fbpx
  • Tripid,  Tsill

    Ei saa kohe ilma Suurupi merekindluseta…

    Sai järjekordselt üle vaadatud Suurupis Peeter Suure merekindluse rajatised ja muud nõukaaegsed militaarrajatised. Pikemalt on sellest juba varem kirjutatud siin aga värskendame mälu. Patarei nr 3 oli oli kavandatud katma ala Naissaare Suurupi poolsaare vahel. Vabadussõja lõpus oli patareis  laskekorras vaid üks 234 mm kahur, millest proovilasud tehti märtsis 1920. Teine samas kaliibris kahur selles patareis saadi laskekorda sama aasta suve lõpuks. Kolmas saadi korda 1922 aasta kevadeks. 1924 aastal üritati mööda kitsarööpmelist raudteed ka neljanda 234 mm kahuri detailid kohale tarida. Need olid maha monteeritud Naissaare kahuritelt. Selleks ajaks oli Sõrve- Suurupi raudteelõik nii mäda, et vedurit raudtee enam ei kandnud ja platvormvaguneid suurtükiosadega lükkasid sõdurid kasutades kõvasti kondiauru 😉 see üritus jäigi selle raudteelõigu viimaseks veoks ja peatselt võeti rööbastee üles. Kindluspiirkonnas raudtee aga säilis ja oli kasutusel kuni esimese vabariigi lõpuni. Mõned aastad hiljem sai lõpuks ka viimane kahur paika ja prooviti pauku ka teha. Sinna kus varasemalt oli 130mm Vickersite patarei üritati ehitada uuesti patarei. Kuna samasuguseid kahureid ei olnud võtta, üritati sinna panna Vickersi 120mm kahurid aga vanad alused ei sobinud. Siis valati vanadele betoonalustele vaheplaadid, ankurdati kinnituspoldid ja suurtükid seati üles. Ka siin varemetel kolades on näha kuidas loodus võtab oma, üks mänd on ennast kasvama sokutanud müüriprakku 😉 Ah jaa veel üks huvitav fakt, betoonist komandopunkti laeplatvormile valatud väikse vaatlusruumi esikülje sisevooderduseks kasutati suurtükilaeva “Lembit” kahurikilpi.

    Metsast võib leida salapärase torni, Sarnaseid on Eestis veel küll ja küll aga ülla ülla see torn pole osa Peeter Suure merekindlustustest vaid rajatud Vene vägede poolt 1956 aastal tulejuhtimispunktiks. See on sõjaajaloo ajastutüüpiline fortifikatsiooni näide ja kuulus hilisema täiendusena 1913-1917 rajatud merekindluse süsteemi. Võimas raudbetoon vaatlustorn koos maa-aluse komandopunkti varjendiga töötas väidetavalt ühes süsteemis 1913-1917 rajatud Peterburi merekaitse peapositsiooni Peeter Suure Merekindluse rannakaitsepatarei rajatistega.

    Vaatasime üle ka patarei nr 2 ja komandopunkti ka. Seda patareid on nimetatud ka Ameerika patareiks, teadaolevalt on meil Ameerika patarei ka Naissaarel. Miks selline nimetus… Peale nõusoleku saavutamist osta Petrogradi kaitsesüsteemile kahureid USA firmalt “Bethlehem Steel”, leiti kahe nn Ameerika patarei jaoks koht ka Peeter Suure Merekindluses: üks Naissaarele, teine siia. Tolle aja kohta kaasaegne positsioon valmis kevadeks 1916. Suurtükid asusid teras/betoon konstruktsioonis betoneeritud blokkides. Komandopunkt koos jõujaamaga asus III suurtüki blokis. Patarei juurde oli toodud kindlusraudteeharu. Kahju, et sinna sisse niisama lihtsalt ei saa, siin vesi sees ca vööni. Aga eks ükspäev ma leian miski huvitava lahenduse kuidas sees ikka kuivalt ära käia 😉 See patarei paistab silma uhke torniga… Väidetavalt peaks see olema helgiheitja torn aga ma arvan, et pigem on see kaugusmõõturi torn kuna samalaadne on ka Naissaarel. Selle patarei kahurite laskesektor kattis ala kuni Paldiskini.  Siin läheduses on ka helgiheitja varjend, kust vajadusel lükati helgiheitja mööda raudteed randa . See kompleks koosnes mitmest osast, see mis säilinud peaks olema komandopunkt (varjend) ja jõujaam, kõrval varemed peaks olema suurtükiblokid ja veel üks blokk peaks olema praeguse meresidekeskuse all.

    Omalajal oli kogu Eesti rannik täis pikitud vene sõjaväebaase ja ega Suurupi polnud mingi erand, siin asus kaks väeosa:
    Tallinna Mereväebaasi 550 sidesõlme raadiosaatekeskus ПДРЦ objekt ja Peeter Suure Merekindluse punkris koos ümbruses oleva antenniväljaga 180 sidepolügoni üksik raadiotehniline pataljon, kutsung Radiograf Neptun. Isegi praegu näeb veel nende antennide jäänuseid metsas. Kui Vene väed lahkusid võeti siia linnakusse toimetama Piiblikool, et vähendada vandaalitsemist aga 2004 aastal löödi Piiblikool minema väitega, et vald tahab siia rajada sotsiaalpinnad ja krt teab mida veel…. Aga tegelikkuses on siin vandaalitsetud nii, et anna olla ja ei toimu siin midagi. Piiblikooli ajal oli siin vähemalt mingigi kord kuigi üsna tihti sai neil seal külas käidud tutvumas uute asukatega. Mõni tuli isegi tagasi saata sinna kinnisesse asutusse kust ta äsja välja oli lastud. Praegu toimetab siin aktiivselt ainult meresidekeskus.

  • Tsill

    Suurupi merekindlus.

    Ikka tuleb aegajalt vanad käidud kohad üle vaadata, huvitav on vaadata kuidas asjad ajas muutuvad. Mõned objektid lagunevad, mõned püütakse kuidagimoodi säilitada ja mõnda katsutakse isegi taastada. Enamjaolt on muidugi see esimene variant käibel. Tavaliselt pole ressurssi ja tahtmist midagi vana ja ägedat säilitada, tänapäeval on moodne plekk ja klaas. Keda huvitavad vanad betoonkärakad kuskil maa sees. Kõigepealt kolistasime vähe Tilgu sadamas, sellest hakkab lõpuks asja saama, ehitus käib täiega. Siis väike tiir lollidemaa taga klindil. Huvitav, et mõni põld on siinkandis veel täis ehitamata…. Ja miskipärast on Muraste vaateplatvorm kinni pandud….

    Lõpuks sinkavonka Suurupi alumise majaka juurde ja sealt otse patarei nr 3 juurde. Siin isegi veel imekombel säilinud nats vana munakiviteed. Ma mõtlesin, et ammu juba asfaldi alla peidetud aga oh imet ei olnudki. Patarei ümbrus oli üllataval kombel lõpuks suht ilusti korda saanud, surfiaugud ilusti metallrestidega kinni kaetud, et keegi kogemata alla ei lajataks ja muudki põnevat tehtud. Pikemalt ei hakka sellest kirjutama, seda olen juba varem teinud siin. Pealt võsast lagedaks tehtud, kahurite alused osalt juba välja puhastatud, ilmselt siin need tööd veel jätkuvad. Tegelikult on äge kui midagi korda saab. Kahju muidugi, et siin patareis pole säilinud ühtki metallust. 90-ndate lõpus sibulatest metallikratid tegid siin oma töö. Robustselt lõigati keevitusega maha ja viidi vanametalli. Mõned ahvid õnnestus seal selle töö pealt isegi kätte saada ja said ka krim asjad selga aga kuhu need kokkuostust kättesaadud uksed jäid ei tea, Muinsuskaitse tegeles nendega. Ehk isegi veel vedelevad siiani kuskil muuseumi või arhiivi nurgas.

    Päris kõvasti on vaeva nähtud, kuskilt on isegi välja tulnud jupp kindlusraudteed. Isegi veel mõned relvade metallalused on säilinud. See koonuse laadne metalljunn peaks olema kui ma ei eksi siis Vickersi 130 mm kahuri alus. Ilmselt selliseid rohkem Eestis säilinud ei ole.

    Muidugi on siin näha ka hilisemaid juurdeehitisi ja nii mõneski kohas jääb kogenud silma ette moodustisi kus peaks ka mingid ruumid olema aga need on osavalt kunagi kinni müüritud miskipärast. Sellist kinni müürimise varianti näeb hästi Naissaarel 10b patareis kus raudtee läheb seina sisse 😀 Seal on ka muidugi nats seinu lammutatud ongi terve hulk käike välja tulnud koos päris hästi säilinud tolleaegse sisustusega. Ka Suurupis on mõnes kohas näha seinal trepiastmeid mis lähevad eikuhugi 😉

    Natuke seadmete jäänuseid on ka. Kuigi ütleme, et mandril, Aegnal ja Naissaarel on enamjaolt kõik mis kätte saadud kokkuostu viidud. Samas Osmussaarel on säilinud isegi narid ja muu mudru patareis.

    Viskasime pilgu peale ka tulejuhtimistornile. See on muidugi eriti armetus seisus, kõik metall on rotti pandud. Ainult vähesed sellised tulejuhtimistornid on säilinud veel ära varastamata trepiga ja nendes saab üles turnida ümbrust nautima. Needki asuvad Hiiumaal ja Saaremaal.

    Aeg möödus kuidagi märkamatult, tahtsime veel siinsamas läheduses olevat patareid uurida aga jäid järgmiseks korraks. Möödaminnes vaatasin, et piiblikooli hoonest pole siiani midagi tehtud, kunagi kupatas vald piiblikooli sealt välja ja tahtis sotspinnad sinna teha aga…. Tegelikult sitaks ilus koht oleks olnud selleks aga nüüd on maja kahjuks rüüstatud ja odavam on ilmselt kokku lükata.

  • Tsill

    Kevadet ja merekindlust avastamas.

    Sama ootamatult kui tuli talv tuli ka kevad. Kaks päeva vihma ja praktiliselt lumi läinud. Eks muidugi on mingi vahe lõuna- ja põhjaosariikide vahel aga seekord uurime põhjaosariike. Aias lumeroosid juba õitsevad mühinal ja kohe lähevad õitsema lumikellukesed ka. Ongi täpselt paras aeg looduses luusida. Keila – Joal ja Jägalas luusitud küll, vahelduseks võtsime ette Vääna kandi metsad. Pole sealkandis väga ammu mööda metsi kolistanud ja ega väga saanudki, polnud lihtsalt teid. Aga nüüd RMK metsa teid täis ehitanud ja ega majadki puudu. Sinililli õitsemas veel ei näinud aga tundub, et paar sooja päeva veel ja juba ongi olemas. Samas pajuurvad väga suured.

    Metsas isegi veel Vääna jahiseltsi küün alles, ma mõtlesin see ammu lagunenud… Põlma oja vulises täiega ja oli päris veerohke aga eks sellel aastal ole seda lumesula vett ka kõvasti. Kusjuures rahulikult tiksumiseks täiesti ok mets veel, siia ei kostu ei maanteemüra ega linnakära. Kuuledki neid päris metsa hääli ja muideks linnud juba laulavad täiega. Üllataval kombel oli sealkandis metsas päris palju pesakaste näha. Kui juba sealkandis olla siis tuleb ikka Peeter Suure merekindlust ka uurida. See on üks omaaegseid ulmelisi kindlusprojekte mis kahjuks valmis ei saanudki. Meil kahjuks enamus neid objekte rüüstatud metallikrattide poolt. Ja tegelikult peakski vist hakkama neid ajaviiteks läbi käima. Päris paljud nendest objektidest pole isegi muinsuskaitse all ja lükatakse kokku. Aga õnneks on mõni neist erakätes uue hingamise saanud. Näiteks Sõrve jaama veevõtutornist on päris äge elamine tehtud. Ei hakanud õuele trügima, vaatasime eemalt ja läksime teisi asju uurima.

    Naage rooduvarjendi juurde saab juba ilma põlvini lumes sumpamata. Huvitav on see, et siinkandis on nende objektide juurde pandud vägagi korralikud infotahvlid ja kaardid. Varjend ise on muljetavaldav ja raiutud omalajal paekaldasse. Kogu see Tallinna lähiümbruse merekindluse värk oli omalajal ühendatud kindlusraudteega ja seda olla olnud miski 250 kiltsa. Eks sellestki varjendist on vanametalli kokkuostu hiigelajal kõik metall ära varastatud mis vähegi kätte saadi aga betoon nii hästi valatud, et seisab püsti küll 😉 Need ehitised on ägedad, siin näeb nii laest alla rippuvaid stalaktiite mis tavaliselt tekivad karstikoobastes kui ka alt ülespoole kasvavaid jääpurikaid 😉

    Mõtlesime korra vaadata ka Humala varjendit ning tunneleid aga siin kõik luku taha pandud, aiad ümber ja valvekaamerad väljas. Nagu vangla juba 😀 😀 Väidetavalt on siin nahkhiirte talvitumispaik. Ei tea muidugi mis ajast see siin on ja kas üldse on. Siinne tunnel on suhteliselt jahe ja tõmbetuulene aga see nahkhiirtele väga ei meeldi. Muidugi teist tunnelit vaatama ei viitsinud lonkida, ei tea kas seal ka aiad ümber ja puha. Teades vanast ajast mis imeprojekte ja raha siin keerutati siis ei imesta kui see mingi samalaadne “keerutusprogramm” on. Ma nendes siinsetes käikudes varasemalt kolanud nii suvel kui talvel ja pole mitte kunagi siin näinud nahkhiirte kolooniaid talvitumas. Kui mõni üksik kuskil rippus siis oli hästi. Vot Rebala koopad on hoopis teine asi, seal on nahkhiirte kolooniaid palju ja talvel nende elu segama minna ei ole hea. Kuigi ka seal võib vaielda selle kinnipaneku osas. Enamasti on need kolooniad seal osas kuhu niisama naljalt ei pääse ja kui esimeses suures käigus keegi jalutab ei sega see kedagi.

  • Tripid,  Tsill

    Keila – Joal ja Türisalus

    Mõtlesime, et põikame läbi Keila – Joalt ja vaatame kuidas jääolud on. Oi kurja, siin nagu laulupidu, autosid kõik teeääred täis 😀 Muidugi joa juures polnud praktiliselt üldse inimesi kui arvestada seda autohulka. Mõni oli tulnud ilmselt kahe autoga 😉 Juga vaadatud kobisime Türisalu poole.

    Tee äärde oli siginenud üks piimapukk 😀 Oli aegu kus neid polnud kuskil näha, viimasel ajal aga on see piimapukindus kuidagi moodsaks muutunud. Päris paljudes kohtades jääb juba silma.

    Et asi liiga “igav” poleks otsustasime külastada mõnda koobast Naage pangal ja ega siin saa ka ilma Peeter Suure merekindluse värgita. Rooduvarjendisse ikka ka vaja ronida. Ka selle merekindluse värgendusega on natuke paremuse poole liigutud, vanasti olid nad suht võssa kasvanud ja ei mingit silti infoga. Nüüd paljudes kohtades on võsa maha võetud ja infotahvlid paigaldatud. Kohe lust on niimoodi käia ajalooga tutvumas.

  • Matkad looduses,  Tripid

    Jaapanlase “tuumavarjend”

    Kunagi kahetuhandete alguses mingi ambitsioonikas jaapanlane hakkas keset metsi ehitama miskit konverentsikeskust või tuumavarjendit. Kes seda enam muidugi teab mis see tegelikult olema pidi. Vahepeal see teema täitsa ununenud aga ükspäev oli mingi matkasaade kust see värk vilksamisi läbi käis, siis meenus uuesti see teema. Oli isegi kuskil ajusopis meeles, et KAPO pani sellele üritusele miskipärast käe vahele, vennike tunnistati ebasoovitatavaks isikuks ja saadeti riigist välja 😀 😀 Egas midagi, tuli sportlikust huvist mõte asi oma silmaga ka lõpuks üle vaadata. Nujh sinna ikka andis kohale logistada mööda metsateid. Madala autoga sinna ragistama ei soovita minna, kõht käib vastu maad 😉 Lõpuks jõudsime ikka kohale, ega ehitis ise on küll muljetavaldav aga võsa vahelt väga välja ei paista nii nagu üks varjend olema peabki 😀 Muidugi ehituskvaliteet oli siin ikka kõvasti parem kui tänapäevastel uusarendustel.

    Väidetavalt olla siin maa all 2 korrust. No ehk on ka, muidugi siin võiks ka “stebelit” teha 😉 pumbad kohale ja tühjaks… Muidugi siin üksi või pimedas koperdada ei soovita, kui üle ääre alla lajatad siis ilmselgelt omal jõul välja ei saa. Muidugi seda monstrumit vaadates tekkis hulga küsimusi… kuidas see rasketehnika sinna kohale saadi ja see hull kogus betooni. Kuhu see väljakaevatud muld pandi…

    Siinsamas läheduses on ka vana talukoht mida meenutab ainult korsten ja paar lagunenud abihoonet. Muidugi huvitav oli tükk maad eemal metsa sees üks baraki moodi hoone. Algul mõtlesingi, et miski barakk aga tegelikkuses oli välipeldik kuhu lausa 10 hädalist korraga asjale mahtus 😀 😀 Iseenesest on see kohake siin päris tsill keset suuri metsi eriti neile kes privaatsust armastavad.

  • Tripid,  Tsill

    Rohu raketibaas

    Sõbrale oli vaja paar vidinat ära viia aga mis sa ikka tühja sõidad 😉 väike tripp kulub marjaks. Kummaline sügis on sel aastal, tavaliselt nii hilja ei näe enam ühelgi põllul massiliselt moone õitsemas… Mõni põld lausa punetas neist. Ja veel midagi uut hakkas silma. Viimati nägi vene ajal suuri põhukuhjasid põlluservas. Nüüd hakkas neid silma õige mitmeid. Tattidena sai sellistes küll ja küll hullatud ja käike uuristatud 😀 😀

    Põikasime korra Vao tornlinnuse juurest läbi. Sinna muidugi ette helistamata sisse ei saa aga üks huvitav asi jäi silma. See tornlinnuse kõrval olev maja on suht uus silikaadist ehitis aga….. Huvitav, mille müüridele see ehitatud on?? Maja taga august paistavad päris põnevad võlvkaared… Peab ükspäev uurima seda värki.

    Edasi põikasime läbi Rohu raketibaasist. Sai siin mõni aasta tagasi luusimas käidud. Siin sellest natuke juttu ka. Huvitav, et siia vahepeal kohalike poolt risu polegi juurde veetud aga samas on kadunud kõik infotahvlid mis siin varasemalt rakettide kohta olid.

  • Tripid,  Tsill

    Rakette uurimas

    Talvel sai siin luusitud, nüüd aeg sügisel ka luusida. Vähe lihtsam turnida kui talvel libedaga.

    Natuke selle baasi ajalugu ka. Asusid siin R-12 tüüpi raketid ja neid teenindav diviis ca 2500 – 3000 mehega. Neid metsades asuvaid raketibaase nimetati suurtükiväe divisjonideks ja kohalikel elanikel polnud aimugi rakettide olemasolust. Need raketid olid võimelised lendama 2000 kilomeetri kaugusele kandes termotuumalõhkepead kas võimsusega 1 või 2,3 meg­atonni.

    Territoorium, kus paiknes divisjon, oli ümbritsetud kahekordse okastraataiaga. Kahe aia vahel oli kõrgepingevooluga ühendatud traatvõrk. Kui inimene või loom puudutas aeda, hakkas tööle signaalsüsteem, mis näitas kokkupuute kohta. Väravas olid kuulipildujapesad. Territoorium oli jagatud eri tsoonideks. Esimeses tsoonis olid valvemeeskonna ja ohvitseride tööruumid, staap, laskemoonalaod, autokütuse maa-alused mahutid, garaažid. Ohvitserid elasid Rakveres sõjaväele mõeldud linnaosas.

    Teises tsoonis olid sõdurite kasarmud, saun, pesumaja, söökla, klubi, katlamaja, elektrijaam. Majandusõuel olid toidulaod, garaažid, masuudihoidla.

    Lahingutsoon – kõige tähtsam. See oli omakorda eraldatud teistest tsoonidest. Lahingutsoonis oli raketi erikütuse hoidla, montaaživäljak, rakettide ja nende teeninduse angaarid, stardiväljakud. Ühes divisjonis oli 4 raketiangaari. Kahe raketi jaoks oli üks angaar ja üks stardiväljak. 6 raketti said vajaduse korral kohe startida, 2 olid reservis. Raketid seisid angaaris ratastega alustel horisontaalasendis. Raketi pikkus koos lõhkepeaga oli 22, 1 m. Hoidlas pidi olema nii suvel kui talvel ühtlane temperatuur +4 ja niiskus. Püsiva mikrokliima saamiseks töötas automaatne ventilatsioonisüsteem. Soe õhk tuli angaari katlamajast torude kaudu.

    Siin metsades on veel teine baas ka… Kadila. Nii Rohu kui Kadila baasid olid olemuselt ühesugused, kuid siiski väikse erinevusega. Ainult Rohus oli mõlema divisjoni jaoks tuumalõhkepeade hoidla, lasketiir ja sigala.

    Kui baas tühjaks jäi, kasutati olemasolevad hooned ära ehitusmaterjalina nii kolhooside kui eraisikute poolt. Rohu baasi territooriumil on peaaegu terved 5 angaari: 2 tuumalaengute hoidmise, 2 raketi- ning neid teenindav angaar. Viimase seinal ilutseb praegugi Lenini pildiga „maal“. Raketiangaaridest esimese juurest viib tee stardiväljakule. Ühes hoidla-angaaris on näha tuumalaengute hoidmise ruumi massiivne uksepiit (ka rüüstatud), mille külge kinnitus omal ajal poole meetri paksune uks.

    Ükspäev vaatan üle ka Kadila baasi.

  • Tehtud üritused,  Tripid,  Tsill

    Peeter Suure merekindluse positsioonid Humalas

    Seal Humalas ikka korduvalt kolatud aga selles maapealses maailmas 😀 Teatavasti seal on maa all Peeter Suure merekindlusega seotud teemat nõrkemiseni. Venelased suutsid omalaajal selle peale ehitada uue väeosa, eks osaliselt kasutati seda vana ka ära aga enamjaolt jäi asi kasutuseta. Ja need merekindluse käikude surfid loobiti täis igasugu s…. mis sõjaväel üle jäi alates katkistest saabastest tankimootorini välja. Need surfid mis ei olnud vene sõjaväeosa territooriumil täideti sujuvalt kohalike külaelanike ja tolleaegse Ranna sovhoosi ülejääkidega. Eks nii mõnigi lõpnud lehm läks sujuvalt sinna surfidesse. Seekordne plaan oli lisaks maapealsele uurida ka maaalust neis kohtades kus vähegi saab. Ajasime seltskonna kokku, redelid ja muu varustus kaasa ja tuld 😀 😀

    Õuepeal sai ajaviiteks mõni lill ja liblikas pildile püütud 😉

    Juba varasemalt seal luusides olin avastanud, et ühes nõukaaegses pesuruumis on põrandasse auk raiutud ja all on näha suur käik. Nüüd oli seda vaja vähe inspekteerida 😉

    Egas midagi, redel auku ja ise viuh alla. See oli üks väike kõrvalkäik mis viis suurde peakäiku. Seda peakäiku mööda sai mõlemale poole käia ca 50 meetrit st. surfideni mis olid ülevalt risu täis loobitud. Mida kõike siin käigus ei vedelenud…. Aga seda peab oma silmaga nägema 😀 Pärast kolistasime veidi ka rooduvarjendis ja selle käigus. Need käigud muidugi on päris ägedad, oleks tahtnud näha kuidas siin sees rongid sõitsid reaalselt…. või liigutati siin käikudes ainult vagonette…

    Kui käikudest ja muust isu täis luusisme veel veidi ringi väiksemates varjendites ja kaevikutes mida on siin ümbruskonnas nagu putru. Kahju muidugi, et enamus neist on prügi täis veetud ja räämas. Mõni neist asub ka kurja maaomaniku maadel, üks tuli jorisema, et mis te mu maadel kolate siin. Aga peale väikest vestlust rahunes maha ja kadus minema. Üldiselt on need päris ägedad ajaloojäänukid milles tasub kolada 😉

  • Tripid,  Tsill

    Metsavendade punkrit uurimas

    Ükspäev tuli plaan minna uurida vähe mõnda metsavendade punkrit. Nagu ikka miks otse kui ringiga saab. Mööda väikseid teid kolistades avastab igasugu põnevaid asju. Alustuseks põikasime sisse Koluvere lossi juurde, kahjuks sinna sisse ei saanud ja tuli edasi minna. Lauknal piilusime kohaliku tuuliku varemeid, ägedad asjad ikka olid need omalajal. Kahju, et sellised varemed tänapäeval väga kasutust ei leia… Siin on muidugi ka päris äge bussijaam, huvitav kes selle välja mõtles 😉