fbpx
  • Tsill

    Kostivere karstiala

    Käisin Saha kabeli juures asju ajamas ja kuna peale asjatamist tulema pidav üritus jäi ära, siis tuli kuidagi kohe vaba aeg ära kasutada. Plahvatas kohe Kostivere karstiala. See on ka üks selline kohake mis on tee ääres kui Jägala kanti lähed aga vot kunagi pole sinna veel saanud 😀 Aga nagu juba kombeks, miks otse kui ringiga saab. Väike kõrvalpõige Rebala lastekangrutele. Arheoloogiliselt on siin uuritud kuut kivikalmet (üks neist oli peaaegu hävinenud) mis rahvasuus tuntud lastekangrute nime all. Nende läbimõõt on 10-15 m, kõrgus 0,6 – 1 m, koosnevad peamiselt paekividest. Enamasti on paekividest ringmüür ja keskel kirst põletamata matusega I aastatuhande teisest poolest e.m.a. Siin on huvitav see, et kõikidesse kirstudesse oli maetud ka järelmatustena nii põletatud kui põletamata kadunukesi. Üks siinsetest kalmetest on väidetavalt ainuke teadaolev näide kivikirstuga kalmest, kus puudub ringmüür. Kokku avastati kalmetest 40 laibamatust ja 3 kogumikku põletusmatuseid. Neist 24 olid alla 10-aastased lapsed, sealhulgas 15 imikut. Saadud leidude põhjal on hinnatud, et vanim kalme rajati umbes hilispronksiaja lõpus ning ülejäänud kalmed järgneva paarisaja aasta jooksul. Samas kolme kalme alt kogutud söeproovid dateeriti aga veel varasemasse aega… vahemikku 12 – 10 sajand e.m.a. Muidugi vähe viskas siin sitta ventikasse see, et mingi ahv on lahti kangutanud üsna värskelt ühe kirstu kivid.

    Kui kangrud uuritud viskasime kiire pilgu Jägala joale. Nagu ikka kevadel oli siin ilusat shokolaadikarva vett nagu putru ja joa kohin kõrvulukustav.

    Lõpuks ka sihtmärki üle vaatama 😉 Kuna praegu on suurvesi siis on näha maapealne jõgi ja kohad kust vesi maa alla läheb pole näha. Siinne karstiala on Eestimaa tuntuim ja Harjumaa suurim. Riikliku kaitse all on suur langatusala pindalaga 16 ha ja see on ka kõige huvitavam osa. Karstialal neeldub Jõelähtme jõgi Kostivere asula juures ja tuleb maapinnale Jõelähtme vana silla juures. Jõe maa-aluste teede piirkonnas esineb omapärane lookarst avalõhede, karstikraavide, -lehtrite ja -orgude näol sügavusega kuni 5 m. Siin leidub väikeseid koopaid ja omapäraseid jäänukpanku, nn. “kiviseened” ning karstisild. Muidugi on suurvee kiiremaks äravooluks siin kaevatud kanalid salajõe kohale. Kuival perioodil voolab vesi mööda salajõe vooluteid, mis moodustavad maa-alla keerulise võrgustiku. Siin peaks kasvama ka Eesti Punase Raamatu taim alpi nurmikas. Nüüd on siis ka see valge laik Eesti gloobuselt pühitud 😉 Tuleb tulla uuesti luurele kui suurvesi läinud.

    Selle karstiala tekkelugu on ka vanarahva suus legendina, kuidas Kostivere külainimesi aegajalt Vanapagan kimbutamas käinud: ettevõtlikud mehed otsustanud siis ühel neljapäeva õhtul Vanatühjale kätte maksta ja jäänud teda suurte malakatega varitsema. Tulnudki Sarvik head-paremat kaasa viima, kui mehed talle kohe kaigastega kallale tormanud ja Põrguline maa alla peitu pugenud. Nüüd jooksebki jõgi 2,5 km maa all. Vanakurja põgenemisteed mööda kuni Jõelähtmeni ja segamini pekstud maapind olevat Kostivere meeste vihast sündinud.

  • Viimne puhkepaik

    Hauahoolduse hooaeg

    Eelmisel aastal umbes samal ajal sai päris kõvasti pusitud ja nii mõnigi haud sai uue ilme. Sellel aastal katsume jätkata sama joont, kuigi veidi teise eesmärgiga. Lihtsalt ei jõua kõike teha ja kõike mis tahetakse ei saagi teha, sest seadus või eeskiri ei luba. Ühesõnaga betooni ei vala, plastlilli ei vii ja küünalde osas on ka mõned mõtted. Muidugi Kui nüüd natuke tagasi vaadata siis 2019 aastal renoveerisime viimase hauaplatsi paar päeva enne jõule, nii soe ilm oli. 2020 alustasime esimese suurema tööga alles aprilli teises pooles ja lõpetasime hooaja novembris. Hooaja viimasteks töödeks oli Liiva kalmistul ühe pisikese platsi korrastamine, hauaplaadil kirje taastamine ning üks vähe suurem plats kuhu läks kliendi soovil uus kandilistest paekivitükkidest piire.

    Käesolev hooaeg algas tegelikult juba jaanuaris küünalde viimisega ning täiega läks käima märtsi lõpus. On tehtud ka juba esimesed riisumised ja lillede istutamised.

    Mõne suurema töö käigus sai välja kaevatud ja puhastatud mulla alla mattunud platsipiire, puhastatud hauakivid, vahetatud liiv jne. Siinsel platsil on näha, et piire ei ole sirge. Sellel on väga lihtne häda, omalajal oli kombeks kivid kinni panna betooniga ja nüüd kui oleks vaja katkist kivi asendada tuleb kogu piire lahti lammutada. Aga kui paekivi on juba oma aja ära elanud piirdena siis on seda praktiliselt võimatu teha ilma, et ülejäänud kivid ära ei laguneks. Sellisel juhul on juba mõistlikum uus piire panna. Sellist paekivi betooniga kinnitamise kommet on mõnel kalmistul tänapäevalgi. Jah saab küll ilusa vahekohtadeta müüri aga vajadusega mõni üksik lagunenud kivi välja vahetada lammutad kogu piirde. Nii, et siin on asjadega nii ja naa. Meie paneme paekivipiirde paika nn. lahtisel meetodil.

    Siin on nüüd eemaldatud ja utiliseeritud vana praktiliselt täiesti lagunenud piire ning paigaldatud uus, tellija joonise järgi tehtud paekivipiire. Kasutatud on tavapärasest laiemat tehases mõõtu lõigatud paekivi. Harvendatud sai kõvasti päitsis olevat sirelihekki, et piire üldse paika mahuks. Siin pole plats veel päris valmis, ootame uut hauakivi plaadi asemele. Ja neid valmimisjärgus platse on veel terve hulk, mis ootab liiva, mis kruusa jne. Aga nendest platsidest kirjutame ka ükspäev.

  • Viimne puhkepaik

    Hooaeg avatud

    Selle aasta esimesed küünlad kalmistule toimetatud. Mõnusalt lumine surnuaed ja mis huvitav, et mitte ühtki inimese jälge polnud veel märgata kuigi viimasest lumesajust juba mitu päeva möödas.

    Mõtlesime, et sellel aastal katsetame klaasküünaldega ja seda puht praktilisel eesmärgil. Kesta saab korduvkasutada ja sinna sisse põlenud küünla asemel mahub õliküünal ja klaaskest on dekoratiivne ka. See omakorda põleb palju kauem kui parafiinist küünal. Ja mis veel eriti oluline… klaasküünal on raske ning tuul ei puhu seda ümber. Sellega väldib seda, et tuul neid tühje plastkesti mööda kalmistut ringi ei veereta. Varasem kogemus plastist hauaküünaldega on see….. nagu on tuulisem pead vaatama kuidas küünal panna, et tuul pikali ei lükkaks või ära ei puhuks. Hea on kui hauaplatsi katteks on puistematerjal. Sellisel juhul saab plastist küünla veidi süvendada platsi aga kui pole siis jääb vaid loota, et äkki tuul ei puhu pikali. Aga klaasküünlaga seda probleemi ei ole kui just mingit väga hullu tormi pole. Klaasküünal põleb tuulise ilmaga vägagi hästi ja pole karta, et tuul ära puhub.

  • Muu värk,  Viimne puhkepaik

    Tartu kalmistutel luusimas

    Oli vähe asjatamist Tartu Maarja kalmistul ja kui asjad aetud sai veidi ringi ka vaadatud. Tegelikult siin koos terve joru kalmistuid Ühise nimega Raadi kalmistud. Nagu vanemad kalmistud ikka sai ka siinne kalmistu alguse 1773. aastal kui keisrinna Katariina II ukaasiga keelati surnute matmine linna piires kirikutesse ja kirikuaedadesse. Esimesena mõõdeti Raadil maatükid välja Jaani ja Uspenski kiriku kogudustele. Hiljem on kalmistut korduvalt laiendatud ning see hõlmab nüüd Peetri, Maarja, Vana – Jaani ja Ülikooli kalmistu ning Sõjaväekalmistu. Kunagi olla siin olnud ka väikesed juudi ja islamiusuliste kalmistud aga tänaseks on need hävinud. Siin leidub hulgaliselt kõikvõimalikke põnevaid kabeleid, hauakive jne. Üks selline äge oli Karl Arraku perekonna oma. Väidetavalt saabus vennike linna puruvaesena ja temast sai andekas ärimees. Igatahes kabel palju edevam kui mõnel von’il 😀

    Päris huvitava väravaga metallaed oli siin, polegi sellist kuskil mujal täheldanud. Päris korralik omaaegne meistritöö. Muidugi kuulsuseid on siia maetud ikka mehiselt.

    Siin oli ka üks päris huvitav mälestusmärk, mille pealt tahvlid ära kakutud ja miskipärast pole neid ka taastatud. Huvitav miks…. See peaks olema miski raudteeõnnetuse ohvrite matmispaik. Vene tsaariarmee sõdurite ühishaud ka siin olemas. Ja muidugi ei puudu siit kalmistult ka hooldamata hauaplatsid, neid jäi silma ikka õige mitmeid. Aga iseenesest on see üks päris põnev kalmistu kalmistuturismiks.

  • Muu värk,  Viimne puhkepaik

    Koeru kirikuaed ja von Tollide kabel.

    Tegime lapsevanemaga aega parajaks ja luusisime vähe Koerus, mõtlesime ehk saab sisse põnevaid laemaalinguid vaatama… Peaks ju teeliste kiriku raames lahti olema aga ei midagi, kahjuks kinni mis kinni. Koeru kirik pidavat olema üks Kesk- Eesti vanemaid kirikuid, ehitusajaks peetakse 13 sajandi teist poolt. Mõnda aega tagasi avastati siin 13 sajandil loodud ja hiljem ülemaalitud seinamaalingud ja õige mitu aastat möllasid siis suvepraktika raames kunstiakadeemia muinsuskaitse ja konserveerimise osakonna üliõpilased. Spetsialistide sõnul olla vanasti kirikud oluliselt värvilisemad kui seniajani arvati. Siinsed maalingud on rikkalikud ja väga hästi säilinud kõikides võlvides ja teist nii ägedat maalingutega kirikut teist pole. Egas midagi tuleb siiakanti uuesti asja teha. Kuna sisse ei saanud siis tegime väikse tiiru kirikuaias. Kurja küll ilgelt nõme, et siia on lastud terve joru tänava äärekivist piirdeid teha….. Ma arvan, et kirikuaias nüüd kull neid olema ei peaks.

    Keegi oli pannud pesakasti hauakivi alusele, päris äge installatsioon muidugi. Huvitav kas mõni linnuke seal pesitseda ka julgeb. Ja muidugi hakkas silma ka üks põnev raudrist, sellist pole veel varem kohanud kuskil.

    Kui kirikuaed uuritud käisime vaatasime von Tolli kabelit kah. Siinkandis luusinud nõrkemiseni aga Aruküla mõisast ja põnevast kaevumajast pole kaugemale saanud. Seekord siis sai see teoks. See matusekabel restaureeriti korralikult 1996 aastal ja tegelikult tahaks juba uuesti kõpitsemist nii mõnestki kohast. Huvitav , et siia on maetud peale von Tollide ka üks seltsidaam 😉 Peaks ükspäev sinna sisse ka katsuma saada. Tegelikult on Järvamaal terve joru põnevaid muuseume millest ilmselt enamusel aimugi pole.

  • Tripid

    Narvast Narva-Jõesuusse.

    Asjatades Narva kandis tuli idee vaadata mida põnevat on Narva ja Narva – Jõesuu vahelisel 15 km pikkusel maanteejupil. Varem sealtkaudu sõitnud küll aga peale tankipostamendi pole eriti midagi uurinud. Võtsime nüüd teadlikult selle väikse maanteejupi ümbruse uurimise projekti. Mõtlesime mis see jupp siis ka ära ei ole aga…. No ei ole Eestis ilmselt teist sellist maanteed kus niipalju vaadata on 😀 😀 Maantee ise muidu värskelt korda tehtud ja vinksvonks. Esimese peatuse tegime kohe Sutthoffi pargi juures. Siin asub saksa sõjaväelaste surnuaed. Saksa sõjavägi rajas siia kalmistu juba 1943 aastal ja siia oli maetud ca 4000 langenut. Peale sõda lükati see kalmistu muidugi maatasa aga 1995 aastal sondeeriti pinnast ning hauad taastati. Tänapäeval on siia ümber maetud ka mujal Eestis langenud või vangilaagrites hukkunud saksa ning saksa poolel võidelnud muudest rahvustest langenud sõdurid. Plaan oli siia ümber matta ca 15 000 identifitseeritud sõdurit.

    Veidi edasi Saksa sõjaväekalmistust asub Narva garnisoni kalmistu. Rajati see Vabadussõja Garnisoni kalmistu 1919 aastal aga ametlikult avati 1921 aastal, kui kalmistu keskmes valmis monument. Vabadussõjas Narva all hukkunud võitlejaid mälestava skulptuuri autor oli kujur Voldemar Mellik, postamendi koos trepistikuga kavandas kohalik kunstnik Rudolf Sajor. Tartus kunstikooli „Pallas” töökojas valatud betoonist monument kujutas endast üksteist embavaid leinajaid, postamendil paiknesid malmivalus tammepärjad ning tahvlid tekstidega. II maailmasõja käigus sai monument küll kannatada, kuid suuremas osas siiski säilis. Hävitati see ilmselt esimestel sõjajärgsetel aastatel kuigi monumendil on kiri, et hävitati 1940 aastal. 1960 aastatel murti kalmudelt maha malmristid. 1970 aastatel hävitati Jõesuu tänava laiendamisel väravapostid ning lükati segi teepoolsed hauad. 1995 aastal asuti Vana-Narva Seltsi eestvedamisel kalmistut taastama. 1996 aastaks valmis skulptor Ants Viitmaa ja arhitekt Ants Melliku (Voldemar Melliku poeg) osalusel ka mälestusmärgi koopia. Hävinud metallriste kalmudel teadlikult ei taastatud, osa originaalriste pidavat olema Narva muuseumis. Muru seest välja turritavad ristide roostes köndid sümboliseerivad ilmekalt Narva linna ja kogu Eesti ajalugu. Ükskord peab minema Narva muuseumi uurima kas ikka on seal need ristid olemas.

    Veidi edasi garnisoni kalmistust on monument mis on püstitatud Põhjasõja ajal Narva lahingus 1700 aastal langenud vene sõjaväelaste mälestuseks lahingu kahesajandal aastapäeval 19. novembril 1900. aastal. Monument sai II MS tugevalt kannatada ning restaureeriti 1950 aastatel.

    Järgmiseks on tee ääres mälestusmärk Igor Grafovile kes sooritas siin kangelasteo. Nooremleitnant Igor Grafov oli 203 õhutõrjepolgu seniitkuulipildurite rühma komandör, kui 1944 aasta veebruaris õnnestus tema allüksusel Narva jõgi ületada ja rajada Vaasa küla juures sillapea, mille eesti SS-diviisi üksused likvideerisid 6 märtsiks. Igor Grafov langes lahinguis 22 veebruaril ja on maetud Kingissepas ühishauda. Kõik muidu hea aga siin näeb juba seda “kultuuritoojate kultuuri”, kõik praht loobitakse mälestusmärgi taha võssa selle asemel, et prügikasti panna.

    Nats edasi on juba järgmine monument. Seekord siis Tank T-34 postamendil. Monument avati 1970 aastal kohas kus pealetungiv Vene armee forsseeris Narva jõe. See on veel viimane sellelaadne monument Eestis.

    No ega siin maanteel saa autoga hoogu üles võtta kui juba järgmine asjandus tee ääres. Seekord siis mälestusmärk sõjameestele kes andsid oma elu võitluses fašismiga.

    Veidi edasi eelmisest monumendist on Vabadussõja monument, see püstitati 1935 aastal Riigiküla lahingu ja I jalaväepolgu mälestuseks kes lõid siin venelased tagasi jõe idakaldale. Monument lasti õhku okupantide poolt 1941 aastal ning taastati 2014 aastal.

    Lõpuks jõudsime Narva – Jõesuusse, siinsel kalmistul asuvasse ühishauda on maetud 1944 aasta veebruaris-märtsis peetud lahingutes ning sama aasta juulis jõe forsseerimisel ja järgnenud lahingutes hukkunud sõdurid. Mälestussammas püstitati 1956. aastal. Siinsamas asub ka Vabadussõjas langenute mälestussammas. Selle valmistas insener Vaher professor A. Adamsoni kavandi järgi. Sammas avati 1926 aastal. Mälestussamba vaskplaat kirjaga „1918 – 1920 VABADUSSÕJAS LANGENUILE” kadus sambalt juba enne sõda. 1991 aastal kinnitati vaskplaadi kohale samasuur graniittahvel.

    Narva – Jõesuus uurisime põgusalt esimest kuurhoonet mis ehitati 1882 aastal. Ehituse algatajaks oli tollane Narva linnapea A. Th. Hahn, kes oli ise ka projekti autor. Hoone oli rikkaliku dekooriga, rohkete rõdude ja sammaskäikudega puitehitus. Kuursaali hoonet on iseloomustatud kui maalilist ning üldmuljelt õhulist ja läbipaistvat. Hoonel asus torn, millest avanes lai vaade ümbruskonnale. 1910 puhkenud tulekahjus hävis puidust hoone täielikult. Uue hoone projekteerimine ning ehitamine toimus väga kiiresti 1911 – 1912 aastatel. Projekti autoriks oli tuntud vene-poola arhitekt Marian Lalewicz. Suur osa kuurhoonest lõhati 1944, säilinud tiib korrastati oluliste muudatustega nii välis- kui sisearhitektuuris 1950 aastate lõpus. Põles 1990-ndate alguses ja siiani taastatud ei ole kahjuks. Uurisime veidi ka kunagise pansionaadi “Iren” asukohta. See oli omalajal väga muljetavaldav ehitis. I MS ajal oli seal hospidal ning peale sõda oli see Politseiameti puhkekodu. II MS ajal hoone hävines ning seda ei taastatud.

    Lõppkokkuvõttes tegelikult ei jõudnudki kõike uurida mis selle maantee servas asus. Vaatamata jäi veel Riigiküla, Narva vangilaagri, Peetri, Siivertsi ja Saksa-Soome kalmistu jne. Seega tuleb veel korra luusima minna. Huvitav kogu selle asja juures oli see, et nö. suht venemeelses keskkonnas ei olnudki Vabadussõja mälestusmärgid rikutud või soditud…. Ja neid seal ikka jätkus.

  • Muu värk,  Viimne puhkepaik

    Kas vanast saab asja?

    Meie tarbimisühiskonnas on kombeks asjad minema visata kui nad on määrdunud….. eelarvamusega, et nendest ei saa asja. Sageli platsi hooldades ütlevad tellijad, et visake vana vaas minema ja pange uus. Enne kui seda tegema hakkan viskan ikka pilgu peale. Üldjuhul saab neist veel asja ja peale puhastamist teenivad oma otstarvet rõõmsalt edasi. Tegelikult on see kättevõtmise asi. Üritame vähendada tarbimist ja prügi teket. Nii nagu saab kalmistul puhastada vana piiret saab sama edukalt puhastada ka päevinäinud vaasi. Peale puhastust näeb välja uueväärne.

  • Viimne puhkepaik

    Miks liivavahetus nii palju maksab?

    Paljud inimesed küsivad miks kalmistul liivavahetus kallis on, kui liiv ise ei maksa midagi. Jah see on täiesti asjakohane küsimus. Karjääris maksab liiv tõesti olenevalt puhtusastmest ja fraktsioonist 3 – 7€ tonn… Vot siit edasi hakkab see lõpphind kujunema. Rimi kilekotiga käsitsi seda paraku ei tassi. Kui omal transpordivahendit pole siis tulebki appi transporditeenuseid pakkuv firma kes veab liiva teie tellitud kohta, siin pole vahet kas tellid kolm aiakäru täit või 10 tonni transpordi hind ikka sama. See sõltub nüüd juba kilometraažist jne. Muidugi seda kolme aiakäru täit ei taha sulle väga keegi kohale vedada. Samas platsile peab selle veel ka vedama sealt kuhu kallur selle maha kallab, muidugi kui üldse on sellist kohta kuhu tohib panna. Pärast tuleb see mahapaneku koht ka koristada. Et nüüd uus liiv jääks ilusti platsi piiridesse tuleks ennem üldjuhul vana pinnakatet madalamaks kaevata muidu lihtsalt ei ole seda uut liiva kuhugi panna. Uuele liivale võib alla panna geotekstiili, kuigi selle vajadus üldjuhul puudub. See lisab ainult teenusele hinda ega takista tuulega platsile lennanud umbrohuseemnete idanemist. Ja kolmas asi mis hinda lisab on… vana pinnase utiliseerimine. Kalmistule põõsa alla seda lükata ei tohi, kõik mis platsilt eemaldad tuleb kalmistult minema viia.

    Kui lihtsalt koguaeg liiva juurde panna platsile siis lõpuks on seal kuhi mis ei püsi paigal, jookseb naaberplatsile ja on visuaalselt väga inetu. Mul on olnud mitu juhust kus tellitakse piirdeehitus ja asja uurima minnes selgub, et tegelikult on platsil väga korralik piire olemas. See on lihtsalt mattunud koguaeg peale veetud pinnakatte alla. Vead pealt veoauto koormatäie pinnast minema ja ongi asi jälle korras.

  • Viimne puhkepaik

    Odav, hea ja hooldevaba …. platsikatted.

    Varasemalt sai lubatud, et ükspäev kirjutan ka hauaplatside kattest. Alustaks siis kõige traditsioonilisemast….. liiv.

     Liiv on hauaplatsi katmiseks kõige käepärasem ja odavam materjal. Liiva tonn ei maksa praktiliselt midagi aga katsu sa see kalmistule saada karjäärist. Tänapäeval on väga vähestel kalmistutel tasuta liiv kohapeal olemas. Transport on päris kallis, eriti kui tahad väikest kogust. Ja ega seda kohe ei saagi, mõnel kalmistul tuleb nädalake oodata ennem kui kohale tuuakse. Liiv jätab puhta mulje ja seda on mugav hooldada. Üsnagi lihtne on riisuda okkaid ja lehti, triipe on ka rehaga hea peale tõmmata.

    Iseenesest sobib ka muld liiva asemele aga selle saamine on veel probleemsem kui liiva saamine. Poes pakutakse igasugu varianti “mulda” aga mullast on asi tegelikkuses väga kaugel. Pigem saad hunniku turvast mis kalmistule teps mitte ei kõlba.

    Liiva alla soovitakse sageli panna aluskatet, et rohi ei kasvaks. Tegelikkuses on see suhteliselt kasutu. Kas panete aluskatte või ei rohi kasvab ikka sama jõudsalt. Päris hooldevabad pole kumbki, tee mis sa tahad aga seeme lendab ikka peale ja idaneb.

    Kergkruus, vahepeal oli see kalmistutel tavaline asi aga õnneks saadi ruttu aru, et see sinna ei kõlba. Seda müüakse igas ehituspoes ja isegi nääps naisterahvas suudab seda paar kotti kaenlasse haarata ja kalmistule marssida. Eks muidugi ilu on vaataja silmades aga minumeelest näeb see välja nagu hunnik jänese või lambapabulaid. Teiseks pole kergkruus sugugi keskonnasäästlik kevadise sulaveega veereb minema, risustab ümbrust ja ummistab kanalistsioone. Kergkruus palju ei maksa aga hooldamine üsna kehv.

    Graniitkillustik. Seda on saada ehituspoodides või karjääris erinevates fraktsioonides ja värvides. Kõige peenem meenutab liiva, seda on lihtne rehaga prahist puhastada. Mida suurem fraktsioon seda tülikam on kivide vahelt lehti ja okkaid kätte saada. Riisuda ei saa, siin on parim abiline lehepuhur. Graniitkild on muidugi liivast kõvasti kallim ja nagu juba aru saite siis mitte sugugi hooldevaba.

    Kõnniteeplaadid. Neid on igas ehituspoes piisavalt suur valik vastavalt rahakoti paksusele. Neid on siledale piirdevabale pinnale hea laduda, üldjuhul on nad kas 30×30 või 40x40cm. Odav see lõbu ei ole ja hooldevaba ka mitte. Plaadid tahavad aegajalt pesu ja plaadivahed umbrohust puhastust. Matuse puhul hea lihtne lahti võtta ja pärast tagasi panna.

    Tänavakivid ja plaadid. Nende valik võtab silmist kirjuks aga iseküsimus kas hauaplatsi on ikka vaja kujundada plaadipoe näitusesaaliks. Piirde sisse täite ladumine on üsna töömahukas ja vajab eritööriistu plaatide-kivide lõikamiseks. Alguses võibolla on isegi ilus… Maitse küsimus muidugi. Aga hooldevaba see ei ole, nagu oled natuke laisk on ruttu samblas nii nagu mõnelt pildilt näha võib. Matuse puhul on muidugi päris töömahukas lahti võtta ja pärast tagasi panna.

    Kunstmuru. Poest saab meetriga osta ja platsile laotada aga minumeelest pole kalmistu nüüd küll see koht kus plastmassi propageerida. Odava ja imeliku mulje jätab… Eriti kui raha oli kallis graniitpiire tellida aga sisuks topite odava plastmuru. Hooldevaba pole seegi.

    Graniitplaat. Kui plaat on kogu platsi ulatuses siis vajab üsna vähe hoolt, käite vahel lapiga üle ja on ilus puhas jälle. Aga kui on paneelidena pandud siis vajab märgatavalt rohkem hoolt, liitekohtade vahel hakkab loodus tegutsema kohe. Odav see lõbu muidugi ei ole. Ja probleemne on kui sinna on matma vaja hakata…. Tellid kraana, et pealt tõsta ja pärast tagasi.

  • Viimne puhkepaik

    Odav, hea ja hooldevaba…. piirded

    Meilt küsitakse sageli, et kas te hauapiirdeid ka teete. No ikka teeme miks ei tee. Aga tehke mu platsile üks odav ja hea piire ning hooldevaba võiks ka olla…. Mis see odav ja hea siis on? Ja mis see hooldevaba on… Ilmselt ei tea nendele küsimustele vastust keegi, vähemalt siiani pole ma veel vastust saanud. Eks asja paneb paika siiski rahakoti paksus. Mõne jaoks on ka lihvitud graniit odav. Katsun siin natuke kirjutada erinevatest piiretest nii internetist leitu kui ka oma kogemuste varal. Hauapiiret saab teha näiteks graniidist, paekivist, betoonist, metallist, puidust või ka mõnest muust materjalist.

    Erinevaid artikleid lugedes on sageli silma jäänud mingid väga kummalised soovitused…. Näiteks soovitatakse ise piiret ehitades võtta materjali tagavaraks ja peita see kalmistul põõsa alla. Vot ei saa aru sellistest soovitajatest kes soovitavad tahtlikult kalmistut risustada. Selline soovitus materjale põõsaste alla peita on vastuolus kalmistu kasutamise eeskirjadega, kõik hauaplatsil olev peab asuma hauaplatsi piirides ülejäänu on juba risustamine. Teine sage ja väga vale soovitus on hauakivi poleeritud pinda puhastada kas traatharja või liivapaberiga. Kust küll sellised “spetsialistid” tulevad….

    Alustuseks võtame betoonpiirded. Kui vanematel kalmistutel käia siis võib monoliitseid betoonpiirdeid näha igalpool. Tänapäeval on betoonivalu tegelikkuses enamusel kalmistutel keelatud. Piirded peavad olema lihtsalt lahtivõetavad ja tagasipandavad. Betoonivalu keelamine on täiesti põhjendatud. Juhul kui platsile tuleb matma hakata siis betoonivalu on väga töömahukas lammutada ja seda pärast endisel kujul tagasi panna ei saa. Samuti on see probleemne kõrghaljastuse puhul. Kui ei viitsi täna piirdenurka istutatud pisikest elupuud hooldada siis mõne hea aasta pärast kergitab see teie monoliitse piirde üles ja sellega pole midagi teha. Samas pole betoonivalu just ka kõige odavam ja kiirem piirde tegemise meetod. Samuti ei ole see hooldevaba, sammal ja mustus tekivad üsnagi ruttu kui ei hoolda.

    Piirdevaba plats on mõnesmõttes hea, käid vahel ja pügad murukääridega muru ära ning ongi kogu teema. Samas kui piirded puuduvad siis kalmistu haldaja niidab enamuse juba ise ära ja sul ei ole eriti seal midagi teha. Paljudel kalmistutel näeb selliseid ilusaid ühesuguste plaatidega muruplatse. Iseenesest on see suhteliselt hooldevaba ja tagasihoidlik säästuvariant, mis iseenesest pole sugugi kole. Sellise platsi saab peale matmist suht kiiresti ja praktiliselt olematu kuluga taastada.

    Vahel kipub nägema ka plastmassist piirdeid. Kahjuks ei oska nende kohta midagi kommenteerida. Ilmselt ei maksa need eriti midagi, iseküsimus muidugi kas need kalmistule ikka sobivad. Eks ilu ole muidugi vaataja silmades….

    Murupiirdega plats on samuti ilus aga nõuab üsnagi palju hoolt, et muru hauaplatsile ei laieneks. Siin on muidugi mõistlik kasutada peenrapiiret, see takistab muru kiire leviku platsile. Sellise platsi saab peale matmist suht kiiresti ja praktiliselt olematu kuluga taastada.

    Viimasel ajal on kalmistutel päris palju näha puidust piirdeid. Puit annab palju võimalusi, on looduslik ja ilus kui piire on maitsekalt tehtud. Puidust ehitada pole kallis kuid hooldevaba ei ole seegi. Kui kasutada korralikku immutatud puitu siis kestab see piire aastaid ja vajadusel saab katkise tüki hõlpsasti asendada uuega. Sellise platsi saab samuti peale matmist suht kiiresti ja praktiliselt olematu kuluga taastada.

    Tänapäeval on ka moodne teha piirdeid tänava äärekivist. Kuigi see pole kalmistule mõeldud näeb see päris hea välja kui on korralikult tehtud. Neid on võtta juba mitmes värvitoonis. Sellise piirde saab ehitada üsnagi mõistliku hinna eest. Ka see piire tahab hooldust, aegajalt võiks üle pesta on kauem ilus. Matmise puhul on lihtne lahti võtta ja hiljem taastada väikese kuluga.

    Suhteliselt lihtne on piirdeid teha põllu- või merekividest. Need annavad fantaasiaks palju võimalusi kuid nende kogumine ja kohalevedu on väga tülikas ning ajamahukas. Samuti on nende puhastamine kalmistul üsnagi tülikas tegevus. Odav sellise piirde tegemine ei ole. Matmise puhul on lammutus ja hilisem taastamine praktiliselt olematu kuluga.

    Paekivi on samuti ilus kujundamiseks. Kes viitsib võib neid põllult korjata ja kohale vedada. Kuid põllult neid otsida mis oleks enamvähem sobilikud on vägagi ajamahukas. Need kipuvad üsnagi ruttu lagunema, eks põllutöömasinad ole oma teinud. Samuti ei tasu neid tuua karjäärist kus tehakse lõhkamistöid. Lihtsam on teha juba valmis tükkidest. Saada on nii klombitud kolmnurkseid kui ka nelinurkseid. Kui otse tootjalt osta siis on võimalik väikese lisatasu eest lasta lõigata sobilikud tükid. Paekivile sobib paremine selline koht kus tuul või päike teda kiirelt kuivatab. Paekivist ehitamine ei ole väga kallis aga hooldevaba pole seegi. Matmise puhul on paekivipiiret väga lihtne lahti võtta ja hiljem kokku panna praktiliselt olematu kuluga kui te just muidugi kive varasemalt betooniga kinni pole pannud. Neid betooniga kinni panna ei ole mingitki mõtet, seisavad niigi paigal piisavalt hästi.

    Üsnagi popp on ka pesubetoonist piire. Seda on saada mitmes erinevas värvitoonis kui ka lihvimisastmes. On olemas nö. krobeline, poleeritud ja lihvitud variant. Üldjuhul on kohe saada 50cm pikkused tükid millest saab sobivas suuruses piirde kokku panna nagu lego. Muidugi nendest lühikestest tükkidest tegemine on üsnagi ajamahukas ja tahab aluseks vägagi siledat ja kõva pinda. Võimalus on tellida ka 1 – 2 meetri pikkuseid tükke millest on piiret teha palju lihtsam, kuid nende tarneaeg on tavaliselt 4 – 6 nädalat. Sellest kõige odavamast ehk siis krobelisest variandist ehitamine on üsnagi mõistliku hinnaga aga häda on selles, et see kogub väga kiiresti mustust ja sammalt ning tahab üsna tihedat hooldust. Samas lihvitud variant on palju sobilikum selleks aga on juba umbes kolmandiku võrra kallim ja poleeritud variant on omakorda ca poole kallim. Matmise puhul on lihtne lahti võtta ja hiljem taastada väikse kuluga.

    Graniidist piire on ilus aga kallis. Graniiti on saada mitmes erinevas värvitoonis. Üldiselt on vastavalt rahakoti paksusele kasutusel kaks versiooni. Valatakse betoonist alus ja siis kleebitakse sinna peale graniitplaadid või pannakse kokku plokkidest sarnaselt pesubetoonile. Esimese versiooni puhul on matmise puhul väga töömahukas ja kulukas selle lahtivõtmine ja pärast taastamine. Teise versiooni puhul on lahtivõtmine ja taastamine märksa soodsam. Selline poleeritud graniidist piire on peaaegu hooldevaba kuigi varjulisemates ja niiskemates kohtades kolib sammal isegi sellisele pinnale elama.

    Veel olen kohanud mingit kummalist ja uut piirdeehitusstiili kus valatud piirde peale kleebitakse tänava äärekivi. Ei saa nagu aru miks peaks betooni peale panema betooni…. Kas see on nüüd mingi uus moodus tellijatelt rohkem raha välja imeda või mis värk… Ja selliseid variante näeb juba päris palju Lääne – Virus

    Vanadel nõukaaegsetel platside võib näha muidugi veel kõikvõimalikke lähenemisi piiretele. Telliskivi ja toru on veel selline ok variant aga näeb nii vannitoaplaate kui jumal teab mida. Tundub, et nende vanade piirete järgi saab üsnagi hästi öelda kus kadunukeste omaksed töötasid. Idavirus on näiteks kaevanduspuur täiesti tavaline element kalmistul. Ühel kalmistul kohtasin isegi auto rooli ristil.