fbpx
  • Muu värk,  Tsill,  Viikingid

    Kiek in de kök

    Mida sa talvel ikka muud teed kui kolad mööda muuseume. Seekord Kiek in de kök teemaks. Seal muidugi paar põnevat näitust ka, üks neist linnaloomadest ja teine Iru linnusest. Kohe meenus, et seal peaks olema veel üks rõngasmõõk. Saaremaal vikunäitusel sai just ühte sellist uuritud, vaatame milline see Proosa kalmest pärinev mõõk välja näeb. Viimasel ajal on see näituste teema kuidagi nii ja naa, mõni väga ok ja südamega tehtud, samas mõne kohta võib öelda, et paras haltuura. Igatahes näitus linnaloomadest väga ok ja põhjalik, väga palju põnevat saab teada. Isegi väga põhjalik skeem mida kõike tehti loomaluudest. Samuti saab teada kelle vapil ja miks olid kujutatud loomad, linnud või kalad.

    Iru linnusest ja proosa kalmest pärit leiud samuti väga põnevad, näeb nii ehteid kui relvi. Näitusel on makett milline võis Iru linnus kunagi välja näha. Siin on tõesti väljas rõngasmõõga detailid ja üks mõõga koopia kah olemas. Kahjuks on siin koopia tabalukuga kinni, et keegi ei näpiks. Saaremaa vikunäitusel sai iga huviline mõõga koopiat näppida. Veel saab siin põgusalt aimu vanadest matusekommetest

    Järgmistel korrustel näeb natuke keskaegset relvastust, piinariistu ja muud põnevat. Stiilsetel puukingadel on millegipärast huvitavad pikad ninad. Huvitav milleks neid pikki ninasid kasutati, käimiseks räigelt ebamugavad ju.

    Veel ülespoole minnes on päris korralik relvanäitus mõõkadest tulirelvadeni välja. Mõned kiivrid ja kilbid on samuti olemas. Kõige ülemisel korrusel on kohvik mis kahjuks ei tööta. Siinsetest akendest on linnale päris hea vaade.

    Ülevalt allapoole tagasi minnes saab soovi korral linnamüürile kolama. Linnamüürilt saab veel mitmesse torni. Linnamüüri seinal on päris palju infotahvleid millelt leiab infot vanalinna müüriäärsete majade kohta. Nii mõnigi tänapäeval alles, ainult otstarve teine. Müürikäigust edasi saab Neitsitorni, siingi mõned põnevad näitused ja kohvik. Kahjuks ei tööta siingi kohvik. Neitsitornist edasi saab tallitorni ja väravatorni. Väravatornis on samuti üks põnev näitus meediumitest. Ei hakka pikemalt sellest kirjutama, minge vaadake ise, päris põnev on.

    Kokkuvõtvalt, varuge aega omale õige mitu tundi ja käige ära, väga tsillid näitused on.

  • Viimne puhkepaik

    Veidi eelmise hooaja toimetusi surnuaial. Vead, mida tasuks vältida

    Hooldamata hekid

    Üks selline enamlevinud asi on, et istutatakse hauaplatsile hekk aga siis kas ei raatsita või “unustatakse” seda hooldada. Sellisel juhul metsistub hekk väga ruttu ja vallutab kõik ümbritseva. Allolevatelt piltidelt võib näha kuidas mõned aastad hooldamata hekk kasvab üle piirde naaberplatsile ja siis on pahandust kui palju. Heki puhul tuleb kalmistul olla üsnagi enesekriitiline ja anda endale aru kas suudate seda hooldada või mitte.

    Iga-astane liiva lisamine ilma vana eemaldamata

    Samuti ei maksa igal aastal veidi kotiga kildu või liiva platsile tuua. Mõistlikum on platsikate pigem korraga vahetada. Muidu on lihtsalt see, et mingil hetkel ei paista piire ega muu enam välja. Nagu piltidelt näha võib siis igakord ei peagi uut piiret ehitama, tuleb vana piire lihtsalt koguaeg kotiga peale toodud pinnakatte alt välja kaevata ja puhastada.

    Puhastamata hauakivid

    Samuti saab puhtaks enamuse hauakividest ja kirjeid on samuti võimalik taastada. Igakord ei pea uut hauakivi või plaati tellima.

    Väljakutse ehitajale

    Kui ei ole enam jaksu heki eest hoolt kanda on mõistlikum see välja juurida ja asendada mõne muu vähem hooldust vajava piirdega. Looduslik paekivi on selleks vägagi sobilik. Vahel tuleb uut piiret ehitades välja kõikvõimalikke vanu piirdeid millest enam kellelgi aimugi pole. Näiteks ühel kalmistul mätaspiiret tänava äärekiviga asendades tuli välja kunagine ahjupottidest piire, see oli üllatuseks isegi tööde tellijale. Samuti võib tähendada lihtne murupiirdega platsile liiva panek poolt päeva kõva tööd ja mitte vana pinnase eemalduse näol, vaid hoopis meetrite kaupa juurikate välja raiumist.

    Huvitav väljakutse oli ühel vanal surnuaial platsi ehitus. Pusimist oli kõvasti nii kännu väljajuurimise, kallakule ehituse kui raudristide värvimisega. Algul oli plaan üritada taastada ka vanad betoonist peenrapiirded aga kahjuks olid need oma elu ära elanud ja taastamine polnud otstarbekas. Lõppkokkuvõttes sai tulemus päris hea.

    Erilahendused

    Sai tehtud ka mõned veidi teistsugused hauaplatside lahendused. Näiteks; urniplats kivikalme stiilis. Samuti sai lähenetud loominguliselt platsile kus hiigelsuured puujuured praktiliselt maa peal mida polnud võimalik välja raiuda. Samas seadis piirangud ka kalmistu eeskirjade nõue piirde osas, võimalikult looduslik. Mätaspiire sobis sinna ideaalselt. Erimõõdus paekivist kaheastmeline plats ja urniplats olid samuti veidi teistsugused lahendused. Lisan juurde, et enamus kalmistutel on väga toredad kalmistuvahid, uute platside puhul märgitakse tokkidega piirid ära, sina ole ainult mees ja mine ehita. Mõnes kohas kohtab aga natuke teistsugust suhtumist. Umbes nii, et ah vaata ise kus ja kuidas.

    Samas oli ka paar natuke isemoodi piirdeehitust kus täiesti uued piirded tuli eemaldada ja ehitada uued. Siin mängisid rolli nn. “haltuuramehed” kes kalmistul hauaplatsi hooldajale ligi astusid ja pakkusid oma teenust odavalt tingimusel “raha ette” ja homme teeme ära. Ühes kohas ehitati tellitud paekivipiirde asemel tänava äärekivist piire ja kui tellija rahul polnud siis sõimati veel nägu täis ka. Oli ka üks selline “odav” valesse kohta ehitus ja üks vales mõõdus ehitus. Sellised töömehed olid peale “töö” tegemist kadunud kui vits vette. See odavus läks tellijatele lõppkokkuvõttes kaks korda kallimaks. Eks omalgi juhtus üks väike äpardus mida ei osanud ette näha. Pole midagi teha, tuleb garantii korras parandada mitte ära kaduda.

    Oli ka üks omamoodi mure ühe hauaplatsiga, nimelt olid inimesed tekitanud teeraja üle hauaplatsi. Mida sa sellisel juhul ikka väga teed, kui juba rada sees siis jäädaksegi käima. Egas midagi, arutasime tellija ja kalmistuvahiga asjad läbi ning jõudsime seisukohale, et teeme platsi teeraja võrra väiksemaks. Oligi asi lahendatud.

    Oli ka üks päris mitme päevane projekt, tuli renoveerida päris korraliku nõlva peal asuv plats. Esialgu tundus, et pole hullu midagi vana tellistest laotud piirde lammutus ja uue ehitus tänava äärekivist. Aga tegelikkuses oli asi hoopis teine, eks varasemaltki neid tellispiirdeid lammutanud, paned vasaraga kõksu ja tellised lahti. Selle platsi puhul oli asi teisiti. Omaaegne tegija oli ilmselgelt südamega asja kallal olnud, segu pidas nii hästi, et telliseid sai kätte ainult kildhaaval ja lisaks segule oli kihtide vahele tugevduseks pandud traat. Siin kulus terve päev ainult vana lammutamiseks. Sai kokku lapitud ka üks nõlva peal olev piire. Selleks sobis lapiti tänavakivi üsnagi hästi.

    Tasub tunda ka kalmistut puudutavaid õigusakte

    Lõppkokkuvõttes oli põnev aasta. Puutusime kokku nii mõnegi kalmistutel teenuseid pakkuva firmaga ja üllatuseks selgus, et paljudel sellistel firmadel pole aimugi kalmistutel kehtivatest eeskirjadest ja seadusandlusest. Tundub, et selliste tegijate eesmärk ei ole mitte eeskirjade järgne ehitus vaid hoopis kliendilt raha kätte saamine ükskõik millisel moel. Hea juhus oli ühes Tallinna hauakivisalongis, käisin ära toomas kliendi tellitud hauakivi. Läks veidi tööjutuks, lükati rind kummi ja öeldi, et me oleme turul mitukümmend aastat. Kalmistutööd väga hea äri kuna pole ühtki reguleerivat õigusakti, ehita mida tahad ja kuidas tahad. Kui ma nendele mainisin, et praktiliselt igal kalmistul oma eeskiri, lisaks veel Kalmistuseadus jne. Siis oli lõug põlvedeni lahti, nad polnud kuulnudki sellistest asjadest. Vot sulle siis pikaaegne kogemus….

  • Tsill

    Seiklusministeerium Nõva kandis.

    Sai ükspäev jälle seiklusministeeriumi üritusel autojuhiks käidud. Päris huvitavatesse kohtadesse satub 😀 😀 Kuigi eriti aega pole vaatamisväärsustega tutvumiseks, aja peale üritus ju aga ühtteist ikka näeb 😉 Sinka-vonka Hatu mõisast mööda Harju-Risti kiriku juurde. Kurja küll, seda alles renoveeriti aga juba laguneb uuesti.

    Nõva kiriku juures kiirelt väike tiir ümber kiriku, siia tuleb tagasi tulla kui rohkem aega. Siin on ühtteist vaadata ja kirikusse tahaks sisse ka piiluda. Kalmistu on siin ka omamoodi, osa on kirikuaias ja teine osa üle tee metsa all. Ükspäev uurin lähemalt mis värk sellega on.

    Siinkandis on päris omapäraseid bussipeatuseid. Näiteks vanadest akendest, väga praktiline taaskasutus 😉 Kusagil metsateel oli ka kiigega peatus. Siin võib lausa pikemalt tiksuda bussi oodates. Jalgrataski oli praktiliselt ära kasutatud. Kummalisel kombel näeb siinkandis üsnagi palju piimapukke, huvitav kas omalajal oli siin palju lehmapidajaid või tegu lihtsalt disainelemendiga. Tuleb välja, et meil on olemas isegi UFO mälestusmärk. Sellest polnud varem kuulnudki

  • Tripid,  Viimne puhkepaik

    Tenerife surnuaed

    Nagu juba tavaks saanud, tuleb võõral maal kalmistu ka üle vaadata. Professionaalne kretinism öeldakse vist selle kohta. Ega siis muud, kui googeldame Tenerifel kohaliku surnuaia asukoha välja ja tulebki teha väike paus varvaste merevees leotamisele.

    Hotellile lähim surnuaed paistis asuvat Adejes. Kaart näitas, et kõrvalolev bussipeatus kandis ka kalmistu nime – Cementerio de Adeje, niisiis peaks sinna saama ka bussiga. See jäi esialgu varuvarjandiks. Kuna igapäevane liikumine tuleb kasukus, siis käiku läks variant kand ja varvas.

    Google maps juhatas ilusti kohale ja rist ja kellad ja muu atribuutika ei jätnud kahtlust, et siin see asub.

    Adeje kalmistu sissepääs

    Sissepääsust edasi avanes väike pargimoodi õueala, kus olid pingid. Rahvas istus, ootas midagi või kedagi ja puhkas jalga. Sealt edasi järgmine värav avanes juba surnuaeda.

    Esimene mulje oli, et väga väike. Ümberringi neljas küljes müürid nimede ja plaatidega ja keskel kahel pool kõnniteed väike muruala, kust paistis ka mõned hauaplatsid. Edasi liikudes selgus, et teine samasugune “ruum” on veel. Vahepeal lihtsalt iluvärav.

    Nimede ja plaatidega seinad meenutasid kohati kappe. Mõned olid kinnised, aknaga, mõned lahtised, mõnel lihtsalt plaat peal. Pildid, kaunistused, sümboolika, järelehüüded …

    Ja muidugi lilled. Värsked lõikelilled ja mitte nii värsked lilled. Uhkemad kimbud ja lihtsamad kimbud. Sekka punt praktiliselt igavesi kunstlilli. Sellises kliimas ja kuumuses vaasis lilled kaua vist ei kestagi. Mõned inimesed olid värskete lilledega oma kapikeste juures toimetamas ka. Tagumises seinas olid veekraanid olemas ja ülemisele korrusele ulatumiseks redelid seisid seinte ääres.

    Keskmises osas mõned vanemad erikujulised hauad ja isegi üks sarkofaag.

    Teiselt poolt väravat enne päris tänavale asumist veel üks pargitaoline ala ja siis juba väljapääs. Mõlemas otsas olid sissepääsude juures lahtiolekuajad ja ka hoiatused, et koeraga ei tohi tulla ja maski peab kandma. Nojah, mul polnud seekord kumbagi.

    Selline siis kiire pilk Tenerife surnuaiale. Jälle veidi teistmoodi koht teistmoodi kommetega.

  • Viimne puhkepaik

    Kudjape kalmistu

    Sai lõpuks kiiruga üle vaadatud see müütiline Kudjape kalmistu. Kõik spetsialistid räägivad sellest kui ühest põnevast kalmistust. Seetõttu ei andnud hing rahu ja kui juba Saaremaal töllerdan siis tuleb üle vaadata. Kalmistu rajati ilmselt 1770 -1780 aastatel ja on aja jooksul korduvalt laiendatud. Praeguseks on kalmistul õige mitu osa. Umbes sadakond aastat tagasi oli ca neljandik Arensburgi elanikest sakslased, ehk siis Balti aadlikud, kaupmehed, käsitöölised, kiriku- ja kooliõpetajad. Ega siit puudunud ka saksa keelt rääkida püüdvad kadakasaksad. Eks see segapudru andis siinsele kalmistule eripära haudade – monumentide väljanägemise näol. Väidetavalt olla siinkandis ka oskuslikud kiviraidurid, kes kohaliku dolomiidi silmapaistvateks kunstiteosteks tahusid. Mida kõike tänapäeval siin kunstipärases nekropolis näeb on raske kirjeldada, seda peab oma silmaga nägema.

    Muinsuskaitseameti andmetel on siin metallhauatähiseid on ca 450, neist sepised ca 300. Sepisaedu on ca 85. Dolomiidist, graniidist või betoonist postidel kettkomplekse on 16. Eripäraks on suur hulk 19 sajandi algusest pärinevaid raskete kiviplaatidega kaetud krüpthaudu, mida on üle 600. Talvel lumega siin ilmselt kõike ei näe ja tuleb suvel kindlasti kalmistu hoolikamalt üle vaadata. Panen siia mõned pildid kettidest ja metallaedadest, selliseid te kuskil mujal praktiliselt ei näe.

    Siin on lume alt näha mõned krüpthauad. Eks juba omal ajal kardeti hauarüüstet ja plaadid tehti rasked, nii umbes tonni jagu kaaluvad. Isegi üks metallpärg hakkas silma. Metallristid on siin ka hoopis teistsugused kui mandri kalmistutel.

    Perekonnakabelitest siin ka puudu ei ole, üks uhkem kui teine. Ühe sisemusse olid kokku kogutud metallpärgade detailid. Väga lahe, et need on prügimäe asemel tee siia leidnud.

    Üks eraldi osa on sõjaväekalmistu. Siin on ilusti reas nii eesti, vene kui ka saksa sõdurid. Eri vormi kandnud ja eri ideede nimel oma elu andnud meeste koondamine kokku ühte hooldatud paika on Eestis ainulaadne. Kokkuvõtvalt on see kalmistu nii eriline, et kindlasti lähen suvel tagasi. Kellel vähegi huvi kalmistukultuuri vastu soovitan seda kalmistut kindlasti külastada.

  • Tripid,  Tsill,  Viikingid

    Saaremaa tuur, Google kiiksud, tagasi koju

    Väike söök hotellis ja toimetama. Hommikusöök on siin vägagi rikkalik ja väga palju on valikus kohalike väiketootjate toodangut. See on muidugi ainult rõõmustav. Kahju, et mandril seda teemat väga ei viljeleta, väiketootjaid kardetakse kui pidalitõbiseid.

    Külastasin ka kohalikku kaubakeskust, pole paha. Siin kohalikel väiketootjatel täitsa kohe omaette pood ja mitte väike. Mida kõike siin saada pole seebid, kreemid, siirupid, mesi, müslid, teesegud, kohalikud õlled jne. Muidugi silma jäi õlu “Viikingi karje”, mõtlesin mida hekki, kes küll nii nõmeda nime välja mõtles. Siis vaatasin mitu volli see õlu on…. krt 10,5 volli, kurja küll, see juba noor peet ju 😀 😀 Ilmselt see võtab karjuma küll 😉 Ühesõnaga, nii suure väiketootjate toodangu valikuga poodi pole veel Eestimaal kohanud.

    Kuna Kuulus Kudjape kalmistu siinsamas nurga taga siis viskasin sinna ka pilgu peale. Aga sellest ka ükspäev eraldi. Sportlikust huvist sai kasutatud orienteerumiseks nii Waze kui Google mapsi. See viimane küll tore asi aga tema juhatusse tuleb suhtuda reserveeringuga. Google satelliitvaadet pole mõtet praktiliselt üldse kasutada, seal kaart vähemalt 5-6 aastat vana. Kui mujal maailmas on maps veel enamvähem siis vähemalt Eesti osas tuleb üsna kriitiline olla. Omast kogemusest tean, et seal puuduvad paljud huviväärsused, osad on täiesti vales kohas jne. Koha lisamine on ka paras imedemaa, siinsamas allpool oleva mälestusmärgi lasi lisada probleemideta. Aga näiteks paar väga kuulsat kohta (linnus, koopad, mälestusmärk jne) mis on praktiliselt igal muul kaardil peal neid maps lisada ei lasknud. Väidab sõnumiga, et koht pole tuvastatav ja kuidagi ei tee selgeks, et koht on ju tegelikult olemas. Samas kui tahad naabrimehe kartulipõllule märkida nt. kuradi põrgusse mineku kiriku asukoha või ära märkida sõbra suvila, hea kalapüügikoha jne, kinnitab selle kohe sahinal paika. Millest nende valik oleneb pole siiani aru saanud. Pisikesel Saaremaalgi oli selliseid kohti mitmeid, mis ei vastanud tegelikule asukohale, õnneks lasi muudatusi teha ja märgi õigesse kohta tõsta. See paarsada meetrit siia sinna üsna tavaline aga üks objekt oli lausa 15 km nihkes 😀 😀 Nüüd on see ikka õiges kohas. Samas viskab sitta ventikasse see ka, et kui keegi kommenteerib mõnda kohta ja lisab pilte siis võiks pildid olla ikka sama kohaga seotud. Päris tihti kohtab nt. mõne mälestusmärgi kommentaarides pilte kuskilt suva kortermaja peolt või aiabasseinis mängivatest lastest mis pole mälestusmärgi kohaga mingilgi moel seoses. See selleks, aga nüüd on vähemalt üks huvitav mälestusmärk kaardile lisatud. Juurdepääsu sild küll väsinud aga ma arvan, et üle kraavi jaksab igaüks hüpata. Soovitan käia, saate teada metsameeste käekäigust okupatsiooni ajal.

    Oligi käes Kaarma kiriku külastuseks kokkulepitud aeg. Jõudsin kohale veidi varem ja viskasin pilgu peale kiriku ümbrusele. Eks siingi ole ühtteist vaadata, kiriku seina müüritud hauaplaadid, vanad kiviristid jne. Väidetavalt näeb siin ukse kohal torniseinal vanimat eestikeelset kirjet. Ei hakka sellest pikemalt siin kirjutama, kellel huvi saab selle kohta lugeda siit, seal on kirjas kõik poolt ja vastuargumendid, eks tõde ole kuskil keskel. Samuti on ägedad raidkujud uksevõlvil, need kujutavad nägusid, selliseid kujusid kohtab nii mõneski kirikus siinkandis. See nägu muidugi hakkas veidi kummitama. Hiljem meenus, et praktiliselt samasuguse lõustaga on leitud päris palju vikukiivreid. Netistki leiab neid õige mitmeid. Huvitav mis hüpoteesi annaks siit aretada? Arvatakse, et kirik rajati 1260 ülestõusu mahasurumise käigus hävitatud Kaarma maalinna (Carmel) lähedusse 1262 aastal piiskopiks tõusnud Hermanni eestvedamisel. Algselt oli kirik ühelööviline. Umbes 1300 pikihoone võlvid varisesid ja neid ei taastatud pikka aega. Alles 15 sajandil ehitati Tallinna meistrite juhtimisel uus võlvlagi, sellega muudeti ka pikihoone kahelööviliseks 8 tahuliste piilaritega ruumiks. Ilmselt siis ehitati ka kirikule torn ning see ülalmainitud tahvel viitab lõplikule kiriku valmimisajale. See, et paljudel kirikutel algselt tornid puudusid pole midagi erilist.