fbpx
  • Viimne puhkepaik

    Sininõmme kalmistu

    Sininõmme kalmistul õige mitu tööd teinud aga ringi kolada pole olnud aega. Iseenesest on see põnev nii asendi, stiili ja kultuuri pärast. Seekord oli siin teha üks väiksem töö ja jäi veidi vaba aega luusimiseks. Omapärane juba selle poolest, et on päris kõrge künka otsas ja praktiliselt haudade vahel kõnniteid pole, veelvähem saab siin kuhugi autoga sõita. Müts maha nende meeste ees kes siin liiva vahetavad või piiret ehitavad, puhas käsi transport, isegi käsikäruga pole siin midagi väga teha. Tassidki seljas stafi kohale. Sattus päris palav ilm olema ja hullult oli kapsaliblikaid ühe niiskema koha peal janu kustutamas, polegi sellist suurt parve varem neid näinud, pildile jäi ainult üks väike osa nendest. Nagu kalmistutel ikka näeb ka siin kalmistul Vabadussõja mälestusmärki, mis piirkonda arvestades täiesti heas korras. Samuti näeb kõikvõimalikke põnevaid raudriste mida mujal tavaliselt ei näe.

    Üks päris omapärane “stiilinäide” jäi kuidagi eriti blingina silma. Platsil oli kasutatud kõikvõimalikke ehitusmaterjalide ülejääke mis minu arvates võiks nagu olla jäätmejaamas mitte kalmistul. Aga eks ilu ole ikka vaataja silmades, võibolla mul on mingi väärastunud ilumeel ja ei saa kunstist aru. Pildil ta niiväga hull ei paistagi kui tegelikkuses välja nägi. Ja muidugi leida platsidelt elus lille on omaette küsimus.

    Siin kalmistul on täiesti tavaline kui platsi äärte kõrguste vahe on meeter või rohkem ja muidugi omalajal platsi piirete ehituseks kohale veetud kõiksugu materjali vedeleb iga põõsa all. Mis on muidugi huvitav, et neid vanu omaaegseid emailkattega pildikesi näeb nii hauakivide kui puude küljes. Ja hauaplatsid on siis ka nummerdatud, sellist varianti ma pole mujal täheldanud.

    Kõikvõimalikke pesakaste ja lindude söögimaju näeb siin ka hulgaliselt, kuigi see pole midagi erilist, seda kohtab juba päris paljudel kalmistutel. Paar huvitavamat hauakivide pilti panin ka siia teistele vaatamiseks. Selliseid on seal kümneid ja kümneid.

    Lõpuks siis kalmistu parkla ja lillemüük ka üle vaadatud. Huvitav fenomen on see, et küünlaid praktiliselt müügil pole aga selleeest on lilleletid kilomeetri pikkused. Viskasin kiire pilgu peale ja mis üllatas….. Ei ühtki elus lille, ainult plastmass “Made in China”. Samas nii mõnigi plastikärakas nägi emalt üsna loomutruu välja.

  • Viimne puhkepaik

    Huvitavaid leide kalmistutel

    Sai jälle kõvasti erinevatel kalmistutel toimetatud ja ega siis saa jätta uudistamata mida põnevat inimesed on kunagi paigaldanud hauaplatsidele. Tagasihoidlikkusest on asi kaugel ja vahel ma ikka mõtlen, et kuidas küll 100 aastat tagasi tehti nii ägedaid asju ja kuidas need kohale toodi. Mõnel platsil on hauakivi ikka nii suur, et tänapäeval oleks selle liigutamiseks ikka päris kobedat kraanat vaja. Vaatasime ringi Viljandi vanal kalmistul, siin näeb jälle täiesti oma stiiliga riste ja raudaedu. Kui mujal on üldjuhul raudaiad nn.. odaotstega siis siin neid väga ei näe. Samuti näeb siin päris põnevate ornamentide ja kujutistega riste.

    Siselinnas näeb ka ühtteist omapärast. Nii tänapäevaseid moodsaid raudaedu kui kunagi ammu betoonist valatud riste. Üks natuke erilisem selline betoonrist jäi ka silma…. Miskipärast on sinna sisse valatud klaasikillud ja mitte lapiti vaid teravad servad püsti nagu siil okastega 😉 Huvitav miks küll selline… kas kadunuke oli kõva viinamees või sängitajad väiksed irvhambad. Kusjuures päris hullult on siselinnas kollase sildiga platse ja ega neid pole vähem ka Rahumäel. Just mõnda aega tagasi käisin üht sellist platsi korrastamas uutele omanikele pealematmiseks.

    Viru – Nigula kalmistu vanas osas on ka päris huvitavaid ristikesi, vanasti sepad ikka viitsisid möllata asjade kallal. Huvitav, et tänapäeval 3D printerite ja CNC pinkide ajastul selliseid ägedaid asju teha ei suudeta.

    Türi linnakalmistu on ka üks huvitav kohake, siia küll enamjaolt enam kirstuga ei maeta ja kalmistu näeb välja üsna trööstitu. Samas näeb siin päris huvitavaid mälestusmärke reas. Nii esimene ilmasõda, vabadussõda kui ka II MS. Siin jäi silma üks väga äge raudse pärjaga raudrist.

    Türi vabadussõja ausammas on siin ka päris huvitav, pole sellist kuskil mujal kohanud. Tavaliselt on ikka mingid vormis sõjamehed püssiga aga siin on sõjamehed kilbi ja mõõgaga. Mis veel eriti hea, et mehed on palja “kellaga”

    Rannamõisa kalmistul on jälle selline huvitav aiake kuhu saab viia küünla neile kelle hauale minna ei saa

    Pärnu vana kalmistu näeb ka natuke omamoodi välja, mõned põnevad ristid jne. Üks huvitav nähe on siin kalmistul, mida tavaliselt näeb Virumaa kandis. Platsid on siin enamjaolt plaaditud, sai isegi siin üks selline töö tehtud. Kui tavaliselt loodus võtab omale kas mõne risti või piirdeaia aga siin on oma valdusesse võetud piirdepost.

  • Tripid,  Tsill

    Raikkülas

    Sada korda mööda kimanud Raikküla mõisast aga aega pole olnud lähemalt tutvuda. Seekord said asjad plaanitust varem aetud ja vaba aeg tuli kohe kasulikult ära kasutada 😉 Kahjuks siin peahoone ikka veel taastamisjärgus, uus katus ja uksed muud praktiliselt mitte midagi. Aga noh eks mõis tahab palju raha ka, et asja saada. Raikküla mõisa kohta esimene kirjalik teade on 1469 aastast. Seda mõisa on korduvalt ka ümber ehitatud suurem toiming oli ilmselt 1804 aastal kuid see hävis tulekahjus 1817. Peahoone taastati 1819-20 ehitusmeister Oebergi juhatusel. Suuremad ümberehitused olid ka 1887 aastal mil puittrepp asendati paekivist terrassiga. Peale mõisa võõrandamist paigutati sinna 1920 aastal lastekodu. 1958 aastast alates oli siin eriinternaatkool. 1960 aastal põles maha ja oli kuni 1980 ndate aastateni varemetes. Siis ehitati uued vahelaed ja pandi uus katus. Aastast 2000 on asi erakätes aga ega asi selle paarikümne aastaga väga liikunud ei ole, loodame, et kunagi saab ikka valmis ka. Siin on muidugi kunagine omanikering olnud päris huvitav Fersenid, Bistramid, Staalid, Keyserlingid. Keyserlingid olid ka mõisa viimased omanikud enne võõrandamist.

    Väidetavalt olla siin kompleksis säilinud 15 hoonest 14, väga hea protsent 😉 Viskasime mõnele veel pilgu peale, eriti äge ja stiilne on see kuivati-ait oma pika kaaristuga. Hooneid siin tõesti on aga kahjuks enamus suht trööstitus olekus. Siin olla kuskil ka üks põnevaid mõistatusi – suurejooneline maa-alune ehitis, mille kohta info ajalooürikutes puudub. Selle vaatan ka ükspäev üle kui saab. Kaks kohalikku kassi pidasid valvet, üks tuvastamatu mustriga kiisu oli õige julge ja poseeris rahulikult.

    Mõisast paar kiltsa eemal asub ka viimaste omanike kalmistu. Kui silt tee ääres ei oleks siis ei leiaks elusees kuskilt võsast midagi üles. Kunagi on siin isegi vist veits hooldatud aga noh jh. Kui jätate seal käimata ei kaota midagi.

  • Tripid,  Tsill

    Saatse saapa taga käidud.

    Ringi kolistades satub aegajalt igasugu põnevatesse kohtadesse 😉 Ilusad ilmad ja miks mitte nats ringi tuustida, eriti kui saab veel ühendada meeldiva kasulikuga. Seegi kord tuli paar tööpakkumist üle vaadata kohtades kuhu niisama lihtsalt ei satu. Kui Kuusalus ja Tapal asjad aetud võtsime suuna Eestimaa kõige kaugemasse nurka kuhu saab sõita viisavabalt transiidina läbi Venemaa 😀 😀 Võtsime asja rahulikult ja plaaniga, et kui midagi põnevat näeme siis viskame pilgu peale. Tundub, et Ida-Virus on jube populaarne nukkude tegemine nii mõneski bussijaamas või külapiiril võib kohata ühtteist põnevat. Sellest Väike-Maarja nukuplatsist sada korda mööda sõitnud aga koguaeg kiire, pole mahti olnud tutvuda. Seekord tegime asja teoks, tõsiselt äge kohake ja mida kõike siin taaskasutusena ei näe. Soovitan soojalt mööda sõites seal väike jalasirutus teha.

    Seigeldes jõudsime Mehikoormasse, vaatasime siin töö üle ja ega siis saa jätta üle vaatamata ka kohalikku eluolu. Mis mind nagu üllatas, et majad ja aiad siin ikka väga korras ja puhtad, pole nii korras alevit ammu näinud. Muidugi ega ma iga nurga taha vaadanud ka aga need kohad kus me käisime olid küll väga ok. Piirivalve hõljuk oli ka järve kaldal stardivalmis, huvitav kuipalju seda riistapuud siinkandis kasutatakse. Siinsamas on ka 1938 ehitatud Mehikoorma tuletorn ja mälestuskivi II MS loodud sillapea kohal. Päris huvitav on ka 2006 avatud ausammas II MS Eesti riigi taastamise eest võidelnud eesti meestele.  Vaatasime üle veel 1895 aastal ehitatud ja II MS puruks pommitatud luteri kiriku varemed.

    Lõpuks võtsime suuna Saatsele, poleks seda väikest tööotsa muidu ette võtnud aga just sportlikust huvist tegime asja siiski teoks. Ega igapäev ei saa sõita transiidina viisavabalt läbi Venemaa 😉 Huvitav, et läbi Saatse saapa saab sõita isegi jalgrattaga aga seisma jääda ja jalga maha panna ei tohi. Aga mis siis saab kui ratas katki läheb või autol rehv puruks… Siis kohe piiririkkuja ja peetakse kinni või…. Huvitav, et sealne kalmistu oli suhteliselt hooldamata, algul ei jaganud matsu miks nii aga siis plahvatas ära…. Piirid ju kinni ja siin enamus hooldajaid elab teisel pool piiri. Kuna jõudsime siia suhteliselt hilja ja kihulased tahtsid meid ära süüa vaatamata sääsetõrjevahendi kasutamisele jäi ringi vaatamata. Tundus, et sääsetõrjevahend meelitas neid veel rohkem ligi. Ühesõnaga siiapoole tuleb uuesti üks tripp ette võtta.

  • Viimne puhkepaik

    Suvised renoveerimis- ja ehitustööd kalmistutel

    Siin mõned huvitavamad ehitustööd lahti kirjutatud. Huvitav, et meil see pandeemia pani pidurit isegi kodumaisele materjalile. Näiteks käsitsi murtud paekivi ootan vahel rohkem kui kuu aga mis teha, hea, et üldse saab. Paekiviga jännates juba selgeks saanud, et iga paekivi ei kõlbagi kalmistule panna, see lihtsalt ei kesta. Huvitaval kombel on meile sattunud tegemisse kõik päris suured platsid.

    Selle platsi puhul tuli kõigepealt määratleda kalmistuvahiga platsi tegelik suurus. Tuleb välja, et meil on veel kalmistuid kus nö. standartmõõte polegi, kui ruumi on siis ehita nii suur kui tahad. Õnneks sel korral asi nii hull ei olnudki, paar lihtsat reeglit ainult, naabrite piiridest välja minna ei tohi ja kitseradu ka pole vaja platside vahele 😉 Egas midagi kui mõõdud selged tellisime ära mittestandardse paekivi. Enne kivide saamist valmistasime platsi, ette, et pärast saaks piirde kohe kiirelt paika. Selleks tuli ikka hulk tööd ära teha, vana pinnas pealt ära, piirdealus sõelmetega täita, kõrgused paika ajada jne. Lõpuks kui paekivi käes tuli hakata seda legona kokku panema. Kui kivid kokku sobitatud siis hauakivi puhtaks, aluskate paika ja liiv peale

    See plats oli päris põnev väljakutse, tuli anda väga vanale platsile uus ilme. Kui kalmistuvahiga piirid paigas ja tellija soovid kirjas läks toimetamiseks. Kõigepealt tellisime ära erimõõdus paekivi ja siis läks eeltöödeks. Siin tuli nii platsi tasandada kui sireleid juurida, kuidagi tuli roostest ja vanast värvist puhtaks saada raudristid ja need üle värvida. Nagu ikka tuleb tööde käigus üllatusi, põlve otsas selliseid riste roostest päris puhtaks ei saagi aga see polnudki asja juures kõige hullem. Probleem oli ristide otseks saamine, väiksemaga polnud probleemi, kaevasime tagant lahti ja tõukasime otseks. Suuremaga aga üllatusi palju, eks ma ole neid ju kümneid ja kümneid otseks ajanud aga nii suurt kivi kui selle risti alus pole veel näinud. Kaevasin kivi tagant pea meetri sügavuselt lahti aga kivi oli veelgi sügavamal, huvitav mismoodi talumehed selle omalajal hobustega kohale tarisid ja paika panid…. Proovisime kangidega liigutada ei midagi, lõpuks ei jäänudki muud üle kui pikk rihm ümber ja autole sappa…. aga mu 2 tonnine auto isegi ei liigutanud seda. Mõned mehed räägivad siin lamedast maast. Tekkis juba tunne, et äkki ongi lame 😀 kivi ongi läbi maa ja altpoolt on mutter otsa keeratud 😀 😀 Tuli paar korda hooga tõmmata enne kui veidigi otsemaks saime. Kusjuures päris otseks ei saanudki. Lõpuks ladusime piirde paika ja liiv peale. Tulemus sai päris äge mu meelest.

    Sellel platsil lammutasime välja lagunenud peenrapiirded ja tegime äärekivist uued, pesime puhtaks piirde, vaasi ja vahetasime liiva. Lisaks läks vaasi uus muld ja lilled.

    Sellel platsil eemaldasime vana kõnniteeplaatidest piirde, neid sai ikka terve kuhi aga õnneks oli jäätmejaam siinsamas lähedal, sai kohe ära anda. Samas läks utiliseerimisele ka kaks vana plastvaasi kuid betoonvaasi säilitasime, selle pesime puhtaks, panime uue mulla ja istutasime lilled. Pesime puhtaks platsil oleva hauakivi ja lisasime puuduoleva daatumi. Lisaks paigaldasime veel ühe hauakivi ja istutasime madalakasvulise elupuu. Lõpuks paigaldasime uue paekivipiirde ja täitsime platsi uue liivaga. Aluskate käis ka ikka liiva alla 😉

    Selle platsi puhul oli ka tegemist ühe huvitava tellimusega. Kõigepealt nagu eelmiselgi platsil kõnniteeplaadid pealt ära ja jäätmejaama. Eemaldasime platsilt vana liiva ja mulla, mis muide kliendi soovil ei läinud jäätmejaama utiliseerimisele, vaid segasime kogu selle asja omavahel ära ja see segu läks platsile tagasi uueks täiteks. Siis võtsime lahti vana kõnniteeplaatide all olnud paekivipiirde, puhastasime ära ja ladusime tagasi. Lisasime juurde õige mitu meetrit uut paekivipiiret, ühele hauakivile puuduva daatumi, puhastasime vaasi ja valmis ta saigi. Mõnikord saab renoveerides vanast laialivajunud piirdest päris asjaliku asja, ei peagi kohe uut hakkama ehitama.

    Siin juurisime välja kõigepealt ca 15 meetrit põõsaid, tasandasime platsi, ajasime otseks viltuvajunud hauakivi, pesime puhtaks nii hauakivi kui hauaplaadi. Paigaldasime kaks uut vaasi koos lilledega, istutasime kaks madalakasvulist elupuud. Lõpuks panime paika paekivipiirde ja täitsime platsi liivaga.

    Siinsel pikalt hooldamata platsil oli soov puhastada piire ja vahetada liiv. Alguses tundus, et siin pole mingit piiret olemaski mida puhastada aga platsi servades labidaga sonkides ilmus ühtteist ikkagi maa seest nähtavale. Egas midagi, kõigepealt eemaldasime platsilt vana pinnase, kaevasime välja kunagi piirdeks olnud kivid, puhastasime ära ja ladusime tagasi. Umbes meetri jagu puuduvaid kive otsisime lähedal asuvalt põllult juurde. Lõpuks puhastasime hauakivi ja täitsime platsi liivaga. Silmailuks jätsime platsile alles ka seal olnud püsiku.

    Selle kallakul oleva platsi puhul oli kõige mõistlikum ehitada puitpiire. Muud lahendused oma raskuse tõttu seal ilma betoonita paigal püsida ei taha. Platsil olevad hauakivid olidki juba servalt alla vajumas, need tuli veidi sissepoole ringi tõsta. Ka siin tuli ohtralt juurida enelahekki ja üks suur sirel. Lõpuks kui plats tasandatud, hauakivid pestud ja piire paigas lisasime uue liiva ja ehitasime nõlvale paeplaatidest väikse trepi.

    Mingil ajal oli moodne teema katta platsid kõnniteeplaatidega seda ilmselt lootuses muuta platsid hooldevabaks. Mingil hetkel jäi see soiku aga tänapäeval hakkab jälle moeasjaks saama. Aga paraku ei ole meil midagi sellist mis oleks päris hooldevaba, plaadid võib ju panna kuid needki vajavad hooldust muidu on sammal kohe seljas. Siinselt platsilt eemaldasime just sellised sammaldunud plaadid ja proovisime platsile uue ilme anda. Kõigepealt tuli muidugi läbida hulk vastavaid protseduure, et plats saaks mõistlikku suurusesse, ei ole mingit mõtet hooldada megasuurt platsi kui näiteks sinna on maetud ainult üksikud inimesed ja tulevikus pole plaanis juurde matta. Kui paberimajandus korras sai hiigelsuurest platsist ilus väike puitpiirdega platsike. Siia platsile tegime ka puidust lillepeenra piirde ja istutasime lilled.

    Siin tegime seni piiritlemata platsile tänava äärekivist piirded. Peale kooskõlastusi kalmistuvahiga ja piiride määratlusi eemaldasime platsilt murumätta, tasandasime platsi ja ehitasime uue piirde. Siinsel kalmistul on nõue, et platside vahelt peab saama läbi käia, vastavalt sellele sai plats ka tehtud.

    Selle platsi puhul pesime puhtaks betoonpiirde ja kujundasime platsi ümber, põõsa ja mõned üleliigsed hostad eemaldasime, samuti läksid jäätmejaama platsil olevad vanad kõnniteeplaadid. Kui kõik ettevalmistused tehtud, tellijaga projektimuudatused läbi arutatud läks platsi plaatimiseks. Platsile panime 40×40 cm betoonikarva plaadid, need pea samas toonis olemasoleva betoonpiirdega.

  • Viimne puhkepaik

    Suvised platsihooldustööd

    Mõnda aega tagasi sai juba kirjutatud mõningatest meie töödest lähemalt, katsun jätkata seda traditsiooni, et mõned huvitavamad hooldustööd lahti kirjutada. Paar näidet ka sellest kuidas saab unarusse jäänud platsid korda. Samas igakord ei olegi platsid unaruses vaid lihtsalt puudub oskus ja jaks neid korrastada. Katsume neid siis omaltpoolt aidata kes ise ei oska või ei jaksa.

    Sellel platsil on ilusti näha mis juhtub kui istutada platsile paar pisikest põõsast kuid ei raatsi neid pügada. Lõppkokkuvõttes tuleb kõik välja juurida, et platsile saada veidikenegi uut välimust. Siin lisaks põõsaste väljajuurimisele pesime survepesuriga puhtaks piirde ja vahetasime sammaldunud liiva. Liiva puhul on ka enamjaolt see jutt, et pange lihtsalt vanale peale aga paraku päris nii ei saa. Enamusel platsidel on korduvalt liiva peale pandud ja järjekordset uut liiva pole lihtsalt mitte kuhugi panna kui platsil on juba kuhi peal. Piirdepesu juures tuleb alati ennem hoolikalt vaadata kas ikka kannatab survepesu või tuleb käsitsi pesta.

    Siinsel platsil vahetasime liiva. See tähendab, et riisud vana liiva kokku hunnikusse paned uue aluskatte ja liiva ning vead vana liiva minema jäätmejaama. Mõned kliendid räägivad, et lükake kuskile põõsa alla, kuid nii teha tegelikult ei tohi. Mõnel üksikul kalmistul on veel koht kuhu vana liiv ladustada aga valdaval enamusel sellist kohta pole. Lisaks liivavahetusele panime uued vaasid, lilled ja küünlad, puhastasime piirde, pesime puhtaks nimeplaadid ja panime neile uued ühesugused alused. Siin platsil näeb samuti juba natuke käest lastud elupuid, needki proovisime ühte mõõtu saada. Nii suuri ja kiirekasvulisi elupuid oleks mõistlik kaks korda aastas lõigata, et neid kontrolli all hoida.

    Siinse platsi puhul kaevasime kõigepealt pinnasest välja osa piirdest ja puhastasime samblast. Vot selle piirde puhul poleks olnud survepesu isegi mõeldav mitte aga käsipesuga sai asja küll. Seejärel eemaldasime ja utiliseerisime vana kruusa, panime uue aluskatte ja kruusa. Hauaplaatidele panime uued alused ning hauakivid paigaldasime alustele. Tavaliselt peseme hoolduse käigus puhtaks ka hauaplaadid ja hauakivid kuid siin soovisid tellijad neid ise puhastada.

    Siin teostasime kõige tavalisema liivavahetuse. Nii nagu ikka, vana ära ja jäätmejaama ning uus aluskate ja liiv. Siinse platsi puhul polegi muud varianti kui tahad mõneks aastaks osjadest ja sõnajalgadest lahti saada. Kui taimed on juba võimust võtnud platsil siis rohimine enam väga ei aita.

    See plats tahaks juba suuremat hooldust aga vastavalt kliendi soovile üritasime seekord kuidagi rohust lahti saada. Midagi isegi õnnestus ajutiselt saavutada, kuid kui siin pinnakatet ei vaheta siis paari nädalaga on tagasi algne välimus.

    See paar aastat hooldamata plats oli omaette põnevas kohas, sinna saab läbi Venemaa sõites 😉 Hooldamata oli tegelikult seetõttu, et piirid kinni ja hooldama ei pääse. Siin puhastasime umbrohust, istutasime lilled ja panime küünla. Siit kalmistult kadusime muidugi välgukiirusel, kihulastest oli õhk nii paks, et lausa mustad pilved olid neist. Need imepisikesed kurivaimud ju närivad igaltpoolt ja sääsetõrjevahend mõjub neile nagu suuvärskendi 😀 😀

    Siin oli algselt juttu uuest piirdest kuid peale vana liiva eemaldust ja piirde pinnasest väljakaevamist selgus, et paekivi on heas seisus ja vajaks ainult puhastust. Puhastasime piirde, panime uue liiva, pesime puhtaks hauakivi ja kärpisime pikalt hooldamata naaberplatsilt välja kasvanud elupuud ja tulemus sai päris hea.

    Sellel platsil ajasime sirgeks ja puhastasime paekivipiirde. Kuigi siin oleks juba mõistlik olnud paekivi välja vahetada, ilmastik on oma töö ära teinud ja paekivi ära lagundanud. Ehk kestab veel mõne aja. Lisaks vahetasime liiva, pesime puhtaks hauakivid ja pügasime vähe puid.

    Kokkuvõtvalt võib öelda, et igakord polegi vaja uut ehitada. Vahel piisab vana ülesleidmisest ja puhastusest 😉

  • Matkad looduses,  Tripid

    Aegna

    Pole sada aastat Aegnal käinud, paras aeg mälu värskendada ja vaadata mida uut saarel on. Egas midagi sebisime piletid, viuh laevale ja tuld ainukesele Tallinna saarele 😉 Merelt on Tallinnale päris hea vaade, kahju ainult, et kilukarbivaade on klaaskärakatega ära rikutud.

    Sadamas maja ja kohe saarele tiiru tegema. Huvitav, et siin on veel varemetes päris ägedaid maju. Võiks ju olla juba ammu korda tehtud. Põikasime korra Hugo juurest ka läbi, vaatasin tal seal jummala äge kanatrepp tehtud 😉

    Tagant tõugatuna professionaalsest kretinismist vaatasin üle ka kohaliku kalmistu. Esimesed kirjed Aegna kalmistust pärinevad 1736 aastast ja viimased matmised toimusid 20 sajandi alguses. Palju siia maetud on reaalselt ei tea ilmselt keegi aga arvatakse, et kusagil umbes 100. Siin ka paar mälestuskivi. Üks on püstitatud kahele Nõukogude mereväelasele, kes hukkusid 1947 aastal mingi plahvatuse tagajärjel. Teine on pühendatud 1996 aastal õnnetult hukkunud saare metsavahile Raevo Lillele. Kunagi olla siin ka kabel olnud aga see võeti lahti ja viidi elanike sundkolimise käigus 1922 aastal Rohuneeme külla kus see uuesti püsti pandi. Siinsamas on ka mõned rändrahnud

    Nats lonkimist ja juba olimegi labürindi juures. Millal see rajati pole ka väga täpselt teada, arvatakse, et kuskil 12 – 15 sajandil. See oli pikki aastaid täiesti unustusehõlmas ja keegi isegi ei mäletanud enam kohta kus see asus. Aga nüüd on ta jälle nähtaval ja korras. Läbi käia aega kahjuks ei olnud aga eks ükspäev teen selle ka ära. Lihtsalt paari kohta oli veel plaanis külastada ja laevale oli ka vaja veel jõuda.

    Tuustisime vähe ka Peeter Suure merekindluse varemetes. Siin seda ka ikka natuke on aga nii nagu Naissaarelgi on siin samuti enamus metalli sujuvalt Emexsisse tassitud omalajal. Siin oli miski ca 3 kilomeetri tuuris raudteed ka kasutusel. Aegna rannapatarei hävitati 1918 aastal sakslaste eest taganevate punaväelaste poolt kuid Vabadussõja ajal suudeti need riigikaitse seisukohast väga olulised rannakahurid taastada. Aegna saarele asutati 1922 komandatuur ja juba aastaks 1930 oli komandatuuri koosseisus 331 sõjaväelast. Koos Eesti okupeerimisega läks saar Nõukogude vägede kätte. Eestist taganevad venelased hävitasid 1941 jällegi kõik rannakaitsekahurid, laskemoonalaod ja osa elumaju. Peale II MS oli siin õhutõrjeväeosa ning 1950 aastate lõpus asendusid need piirivalvega. Omalajal sai nendes patareides sees ka kolatud. Aga mõned head aastat tagasi arvati mingite lumehelbekeste poolt, et see ikka jube ohtlik ja pommigrupp käis seal pauku tegemas, et jumala eest midagi ägedat ei säiliks. Sellest tsirkusest ilmus Maalehes kirjatükk ka.

  • Tsill

    Paar uut asja jälle üle vaadatud.

    Möödaminnes on Kärde rahumajakest sada korda vaadatud ja Kärde mäe parklas selga sirutatud aga preilikivi siiani üle vaatamata. Nüüd sai see ka lõpuks üle vaadatud. Kärde viimase mõisniku Victor von Stackelbergi tütre Rita surma kohta liigub mitmeid legende. Teada on, et neiu uppus Kuremaa järve. Legend räägib aga, et 21-aastane mõisapreili uputas end õnnetu armastuse pärast talupoja vastu, mis oli temasugusele aadlikule keelatud. Mis tegelikult juhtus ei tea ilmselt keegi. Siia mäele plaaniti ka perekonna surnuaega aga kahjuks see ei teostunud segaste aegade tõttu. Väidetavalt olla mõnda aega tagasi miski talumehe keldri pealt üles leitud ka algse hauaplaadi tükid. Vaatasin, et varsti hakkavad õitsema ka piibelehed mida on siin metsaalune täis. Ja käbisid tuleb ka sel aastal kõvasti, kuused lausa punetavad nendest