• Tripid,  Tsill

    Kiire tiir Rabasaarde

    Tekkis törts vaba aega ja sõber polnud ka veel Rabasaares käinud. Mõeldud tehtud linnuke kaasa ja viuh kohale. Kuna mul kõik kohad läbi luusitud peaaegu siis üritasin uurida ainult parklas oleva maja teist korrust. Kurja sinna andis ikka turnida. Aga päris huvitav korterilahendus oli teisel korrusel, põhimõtteliselt 2 korterit ilusti eraldi sissepääsudega ja puha aga omavahel läbikäidavad, ei tea miks selline imelik lahendus…

    Lennutasime vähe linnukest ka ja uurisime pilvepiirilt seda külakest. kurja see võis omalajal olla väga ok pelgupaik…

  • Viimne puhkepaik

    Uus tiir kalmistutel

    Nonii tegemisi on kogunenud juba niipalju, et tuleb teha mitu pikemat töösõitu. Esimeseks pikemaks sõiduks võtsime kiiremad ja kergemad tööd, et saaks natuke ringi ka vaadata. Jüris ja Kosel pole eriti midagi ringi luusida, paar küünalt ära ja minekut. Natuke pikemalt luusisime Järva – Madise kiriku ümbruses. Ma polegi siin varem luusinud, nüüd sai selle vea parandada. Järva-Madise kirik olla pühitsetud evangelist Matteusele, kuigi kihelkonna nimi oli algselt hoopis Goldenberg. 14. sajandi alguses oli Hoyer von Goldenberg Saksa Ordu Järva foogt, ilmselt oli ta nii kiriku kui kihelkonna rajajaks. Pühakoda ehitati käidavasse kohta, Albust Paidesse suunduva tee äärde, kuhu võisid kokku joosta ka kohalikud teed. Järva foogt oli ka 15. sajandi algul rajatud kivikiriku ehitaja. Sellele viitab kooriruumi päiskivi, millel on liiliatega ümbritsetud ristiga vapp. Kuigi pole teada, kas rist oli musta värvi aga kahtlust pole, et tegemist on Saksa Ordu vapiga. Liilia oli ordu kaitse-pühaku Neitsi Maarja sümbol ja Järva foogt kasutas seda oma pitsatil keskse kujundus-elemendina. 19. sajandil valmis kiriku läänetorn. Sellest on saanud oluline osa Tammsaare teostes. Kirikusse sisse küll ei saanud aga resti vahelt sai piiluda. Tundub teine päris edev olevat. Siinsamas on ka päris palju põnevaid varemeid, mis otstarve neil on ei tea. Siin kirikuaias on ka hulganisti kohalike mõisnike kabeleid. Siinsamas on veel vabadussõja ausammas. Pikalt luusida polnud aega natuke vaja tööd ka teha 😉

    Järva – Madise vana kalmistu oli järgmine sihtpunkt. Üks plats oli vaja korda teha aga ei leidnud kuidagi üles. Selline põnev juhatus oli, et väravast sisse ja ristmikust paremale ja siis ca 10 meetri pärast on vasakul pool plats. Nujh ristmikke siin jätkus aga õnneks polnud kalmistu suur 😉 Üles ikka ei leidnud, tegelikult käisin mitu korda platsist mööda aga ei jaganud ära….. Nimi ei klappinud. Tuli välja, et tellija kirjutas nime valesti. Pole hullu lõpuks leidsime üles ja tegime korda. See kalmistu on muidugi natuke kuulus ka. Siia on maetud Tammsaare vanemad aga kuulus pole selle pärast. Vaid ikka miski kummalise tembu pärast kus vallavalitsus lasi tuimalt asja lagedaks lükata “kännujuurimise” nime all. Sellest saab lugeda siit. Ja veel üks huvitav asi oli…. hullult oli kalmistul puravikke.

    Vahepeal sai külastatud veel paari pisikest kalmistut ja platsid korda tehtud. Lõpuks olime otsaga Hallistes, siin on päris äge punane kirik ja bussijaam. Ükspäev uurin seda kirikut lähemalt.

    Halliste kalmistu on juba suht tuttav kohake, õige mitmeid platse siin renoveerimas ja hooldamas käinud. Seekord ka paar väikest hooldust ja paar ülevaatamist hinnapakkumise jaoks ja tuld edasi järgmisse kohta.

    Helme kalmistu on ka üks päris äge kohake nagu Helme kalmistu. Siin näeb ka kõikvõimalikke riste ja piirdeaedu. Muidugi päris palju hooldamata haudade sildikesi hakkas silma, siin pole nad muidugi kiiskavalt kollased vaid väiksed tagasihoidlikud tahvlikesed.

    Helme kalmistul näeb ka kõikvõimalikke pronkskujukesi ja puust mesikäppa nägi ka 😉 Kui asjad aetud võtsime suuna Valgale. Seal oli ka vaja paar asjatoimetust.

    Valga kalmistul oli kohe paar head näidet miks ei ole hea valada betoonist hauapiiret kõrghaljastuse all. Puud kasvavad suureks ja lõhuvad kõik piirded ära. Kõrghaljastuse all on otstarbekas kas nn. “lego” või murupiirdega plats. Igal kalmistul on midagi isemoodi. Tavaliselt on selleks igasugused huvitavad ristid. Siin jäi ka mõni selline omamoodi rist silma. Muidugi ei saa märkimata jätta ühte hauapiiret kus lõvid hoidsid kette. Tavaliselt on piirdeks ikka sellisel puhul üks kett aga siin ikka kohe 3 rida ketti. Väga äge nägi välja. Aga siit edasi enam toimetada ei jaksanud kobisime Annimatsile kotile, et hommikul vaikselt jätkata.

    Hommikul väike töö Sangaste kalmistul, siin oli erinevaid vanu riste ikka päris palju, mida mujal pole näinudki. Paar metallaeda oli ka siin taastatud. Ühel jäi silma isegi moodne Vasara lukusüdamik 😉 Kui siin asjad aetud võtsime suuna kodupoole tagasi aga mitte otse vaid ikka väikse ringiga 😉

    Otepää kalmistul jäi silma paar natuke teistsugust piirdeaeda, siin väga pikalt luusida polnud aega, veel paar kohta on vaja üle vaadata õhtuks.

    Tartu Pauluse kalmistule oli samuti asja. Siin hakkas ka kohe eriti palju silma hooldamata hauaplatside silte, ometigi kalmistu ju keset linna kõik käe jala juures. Siin II MS mälestusmärk kah keset kalmistut. Siin on huvitav see, et hullult on igasugu kujukesi aga samas on need päris ägedad. Kui asjatoimetused aetud kimasime Laiuse poole

    Laiuse kalmistul oli ka päris palju hooldamata haudade silte. Neid jäi silma pea igal nurgal. See ka selline huvitav kalmistu millel tasub luusida. Kõikvõimalikke erinevaid ristikesi ja muud näeb siin. Ja tavatult palju on siin näha kuidas loodus teeb oma tööd. nii mitmedki piirded on puud omale võtnud. Kui siin asjad aetud jäi veel paar kohakest läbi käia ja saabki ringiga koju.

    Järgmine peatus oli Kodavere kalmistu, see on ka hirmus vana kalmistu. Toimetasime asjad ära ja vaatasime veidi ringi. Väga vana kalmistu kohta oli see väga avar ja sirgete ridadega kalmistu. Ei mingit kaootilisust. Kiriku juures jäi silma äge kemps, triibuline nagu piiripunkt kahju, et sisse ei näinud… Tabalukk oli ees. Nüüd jäi veel selle korra viimane punkt, siis saab koju.

    Vot Jõhvi kalmistul näeb ka põnevaid riste. Algul vaatasin, et hullult spiraalmotiividega riste ja värke aga ei saanud pihta mis värk on. Aga pärast jagasin ära…. kaevandus ju… Puuridest tehtud ristid, igati praktiline kasutusala. Jõhvis on ka päris äge urnisein, pole sellist kuskil mujal näinudki.

    Nii, selleks korraks said väiksemad tööd tehtud, järgmise tiiruga niipalju teha ei jõua. Siis tulevad platside renoveerimised.

  • Tripid,  Tsill

    Kullamaa vesiveski

    Kullamaa kandis asjatades käisin viskasin pilgu peale Kullamaa vesiveskile. Muidugi käest ära lastud, nii nagu enamus kaitsealuseid objekte kipub olema aga ehk kunagi tehakse korda. Ehitati see 19 sajandi keskpaiku ja kuulus kunagisse Kullamaa mõisa tööstusparki. Väidetavalt töötas see veski veel 1970-ndate aastate lõpus. Kahju muidugi, et sinna sisse ei saa. Siinkandis muidugi jätkub selliseid põnevaid objekte, peab vist ükskord ette võtma ja läbi luusima kogu Liivi jõe piirkonna. Siinkandis peaks olema igivanu sildu, veskeid ja jumal teab mida veel.

  • Muu värk

    Objektil

    Sai käidud ühel huvitaval objektil asjatamas. Ai kurja kus seal oli metsmaasikaid õitsemas, tuleb õigel ajal uuesti kohal olla 😉 Päris huvitav auk kah maas, ei tea kas kaev või karstiauk. Täpsemalt uurida ei viitsinud rämpsu täis teine. Mulle tundus küll rohkem karstiaugu moodi, altpoolt läks laiemaks. Siinkandis neid muidugi põllud täis. Päris äge ja omamoodi maakelder on ka siin. Põhimõtteliselt paepinnasesse auk raiutud ja siis sinna auku paekivist kelder laotud, ilusti aknaga ja puha 😉 Laeks igavesti suured paeplaadid aga uksekohta ei ole… Huvitav mismoodi sinna sisse saadi…. Peenramaa oli siin muidugi põnev 😉 Luid ja keraamikat nagu putru.

    Koduteel nägin siis selle aasta esimese grillvorsti ka ära 😉 Huvitav, et vanades rahvuslikes muinasjuttudes päris palju juttu kuldse krooniga maost…. Ilmselt on nastik nende lugude allikaks. Täitsa korralik “kroon” ju peas

  • Matkad looduses,  Tripid

    Metsanurme matkarada.

    Sada korda kuulnud sellest Metsanurme matkarajast igasugu põnevaid jutte aga ise sinna kordagi jõudnud ei ole. Eks tuli asi ette võtta ja ise pilk peale visata. Kui pikk see rada siis tegelikult on ei teagi… Erinevatel andmetel on selle pikkus 8 – 9,5km, seega paras paari tunniga läbi jalutada. Auto saab parkida külakeskuse juurde ja sealt mööda tähistatud teed tuld anda. Siinsamas on ka talumuuseum. Keegi on siin vanad rehvid ära kasutanud üsna praktiliselt ja nendest majakese ehitanud.

    Päris pikk osa sellest rahast kulgeb muidugi mööda külateed kus midagi erilist ei ole. Rada lõpeb Üksnurme mõisa varemete juures, sealt tuleb padavai tagasi lonkida veidi ja siis saab väikse kõrvalpõike metsa teha. Kohalike koduloolased on siin päris usinasti asju uurinud aga see kuskil matkarajal väga ei kohta, peale hiiekoha. Väidetavalt leiti siit mõisa maadelt Baltimaade suurim mündileid. See koht on matkarajal isegi märgitud. Mõis ise väga trööstitus olukorras ja mahajäetud. Üksnurme mõis asutati ilmselt kuskil 1630 aastatel. Mõisa esmaomanik oli Heinrich Hastfer. See on olnud veel Karl von Gernet, Julius von Ramm, Dietrich von der Pahleni ja von Baggehufwudtide omanduses. Alates 1900 aastast kuni 1919 aasta võõrandamiseni oli mõis von Antropoffite aadliperekonna valduses.

    Tagasi lonkisime juba vähe põnevamat osa mööda. Jõe ääres on ka paar head RMK lõkkekohta. Seal on ikka palju tsillimas käidud aga kahjuks on sealt tänaseks päevaks mõni kadunud. Seda head katusealusega lõkkekohta enam ei ole kahjuks. Vaikselt tiksumiseks väga hea rada ja rahvast ka ei ole 😉

  • Tripid,  Tsill,  Viimne puhkepaik

    Pakri poolsaarel luusimas.

    Ükspäev alles sattusime puht juhuslikult vastavatud Padise kloostrisse. Sattusime järjekordselt siiakanti luusima. Egas midagi, küll küllale liiga ei tee 😀 Vaatasime need asjad ka üle mis eelmine kord vaatamata jäid 😉 Eelmine kord jäi näppimata see keldris olev arvuti. Sealt peaks saama lugeda infot kogu kloostri eluolu kohta alates sünnist. Tutvusin selle imeriistaga natuke lähemalt. Ongi nii, et ühel pool on ajaloo kohta info ja teisel pool väike ajalooteemaline mäng. Kogu värk on selline moodne ja puutetundlik nagu tänapäeva asjad ikka aga….. Näppida seda suht porr, tänapäeva mõistes on asi ikka väga aeglane. Selline tunne nagu oleks seal vana 486 kasutusel. Igale puudutusele reageerib terve igaviku. Algul mõtlesin, et loeme selle ajaloovärgi läbi. See tundus üsna põnev aga peale paari lehte lihtsalt loobusin. Ei jaksanud niikaua oodata millal uus leht reageerib. Meil jäigi asi lõpuni lugemata.

    Padiselt edasi pidasime plaani luusida Leetse kandis ja muidugi sujuvalt paar peotäit karulauku ka korjata 😉 Kui karulauk korjatud tiksusime mingit suva teed minema. Ma sealkandis ikka natuke luusinud varasemalt ka aga nagu kogemus näitab siis ei tea asjadest eriti miskit. Nii ka seekord, alati tasub sõita mingit suva teed ja sa näed asju millest aimugi polnud…. Terve mereäärne täis nõukaaegseid militaarrajatisi ja mis eriti huvitav, et polegi prügi täis veetud 😉 Tegevust jätkus kohe tükiks ajaks nende uurimisega. Aga lõpuks sai tee otsa pankranniku all ja tuli tuldud teed tagasi sõita. Turnisime kuskilt suva kohast pankranniku peale ja võtsime suuna Põllküla poole. Kaardilt vaatasime, et kuskil sealkandis peaks mõni juga olema.

    Jõudsime vähe lagedama koha peale. Kuskil siin pidavat olema Valli juga ja Põllküla juga. Pole neist varem isegi kuulnud midagi, veelvähem näinud. Mõtlesime, et äkitse seekord neid näeb aga võta näpust. Polnud neist haisugi praegu. Ainult paar luike hakkas merel silma. Tuleb välja, et suurveega pidavat need toimima. Luusisime niisama mööda pankrannikut ja varemeid veidi. Kohe näha, et siinkandis käib sõjavägi harjutamas. Kui vähegi teravam silm siis hakkab padrunikesti silma igal nurgal 😉 Kuna ühtki otsitud juga ei leidnud liikusime edasi.

    Siinsamas avastasime veel ühe uue asja. Olen küll kuulnud talukalmistutest aga ühelgi veel ise reaalselt käinud ei ole. Nüüd siis see asi ka tehtud. Kirjade järgi peaks see olema perekond Evald’ite perekonnakalmistu ja maetuid on siin 9, muuhulgas on siia maetud ka kunstnik Nikolai Triik. Tema ema olla pärit sealt talust. Jälle üks selline põnev kohake mis tasub külastamist.

  • Tripid,  Tsill

    Kiire tiir Kullamaa ümbruses

    Oli jälle asja kullamaa kanti, eks siis tuleb see asjatamine kohe ära kasutada ja ringi ka vaadata. Hakkas silma üks kobe piimapukk ja meenus….. Kuskilt lugesin mingit juttu, et Eestimaa pinnalt on kadunud kõik nostalgilised piimapukid. Ma küll nii ei ütleks, Üks kohe siinsamas olemas ja teine mida kindlalt tean on mul kodukandis, see on äsja taastatud ja päris vinge piimapukk. Edasi tiksudes nägime päris pirakat põtra keset küla luusimas.

    Jõudsime tiiruga kiriku varemete juurde. Sellest sõidavad ilmselt kõik mööda kes Saaremaale kimavad või sealt tulevad. Huvitav miks nimetatakse seda kirikut Kullamaa Püha Nikolause kirikuks kuigi see ei asu Kullamaal vaid hoopis Silla külas…. Kirikule pandi nurgakivi 3. juunil 1907 ja pühitseti 14. juunil 1908 püha imetegija Nikolause auks ülempreester Aleksander Leets (1870–1961). Jumalateenistused toimusid kirikus aastatel 1908–1957. Kirikus oli värvitud puidust ikonostaas mõõtmetega 5,6 m, kõrgus ristini 3,47 m. Püha aujärg oli tammepuust. 1925. aastal remonditi pühakoda põhjalikult. Kullamaa Püha Nikolause kirik suleti 1957. aastal liikmete mujale siirdumise tõttu. Tänapäeval on siin ainult varemed, kuigi keegi siin ikka toimetab vist. Ümbrus on lagedaks võsast võetud ja miski kaabeldus on maas. Siinsamas on ka päris ägedad vana silla varemed.

    Paar põnevat postkasti ja teeviida lahendust hakkas ka silma. Nii, et alati tasub luusida mööda väikseid kõrvalteid 😉

  • Tehtud üritused,  Tripid

    Narva Kreenholm

    Juba ammu oli plaanis Kreenholmi tudeerimine projekt. Sõbrad elasid jalgupidi seljas, et teeks ära. Kuna sinna sisse saab ainult ekskursiooniga siis natuke uurimist ja oligi aeg broneeritud. Jama on muidugi seal see, et giidid väga valvsalt jälgivad kus sa käid ja mis teed, piiritsoon ikkagi ju. Aga eks meil mõnes kohas õnnestus ikka natuke kõrvale lipsata. Ikka väga võimas tehas oli omalajal. Kahju, et meil üritatakse kõik rahaks teha ja p… keerata.

    1857. aastal ostis Bremenist pärit Moskva kaupmees parun Ludwig Knoop 50 000 rubla eest Stutthoffide perekonnalt Narvas Kreenholmi saare, kuhu senise kahe metsatööstusettevõtte asemele rajas tekstiilitööstusettevõte. 2 millise kuldrubla põhikapitaliga ettevõtte Kreenholmi Manufaktuuri Ühisuse mille põhiosanik oli parun Ludwig Knoop ise ja teised osanikud olid Moskva, Peterburi, Narva ja välismaised kaupmehed. Kreenholmi Manufaktuur planeeriti ja loodi tervikliku linnakuna, mis koosnes peale tootmishoonete ka administratiiv-, elu- ja ühiskondlike hoonete kompleksist. Hiilgeaegadel olla seal olnud 8000 ketrusmasinat ja 4500 töötajat. Kreenholmi manufaktuur oli tol ajal kõige kaasaegsem tööstusettevõte Venemaal ning suurim tekstiilivabrik kogu Euroopas. Masinaid töötasid vesirataste abil, mis tsehhe läbivate pikkade ülekande-jõuvõllide ja rihmade süsteemi kaudu ketrusmasinaid ka käitasid. Hiljem asendati vesirattad vee jõul töötavate turbiinidega. Vesi juhiti turbiinidele mööda selleks otstarbeks ehitatud kanaleid. Kogu vabrikus oli ehitatud tolle aja kohta väga moodne ventilatsioon – ventilaatorite ja metallist väljatõmbetorustikuga. Eriti tolmustele töökohtadele oli paigaldatud lisaks veel kohtventilatsioon. Õhus leiduvat tolmu püüti veel eriliste õhuniisutussüsteemide abil. Kuna puuvill ja eriti puuvillatolm on väga tule- ja plahvatusohtlik oli kogu vabrikus sisseseatud automaatne tulekustutussüsteem. Juhul, kui ruumis tõusis temperatuur teatud tasemeni, rakendusid tööle pumbad, mis juhtisid kustutusvee mööda torusid tsehhides asuvatesse veepihustitesse. Mõnda eriti ohtlikusse kohta olid paigaldatud ka elektrilised tuletõrjeandurid. Tähtsamate üksuste vahel oli vabrikus telefonside. Hoonetes oli keskküttega sarnanev küttesüsteem, katlamaja köeti turbaga, mida veeti omaenda kitsarööpmelise raudteega Kõrgesoost. Ühesõnaga oli see manufaktuur kui riik riigis. Oma töötajate jaoks oli olemas kõik vajalik… lasteaed, haigla, poed, pesumaja, pagaritöökojad, politseijaoskond jne jne. Üle jõe oli ehitatud rippsild mille kaudu töölised said otse tööle. Aga pole see elu seal olnud nii lilleline midagi, isegi streike on korraldatud tööliste poolt. Tänapäeva mõistes oli muidugi nii mõnigi streikijate nõue kummaline 😀 😀 lubada lõunat pidada senise 1 tunni asemel 1/2 tundi, lubada alustada tööd hommikul 5.30 senise 5.00 asemel, halva töö ja vähese tööviljakuse eest mitte trahvida, vaid vallandada vabrikust, “kõrvaldada” vabriku hospidalist velsker Palkin, vahetada välja “starosta” ametis olev Peeter Säkk, lubada lastele rohkem aega kooliskäimiseks.

    Praeguse seisuga on kõik rüüstatud ja mahajäetud, ei tea mis sinna tulevikus tuleb, kuigi olen kuulnud ambitsioonikaid projekte selle kompleksi kohta pole ükski veel teostuseni jõudnud. Huvitaval kombel on mõnda saali jäetud vaatamiseks mõned seadmed. Ziilu vana kuduja käis kohe uurimas kuidas kudumismasina töösse saaks 😀 😀 aga ei läinud projektiks. See on ka selline põnev koht kus võiks kindlasti luusimas käia. Asja sebida saab siit.