• Söök - jook

    Katsetame mitte käepäraseid vahendeid

    Mõnda aega tagasi sai katsetatud söögiteol natuke teistmoodi vahendeid. Miks lihtsalt kui saab keeruliselt 😀 😀 Külmas vedeles üks väike lihakäntsakas millest kannatab miskit improviseerida, mõtlesin pistaks suitsu. Kaevasin suitsuahju lume alt välja, likvideerisin mõned ämblikuvõrgud ja jooksin ahju käima. Aga millega suitsu teha? Kurja küll, sellise lumega metsa lepaokste järgi ronida ei viitsinud. Meenus, et eelmisel aastal sai maha võetud üks õunapuu mille pakud vedelevad kuskil riidas.

    Veidi vehkimist lumelabidaga ja paar pakku oligi käes. Nüüd saag käima ja laudade saagimine alaku. Saagisin ühe hooga terve pinutäie laudu suitsetamiseks. Ega laastugi saa raisku lasta, seda just imehea suitsuahjus suitsu tegemiseks kasutada. Ja saladuskatte all ütlen, et see laast kõlbab ka kodus seente kasvatuseks. Õunapuulauaga saab grillis liha või kala suitsetada ilma suitsuahju omamata.

    Viskasin puru ahju põhja ja installisin liha lauaga ahju. Mõni tund ahjuga pusimist ning võis lisada tomatid ja õunad. Veel pool tunnikest kannatust ning valmis nad saidki. Nämmaaaaa milline värv ja lõhn. Nii, et kui nüüd keegi tahab näiteks grillil suitsetamiseks õunapuulauda või suitsuahju laastu siis minult saab suuremas koguses ja nagu juba eelnevalt mainisin siis laast sobib ka seente kasvatuseks.

  • Tsill

    Kernu mõisa kellerspa.

    Nii nagu ühes varasemas postituses mainisin, et kohekohe valmib Kernu mõisas baltisaksa sugemetega kellerspa. Muidugi tänaseks on see juba ammu valmis ja nüüdseks ka minu poolt ära proovitud. Ütleks, et väga mõnus privaatne kohake. Rahvast praktiliselt meie külaskäigu ajal ei olnud, saab rahulikult mõnuleda. Pole nii nagu suurtes spa värkides, et ootad sauna või mullvanni järjekorras tropid kõrvas vaigistamaks tittede kisa 😉 Mõisa keldri ajaloolised võlvlaed peidavad enda all 90C soome sauna, 45C aurusauna, soolakambrit ja kahte massaažifunktsioonidega eri suurusega basseini. Ja siin on ka 70C saun vaid naistele 😉

    Peale spa mõnude nautimist kulus ära üks kohv ja magustoit. Menüü on siin iseenesest põnev ja toidud head. Igatahes spa tasub kindlasti käimist.

  • Tripid,  Tsill

    Rundale loss

    Rundale loss on silmapaistvaim barokk- ja rokokoostiilis arhitektuurimälestis Lätis. Vaatamiseks pidavat olema 43 restaureeritud ruumi, 2 paraadsaali ja avar barokkstiilis aed. Loss ehitati aastail 1736 – 1740 kuulsa Vene õukonnaarhitekti Francesco Bartolomeo Rastrelli projekti järgi, hertsog Ernst Johann Bühroni suveresidentsina. Bühron olla olnud Vene keisrinna Anna Joanovna soosik. Loss ilmselt ehitati vana linnuse kohale, giidi sõnul olla lossi keldris mõnes kohas näha vanu linnusemüüre. Parklast lossi poole marssides on tee ääres terve rivi moodsaid kempse ja mis mulle muidugi kohe silma jäi on piirdekett. Sellist ketti kohtab meil üsna paljudel kalmistutel platsipiirdena. Lossi üks tiib oli täies ulatuses remondis, eemalt ei saa arugi, et tellingutele on tõmmatud mulaaž 😉

    Lossis tegin tiiru restaureeritud ruumides ja muidugi ka köögis. Huvitav kuidas oleks tänapäeval sellises köögis toimetada… Ilmselt tuleks toit maitsvam kui tänapäevasel elektripliidil.

    Keldris on päris äge näitus kust ei puudu ka mõningad hauaplaadid. Igasugu uksed, lukud, riivid jne on vaatamiseks väljas ja katsuda saab neid ka 😉 Õige mitu tuulelippu on ka vaatamiseks, mõni neist sõjas räsida saanud.

    Igatahes need ruumid mis taastatud on ikka väga ägedad. Ühes toas on väljas lossi lühtrid, no need on ikka päris edevad. Vaatasin, et praktiliselt igas toas on ahi aga mitte kuskil pole ahjusuud. Tiba uurimist ja selgus, et ahjud on üsnagi praktiliselt ehitatud tubades. Ahjusuud avanevad mingisse praktiliselt märkamatusse ruumi kust saab korraga kütta näiteks kolme ahju. Pole paha…. Kusjuures kõik ahjud on tänapäeval toimivad, ainult puudega ei köeta neid enam. Selle töö teeb ära gaas. Wc tool ja vann olid ka päris stiilsed pesuruumis. Lossi trepilt avaneb aiale päris muljetavaldav vaade.

    Kui lossis õige mitu tundi hulgutud kobisin aeda tudeerima. Oh kurja kus siin on roosisorte ja muud mudru nii, et anna olla. Roosisortidel on ilusti nimed ja päritoluriigile viitavad sildid juures nii nagu meil Põltsamaa roosiaiaski, aga ma arvan, et siin on roose kõvasti rohkem kui Põltsamaal. Üks äge idamaa stiilis putka oli hekkide vahel, eemalt tundus nagu mingi stiilne lehtla aga tegelikult oli kemps mis kemps 😀 😀 Tegime siinses lossirestos väikse lõunasöögi ka grupiga. Päris pull elamus, supp toodi lauda mitte portsjonina vaid supitirinaga jne. Ühesõnaga päris tsill koht ja kõvasti on siin toimetatud peale minu viimast käiku. Suvel tasub siin kindlasti käia elamuse saamiseks.

  • Tsill

    Pirgu – Lohu

    Ükspäev tekkis plaan Nõmme kõrtsu sööma minna aga nagu välja kujunenud siis otse need asjad ei käi 😀 Ikka tuleb kuskil nurgataguses ka kolistada 😉 Juhtumisi sattusime Pirgu mõisa juurde, ennäe imet täiesti vinks-vonks mõis. Kuskilt hallidest aegadest meenus, et see oli ju varemetes kunagi. Igatahes praegu on varemete asemel ilus mõis. Kahjuks sisse piiluma ei saanud. Tegime niisama tiiru ümber mõisa. Iseenesest on mõis hea vaikse koha peal. Siinsamas on jõel ilus puitsild ja jõe teisel kaldal mäekünka otsas on paar mõisa keldrit. Üks peaks olema jääkelder ja teine kartulikelder. Piilusin sisse ka, moosi polnud 😉

    Põikasime korraks sisse ka Maidla mõisa juurde. Algul mõtlesime, et lähme kolame sees kui lubatakse aga kohapeal ei tekkinud sellist tunnet, et tahaks minna…. Jäigi seekord käimata.

    Lõpuks jõudsime sihtkohta ka. Vanasti olid siin kõvad peod ja sai isegi seal töllerdatud. Krt, üritasin meenutada millal viimati käisin, nu 10 aastat tagasi kui mitte rohkem. Igatahes keset päeva on siin mõnus süüa, rahvast pole. Sai võetud väike praad, kurja see oli nii suur, et andis ikka ära süüa 😀 😀 Hea, et mingit eelrooga või magustoitu ei võtnud, siis oleks ilmselt pidanud seal õhtuni tiksuma. Igatahes koht on tsill ja toit hea, soovitan käia.

    Kui kõhud täis tiksusime kodu poole. Põikasime korraks sisse Lohu mõisa vesiveski varemete juurde. Väidetavalt olla siin vesiveski olnud juba 1620 kui veski kõrvale rajati mõis. Praegune vesiveski on muidugi pärit 19-ndast sajandist. Ilus suur hoone on lastud laguneda päris korralikult. Iseenesest muidugi kuskilt otsast asi mõistetav, kõiki asju ei jaksa taastada ega korras hoida. Samas oleks tegelikult äge kui kuskil oleks toimiv vesiveski. Sai vähe sees turnitud, päris võimsad müürid. Isegi mõned detailid säilinud mida pole veel jõutud Kuusakoskisse viia 😀 😀 Vaatasin, et katuseplekk ETK templeid täis, huvitav kas see on Eesti Tarbijate Kooperatiivi tempel või on midagi muud 😉

  • Tsill

    Võhandu maraton vol.4

    Mõned pildid ühest möödunud maratonist enne uut maratoni. Järjekordne maraton on juba sellel laupäeval. Paar aastat on vahele jäänud ja kahjuks ei jõua ka sellel aastal vaatama. Üks palju põnevam üritus mida igapäev ei näe vajab külastust 😉 Hullud vennad kes viitsivad SUPiga püstijalu selle 100 kiltsa maha nühkida. Suvel kui soe peaks selle ise ajaviiteks läbi sõitma. Mitte terve muidugi, vaid selle osa kus on kanjonid.

    Mõned head kärestikud on ka kus tasub kindlasti passida kui tahad näha kummuli käivaid aerutajaid 😀 😀 Mulle meeldib kõige paremini Süvahavva. Siin on tavaliselt paar kohvikut sellel ajal, väga hea kaldal tiksuda, kohvi juua ja saiakest nosida. Kusjuures ega mujal sellist head kohta polegi. Tollel korral kui vaatamas sai käidud oli ikka päris sitt ilm, pilves ja jahe, vahepeal sadas isegi lörtsi.

  • Muu värk,  Tsill

    Elu piimanõus

    Saaremaal vikunäitust tudeerides sattusin puht juhuslikult ka uue näituse avamisele. “Elu piimanõus” on näitus Saaremaa metsadest leitud enam kui 70 aastat tagasi maetud metsavendade peidikutest. Vajamineva varustuse peitmiseks sobisid ideaalselt 40-liitriseid piimanõud, vot neid piimanõusid koos sisuga nüüd siin näitusel näebki. Selle näituse puhul on tegu puhtalt Saaremaiste peidikutega. Ehk keegi kunagi teeb näituse ka mandri omadest. Kui avasõnad lausutud pakuti külakosti ja sai uurida eksponaate. See vägagi põnev näitus ja leiud üllatavalt hästi säilinud. Korraldaja on ikka väga kõva uurimustöö ära teinud.

    Mida kõike piimanõudesse ei peidetud, paljudel asjadel isegi veel tehasesildid küljes. Marati särk ja Orto kreem on kuum kaup olnud 😉 Nii mitmegi metsavenna tegutsemise kohta on päris korralik info kogutud.

    Piimanõudes kõik vajalik kraam, vorm, pagunid, taskulambid, fotokad, prillid jne. Isegi pornograafilised kaardid olid teemaks 😀 Tundub, et ei midagi uut, siga või kits… abiks ikka 😀 😀

    Mõningate peidikute puhul on minul isiklikult kahtlus kas nad ikka on metsavendlusega seotud. Näiteks arstiriistad või kangad… vägagi vaieldav teema. Ma arvan, et need pigem rohkem täiesti tavaliste inimeste riigikorra kohased peidikud. Mis muidugi veel huvitav, kui mu mälu nüüd ei eksi siis on leitud piimanõudest piisavalt relvi aga siin Saaremaal neid ei ole… Pole nagu väga loogiline, varurelv ju ikka pidi kuskil varjul olema igaks juhuks. Ühes nõus oli küll 22 kaliibrilist moona veidi ja see oli ka kõik. Iseenesest näitus ise väga tsill ja tasub külastust. Kuigi mina isiklikult suhtun metsavendlusesse teatud reserveeringuga. Tuginedes memme mälestustele oli nendegi hulgas lihtsalt kurjategijaid kelle huviks oli kõik muu peale vabadusvõitluse. Lisaks minu piltidele saab mõningaid pilte vaadata veel siin.

  • Tripid,  Tsill,  Viikingid

    Saaremaa tuur, Google kiiksud, tagasi koju

    Väike söök hotellis ja toimetama. Hommikusöök on siin vägagi rikkalik ja väga palju on valikus kohalike väiketootjate toodangut. See on muidugi ainult rõõmustav. Kahju, et mandril seda teemat väga ei viljeleta, väiketootjaid kardetakse kui pidalitõbiseid.

    Külastasin ka kohalikku kaubakeskust, pole paha. Siin kohalikel väiketootjatel täitsa kohe omaette pood ja mitte väike. Mida kõike siin saada pole seebid, kreemid, siirupid, mesi, müslid, teesegud, kohalikud õlled jne. Muidugi silma jäi õlu “Viikingi karje”, mõtlesin mida hekki, kes küll nii nõmeda nime välja mõtles. Siis vaatasin mitu volli see õlu on…. krt 10,5 volli, kurja küll, see juba noor peet ju 😀 😀 Ilmselt see võtab karjuma küll 😉 Ühesõnaga, nii suure väiketootjate toodangu valikuga poodi pole veel Eestimaal kohanud.

    Kuna Kuulus Kudjape kalmistu siinsamas nurga taga siis viskasin sinna ka pilgu peale. Aga sellest ka ükspäev eraldi. Sportlikust huvist sai kasutatud orienteerumiseks nii Waze kui Google mapsi. See viimane küll tore asi aga tema juhatusse tuleb suhtuda reserveeringuga. Google satelliitvaadet pole mõtet praktiliselt üldse kasutada, seal kaart vähemalt 5-6 aastat vana. Kui mujal maailmas on maps veel enamvähem siis vähemalt Eesti osas tuleb üsna kriitiline olla. Omast kogemusest tean, et seal puuduvad paljud huviväärsused, osad on täiesti vales kohas jne. Koha lisamine on ka paras imedemaa, siinsamas allpool oleva mälestusmärgi lasi lisada probleemideta. Aga näiteks paar väga kuulsat kohta (linnus, koopad, mälestusmärk jne) mis on praktiliselt igal muul kaardil peal neid maps lisada ei lasknud. Väidab sõnumiga, et koht pole tuvastatav ja kuidagi ei tee selgeks, et koht on ju tegelikult olemas. Samas kui tahad naabrimehe kartulipõllule märkida nt. kuradi põrgusse mineku kiriku asukoha või ära märkida sõbra suvila, hea kalapüügikoha jne, kinnitab selle kohe sahinal paika. Millest nende valik oleneb pole siiani aru saanud. Pisikesel Saaremaalgi oli selliseid kohti mitmeid, mis ei vastanud tegelikule asukohale, õnneks lasi muudatusi teha ja märgi õigesse kohta tõsta. See paarsada meetrit siia sinna üsna tavaline aga üks objekt oli lausa 15 km nihkes 😀 😀 Nüüd on see ikka õiges kohas. Samas viskab sitta ventikasse see ka, et kui keegi kommenteerib mõnda kohta ja lisab pilte siis võiks pildid olla ikka sama kohaga seotud. Päris tihti kohtab nt. mõne mälestusmärgi kommentaarides pilte kuskilt suva kortermaja peolt või aiabasseinis mängivatest lastest mis pole mälestusmärgi kohaga mingilgi moel seoses. See selleks, aga nüüd on vähemalt üks huvitav mälestusmärk kaardile lisatud. Juurdepääsu sild küll väsinud aga ma arvan, et üle kraavi jaksab igaüks hüpata. Soovitan käia, saate teada metsameeste käekäigust okupatsiooni ajal.

    Oligi käes Kaarma kiriku külastuseks kokkulepitud aeg. Jõudsin kohale veidi varem ja viskasin pilgu peale kiriku ümbrusele. Eks siingi ole ühtteist vaadata, kiriku seina müüritud hauaplaadid, vanad kiviristid jne. Väidetavalt näeb siin ukse kohal torniseinal vanimat eestikeelset kirjet. Ei hakka sellest pikemalt siin kirjutama, kellel huvi saab selle kohta lugeda siit, seal on kirjas kõik poolt ja vastuargumendid, eks tõde ole kuskil keskel. Samuti on ägedad raidkujud uksevõlvil, need kujutavad nägusid, selliseid kujusid kohtab nii mõneski kirikus siinkandis. See nägu muidugi hakkas veidi kummitama. Hiljem meenus, et praktiliselt samasuguse lõustaga on leitud päris palju vikukiivreid. Netistki leiab neid õige mitmeid. Huvitav mis hüpoteesi annaks siit aretada? Arvatakse, et kirik rajati 1260 ülestõusu mahasurumise käigus hävitatud Kaarma maalinna (Carmel) lähedusse 1262 aastal piiskopiks tõusnud Hermanni eestvedamisel. Algselt oli kirik ühelööviline. Umbes 1300 pikihoone võlvid varisesid ja neid ei taastatud pikka aega. Alles 15 sajandil ehitati Tallinna meistrite juhtimisel uus võlvlagi, sellega muudeti ka pikihoone kahelööviliseks 8 tahuliste piilaritega ruumiks. Ilmselt siis ehitati ka kirikule torn ning see ülalmainitud tahvel viitab lõplikule kiriku valmimisajale. See, et paljudel kirikutel algselt tornid puudusid pole midagi erilist.

    Perenaine saabus ja lubas lahkesti kirikut uudistama. Siingi on krohvi alt välja puhastatud vanu maalinguid, mida kõike kunagi seintele ja lakke ei maalitud. Mõned põnevad vapid on ka, ütleme nii, et neid saab piiluda üsna lähedalt kuna seintele tagasi panna neid pole soovituslik niiskuse tõttu. Kaheksanurksetel tugipostidel näeb huvitavaid raidreljeefe, aadlivapp jne. Altariruumi kaunistab Eestis haruldane kolmikaken, mis oli üks tsistertslaste arhitektuuri lemmikmotiive. Kiriku värvirikkust tunnistavad 13 – 15 sajandi seinamaalingute säilinud fragmendid. 16 sajandil toimunud reformatsiooniga kaasnenud puritaanlus tunnistas muu toreduse kõrval ülearuseks ka seinamaalingud ning need kaeti lubjakihtidega. 1970ndate keskpaiku toimunud restaureerimistööde käigus toodi maalingud jälle päevavalgele. Kiriku kantsel meenutab vägagi Lüübeki toomkiriku kantslit aga ega ei imesta, meister ju sealt pärit. Dekoratiivset ümarakent kaunistab meisterlikult komponeeritud pentagramm, huvitav kas midagi on veel peidus selle “akna” ümbruse krohvi all. Uks keset seina on otse käärkambri peal olevasse palverändurite tuppa. Väidetavalt kasutati seda ust selleks, et suur hulk palverändureid ei puutuks kokku kohalikega haiguste levimise vältimiseks. Aga samas ei jääks ilma jumalateenistusest siis, selle ukse kaudu oli neil võimalik kambrist jumalateenistust jälgida.

    Käärkambris oli isegi nö. kraanikauss olemas. Kuna kirikut külastavate palverändurite arv oli päris suur siis ehitati käärkambrile teine korrus. Siitsamast käärkambrist sai väikse ukse kaudu müürisisesele trepile. Käik ise ikka päris kitsas, ma iseenesest üsna õhuke aga mulgi andis sealt läbi turnida. Omaaegsed palverändurid pidid ikka väga õhukesed olema 😉 Aga võibolla tehti meelega sellised käigud kitsaks, et kui jamaks läheb siis sõdur sealt varustusega üles ei mahu, veelvähem saab võidelda. See teine korrus täitis võõrastemaja funktsiooni ja siin on tänaseni säilinud ainulaadne kamin. Oleks põnev teada kuidas puusületäiega trepist üles mahtus…. Siit kitsast käigust edasi minnes saab kiriku võlvidele. Pole paha, siin ei peagi pimeduses kompama. Täiesti anduritega valgustus on olemas, edasi liikudes läheb eespool põlema ja taga kustub. Kellatornis kaks pisikest kella ja üllaülla polegi veel elektriga. Ühte kella saab lüüa alt nööri abil aga teise löömiseks peab Lible kohal olema. Kellad ise päris korralikult vatti saanud ja servadest on tükid väljas. Huvitav mis otstarve on nendel ümaratel aukudel torni seinas… Ühesõnaga põnev kirik kus tasub kindlasti käia ja suur tänu perenaisele kes viitsis hooajaväliselt tulla üksikule turistile uksi avama. Unustasin muidugi küsida kas need 1999 aastal Tallinnas varastatud unikaalsed skulptuurid saadi tagasi või ei.

    Kirikust paarisaja meetri kaugusel üle tee on Kaarma maalinna koht. Tänapäeval siin muidugi midagi peale valli vaadata ei ole. Kaarma maalinn olla olnud üks Saaremaa võimsamatest kantsidest, mis rajati ilmselt muistse vabadusvõitluse eelõhtul. Viimati kasutati linnust saarlaste ülestõusu ajal 1261 aastal kui saarlased olid sunnitud vaenlase ühendatud vägede eest siia varjule taanduma. Liivimaa riimkroonika sõnade järgi olevat vaenlase poolt põlema pandud külade suits katnud kogu Saaremaad. Saarlaste viimase tugipunkti (Hag Carmele) pärast käis äge võitlus. Viimaks suutis vaenlane linnuse tormijooksuga vallutada ning sai kätte hulgaliselt siia varjule toodud saaki. Kroonika järgi kulus orduvendadel kaks ööd linnuses varjul olnud träna laialitassimiseks. Kuskil siin läheduses pidavat olema ka väidetav Kaarma lahingukoht.

    Kuna Pöide kiriku aeg sai kokku lepitud vabakavaline siis otsustasin paarile kohale veel pilgu peale visata. Esimesena peatusin Valjala kiriku juures, see kirik peaks olema vanim Eesti aladel ehitatud kivikirik. Ehitusega alustati ilmselt 1227 aastal, kohe peale saarlaste alistumist ja nagu muudki kirikud sajandite jooksul täiendatud juurdeehitustega. Siin kirikus peaks olema 13 sajandist pärit ristimiskivi mida peetakse üheks Baltimaade unikaalsemaks raidkiviteoseks. See kirik on olnud kohandatud ka kindluskirikuks ja alles 17 sajandil ehitati kirikule torn ja seegi käärkambri peale. Siia kirikusse tuleb suvel uuesti asja teha.

    Kiire põige Angla tuulikute juurde ja edasi juba Karja kirik. See on ka üks täitsa omamoodi kirik. Karja kirik olles ise Saarema kõige pisem kirik on kogu Eesti keskaja ehituskunsti üheks tipuks oma kõrggootilike vormidega. Siin on säilinud ehitamise ajal maalitud paganlikud maagilised laemärgid. Samuti pidavat kirik olema üks raidskulptuuri rikkamaid maakirikuid kogu Põhja Euroopas. Seekord sisse ei saanud ja see polnud plaanis ka. Siia tuleb samuti tulla suvel ja rahulikult uurida. Varasemalt olen siin muidugi korra käinud ja neid pilte saab vaadata siit. Üks põhjalikum arutlus ja hüpotees sellest kirikust on loetav siin. See on ka üks selline põnev kirik mida tasuks igal inimesel külastada.

    Edasi sai kontrollitud paari Google mapsis märgitud vaatamisväärsust. Märgitud kohad osutusid täiesti valeks ja reaalselt mitte eksisteerivateks kohtadeks. Sai väike parandus kaardil sisse viidud.

    Edasi muidugi Pöide kirik. Siin sain niimoodi kokkuleppele, et hommikul tehakse spetsiaalselt minu jaoks uks lahti ja õhtul pannakse kinni. Selle juures oli muidugi üks häda, torni ei saanud. Pole hullu, tänud vastutuleku eest, et üldse hooajaväliselt sisse lubati. See on ka üks väga suur ja põneva ajalooga kirik. Ilmselt esimene kirik rajati siia juba 1230. Peale seda kui foogt otsustas hakata Saaremaal talvituma ehitati kiriku külge linnus. 1343 Jüriöö ülestõusu ajal tegid saarlased siin puhta töö. Hiljem rajati nö vana kiriku ja linnuse varemetele uus kirik. Linnus sai uueks kohaks Maasilinna. 

    Mõnda aega tagasi leiti torni laest lubjakihi alt päismaaling. Huvitav mis teema nende nägudega laes on, Ridala kiriku laes on ju ka mingi itsitav vennike.