• Tsill

    Jägala – Keila-Joa

    Sai üle hulga aja kiirelt üle vaadatud mõned tuntud vaatamisväärsused. Alustasime trippi Jägalast, siin seekord üsna vähe vett ja pilte ei viitsinud teha, neid siin blogis varasemalt juba olemas küll ja küll. Käisime läbi ka Lagedi vabadusvõitluse muuseumist, vaatasime mis uut. Siin sai viimati käidud õige mitu aastat tagasi. Siis sai tankiga tiiru ka tehtud. Siin sama lugu nagu Jägalas, midagi uut peale tuuliku polnud. Ja muideks tuulikus saab ööbida ka 😉

    Järgmine sihtpunkt Keila-Joa. Ega siingi midagi erilist ja uut polnud. Vett siin ka üsna vähe. Paar pilti siin siiski tegin võrdluseks. Südamete külge on juba kogunenud arvestatav hulk lukke, kolbe ja krt teab mida veel 😀 Viimati siin käies oli neid oluliselt vähem. Ühtteist on siin siiski korrastatud. Ainukesed asjad mida ma pole siin kordagi näinud, et töötaks on rippsilla ja joa valgustus.

    Piilusime mõisa parki ja Meremõisa lossi varemeid ka. Siin on ka midagi toimetatud, müürid konserveeritud ja keldrile trellid ette pandud.

  • Tsill

    Taaskord Virumaal

    Seekord hulkusime nii vanades juba käidud kohtades ning avastasime ka uusi kohti. Mõned asjad on juba ammu olnud projektis aga aeg pole sobinud. Lõpuks sai ära vaadatud mis imeline asi see täkusammas on. Arvatakse, et see sammas on pühendatud Napoleoni üle saavutatud võidule. Ka tolleaegne mõisa omanik, kindral Kaulbars, olla selles sõjakäigus osalenud. Legend räägib valgest hobusest, kes Põhjasõja ajal haavatud kindrali sõjaväljalt ära viis. Hobune olevat siia maetud. Monumenti nimetatud “Valge hobuse sambaks” ja küngas, kus monument asub Valge hobuse künkaks. Monumendist on liikvel veel üks versioon. See olevat hoopis 1877 Vene-Türgi sõja Pleveni (Plevna) lahingus langenud mõisahärra F.K. von Kaulbarsi (1836-1877) mälestusmärk. Siit küsimus, kas ikka on seotud Napoleoni üle saavutatud võiduga, sest mõisahärra Kaulbars ei olnud siis veel sündinudki. Omalajal olevat siin olnud veel 8 kahuritoru, millest 6 varastati kohaliku asuniku poolt ära ja müüdi metalli kokkuostu. Tänapäeval olla säilinud 3 kahuritoru aga neid pidavat hoitama kuskil varju all. Kui sammas uuritud kimasime edasi Peipsi järve suunas. Tudulinnas uurisime, et äkki saab tuulikusse sisse aga kahjuks ei leidnud kuskilt vajalikku kontakti. Järgmine sissepõige tuli Järuska puusilla juurde. Päris äge ja korralikult taastatud puitsild, tasub kindlasti külastust. Siin on ka väike näitus Eesti kunagistest puitsildadest.

    Rannapungerjas käisime vaatasime üle tuletorni. Kurja, kahju, et sinna sisse ei saa. Ujuvsaun kimas ka Peipsile aga sama kiiresti kui sinna läks tuli ka tagasi. Lainetus oli küll järvel suht minimaalne aga sellest piisab kiiluta aluse korralikuks kõigutamiseks. Kimasime edasi Toilasse, vaatasime üle kohaliku Saksa sõjaväesurnuaia ja tahtsime sadama juurest Oru parki minna aga võta näpust sild remondis… Läksime siis ringiga. Park täiesti omal kohal ja purskkaevud toimetasid aga allikas oli täiesti kuiv, polegi varem siia sattunud sel ajal kui seal tilkagi vett ei ole. Kobisime Toila Spasse kotile. Ootasin midagi paremat aga natuke maha käinud see kohake. Iseenesest teenindus oli siin väga super aga s… ventikasse viskas koridorides olev ilgelt rõve suitsuhais. Huvi pärast vaatasin mis kanalid telekast tulevad… Kõik vene propakanalid täiesti saadaval, vot sulle siis tsensuuri. Hommikul vaatasime üle ka Pühajõe kiriku, üks veidi omamoodi kirik. Tornis on nii kukk kui rist 😉 Kirikuaias on veel näha ühe kiviristi jäänuseid.

    Ja ega siis saa kohe kodupoole kimada kui veel terve päev ees 😉 Puusalt tuli idee minna Narva – Jõesuusse ja sealt laevaga Narva sõita. Kimasime kohale aga mida ei olnud oli laev ning ei mingit infot kuskil selle kohta, et laev ei välju. Helistasin infoliinile sealt vastati, et laev peaks sadamas olema ja kohe väljuma aga no ei näinud mina laeva kusagil. Lõpuks helistati tagasi ja öeldi, et laev olla katki läinud. Nii, et seekord jäi lõbusõit mööda piirijõge ära. Kimasime siis sihitult Narva poole, tanki juures ei viitsinud peatuda. See seisis seal viimaseid päevi üllataval kombel polnud seal kogunemas ei mingeid rahvamasse. Miski paarkümmend inimest ehk oli kokku. Lõpuks Narvas aga ühtki tarka ideed ei tulnud mida külastada. Panime jälle puusalt, et läheks Vasknarva. Gepsu järgi oleks pidanud saama elektrijaamade juurest otse läbi Sirgala sinna. Aga tegelikkuses ekslesime kuskil karup… ja ei saanud kusagilt läbi. Sealt kust oleks pidanud saama ühe variandina oli väravad ees ja lukus, teises kohas polnud enam teedki ja seal käis usin õlitehase ehitus hoopis. Aga samas nägime elektrijaama kanalil päris huvitavat ja massiivset silda. Tundub, et see on vana kitsarööpmelise raudtee sild muidu poleks nii korralikku konstruktsiooni vaja. Kuskil võsa vahel sattusime ka mingi II MS mälestusmärgi peale, ei tea kas see ka maha võetakse või ei. Igatahes see kahurikoht oli juba ilusti sile ja rauajunn viidud sinna kus tema koht. Kahju muidugi, et ikka veel leidub pimedusega löödud idioote kes sõda ja okupatsiooni kummardavad. Milles see ekskavaator süüdi oli, et pidi põlema panema? Loodan, et jõustruktuuridel on auasi süütaja üles leida. Lõppkokkuvõttes ei saanudki kuskilt läbi ja ringiga ka ei viitsinud Vasknarva sõita.

    Võtsime suuna kodule väikse kõrvalpõikega Sinimäe muuseumi juurde. Möödaminnes jäädvustasime kohaliku piimapuki ka ära. Ja täitsa oli olemas siin see elektrijaama juurest ära toodud kahur kõrvuti teise samalaadsega. Kui juba siin siis tuleb uues vaatetornis ka käia. Eelmine kord kui siin luusisime siis veel üles ei saanud. Üks kohalik kass valvas teed aga oli nii kõvasti tukkuma jäänud, et ei teinud meist väljagi 😀 Igatahes väga head vaated avanevad ülevalt, tasub kindlasti käia kui sealkandis luusite. Muidugi miski pooletoobine vant on suutnud juba tornis sodimas käia.

  • Tripid,  Tsill

    Seiklusministeeriumi radadel Läänemaa nurgataguseid uurimas.

    Ilus karge hommik, mida sa ikka kodus passid. Parim variant päeva sisustamiseks on minna üritusele autojuhiks 😉 Juba lugematu arv kordi käinud ja ega ei kahetse, päris tsill teema. Kõigil kellel midagi tarka teha ei ole soovitan soojalt, näeb selliseid kohti kuhu tavaliselt iial ei satu. Olen siit-sealt kuulnud viginat, et miks peab oma raha eest ringi trippima aja peale kui auhindagi ei saa, parem selle raha eest õlut osta ja see vaikselt ära libistada kuskil nurgas jorisedes. Noh kellel mis prioriteet on, kui õlu on kogu elu alus ja kõige ekvivalent siis andke minna. Tulevik on lahe, ma ikka vahel asjatama minnes näen selliseid õllejumala kummardajaid olenemata ilmast juba 9.30 hommikul poe juures vibreerimas ja paari tunni pärast bussijaama pingil tukkumas. Kui nüüd keegi mõtleks välja kuidas seda vibratsiooni muundada roheelektriks, saaks elektriautosid laadida 😀 😀 Seekord siis Läänemaale, Lihula Olerexist kohv näppu ja start. Karula kiriku ümber tiir, keegi on siin kempsu sildi ilusti ära stiliseerinud 😉 Siitsamast lähedalt leiab ka karu kuju.

    Väike kõrvalpõige Hanila kiriku juurde uurima mis aastaarv on tuulelipul. Siin on ka üks päris omapärane metallist hauaplatsi kate, pole sellist mujal kohanudki. Pilte näeb siit. Ja siis Virtsu poole punuma aga mitte mööda maanteed vaid kuskilt suva metsateed kaudu vanale raudteetammile ja sealt edasi sahinal Virtsu. Tee meenutab natuke Muhu väina tammi ainult on ühe auto laiune ja kruusatee. Kui keegi vastu juhtub tulema siis tuleb mööda saamiseks auto selga võtta. Igatahes polnud varem kuulnudki sellisest teest. Virtsus piilusime mõisa pargi väravamaja ja edasi Matsalu poole.

    Teel tegime väikese kõrvalpõike kohaliku linnuse varemete juurde. Neid on veidi taastatud ja prahist välja puhastatud, väga lahe algatus. Siinsamas kaldal vedeles õnnetult üks omalajal Nõval suure õhinaga ehitatud viikingilaev. Ei tea kas see on sama laevuke mis mulle paar aastat tagasi Nõva sadamas silma hakkas. Kahju, et see ehitusteema ainult ühe projektiga piirneski.

    Kui linnuse varemed uuritud kimasime edasi Matsalu poole aga miks mööda maanteed kui saab kuskilt tuulepargi tagant suva teed mööda. Tee oli ikka hullult vedel. Vahepeal oli tunne, et sinna me jäämegi aga õnneks ronisime ikka läbi 😉 Ühes suva kohas jäi silma üks lahe RMK matkaraja puhkekohake. Selliseid näeb Pärnumaal õige palju, Läänemaal pole rohkem silma hakanud. Nägime ära ühe ilusa kuke ja pillirookombaini. See on ka selline riistapuu mida varasemalt ainult pildilt näinud 😀 😀 Põnev tuulik jäi ka silma, huvitav milline seest välja näeb….

    Lõpuks sattusime kuidagimoodi Saastnasse. Pärid huvitav kohake, veel mõni sajand tagasi olla see olnud omaette saar. Päris huvitav bussijaam jäi silma. Algul mõtlesin, et lihtsalt selline äge peatusehoone. Lipsasin sisse vaatama ja ennäe imet, täiesti toimiv postipunkt. Nummerdatud postikapp ilusti värskeid ajalehti täis. Huvitav kas Eestimaal on veel mõni selline koht? Siinsamas kõrval on ka kohaliku mõisa varemed. Eriti midagi muidugi säilinud pole peale mõne keldriruumi ja müürinurga. Turnisin kuskilt praost keldrisse, päris muljetavaldavad võlvid on. Mõisa peahoone lagunes 1960 – 70ndatel aastatel. 1980ndatel aastatel veeti täitematerjaliks ära suur hulk peahoone müüridest. Mõisast pikemalt saab lugeda siit.

    Väike kõrvalpõige Keemu sadamasse ka. Linnuvaatlustorni ei viitsinud turnida. Vaatasime veidi rüsijääd ja panime edasi.

    Matsalus kolistasime veidi mõisas. Kahju, et selline suur mõis on ripakil. Süvenemiseks väga aega ei olnud ja piirdusin ainult mõisahoone kiire tudeerimisega. Keldrid jäid seekord uurimata 😉 järgmiseks korraks peab ka midagi jääma. Igatahes vaatamist siin jätkub ja mitte vähe. Siin-seal näeb ka mõningaid renoveerimiskatseid aga lõpuni pole midagi tehtud. Mõisas on säilinud kaks mantelkorstnat mis on ise juba korralikud vaatamisväärsused. Siia mõisa tuleb kindlasti uus visiit teha kui rohkem aega on. Mõisa saamislugu ei hakka pikalt lahti kirjutama, sellest saab lugeda siit. Kahju muidugi, et matsalu looduskaitseala keskus ei ole siinses mõisas vaid hoopis kordi pisemas Penijõe mõisas.

    Suitsu puhkekoht on ka päris omapärane koos oma vanade paadikuuride ja värgiga. Siinsamas läheduses on vaatetorn, sinna ei hakanud trügima, lindude pesitsusaeg peal ja ei soovitata minna. Kiire pilk eemalt Penijõe mõisale, siis veel Kloostri vaatetorni juures paar pilti loojangust ja oligi tripp läbi selleks korraks.

  • Tripid,  Tsill,  Viikingid

    Kuressaare linnus ja muuseum

    Nii, täna on plaanis Kuressaare linnus, ilmselt muud midagi ei jõuagi. Sealne muuseum väga suur ja nagu selgus jooksvalt avati uus näitus “Elu piimanõus”. Kui juba siin tuleb see ka üle vaadata, lisaks vikunäitusele muidugi. Kui hommikusöök manustatud tegin paar kõnet homse osas, oli vaja uurida mida saab külastada hooajaväliselt. Selgus, et Kaarma ja Pöide kirikuga pole probleemi. Sõrve majakas öeldi viisakalt kui just grupiga ei tule siis hooajaväliselt lahti ei tehta, sõjavara muuseumis ei vastanud keegi kodukal olevale numbrile ja siiani pole keegi tagasi ka helistatud. Kui asjad paigas sättisin minekule. Hotellist hea jala minna, ainult kilomeetrike jalutamist. Vaatasin, et linnas on säilitatud isegi mõned vanad betoonist kuulutuste tulbad. Harva näeb selliseid vanu tulpasid, enamus on kadunud linnapildist või siis asendatud teadetetahvliga. Kellatorni kell näitas 7.30 😀 😀 kahjuks on see kell seisma jäänud. Vabadussõja mälestusmärgile ka kiire pilk ja juba ongi linnus silmapiiril.

    Kuressaare linnuse hoovis võib kolada tasuta aga muuseum on piletiga. Sai natuke kolatud nii kaitsevalli peal kui hoovis. Viimatisest siin käigust on möödas ikka hulk aega. Vahepeal on jõutud isegi tuulik taastada, varemeid välja puhastada jne. Ja nagu ikka on ka siin see häda, et kui pole hooaeg siis paljud kohad kinni. Näiteks suurtükitorn, miks see ei võiks lahti olla aastaringselt. Siin on ka üks traktor vaatamiseks, juba omal ajal olid olemas popid kodaratega veljed ja “naelad” 😀 😀

    Väidetavalt on konvendihoone Balti riikides ainuke oluliste ümberehitusteta säilinud keskaegne kindlusehitis. Arvatakse, et praeguse Kuressaare linnuse kohal võis juba 11. sajandil olla saarlaste puidust kaitseehitisi, siinsamas ju hea sadamakoht. Aga sellekohaseid tõendeid veel leitud ei ole. 1227 aastal alistus Saaremaa viimase Muinas – Eesti maakonnana Riia piiskopi Alberti juhitud ristisõdijate väele kuid saarlased säilitasid miskil moel kuni Jüriöö ülestõusuni teiste eestlastega võrreldes rohkem õigusi ja vabadust. Linnuse ehitamist alustati oletatavasti piiskop Jakobi valitsemisajal (1322 – 1338) ja esmalt hakati ehitama nurgatorniga ringmüürkastelli. Ehitustööd katkesid tõenäoliselt Jüriöö ülestõusu (1343 – 1345) puhkemisel. Lisaks tornile jõuti valmis ehitada väike hoone selle merepoolsel küljel ning osa ringmüüri. Siis aga plaanid muutusid ja järgnevalt püstitati juba konvendihoone, mille välisseinad toetuvad otse varasema kastelli ringmüürile ja mida ümbritses tänaseks kinni aetud ja vallikraav. Konvendihoone tüüpi linnuse arhitektuur tulenes ilmselt vajadusest: olla piirkonna administratiivne keskus, võimaldada arvuka inimrühma kooskäimist ja pakkuda kindlat kaitset ülestõusu või sõjaohu korral. Huvitav on see, et siin ei näe kuskil Saaremaa kirikutest tuttavat taimornamenti, ilmselt asjal väike seos hilisgooti stiiliperioodiga. Vaatasin üle ka väidetavalt Eesti vanima ja toimiva kahuri. Sai piilutud ka hüpokaustahju ja veidi ka loodusosakonna topiseid. Muidugi ega ei saa jätta külastamata Pika Hermanni torni. Ei – ei see ei ole Tallinna Toompea torn 😉 Pikk Hermann oli tollel ajal germaani kultuuriruumis kindlusetorni nimetus. Seda nime kohtab meil lisaks Kuressaarele nii Tallinnas, Paides kui Narvas. Torni eraldab linnusest šaht ja ainus sissepääs torni on maapinnast 9 meetri kõrgusel. Linnus ja torn olid omavahel ühenduses silla abil. Oletatavasti oli keskajal siin tõstesild mis muutis torni linnuse vallutamise puhul. Mis otstarve sellel linnuse ja torni vahelisel šahtil nn. “Lõviauk” tegelikult oli jääb vaid oletada. Legendi kohaselt hoiti augus näljaseid lõvisid ning üleval kohtusaalis surmaotsuse saanud visati šahti kus lõvid otsuse kohe täide viisid. Tegelikkuses kui vaadata müüre ja seal olevaid šahti avanevaid danskereid siis ilmselt oli see tavaline peldikuauk. Tornis on ka eraldi kelder kuhu saab sisse ainult ülevalt, seda on väidetavalt kasutatud nii laoruumi kui vanglana. Ilmselt sellest ka rahvakeelne vahitorni nimetus “vangitorn” Siit sillast ülespoole on vahitornis veel õige mitu korrust aga sinna kahjuks veel ei lubata. Siinsamas toimetas Viimses Reliikvias Gabriel 😉 kui kloostris auku kukkus.

    Kohalikest arheoloogilistest leidudest on igavesti suur näitus, siin läheb juba vähemalt tunnike. Siin leidub nii ehteid, tarbeesemeid kui relvi. Nii mõnegi sellise eksponaadi olen isegi leidnud. Osa neist arhiivides, osa näitusel. Iseenesest muidugi näitus sai pisike aga tulemuslik. Siinsel näitusel on ka paar sellist vidinat mida ma ilmselt proovin kodus järgi teha. Kunagi ühte Iisaku muuseumis olevat sõlge proovisin huvi pärast järgi teha, suhteliselt enamvähem asi tuli 😉

    Tordeeringuga viskeoda otsik tuletas meelde ühe Staraja Ladoga muuseumis teaduriga diskuteeritud teema. Seal on umbes samalaadseid viskeoda otsi leitud. Üks oma loengutel väidab, et tordeering on selleks kui oda visates kuskilt läbi läheb keerab otsik tordeeringu abil ära ja seda ei saa enam kätte. Ammu juba mõtlesin, et ilus hüpotees mille paikapidavus väga kahtlane, asi pole lihtsalt loogiline. Küsisin seda teemat teadurilt. Hakkas selle peale suure häälega naerma ja ütles… Te eestlased peate ennast kõvadeks viikingiteks ja leiutate hüpoteese. Hakake ükskord praktikuteks, ärge looge teooriaid asjadest mille kontrollimine on kättevõtmise asi. Kas on raske odaots harjavarre otsa siduda ja järgi proovida 😀 😀 Taolist juttu olla ta juba aastaid tagasi muuseumis ekskursiooni läbi viies kuulnud, üks osalenu rääkinud sama jutu, et vot näe Eestis käies kuskil kuulis sellist juttu viskeoda tordeeringu toimest…. Ütles, et see on sama efekt, kui keevitada sapöörilabidale keermelatt varreks ja proovida nüüd see läbi laudaukse visata. Ilmselt ei viska uksest läbigi, veelvähem hakkab nii tiheda ja madala harjaga keerme puhul pöörlema. Mainis veel, et kui ma leian nii kõva mehe kes suudab sellise viskeoda läbi kilbi visata nii, et see tordeeringu abil pöörlema hakkaks siis tooks näitaks talle ka seda meest. Tema polevat sellist meest veel oma silmaga näinud. Nemad olla peale sellise jutu kuulmist asja kohe ära katsetanud. Tegid 2 ühesugust korralikku kilpi, ühe pannud jäigalt kinni aga teise vedelalt nö. imiteerisid käes hoidmist. Peale seda loopisid erinevatelt kaugustelt ca 1,5 meetrise varrega viskeoda kümneid ja kümneid kordi mõlemasse kilpi. “Vedelasse” kilpi saada oda sügavalt sisse olevat olnud tõsine probleem. Oda kilbist täiesti läbi nii, et see hüpoteetiliselt tordeeringu abil pöörlema võiks hakata ei saadudki. Jäigalt kinni olnud kilpi oda visates olid nad saanud ühe korraliku viske alles siis kui kilp oli praktiliselt juba puruks. Oda oli sattunud täpselt lauas olnud prakku, siis oli odaots täielikult kuni varreni läbi jooksnud kuid ei pööranud ennast ära nii nagu hüpoteetiliselt arvatakse. Selle katsega jõudsid nad järeldusele, et tordeeringu abil pöörduva oda hüpotees ei pea paika. Veelvähem on tordeeringust kasu kui oda satub kehasse. Tema sõnul on tordeering pigem tootja või tellija “ilulooming” nii nagu näiteks sõrmustel ja käevõrudel või kasutati seda osa odaotsa kindlamaks varrele sidumiseks. Veel mainis, et kui teraviku asemel oleks nö. ora ja selle taga tordeering siis oleks pöörlemise asi veel kuidagi ehk mõeldav. Tema arvates on see hüpotees sama jabur kui mõõgal veresoon 😀 😀

    Paar huvitavamat mõõka ka. Eriti äge on see Leedri kalme mõõga ornamentika. Siin on ainult joonis originaaltükid on Ajalooinstituudi hoidlas, sai isegi seda kunagi näpitud. Ükspäev katsun originaali pildid ka üles panna.

    Vahakujude näitus oli ka täitsa kohal veel, kuigi see oleks pidanud juba ammu läbi olema. Nagu aru sain siis selle laheda erakollektsiooni omanik pikendas näituse aega. Täitsa lahedad vennikesed olid ainult Aadu oli kuidagi tõsise olekuga.

    Kusjuures aeg läks lennates, jõudsin vaevu veel ära vaadata vikunäituse ja värskelt avatud näituse kui juba oli praktiliselt õhtu käes. Tunnike sulgemiseni. Kiirelt jooksin läbi mõnest tuletõrje teemast…

    Natuke piilusin ka sõjamudru….

    Põgusalt nõukaaega ja uue vabariigi algust… See traktor torni toodi jupi kaupa kraanaga torniaknast ja pandi sees uuesti komplektsena kokku.

    Müüripealsel ei jõudnudki pikalt käia. Sain veel kuidagi saalitädiga kaubale, et kiirelt jooksen müüril ja panen uksed kinni peale seda. Vaated müürilt on muidugi head, pole midagi kobiseda. Igaljuhul väga tsill muuseum. Kui nad veel avaksid külastajatele vahitorni ülemised korrused ja bastionikäigud oleks veel tsillim. Selles osas on muidugi Narva linnus kõvasti edumeelsem. Ruttu mööda käike ja treppe alla ning välja. Valvur juba ootas närviliselt, et saaks uksed kinni panna. Kokkuvõtteks niipalju, et kuigi sai tehtud korralikku tempot jäi pool muuseumi vaatamata. Tuleb suvel asja korrata, siis ehk on suurtükitorn ka lahti. Vikunäitusest ja elust piimanõus kirjutan ükspäev eraldi teemana, jälgige postitusi. Kusjuures muuseumist on loodud väga lahe interaktiivne näitus, seda saab vaadata siin.

  • Tripid,  Tsill,  Viikingid

    Saaremaa tuur, minek

    Nagu juba varasemast välja kujunenud tuli ka praegu Saaremaale minek suht puusalt 😉 Hommikul ärkad teed väikse söögi ja siis tuleb idee kuhugi spontaanselt kimada. Tavaliselt tulevad sellised spontaansed tripid väga hästi välja. Kunagi ei tea millal tagasi jõuad ja mida lahedat näed. Turgatas pähe, et sada aastat pole Saaremaal käinud ja seal parajasti Kuressaare Muuseumis Salme leidudest vikunäitus. Täiesti sobilik minna, 10 mintsaga oli broneeritud nii majutus kui laevapiletid. Laevapiletid sai võetud igaks juhuks varuga, mine tea kaua Saaremaal läheb 😀 😀 Egas midagi, kolu kokku paak täis ja tuld. Asi ikka jube mugavaks tehtud, kimad õigeks ajaks sadamasse, kaamera tuvastab auto numbri ja juba oledki sees. Virtsu sadamasse tasub minna praktiliselt õigeks ajaks. Varem minna ei tasu, siis ootad nürilt järjekorras. Sadamaalal pole praktiliselt mitte midagi teha. Virtsus endas veel on ühtteist teha, näiteks külastada Virtsu linnuse varemeid või Kirsimuuseumi. Neist mõlemist põgusalt juttu siin.

    Esimene kiire peatus Muhu kiriku juures. Kirikute külastusega tuleb seda arvestada, et isegi enamus teeliste kirikuid on talvel kinni, sisse saamiseks tuleb natuke eeltööd teha ja kokkuleppeid sõlmima. Aga see selleks. Muhu kirikut on kroonikas mainitud aastast 1267. Kirik on varagooti stiilis ehitis ja ilmselt on olnud kasutusel ka kindluskirikuna. Kiriku interjööri ilme määravad kõrged mõigasroietega domikaalvõlvid, kooriosas aga ristvõlvid. Kiriku kooriruumi seintel on säilinud umbes 1330. aastaisse dateeritavate seinamaalide fragmendid. Müüritrepile viiva ukse kohal silluses pidavat olema ka vikuaegne haruldane trapetsikujuline hauaplaat. Muhu kiriku kantsel on vanimaid Saare maakonnas ja sellel võib näha meistrimärke, see iseenesest on harvaesinev nähtus keskaegses ehituspraktikas. Väike küsimus tekkis ülalmainitud hauaplaadi osas, avalikes allikates kirjutatakse, et hauaplaat on 12 – 13 sajandist. Aga kiriku juures infotahvlil on kirjas, et plaat vikuaegne…. Kumb ta siis on? Või peetakse silmas seda, et 12 sajand oli veel Eesti viikingite hiilgeaeg. Sisse siia seekord ei saanud ja see polnud seekord taotluslikki, järgmiseks korraks peab ka midagi jääma. Vaatan, et vahepeal on maha murdunud kirikuaias olnud igavene pirakas saar. Selle ümbermõõt oli vist kui õigesti mäletan siis kuskil 5 meetri kanti. Kiire pilk Muhu maalinnale see on nö. ringvall linnus mis on rajatud kunagi praktiliselt siledale maale. Linnuse läbimõõt on 100 – 110 meetri tuuris. Tänapäeval on vallist järgi ainult väike osa, 1894 – 1895 Väikese Väina tammi ehitusel veeti suurem osa linnusest tammi täiteks. Valli kõrgus on praegu ca 5 – 6 meetrit aga enne lammutust võis olla 2 – 3 meetrit kõrgem. Tammi ehituseks materjali võttes leiti kahest kohast suuremad peitleiud, milles hulk hõbeasju ja -rahasid. Leitud mündid olid ajast 1165 – 1223. Hiljem olevat need leiud sassi aetud ja käsitleti ühe leiuna. Holzmayer on arvanud Muhu maalinna Läti Henriku “castrum Mone” olevat, mille sakslased vallutasid 1227 eestlastelt. See arvamus võib kindel olla, leitud rahad tõendavad seda omalt poolt veelgi. Ilmselt peitis rahvas aarded vallidesse sakslaste kallaletungimisel 1227. Siis olla üle külmunud mere tulnud siia 20 000 sõjameest linnust vallutama. Läti Hendrik kirjeldab seda lahingut oma kroonikas üsna põhjalikult. Leidudega on siin jälle kummaline värk, ühtede allikate põhjal peaks leiud olema nii Saaremaa Muuseumis kui ka Riias Toommuuseumis. Teise allika põhjal peaks leiud olema Ajalooinstituudis ja Ermitaažis, võta sa nüüd jälle kinni kumb versioon õige on.

    Muhust edasi suund Maasilinna. Siin pole ka päris tükk aega käinud, vahepeal on siin natuke müüre välja kaevatud ja tehtud muid korrastustöid. Silm puhkab kohe kui leidub inimesi kes viitsivad selliste asjadega pusida. Maasilinnast ei hakka pikalt kirjutama, sellest pikem jutt siin. Kolistasin kõik urkad läbi ja edasi Kuressaare poole.