fbpx
  • Tripid,  Tsill

    Valaste läbi aastaaegade

    Valaste juga on omaette huvitav nähtus, see võib olla täiesti kuiv või möllata veerohkusega. Kõik oleneb palju kraavidest vett peale tuleb 😉 Umbes 30 meetri kõrgune juga on nii Eesti kui Baltimaade kõrgeim. Juga ei ole looduslik, vaid saab vee kuivenduskraavist ehk Valaste ojast, mida kohalikud kutsuvad Suurkraaviks, kuna oja sängi on liigvee ärajuhtimiseks korduvalt laiendatud 😉 😉 Aga talvel kui on olnud natuke külma ja vett ka jagunud siis näeb seal külmataadi imelisi vigureid loodusega. Keila-joa või Jägala ei saa siin oma vaadetega lähedalegi mitte 😀

    Suvel on siin samuti ilus aga nagu juba varem öeldud, sõltub siinne vaatemäng kõik sellest palju vett peale tuleb.

  • Tripid,  Tsill

    Jõhvi – Valaste

    Asjaajamised sai planeeritust kiiremini valmis ja vaba aeg tuli ära kasutada produktiivselt. Võtsime projekti Jõhvi kindluskiriku. Kirik oli isegi lahti ja saime vähe uurida kirikut seest. Siin kirikus on ka muuseum aga kahjuks töötaja haiguse tõttu sinna sisse ei saanud. See asub kiriku võlvkeldris ja on eraldi sissepääsuga. Aga natuke kirikust endast ka paar sõna. Jõhvi Mihkli kirikut on esmakordselt mainitud 1364 seoses venelaste rüüsteretkedega. Kirik oli ehitatud kindluskirikuna mida ümbritses vallikraav. Algselt oli see väidetavalt võlvimata nelinurkne kaitseehitis, mille kitsad aknad paiknesid kindlusarhitektuurile iseloomulikult kõrgel ja hoonel oli vaid üks sissepääs. Hiljem ehitati siia isegi püssirohukelder. Jõhvi Mihkli kirik on suurim ühelööviline kirik, seetõttu on siin akustika väga hea.

    Samas sai siin viimast päeva vaadata Iisaku muuseumi fondidest pärit kalendrite – tähtraamatute näitust. Jõudsime sellele veel kiire pilgu visata, ühest servast hakati juba maha võtma. Üritasin küll sebida, et äkki ikka kuidagi saame muuseumi ka aga peale erinevatele inimestele helistamist ei saanudki selgust kes keda asendama peaks ja kelle käes on võtmed. Egas midagi tuleb kiriku külastus veelkord ette võtta kui sinnapoole asja on.

    Koduteel põikasime läbi Valaste joa juurest. Ma seal peale seda kui uus trepp ja matkarada tehti paar korda möödaminnes käinud. Aga alla pole viitsinud minna. Seekord otsustasin ikka all ka ära käia. Oi kurja kus seal on ikka treppi tehtud kanjonisse aga jummala äge on. Iga natukese maa tagant on infotahvlid ja üks puu oli ka risti üle laudtee kukkunud. Tiksusime vähe mere ääres ja turnisime üles tagasi. Tegelikult see matkarada tundus ka päris põnev olema aga see jääb teiseks korraks 😉

  • Tehtud üritused,  Tripid

    Narva Kreenholm

    Juba ammu oli plaanis Kreenholmi tudeerimine projekt. Sõbrad elasid jalgupidi seljas, et teeks ära. Kuna sinna sisse saab ainult ekskursiooniga siis natuke uurimist ja oligi aeg broneeritud. Jama on muidugi seal see, et giidid väga valvsalt jälgivad kus sa käid ja mis teed, piiritsoon ikkagi ju. Aga eks meil mõnes kohas õnnestus ikka natuke kõrvale lipsata. Ikka väga võimas tehas oli omalajal. Kahju, et meil üritatakse kõik rahaks teha ja p… keerata.

    1857. aastal ostis Bremenist pärit Moskva kaupmees parun Ludwig Knoop 50 000 rubla eest Stutthoffide perekonnalt Narvas Kreenholmi saare, kuhu senise kahe metsatööstusettevõtte asemele rajas tekstiilitööstusettevõte. 2 millise kuldrubla põhikapitaliga ettevõtte Kreenholmi Manufaktuuri Ühisuse mille põhiosanik oli parun Ludwig Knoop ise ja teised osanikud olid Moskva, Peterburi, Narva ja välismaised kaupmehed. Kreenholmi Manufaktuur planeeriti ja loodi tervikliku linnakuna, mis koosnes peale tootmishoonete ka administratiiv-, elu- ja ühiskondlike hoonete kompleksist. Hiilgeaegadel olla seal olnud 8000 ketrusmasinat ja 4500 töötajat. Kreenholmi manufaktuur oli tol ajal kõige kaasaegsem tööstusettevõte Venemaal ning suurim tekstiilivabrik kogu Euroopas. Masinaid töötasid vesirataste abil, mis tsehhe läbivate pikkade ülekande-jõuvõllide ja rihmade süsteemi kaudu ketrusmasinaid ka käitasid. Hiljem asendati vesirattad vee jõul töötavate turbiinidega. Vesi juhiti turbiinidele mööda selleks otstarbeks ehitatud kanaleid. Kogu vabrikus oli ehitatud tolle aja kohta väga moodne ventilatsioon – ventilaatorite ja metallist väljatõmbetorustikuga. Eriti tolmustele töökohtadele oli paigaldatud lisaks veel kohtventilatsioon. Õhus leiduvat tolmu püüti veel eriliste õhuniisutussüsteemide abil. Kuna puuvill ja eriti puuvillatolm on väga tule- ja plahvatusohtlik oli kogu vabrikus sisseseatud automaatne tulekustutussüsteem. Juhul, kui ruumis tõusis temperatuur teatud tasemeni, rakendusid tööle pumbad, mis juhtisid kustutusvee mööda torusid tsehhides asuvatesse veepihustitesse. Mõnda eriti ohtlikusse kohta olid paigaldatud ka elektrilised tuletõrjeandurid. Tähtsamate üksuste vahel oli vabrikus telefonside. Hoonetes oli keskküttega sarnanev küttesüsteem, katlamaja köeti turbaga, mida veeti omaenda kitsarööpmelise raudteega Kõrgesoost. Ühesõnaga oli see manufaktuur kui riik riigis. Oma töötajate jaoks oli olemas kõik vajalik… lasteaed, haigla, poed, pesumaja, pagaritöökojad, politseijaoskond jne jne. Üle jõe oli ehitatud rippsild mille kaudu töölised said otse tööle. Aga pole see elu seal olnud nii lilleline midagi, isegi streike on korraldatud tööliste poolt. Tänapäeva mõistes oli muidugi nii mõnigi streikijate nõue kummaline 😀 😀 lubada lõunat pidada senise 1 tunni asemel 1/2 tundi, lubada alustada tööd hommikul 5.30 senise 5.00 asemel, halva töö ja vähese tööviljakuse eest mitte trahvida, vaid vallandada vabrikust, “kõrvaldada” vabriku hospidalist velsker Palkin, vahetada välja “starosta” ametis olev Peeter Säkk, lubada lastele rohkem aega kooliskäimiseks.

    Praeguse seisuga on kõik rüüstatud ja mahajäetud, ei tea mis sinna tulevikus tuleb, kuigi olen kuulnud ambitsioonikaid projekte selle kompleksi kohta pole ükski veel teostuseni jõudnud. Huvitaval kombel on mõnda saali jäetud vaatamiseks mõned seadmed. Ziilu vana kuduja käis kohe uurimas kuidas kudumismasina töösse saaks 😀 😀 aga ei läinud projektiks. See on ka selline põnev koht kus võiks kindlasti luusimas käia. Asja sebida saab siit.

    Muidugi on siit päris äge vaadata seda piiritagust küla mis polegi niiväga väljasurnud. Paar päris huvitavat maja paistab seal, ühel on mingi kummaline puittorn ja teine on pisike kirik. Seda kirikut sai ükskord isegi uurimas käidud. Päris omapärane pisikene kirik kus soovitan ka kindlasti käia.

    Kui Kreenholm uuritud mõtlesime pilgu peale visata kohalikele kirikutele. Kirik ehitati 1881-1884 Kreenholmi Manufaktuuri luterlastest töölistele. Selle projekteeris Peterburi arhitekt akadeemik Otto Pius von Hippius. 1944.a. hävines kellatorn koos oreliga. Tänaseks on kiriku kellatorn taastatud. Siis oli kirik üsna trööstitus olekus. Kiriku tornist on ümbruskonnale väga hea vaade. Nagu peopeal on Narva ja Jaanilinna linnused. Tänapäeval näeb kiriku saalis installatsiooni “Taevas Narva kohal”. Vaatemäng kuvatakse otse kiriku võlvidele ning seda saab jälgida spetsiaalselt selleks kohandatud toolidest, suunates pilgu veerandtunniks üles, kus taaselustub Narva värvikas ajalugu. Kirikusse paigaldatud valgusintallatsioon on suurim püsiv projektsioonipind kogu Ida-Euroopas, kokku 520 m2. Seda asja peaksin ka ükspäev vaatama minema.

    Piilusime teise kirikusse kah, see ehitati aastatel 1890-1898, arhitekt Pavel Alish. Arhitektuuriline lahendus toetub bütsantsi traditsioonidele. Erilist väärtust omab rikkalik kolmeastmeline ikonostaas ja XVII sajandist pärit puust ristilöödud Kristus. See kirik tasus ka täiesti uudistamist. Kui kirikud kah uuritud tahtis seltskond sööma minna. Ma eriti süüa ei tahtnud ja mõtlesin, et võiks kiirelt hoopis Jaanilinna linnuses käia. Kuna Ziilul oli ka juhuslikult pass kaasas ja viisa olemas siis lipsasime viuh jala üle piiri. Aga sellest Jaanilinna tripist kirjutan ükspäev eraldi 😉

    Kui me tagasi jõudsime välismaalt 😀 😀 kimasime vaikselt kodupoole. Aga kui juba Narvas olla siis tuleb ikka tanki ka vaatamas käia. See pandi sinna postamendile 1970 aastal II MS lahingutes langenute mälestuseks. Väidetavalt olla see tank kohas kus sõja ajal punaarmee forsseeris Narva jõe. Narvast edasi kimasime Sinimägedesse, turnisime sealses vaatetornis ja kaitserajatistes. Siin on säilunud kolme eri ajajärgu kindlustusliini fragmendid. Põhjasõjast venelaste poolt rootslaste kartuses ehitatud muldvall, nn Rootsi vall, Esimesest maailmasõjast maavägede Peterburi eelkaitseliin Sinimägedes ja Teisest maailmasõjast Saksa nn Idavalli varukaitseliin – nn Tannenbergi liin. Siin on ka muuseum kuhu olen korduvalt tahtnud sisse saada aga veel pole õnnestunud. Alati olen sattunud sellisel ajal kus see kinni on.

    Sinimägedest edasi kodupoole kimades tegime väikse kõrvalpõike Valastele ka. Siis oli veel vana vaateplatvorm püsti. Huvitav on alati vaadata seda noorpaaride lukuvärki. Seal näeb kõikvõimalikke imeasju… jalgrattalukke, kolbe jne.

  • Matkad looduses,  Tripid,  Tsill

    Iisaku – Toila

    Polnud miljon aastat Iisakus käinud seega tuli asja teha 😉 Viimati sai käidud siis kui vaatetorn oli veel vana. Nüüd uus kah ära nähtud, vaade parem kui eelmisest. Pidavat mõned meetrid kõrgem ka olema 😉 Nii, et sealkandis luusijad uus vaade on saadaval 😀 Peale torniga tutvumist viskasime pilgu peale kohalikule muuseumile ka. Kurja kui äge sõba seal oli, mul just sellist oleks vaja.

    Iisakult edasi Lohusuu poole. Senikaua kui saun küdes katsetasin natuke pilte teha vihmasajus, midagi ehk tuli isegi välja. Pitsaahi sai ka ära katsetatud, seekord küll lihaga mitte pitsaga aga eks ükspäev tuleb pitsa ka 😉

    Järgmisel päeval oli plaan kodupoole tagasi tiksuda aga kus sa sellega, ega otse ju ei saa 😀 Kahjuks oli muidugi jube vihmane ilm aga paar pilti ikka sain Toila oru pargis teha seni kui teised pargiga tutvusid. Kah üks vägev kohake kus tasub käia, iga aastaga muutub see aina ilusamaks. Oru pargi ajalugu algab 1897 aastast, mil Peterburi kaupmees Grigori Jelissejev ostis Pühajõe kaldal asuvad talud 30 000 rubla eest ning Pühajõe mõisa koos karjamõisaga 94 000 rubla eest. Kokku osteti ca 144 ha maad. Ehitise projekti tellis G. Jelissejev tolleaegselt tuntumalt arhitektilt Gavril Baranovskilt. Rajatava 90 ha suuruse pargi plaani koostas Riia linnaaedade direktor Georg Kuphaldt. Tsaaririigi kokkuvarisemise tagajärjel emigreerusid Jelissejevid välismaale ja loss koos pargiga jäi hooldamata. 1934.a. ostsid Eesti tööstusringkonnad Oru lossikompleksi koos pargiga G. Jelissejevilt 100 000 krooni eest ja kinkisid selle Eesti Vabariigile riigipea suveresidentsiks. Täpsemalt saab oru pargist lugeda siit

    Toilast edasi kimasime korra Valastele, teel põikasime sisse päris huvitavasse kohakesse… Kuldkaru mõis. Polnud sellest varem midagi kuulnudki. Sees muidugi ei käinud aga juba väljast paistis äge. Lõpuks kiire põige ka Valastele. Seal valmis uus vaateplatvorm, nüüd saab sedamööda alla orgu minna ja sealt mere äärde jalutama. Päris vägev, tasub samuti tudeerimist. Huvitav, et vaatamata vihmastele ilmadele polnud seal tilkagi vett. Tagasiteel põikasin korra metsa pissile ja mida ma näen…. pohlad juba täitsa valmis 😉

  • Tehtud üritused,  Tripid

    Virumaal läänest itta

    Liikusid kuuldused, et Sagadis on jahitrofeede näitus. Egas midagi tegime plaani valmis ja sügasime sõpradega seda vaatama. Mnjaaa näitus oli muljetavaldav, vahtisime kõik suud lahti neid trofeesid. Krt kus seal oli hullult sarvi, mul oleks olnud neid kohe vaja seibideks saagida 😀 😀 Seltsilised uurisid muuseumipoes usinalt korve, tahtsid vist korvi saada 😀 😀 Seletasin siis neile, et oot varuge nüüd kannatust, lääme Avinurme seal saate kõik korvi 😀 😀

    Peale trofeede uurimist läksime kolasime veidi ka mõisas. Oli teine üsna edev ja kunagine omanik oli vist kõva jahimees. Päris ägedat mööblit oli sarvedest tehtud. Käisime seal ka suud ammuli ringi ja vaatasime seda ilu. Seda soovitan teistelgi vaadata kui sinnakanti satute.

    Peale Sagadil luusimist olid kõhud tühjaks läinud ja kuigi algselt oli plaan õhtuks ennast koju tagasi vedada läks järjekordselt lappama 😀 Läksime Altja kõrtsi uurima kas süüa antakse. Tuli välja, et saab küll ja suht mõistliku hinnaga. Tellisime head-paremat ja vitsutasime kõhud täis. Kui kõhud täis tegime põgusa kõrvalpõike Vihula mõisa juurde. Elegantne 16. sajandist pärit mõis pakub täiuslikku vaheldust linnaelu askeldustest ning luksuslikku peatuskohta – nii puhkuseks, tööalaseks väljasõiduks kui kõige erinevamate seltskondlike ürituste läbiviimiseks. Erinevad mõisahooned on hoolikalt renoveeritud nii, et säiliks nende ajalooline olemus. Kitsad järsud trepid, vanad originaalsed laudpõrandad ja paksud paekiviseinad on saanud endale uue funktsiooni ning hoonete sisemus on varustatud kõikide kaasaegsete mugavustega. Eelkõige paelub Vihula mõis oma õhustikuga ja piltilusa asukohaga. Aeglase vooluga Mustoja jõgi lookleb ümber suursuguste vanade puude ja mahlaka rohelusega mõisapargi, misjärel laieneb vesiroosidega kaetud, väikeste saarekeste ja romantiliste kaarsildadega tiigiks. Kõige kaugemas tiigisopis on vana vesiveski ja tamm, kus avaneb maaliline vaatepilt tiigilt peegelduvale mõisakompleksile, taustaks lakkamatu veskitammi veekohin…

    Kuna juba läks lappama nagunii siis ei viitsinud enam pimedas tagasi sõitma hakata, vaid sebisime öömaja ühe tuttava juures. Ja ega siis hommikul ei saanud ju ka hakata kohe kodu sõitma. Vaja oli ikka ju Valaste juga üle vaadata. Õnneks oli vähe külma olnud ja külmataat seal pisut vigurit teinud. Sai paar päris head pilti.

    Ja kuna meie patused kehad juba sealkandis olid siis tuli ikka ka kloostrist läbi käia 😀 Mõeldud tehtud… ja juba kimasimegi Kuremäele 😀 Luusisime vähe surnuaial ja kloostris ringi. Seal on mind alati hämmastanud mismoodi need maakerasuurused puukuhjad kokku laotakse. See selleks aga kuidas nad puud sealt pärast kätte saavad nii, et kaela ei varise 😀 😀 Vot nüüd kui klooster ka uuritud vedasime ennast kodupoole.