fbpx
  • Tripid,  Tsill

    Egiptuse trip, lähiümbrusega tutvumas

    Nii, uus päev. Tänane päev kohanemiseks ja ümbrusega tutvumiseks. Vaatan kõigepealt valges kah rõdult välja. Õhtul ei näinud essugi, maantee siinsamas, selle müra üllataval kombel tuppa ei kosta. Kohe üle tee veepuhastusjaam, huvitav kas sinna läheb reovesi puhastuseks või tehakse seal nt mereveest joogivett… Kirjade järgi seinal peaks seal mereveest joogivett tehtama. Täna ei kiirusta, kui pestud kustud kammitud kobin sööma. Väike omlett ja muud põnevat läheb kaubaks. Omletti tehakse siin laivis, täpselt nii mitmest munast kui ütled ja lisandid saab ka sisse meelepärased valida. Ja muideks härjasilmana praevad ka kui tahad 😉 Manustasin lisaks mõned puuviljad ja vaatasin mis asju ajab laudade vahel üksik linnuke. Huvitaval kombel ei ole siin tuvisid laudade vahel töllamas, katusel istub küll terve parv aga kus nad toituvad ei tea.

    Peale sööki põgus tutvus hotelliga valges ka, basseine siin jätkub nii köetavaid kui kütteta, laste jaoks oma basseinid. Tegin randa ka väikse tiiru päris kobe teine. Siin on enamjaolt igal hotellil oma rand ja naaberranda naljalt ei saa, turvamees istub ja valvab. Siin hotellis isegi oma spa olemas. Juba on ka selgeks saanud kõikvõimalike infotahvlite põhjal, et vene keelega peaks siin hakkama saama suht okeilt. Vahepeal jäi silma üks “Saaremaa seppade” metalltrepp 😉

    Nüüd vutvutvut ümbrusega tutvuma 😉 Tegin ühe pildi ka oma hotellist tänavavaates. See on ainult üks pisike tiib hotellist ja mu tuba on seal ühe torni sees 😉 Kesklinna poole ei hakanud vantsima, see kuramuse kaugel, sinna plaanisime ükspäev minna eraldi. Kohalik kalmistu vaja üle vaadata jne. Ühesõnaga suund tuli Sahl Hasheeshi poole, seal kuskil pidavat olema ka turistide poolt nõutud kaubakeskus Senzo Mall kust pidavat saama osta kõike 😀 😀 Kusjuures teed on siin päris head aga mis hakkas kohe silma, et ei mingit sadevee äravoolu… Ilmselt pole seda vaja ka kui aastas 2x sajab 😀 Ma muidugi kujutan ette milline paanika siis liikluses on kui teed muutuvad basseiniks. Muidugi iga natukese maa tagant on tänaval “lamav politsei” kiiruse piiramiseks. Siin tundub liiklus olevat suht suva teema. Politseiposte on samuti nii mõneski kohas, nende juures saad sõita ainult siksakki. Siin on ka miskit meie kure laadsed linnud toimetamas. Vaatasin kuidas need sörkisid karjas muruniitja järgi nagu meil varesed põllul adra järgi 😀 😀 Muideks vareseid siin on ja kraaksuvad nii eesti, vene kui kohalikus keeles 😀 😀 Mingi päris ilus kollaste õitega puu kasvab siin praktiliselt igalpool, mis tal nimeks ei tea. Kõiketeadev Google annab nimeks “Tecoma stans” kas see ka õige on ei tea. Kui on siis on tegu mitte puuga vaid hoopis mitmeaastase kollase leedri põõsaga. Jõulublingi on ka juba kõik tänavaääred täis. Hotelle on siin kõikvõimalike ja võimatute nimedega. Väike mošee jäi ka tee serva, mõtlesin, et lähen vaatan sisse aga tundus, et hakkas palvuse aeg, ei hakanud segama. Väikestel bussidel käib siin enamjaolt pagas katusel, isegi ühel suurel bussil hakkas see silma kuidas bussijuht kohvreid maha laadis 😉 Prügikastidega on siin ka selline kummaline teema, mõne hotelli ees näed moodsat euroopalikku turistide jaoks mõeldud sorteerimisvõimalust. Üldjuhul see päris nii ei ole. Tänavad enamjaolt plaaditud, mitte just kõige kvaliteetsemalt aga siiski. Ühes lillepeenras hakkas silma meie mündi taoline taim, kohe näpud sisse ja lehed hamba alla 😀 Münt mis münt 😀

    Moblamast oli päris ägeda lahendusega, nagu palm 😉

    Sinna ülalmainitud poeni marssida ei viitsinud, tudeerimiseks käis kohalik “Anton” nimeline kaubamaja küll ja veel. Mida kõike siin ka ei näe, nii kive, koralle kui jumal teab mida. Huvitav, et lisaks hotellile kohtab ka linnapildis päris palju venekeelseid silte. Ja mis veel huvitav kui Türgis nt apteegid väga ei reklaami vändagängsteri värki siis siin praktiliselt iga apteegi seinal reklaam Viagra ja Cialis 😀 😀 Poodides hindu väljas ei ole, eks hind on “näo” järgi, turist ju maksab seda mis küsitakse. Müüjad on küll vähe tüütud aga kui sa nendest välja ei tee siis väga ei tüüta ka. Hindadega kaubelda kannatab päris hästi, väike algus juba tehtud 😉 Kilo maasikaid läks kaubaks. Üks poeke oli siin “Antoni” kõrval täitsa fix hindadega, siit sebisin omale beduiini rätiku safari jaoks. Müüja sidus kohe pähe nii nagu linnas käiakse 😉 kõrbes asi vähe teisiti.

    Vahepeal oli õues juba pimedaks läinud kuigi kell alles 17.00 Lonkisime tagasi hotelli poole. Sai pimedas paar blingi pilti ka tehtud. Ah jaa ülekäiguradu peaaegu ei ole, siin lihtsalt minnakse üle tee seal kus vaja. Iga takso mis mööda sõidab laseb törtsu signaali ja pakub küüti. Sellest värgist kirjutan ka ükspäev pikemalt.

    Hotellis oli vahepeal kuuse juurde ilmunud jõuluvana põtradega. Maasikad tuppa ja õhtust sööma. Täna näksisin ainult magusat veidi, toas ootasid ju maasikad 😀 😀 Toas oli päris tsill rõdul istuda, maasikaid nosida ja imetleda kohalikku liiklust.

    Esimese päeva mulje, kohalikud müüjad ja taksojuhid on küll tüütud aga sõbralikud. Homme on tasuta linnatuur, vaatame mis seal näeb ja kuuleb.

  • Tsill

    Kernus

    Möödaminnes põikasime sisse Kernu mõisa, uurisime paisjärvel vesiroose ja mõtlesime, et huvitav kaua võtab aega järve puhastus. Juba aastaid räägitakse sellest ja isegi raha vist pidavat selleks olema aga nagu ikka venib see kumm lõpmatuseni. Tea kas oodatakse millal järv päris kinni kasvab või midagi muud. Ei ole kunagi aru saanud seda ametkondade meeletut bürokraatiat ja kummivenitust. Ilmselt on otsustusvõimetuid kontorirotte liiga palju. Arvan kui pooltele kinga anda ei kaotaks ühiskond midagi ja see allesjäänud pool hakkaks ehk kinga hirmus ennast liigutama. Kui seda kummivenitust poleks oleks paljud asjad ilmselt poole kiiremini valmis ja saaks uusi projekte aretada.

    Mõisast endast ei hakka pikemalt kirjutama, sellest on siin juba kirjutatud. Võtsime väiksed kohvid ja luusisime veidi ringi. Iseenesest täiesti korralik ja ilus asi. Mõned toad muidugi veidi segamini aga sealt just lahkusid külastajad ja koristaja pole veel jõudnud, see lisas veidi ehedust 😉 Päriselt ei ole seal voodid tegemata 😀 😀 Mind muidugi veidi häirivad nende renoveeritud mõisate juures küprokiga piinlikult sirgeks aetud seinad ja haiglalik steriilsus. Ehedus on ära kaotatud. See trend hakkab eriti silma meie mõisates. Kuna olen läbi käinud päris arvestatava hulga mõisaid Eestis, Lätis ja Venemaal võin julgelt väita, et naaberriikides see asi nii hull ei ole. Seal katsutakse ikka säilitada originaalsust. Aga noh eks ilu on ikka vaataja silmades.

    Piilusime keldrisse ka, seal isegi natukene säilitatud päris seina. Lähiajal peaks siin mõisa keldris valmima baltisaksa sugemetega privaatne spa. Siis on jälle põhjust tulla piiluma 😉

  • Tripid,  Tsill

    Mäetagusel.

    Mõnda aega tagasi sai siin kogukonnareisiga aga siis polnud aega ringi vaadata. Nüüd natuke asja sinnakanti. Teel sinna hakkasid silma ühed vahvad varemed mille sisse tehtud mänguväljak. Tuli välja, et see oli ilmselt vana koolikoht Atsalamas. Lahe idee ära kasutada vanad koolimüürid. Kui tööasjad aetud käisime uurisime seda keskuse osa ka mis eelmine kord nägemata jäi. Mõisa asutajaks arvatakse olevat Peter von Tiesenhausen. 1617 aastast sai mõisa omanikuks Tuwe Bremen, seejärel Wrangelid ja ka Unger – Sternbergid. Põhjasõjas põles mõis maani maha ja läks 1733 aastal pea paariks sajandiks von Rosenite kätte. 1736 aastal asus siin valitsema Otto Fabian von Rosen, kes omas Eestis veel lisaks nelja mõisa ning oli ametilt Liivimaa maanõunik ja auastmelt Venemaa Keisririigi kindralmajor. Samal aastal sõnastas Otto Fabian von Rosen deklaratsiooni, millega põlistas pärisorjusliku Balti eriolukorra. Kuid samas väidetavalt vennastekoguduse liikmena toetas ta talupoegadele hariduse andmist. Oma lõpliku kuju sai hoone 1820 ja 1890 aastate ümberehituste ajal. Kuni 1919 aasta võõrandamiseni kuulus mõis von Rosenite aadliperekonnale. Peale seda tehti mõisa kool. 1990 aastate algul restaureeritud mõisahoones asus 2017 aasta lõpuni Mäetaguse vallavalitsus. Hoone ehteks on vestibüüli historitsistlik laemaaling ning mõisaajast säilinud 2 pronksist lõviskulptuuri. Mõisa sisse seekord kahjuke ei pääsenud, sega tuleb korra veel sinna asja teha 😉 Siin tegelikult ka paljureklaamitud jäägrimuuseum aga no ei õnnestunud sinna ka kohe kuidagi sisse saada. Milleks muuseumi pidada kui sinna sisse ei saa…. Nii, et ei oska kohe midagi kosta kuidas seda karu Jaaku näeb. Aga eks ma teen uue katse ükspäev.

    Ja mis värk siin nende karukujudega on ei saanud ka sel korral teada, võibolla saab vastuse muuseumist…

    Kuna mõisa ja jäägrimuuseumi uudistada ei saanud siis jäi üle veel ainult Meelise uus pesa üle vaadata.

    Kes veel ei tea, siis siin asub võibolla kirveviske maailma suurim sisehall 😉 Siin saavad kõik huvilised käia proovida kirvest visata, ja vibu või ambu lasta. Kui see tundub igav siis võid proovida panni või kulpi märklauda visata 😀 😀 Siin on juba esimesed meistrivõistlusedki toimunud. Kes sealkandis tuuldub sellel soovitan kindlasti läbi käia ja natuke adrekat koguda 😀 😀 ja pärast puhata SPA 18+ poolel. Väga hea rahulik kohake.

  • Tripid,  Tsill

    Kogukonnatrip

    Et siis uus põnev kogukonnatrip. Kui eelmisel aastal kolasime romantilisel rannateel siis seekord läks kaubaks Virumaa. Esimene suurem peatus Purtse kindluselamu tudeerimiseks. Siin väike ekskursioon, kohaliku õlle degusteerimine ja lõuna. Pikemalt kindluselamust kirjutama ei hakka, sellest olen juba kirjutanud siin. See on selline äge kohake mida peab ikka oma silmaga vaatama. Danskeritega on siin natuke teisiti kui tavaliselt. Üldjuhul lasid sealt ikka oma hädad müüri taha aga siin on asi kinnine ja lased müüri sisse 😉

    Kui ekskursioon tehtud läks väikseks kohaliku õlle degusteerimiseks. Nimed iseenesest neil head aga õlu nagu õlu ikka… Maitsesin ära aga ei oska mina sellest lugu pidada 😀 😀 Eks ma ole neid käsitöö värke ikka maitsnud siin ja seal aga siiani pole midagi erilist näppu juhtunud. Nimeta seda kuidas tahad aga algained ikka ju ühed nii poe kui koduõllel. Söök muidugi kohalikus restos päris hea ja läbisõidul tasub täitsa sööma põigata.

    Järgmises sihtpunktis sai vähe jalga sirutada ja ringi luusida. Sillamäe oli kunagine kinnine ja iselaadi linn tänu siia rajatud salastatud tööstusele. Mõnda aega tagasi käisin juba seda Sillamäe uhket promenaadi uudistamas siis polnud veel päris valmis aga ega nüüdki veel päris valmis pole. Aga ilus asjake on küll tehtud ja jutud käivad, et kogu promenaad tahetakse muinsuskaitse alla võtta, iseenesest äge idee. Muidugi kohalikku poodi tuli ka uudistada, kui juba seal. Siin on poel nimeks “Desjatka” huvitav kas inspiratsiooniks on olnud Venemaa poekett “Pjatjoruska” 😀 😀 Üks kass uuris ka ennastunustavalt põõsast, huvitav mis seal küll oli 😉

    Kui jalad sirutatud, promenaadil luusitud ja jäätis söödud võtsime suuna Vaivara Sinimägede muuseumi. See on ka üks kohake kus trippides mitu korda käinud aga sisse pole veel õnnestunud saada. Seekord sai ikka sisse ka. Niikaua kui grupp kogunes tegin kiire tiiru ümber muuseumi.

    Muuseum küll väga pisikesel pinnal aga samas on iga sentimeeter ära kasutatud eksponeerimiseks. Vaadata on siin ikka kõvasti ja giid väga tasemel. Kui vähegi sinnakanti asja siis soovitan läbi astuda

    Kui muuseum uuritud ja väga põnev giidi jutt kuulatud käisime uurisime ka Grenaderimäe memoriaali. Sinimägede sõjaloo jäädvustamist alustati 8. juulil 1994. aastal, kui Eesti Vabadusvõitlejate Virumaa ühenduse eestvedamisel püstitati Sinimägede keskmisele mäele 6,5 meetrine puurist. Selle risti juures toimus II Ülemaailmne Eesti Vabadusvõitlejate kokkutulek, kus osales inimesi 17 riigist. Paljud sõjaveteranid nägid üksteist taas üle hulga aja. Kindral Aleksander Einseln luges ette president Lennart Meri tervituse. Sellest kokkutulekust alates ongi korraldatud iga-aastaseid Sinimäe kokkutulekuid just siin. Mälestusväli on ligi hektariline ala, millel on 12 meetri kõrgune terasest ratasrist mis sümboliseerib plahvatust. Suurlahingu 60. aastapäeval avati memoriaali koosseisus eraldi mälestuskivi 20. (eesti) Relvagrenaderide Diviisi võitlejatele. Kaks aastat hiljem toimunud kokkutulekul avati mälestuskivid hollandi ja vallooni vabatahtlikele, kes võitlesid kõrvuti eestlastega.

    Põikasime korraks ka Vaivara vanale kalmistule, siin on terve piirdeaed täis erinevaid mälestustahvleid. Lugemist jätkub pikemaks ajaks 😉

    Päeva lõpuks Toila oru pargi külastus. Seekord lähenesime asjale mitte karuväravatest vaid jääkaruväravatest 😉 Vot oleks varem teadnud, et siin toimub äge “Toila valge öö” üritus oleks uurima läinud. Aga noh jõuad sa kõiki üritusi külastada 😀 😀 Igatahes päris huvitavaid installatsioone nägi siin igal nurgal.

    Oligi aeg öömaja poole sättida. Mäetaguse spaas polegi varem käinud, täitsa ok koht. Eriti hea on, et siin on sauna osa eraldi vaikse toana 😉 Pargis luusides avastasime õige mitmeid karupostamente 😉 Mis teema seal karudega on ei saanudki teada. Iseenesest tundus see Mäetaguse huvitav kohake olema, peab tulema valges luusima ja mõisa ka üle vaatama 😉

  • Matkad looduses,  Tripid

    Ida-Viru trip

    Seekord sattusime sõpradega luusima Ida-Virumaal. Plaan oli vähe SPA mõnusi nautida. Sebisime Sakas omale majutuse, viskasime kola tuppa ja ise ümbruskonnaga tutvuma. Kõigepealt turnisime meretorni ja uurisime kuhupoole minna 😀 :D. Vaated ümbrusele on sealt päris head. Kui tornis turnitud mõtlesime, et kaugele väga minna ei jõua muidu ei jää aega saunades tiksuda. Esimeseks vaatamisväärsuseks võtsime kohe läheduses oleva kohaliku joa.

    Joa juurde läksime mitte pankranniku serval olevat rada mööda vaid läbi pargi. Vahepeal sai õitsevast loodusest paar pilti tehtud. Konnalonni poseeris kah võsa vahel 😀

    Lõpuks olime kohal Kivisilla joa juures. Kui ei tea, et seal juga on siis marsidki sujuvalt mööda 😀 Üsna hästi varjab loodus seda väikest juga. Turnisime silla kõrvalt alla uurima. Kurrrja sattusid nagu ürgmetsa, sõnajalad üle pea 😀 😀 Altpoolt vaadates oli juga ilusti kogu hiilguses nähtav. Kui juga uuritud ja jäädvustatud otsustasime viuh ära käia ka Valaste joa juures.

    Valastel siis veel korralikku hotellindust ei olnud ja registratuur asus haagissuvilas 😀 😀 Juga ise oli suht veevaene seekord ja olemas oli vana vaateplatvorm, kuhu veel sai peale minna. Platvorm suleti mõned aastad peale meie trippi päris pikaka ajaks kui varisemisohtlik. Praeguseks on uus valmis. Siis ei saanud platvormilt alla joa jalamile minna, nüüd uue vaateplatvormi tegemisega see võimaldati. Aga ega sellepärast ei jäänud all käimata, et treppi pole 😀 😀 Natuke hüppamist, rippumist ja all olingi 😀 Kanjonist vaadatuna said joast palju paremat aimu.

    Kui ka valaste uuritud panime vutvut tagasi Sakale. Tsillisime SPAs ja kolistasime veel rannas enne kotile kobimist.