fbpx
  • Tsill

    Narva Victoria bastioni kasematid

    Sai veel üks põnev koht Narvas külastatud. Narvas on tegelikult põnevaid muuseume ja kohti nõrkemiseni, ole mees ja vea ennast kohale ainult. Ja pole vaja sugugi karta keelebarjääri, vähemalt mina ei ole seda veel kohanud. Lisaks Narva Kreenholmile, Narva linnusele ja kirikutele on nüüd käidud ka Victoria bastionis. Väga tsill, et osa on korda tehtud ja täiesti arvestatavaks huviväärsuseks loodud. Palju siinsetes bastionides tegelikult käike on jumal teab.. Ehk kunagi tehakse veel mõni korda.

    Ühesõnaga sisse saab nii ekskursiooniga kui ka audiogiidiga. Ei viitsinud ekskursiooni aega oodata, võtsime audiogiidi ja tuld. Piletid saab lunastada püssirohukeldrist. Siin on päris korralik väljapanek bastionite ajaloost, tolleaegsest relvastusest ja riietusest. Piletimüüjast noormees väga asjalik ja ajalooteadlik, samuti rääkis suhteliselt veatus eesti keele. Juttu jätkus kauemaks 😉

    Kasemattidesse saab eraldi uksest. Praegu ülemisele korrusele ei lubatud, üks nahkhiir pidavat magama. Keskkonnaamet olevat sisenemise karmilt ära keelanud aga pole hullu suvel saab sinna ka. Ülemine korrus ei pidanudki midagi erilist olema. Igatahes on väga tsill teema, siin on näha erinevaid omaaegseid töömehi ja muid tegelasi, isegi põgenikud on kohal 😉 Käigud ise on igavesti pikad ja lähevad veel allapoole aga sinna ei saa pidavat vesi sees olema. Soovitan soojalt käia, saate aimu kuidas oli eluolu Põhjasõja ajal ilma elektri, keskütte ja wifita 😀 😀 Ükspäev plaanin uuesti minna ja siis ehk õnnestub luusida seal remontimata poolel.

  • Tripid,  Tsill

    Narva Kreenholm keldrist tornini.

    Juba mõnda aega tagasi oli kuulda sosinaid, et Kreenholmis on plaan teha uus ekskursiooniprogramm. Mis on orienteeritud rohkem tehase ruumidele. Oleks juba aeg ka, vana programmi vist korda 4 käinud tudeerimas. Aga lõpus teoks see saigi. Siin trippima ilma kiivrita ei saa, nagu kaevandusmuuseumiski 😉 Egas midagi kiiver pähe, ajuvalgus põlema ja tuld. Sai nats mööda pimedaid keldreid kolistatud ja põnevat juttu ruumide kohta kuulatud. Ühes ruumis saab näha videot kunagise eluolu kohta.

    Piilusime ka mõnda tsehhi, plekksepa tööruumi jne. Plekksepa tööruumis on korralik valik alkosiltidest 😀 😀 Paaril rauduksel panin tähele põnevat lukustuse lahendust. Selline oli vanasti talupidamises täiesti tavaline aga rauduksel sellist lahendust pole ma küll varem kuskil kohanud. Siin oli isegi lift korruste vahel sõitmiseks. Aga niisama uisapäisa seda kasutada ei saanud, liftitädi sõidutas vajadusel 😉 Ma muidugi ei kujuta ette sellist nüridat tööd, terve vahetus putkas elada ja sellega sõita üles-alla 😀 😀

    Vaatasime ka hilisemat, nõukaaegset kohvikut. Väga korralik puitdisain nagu 70-ndatel kombeks oli.

    Lõpuks vantsisime terve joru treppe torni tippu. Huvitav mis teema oli selle vintsiga trepikojas… Lõpuks olime üleval tornis. Siin täiesti rõdu olemas ja milline vaade siit ümbrusele avaneb. Mnjaaa isegi Narva Veneetsia paistab 😉 Venemaast rääkimata. Idee poolest on siin tornis veel üks korrus ca 6-7 meetrit kõrgemal aga sinna ei lasta, seal on Telia tugijaam.

    Kui lõpuks maal tagasi ei saanud kasutamata jätta võimalust vaadata suurvett Joala astangul. Seda asja igapäev ei näe, et seal vesi on. Enamjaolt on astang kuival. Ühes kuivas kanjonis on kobras usinasti puid langetanud, vaene vennike kuhu ta need tassib kui jõgi kuiv enamjaolt. Keegi võttis siinsamas kasemahla, ilmselgelt see kobras ei olnud 😉 Selline mahlakogumine jube aeglane protsess, terve päev läheb, et pudel täis saada. Mina kasutan palju kiiremat meetodit. Ostan ca 10 tihu värsket kaske ja lasen läbi mahlapressi, poole tunniga ämber täis 😉 🙂

    Väike video kah sellest veemöllust

    Igatahes nüüd on mul lisaks eelnevatele programmidele ka see uus programm tudeeritud. Ütleks, et väga tsill programm ja soovitan soojalt käia. Lõpetuseks kiire pilk Narva promenaadile, elektrijaamale ja Narva ning Jaanilinna linnustele. Väike söök kaubakeskuse bistroos ja tuld kodupoole. Ütleks, et väga sõbralik linn ja kõik püüavad sinuga eesti keeles rääkida. Kasvõi vigases keeles aga räägivad, mis iseenesest on väga tervitatav nähe.

  • Tsill

    Leetse

    Käisime vaatasime kas kevadine vitamiin karulauk juba kasvab. Täitsa kasvab ja kuidas veel, huvitaval kombel korilasi polnudki näha. Siinkandis õitsevad metsmaasikad ka juba täiega, varsti saab mammu.

    Kui mõned peotäied karulauku korjatud kolistasime veidi Leetse mõisa taga pangapealsel. Seal kus omalajal oli raketibaas. Pole siin õige mitu aastat käinud ja ennäe imet terve posu maju on siia tekkinud. Ei tea mis nende angaaride ja muude varemetega siin tehakse. Igatahes kokku pole neid lükatud ning ühele on isegi lint ümber tõmmatud ja eravalduse silt väljas. Kpp putka on veel alles ja nagu ikka “mahajäetud sõjaväebaasid” poolt ära “märgistatud”. Mis imelik komme on tekkinud objekte sodida. Ei tea kuidas teistel aga mind vähe ärritab selline teema. Ükskõik kuhu urkasse sa midagi vaatama ei lähe siis keegi on juba jõudnud sodida ülalmainitud teksti. Kas ikka peab??? Meenutab koledasti vene sõjaväest paari sibulat, kes ka igal võimalusel kritseldasid kuhugi “Здесь я был. Вася

  • Tsill

    Pirgu – Lohu

    Ükspäev tekkis plaan Nõmme kõrtsu sööma minna aga nagu välja kujunenud siis otse need asjad ei käi 😀 Ikka tuleb kuskil nurgataguses ka kolistada 😉 Juhtumisi sattusime Pirgu mõisa juurde, ennäe imet täiesti vinks-vonks mõis. Kuskilt hallidest aegadest meenus, et see oli ju varemetes kunagi. Igatahes praegu on varemete asemel ilus mõis. Kahjuks sisse piiluma ei saanud. Tegime niisama tiiru ümber mõisa. Iseenesest on mõis hea vaikse koha peal. Siinsamas on jõel ilus puitsild ja jõe teisel kaldal mäekünka otsas on paar mõisa keldrit. Üks peaks olema jääkelder ja teine kartulikelder. Piilusin sisse ka, moosi polnud 😉

    Põikasime korraks sisse ka Maidla mõisa juurde. Algul mõtlesime, et lähme kolame sees kui lubatakse aga kohapeal ei tekkinud sellist tunnet, et tahaks minna…. Jäigi seekord käimata.

    Lõpuks jõudsime sihtkohta ka. Vanasti olid siin kõvad peod ja sai isegi seal töllerdatud. Krt, üritasin meenutada millal viimati käisin, nu 10 aastat tagasi kui mitte rohkem. Igatahes keset päeva on siin mõnus süüa, rahvast pole. Sai võetud väike praad, kurja see oli nii suur, et andis ikka ära süüa 😀 😀 Hea, et mingit eelrooga või magustoitu ei võtnud, siis oleks ilmselt pidanud seal õhtuni tiksuma. Igatahes koht on tsill ja toit hea, soovitan käia.

    Kui kõhud täis tiksusime kodu poole. Põikasime korraks sisse Lohu mõisa vesiveski varemete juurde. Väidetavalt olla siin vesiveski olnud juba 1620 kui veski kõrvale rajati mõis. Praegune vesiveski on muidugi pärit 19-ndast sajandist. Ilus suur hoone on lastud laguneda päris korralikult. Iseenesest muidugi kuskilt otsast asi mõistetav, kõiki asju ei jaksa taastada ega korras hoida. Samas oleks tegelikult äge kui kuskil oleks toimiv vesiveski. Sai vähe sees turnitud, päris võimsad müürid. Isegi mõned detailid säilinud mida pole veel jõutud Kuusakoskisse viia 😀 😀 Vaatasin, et katuseplekk ETK templeid täis, huvitav kas see on Eesti Tarbijate Kooperatiivi tempel või on midagi muud 😉

  • Tripid,  Tsill

    Seiklusministeeriumi radadel Läänemaa nurgataguseid uurimas.

    Ilus karge hommik, mida sa ikka kodus passid. Parim variant päeva sisustamiseks on minna üritusele autojuhiks 😉 Juba lugematu arv kordi käinud ja ega ei kahetse, päris tsill teema. Kõigil kellel midagi tarka teha ei ole soovitan soojalt, näeb selliseid kohti kuhu tavaliselt iial ei satu. Olen siit-sealt kuulnud viginat, et miks peab oma raha eest ringi trippima aja peale kui auhindagi ei saa, parem selle raha eest õlut osta ja see vaikselt ära libistada kuskil nurgas jorisedes. Noh kellel mis prioriteet on, kui õlu on kogu elu alus ja kõige ekvivalent siis andke minna. Tulevik on lahe, ma ikka vahel asjatama minnes näen selliseid õllejumala kummardajaid olenemata ilmast juba 9.30 hommikul poe juures vibreerimas ja paari tunni pärast bussijaama pingil tukkumas. Kui nüüd keegi mõtleks välja kuidas seda vibratsiooni muundada roheelektriks, saaks elektriautosid laadida 😀 😀 Seekord siis Läänemaale, Lihula Olerexist kohv näppu ja start. Karula kiriku ümber tiir, keegi on siin kempsu sildi ilusti ära stiliseerinud 😉 Siitsamast lähedalt leiab ka karu kuju.

    Väike kõrvalpõige Hanila kiriku juurde uurima mis aastaarv on tuulelipul. Siin on ka üks päris omapärane metallist hauaplatsi kate, pole sellist mujal kohanudki. Pilte näeb siit. Ja siis Virtsu poole punuma aga mitte mööda maanteed vaid kuskilt suva metsateed kaudu vanale raudteetammile ja sealt edasi sahinal Virtsu. Tee meenutab natuke Muhu väina tammi ainult on ühe auto laiune ja kruusatee. Kui keegi vastu juhtub tulema siis tuleb mööda saamiseks auto selga võtta. Igatahes polnud varem kuulnudki sellisest teest. Virtsus piilusime mõisa pargi väravamaja ja edasi Matsalu poole.

    Teel tegime väikese kõrvalpõike kohaliku linnuse varemete juurde. Neid on veidi taastatud ja prahist välja puhastatud, väga lahe algatus. Siinsamas kaldal vedeles õnnetult üks omalajal Nõval suure õhinaga ehitatud viikingilaev. Ei tea kas see on sama laevuke mis mulle paar aastat tagasi Nõva sadamas silma hakkas. Kahju, et see ehitusteema ainult ühe projektiga piirneski.

    Kui linnuse varemed uuritud kimasime edasi Matsalu poole aga miks mööda maanteed kui saab kuskilt tuulepargi tagant suva teed mööda. Tee oli ikka hullult vedel. Vahepeal oli tunne, et sinna me jäämegi aga õnneks ronisime ikka läbi 😉 Ühes suva kohas jäi silma üks lahe RMK matkaraja puhkekohake. Selliseid näeb Pärnumaal õige palju, Läänemaal pole rohkem silma hakanud. Nägime ära ühe ilusa kuke ja pillirookombaini. See on ka selline riistapuu mida varasemalt ainult pildilt näinud 😀 😀 Põnev tuulik jäi ka silma, huvitav milline seest välja näeb….

    Lõpuks sattusime kuidagimoodi Saastnasse. Pärid huvitav kohake, veel mõni sajand tagasi olla see olnud omaette saar. Päris huvitav bussijaam jäi silma. Algul mõtlesin, et lihtsalt selline äge peatusehoone. Lipsasin sisse vaatama ja ennäe imet, täiesti toimiv postipunkt. Nummerdatud postikapp ilusti värskeid ajalehti täis. Huvitav kas Eestimaal on veel mõni selline koht? Siinsamas kõrval on ka kohaliku mõisa varemed. Eriti midagi muidugi säilinud pole peale mõne keldriruumi ja müürinurga. Turnisin kuskilt praost keldrisse, päris muljetavaldavad võlvid on. Mõisa peahoone lagunes 1960 – 70ndatel aastatel. 1980ndatel aastatel veeti täitematerjaliks ära suur hulk peahoone müüridest. Mõisast pikemalt saab lugeda siit.

    Väike kõrvalpõige Keemu sadamasse ka. Linnuvaatlustorni ei viitsinud turnida. Vaatasime veidi rüsijääd ja panime edasi.

    Matsalus kolistasime veidi mõisas. Kahju, et selline suur mõis on ripakil. Süvenemiseks väga aega ei olnud ja piirdusin ainult mõisahoone kiire tudeerimisega. Keldrid jäid seekord uurimata 😉 järgmiseks korraks peab ka midagi jääma. Igatahes vaatamist siin jätkub ja mitte vähe. Siin-seal näeb ka mõningaid renoveerimiskatseid aga lõpuni pole midagi tehtud. Mõisas on säilinud kaks mantelkorstnat mis on ise juba korralikud vaatamisväärsused. Siia mõisa tuleb kindlasti uus visiit teha kui rohkem aega on. Mõisa saamislugu ei hakka pikalt lahti kirjutama, sellest saab lugeda siit. Kahju muidugi, et matsalu looduskaitseala keskus ei ole siinses mõisas vaid hoopis kordi pisemas Penijõe mõisas.

    Suitsu puhkekoht on ka päris omapärane koos oma vanade paadikuuride ja värgiga. Siinsamas läheduses on vaatetorn, sinna ei hakanud trügima, lindude pesitsusaeg peal ja ei soovitata minna. Kiire pilk eemalt Penijõe mõisale, siis veel Kloostri vaatetorni juures paar pilti loojangust ja oligi tripp läbi selleks korraks.

  • Tehtud üritused,  Tripid

    Kreenholm ja Joala astang

    Nagu ükspäev lubatud sai panen paar pilti sellest kuidas Kreenholmis ikka vett ka on. Enamjaolt on seal ju joastik kuival. Kreenholmist endast ei hakka pikalt kirjutama, sellest varasemalt juba blogis juttu olnud korduvalt. Vett pole just kõige rohkem aga juba siit saab aimu kui võimas on sealne joastik.

    Kellatornist ka väike meenutus. Huvitav kas see ogaline mast on piksekaitse või midagi muud 😉

    Siin see Joala joastik täies hoos ongi. Piltidel pole muidugi pooltki seda vaadet mis tegelikkuses on. Seda peab ise oma silmaga nägema. Kahjuks ei tea kauaks vett jätkub joastikul, see oleneb kõik kui kaua lüüse lahti hoitakse.

    Paar pilti tsehhide sisevaadetest. Siin ikka ruumi nii, et anna olla. Kahju, et põhja lasti kogu see krempel.

    Mõned jääpurikad ja paiselehed ka. Kreenholmis on tegelikult hullult igasugu keldreid ja muid ruume kuhu ei lasta kolama. Peab mingi legendi välja mõtlema kuidas saaks neid kohti ka uurida 😉 Kuuldavasti pidavat tehtama paar ruumi veel lahti ekskursioonide jaoks aga eks näis. Vaatame mida uus hooaeg toob.

    Koduteel põikasime läbi Purtse kindluselamust. Väike kohv ja kook läks kaubaks 😉

  • Tripid,  Tsill

    Kolm juga

    Ilus kevadine ilm tuleb ikka ära kasutada looduses luusimiseks. Võtsime ette kolm lähestikku asuvat vähetuntud juga. Jägalasse ja Keila-Joale pole mõtet ilusa ilmaga isegi mitte minna, seal rahvast nagu paraadil. Seekorda alustasime Joaveskist. See pole küll enam juba sadakond aastat juga vaid hoopis joastik, miks see nii saate lähemalt lugeda siit. Igatahes joastikul kevadised suurveed ilusti vulisevad ja nii mõnegi põõsa all õitsevad lumikellukesed.

    Väike video kevadisest Joaveski joastikust.

    Kui joastik uuritud viskasime kiire pilgu varemetes papivabrikule. Siin pole muutunud midagi, ikka laguneb vaikselt üks päris äge hoone. Papivabrikust varasemalt blogis õige mitu korda kirjutanud, otsinguga leiab ilusti üles 😉

    Järgmiseks võtsime ette Nõmmeveski, siin ka kevadiselt palju vett. Siin joa ääres juba nurmenukud lehed välja ajanud, veidi veel ja juba õitsebki.

    Nõmmeveskist ka väike video 😉

    Lõpuks pilk peale ka Vasaristile. Siin talve jooksul üks puu ära murdunud ja vette kukkunud. Siingi kevadiselt palju vett. Suvel siin praktiliselt vett ei ole, vaevu niriseb midagi. Siinsamas kaldapealsel juba hulgaliselt sinililli ka õitsemas. Kolm juga vaadatud ja ei ühtki inimest polnud kuskil 😉 Väga tsillid kohad on praegu suurveega.