fbpx
  • Tsill

    Taaskord Virumaal

    Seekord hulkusime nii vanades juba käidud kohtades ning avastasime ka uusi kohti. Mõned asjad on juba ammu olnud projektis aga aeg pole sobinud. Lõpuks sai ära vaadatud mis imeline asi see täkusammas on. Arvatakse, et see sammas on pühendatud Napoleoni üle saavutatud võidule. Ka tolleaegne mõisa omanik, kindral Kaulbars, olla selles sõjakäigus osalenud. Legend räägib valgest hobusest, kes Põhjasõja ajal haavatud kindrali sõjaväljalt ära viis. Hobune olevat siia maetud. Monumenti nimetatud “Valge hobuse sambaks” ja küngas, kus monument asub Valge hobuse künkaks. Monumendist on liikvel veel üks versioon. See olevat hoopis 1877 Vene-Türgi sõja Pleveni (Plevna) lahingus langenud mõisahärra F.K. von Kaulbarsi (1836-1877) mälestusmärk. Siit küsimus, kas ikka on seotud Napoleoni üle saavutatud võiduga, sest mõisahärra Kaulbars ei olnud siis veel sündinudki. Omalajal olevat siin olnud veel 8 kahuritoru, millest 6 varastati kohaliku asuniku poolt ära ja müüdi metalli kokkuostu. Tänapäeval olla säilinud 3 kahuritoru aga neid pidavat hoitama kuskil varju all. Kui sammas uuritud kimasime edasi Peipsi järve suunas. Tudulinnas uurisime, et äkki saab tuulikusse sisse aga kahjuks ei leidnud kuskilt vajalikku kontakti. Järgmine sissepõige tuli Järuska puusilla juurde. Päris äge ja korralikult taastatud puitsild, tasub kindlasti külastust. Siin on ka väike näitus Eesti kunagistest puitsildadest.

    Rannapungerjas käisime vaatasime üle tuletorni. Kurja, kahju, et sinna sisse ei saa. Ujuvsaun kimas ka Peipsile aga sama kiiresti kui sinna läks tuli ka tagasi. Lainetus oli küll järvel suht minimaalne aga sellest piisab kiiluta aluse korralikuks kõigutamiseks. Kimasime edasi Toilasse, vaatasime üle kohaliku Saksa sõjaväesurnuaia ja tahtsime sadama juurest Oru parki minna aga võta näpust sild remondis… Läksime siis ringiga. Park täiesti omal kohal ja purskkaevud toimetasid aga allikas oli täiesti kuiv, polegi varem siia sattunud sel ajal kui seal tilkagi vett ei ole. Kobisime Toila Spasse kotile. Ootasin midagi paremat aga natuke maha käinud see kohake. Iseenesest teenindus oli siin väga super aga s… ventikasse viskas koridorides olev ilgelt rõve suitsuhais. Huvi pärast vaatasin mis kanalid telekast tulevad… Kõik vene propakanalid täiesti saadaval, vot sulle siis tsensuuri. Hommikul vaatasime üle ka Pühajõe kiriku, üks veidi omamoodi kirik. Tornis on nii kukk kui rist 😉 Kirikuaias on veel näha ühe kiviristi jäänuseid.

    Ja ega siis saa kohe kodupoole kimada kui veel terve päev ees 😉 Puusalt tuli idee minna Narva – Jõesuusse ja sealt laevaga Narva sõita. Kimasime kohale aga mida ei olnud oli laev ning ei mingit infot kuskil selle kohta, et laev ei välju. Helistasin infoliinile sealt vastati, et laev peaks sadamas olema ja kohe väljuma aga no ei näinud mina laeva kusagil. Lõpuks helistati tagasi ja öeldi, et laev olla katki läinud. Nii, et seekord jäi lõbusõit mööda piirijõge ära. Kimasime siis sihitult Narva poole, tanki juures ei viitsinud peatuda. See seisis seal viimaseid päevi üllataval kombel polnud seal kogunemas ei mingeid rahvamasse. Miski paarkümmend inimest ehk oli kokku. Lõpuks Narvas aga ühtki tarka ideed ei tulnud mida külastada. Panime jälle puusalt, et läheks Vasknarva. Gepsu järgi oleks pidanud saama elektrijaamade juurest otse läbi Sirgala sinna. Aga tegelikkuses ekslesime kuskil karup… ja ei saanud kusagilt läbi. Sealt kust oleks pidanud saama ühe variandina oli väravad ees ja lukus, teises kohas polnud enam teedki ja seal käis usin õlitehase ehitus hoopis. Aga samas nägime elektrijaama kanalil päris huvitavat ja massiivset silda. Tundub, et see on vana kitsarööpmelise raudtee sild muidu poleks nii korralikku konstruktsiooni vaja. Kuskil võsa vahel sattusime ka mingi II MS mälestusmärgi peale, ei tea kas see ka maha võetakse või ei. Igatahes see kahurikoht oli juba ilusti sile ja rauajunn viidud sinna kus tema koht. Kahju muidugi, et ikka veel leidub pimedusega löödud idioote kes sõda ja okupatsiooni kummardavad. Milles see ekskavaator süüdi oli, et pidi põlema panema? Loodan, et jõustruktuuridel on auasi süütaja üles leida. Lõppkokkuvõttes ei saanudki kuskilt läbi ja ringiga ka ei viitsinud Vasknarva sõita.

    Võtsime suuna kodule väikse kõrvalpõikega Sinimäe muuseumi juurde. Möödaminnes jäädvustasime kohaliku piimapuki ka ära. Ja täitsa oli olemas siin see elektrijaama juurest ära toodud kahur kõrvuti teise samalaadsega. Kui juba siin siis tuleb uues vaatetornis ka käia. Eelmine kord kui siin luusisime siis veel üles ei saanud. Üks kohalik kass valvas teed aga oli nii kõvasti tukkuma jäänud, et ei teinud meist väljagi 😀 Igatahes väga head vaated avanevad ülevalt, tasub kindlasti käia kui sealkandis luusite. Muidugi miski pooletoobine vant on suutnud juba tornis sodimas käia.

  • Tsill

    Kõrvalehüpped

    Vahel tuleb ette spontaanseid kõrvalehüppeid 😉 Paljukest on vaja Narva sõites teha trassilt kõrvalehüpe näiteks läbi Jõhvi linna, ilmselt puudub vajadus. Vahel tasub väike kõrvalehüpe ennast ära, kogeb jälle midagi uut. Seekord nägime Jõhvis siili skulptuuri 😀 😀 Nõiakaevu teeotsast sõitsime õige mitu kilomeetrit mööda enne kui otsustasime otsa ringi keerata ja vaatama minna. Jälle üks asi nähtud. Tegelikult asi nõiakaevust kaugel, tegemist lihtsalt kaevanduse põhjavee ärajuhtimisega. Kui kaevandus veel töötas siis hoiti nende torude kaudu vett allpool kaevanduskihti. Tänapäeval reguleerivad need ca 40 meetri sügavused puuraugud lihtsalt pinnavee taset. Aga efektsed näevad välja küll. Kiusu pärast sai Sinimägede vaatetorn ka üle vaadatud enne ametlikku avamist. Üles ronimise jätsime järgmiseks korraks. Ja pole see Ida-Viru nii venemeelne midagi, et igas õues on punalipp. Hoopis vastupidi, iga mäetippu ehib sini-must-valge.

    Lisaks kõrvalehüpetele katsusime seekord lõpuks Sillamäe promenaadi lõpuni läbi jalutada. Selgus, et seal tagaosas on äge laeva kujuline vaatetorn ja hulk spordiväljakuid… Pole paha.

  • Tripid,  Tsill

    Ida – Virus mälu värskendamas.

    Vahel külastan vanu juba käidud kohti. Huvitav on vaadata muutuseid. Mõni kohake on aastate jooksul säilinud praktiliselt muutumatuna aga on kohti mida ei tunne äragi. Alustasime Tudulinna kiriku tudeerimisega. Siin pole praktiliselt midagi muutunud, huvitav kas see kirik üldse toimib. Ei ole siin kunagi mingit liikumist märganud. Edasi piilusime kohalikku elektrijaama. Huvitav, et siin pole kuulda olnud “paduroheliste” kiunu elektrijaama maatasa tegemise kohta. Kala ei pääse ju ujuma sinna kuhu tahab 😀 😀 Igatahes pais omal kohal ja tundub, et elektrijaam ka toimib. Huvitav, et siinsamas kõrval olevat maja ei ole keegi veel elamiskõlbulikuks teinud. Seisab juba aastaid kasutuseta, kuigi tundub, et keegi midagi nokitseb. Muru niidetud ja rämps koristatud. Ilus kohake elamiseks.

    Järgmine sihtpunkt oli Iisaku kandis olev matkarada. See on natuke teistmoodi kui muud RMK värgid. Vaatetorni ja lõkkekohtade ehitamisel on kasutatud söestatud puitu. Söestamist on kasutatud juba krt teab mis ajast puidu kaitsevahendina. Osad tegijad räägivad, et pidavat kordades parem olema kui pinotex. Kullaaugust sõitsime tuimalt mööda, ei hakanud ennast isegi ahvatlema sellega 😀 😀 Vaatetorni lähedal tee ääres näeb ühe vaigutuspuu jäänuseid. Sellist vaigu kogumise meetodit tänapäeval enam vist ei kasutata. Turnisime vaatetorni aga loodus on oma teinud ja siit ümbrust enam ei näe 😉 Viimati kui siin käisin siis ülevalt raba laudtee paistis aga nüüd näed ainult ilusaid männilatvu lähedalt.

    Vaatasime lõkkekoha ka üle. Täiesti ok oli, ei mingit läbu ega prahti ja küttepuid oli ka. Siinses grillimajas oleme kunagi isegi ööbinud 😉 Tegime väikse jalutuskäigu laudteel ka. Peale mõne sisaliku ja ühe päevakoera kedagi ei kohanud.

    Tagasiteel põikasime sisse von Rosenite kabeli juurde, see ongi veel ainus asi mis enamvähem säilinud. Kalmistu ise praktiliselt hävinud, üks raudaiaga hauaplats on veel näha ja kogu lugu. Väiksed muutused siingi. Kui viimati käisime siis sai kabelisse sisse ka aga nüüd on uksed keti ja tabalukuga suletud. Huvitav miks? Kas mõni pehmo kaebas, et võib auku kukkuda või mis 😀

  • Tripid,  Tsill

    Seiklusministeeriumi radadel Läänemaa nurgataguseid uurimas.

    Ilus karge hommik, mida sa ikka kodus passid. Parim variant päeva sisustamiseks on minna üritusele autojuhiks 😉 Juba lugematu arv kordi käinud ja ega ei kahetse, päris tsill teema. Kõigil kellel midagi tarka teha ei ole soovitan soojalt, näeb selliseid kohti kuhu tavaliselt iial ei satu. Olen siit-sealt kuulnud viginat, et miks peab oma raha eest ringi trippima aja peale kui auhindagi ei saa, parem selle raha eest õlut osta ja see vaikselt ära libistada kuskil nurgas jorisedes. Noh kellel mis prioriteet on, kui õlu on kogu elu alus ja kõige ekvivalent siis andke minna. Tulevik on lahe, ma ikka vahel asjatama minnes näen selliseid õllejumala kummardajaid olenemata ilmast juba 9.30 hommikul poe juures vibreerimas ja paari tunni pärast bussijaama pingil tukkumas. Kui nüüd keegi mõtleks välja kuidas seda vibratsiooni muundada roheelektriks, saaks elektriautosid laadida 😀 😀 Seekord siis Läänemaale, Lihula Olerexist kohv näppu ja start. Karula kiriku ümber tiir, keegi on siin kempsu sildi ilusti ära stiliseerinud 😉 Siitsamast lähedalt leiab ka karu kuju.

    Väike kõrvalpõige Hanila kiriku juurde uurima mis aastaarv on tuulelipul. Siin on ka üks päris omapärane metallist hauaplatsi kate, pole sellist mujal kohanudki. Pilte näeb siit. Ja siis Virtsu poole punuma aga mitte mööda maanteed vaid kuskilt suva metsateed kaudu vanale raudteetammile ja sealt edasi sahinal Virtsu. Tee meenutab natuke Muhu väina tammi ainult on ühe auto laiune ja kruusatee. Kui keegi vastu juhtub tulema siis tuleb mööda saamiseks auto selga võtta. Igatahes polnud varem kuulnudki sellisest teest. Virtsus piilusime mõisa pargi väravamaja ja edasi Matsalu poole.

    Teel tegime väikese kõrvalpõike kohaliku linnuse varemete juurde. Neid on veidi taastatud ja prahist välja puhastatud, väga lahe algatus. Siinsamas kaldal vedeles õnnetult üks omalajal Nõval suure õhinaga ehitatud viikingilaev. Ei tea kas see on sama laevuke mis mulle paar aastat tagasi Nõva sadamas silma hakkas. Kahju, et see ehitusteema ainult ühe projektiga piirneski.

    Kui linnuse varemed uuritud kimasime edasi Matsalu poole aga miks mööda maanteed kui saab kuskilt tuulepargi tagant suva teed mööda. Tee oli ikka hullult vedel. Vahepeal oli tunne, et sinna me jäämegi aga õnneks ronisime ikka läbi 😉 Ühes suva kohas jäi silma üks lahe RMK matkaraja puhkekohake. Selliseid näeb Pärnumaal õige palju, Läänemaal pole rohkem silma hakanud. Nägime ära ühe ilusa kuke ja pillirookombaini. See on ka selline riistapuu mida varasemalt ainult pildilt näinud 😀 😀 Põnev tuulik jäi ka silma, huvitav milline seest välja näeb….

    Lõpuks sattusime kuidagimoodi Saastnasse. Pärid huvitav kohake, veel mõni sajand tagasi olla see olnud omaette saar. Päris huvitav bussijaam jäi silma. Algul mõtlesin, et lihtsalt selline äge peatusehoone. Lipsasin sisse vaatama ja ennäe imet, täiesti toimiv postipunkt. Nummerdatud postikapp ilusti värskeid ajalehti täis. Huvitav kas Eestimaal on veel mõni selline koht? Siinsamas kõrval on ka kohaliku mõisa varemed. Eriti midagi muidugi säilinud pole peale mõne keldriruumi ja müürinurga. Turnisin kuskilt praost keldrisse, päris muljetavaldavad võlvid on. Mõisa peahoone lagunes 1960 – 70ndatel aastatel. 1980ndatel aastatel veeti täitematerjaliks ära suur hulk peahoone müüridest. Mõisast pikemalt saab lugeda siit.

    Väike kõrvalpõige Keemu sadamasse ka. Linnuvaatlustorni ei viitsinud turnida. Vaatasime veidi rüsijääd ja panime edasi.

    Matsalus kolistasime veidi mõisas. Kahju, et selline suur mõis on ripakil. Süvenemiseks väga aega ei olnud ja piirdusin ainult mõisahoone kiire tudeerimisega. Keldrid jäid seekord uurimata 😉 järgmiseks korraks peab ka midagi jääma. Igatahes vaatamist siin jätkub ja mitte vähe. Siin-seal näeb ka mõningaid renoveerimiskatseid aga lõpuni pole midagi tehtud. Mõisas on säilinud kaks mantelkorstnat mis on ise juba korralikud vaatamisväärsused. Siia mõisa tuleb kindlasti uus visiit teha kui rohkem aega on. Mõisa saamislugu ei hakka pikalt lahti kirjutama, sellest saab lugeda siit. Kahju muidugi, et matsalu looduskaitseala keskus ei ole siinses mõisas vaid hoopis kordi pisemas Penijõe mõisas.

    Suitsu puhkekoht on ka päris omapärane koos oma vanade paadikuuride ja värgiga. Siinsamas läheduses on vaatetorn, sinna ei hakanud trügima, lindude pesitsusaeg peal ja ei soovitata minna. Kiire pilk eemalt Penijõe mõisale, siis veel Kloostri vaatetorni juures paar pilti loojangust ja oligi tripp läbi selleks korraks.

  • Tripid,  Tsill

    Läänemaa nurgatagused.

    Läänemaa suuremad kohad on juba varasemalt läbi käidud, nüüd võtsime projekti mõned väiksemad kohad kus veel käimata. Plaaniks oli kolistada mööda väiksemaid teid ja vaadata mis põnevat silma jääb. Kuna Nõva poolne üsnagi läbi luusitud, otsustasime tudeerida Lihula suunda. Haapsalu Raudtee- ja Sidemuuseumi juurde on siginenud uus eksponaat. Muuseumi siseekspositsiooni jätsime seekord vahele, eks seal ole juba käidud ka. Ja ega need väliekspositsiooni rääbakad ei kutsu vaatama ka, võiks ometi neid korras hoida ja hooldada ka. Huvitav kust see kitsarööpmeline auruvedur pärit on? Miskipärast on see pandud aia sisse luku taha. Muidugi meie raudteemuuseum üsna armetu võrreldes Peterburi või Bresti raudteemuuseumiga. Muidugi Lavassaare kitsarööpmelise raudtee muuseum on üsnagi arvestatav.

    Ridala kiriku jätsime ka projektist välja, kuigi see on päris huvitav kohake ja tasub külastust. Aga eks seal ole juba piisavalt käidud ka. Uurisime veidi Rannajõe vaatetorni, see pole küll tea mis kõrge aga luhale vaade ikka on 😉 Kusjuures ei teadnudki, et enne II MS oli siin Keravere küla. Seoses Vene baaside loomisega lükati küla ümber ja siia tehti lennuväli. See oli kasutuses vahelduva eduga 1940 – 1945, siis koliti ümber Ungrusse. Siinne lennuväli jäi kasutusse varulennuväljana. Väidetavalt mingil ajal anti maa uuesti kasutusse aga ainult heinamaana, midagi ehitada ei tohtinud. Seega säilitati ikkagi igaks varulennuväljana. Praegugi paistab siin heinamaa olevat 😉 Siinsamas vaatetorni juures on päris huvitav mitmest erinevast palkmajast kokku pandud majakarp, väga korralik katus on peal. Kogu see majakarp on müügis 😉

    Keskveres hakkas silma üsnagi kobe bussipaviljon, sellist ei näe enam naljalt kusagil. Muidugi katus vajaks parandust. Väidetavalt ehitati paviljon kusagil 1970 aastate alguses aga buss siin pikalt ei käinudki. Aastaid ootas külarahvas siin lavka tulekut, nüüd ei käi seegi. Paviljoni küljes on säilinud isegi vanad postkastid ja teadetetahvel. Väidetavalt pidavat sellest saama küla infopunkt. Legendid räägivad, et vahel olla siin mõni mees ööga isegi pea selgeks saanud 😉

    Kui juba siinkandis tuleb ikka kohalik mõis ka üle vaadata. Mõisaga on vaeva nähtud, paistab väljast üsna ilus välja. Kahju, et sisse piiluma ei saanud. Erinevate allikate põhjal peaks mõis olema pärit 15 sajandi lõpust Saare -Lääne piiskopi lauamõisana ehk siis moodsas keeles tootmisüksusena. 1674 mainitakse kirjalikes allikates puitehitise kohta: “maja täiesti lagunev” Mõisa praegune hoone aravatakse pärinevat kuskil 1750 aastatest. Siin mõisas olla sündinud Kutuzovi  staabikindral ja Venemaa teedeminister Karl Wilhem von Toll. Enne 1919 aasta võõrandamist kuulus barokne mantelkorstnaga puithoone Ungern-Sternbergidele, olles Läänemaal üks vähestest alles olevatest omataolistest. Algne rookatus on asendatud plekiga.

    Siinsamas on ka äge mõisa aidahoone, huvitav kas need neetidega tugevdatud uksed on originaalid…. Seda hoonet tahaks ka võimalusel seestpoolt uurida.

    Vaatasime, et mõisast metsa poole läks vägagi korralik tee, tekkis kohe sportlik huvi kuhu läheb 😉 Metsa vahel polnud ühtki maja näha peale jahipuki 😀 😀 Ilmselt RMK metsa väljaveo teed. Kuskil ilges karup… sai tee minu auto jaoks otsa. Neliveolisega oleks ilmselt edasi saanud ragistada. Idee poolest oli mingi küla siinsamas metsatuka taga, aga mis teha, ots ringi ja tagasi. Värskel lumel hakkasid silma nii mõnegi metslooma jäljed.

  • Tehtud üritused,  Tripid,  Tsill

    Pesapuud ja vesioinast vaatama

    Suvel sai õige mitu korda sealkandi kalmistutel toimetamas käidud, kuid ringi vaadata polnud mahti. Eks nüüd talvel kui vaba aega rohkem käes tuleb käia asjad üle vaadata. Kamp kokku ja minek. Põikasime korra Harimäe vaatetorni juurde. Turnisime üles, brrrrr kurja küll, räme külm ja tuuline. Külmataat oli siin kujundusega hullanud korralikult, isegi piksekaitse traadi küljes olid purikad aga mitte vertikaalselt vaid horisontaalselt 😀 😀 Aastaid tagasi sai ka siinkandis käidud aga kui ma õigesti mäletan siis tookord nii külm ei olnud.

    Nii lõpuks tiiruga pesapuu juures. Viimati sai siin käidud kui pesapuu asemel oli tavaline vaatetorn. Lõpuks on oma silmaga üle vaadatud see omalajal palju poleemikat teinud vaatetorn mis näeb välja nagu pesapuu 😀 isegi muna on pesas 😉 Huvitav kas tänaseks on see jant pesapuu ümber ära klaaritud… Igatahes ilus asi on valmis tehtud. Vaatasime üle ka usina töölooma – vesioina. Vot on hea leiutis, ei mingit elektrit ega kütsi. Tõeline rohepööre mis toimib ka 😉 Mitte nii nagu tänapäeval, et paneme autole katalüsaatori ja joru muid pudinaid näitamaks kui rohelised oleme. Mis siis, et lisavidinate tootmine pole sugugi roheline ja nende mootorile külge kruvimine tõstab tegelikult mootori kütusekulu… Aga rohepöörde kummardajatele näib see ju ilus ja raha tuleb sahinal 😀 😀 Muinasküla sai ka üle vaadatud, siia peab suvel tulema kui seal miski üritus toimub.

  • Tsill

    Pässa raba

    Pole tükk aega kuskil rabas luusinud ja ega väga pikki maid ei kannata käia ka, tuleb ette võtta lühemaid otsi. Pääsküla raba just selline paras lonkimiseks. Seltskond kokku ja tuld. Kõigepealt allikast paar head sõõmu vett ja pudeliga kaasa ka nats 😉 Turnisime vaatetorni, krt parmud on ka tee siia leidnud ja libistavad õlut torni ees. Üks segi joonud eit ei adunud enam midagi, kakkus sealsamas torni all p.. paljaks ja hakkas püramiidi püstitama. Siin jalutavad titemammad korjasid ruttu oma võsukesed kokku ja kadusid. Vot kus nüüd korrakaitseorganid on… Aga ilmselt on neil “mõnusam” kuskil kaubakeskuses passita ja maskita inimesi represseerida kui päris tööd teha, seal hea soe ju. Iseenesest on tornist vaated päris head, isegi Mustaka hüppetorn paistab.

    Lonkisime väikse tiiru mööda laudteed, maitsesime pohli ja uurisime infostende. Isegi üks pasknäär natuke poseeris männioksal. See raba on üsna ok kui pikalt ei jaksa luusida ja kaugele sõita ei viitsi. Oma sõõmu värsket õhku saab siit kätte küll. Muidugi jälle väike sitt ventikasse…. Ja kus vedeleb maske… kodukootud keelati ju ära nüüd neid siniseid mis ei idane ega mädane vedeleb igal pool, kus nüüd need rohelised on kes iga saastamise peale kiunatavad. Ühekordseid kasutatud maskid nagu ei olegi saaste ja prügi või….. see kordades hullem saaste kui tiba põlevkivi ahju ajada odava elektri tootmiseks. Ilmselt ei saa selle “prügi” osas kiunuda, see pole ju poliitkorrektne. Aga kui neid rahvamasse nüüd ka vähemaks saaks siis täitsa lust kohe rabas käia. Aga loodame, et nüüd edaspidi kõik “väljavalitud” istuvad kinos ja restoranis ning loodusesse sammalt tallama ja värske õhku hingama ei trügi 😀 😀

  • Tripid,  Tsill

    Lahemaa tuur. Joad ja papivabrik

    Tegime jälle asja Lahemaale kuna ununes kolmas sealne juga ja papivabriku pimedad ruumid vaja ka üle vaadata lõpuks. Lisasime programmi veel mõned sealkandi põnevad kohad. Mõtlesime, et hundikangrutel pole ammu käinud, viskaks möödaminnes pilgu peale. Tükk aega tagasi seal käies oli üsnagi võsane seal aga nüüd sinna hobuste koppel tehtud ja üsnagi lagedaks söödud. Aed pandud ilusti nii, et paari kalmet saab aeda ronimata ja loomi segamata uurida, kui tahad kõiki tudeerida tuleb hobustele seltsi minna. Ainuke häda seal see, et siltidelt pole võimalik enam midagi lugeda, ei tea kes neid seal teeb, korrastab või haldab aga uued sildid võiks sinna sebida küll. Idee poolest on siinsamas ka veel üks juga nn Turje kelder aga ei hakanud sinna minema, kuivaga seal vett ei ole ja tühja marssida ilgelt pikka maad ei viitsi. See jääb kevadesse 😉

    Turje keldri asemel põikasime sisse RMK Tsitre telkimisalale. Tsillimiseks jube hea koht, siin on õige mitmeid lõkkekohti mis pole üksteise kõrval reas vaid on üsnagi pikkade vahemaade tagant. Enamus kohtades on isegi katusealune. Siin on ka väike puuderada kus saab tutvuda erinevate puude, põõsaste ja muu värgiga. Enamvähem telkimisala keskel on ka puukuur ja üllaülla väga korralik kemps. Ma ikka valdava enamuse nendest RMK telkimisaladest läbi käinud aga nii puhast kempsu kus lausa vaip põrandal pole veel varem kohanud. Kunagi oli vaibaga kemps ka Ilumäe kabeli juures aga enam seal vaipa ei ole 😉 Mere ääres endise piirivalve vaatetorni asemel on ehitatud uus vaatetorn mille juurde viib korralik laudtee. Ladvast avaneb merele päris äge vaade.

    Tsitrest suund Vasaristi joastikule, teel jäi silma isegi üks piimapukk. Kolgas vaatasime põgusalt ka kivisilda, see kahe kaarvõlviga paesild on ebatavaline, kuna tal tuleb sillata lai lame loduorg, kus jõgi voolab kahes sängis. Sild on valminud vanema, lühema ja madalama kivisilla ümberehitamise teel arvatavasti 1850-60. Hiljem remonditud, millest annab tunnistust kivi aastaarvuga 1881 sillaseinas. Silla kogupikkus olevat 67,5 m.

    Lõpuks jõudsime Vasaristile ka 😉 Siinne joastik koosneb kolmest suuremast ja kümmekonnast madalast astangust, nende langus ca 10 meetri peale on ca 4 meetrit. Praegusel ajal siin eriti vett pole aga kevadiste tulvavete ajalon siin vaatemäng vägev ja tasub vaatamist. Kütsime edasi Joaveski poole, teel sinna tegime põgusa peatuse ka Nõmmeveskil.