• Tripid,  Tsill,  Viikingid

    Saaremaa tuur, Google kiiksud, tagasi koju

    Väike söök hotellis ja toimetama. Hommikusöök on siin vägagi rikkalik ja väga palju on valikus kohalike väiketootjate toodangut. See on muidugi ainult rõõmustav. Kahju, et mandril seda teemat väga ei viljeleta, väiketootjaid kardetakse kui pidalitõbiseid.

    Külastasin ka kohalikku kaubakeskust, pole paha. Siin kohalikel väiketootjatel täitsa kohe omaette pood ja mitte väike. Mida kõike siin saada pole seebid, kreemid, siirupid, mesi, müslid, teesegud, kohalikud õlled jne. Muidugi silma jäi õlu “Viikingi karje”, mõtlesin mida hekki, kes küll nii nõmeda nime välja mõtles. Siis vaatasin mitu volli see õlu on…. krt 10,5 volli, kurja küll, see juba noor peet ju 😀 😀 Ilmselt see võtab karjuma küll 😉 Ühesõnaga, nii suure väiketootjate toodangu valikuga poodi pole veel Eestimaal kohanud.

    Kuna Kuulus Kudjape kalmistu siinsamas nurga taga siis viskasin sinna ka pilgu peale. Aga sellest ka ükspäev eraldi. Sportlikust huvist sai kasutatud orienteerumiseks nii Waze kui Google mapsi. See viimane küll tore asi aga tema juhatusse tuleb suhtuda reserveeringuga. Google satelliitvaadet pole mõtet praktiliselt üldse kasutada, seal kaart vähemalt 5-6 aastat vana. Kui mujal maailmas on maps veel enamvähem siis vähemalt Eesti osas tuleb üsna kriitiline olla. Omast kogemusest tean, et seal puuduvad paljud huviväärsused, osad on täiesti vales kohas jne. Koha lisamine on ka paras imedemaa, siinsamas allpool oleva mälestusmärgi lasi lisada probleemideta. Aga näiteks paar väga kuulsat kohta (linnus, koopad, mälestusmärk jne) mis on praktiliselt igal muul kaardil peal neid maps lisada ei lasknud. Väidab sõnumiga, et koht pole tuvastatav ja kuidagi ei tee selgeks, et koht on ju tegelikult olemas. Samas kui tahad naabrimehe kartulipõllule märkida nt. kuradi põrgusse mineku kiriku asukoha või ära märkida sõbra suvila, hea kalapüügikoha jne, kinnitab selle kohe sahinal paika. Millest nende valik oleneb pole siiani aru saanud. Pisikesel Saaremaalgi oli selliseid kohti mitmeid, mis ei vastanud tegelikule asukohale, õnneks lasi muudatusi teha ja märgi õigesse kohta tõsta. See paarsada meetrit siia sinna üsna tavaline aga üks objekt oli lausa 15 km nihkes 😀 😀 Nüüd on see ikka õiges kohas. Samas viskab sitta ventikasse see ka, et kui keegi kommenteerib mõnda kohta ja lisab pilte siis võiks pildid olla ikka sama kohaga seotud. Päris tihti kohtab nt. mõne mälestusmärgi kommentaarides pilte kuskilt suva kortermaja peolt või aiabasseinis mängivatest lastest mis pole mälestusmärgi kohaga mingilgi moel seoses. See selleks, aga nüüd on vähemalt üks huvitav mälestusmärk kaardile lisatud. Juurdepääsu sild küll väsinud aga ma arvan, et üle kraavi jaksab igaüks hüpata. Soovitan käia, saate teada metsameeste käekäigust okupatsiooni ajal.

    Oligi käes Kaarma kiriku külastuseks kokkulepitud aeg. Jõudsin kohale veidi varem ja viskasin pilgu peale kiriku ümbrusele. Eks siingi ole ühtteist vaadata, kiriku seina müüritud hauaplaadid, vanad kiviristid jne. Väidetavalt näeb siin ukse kohal torniseinal vanimat eestikeelset kirjet. Ei hakka sellest pikemalt siin kirjutama, kellel huvi saab selle kohta lugeda siit, seal on kirjas kõik poolt ja vastuargumendid, eks tõde ole kuskil keskel. Samuti on ägedad raidkujud uksevõlvil, need kujutavad nägusid, selliseid kujusid kohtab nii mõneski kirikus siinkandis. See nägu muidugi hakkas veidi kummitama. Hiljem meenus, et praktiliselt samasuguse lõustaga on leitud päris palju vikukiivreid. Netistki leiab neid õige mitmeid. Huvitav mis hüpoteesi annaks siit aretada? Arvatakse, et kirik rajati 1260 ülestõusu mahasurumise käigus hävitatud Kaarma maalinna (Carmel) lähedusse 1262 aastal piiskopiks tõusnud Hermanni eestvedamisel. Algselt oli kirik ühelööviline. Umbes 1300 pikihoone võlvid varisesid ja neid ei taastatud pikka aega. Alles 15 sajandil ehitati Tallinna meistrite juhtimisel uus võlvlagi, sellega muudeti ka pikihoone kahelööviliseks 8 tahuliste piilaritega ruumiks. Ilmselt siis ehitati ka kirikule torn ning see ülalmainitud tahvel viitab lõplikule kiriku valmimisajale. See, et paljudel kirikutel algselt tornid puudusid pole midagi erilist.

    Perenaine saabus ja lubas lahkesti kirikut uudistama. Siingi on krohvi alt välja puhastatud vanu maalinguid, mida kõike kunagi seintele ja lakke ei maalitud. Mõned põnevad vapid on ka, ütleme nii, et neid saab piiluda üsna lähedalt kuna seintele tagasi panna neid pole soovituslik niiskuse tõttu. Kaheksanurksetel tugipostidel näeb huvitavaid raidreljeefe, aadlivapp jne. Altariruumi kaunistab Eestis haruldane kolmikaken, mis oli üks tsistertslaste arhitektuuri lemmikmotiive. Kiriku värvirikkust tunnistavad 13 – 15 sajandi seinamaalingute säilinud fragmendid. 16 sajandil toimunud reformatsiooniga kaasnenud puritaanlus tunnistas muu toreduse kõrval ülearuseks ka seinamaalingud ning need kaeti lubjakihtidega. 1970ndate keskpaiku toimunud restaureerimistööde käigus toodi maalingud jälle päevavalgele. Kiriku kantsel meenutab vägagi Lüübeki toomkiriku kantslit aga ega ei imesta, meister ju sealt pärit. Dekoratiivset ümarakent kaunistab meisterlikult komponeeritud pentagramm, huvitav kas midagi on veel peidus selle “akna” ümbruse krohvi all. Uks keset seina on otse käärkambri peal olevasse palverändurite tuppa. Väidetavalt kasutati seda ust selleks, et suur hulk palverändureid ei puutuks kokku kohalikega haiguste levimise vältimiseks. Aga samas ei jääks ilma jumalateenistusest siis, selle ukse kaudu oli neil võimalik kambrist jumalateenistust jälgida.

    Käärkambris oli isegi nö. kraanikauss olemas. Kuna kirikut külastavate palverändurite arv oli päris suur siis ehitati käärkambrile teine korrus. Siitsamast käärkambrist sai väikse ukse kaudu müürisisesele trepile. Käik ise ikka päris kitsas, ma iseenesest üsna õhuke aga mulgi andis sealt läbi turnida. Omaaegsed palverändurid pidid ikka väga õhukesed olema 😉 Aga võibolla tehti meelega sellised käigud kitsaks, et kui jamaks läheb siis sõdur sealt varustusega üles ei mahu, veelvähem saab võidelda. See teine korrus täitis võõrastemaja funktsiooni ja siin on tänaseni säilinud ainulaadne kamin. Oleks põnev teada kuidas puusületäiega trepist üles mahtus…. Siit kitsast käigust edasi minnes saab kiriku võlvidele. Pole paha, siin ei peagi pimeduses kompama. Täiesti anduritega valgustus on olemas, edasi liikudes läheb eespool põlema ja taga kustub. Kellatornis kaks pisikest kella ja üllaülla polegi veel elektriga. Ühte kella saab lüüa alt nööri abil aga teise löömiseks peab Lible kohal olema. Kellad ise päris korralikult vatti saanud ja servadest on tükid väljas. Huvitav mis otstarve on nendel ümaratel aukudel torni seinas… Ühesõnaga põnev kirik kus tasub kindlasti käia ja suur tänu perenaisele kes viitsis hooajaväliselt tulla üksikule turistile uksi avama. Unustasin muidugi küsida kas need 1999 aastal Tallinnas varastatud unikaalsed skulptuurid saadi tagasi või ei.

    Kirikust paarisaja meetri kaugusel üle tee on Kaarma maalinna koht. Tänapäeval siin muidugi midagi peale valli vaadata ei ole. Kaarma maalinn olla olnud üks Saaremaa võimsamatest kantsidest, mis rajati ilmselt muistse vabadusvõitluse eelõhtul. Viimati kasutati linnust saarlaste ülestõusu ajal 1261 aastal kui saarlased olid sunnitud vaenlase ühendatud vägede eest siia varjule taanduma. Liivimaa riimkroonika sõnade järgi olevat vaenlase poolt põlema pandud külade suits katnud kogu Saaremaad. Saarlaste viimase tugipunkti (Hag Carmele) pärast käis äge võitlus. Viimaks suutis vaenlane linnuse tormijooksuga vallutada ning sai kätte hulgaliselt siia varjule toodud saaki. Kroonika järgi kulus orduvendadel kaks ööd linnuses varjul olnud träna laialitassimiseks. Kuskil siin läheduses pidavat olema ka väidetav Kaarma lahingukoht.

    Kuna Pöide kiriku aeg sai kokku lepitud vabakavaline siis otsustasin paarile kohale veel pilgu peale visata. Esimesena peatusin Valjala kiriku juures, see kirik peaks olema vanim Eesti aladel ehitatud kivikirik. Ehitusega alustati ilmselt 1227 aastal, kohe peale saarlaste alistumist ja nagu muudki kirikud sajandite jooksul täiendatud juurdeehitustega. Siin kirikus peaks olema 13 sajandist pärit ristimiskivi mida peetakse üheks Baltimaade unikaalsemaks raidkiviteoseks. See kirik on olnud kohandatud ka kindluskirikuks ja alles 17 sajandil ehitati kirikule torn ja seegi käärkambri peale. Siia kirikusse tuleb suvel uuesti asja teha.

    Kiire põige Angla tuulikute juurde ja edasi juba Karja kirik. See on ka üks täitsa omamoodi kirik. Karja kirik olles ise Saarema kõige pisem kirik on kogu Eesti keskaja ehituskunsti üheks tipuks oma kõrggootilike vormidega. Siin on säilinud ehitamise ajal maalitud paganlikud maagilised laemärgid. Samuti pidavat kirik olema üks raidskulptuuri rikkamaid maakirikuid kogu Põhja Euroopas. Seekord sisse ei saanud ja see polnud plaanis ka. Siia tuleb samuti tulla suvel ja rahulikult uurida. Varasemalt olen siin muidugi korra käinud ja neid pilte saab vaadata siit. Üks põhjalikum arutlus ja hüpotees sellest kirikust on loetav siin. See on ka üks selline põnev kirik mida tasuks igal inimesel külastada.

    Edasi sai kontrollitud paari Google mapsis märgitud vaatamisväärsust. Märgitud kohad osutusid täiesti valeks ja reaalselt mitte eksisteerivateks kohtadeks. Sai väike parandus kaardil sisse viidud.

    Edasi muidugi Pöide kirik. Siin sain niimoodi kokkuleppele, et hommikul tehakse spetsiaalselt minu jaoks uks lahti ja õhtul pannakse kinni. Selle juures oli muidugi üks häda, torni ei saanud. Pole hullu, tänud vastutuleku eest, et üldse hooajaväliselt sisse lubati. See on ka üks väga suur ja põneva ajalooga kirik. Ilmselt esimene kirik rajati siia juba 1230. Peale seda kui foogt otsustas hakata Saaremaal talvituma ehitati kiriku külge linnus. 1343 Jüriöö ülestõusu ajal tegid saarlased siin puhta töö. Hiljem rajati nö vana kiriku ja linnuse varemetele uus kirik. Linnus sai uueks kohaks Maasilinna. 

    Mõnda aega tagasi leiti torni laest lubjakihi alt päismaaling. Huvitav mis teema nende nägudega laes on, Ridala kiriku laes on ju ka mingi itsitav vennike.

    Kiriku võlvkonsoolil on ca 700 aasta vanune Eesti talupoegi kujutav skulptuur. See peaks nüüd olema vanim eestlaste kujutis. Huvitav kas need siinsed kujud on Karja kiriku eestlaste ema ja isa või vastupidi.

    Sisevaated on samuti muljetavaldavad, ühes seinas näeb päris kõrgel kinni müüritud uksekohta, Ilmselt on see seotud kunagise linnusega….

    Siin näeb klaasi all isegi kas vana kiriku või linnuse müürijäänuseid. Samas on huvitav mis aegsed on need plaadid, kas all on hauakambrid või pole jne. Pöide kirikust on üks ilmatuma äge film, seda saab vaadata siin

    Nii ja oligi aeg praamile sügada. Kiirelt veel Muhu kirikust pimedas paar pilti ja laevale. Mandril Karuse kiriku juures jalasirutus ja varsti kodus. Hullult tiheda programmiga ja põnev reis mere taha sai läbi.

  • Tripid,  Tsill,  Viikingid

    Saaremaa tuur, minek

    Nagu juba varasemast välja kujunenud tuli ka praegu Saaremaale minek suht puusalt 😉 Hommikul ärkad teed väikse söögi ja siis tuleb idee kuhugi spontaanselt kimada. Tavaliselt tulevad sellised spontaansed tripid väga hästi välja. Kunagi ei tea millal tagasi jõuad ja mida lahedat näed. Turgatas pähe, et sada aastat pole Saaremaal käinud ja seal parajasti Kuressaare Muuseumis Salme leidudest vikunäitus. Täiesti sobilik minna, 10 mintsaga oli broneeritud nii majutus kui laevapiletid. Laevapiletid sai võetud igaks juhuks varuga, mine tea kaua Saaremaal läheb 😀 😀 Egas midagi, kolu kokku paak täis ja tuld. Asi ikka jube mugavaks tehtud, kimad õigeks ajaks sadamasse, kaamera tuvastab auto numbri ja juba oledki sees. Virtsu sadamasse tasub minna praktiliselt õigeks ajaks. Varem minna ei tasu, siis ootad nürilt järjekorras. Sadamaalal pole praktiliselt mitte midagi teha. Virtsus endas veel on ühtteist teha, näiteks külastada Virtsu linnuse varemeid või Kirsimuuseumi. Neist mõlemist põgusalt juttu siin.

    Esimene kiire peatus Muhu kiriku juures. Kirikute külastusega tuleb seda arvestada, et isegi enamus teeliste kirikuid on talvel kinni, sisse saamiseks tuleb natuke eeltööd teha ja kokkuleppeid sõlmima. Aga see selleks. Muhu kirikut on kroonikas mainitud aastast 1267. Kirik on varagooti stiilis ehitis ja ilmselt on olnud kasutusel ka kindluskirikuna. Kiriku interjööri ilme määravad kõrged mõigasroietega domikaalvõlvid, kooriosas aga ristvõlvid. Kiriku kooriruumi seintel on säilinud umbes 1330. aastaisse dateeritavate seinamaalide fragmendid. Müüritrepile viiva ukse kohal silluses pidavat olema ka vikuaegne haruldane trapetsikujuline hauaplaat. Muhu kiriku kantsel on vanimaid Saare maakonnas ja sellel võib näha meistrimärke, see iseenesest on harvaesinev nähtus keskaegses ehituspraktikas. Väike küsimus tekkis ülalmainitud hauaplaadi osas, avalikes allikates kirjutatakse, et hauaplaat on 12 – 13 sajandist. Aga kiriku juures infotahvlil on kirjas, et plaat vikuaegne…. Kumb ta siis on? Või peetakse silmas seda, et 12 sajand oli veel Eesti viikingite hiilgeaeg. Sisse siia seekord ei saanud ja see polnud seekord taotluslikki, järgmiseks korraks peab ka midagi jääma. Vaatan, et vahepeal on maha murdunud kirikuaias olnud igavene pirakas saar. Selle ümbermõõt oli vist kui õigesti mäletan siis kuskil 5 meetri kanti. Kiire pilk Muhu maalinnale see on nö. ringvall linnus mis on rajatud kunagi praktiliselt siledale maale. Linnuse läbimõõt on 100 – 110 meetri tuuris. Tänapäeval on vallist järgi ainult väike osa, 1894 – 1895 Väikese Väina tammi ehitusel veeti suurem osa linnusest tammi täiteks. Valli kõrgus on praegu ca 5 – 6 meetrit aga enne lammutust võis olla 2 – 3 meetrit kõrgem. Tammi ehituseks materjali võttes leiti kahest kohast suuremad peitleiud, milles hulk hõbeasju ja -rahasid. Leitud mündid olid ajast 1165 – 1223. Hiljem olevat need leiud sassi aetud ja käsitleti ühe leiuna. Holzmayer on arvanud Muhu maalinna Läti Henriku “castrum Mone” olevat, mille sakslased vallutasid 1227 eestlastelt. See arvamus võib kindel olla, leitud rahad tõendavad seda omalt poolt veelgi. Ilmselt peitis rahvas aarded vallidesse sakslaste kallaletungimisel 1227. Siis olla üle külmunud mere tulnud siia 20 000 sõjameest linnust vallutama. Läti Hendrik kirjeldab seda lahingut oma kroonikas üsna põhjalikult. Leidudega on siin jälle kummaline värk, ühtede allikate põhjal peaks leiud olema nii Saaremaa Muuseumis kui ka Riias Toommuuseumis. Teise allika põhjal peaks leiud olema Ajalooinstituudis ja Ermitaažis, võta sa nüüd jälle kinni kumb versioon õige on.

    Muhust edasi suund Maasilinna. Siin pole ka päris tükk aega käinud, vahepeal on siin natuke müüre välja kaevatud ja tehtud muid korrastustöid. Silm puhkab kohe kui leidub inimesi kes viitsivad selliste asjadega pusida. Maasilinnast ei hakka pikalt kirjutama, sellest pikem jutt siin. Kolistasin kõik urkad läbi ja edasi Kuressaare poole.

    Teel sõitsin mööda Pöide kirikust ja Asva viikingite külast. Paar pilti ja edasi. Kohalik vikuküla toimib ainult suvel, talvel pole siin praktiliselt mitte midagi. Laimjala kirikust kah üks pilt ja oligi viimane aeg ennast ööbima sättida.

    Viskasin oma kolu Johan spas tuppa ja vutvutvut linna peale sööma. Hotelli resto jätsin seekord meelega vahele. Kindel plaan oli külastada Saaremaa Tuulikut ja maitsta mida seal pakutakse. Iseenesest tsill koht aga kuna pikast päevast suht väsinud siis ringi luusida ei viitsinud. Viskasin prae lipsu taha ja hotelli tagasi. Toit oli üsna maitsev, hinna poolest ei jää alla Tallinna Raekoja platsile. Vahel harva tasub siin söömas käia küll.

    Hotellis veel väike õhtune spa ja mullivann katusel. Täitsa tsill värk. Reklaam on küll veidi eksitav. Katuseterrassi mullivannist lubatakse imelist vaadet Kuressaare vanalinnale. Aga pole öeldud kas see vaade avaneb vannis istudes või seistes. Julgen kindlalt väita, et seistes avaneb tõesti ilus vaade vanalinnale aga istudes avaneb imeline vaade hoopis terrassipiirdele. Kui vann oleks ca 20 cm kõrgemal siis hakkaks juba looma. See muidugi võibolla väike tähenärimine minu poolt. Hotell ja spa iseenesest väga ok. Ei mingeid kanaemasid kisavate ja sõnakuulmatute tittedega. Ruttu kotile homne päev on väga tiheda programmiga.

  • Tripid,  Tsill

    Egiptuse trip, lähiümbrusega tutvumas

    Nii, uus päev. Tänane päev kohanemiseks ja ümbrusega tutvumiseks. Vaatan kõigepealt valges kah rõdult välja. Õhtul ei näinud essugi, maantee siinsamas, selle müra üllataval kombel tuppa ei kosta. Kohe üle tee veepuhastusjaam, huvitav kas sinna läheb reovesi puhastuseks või tehakse seal nt mereveest joogivett… Kirjade järgi seinal peaks seal mereveest joogivett tehtama. Täna ei kiirusta, kui pestud kustud kammitud kobin sööma. Väike omlett ja muud põnevat läheb kaubaks. Omletti tehakse siin laivis, täpselt nii mitmest munast kui ütled ja lisandid saab ka sisse meelepärased valida. Ja muideks härjasilmana praevad ka kui tahad 😉 Manustasin lisaks mõned puuviljad ja vaatasin mis asju ajab laudade vahel üksik linnuke. Huvitaval kombel ei ole siin tuvisid laudade vahel töllamas, katusel istub küll terve parv aga kus nad toituvad ei tea.

    Peale sööki põgus tutvus hotelliga valges ka, basseine siin jätkub nii köetavaid kui kütteta, laste jaoks oma basseinid. Tegin randa ka väikse tiiru päris kobe teine. Siin on enamjaolt igal hotellil oma rand ja naaberranda naljalt ei saa, turvamees istub ja valvab. Siin hotellis isegi oma spa olemas. Juba on ka selgeks saanud kõikvõimalike infotahvlite põhjal, et vene keelega peaks siin hakkama saama suht okeilt. Vahepeal jäi silma üks “Saaremaa seppade” metalltrepp 😉

    Nüüd vutvutvut ümbrusega tutvuma 😉 Tegin ühe pildi ka oma hotellist tänavavaates. See on ainult üks pisike tiib hotellist ja mu tuba on seal ühe torni sees 😉 Kesklinna poole ei hakanud vantsima, see kuramuse kaugel, sinna plaanisime ükspäev minna eraldi. Kohalik kalmistu vaja üle vaadata jne. Ühesõnaga suund tuli Sahl Hasheeshi poole, seal kuskil pidavat olema ka turistide poolt nõutud kaubakeskus Senzo Mall kust pidavat saama osta kõike 😀 😀 Kusjuures teed on siin päris head aga mis hakkas kohe silma, et ei mingit sadevee äravoolu… Ilmselt pole seda vaja ka kui aastas 2x sajab 😀 Ma muidugi kujutan ette milline paanika siis liikluses on kui teed muutuvad basseiniks. Muidugi iga natukese maa tagant on tänaval “lamav politsei” kiiruse piiramiseks. Siin tundub liiklus olevat suht suva teema. Politseiposte on samuti nii mõneski kohas, nende juures saad sõita ainult siksakki. Siin on ka miskit meie kure laadsed linnud toimetamas. Vaatasin kuidas need sörkisid karjas muruniitja järgi nagu meil varesed põllul adra järgi 😀 😀 Muideks vareseid siin on ja kraaksuvad nii eesti, vene kui kohalikus keeles 😀 😀 Mingi päris ilus kollaste õitega puu kasvab siin praktiliselt igalpool, mis tal nimeks ei tea. Kõiketeadev Google annab nimeks “Tecoma stans” kas see ka õige on ei tea. Kui on siis on tegu mitte puuga vaid hoopis mitmeaastase kollase leedri põõsaga. Jõulublingi on ka juba kõik tänavaääred täis. Hotelle on siin kõikvõimalike ja võimatute nimedega. Väike mošee jäi ka tee serva, mõtlesin, et lähen vaatan sisse aga tundus, et hakkas palvuse aeg, ei hakanud segama. Väikestel bussidel käib siin enamjaolt pagas katusel, isegi ühel suurel bussil hakkas see silma kuidas bussijuht kohvreid maha laadis 😉 Prügikastidega on siin ka selline kummaline teema, mõne hotelli ees näed moodsat euroopalikku turistide jaoks mõeldud sorteerimisvõimalust. Üldjuhul see päris nii ei ole. Tänavad enamjaolt plaaditud, mitte just kõige kvaliteetsemalt aga siiski. Ühes lillepeenras hakkas silma meie mündi taoline taim, kohe näpud sisse ja lehed hamba alla 😀 Münt mis münt 😀

    Moblamast oli päris ägeda lahendusega, nagu palm 😉

    Sinna ülalmainitud poeni marssida ei viitsinud, tudeerimiseks käis kohalik “Anton” nimeline kaubamaja küll ja veel. Mida kõike siin ka ei näe, nii kive, koralle kui jumal teab mida. Huvitav, et lisaks hotellile kohtab ka linnapildis päris palju venekeelseid silte. Ja mis veel huvitav kui Türgis nt apteegid väga ei reklaami vändagängsteri värki siis siin praktiliselt iga apteegi seinal reklaam Viagra ja Cialis 😀 😀 Poodides hindu väljas ei ole, eks hind on “näo” järgi, turist ju maksab seda mis küsitakse. Müüjad on küll vähe tüütud aga kui sa nendest välja ei tee siis väga ei tüüta ka. Hindadega kaubelda kannatab päris hästi, väike algus juba tehtud 😉 Kilo maasikaid läks kaubaks. Üks poeke oli siin “Antoni” kõrval täitsa fix hindadega, siit sebisin omale beduiini rätiku safari jaoks. Müüja sidus kohe pähe nii nagu linnas käiakse 😉 kõrbes asi vähe teisiti.

    Vahepeal oli õues juba pimedaks läinud kuigi kell alles 17.00 Lonkisime tagasi hotelli poole. Sai pimedas paar blingi pilti ka tehtud. Ah jaa ülekäiguradu peaaegu ei ole, siin lihtsalt minnakse üle tee seal kus vaja. Iga takso mis mööda sõidab laseb törtsu signaali ja pakub küüti. Sellest värgist kirjutan ka ükspäev pikemalt.

    Hotellis oli vahepeal kuuse juurde ilmunud jõuluvana põtradega. Maasikad tuppa ja õhtust sööma. Täna näksisin ainult magusat veidi, toas ootasid ju maasikad 😀 😀 Toas oli päris tsill rõdul istuda, maasikaid nosida ja imetleda kohalikku liiklust.

    Esimese päeva mulje, kohalikud müüjad ja taksojuhid on küll tüütud aga sõbralikud. Homme on tasuta linnatuur, vaatame mis seal näeb ja kuuleb.

  • Tsill

    Kernus

    Möödaminnes põikasime sisse Kernu mõisa, uurisime paisjärvel vesiroose ja mõtlesime, et huvitav kaua võtab aega järve puhastus. Juba aastaid räägitakse sellest ja isegi raha vist pidavat selleks olema aga nagu ikka venib see kumm lõpmatuseni. Tea kas oodatakse millal järv päris kinni kasvab või midagi muud. Ei ole kunagi aru saanud seda ametkondade meeletut bürokraatiat ja kummivenitust. Ilmselt on otsustusvõimetuid kontorirotte liiga palju. Arvan kui pooltele kinga anda ei kaotaks ühiskond midagi ja see allesjäänud pool hakkaks ehk kinga hirmus ennast liigutama. Kui seda kummivenitust poleks oleks paljud asjad ilmselt poole kiiremini valmis ja saaks uusi projekte aretada.

    Mõisast endast ei hakka pikemalt kirjutama, sellest on siin juba kirjutatud. Võtsime väiksed kohvid ja luusisime veidi ringi. Iseenesest täiesti korralik ja ilus asi. Mõned toad muidugi veidi segamini aga sealt just lahkusid külastajad ja koristaja pole veel jõudnud, see lisas veidi ehedust 😉 Päriselt ei ole seal voodid tegemata 😀 😀 Mind muidugi veidi häirivad nende renoveeritud mõisate juures küprokiga piinlikult sirgeks aetud seinad ja haiglalik steriilsus. Ehedus on ära kaotatud. See trend hakkab eriti silma meie mõisates. Kuna olen läbi käinud päris arvestatava hulga mõisaid Eestis, Lätis ja Venemaal võin julgelt väita, et naaberriikides see asi nii hull ei ole. Seal katsutakse ikka säilitada originaalsust. Aga noh eks ilu on ikka vaataja silmades.

    Piilusime keldrisse ka, seal isegi natukene säilitatud päris seina. Lähiajal peaks siin mõisa keldris valmima baltisaksa sugemetega privaatne spa. Siis on jälle põhjust tulla piiluma 😉