fbpx
  • Tsill

    Sihitult hulkumas

    Ringi luusides sattusime kuidagi Inju mõisa juurde, mõtlesime mõisas ka väikse tuuri teha aga kahjuks ei saanud. Esimest korda mainitakse Inju mõisa ajalooürikutes 1479 aastal. Kuni 1919 aasta võõrandamiseni oli mõis nii mitmegi mõisniku valduses. 1920 aastal loodi siia orbudekodu millest hiljem sai lastekodu. Mõis jäi tühjaks 2009 aastal kui valmisid Vinni perekodu elamud ja asukad kolisid sinna. Mõni aasta hiljem müüdi mõis soomlastele. Mis sellest edasi saab ei tea, kahju muidugi kui ilus mõis lastakse hävineda.

    Edasi tudeerisime Käsmu meremuuseumi. See on päris hea ja eksponaadirohke muuseum mida tasub kindlasti külastada. Kui Aarnel hea tuju siis saab ehk päris ehtsat vikumõõka ka katsuda. Ja muideks vikulaevaga saab ka siin sõita.

    Põikasime veel sisse Ilumäe kabelisse ja sealsamas läheduses olevasse muuseumi. Need on ka sellised põnevad kohad kus kindlasti tasub käia. Mida kõike siinses muuseumis ei näe. Paljusid eksponaate saab katsuda ka 😉

    Juminda mälestusmärgi vaatasime ka üle. Tahaks loota, et oma suures agaruses seda mälestusmärki laiali ei tassita.

  • Tripid,  Tsill

    Ojamaa

    Võttis aega mis ta võttis aga lõpuks ometi see saar ka üle vaadatud. Vanalinn on siin äge, peaaegu nagu Tallinn. Nagu kohapeal selgus siis ühe päevaga Tallinki tripi käigus ei jõua eriti midagi vaadata. Mõistlikum on omal käel siin luusida paar päeva saamaks aimu mastaapidest.

    Tallink pakub miskit väikest bussituuri lähedal asuvale pankrannikule. See midagi sarnast meie Türisalu pangale. Lisaks veel giidiga väikest põgusat linnatuuri ja botaanikaaia külastust.

    Kui see kohustuslik tuur tehtud luusisime omal käel. Tudeerisime veidi linnamüüri, paljut ei jõua ajaliselt, tuleb teha valikuid. Vaatasime üle ka kohaliku suurema kiriku. Hmmm… päris huvitavad veesülitid kiriku räästas 😉 Muidugi on päris muljetavaldavalt efektsed vana kiriku varemed, neid tasub kindlasti külastada kui siinkandis luusimas.

    Veidi aega jäi kohaliku muuseumiga tutvumiseks ka. Kurja küll see ilgelt suur ja põnev, siia oleks pidanud kõvasti aega varuma. Kus siin on ikka kohalikke aardeleide väljas ja mis eriti äge, et on ka sõdalaste luustikke. Nii mõnelgi luustikul on näha ohtralt kas mõõga või taprijälgi.

    Peale muuseumi sulgemist luusisime veidi veel linnamüüridel. Huvitav, et siinseal näeb konserveeritud laskepesasid. Siin saarel polnud ju pikka aega sõjaväge, aga tarkust neil jätkus peale sõjaväe lahkumist. Nimelt ei jäetud siin ühtki sõjaväelist objekti saatuse hooleks vaid konserveeriti ilusti. Vajadusel saab need dzotid jne kohe kiirelt kasutusele võtta. Igatahes väga äge saar ja kindlasti tasub külastust. Vaatamist on nii palju, et isegi ei jõua seda kõike kirjeldada. August muidugi selleks kõige parem aeg kui on huvi ajaloo vastu. Siis on siin erinevad keskaja teemalised üritused, laadad jne jne. Panen selle külastuse kiirelt uude projekti ja katsun võimalusel paar päeva siin tuustida.

  • Viimne puhkepaik

    Megaprojektid

    Üks megaprojekt sai lõpuks valmis. Lihtne on piirdeid ehitada siledal maal aga kui on nõlv kuhu käruga ligi ei pääse. Veadki aiakäruga nii lähedale kui saad ja sealt edasi tassid kive süles ning liiva ämbriga. Selline raskendatud ligipääsetavus kujundab muidugi päris korralikult hinda. Ühel sellisel platsil oli vaja asendada piirde pealmine paekivikiht uuega ja ehitada päitsiosa nii kõrgeks, et nõlvalt vihmaga praht platsile ei voolaks. Kahjuks vanast piirdest kogu ülemist kihti kätte ei saanudki, “tänusõnad” selle eest kunagisele piirdeehitajale, kes arvas, et jube äge on osa paekivi korralikult betooni valada.

    Kõigepealt vana liiv ja ülemine kiht lagunenud paekivi platsilt ära ning seejärel uus paekivi, rinnatiskivi ja liiv platsi lähedale hunnikusse. Viimased kümme meetrit tuli kõik käsitsi tassida trepist üles. Kui plats valmis näitas kiire arvutus, et kokku tuli edasi tagasi käia 40km ja vedada ca 7 tonni materjali 😉

    On muidugi veidi teistsuguseid projekte ka. Näiteks tellitakse uut liiva platsile ilma vana ära võtmata, väitega siis on odavam. Jah mõnel platsil kannatab seda tõesti hädapärast teha aga enamjaolt on seal vanast liivast selline kuhi mis ulatub piiretestki kõrgemale. Pole ju tegelikult liiva enam kuhugi panna. Selliseid kuhjasuurendusprojekte me ei teosta. Huvitavad projektid on veel raudaedade värvimised. Kui ütled hinna siis kostetakse selle peale, oh miks see nii palju maksab. Mis see värvimine siis ära ei ole viuh ja valmis. Aga selleks, et viuh värvida peab ennem mõnikord kurja vaeva nägema. Aed pinnasest välja kaevata, vanast lahtisest värvist puhastada, võsa maha võtta jne.

    Lõppkokkuvõtteks kui kõik eeltööd tehtud urgitsedki kuskilt naaberaiast pulkade vahelt käsi pikas aeda värvida. Kui arvate, et selline pusimine on liiga kallis, siis alati on võimalus proovida seda ise teha.

  • Tsill

    Taaskord Virumaal

    Seekord hulkusime nii vanades juba käidud kohtades ning avastasime ka uusi kohti. Mõned asjad on juba ammu olnud projektis aga aeg pole sobinud. Lõpuks sai ära vaadatud mis imeline asi see täkusammas on. Arvatakse, et see sammas on pühendatud Napoleoni üle saavutatud võidule. Ka tolleaegne mõisa omanik, kindral Kaulbars, olla selles sõjakäigus osalenud. Legend räägib valgest hobusest, kes Põhjasõja ajal haavatud kindrali sõjaväljalt ära viis. Hobune olevat siia maetud. Monumenti nimetatud “Valge hobuse sambaks” ja küngas, kus monument asub Valge hobuse künkaks. Monumendist on liikvel veel üks versioon. See olevat hoopis 1877 Vene-Türgi sõja Pleveni (Plevna) lahingus langenud mõisahärra F.K. von Kaulbarsi (1836-1877) mälestusmärk. Siit küsimus, kas ikka on seotud Napoleoni üle saavutatud võiduga, sest mõisahärra Kaulbars ei olnud siis veel sündinudki. Omalajal olevat siin olnud veel 8 kahuritoru, millest 6 varastati kohaliku asuniku poolt ära ja müüdi metalli kokkuostu. Tänapäeval olla säilinud 3 kahuritoru aga neid pidavat hoitama kuskil varju all. Kui sammas uuritud kimasime edasi Peipsi järve suunas. Tudulinnas uurisime, et äkki saab tuulikusse sisse aga kahjuks ei leidnud kuskilt vajalikku kontakti. Järgmine sissepõige tuli Järuska puusilla juurde. Päris äge ja korralikult taastatud puitsild, tasub kindlasti külastust. Siin on ka väike näitus Eesti kunagistest puitsildadest.

    Rannapungerjas käisime vaatasime üle tuletorni. Kurja, kahju, et sinna sisse ei saa. Ujuvsaun kimas ka Peipsile aga sama kiiresti kui sinna läks tuli ka tagasi. Lainetus oli küll järvel suht minimaalne aga sellest piisab kiiluta aluse korralikuks kõigutamiseks. Kimasime edasi Toilasse, vaatasime üle kohaliku Saksa sõjaväesurnuaia ja tahtsime sadama juurest Oru parki minna aga võta näpust sild remondis… Läksime siis ringiga. Park täiesti omal kohal ja purskkaevud toimetasid aga allikas oli täiesti kuiv, polegi varem siia sattunud sel ajal kui seal tilkagi vett ei ole. Kobisime Toila Spasse kotile. Ootasin midagi paremat aga natuke maha käinud see kohake. Iseenesest teenindus oli siin väga super aga s… ventikasse viskas koridorides olev ilgelt rõve suitsuhais. Huvi pärast vaatasin mis kanalid telekast tulevad… Kõik vene propakanalid täiesti saadaval, vot sulle siis tsensuuri. Hommikul vaatasime üle ka Pühajõe kiriku, üks veidi omamoodi kirik. Tornis on nii kukk kui rist 😉 Kirikuaias on veel näha ühe kiviristi jäänuseid.

    Ja ega siis saa kohe kodupoole kimada kui veel terve päev ees 😉 Puusalt tuli idee minna Narva – Jõesuusse ja sealt laevaga Narva sõita. Kimasime kohale aga mida ei olnud oli laev ning ei mingit infot kuskil selle kohta, et laev ei välju. Helistasin infoliinile sealt vastati, et laev peaks sadamas olema ja kohe väljuma aga no ei näinud mina laeva kusagil. Lõpuks helistati tagasi ja öeldi, et laev olla katki läinud. Nii, et seekord jäi lõbusõit mööda piirijõge ära. Kimasime siis sihitult Narva poole, tanki juures ei viitsinud peatuda. See seisis seal viimaseid päevi üllataval kombel polnud seal kogunemas ei mingeid rahvamasse. Miski paarkümmend inimest ehk oli kokku. Lõpuks Narvas aga ühtki tarka ideed ei tulnud mida külastada. Panime jälle puusalt, et läheks Vasknarva. Gepsu järgi oleks pidanud saama elektrijaamade juurest otse läbi Sirgala sinna. Aga tegelikkuses ekslesime kuskil karup… ja ei saanud kusagilt läbi. Sealt kust oleks pidanud saama ühe variandina oli väravad ees ja lukus, teises kohas polnud enam teedki ja seal käis usin õlitehase ehitus hoopis. Aga samas nägime elektrijaama kanalil päris huvitavat ja massiivset silda. Tundub, et see on vana kitsarööpmelise raudtee sild muidu poleks nii korralikku konstruktsiooni vaja. Kuskil võsa vahel sattusime ka mingi II MS mälestusmärgi peale, ei tea kas see ka maha võetakse või ei. Igatahes see kahurikoht oli juba ilusti sile ja rauajunn viidud sinna kus tema koht. Kahju muidugi, et ikka veel leidub pimedusega löödud idioote kes sõda ja okupatsiooni kummardavad. Milles see ekskavaator süüdi oli, et pidi põlema panema? Loodan, et jõustruktuuridel on auasi süütaja üles leida. Lõppkokkuvõttes ei saanudki kuskilt läbi ja ringiga ka ei viitsinud Vasknarva sõita.

    Võtsime suuna kodule väikse kõrvalpõikega Sinimäe muuseumi juurde. Möödaminnes jäädvustasime kohaliku piimapuki ka ära. Ja täitsa oli olemas siin see elektrijaama juurest ära toodud kahur kõrvuti teise samalaadsega. Kui juba siin siis tuleb uues vaatetornis ka käia. Eelmine kord kui siin luusisime siis veel üles ei saanud. Üks kohalik kass valvas teed aga oli nii kõvasti tukkuma jäänud, et ei teinud meist väljagi 😀 Igatahes väga head vaated avanevad ülevalt, tasub kindlasti käia kui sealkandis luusite. Muidugi miski pooletoobine vant on suutnud juba tornis sodimas käia.

  • Muu värk,  Viimne puhkepaik

    Sinna, kus olen pärija

    Kevadel sai käidud Tartu Linnamuuseumis vaatamas näitust matmiskommetest aga kohe polnud mahti kokkuvõtet teha. Näitusel sai päris hea ülevaate Tartu matmispaikadest ja kommetest alates keskaja algusest. Keskaja alguses maeti surilinasse õmmelduna või kirstus. Surilinas maetakse näiteks Egiptuses tänapäevalgi ja selle komplekt on poest saada. Kristlik komme üldjuhul keelas hauda isiklikke esemeid kaasa panna. Hauapanustena leitud sõled olid kasutusel riidekinnitusena ja mõningad mündid olid lihtsalt teerahaks kaasas. 16 sajandi keskpaigast alates hauapanuste hulk kasvab ning lisaks eelmainitule võib leida ka muid ehteid. Põhjasõja järgsetest matustest saab juba panuste järgi kindlaks teha usulist kuuluvust ja staatust.

    Haudadest on leitud ka nooleotsi, musketikuule ja väikseid kahurikuule. Need ilmselt pole hauapanused vaid pigem kadunukese surma põhjustajad.

    Üldiselt oli näitus põnev ja hariv. Kahjuks ülejäänud muuseum jäi seekord vaatamata ja seda mitte ajapuudusest vaid ühe kiibitseva noorhärra tõttu, kelle kas kodus pahasti või lihtsalt kiuslik. Näitusel polnud ühtki külastajat peale meie aga tal selle asemel, et kassas istuda oli vaja kuskilt ukse vahelt piilumas käia ja siis kisada “meil kantakse maske” See vennikese kiibitsemine muutus lõpuks juba koomiliseks. Lihtsalt käis ja piiluski kuskilt ning siis kas kisas üle saali või jooksis mööda ja halas midagi maskist. Samas ise letis istudes ei kandnud maski aga teiste kallal oli vaja vigiseda.

  • Viimne puhkepaik

    Uued trendid kalmistutel.

    Tuleb välja, et kalmistutele on saabunud uus aga samas väga vale trend. Ilmselgelt pole tegu üksikjuhtumitega kuna olen kuulnud seda juttu nii mitmelgi kalmistul. Nimelt lugu järgmine, platsiomanikud arvavad, et kui omavad platsi siis võivad sinna urne matta ilma kalmistuvahti teavitamata. Ei tea kust selline kiiks on tulnud…. Lugege enne urnimatuse ettevõtmist ikka eeskirja ka, või kui ei viitsi siis helistage kalmistuvahile. See, et omate platsi ei tähenda kohe sellele kõiki õigusi. Ärge unustage, et hauaplats on siiski võõras maa mida te kasutate lepingu alusel. Ärge propageerige seda omavolitsemise trendi, ei ole raske kalmistuvahile helistada ning urnimatus registreerida. Uskuge mind, see ei võta tükki küljest vaid pigem väldib hilisemaid ebameeldivusi.

  • Muu värk,  Viimne puhkepaik

    Bling, disain, prügi ja muud kummalised teemad

    Paar huvitavat asja vahepeal kalmistul silma jäänud. Vanad rehvid mis peaks olema jäätmejaamas on rakendust leidnud hauaplatsidel vaasidena. Minu meelest näevad uhkete graniidist hauasammaste taustal välja kuidagi eriti magedana. Võibolla on tegu mingite moodsate disainelementidega millest meie ei jaga midagi….

    Vot sellist blingi pole varem veel näinud 😀 😀 Ilmselt mingi moodne kohalik kunst. Muidugi hullult riivab silma see vanade kasutatud kahhelplaatide ja muu koduse kasutatud rämpsu kalmistule vedamine ja platsidele paigaldus. Nende koht võiks nüüd küll prügimäel olla. Pilte ei hakka panema, neid on blogis varasemast juba küllalt. Aga eks see näitab suhtumist, ju siis kadunukesed polnud rohkem väärt…. Sama teema on näiteks vanade küünaldega, kuidagi eriti raske on neid lähimasse prügikasti viia. Lihtsam ju naaberplatsi hekki sokutada.

    Üks väike anekdoot jutu jätkuks 😉 Moissei müüb Odessa turul tomateid, tuleb klient ka küsib mitu tomatit on? Moissei vastu, viis tükki. Klient räägib, paki sisse võtan kõik ära. Moissei vastu, ei saa kõiki, mida ma siis pärast müün. Anekdoot anekdoodiks aga selline situatsioon juhtus päriselt ja seda nüüd 21 sajandil 😀 Nimelt astusin sisse ühte Raplamaal hauakive tegevasse firmasse sooviga osta hauaplaatide aluseid. Küsin kas on ja mis maksavad. Vastuseks tuli on ja hind selline… Ütlen, väga hea, andke mulle 10 tükki. Ja siis märgati mu autol hauahoolduse reklaami ning jutt muutus kohe halaks. Oi teate me ikka nii eraldi ei müü vaid ainult koos paigaldusega jne. Ütlesin, et ok paigaldage mulle siis neid 10 tükki autosse. Siis hakkas teine hala, et noh kui ma teile nüüd ära müün mida ma siis pärast müün 😀 😀 Ja kusjuures nii jabur kui see ka ei ole, mulle neid ei müüdudki. Kusjuures olen neid sealt varasemalt mitmel korral võtnud mitme kaupa ning pole mingit kobinat olnud, et müüme ainult koos paigaldusega. Neil kordadel muidugi polnud autol reklaami ka 😉 Siit moraal sinna kontorisse ei tohi konkurendina minna. Mis te arvate kas peale sellist kummalist intsidenti ma lähen sinna veel… või soovitan mõnele seda kivitöökoda. Kusjuures ostan väga tihti üle Eesti analoogsetest kohtadest tarvikuid ja mitte kuskil pole probleemi olnud, et konkurent. Pigem on sõbralik suhtumine ja saab lisaks kaasa kasulikke soovitusi.

  • Viimne puhkepaik

    Kännud ja sammal põgenege

    Juba pikemat aega on küsitud, et kuidas saab hauaplatsilt ära suured ja inetud kännud. Ega ühest vastust polnudki. Käsivarrejämeduse kännu juurib labida ja kirve abil välja aga suurema puhul tekib jama. Kännufreesid küll ammu juba olemas aga üldjuhul ikka traktorilt käitatavad. Aga traktoriga pole võimalik platside vahel manööverdada ilma naaberplatse lõhkumata. Varasemalt mõnel korral oleme mootorsaega maha nüsinud aga see hull töö ning kette ja latte läheb nagu leiba. Kuna see kändude eemaldamise teema muutus aina aktuaalsemaks tekkis huvi kas väikseid kännufreese kuskil renditakse. Veidi uurimistööd ja selgus, et uudse asjana on on pisikesed bensiinimootoriga kännufreesid saadaval Cramo tööriistarendis. Egas midagi Pärnamäel tekkis kohe võimalus seda katsetada. Seal oli ühel platsil lausa 4 kändu mis oli vaja kuidagi kätte saada. Rendist läbi frees kärru ja minek, hea pisike aiakäru suurune riistapuu. Kaalu ainult kuskil 150 kilo kanti, nii, et hädapärast saab isegi üksi majandatud sellega. Natuke pusimist ja neli kändu olid läinud nagu poleks neid olnudki. Nüüdseks oleme kännufreesi kasutanud nii mitmelgi kalmistul ja ütlen, et väga hea riist kitsastesse oludesse. Saab hakkama isegi suure saarekännuga 😉

    Sambla eemalduseks ja piirete pesuks oleme mõnda aega kasutanud mobiilset survepesurit. Selle soetamisele eelnes päris korralik eeltöö leidmaks optimaalse survega pesurit. Liiga lahja ei pese mustust maha aga liiga võimas lammutab piirde ära 😀 😀 Lõpuks sai leitud sobilik ja seda on nüüd juba usinasti katsetatud, isegi vanad lootusetult sammaldunud vaasid saab puhtaks. Muidugi survepesuga pestes tuleb arvestada, et vanadelt hauaplaatidelt peseb maha viimasedki kirjete jäänused ja need tuleb uuesti üle värvida. Aga sama juhtub ka käsipesu puhul, nii, et ei midagi uut.

    Päris kõike ei saa survepesuriga pesta. Kas ei pääse veega ligi või on piire mikropragusid täis jne. Siis on alternatiiv käsipesu. Võtab küll aega aga asja saab. Kokkuvõtvalt saame nüüd kännud kätte ja piirded puhtaks lihtsamalt.

  • Muu värk

    Taagepera

    Möödaminnes põikasime lossi juurest läbi. See päris huvitava ajalooga loss, nagu need ikka omalajal on käinud käest – kätte, olnud pankroti äärel, siin on olnud ka vaimuhaigla ja kopsuhaiguste sanatoorium jne. Tänapäeval hotell ja spa. See tuleb ka ükspäev järgi proovida. Siin lähedal on isegi täitsa oma parunite kalmistu olemas, kahju ainult, et üsna räämas. RMK matkarada ka siinsamas olemas, kunagi korra isegi oleme selle läbi marssinud. Ja “Musukivi” juures saab musutada ka 😉

  • Tripid,  Tsill

    Ida – Virus mälu värskendamas.

    Vahel külastan vanu juba käidud kohti. Huvitav on vaadata muutuseid. Mõni kohake on aastate jooksul säilinud praktiliselt muutumatuna aga on kohti mida ei tunne äragi. Alustasime Tudulinna kiriku tudeerimisega. Siin pole praktiliselt midagi muutunud, huvitav kas see kirik üldse toimib. Ei ole siin kunagi mingit liikumist märganud. Edasi piilusime kohalikku elektrijaama. Huvitav, et siin pole kuulda olnud “paduroheliste” kiunu elektrijaama maatasa tegemise kohta. Kala ei pääse ju ujuma sinna kuhu tahab 😀 😀 Igatahes pais omal kohal ja tundub, et elektrijaam ka toimib. Huvitav, et siinsamas kõrval olevat maja ei ole keegi veel elamiskõlbulikuks teinud. Seisab juba aastaid kasutuseta, kuigi tundub, et keegi midagi nokitseb. Muru niidetud ja rämps koristatud. Ilus kohake elamiseks.

    Järgmine sihtpunkt oli Iisaku kandis olev matkarada. See on natuke teistmoodi kui muud RMK värgid. Vaatetorni ja lõkkekohtade ehitamisel on kasutatud söestatud puitu. Söestamist on kasutatud juba krt teab mis ajast puidu kaitsevahendina. Osad tegijad räägivad, et pidavat kordades parem olema kui pinotex. Kullaaugust sõitsime tuimalt mööda, ei hakanud ennast isegi ahvatlema sellega 😀 😀 Vaatetorni lähedal tee ääres näeb ühe vaigutuspuu jäänuseid. Sellist vaigu kogumise meetodit tänapäeval enam vist ei kasutata. Turnisime vaatetorni aga loodus on oma teinud ja siit ümbrust enam ei näe 😉 Viimati kui siin käisin siis ülevalt raba laudtee paistis aga nüüd näed ainult ilusaid männilatvu lähedalt.

    Vaatasime lõkkekoha ka üle. Täiesti ok oli, ei mingit läbu ega prahti ja küttepuid oli ka. Siinses grillimajas oleme kunagi isegi ööbinud 😉 Tegime väikse jalutuskäigu laudteel ka. Peale mõne sisaliku ja ühe päevakoera kedagi ei kohanud.

    Tagasiteel põikasime sisse von Rosenite kabeli juurde, see ongi veel ainus asi mis enamvähem säilinud. Kalmistu ise praktiliselt hävinud, üks raudaiaga hauaplats on veel näha ja kogu lugu. Väiksed muutused siingi. Kui viimati käisime siis sai kabelisse sisse ka aga nüüd on uksed keti ja tabalukuga suletud. Huvitav miks? Kas mõni pehmo kaebas, et võib auku kukkuda või mis 😀