 😉
Natuke seadmete jäänuseid on ka. Kuigi ütleme, et mandril, Aegnal ja Naissaarel on enamjaolt kõik mis kätte saadud kokkuostu viidud. Samas Osmussaarel on säilinud isegi narid ja muu mudru patareis.
Viskasime pilgu peale ka tulejuhtimistornile. See on muidugi eriti armetus seisus, kõik metall on rotti pandud. Ainult vähesed sellised tulejuhtimistornid on säilinud veel ära varastamata trepiga ja nendes saab üles turnida ümbrust nautima. Needki asuvad Hiiumaal ja Saaremaal.
Aeg möödus kuidagi märkamatult, tahtsime veel siinsamas läheduses olevat patareid uurida aga jäid järgmiseks korraks. Möödaminnes vaatasin, et piiblikooli hoonest pole siiani midagi tehtud, kunagi kupatas vald piiblikooli sealt välja ja tahtis sotspinnad sinna teha aga…. Tegelikult sitaks ilus koht oleks olnud selleks aga nüüd on maja kahjuks rüüstatud ja odavam on ilmselt kokku lükata.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Kevadet ja merekindlust avastamas.
Sama ootamatult kui tuli talv tuli ka kevad. Kaks päeva vihma ja praktiliselt lumi läinud. Eks muidugi on mingi vahe lõuna- ja põhjaosariikide vahel aga seekord uurime põhjaosariike. Aias lumeroosid juba õitsevad mühinal ja kohe lähevad õitsema lumikellukesed ka. Ongi täpselt paras aeg looduses luusida. Keila – Joal ja Jägalas luusitud küll, vahelduseks võtsime ette Vääna kandi metsad. Pole sealkandis väga ammu mööda metsi kolistanud ja ega väga saanudki, polnud lihtsalt teid. Aga nüüd RMK metsa teid täis ehitanud ja ega majadki puudu. Sinililli õitsemas veel ei näinud aga tundub, et paar sooja päeva veel ja juba ongi olemas. Samas pajuurvad väga suured.
Metsas isegi veel Vääna jahiseltsi küün alles, ma mõtlesin see ammu lagunenud… Põlma oja vulises täiega ja oli päris veerohke aga eks sellel aastal ole seda lumesula vett ka kõvasti. Kusjuures rahulikult tiksumiseks täiesti ok mets veel, siia ei kostu ei maanteemüra ega linnakära. Kuuledki neid päris metsa hääli ja muideks linnud juba laulavad täiega. Üllataval kombel oli sealkandis metsas päris palju pesakaste näha. Kui juba sealkandis olla siis tuleb ikka Peeter Suure merekindlust ka uurida. See on üks omaaegseid ulmelisi kindlusprojekte mis kahjuks valmis ei saanudki. Meil kahjuks enamus neid objekte rüüstatud metallikrattide poolt. Ja tegelikult peakski vist hakkama neid ajaviiteks läbi käima. Päris paljud nendest objektidest pole isegi muinsuskaitse all ja lükatakse kokku. Aga õnneks on mõni neist erakätes uue hingamise saanud. Näiteks Sõrve jaama veevõtutornist on päris äge elamine tehtud. Ei hakanud õuele trügima, vaatasime eemalt ja läksime teisi asju uurima.
Naage rooduvarjendi juurde saab juba ilma põlvini lumes sumpamata. Huvitav on see, et siinkandis on nende objektide juurde pandud vägagi korralikud infotahvlid ja kaardid. Varjend ise on muljetavaldav ja raiutud omalajal paekaldasse. Kogu see Tallinna lähiümbruse merekindluse värk oli omalajal ühendatud kindlusraudteega ja seda olla olnud miski 250 kiltsa. Eks sellestki varjendist on vanametalli kokkuostu hiigelajal kõik metall ära varastatud mis vähegi kätte saadi aga betoon nii hästi valatud, et seisab püsti küll 😉 Need ehitised on ägedad, siin näeb nii laest alla rippuvaid stalaktiite mis tavaliselt tekivad karstikoobastes kui ka alt ülespoole kasvavaid jääpurikaid 😉
Mõtlesime korra vaadata ka Humala varjendit ning tunneleid aga siin kõik luku taha pandud, aiad ümber ja valvekaamerad väljas. Nagu vangla juba 😀 😀 Väidetavalt on siin nahkhiirte talvitumispaik. Ei tea muidugi mis ajast see siin on ja kas üldse on. Siinne rooduvarjendi tunnel on suhteliselt jahe ja tõmbetuulene, eriti peale seda kui surfid tühjaks kaevati. Aga külm ja tõmbetuul nahkhiirtele väga ei meeldi. Muidugi teist tunnelit vaatama ei viitsinud lonkida, ei tea kas seal ka aiad ümber ja puha. Teades vanast ajast mis imeprojekte ja raha siin keerutati siis…. Olen nendes siinsetes käikudes varasemalt tööasjus kui ka niisama kolanud kümneid ja kümneid kordi nii suvel kui talvel ja pole mitte kunagi siin näinud nahkhiirte kolooniaid talvitumas. Kui mõni üksik kuskil rippus siis oli hästi. Nooh kui nüüd seda aluseks võtta, et mõni siin tõesti on ja sellepärast korraldada viieaastane projekt siis andke tuld. Igati teretulnud asi. Mind huvitab, mis saab peale projekti lõppemist? Ilmselt ei koti see teema siis enam kedagi kuni järgmise projektini (kui seda muidugi tuleb kunagi), sest meil paraku ilma rahata ei tee keegi midagi, aatelisuse aeg on kahjuks ammu läbi. Samas kui nüüd tähti närida siis võib sellise sildi püsti lüüa iga korraliku vana maakeldri ukse ette ja memmel keelata kartuli järgi minna, sest nahkhiir magab. Vot Rebala koopad on hoopis teine asi, seal on nahkhiirte kolooniaid palju ja talvel nende elu segama minna ei ole hea. Kuigi ka seal võib vaielda selle kinnipaneku osas. Enamasti on need kolooniad seal osas kuhu niisama naljalt ei pääse ja kui esimeses suures käigus keegi jalutab ei sega see kedagi.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Keila – Joal ja Türisalus
Mõtlesime, et põikame läbi Keila – Joalt ja vaatame kuidas jääolud on. Oi kurja, siin nagu laulupidu, autosid kõik teeääred täis 😀 Muidugi joa juures polnud praktiliselt üldse inimesi kui arvestada seda autohulka. Mõni oli tulnud ilmselt kahe autoga 😉 Juga vaadatud kobisime Türisalu poole.
Tee äärde oli siginenud üks piimapukk 😀 Oli aegu kus neid polnud kuskil näha, viimasel ajal aga on see piimapukindus kuidagi moodsaks muutunud. Päris paljudes kohtades jääb juba silma.
Et asi liiga “igav” poleks otsustasime külastada mõnda koobast Naage pangal ja ega siin saa ka ilma Peeter Suure merekindluse värgita. Rooduvarjendisse ikka ka vaja ronida. Ka selle merekindluse värgendusega on natuke paremuse poole liigutud, vanasti olid nad suht võssa kasvanud ja ei mingit silti infoga. Nüüd paljudes kohtades on võsa maha võetud ja infotahvlid paigaldatud. Kohe lust on niimoodi käia ajalooga tutvumas.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
