fbpx
  • Viimne puhkepaik

    Hooaeg avatud

    Selle aasta esimesed küünlad kalmistule toimetatud. Mõnusalt lumine surnuaed ja mis huvitav, et mitte ühtki inimese jälge polnud veel märgata kuigi viimasest lumesajust juba mitu päeva möödas.

    Mõtlesime, et sellel aastal katsetame klaasküünaldega ja seda puht praktilisel eesmärgil. Kesta saab korduvkasutada ja sinna sisse põlenud küünla asemel mahub õliküünal ja klaaskest on dekoratiivne ka. See omakorda põleb palju kauem kui parafiinist küünal. Ja mis veel eriti oluline… klaasküünal on raske ning tuul ei puhu seda ümber. Sellega väldib seda, et tuul neid tühje plastkesti mööda kalmistut ringi ei veereta. Varasem kogemus plastist hauaküünaldega on see….. nagu on tuulisem pead vaatama kuidas küünal panna, et tuul pikali ei lükkaks või ära ei puhuks. Hea on kui hauaplatsi katteks on puistematerjal. Sellisel juhul saab plastist küünla veidi süvendada platsi aga kui pole siis jääb vaid loota, et äkki tuul ei puhu pikali. Aga klaasküünlaga seda probleemi ei ole kui just mingit väga hullu tormi pole. Klaasküünal põleb tuulise ilmaga vägagi hästi ja pole karta, et tuul ära puhub.

  • Muu värk,  Viimne puhkepaik

    Tartu kalmistutel luusimas

    Oli vähe asjatamist Tartu Maarja kalmistul ja kui asjad aetud sai veidi ringi ka vaadatud. Tegelikult siin koos terve joru kalmistuid Ühise nimega Raadi kalmistud. Nagu vanemad kalmistud ikka sai ka siinne kalmistu alguse 1773. aastal kui keisrinna Katariina II ukaasiga keelati surnute matmine linna piires kirikutesse ja kirikuaedadesse. Esimesena mõõdeti Raadil maatükid välja Jaani ja Uspenski kiriku kogudustele. Hiljem on kalmistut korduvalt laiendatud ning see hõlmab nüüd Peetri, Maarja, Vana – Jaani ja Ülikooli kalmistu ning Sõjaväekalmistu. Kunagi olla siin olnud ka väikesed juudi ja islamiusuliste kalmistud aga tänaseks on need hävinud. Siin leidub hulgaliselt kõikvõimalikke põnevaid kabeleid, hauakive jne. Üks selline äge oli Karl Arraku perekonna oma. Väidetavalt saabus vennike linna puruvaesena ja temast sai andekas ärimees. Igatahes kabel palju edevam kui mõnel von’il 😀

    Päris huvitava väravaga metallaed oli siin, polegi sellist kuskil mujal täheldanud. Päris korralik omaaegne meistritöö. Muidugi kuulsuseid on siia maetud ikka mehiselt.

    Siin oli ka üks päris huvitav mälestusmärk, mille pealt tahvlid ära kakutud ja miskipärast pole neid ka taastatud. Huvitav miks…. See peaks olema miski raudteeõnnetuse ohvrite matmispaik. Vene tsaariarmee sõdurite ühishaud ka siin olemas. Ja muidugi ei puudu siit kalmistult ka hooldamata hauaplatsid, neid jäi silma ikka õige mitmeid. Aga iseenesest on see üks päris põnev kalmistu kalmistuturismiks.

  • Muu värk,  Viimne puhkepaik

    Koeru kirikuaed ja von Tollide kabel.

    Tegime lapsevanemaga aega parajaks ja luusisime vähe Koerus, mõtlesime ehk saab sisse põnevaid laemaalinguid vaatama… Peaks ju teeliste kiriku raames lahti olema aga ei midagi, kahjuks kinni mis kinni. Koeru kirik pidavat olema üks Kesk- Eesti vanemaid kirikuid, ehitusajaks peetakse 13 sajandi teist poolt. Mõnda aega tagasi avastati siin 13 sajandil loodud ja hiljem ülemaalitud seinamaalingud ja õige mitu aastat möllasid siis suvepraktika raames kunstiakadeemia muinsuskaitse ja konserveerimise osakonna üliõpilased. Spetsialistide sõnul olla vanasti kirikud oluliselt värvilisemad kui seniajani arvati. Siinsed maalingud on rikkalikud ja väga hästi säilinud kõikides võlvides ja teist nii ägedat maalingutega kirikut teist pole. Egas midagi tuleb siiakanti uuesti asja teha. Kuna sisse ei saanud siis tegime väikse tiiru kirikuaias. Kurja küll ilgelt nõme, et siia on lastud terve joru tänava äärekivist piirdeid teha….. Ma arvan, et kirikuaias nüüd kull neid olema ei peaks.

    Keegi oli pannud pesakasti hauakivi alusele, päris äge installatsioon muidugi. Huvitav kas mõni linnuke seal pesitseda ka julgeb. Ja muidugi hakkas silma ka üks põnev raudrist, sellist pole veel varem kohanud kuskil.

    Kui kirikuaed uuritud käisime vaatasime von Tolli kabelit kah. Siinkandis luusinud nõrkemiseni aga Aruküla mõisast ja põnevast kaevumajast pole kaugemale saanud. Seekord siis sai see teoks. See matusekabel restaureeriti korralikult 1996 aastal ja tegelikult tahaks juba uuesti kõpitsemist nii mõnestki kohast. Huvitav , et siia on maetud peale von Tollide ka üks seltsidaam 😉 Peaks ükspäev sinna sisse ka katsuma saada. Tegelikult on Järvamaal terve joru põnevaid muuseume millest ilmselt enamusel aimugi pole.

  • Tripid

    Narvast Narva-Jõesuusse.

    Asjatades Narva kandis tuli idee vaadata mida põnevat on Narva ja Narva – Jõesuu vahelisel 15 km pikkusel maanteejupil. Varem sealtkaudu sõitnud küll aga peale tankipostamendi pole eriti midagi uurinud. Võtsime nüüd teadlikult selle väikse maanteejupi ümbruse uurimise projekti. Mõtlesime mis see jupp siis ka ära ei ole aga…. No ei ole Eestis ilmselt teist sellist maanteed kus niipalju vaadata on 😀 😀 Maantee ise muidu värskelt korda tehtud ja vinksvonks. Esimese peatuse tegime kohe Sutthoffi pargi juures. Siin asub saksa sõjaväelaste surnuaed. Saksa sõjavägi rajas siia kalmistu juba 1943 aastal ja siia oli maetud ca 4000 langenut. Peale sõda lükati see kalmistu muidugi maatasa aga 1995 aastal sondeeriti pinnast ning hauad taastati. Tänapäeval on siia ümber maetud ka mujal Eestis langenud või vangilaagrites hukkunud saksa ning saksa poolel võidelnud muudest rahvustest langenud sõdurid. Plaan oli siia ümber matta ca 15 000 identifitseeritud sõdurit.

    Veidi edasi Saksa sõjaväekalmistust asub Narva garnisoni kalmistu. Rajati see Vabadussõja Garnisoni kalmistu 1919 aastal aga ametlikult avati 1921 aastal, kui kalmistu keskmes valmis monument. Vabadussõjas Narva all hukkunud võitlejaid mälestava skulptuuri autor oli kujur Voldemar Mellik, postamendi koos trepistikuga kavandas kohalik kunstnik Rudolf Sajor. Tartus kunstikooli „Pallas” töökojas valatud betoonist monument kujutas endast üksteist embavaid leinajaid, postamendil paiknesid malmivalus tammepärjad ning tahvlid tekstidega. II maailmasõja käigus sai monument küll kannatada, kuid suuremas osas siiski säilis. Hävitati see ilmselt esimestel sõjajärgsetel aastatel kuigi monumendil on kiri, et hävitati 1940 aastal. 1960 aastatel murti kalmudelt maha malmristid. 1970 aastatel hävitati Jõesuu tänava laiendamisel väravapostid ning lükati segi teepoolsed hauad. 1995 aastal asuti Vana-Narva Seltsi eestvedamisel kalmistut taastama. 1996 aastaks valmis skulptor Ants Viitmaa ja arhitekt Ants Melliku (Voldemar Melliku poeg) osalusel ka mälestusmärgi koopia. Hävinud metallriste kalmudel teadlikult ei taastatud, osa originaalriste pidavat olema Narva muuseumis. Muru seest välja turritavad ristide roostes köndid sümboliseerivad ilmekalt Narva linna ja kogu Eesti ajalugu. Ükskord peab minema Narva muuseumi uurima kas ikka on seal need ristid olemas.

    Veidi edasi garnisoni kalmistust on monument mis on püstitatud Põhjasõja ajal Narva lahingus 1700 aastal langenud vene sõjaväelaste mälestuseks lahingu kahesajandal aastapäeval 19. novembril 1900. aastal. Monument sai II MS tugevalt kannatada ning restaureeriti 1950 aastatel.

    Järgmiseks on tee ääres mälestusmärk Igor Grafovile kes sooritas siin kangelasteo. Nooremleitnant Igor Grafov oli 203 õhutõrjepolgu seniitkuulipildurite rühma komandör, kui 1944 aasta veebruaris õnnestus tema allüksusel Narva jõgi ületada ja rajada Vaasa küla juures sillapea, mille eesti SS-diviisi üksused likvideerisid 6 märtsiks. Igor Grafov langes lahinguis 22 veebruaril ja on maetud Kingissepas ühishauda. Kõik muidu hea aga siin näeb juba seda “kultuuritoojate kultuuri”, kõik praht loobitakse mälestusmärgi taha võssa selle asemel, et prügikasti panna.

    Nats edasi on juba järgmine monument. Seekord siis Tank T-34 postamendil. Monument avati 1970 aastal kohas kus pealetungiv Vene armee forsseeris Narva jõe. See on veel viimane sellelaadne monument Eestis.

    No ega siin maanteel saa autoga hoogu üles võtta kui juba järgmine asjandus tee ääres. Seekord siis mälestusmärk sõjameestele kes andsid oma elu võitluses fašismiga.

    Veidi edasi eelmisest monumendist on Vabadussõja monument, see püstitati 1935 aastal Riigiküla lahingu ja I jalaväepolgu mälestuseks kes lõid siin venelased tagasi jõe idakaldale. Monument lasti õhku okupantide poolt 1941 aastal ning taastati 2014 aastal.

    Lõpuks jõudsime Narva – Jõesuusse, siinsel kalmistul asuvasse ühishauda on maetud 1944 aasta veebruaris-märtsis peetud lahingutes ning sama aasta juulis jõe forsseerimisel ja järgnenud lahingutes hukkunud sõdurid. Mälestussammas püstitati 1956. aastal. Siinsamas asub ka Vabadussõjas langenute mälestussammas. Selle valmistas insener Vaher professor A. Adamsoni kavandi järgi. Sammas avati 1926 aastal. Mälestussamba vaskplaat kirjaga „1918 – 1920 VABADUSSÕJAS LANGENUILE” kadus sambalt juba enne sõda. 1991 aastal kinnitati vaskplaadi kohale samasuur graniittahvel.

    Narva – Jõesuus uurisime põgusalt esimest kuurhoonet mis ehitati 1882 aastal. Ehituse algatajaks oli tollane Narva linnapea A. Th. Hahn, kes oli ise ka projekti autor. Hoone oli rikkaliku dekooriga, rohkete rõdude ja sammaskäikudega puitehitus. Kuursaali hoonet on iseloomustatud kui maalilist ning üldmuljelt õhulist ja läbipaistvat. Hoonel asus torn, millest avanes lai vaade ümbruskonnale. 1910 puhkenud tulekahjus hävis puidust hoone täielikult. Uue hoone projekteerimine ning ehitamine toimus väga kiiresti 1911 – 1912 aastatel. Projekti autoriks oli tuntud vene-poola arhitekt Marian Lalewicz. Suur osa kuurhoonest lõhati 1944, säilinud tiib korrastati oluliste muudatustega nii välis- kui sisearhitektuuris 1950 aastate lõpus. Põles 1990-ndate alguses ja siiani taastatud ei ole kahjuks. Uurisime veidi ka kunagise pansionaadi “Iren” asukohta. See oli omalajal väga muljetavaldav ehitis. I MS ajal oli seal hospidal ning peale sõda oli see Politseiameti puhkekodu. II MS ajal hoone hävines ning seda ei taastatud.

    Lõppkokkuvõttes tegelikult ei jõudnudki kõike uurida mis selle maantee servas asus. Vaatamata jäi veel Riigiküla, Narva vangilaagri, Peetri, Siivertsi ja Saksa-Soome kalmistu jne. Seega tuleb veel korra luusima minna. Huvitav kogu selle asja juures oli see, et nö. suht venemeelses keskkonnas ei olnudki Vabadussõja mälestusmärgid rikutud või soditud…. Ja neid seal ikka jätkus.

  • Muu värk,  Viimne puhkepaik

    Kas vanast saab asja?

    Meie tarbimisühiskonnas on kombeks asjad minema visata kui nad on määrdunud….. eelarvamusega, et nendest ei saa asja. Sageli platsi hooldades ütlevad tellijad, et visake vana vaas minema ja pange uus. Enne kui seda tegema hakkan viskan ikka pilgu peale. Üldjuhul saab neist veel asja ja peale puhastamist teenivad oma otstarvet rõõmsalt edasi. Tegelikult on see kättevõtmise asi. Üritame vähendada tarbimist ja prügi teket. Nii nagu saab kalmistul puhastada vana piiret saab sama edukalt puhastada ka päevinäinud vaasi. Peale puhastust näeb välja uueväärne.

  • Viimne puhkepaik

    Miks liivavahetus nii palju maksab?

    Paljud inimesed küsivad miks kalmistul liivavahetus kallis on, kui liiv ise ei maksa midagi. Jah see on täiesti asjakohane küsimus. Karjääris maksab liiv tõesti olenevalt puhtusastmest ja fraktsioonist 3 – 7€ tonn… Vot siit edasi hakkab see lõpphind kujunema. Rimi kilekotiga käsitsi seda paraku ei tassi. Kui omal transpordivahendit pole siis tulebki appi transporditeenuseid pakkuv firma kes veab liiva teie tellitud kohta, siin pole vahet kas tellid kolm aiakäru täit või 10 tonni transpordi hind ikka sama. See sõltub nüüd juba kilometraažist jne. Muidugi seda kolme aiakäru täit ei taha sulle väga keegi kohale vedada. Samas platsile peab selle veel ka vedama sealt kuhu kallur selle maha kallab, muidugi kui üldse on sellist kohta kuhu tohib panna. Pärast tuleb see mahapaneku koht ka koristada. Et nüüd uus liiv jääks ilusti platsi piiridesse tuleks ennem üldjuhul vana pinnakatet madalamaks kaevata muidu lihtsalt ei ole seda uut liiva kuhugi panna. Uuele liivale võib alla panna geotekstiili, kuigi selle vajadus üldjuhul puudub. See lisab ainult teenusele hinda ega takista tuulega platsile lennanud umbrohuseemnete idanemist. Ja kolmas asi mis hinda lisab on… vana pinnase utiliseerimine. Kalmistule põõsa alla seda lükata ei tohi, kõik mis platsilt eemaldad tuleb kalmistult minema viia.

    Kui lihtsalt koguaeg liiva juurde panna platsile siis lõpuks on seal kuhi mis ei püsi paigal, jookseb naaberplatsile ja on visuaalselt väga inetu. Mul on olnud mitu juhust kus tellitakse piirdeehitus ja asja uurima minnes selgub, et tegelikult on platsil väga korralik piire olemas. See on lihtsalt mattunud koguaeg peale veetud pinnakatte alla. Vead pealt veoauto koormatäie pinnast minema ja ongi asi jälle korras.

  • Viimne puhkepaik

    Odav, hea ja hooldevaba …. platsikatted.

    Varasemalt sai lubatud, et ükspäev kirjutan ka hauaplatside kattest. Alustaks siis kõige traditsioonilisemast….. liiv.

     Liiv on hauaplatsi katmiseks kõige käepärasem ja odavam materjal. Liiva tonn ei maksa praktiliselt midagi aga katsu sa see kalmistule saada karjäärist. Tänapäeval on väga vähestel kalmistutel tasuta liiv kohapeal olemas. Transport on päris kallis, eriti kui tahad väikest kogust. Ja ega seda kohe ei saagi, mõnel kalmistul tuleb nädalake oodata ennem kui kohale tuuakse. Liiv jätab puhta mulje ja seda on mugav hooldada. Üsnagi lihtne on riisuda okkaid ja lehti, triipe on ka rehaga hea peale tõmmata.

    Iseenesest sobib ka muld liiva asemele aga selle saamine on veel probleemsem kui liiva saamine. Poes pakutakse igasugu varianti “mulda” aga mullast on asi tegelikkuses väga kaugel. Pigem saad hunniku turvast mis kalmistule teps mitte ei kõlba.

    Liiva alla soovitakse sageli panna aluskatet, et rohi ei kasvaks. Tegelikkuses on see suhteliselt kasutu. Kas panete aluskatte või ei rohi kasvab ikka sama jõudsalt. Päris hooldevabad pole kumbki, tee mis sa tahad aga seeme lendab ikka peale ja idaneb.

    Kergkruus, vahepeal oli see kalmistutel tavaline asi aga õnneks saadi ruttu aru, et see sinna ei kõlba. Seda müüakse igas ehituspoes ja isegi nääps naisterahvas suudab seda paar kotti kaenlasse haarata ja kalmistule marssida. Eks muidugi ilu on vaataja silmades aga minumeelest näeb see välja nagu hunnik jänese või lambapabulaid. Teiseks pole kergkruus sugugi keskonnasäästlik kevadise sulaveega veereb minema, risustab ümbrust ja ummistab kanalistsioone. Kergkruus palju ei maksa aga hooldamine üsna kehv.

    Graniitkillustik. Seda on saada ehituspoodides või karjääris erinevates fraktsioonides ja värvides. Kõige peenem meenutab liiva, seda on lihtne rehaga prahist puhastada. Mida suurem fraktsioon seda tülikam on kivide vahelt lehti ja okkaid kätte saada. Riisuda ei saa, siin on parim abiline lehepuhur. Graniitkild on muidugi liivast kõvasti kallim ja nagu juba aru saite siis mitte sugugi hooldevaba.

    Kõnniteeplaadid. Neid on igas ehituspoes piisavalt suur valik vastavalt rahakoti paksusele. Neid on siledale piirdevabale pinnale hea laduda, üldjuhul on nad kas 30×30 või 40x40cm. Odav see lõbu ei ole ja hooldevaba ka mitte. Plaadid tahavad aegajalt pesu ja plaadivahed umbrohust puhastust. Matuse puhul hea lihtne lahti võtta ja pärast tagasi panna.

    Tänavakivid ja plaadid. Nende valik võtab silmist kirjuks aga iseküsimus kas hauaplatsi on ikka vaja kujundada plaadipoe näitusesaaliks. Piirde sisse täite ladumine on üsna töömahukas ja vajab eritööriistu plaatide-kivide lõikamiseks. Alguses võibolla on isegi ilus… Maitse küsimus muidugi. Aga hooldevaba see ei ole, nagu oled natuke laisk on ruttu samblas nii nagu mõnelt pildilt näha võib. Matuse puhul on muidugi päris töömahukas lahti võtta ja pärast tagasi panna.

    Kunstmuru. Poest saab meetriga osta ja platsile laotada aga minumeelest pole kalmistu nüüd küll see koht kus plastmassi propageerida. Odava ja imeliku mulje jätab… Eriti kui raha oli kallis graniitpiire tellida aga sisuks topite odava plastmuru. Hooldevaba pole seegi.

    Graniitplaat. Kui plaat on kogu platsi ulatuses siis vajab üsna vähe hoolt, käite vahel lapiga üle ja on ilus puhas jälle. Aga kui on paneelidena pandud siis vajab märgatavalt rohkem hoolt, liitekohtade vahel hakkab loodus tegutsema kohe. Odav see lõbu muidugi ei ole. Ja probleemne on kui sinna on matma vaja hakata…. Tellid kraana, et pealt tõsta ja pärast tagasi.

  • Viimne puhkepaik

    Odav, hea ja hooldevaba…. piirded

    Meilt küsitakse sageli, et kas te hauapiirdeid ka teete. No ikka teeme miks ei tee. Aga tehke mu platsile üks odav ja hea piire ning hooldevaba võiks ka olla…. Mis see odav ja hea siis on? Ja mis see hooldevaba on… Ilmselt ei tea nendele küsimustele vastust keegi, vähemalt siiani pole ma veel vastust saanud. Eks asja paneb paika siiski rahakoti paksus. Mõne jaoks on ka lihvitud graniit odav. Katsun siin natuke kirjutada erinevatest piiretest nii internetist leitu kui ka oma kogemuste varal. Hauapiiret saab teha näiteks graniidist, paekivist, betoonist, metallist, puidust või ka mõnest muust materjalist.

    Erinevaid artikleid lugedes on sageli silma jäänud mingid väga kummalised soovitused…. Näiteks soovitatakse ise piiret ehitades võtta materjali tagavaraks ja peita see kalmistul põõsa alla. Vot ei saa aru sellistest soovitajatest kes soovitavad tahtlikult kalmistut risustada. Selline soovitus materjale põõsaste alla peita on vastuolus kalmistu kasutamise eeskirjadega, kõik hauaplatsil olev peab asuma hauaplatsi piirides ülejäänu on juba risustamine. Teine sage ja väga vale soovitus on hauakivi poleeritud pinda puhastada kas traatharja või liivapaberiga. Kust küll sellised “spetsialistid” tulevad….

    Alustuseks võtame betoonpiirded. Kui vanematel kalmistutel käia siis võib monoliitseid betoonpiirdeid näha igalpool. Tänapäeval on betoonivalu tegelikkuses enamusel kalmistutel keelatud. Piirded peavad olema lihtsalt lahtivõetavad ja tagasipandavad. Betoonivalu keelamine on täiesti põhjendatud. Juhul kui platsile tuleb matma hakata siis betoonivalu on väga töömahukas lammutada ja seda pärast endisel kujul tagasi panna ei saa. Samuti on see probleemne kõrghaljastuse puhul. Kui ei viitsi täna piirdenurka istutatud pisikest elupuud hooldada siis mõne hea aasta pärast kergitab see teie monoliitse piirde üles ja sellega pole midagi teha. Samas pole betoonivalu just ka kõige odavam ja kiirem piirde tegemise meetod. Samuti ei ole see hooldevaba, sammal ja mustus tekivad üsnagi ruttu kui ei hoolda.

    Piirdevaba plats on mõnesmõttes hea, käid vahel ja pügad murukääridega muru ära ning ongi kogu teema. Samas kui piirded puuduvad siis kalmistu haldaja niidab enamuse juba ise ära ja sul ei ole eriti seal midagi teha. Paljudel kalmistutel näeb selliseid ilusaid ühesuguste plaatidega muruplatse. Iseenesest on see suhteliselt hooldevaba ja tagasihoidlik säästuvariant, mis iseenesest pole sugugi kole. Sellise platsi saab peale matmist suht kiiresti ja praktiliselt olematu kuluga taastada.

    Vahel kipub nägema ka plastmassist piirdeid. Kahjuks ei oska nende kohta midagi kommenteerida. Ilmselt ei maksa need eriti midagi, iseküsimus muidugi kas need kalmistule ikka sobivad. Eks ilu ole muidugi vaataja silmades….

    Murupiirdega plats on samuti ilus aga nõuab üsnagi palju hoolt, et muru hauaplatsile ei laieneks. Siin on muidugi mõistlik kasutada peenrapiiret, see takistab muru kiire leviku platsile. Sellise platsi saab peale matmist suht kiiresti ja praktiliselt olematu kuluga taastada.

    Viimasel ajal on kalmistutel päris palju näha puidust piirdeid. Puit annab palju võimalusi, on looduslik ja ilus kui piire on maitsekalt tehtud. Puidust ehitada pole kallis kuid hooldevaba ei ole seegi. Kui kasutada korralikku immutatud puitu siis kestab see piire aastaid ja vajadusel saab katkise tüki hõlpsasti asendada uuega. Sellise platsi saab samuti peale matmist suht kiiresti ja praktiliselt olematu kuluga taastada.

    Tänapäeval on ka moodne teha piirdeid tänava äärekivist. Kuigi see pole kalmistule mõeldud näeb see päris hea välja kui on korralikult tehtud. Neid on võtta juba mitmes värvitoonis. Sellise piirde saab ehitada üsnagi mõistliku hinna eest. Ka see piire tahab hooldust, aegajalt võiks üle pesta on kauem ilus. Matmise puhul on lihtne lahti võtta ja hiljem taastada väikese kuluga.

    Suhteliselt lihtne on piirdeid teha põllu- või merekividest. Need annavad fantaasiaks palju võimalusi kuid nende kogumine ja kohalevedu on väga tülikas ning ajamahukas. Samuti on nende puhastamine kalmistul üsnagi tülikas tegevus. Odav sellise piirde tegemine ei ole. Matmise puhul on lammutus ja hilisem taastamine praktiliselt olematu kuluga.

    Paekivi on samuti ilus kujundamiseks. Kes viitsib võib neid põllult korjata ja kohale vedada. Kuid põllult neid otsida mis oleks enamvähem sobilikud on vägagi ajamahukas. Need kipuvad üsnagi ruttu lagunema, eks põllutöömasinad ole oma teinud. Samuti ei tasu neid tuua karjäärist kus tehakse lõhkamistöid. Lihtsam on teha juba valmis tükkidest. Saada on nii klombitud kolmnurkseid kui ka nelinurkseid. Kui otse tootjalt osta siis on võimalik väikese lisatasu eest lasta lõigata sobilikud tükid. Paekivile sobib paremine selline koht kus tuul või päike teda kiirelt kuivatab. Paekivist ehitamine ei ole väga kallis aga hooldevaba pole seegi. Matmise puhul on paekivipiiret väga lihtne lahti võtta ja hiljem kokku panna praktiliselt olematu kuluga kui te just muidugi kive varasemalt betooniga kinni pole pannud. Neid betooniga kinni panna ei ole mingitki mõtet, seisavad niigi paigal piisavalt hästi.

    Üsnagi popp on ka pesubetoonist piire. Seda on saada mitmes erinevas värvitoonis kui ka lihvimisastmes. On olemas nö. krobeline, poleeritud ja lihvitud variant. Üldjuhul on kohe saada 50cm pikkused tükid millest saab sobivas suuruses piirde kokku panna nagu lego. Muidugi nendest lühikestest tükkidest tegemine on üsnagi ajamahukas ja tahab aluseks vägagi siledat ja kõva pinda. Võimalus on tellida ka 1 – 2 meetri pikkuseid tükke millest on piiret teha palju lihtsam, kuid nende tarneaeg on tavaliselt 4 – 6 nädalat. Sellest kõige odavamast ehk siis krobelisest variandist ehitamine on üsnagi mõistliku hinnaga aga häda on selles, et see kogub väga kiiresti mustust ja sammalt ning tahab üsna tihedat hooldust. Samas lihvitud variant on palju sobilikum selleks aga on juba umbes kolmandiku võrra kallim ja poleeritud variant on omakorda ca poole kallim. Matmise puhul on lihtne lahti võtta ja hiljem taastada väikse kuluga.

    Graniidist piire on ilus aga kallis. Graniiti on saada mitmes erinevas värvitoonis. Üldiselt on vastavalt rahakoti paksusele kasutusel kaks versiooni. Valatakse betoonist alus ja siis kleebitakse sinna peale graniitplaadid või pannakse kokku plokkidest sarnaselt pesubetoonile. Esimese versiooni puhul on matmise puhul väga töömahukas ja kulukas selle lahtivõtmine ja pärast taastamine. Teise versiooni puhul on lahtivõtmine ja taastamine märksa soodsam. Selline poleeritud graniidist piire on peaaegu hooldevaba kuigi varjulisemates ja niiskemates kohtades kolib sammal isegi sellisele pinnale elama.

    Veel olen kohanud mingit kummalist ja uut piirdeehitusstiili kus valatud piirde peale kleebitakse tänava äärekivi. Ei saa nagu aru miks peaks betooni peale panema betooni…. Kas see on nüüd mingi uus moodus tellijatelt rohkem raha välja imeda või mis värk… Ja selliseid variante näeb juba päris palju Lääne – Virus

    Vanadel nõukaaegsetel platside võib näha muidugi veel kõikvõimalikke lähenemisi piiretele. Telliskivi ja toru on veel selline ok variant aga näeb nii vannitoaplaate kui jumal teab mida. Tundub, et nende vanade piirete järgi saab üsnagi hästi öelda kus kadunukeste omaksed töötasid. Idavirus on näiteks kaevanduspuur täiesti tavaline element kalmistul. Ühel kalmistul kohtasin isegi auto rooli ristil.

    Paljud inimesed arvavad, et kui nende hauaplatsi piire on sammaldunud või määrdunud siis sellest enam asja ei saa ning tuleks lammutada. Tegelikkuses saab paljude platside puhul renoveerimise käigus taastada endist välimust vältimaks kulukat lammutust ja uue ehitamist. Renoveerimine on lihtne ning odav hauarajatiste eluea ja ajaloo pikendamise meetod. Ükspäev katsun midagi kribada ka platsi täidetest.

  • Viimne puhkepaik

    Mõtlesin, et juba kõike näinud kalmistutel aga….

    Ühel surnuaial oli vaja platsile piire teha. Nagu ikka loen kõigepealt internetis läbi selle kalmistu kasutamise eeskirja kuhu toimetama vaja minna. Siis väike konsultatsioon kalmistuvahi või kogudusega, teemal millist piiret tohib ehitada ja kuidas on platsi tegelikud piirid. Marssisin siis asja uurima ja piire täpsustama. Kurtsin oma mure ära ja siis teiselpool vaikus ning pikad näod…. Peast käis kohe miljon asja läbi, kas nüüd miski konkurentsi värk või jumal teab mis teema. Uurin siis vaikselt, et kas selle platsiga või minu tegemistega mingi probleem. Sellepeale vastati, et ma olen esimene kes tuleb uurima millist piiret tohib ehitada ja täpseid platsi piire tuvastama. Ütlesin, et see ju täitsa loogiline ennem tegemist asjad paika panna. Sellepeale öeldi, et tavaliselt klient tellib mingi tegija, kes ilma konsulteerimata marsib tuimalt kalmistule ja kukub omavoliliselt majandama. Ehitatakse keelatud piirdeid, valedes mõõtudes jne. Kalmistuvaht ei pidavat jõudma neid taga ajada. Mõtlesin see on mingi nali… No ei saa ju nii olla….. Lahkelt tuldi piire üle kontrollima ja ette näitama. Tegin oma toimetused siin ära ja kimasin teisele kalmistule hinnapakkumiseks platsi üle vaatama. Ega siingi oli üllatus varuks…. Tulid kaks soliidselt riides 40-ndates naisterahvast koristama platsi millel oli püsti hooldamata hauaplatsi silt. See murti raksaki pooleks selle asemel, et maast välja tõmmata. Jäin huviga vaatama mis edasi saab…. Haarati siis see silt kaenlasse ja praht platsilt ka ja pandi selle kandamiga kalmistu piirdeaia poole minema. Mõtlesin, et huvitav kuhu nüüd, prügikast nende platsist ca 10 meetri kaugusel aga aed oma tugev 50 meetrit… Ja visati siis kogu see s… tuimalt üle aia, selle asemel, et prügikasti panna. Ja täitsa eestlased olid….. Ei osanud nagu midagi kosta selle peale…. Kobisin järgmisele kalmistule.

    Kui asjad üle mõõdetud ja kontrollitud hakkasin toimetama. Järsku tuli mingi kuri tädi pärima, et kas ma valasin betooni ja panin graniitplaate ühele hauaplatsile siin kalmistul. Räägin, et kuna betoonivalu on keelatud siis ma seda ei tee ja ei tea ka kes tegi. Väidetavalt tema plats ära lõhutud, elupuu maha saetud platsil ja tema naaberplatsi hauakivi meetri jagu nihutatud…. Kutsus mind vaatama….. Omastarust juba igasugu asju kalmistutel näinud, kuidas oma platsi prügi visatakse naaberplatsile, põõsa alla, kraavi, üle aia jne jne. Missiis, et prügikastid paljudel kalmistutel igal nurgal.

    Aga see mida nüüd nägin tõmbas mul ikka noka väga lahti. Siin oli ikka päris korralik omavoli ja suva mõõdus plats tehtud nii, et tuimalt lõigatud naaberplatsist tükk ära. Oleks see siis veel naaberplats aga ei ole ju krt. Meenus kohe, et mõnda aega tagasi kui seal asjatasin siis oli seal teerada kahe platsirea vahel. Sain täitsa aru tädi pahameelest, sellise nalja peale oleks omal ka s… ventikas. Vot mis tähendab kui tellite suva vennikese ehitama ja ütlete tehke mulle sinna graniidist neljane plats mis sellest, et tegelikkuses on sul võibolla ühene plats. Kogu see teema pidavat olema politseis lahendada, ootan huviga selle lahendit. Ei tahaks olla praegu ei tellija ega tegija nahas 😀 😀 Aga eks see ole õpetuseks kõigile “tegijatele” kes puusalt tulistades asju teevad. Sellise nalja peale sobiks üks suurem tüli küll. Aga noh eks uurimine näitab kellel õigus kellel mitte.

    See on elus näide kui võtate kusagilt mingi suva ehitaja. Kuigi siin võib eeldada, et tegemist oli mingi suurema firmaga, iga külamees graniiti ei pane. Tegelikkuses pole raske üle kontrollida platsi piire enne ehitust aga kus sa sellega, see võtab ju oma paar minutit aega. Siin ilmselgelt ei ole vaadatud ei kalmistu plaani ega räägitud kalmistuvahiga. Kõige ehedam “pohhuism”. Ja see teema on järjest aktuaalsem

    Huvitav milline Eesti omavalitsus on esimene… kes omale lõpuks munad kasvatab ja selle omavoli ära lõpetab lajatades mõnele sellisele omavolitsejale sunniraha ning käseb ära lammutada eeskirju eirates ehitatud hauarajatised….

  • Viimne puhkepaik

    Kolm asja mida peaks teadma hauaplatside kujundamisel

    Panen siia spikriks kirja paar mõtet mida saab kasutada hauaplatsi kujundamisel. Hea tava kohaselt peaks kalmu kujundamise põhireeglina kasutama kalmistul väljakujunenud kujunduspõhimõtteid järgides seadustes, määrustes, eeskirjades sätestatut. Kui enamjaolt panevad need paika piirid hauaplatsidele, siis nii mõnelgi kalmistul võivad olla kehtestatud ka kohustuslikud reeglid. Paraku ei taha omaksed hauaplatside kujundamisel neist midagi kuulda ja ega ei viitsita ka. Nii ilmuvadki kalmistutele platsid mis ei kannata mingisugustki kriitikat. Aga eks ilu on ikka vaataja silmades. Enne platsi kujundamist võiks võtta aega ja lugeda läbi vastava kalmistu kasutamise eeskiri ning kalmistul ringi jalutades ammutada inspiratsiooni. Kui internetist ei viitsi eeskirju otsida siis lugege seda kalmistu väravas olevalt teadetetahvlilt. Julgen väita oma kogemuse põhjal, et need on olemas valdaval enamusel kalmistutest. Võib minna ka lihtsama vastupanu teed, helistada kalmistuvahile ja uurida asja. Seda viimast kasutada on nii ja naa. Oma töös kooskõlastan alati renoveerimistööd kalmistu haldajaga, et vältida hilisemaid arusaamatusi. Kui näiteks tellija soovib platsile titaanist piiret aga eeskiri ütleb, et võid teha ainult alumiiniumist siis nii see ka on. Emotsioone sellest on nõrkemiseni. Enamjaolt on kalmistuvahid eeskirjade ja nõuetega vägagi kursis ja oskavad nõu anda. Aga on ka vastuseid… ooot mis?? Meil on miskid eeskirjad või??? pole kuulnudki. Olen saanud ka vastuseks, et jah meil on eeskirjad mis keelavad mõnda asja aga mul p… (siin käib see rumal venekeelne sõna 😉 ) tehke mis tahate. Mõnesmõttes on tal isegi õigus. Tema ju ei vastuta teie hauaplatsil korraldatud “porno” eest. Aga kui jamaks läheb, siis on ta esimene mees kes tuleb ja kangi teie “nägemuse” järgi hoole ja armastusega rajatud kuldsesse Swarovski kristallidega kaetud piirdesse lööb ning väikse sunniraha kah välja kirjutab. Väga paljud omavalitsused on oma kalmistu kasutamise eeskirjad kaasajastanud ja seadnud kindlad piirid mida tohib ja mida mitte.

    Kui tulevikus on teie platsile plaanis veel kedagi matta siis võiks järgida järgmist reeglit…. Kõik hauarajatised võiksid olla lihtsalt eemaldatavad, sest matmist takistavate hauatähiste ajutise kõrvaletõstmise ja tagasi paigaldamise kulud tuleb teil katta. Mida kindlamalt ja keerulisemalt on hauarajatised ehitatud seda aeganõudvam ja kulukam on neid lammutada või taastada. Mõnda asja ei saagi endisel kujul taastada ja peate kogu platsi ümber kujundama. Paljud sellised monoliitsed piirded aitab “lammutada” ka loodus

    Kokkuvõtvalt võib öelda, et kui ise ei jaksa või ei oska teha siis otsige omale sobilik teenusepakkuja kes asja ära korraldab. Sellega on ka nii ja naa. Kindlasti on palju tegijaid kes on seaduste ja eeskirjadega kursis kuid kipun arvama, et teatud hulk töötab siiski põhimõttel “Kas tohib või ei, oluline on tellijalt papp kätte saada” Kas lihtsalt pole aimugi eeskirjadest või vilistatakse neile, sest nemad ei vastuta millegi eest. Lõppkokkuvõttes vastutab platsi kasutaja asja eest. Kalmistutel toimetades on päris tihti ligi astunud mingid suve mehed ja pakkunud teenust kõikvõimalike imeasjade tegemiseks. Kes pakub survepesuriga juba kihiliseks lagunenud paekivipiirde pesu, kes traatharjaga poleerpindade puhastust jne. Hind on küll odav aga kus on garantii töö kvaliteedis. Omast kogemusest saan väita, et mõni tellija on meie pakkumist kalliks pidanud ja tellinud teenuse odavama tegija käest. Aga ringiga on ikkagi tagasi jõudnud meie pakkumise juurde, sest odavama tegija töö vajas üle tegemist aga praagi tegija oli kadunud nagu poleks teda kunagi olnudki. Omalgi on olnud juhtumeid kus töö käigus avastad, et hauakivil sambla alt ilmuvad nähtavale praod ja see võib kohekohe katki minna. Siis tuleb lihtsalt töö katkestada olukord maha pildistada ja tellijaga edasise osas kokku leppida. No ja kui nüüd sellist kivi survepesuriga pesta….