• Matkad looduses,  Tripid,  Tsill

    Osmussaar

    Juba mitu aastat üritanud sinna saarele luusima minna aga ei ole kuidagi õnnestunud. Kas aega ei ole või kõik kohad matkale välja müüdud. Seekord õnnestus kuidagi imekombel kõik asjad kokku klapitada, nüüd oli ainult vaja kokkulepitud ajal Dirhami sadamas olla. Sadamas grupijuht juba ootas, kui kõik koos transportis Arabella meid Osmussaart avastama 😉

    Et siis natuke saare ajaloost paar sõna 😉 Osmussaare rootsikeelse nime Odensholm järgi võib arvata, et saar oli peatuspaigaks juba vikuajal. Nime seostatakse ka Põhjala jumala Odiniga kelle kohta liigub siin palju legende. Ürikutes mainitakse vaid möödaminnes seda mereteede suhtes keskset aga mõisavaldustest kaugele jäävat saart, mis tõenäoliselt oli asustatud vabade inimestega. Saare viimase asukad teavad oma esivanemaid vaid kümme põlve tagasi ning arvavad, et nende esiisad asusid tühjale saarele 17 sajandi esimesel poolel. Eks siin ole ka katk laastamistööd teinud seetõttu on nii esma- kui taasasustajate päritolu kohta on üsna vähe teada. Teadaolevalt oli elanike arv kõige suurem 1934 aastal, rahvaloenduse järgi elas saarel 131 inimest, kõik peale majakavahi perekonna olid rahvuselt rootslased. Rahvaarvu reguleerimiseks kehtis Osmussaarel kirjutama seadus, et kolm venda võisid kohale jääda, ülejäänud pidid minema mujalt õnne otsima. Pered olid üldjuhul suurpered, kuhu kuulus keskmiselt 12 inimest, tuli ette ka paarikümneliikmelisi peresid. Osmussaare küla Bien oli tüüpiline sumbküla, mis oli asustuse kasvades üha tihenenud. Küla juurde kuulusid kaks tuulikut. Isegi kabel oli olemas saarel. Esimene tuletorn ehitati siin 1765 aastal aga see kadus lainetesse 19 sajandi keskel. Praegusele asukohale ehitatud torn oli rusudes nii Esimese kui ka Teise maailmasõja lõpuks. 1920 aastal taastati kivist tuletorn mis asendati 1952 aastal praeguse raudbetoonist ehitisega.

    Tunnike tiksumist mööda peegelsiledat merd ja kohal olimegi. Kohalik matkarada teeb saarele tiiru peale ja päevakesega käib selle läbi nagu giid mainis. Sadamast hakkasime vaikselt tiksuma. Giid oli väga asjalik ja tempo ka täitsa ok mu haige jala jaoks. Ma isegi jõudsin iga nurga taha vaadata 😉 Ikka vaja luusida rannas ja vaadata mida meri kaldale toob. Midagi erilist ei olnud, ainult paar apelsini ja surnud hüljes. Kuna siin saarel väidetavalt kiskjaid ei ole kes laibad nahka paneks siis on see siin saarel puhtalt putukate pärusmaa. Kurja oleks varem teadnud oleks kärbsetõukude jaoks karbi kaasa võtnud, need kalameeste seas nõutud kaup 😉

    Peale väikest jalutuskäiku olimegi juba kabeli kuures. Esimene puitkabel rajati Osmussaare sadamasse juba 16 sajandil. Kuna siin saarekesel maapind kerkib usinasti siis tänapäeval paikneb kabel ca 1,5 kiltsa kaugusel sadamast. 1766 pühitseti sisse samasse kohta ehitatud lubjakivist kabel. See seisis seal kuni 1941 aastani, mil see Aadu ja Jossifi meeste naginas puruks lasti. Sellest säilis vaid fassaad ja torn. Kabeli varemete konserveerimistöödega alustati 2006 aastal, mille käigus taastati osaliselt kabeli müürid ja kellatorn. Töödega lõpetati 2009 aastal, mil paigaldati kabelile uus kell ja katusele tuulelipp. Muidugi on siin ka pisike kalmistu aga tänapäeval siia enam ei maeta. Siinsamas on ka täiesti korralik kemps, ei peagi põõsa taha minema 😉 Siit edasi liikusime kohalikke militaarobjekte uurima. Neid siin ikka natuke on aga sellest kirjutan hiljem lähemalt.

    Enne majakani jõudmist oli ikka vaja üle vaadata kohalik pankrannik. See jälle selline omapärane kus peaks tegelikult pikemalt luusima. Siinkandis on põhja läinud või lastud ikka hulgaliselt laevukesi. Suht kalda ääres vedeleb miski aurukatla laadne asjandus ja mingi ülekandevärk. Huvitav, et siin on sellised asjad veel täitsa alles. Aegna ja Naissaar tehti omalajal ikka täitsa paljaks metalliärikate poolt.

    Majaka juures paar punkrit ja muud mudru. Majakavahi majas saab vajadusel ka ööbida ning väike iseteeninduse lett on siin ka olemas, igatahes vett ja jäätist saab 😉 😉 Kohvi saab ka teha.

    Väikse tasu eest saab majakasse üles turnida ja vaateid nautida.

    Kui jalad sirutatud, kaasasolevad võikud söödud, muuseum uuritud hakkasime vaikselt tagasi liikuma sadama poole. Põikasime korraks veel uurima II MS langenute mälestusmärki ja ühishauda. Huvitaval kombel oli see isegi suht korras ja hooldatud, üldjuhul need nõukaobeliskid on räämas ja hooldamata. Siinsamas on ka kaugusmõõtja torn. Lõpuks olime sadamas tagasi, laev juba ootas. Aga paar millimallikat ikka üritasin pildile saada niikaua kui rahvas laeva kobis 😉

    Mandril tagasi tegime väikse söögi sadamakohvikus. Täiesti ok söök oli maitselt, natuke küll Raekohaplatsi hinnad aga pole hullu 😉 Koduteel põikasime sisse veel Nõva sadamasse, tahtsin teada mis on saanud nendest omalajal suure hurraaga ehitatud vikulaevadest. Üks vedeles sadamas kurvalt aga kus teine pole aimugi. Paar kohalikku vennikest püüdsid siinsamas kala, küsisin neilt aga isegi nemad ei teadnud.

  • Viimne puhkepaik

    Seiklused lõunaosariikide kalmistutel.

    Tavaliselt sealkandis ainult väiksemad tööd ja saab ühe päevaga hakkama. Seekord läks vähe pikemalt ja olude sunnil tuli kasutada nii kohalike kohvikute kui ka kalmistuteenuste pakkujate teenuseid. Aga need kogemused pole sugugi rõõmustavad vaid pigem kehvad ja kummalised.

    Sai toimetatud sealkandis õige mitmetel kalmistutel ja natuke kohalikku hingeelu uuritud. Huvitav, et muidu on kisa palju, et kliente pole ja toitlustajad elavad kõik peost suhu. Reaalsus näitab aga hoopis midagi muud. Ilmselt elatakse liigagi hästi, kõikvõimalikke kohvikuid ja baare on igal nurgal. Aga proovi sa sealt nädalavahetusel süüa saada…. Enamus neist nädalavahetusel kinni. Jäi mulje, et kohalik elu väga hea ja nädalavahetuse turistide, puhkajate jne horde toitlustada pole vaja… Varem ka selle asjaga sealkandis trippides kokku puutunud aga väga tähelepanu ei pööranud sellele. Tundub, et see ongi mingi Lõuna – Eesti kiiks. Põhja – Eestis kohtab sellist jama suhteliselt harva, et söögikohad nädalavahetustel kinni.

    Ja teine väga kehv ja kummaline teema tuli ilmsiks. Tavaliselt me kalmistul katsume ise ilma vahendajateta asjad korda ajada. Seekord aga tööd suht suuremahulised ja vahepeal tuli EMOsse lipsata näppu õmblema. Kurivaim kivi kukkus näpule nii hästi, et ainult 5 õmblust 😀 😀 Seetõttu mõtlesime kasutada mõnda kohalikku teenust. Egas midagi võtsin kalmistute teadetetahvlid ette. Need otsast lõpuni tihedalt teenusepakkujate kuulutusi täis. Mul oli lihtsalt paaril platsil vaja liiv vahetada. Hakkasin siis näpuga järge ajama ja liivatoojaid läbi helistama. No neid kuulutusi ikka jätkus…. Aga…. Kes ei võtnud telefoni vastu ega pole ka tagasi helistanud. Kes ütles, et nemad liiva ei vaheta kuigi kuulutuses selgelt kirjas, et vahetavad. Muidugi oli ka selliseid halajaid, kes kukkusid kohe halama, et 10 km sõita on väga pikk maa, neil bensiiniauto, kütus kallis jne jne. Kurja küll, mis see mind kotib, et sul bensuauto ja kütus kallis… Kütus ja kõik muu on juba hinnas nagunii. Mida sa topid oma kuulutust üles igale kalmistule kui sa tegelikult seda teenust ei tee kuna sul bensiiniauto ja küts kallis 😀 😀 Lõppkokkuvõttes sai läbi helistatud kümmekond liivavahetuse teenuse pakkujat aga liiva ei saanudki. Väga kummaline teema ja siis kohalikud virisevad, et pealinnakad käivad neil nende tööd ära võtmas 😀 😀 😀 Polegi midagi imestada miks pealinnakad seal, kui ise tööd ei taha teha. Kui pakud neile tööd ei sobi, ilmselt elu ikka väga hea ja tööd tegema ei pea.

  • Tsill

    Teletorn ja botaanikaaed

    Lapsevanem avaldas arvamust, et võiks käia teletornis. Nu ega midagi tegime väikse tiiru ära. Viimati käisin teletornis aastaid tagasi koos Piiteri külalistega. All oli mingi evolutsiooni näitus, päris huvitav teema. Pimedusega löödud saavad sealt uurida kust ja kuhu inimesed rändasid 😉 Tegime resto rõdul väikse tiiru ja uurisime ümbrust. Resto ise oli samuti saanud uue ilme.

    Ülevalt paistis, et botaanikaaias on olümpiarõngad 😉 Seda oli vaja kohe uurima minna. Ennem ikka väike kohv ja kook ka, et ikka käia jaksaks 😉

    Botaanikaaias käisime uurisime neid teletornist paistnud rõngaid. Need olla botaanikaaia kingitus teletorni 40 sünnipäevaks. Sebisime piletid ja läksime luusisime mujal botaanikaaias ka. Idee poolest kui külastada korraga nii teletorni kui botaanikaaeda on mõistlikum osta komplekspilet. Viimati kolasime botaanikaaias poisiga sügisel. Siis sai uuritud ka näitust aga seekorda igalepoole ei saanud, palmimaja remondis. Putukate pesakast täitsa toimis ja askeldamine käis 😉

    Õues sai uurida potipõllumajandust, lapsevanemal oli kohe tükk aega tegemist selle uurimisega 😉

    Uurisime niipalju kui sai troopikamaja. Kilpkonnad olid isegi siin vaikselt toimetamas.

    Lõpuks väike tiir ka rosaariumi. Ilusad lilled aga kahju, et tänapäeval on aretatud ainult õit mitte lõhna. Väga vähesed vanad sordid veel lõhnasid. Minu jaoks on 0 emotsiooni kui lilledel pole lõhna. Minumeelest need kaks asja käivad ikka koos, eriti rooside puhul. Lõpuks sai vanaemal luusimisest isu täis ja ütles… nüüd on tema vanad silmad teletorni ja botaanikaaia ära näinud 😉

  • Tripid,  Tsill

    Kogukonnatrip

    Et siis uus põnev kogukonnatrip. Kui eelmisel aastal kolasime romantilisel rannateel siis seekord läks kaubaks Virumaa. Esimene suurem peatus Purtse kindluselamu tudeerimiseks. Siin väike ekskursioon, kohaliku õlle degusteerimine ja lõuna. Pikemalt kindluselamust kirjutama ei hakka, sellest olen juba kirjutanud siin. See on selline äge kohake mida peab ikka oma silmaga vaatama. Danskeritega on siin natuke teisiti kui tavaliselt. Üldjuhul lasid sealt ikka oma hädad müüri taha aga siin on asi kinnine ja lased müüri sisse 😉

    Kui ekskursioon tehtud läks väikseks kohaliku õlle degusteerimiseks. Nimed iseenesest neil head aga õlu nagu õlu ikka… Maitsesin ära aga ei oska mina sellest lugu pidada 😀 😀 Eks ma ole neid käsitöö värke ikka maitsnud siin ja seal aga siiani pole midagi erilist näppu juhtunud. Nimeta seda kuidas tahad aga algained ikka ju ühed nii poe kui koduõllel. Söök muidugi kohalikus restos päris hea ja läbisõidul tasub täitsa sööma põigata.

    Järgmises sihtpunktis sai vähe jalga sirutada ja ringi luusida. Sillamäe oli kunagine kinnine ja iselaadi linn tänu siia rajatud salastatud tööstusele. Mõnda aega tagasi käisin juba seda Sillamäe uhket promenaadi uudistamas siis polnud veel päris valmis aga ega nüüdki veel päris valmis pole. Aga ilus asjake on küll tehtud ja jutud käivad, et kogu promenaad tahetakse muinsuskaitse alla võtta, iseenesest äge idee. Muidugi kohalikku poodi tuli ka uudistada, kui juba seal. Siin on poel nimeks “Desjatka” huvitav kas inspiratsiooniks on olnud Venemaa poekett “Pjatjoruska” 😀 😀 Üks kass uuris ka ennastunustavalt põõsast, huvitav mis seal küll oli 😉

    Kui jalad sirutatud, promenaadil luusitud ja jäätis söödud võtsime suuna Vaivara Sinimägede muuseumi. See on ka üks kohake kus trippides mitu korda käinud aga sisse pole veel õnnestunud saada. Seekord sai ikka sisse ka. Niikaua kui grupp kogunes tegin kiire tiiru ümber muuseumi.

    Muuseum küll väga pisikesel pinnal aga samas on iga sentimeeter ära kasutatud eksponeerimiseks. Vaadata on siin ikka kõvasti ja giid väga tasemel. Kui vähegi sinnakanti asja siis soovitan läbi astuda

    Kui muuseum uuritud ja väga põnev giidi jutt kuulatud käisime uurisime ka Grenaderimäe memoriaali. Sinimägede sõjaloo jäädvustamist alustati 8. juulil 1994. aastal, kui Eesti Vabadusvõitlejate Virumaa ühenduse eestvedamisel püstitati Sinimägede keskmisele mäele 6,5 meetrine puurist. Selle risti juures toimus II Ülemaailmne Eesti Vabadusvõitlejate kokkutulek, kus osales inimesi 17 riigist. Paljud sõjaveteranid nägid üksteist taas üle hulga aja. Kindral Aleksander Einseln luges ette president Lennart Meri tervituse. Sellest kokkutulekust alates ongi korraldatud iga-aastaseid Sinimäe kokkutulekuid just siin. Mälestusväli on ligi hektariline ala, millel on 12 meetri kõrgune terasest ratasrist mis sümboliseerib plahvatust. Suurlahingu 60. aastapäeval avati memoriaali koosseisus eraldi mälestuskivi 20. (eesti) Relvagrenaderide Diviisi võitlejatele. Kaks aastat hiljem toimunud kokkutulekul avati mälestuskivid hollandi ja vallooni vabatahtlikele, kes võitlesid kõrvuti eestlastega.

    Põikasime korraks ka Vaivara vanale kalmistule, siin on terve piirdeaed täis erinevaid mälestustahvleid. Lugemist jätkub pikemaks ajaks 😉

    Päeva lõpuks Toila oru pargi külastus. Seekord lähenesime asjale mitte karuväravatest vaid jääkaruväravatest 😉 Vot oleks varem teadnud, et siin toimub äge “Toila valge öö” üritus oleks uurima läinud. Aga noh jõuad sa kõiki üritusi külastada 😀 😀 Igatahes päris huvitavaid installatsioone nägi siin igal nurgal.

    Oligi aeg öömaja poole sättida. Mäetaguse spaas polegi varem käinud, täitsa ok koht. Eriti hea on, et siin on sauna osa eraldi vaikse toana 😉 Pargis luusides avastasime õige mitmeid karupostamente 😉 Mis teema seal karudega on ei saanudki teada. Iseenesest tundus see Mäetaguse huvitav kohake olema, peab tulema valges luusima ja mõisa ka üle vaatama 😉

  • Tripid,  Tsill

    Aluksnes (Aluliinas) tsillimas

    Kui juba sinnakanti asja siis tuleb ikka tsillida ka 😉 Peale pikka sõitu sobib väga hästi üks hea praad. Viimati sai siinkandis käidud paar aastat tagasi, vahepeal on hinnad siin märgatavalt tõusnud… Kui kõhud täis vaatasime veidi ringi ja kulgesime vaikselt asju ajama.

    Kõigepealt viskasime kiire pilgu kirikule. Sinna oleme üritanud varem ka sisse saada aga pole saanud. Seekord läks õnneks. Aluksne evangeelne luterlik kirik on ehitatud 1781 – 1788 aastatel Riia arhitekt Christoff Haberland’i juhtimisel ja väidetavalt on üks Lätimaa arhitektuuriliselt ilusamaid kirikuid. Torni kõrgus on 55,5 meetrit. Üks kiriku omapärasusi on värviliste tahutud maakivide kasutamine viimistluses. Kirikus pidavat hoiul olema ka 1694. aastal E. Glück’i tõlgitud lätikeelse Piibli esmaväljaanne. Kirikut on korduvalt ümber ehitatud ja ta on kaotanud oma algse ilme. kirikutorni kuke järgi pidavat saama ilma ka ennustada, kuidas see käib jäi mul muidugi teada saamata. Torni viiv trepp on siin päris lai ja ei ole iseloomulik ühelegi teisele kirikule. Muidugi tornist avaldub ümbruskonnale muljetavaldav vaade. Täitsa tasus sinna turnida, või pigem sammuda mööda laia treppi 😀 😀

    Kui kirikus luusitud võtsime ette kohaliku linnuse uurimise. Viimati seal käies olid linnusemüüride juures arheoloogilised väljakaevamised. Tänaseks oli see läbi ja linnuse üks torn on taastatud. Kahjuks sisse ei saanud… puhkepäev neil. Aga pisike linnuse makett ja seletus sinnajuurde olid ka täitsa olemas. Linnus löödi siia Aluliina järve suurimale saarele püsti 1342 aastal Liivi ordumeistri Burchard von Dreilebeni ajal. Maismaaga olevat linnus olnud ühenduses 120 meetri pikkuse puusilla kaudu. See võimsaim orduvalduste idaosa linnus pühitseti paastumaarjapäeval, sellepärast ka nimi – Marienburg. Esimene komtuur – Arnold von Vietinghoff oli Aluliina mõisa omanike suguvõsa eelkäija.
    Aegade jooksul on linnust üritanud võtta mitmed vallutajad, siin on valitsenud venelased, rootslased, poolakad. Põhjasõja ajal 1702 aastal piiras linnuse ümber Šeremetjevi juhitud Vene sõjavägi. Et mitte linnust venelastele jätta, õhkisid selle rootslaste kapten Wulf ja sõdur Gotshlich. Linnuse kaitsjad vangistati. Venelaste juurde sattus vangi, ka lätikeelse Piibli tõlkija, praost Ernst Glück ja tema kasutütar Marta – hilisem Vene tsaarinna Katariina I. Pärast Põhjasõja sündmusi varemetesse jäänud linnust enam ei taastatud ja Marienburg kaotas oma strateegilise tähtsuse.
    Tänapäeval on linnusevaremed puhkekoht ja huviväärsus turistidele muud ei midagi.

    Vahepeal põikasime poodi, võtsin peoga komme. Ei tea kas Lätlastel miski uus kiiks või on see viiruse paanika 😀 😀 kommid on pakitud minigrippidesse. Pole varem kuskil sellist nalja kohanud 😀 😀 Edasi turnisime templimäele. See pidavat olema varaseim asustatud koht Aluksne ümbruses. Templimägi asub Aluliina järve edelapoolsel poolsaarel. See oli iidne latgalite linnus ja muinaslinna koht. 1807. aastal laskis Aluliina parun Vietinghoff Põhjasõja sündmuste auks mäetippu ehitada graniidist rotundi – Kuulsuse templi. Tempel on pühendatud vene feldmarssal Šeremetjevi- ja rootsi armee kapteni Wulf’i mälestuseks.
    Paljudest legendidest levinuim pajatab, et mäe olevat Põhjasõja ajal sõdurid mütsidega kokku kandnud et järvesaarel asuvat linnust parem tulistada oleks 😀 😀 😀 Tänapäeval on siin mäe otsas vägev vaatetorn. Käisin seal pikksilmaga uurimas kas Tallinn paistab 😉 Ei paistnud… Siia on muidugi vahepeal ehitatud laskumisrada. Viimati siin käisin siis polnud sellest haisugi aga nüüd võid köit mööda laskuda Templimäelt otse linnusesaarele. Hind täitsa mõistlik ja eestikeelsed kirjad kah olemas. Ükspäev proovin selle ka ära ja paar asja on siinkandis veel proovimata.