• Tripid,  Tsill

    Asju ajamas

    Seoses tööga tuleb ikka viimasel ajal hullult asjatada mööda Eestit. Seekord said asjad ruttu aetud ja võtsime kodutee vähe vabamalt. Esimese asjana mõtlesime uurida Kärsa kirikut. Sealt miljon korda mööda sõitnud aga kunagi pole saanud lähemalt uurida. Kirik asub strateegiliselt nii hea koha peal, et ennem ei märka kui oled juba mööda sõitnud 😀 😀 kuigi paikneb täitsa maantee servas. Seekord panime samuti mööda 😀 aga keerasime otsa ringi ja käisime uurimas. Päris omapärane õigeusu kirik . Maakivist kirik ehitati 1878. aastal. Kirikut kasutas Võnnu Kristuse Sündimise kogudus. Praegu kuulub see kirik Eesti Metodisti Kiriku Kärsa kogudusele. Kirikus on päris ägedad ja moodsad seina- ja laemaalingud. Pole selliseid kuskil mujal tähele pannud. Tasus täitsa uurimist see pisike kirik.

    Kärsalt võtsime suuna Tõrvale, tahtsime näha seda uut ja moodsat keskväljakut. Kiidjärvelt panime ühe jutiga läbi, siin luusime teinekord pikemalt. Rõngus tegime kiire peatuse ja ostsime poest kaasa Rõngu Pagari tooteid, seal hullult hea valik kõikvõimalikke küpsiseid jne. Lõpuks olime Tõrvas, uurisime seda kuulsat keskväljakut ja kobisime Läti Saatkonda sööma. Pelmeenid olid väga head, kuigi esimese portsu pidin laskma välja vahetada. Kokal kukkus vist soolatops pelmeenidele, polnud hullu…. vastuvaidlemata vahetati välja ja toodi uued 😉

    Kui kõhud täis kimasime kodupoole. Põikasime veel läbi Sudistest…. Oi kurja kus seal sai omalajal tsillitud 😀 😀 Karksi-Nuias oli poe ees jäi möödaminnes silma hullult suur jänes muru näksimas 😀 😀

  • Muu värk,  Tripid

    Libises vähe käest ära…..

    Juba kaks korda laevaga Piiteris käinud, ega siis kolmaski korda saa olemata olla 😀 Nagu tavaliselt ikka jõuad laevaga hommikul kohale ajad asjad ära ja 16.30 bussile, õhtul juba kodus. Laevaga igavesti tsill minna, süüa saab ohtralt ja millised vaated avanevad laeva pardalt…. Neid peab ise nägema. Seekord viskas juba Tallinnas väikse pabula ventikasse 😀 Kui algas laevale pealesõit arvas buss, et ta ei lähe käima…. Kiire vahekord viis asja sihile, saime käima ja laeva ka. Mõtlesime, et kui Piiteris laevalt mahasõiduks raibe käima ei lähe siis paneme põlema selle rondi. Piiteri reisisadamasse sissesõidul nautisime vaateid ja ringtee ehitust üle mere vaiade otsas, päris kõva teema… Aga ju kuulis meie kurja juttu 😀 😀 Läks poolest pöördest käima ja saime maha ka, kohe algas uus keberniit. Piirivalvel ja tollil oli aega küll, passisime nagu ogarad piiripunktis ja ootasime miskit “natsalnikut” lõpuks tuli, lõi templi papiirenile ja saime minema. Pidime saama asjad aetud siinsamas sadama juures aga nu ei saa ikka ilma jandita. Kakalõikur aimas juba miskit seiklust 😀 😀 Aga, et see miskiks ulmeseikluseks kujuneb ei teadnud ilmselt temagi. Vana kellele pidime selle rondi viima arvas, et äkitse me sõidame läbi Piiteri ära Tallinna maanteele välja ta ei julgevat ise läbi linna sõita. Nujh kõik on hea aga ma isegi ei võtnud gepsu kodust kaasa, sitta sa mäletad kuidas sai bussiga läbi linna teisele poole… Õnneks pole Piiter keeruline linn natuke seedida siis saab viuh kuhu vaja. Aga kurja siin miskid ümbersuunamised ja teeremondid, läks rämedaks keerutamiseks aga lõpuks saime teisele poole kokkulepitud kohta. Keda ei ole on see ahv kes ootama pidi. Lõpuks helistas ja hädaldas, et vot miski teema tal, äkitse saame vähe Moskva poole sõita. Noh heaküll vähe ju võis ega täna enam 16.30 bussile nagunii ei jõua. Panime jugama mööda trassi Moskva poole, varsti öö käes ja ilge kopp ees sellest jurast. Panime bussi miskisse suva parklasse tee ääres ja sõitsime taksoga lähedalasuvasse hotelli kotile. Hommikul vedasime ennast bussi juurde, seal jälle hädakisa lahti, et äkitse sõidame veel sörtsu kuna tal pole bussijuhti. Et sõidavad sõiduautoga ees ja me bussiga sabas. Tra küll varsti oligi Moskva käeulatuses. Panime mööda ringteed sellest mööda. Miskis suva urkas sõime ja kimasime edasi. Ja siis ühel T kujulisel ristmikul parempööret tehes kooles buss ära 😀 😀 😀 Mitte ükski käik ei läinud sisse tee mis tahad. Päris hea nali, 12 meetrine junn on keset ristmikku ja ei liigu kuskile 😀 😀 Megairwww tõmba see ront ära kuidas tahad. Hakati siis otsima laibakat kes ära veaks aga tuli välja, et Moskva kandis pole olemaski nii suurt laibakat kes suudaks 12 meetrist ronti liigutada 😀 😀 Nali naljaks – kusi kaljaks 😀 aga meie ront seisis 3 päeva keset ristmikku 😀 😀 Politsei käis mitu korda uurimas kuidas ristmiku vabaks saaks aga ei saanud nemadki miskit teha. Kohalikega saime juba sõpradeks selle kolme päevaga käisime sõime igasugu marju nende aedades jne. Lõpuks sai mul sellest jurast ikka ilge kopp ette. Õnneks oli Moskvani ainult 50 kiltsa.

    Sebisime auto kes meid viskas ära esimese metroojaamani. Seal panime jutiga raudteejaama. Seal mõtlesime, et võtame pileti otse Tallinna aga kui hind öeldi siis mõtlesime, et sõidame vähemalt imperaatori vagunis ja sööme restoranis kuldsetelt nõudelt 😀 😀 aga see oli kõigest tühipaljas platskaart pilet. Kiire uuring ja 3 korda odavam tuli sõita Moskvast Piiterisse neljases kupees kahekesi ja sealt bussiga Tallinna sõita kui otserongiga. See meile sobis, sai rahulikult hommikuni magada rongis. Rongini oli pool tundi aega, tegime kiire tiiru jaama ümbruses ja kobisime rongi ära. Kupee oli täiesti ok tase, väga puhas ja vaikne, kliimaseade ja puha krt nagu välismaal juba. Mõtlesime restoranis ka laiamas käia. Väga korralik ja puhas oli see ka, juhatati viisakalt lauda. Teenindajad nägid välja oma vormides ikka väga ok. Võtsime korralikud söögid – joogid. Söögid olid väga head, suured ja maitsvad, kõik tellitu andis ikka ära süüa. Ägisesime seal ainult. Lõpuks küsisime arve…. mõtlesime, et peame ilmselt jääma siia nõusi pesema söödud sai ju korralikult ja nüüd kindlasti kirves seljas 😀 😀 Aga kui arve toodi ei saanud sittagi aru…. Summa oli 700 rutsi, see siis ca 10€. Küsin ettekandjalt kas see on ühe arve aga ei… see oli kahepeale kokku. Ja mis oli asja juures eriti äss, arve toodi taldrikul nagu vanasti restoranides ja käsitsi kirjutatud logodega spetspapril. Maksta sai muidugi kuidas tahtsid, rubla, dollar, euro, pangakaart. Isegi viipemakse toimis.

    Hommikul olime piiteris, lonkisime jala raudteejaamast bussijaama ja kohe esimese bussiga Tallinna. Irwww korraks Piiterisse minek lõppes nädalase seiklusega mööda Venemaa avarusi 😀 😀 Aga krt äge oli.

  • Muu värk,  Tsill

    Koriluse uued tuuled

    Inimesed omnivoorina pistavad hamba alla kõik mis vähegi kannatab. Tänapäeval see veel eriti mugavaks tehtud, kõik mida hing ihkab tuuakse koju kätte Bolti, Wolti või jumal teab kelle poolt. Aga vot küsimus selles ongi mida kõik see kiirtoit või muu mudru sisaldab. Mikimaal ilmselt on palju “pontsikuid” ja “Michelinimehikesi” just tänu kiirtoidule 😉 Mulle meeldib igasugu vanu retsepte katsetada ja proovida mis siis loodusest tegelikult ka süüa kõlbab. Kes vähegi loodust tunneb see metsas nälga ei jää. See muidugi maitse asi aga päris huvitavaid toiduelamusi saab kui vähegi viitsid katsetada. Polegi ammu oma katsetuste kohta midagi kirjutanud. Eelmisel aastal sai siin katsetatud pilliroojahuga. See oli päris lahe, andsin küpsiseid maitsta ikka paljudele ütlemata millest need tehtud on. Kõik söödi ära ja nõuti juurde, kui ütlesin millest tehtud ei tahtnud keegi uskuda 😀 😀 selle kohta saab pikemalt lugeda siit. Seekord kolistasime veidi metsas ja uurisime mida sealt head saab 😉 Üksik ekskavaator oli metsa ära eksinud ja möllas kraavikaldaid puhastada, kohe hea oli jalutada selle sabas. Sõnajalga juba oli aga see ei isutanud väga

    Kasepungade jaoks juba veidi hiljaks jäänud aga kuusevõrsete jaoks liiga vara 😉 Lõpuks piirdusime nõgesega. Pidavat hea kotletimaterjal olema. Egas midagi kindad kätte ja korilusega tegelema…

    Kui kott nõgeseid täis siis padavai kodupoole ja pannile tuli alla. Kurja küll need olid täitsa söödavad ja kippusid vägisi ennem otsa saama kui pildistada jõudsin 😀 😀 Neid tuleb kindlasti veel teha 😉 Kõlbab küll umbrohi süüa ja kurinahk on täitsa maitsev 😉

  • Muu värk

    Viikingite tegemised

    Käisime ükspäev sõpradega Viikingitekülas söömas ja tuli jutuks, et viikingid tahavad retkele minna aga ei saa, laev kuival… Praadisin tükk aega mõtet kuidas viikingid ruttu retkele saaksid…. Otsustasime, et ükspäev tõmbame laeva katuse alla ja katsume kõhu taeva poole saada 😉

    Kokkulepitud päeval kimasin Vikusse. Teel nägin nii ägedat vikerkaart, et kohe ei saanud pildistamata jätta. Jõuan kohale ja mida ma näen…. Pealikud sõidavad laeva asemel majaga 😀 😀 Kui maja sai õigesse kohta pargitud läksime vaatama kuidas laevaga saab.

    Kui juba majaga sõidetakse asi siis see laev ära tõmmata pole 😉 Natuke pusimist ja oligi teine katuse all. Selleks korraks hea küll, kui taheneb veidi katsume kuidagi kõhu ülespoole saada.

  • Tripid,  Tsill

    Kuidas ühendada meeldiv kasulikuga ;)

    Sõps sügeles juba tükk aega, et võiks vähe tuulduda ja väikse sauna teha… No ei klappinud meil need ajad kohe kuidagi. Nüüd tuli tööots lõunaosariikide poole…. mõtlesin, et vot nüüd peaks küll proovima selle külge pookida ühe väikse tuuldumise ka. Ennäe imet seekord isegi aeg klappis. Õige päeva hommikul pakkisime endid ja koduloomad kokku ning panime täitsa plaanivabalt minema, kindlad olid ainult töö ja öömaja aadressid 😉 Hommikukohv jäi kodus joomata, nüüd tuli see ka ära teha. Kuna meie eelistuses on Olerex, hea kohvi soodsa hinna pärast siis tegime väikse kõrvalpõike Põltsamaale sõidult 😉 Paide tundus sobilik koht. Kui kohv ja saiake söödud ei saanud ju ometigi otse edasi Põltsu poole kimada 😀 😀 ikka vaja väike jõnks sisse teha. Miks otse kui läbi Türi saab ka ja mitte ainult 😉 Kuskil mööda väikseid teid sinka-vonkatades jõudsime Imavere mõisa juurde. See mõis eraldati 1748 aastal Loopre mõisast eraldi rüütlimõisana. 18 sajandi lõpus püstitati kõrgel soklil asuv kivist peahoone mis oli põhiosas ühekorruseline. Hoone keskel paiknes kolme akna laiune kahekorruseline osa. Mõisas oli ka arvukalt kõrvalhooneid, millest enamus on hävinud või varemeis, vaid kahekorruselised aidad on säilinud algkujul tänapäevani. Eesti vabariigi algusaastail tegutses mõisahoones kool, selleks ehitati peahoonele teine korrus ja lisakorpus. Luusisime vähe ümbruses ringi ja kimasime edasi. Ega siin väga midagi erilist vaadata ei olegi aga ma polnud varem siia sattunud ka 😉

    Järgmise kiire kõrvalpõike tegime Adavere mõisa juurde. Siin ringi ei luusinud, paar pilti autoaknast ja edasi. Kes tahab selle mõisa kohta pikemalt lugeda siis seda saab teha siin. Lõpuks jõudsime Põltsamaale, mõtlesin, et sokutan reisikaaslased ordulinnuse varemetesse kolama aga ise lähen teen väikse töö ära. Aga minu “hea” plaaniga ei oldud rahul, egas midagi tegin kiirelt töö ära ja kimasime varemetesse luusima. Põltsamaa ordulinnus rajati arvatavasti 1272. aastal Liivi ordu poolt Põltsamaa jõe kaldale foogtkonna keskuse jaoks. Seda purustati ja taastati korduvalt, kuid alates teisest maailmasõjast on linnus suuremas osas varemetes. Linnuses tegutsevad Põltsamaa Muuseum ja Eesti Pressimuuseum. Muidugi oli siin täiesti inimtühi ja midagi ei olnud lahti, kuigi viirusepaanika oli ametlikult otsa saanud. Huvitav on muidugi see…. Hiljem ehitatud kirik ehitati sujuvalt nii osavalt, et suurtükitornist sai kiriku kooriruum 😉 mistõttu on Põltsamaa kiriku koor oma kuppellae ja ümmarguse põhiplaaniga Eesti üks omapärasemaid. Kirikusse ka kahjuks ei saanud seda asja uurima aga ükspäev teeme ära. Muidugi on siin veel üks teistmoodi vidin, kui me oleme harjunud nägema kirikutorni otsas tavaliselt risti siis siin on hoopis kukk. Miks just kukk ei tea keegi ilmselt. Väga huvitava tõlgenduse asjale on kirjutanud 2003 aastal Kärdla, Pühalepa ja Reigi koguduse õpetaja Enn Auksmann. Kukk oli juba kristluse-eelsel ajal valvamise ja valvsuse sümbol. Juudid ja paljud teisedki rahvad pidasid kukke kõige targemaks linnuks, kuna ta ärkas esimesena ja kuulutas valguse ning uue päeva saabumist. Vahetevahel võrreldi ööd surmaga ning sellisel juhul sai kukest ka surnuist ülestõusmise sümbol. Oma soojätkamisvõime tõttu oli kukk ka viljakuse ja sealt edasi uue alguse ning lootuse märk.Esimeste kristlaste jaoks tähistas kukk kui sümbol eeskätt valmisolekut Kristuse vastuvõtmiseks Tema taastulekul, aga samal ajal ka valvelolekut kuradi rünnakute vastu.Kõige enam on kukk kui sümbol kristlaste jaoks seotud evangeeliumijutustusega sellest, kuidas Peetrus salgas kolm korda ühe öö jooksul Jeesuse, kes oli võimude ja rahvajuhtide poolt vangistatud (Mk 14, 26-31 ja 66-72). Just kuke kiremine tõi Peetrusele selguse, mida ta oli teinud.Mis ajal on hakatud kukke kirikutornidesse asetama, on raske öelda. Oma osa on siin kindlasti mänginud ka praktiline kasu, mida saadi nende tarvitamisel tuulelippudena. Kukk kirikutornis on tuntud nii Eestis kui Baltimaades, samuti saksa ja inglise kultuuri mõjualal (vrd inglise ‘weathercock’ – tuulelipp).Ühe omapärana võib välja tuua selle, et näiteks Lätis tundub mõnes paigas olevat nii, et kukk kirikutornis tähistab luterlikku, rist aga katoliku kirikut. Kas tegemist on reegliga, ei julge öelda.Nii nagu rist kirikutornis tuletab inimestele meelde, et Jumala Poeg on meie eest ristil surnud ja meile oma ülestõusmisega uue elu kinkinud, tahab kukk kirikutornis panna inimest oma elu ja usu üle järele mõtlema ning endalt küsima, kui kindel ja ustav ta on. Isegi Peetrus – üks kaheteistkümnest apostlist – salgas Issanda, aga ta sai andeks (vrd Jh 21, 15-17) ja oli lõpuks võimeline andma oma elu usu ja Jumala nimel, surres Roomas märtrisurma. Kukk kirikutornis manitseb meid valvsusele ja sümboliseerib uut algust ning lootust, mille Jumal on meile oma Pojas kinkinud. Veel üks väga huvitav artikkel kuke kohta on ilmunud ajalehes Eesti Kirik. Seda saab lugeda siit. Põltsamaal luusisime veel vähe kohalikus pargis ja uurisime represseeritute mälestusmärki. Siit edasi kimasime vaikselt öömaja poole aga nagu ikka…. jälle väikse jõnksuga 😉

    Ega ju otseteed Annimatsile ei ole Põltsamaalt 😀 😀 ikka tuleb ju kuskilt läbi sõita. Aeg oli juba sealmaal, et võiks väikse lõuna ka teha. Jõgeva poole kimades meenus, et Piibe maantee ääres on Piibe tare, äkitse seekord saab süüa. Kurja küll, ma olen möödaminnes seal vähemalt 6 – 7 korda üritanud süüa saada aga siiani ei ole õnneks läinud. Kas on kinni, reserveeritud või kokk juba koju läinud 😀 Otsustasime viimast korda proovida ja ennäe imet saime sisse ja süüa ka. Seest üsna kobe ja toidul polnud ka väga viga, kuigi hinna ja kvaliteedi suhe on veidi paigast ära. Näljaga kannatas süüa küll ja nüüd on vähemalt teada, et Jõgeval on vähe paremaid kohti olemas kui see. Kohvimasinat seal majas ka ei tunta ja seda aastal 2020…. Kohvi saad termosest ja millal see kohv sinna termosesse pandi pole teada 😉 Nats viskas muidugi sitta ventikasse see, et kui suurem seltskond tuleb ja menüüd lauda kaasa antakse siis võiks nagu “jõhvikas” tulla lauast tellimuse võtta aga kus sa sellega. Seda võidki seal ootama jääda ja ega ta ei viitsi üle leti hõigata ka, et tellida saab ainult letist.

    Lõpuks kõhud täis käisime veel poest läbi võtsime õhtuseks saunaks väikse nänni ja tuld edasi. Põikasime sujuvalt Äksi kiigeparki ka sisse, see on äge koht väikseks jalasirutuseks pikal teel. Saab kõikvõimalike kiikedega kiikumist proovida, muidugi mõned hakkavad juba ära väsima aga pole hullu ehk kunagi parandatakse ka. Käisin vaatasin lõpuks üle ka kohaliku Vabadussõja ausamba. Kiigepargis sada korda käinud aga ausammas ikka vaatamata 😀 Nüüd on see tehtud.

    Noh ja ega Äksilt ju ka otse saa 😀 😀 katsetasime igasugu tundmatuid teid sihtpunkti jõudmiseks ja see tasus täitsa ära. Nägi nii mõndagi uut millest varem aimugi polnud. Mõnes kohas näeb juba päris ilusaid kollaseid rapsipõlde. Kambja servas jäi silma ühel künkal mantelkorsten, seda oli kohe vaja uurima minna. Mõnes kohas on neid veel säilinud Eestimaa pinnal, Jägala kiriku kõrval on ka miski sildike ajaloo kohta küljes aga siinse kohta ei leidnud kuskilt miskit infot. Põikasime korra sisse ka Kambja kiriku juurde. See pidavat olema Lõuna-Eesti suurim maakirik. Ajalooallikad mainivad seda kirikut esimest korda 1330 aastal. 1471 oli siin puukirik. Kirik on sõjategevuses korduvalt kannatanud, nii Liivi kui Põhjasõjas. Viimati hävis aastal 1944. Taastamine kestab aastast 1989. 1878 aastal paigaldatud Guido Krausi valmistatud, kuid põlengus hävinud oreli asemel on nüüd uus, Rootsi Träsiövi koguduse poolt annetatud orel. Säilinud on vanad Moskvas valatud kirikukellad. Kirikuaias kasvab Tartu ülikooli 300. juubelipidustuste ajal siin külas käinud Rootsi kroonprintsi Gustavi istutatud tamm, nn. Kuninga tamm. See kasvab siiani värava kõrval. Kiriku ees platsil on mälestuskivi kooliharidusele. Kambjas alustas kool enam kui 300 aastat tagasi. Mälestusmärgi juurde kuulub ka skulptor Endel Taniloo raiutud kiviraamat, mille avatud lehtedelt võib lugeda:
    “Kiri algab kirikust, rahavas algab raamatust”.

    Lõpuks jõudsime Annimatsile, soe saun juba ootas. Kolisime sisse majadesse ja kobisime sauna. Saun siin väga hea nagu alati. Uus keris oli palju mõnusam kui vana. Vahepeal läks saun ka põlema aga pole hullu saime õigel ajal jaole. Lõpuks kobisime kotile. Pidime küll plaani tegema homseks päevaks aga see ununes kuidagi sujuvalt ja hea oligi. Plaanivaba asi on enamjaolt väga hea.

    Järgmisel hommikul kui kõht täis võtsime suuna kodupoole, Pühajärvel tegime paar pilti ka Lihavõttesaare kujukestest 😀 😀 ja võtsime suuna Luke mõisa.. Seal tuustisime veidi ringi, tavaliselt siin ikka inimesi liigub aga nüüd täitsa inimtühi. Mõisa ajaloo ja toimetamiste kohta saad lugeda siit.

    Tegime paar taevapilti ka mõisast 😉 Kured istusid ilusti pesal, ei hakanud nende toimetusi segama.

    Lukest kimasime edasi Kambja poole, ega otse ju saa ka kodupoole sõita 😀 😀 Seal jäi silma rannas päris äge lohe. Ja muidugi kohalikul surnuaial tahtsin ka turnida. See on igavesti äge kuidas platsid paiknevad astmeliselt mäenõlvadel. Muidugi pikalt siin luusida ei saanud räme sadu hakkas. Pole hullu ükspäev uurin lähemalt.

    Enne Aoveret on mitu kohakest veel kuhu pruunid sildid näitavad aga pole mahti olnud sisse põigata. Seekord tegime ära. Uurisime mis kuramuse kivi see soomepoiste kivi on. Tore on, igati asjalik asi on tee servas langenud soomepoiste mälestuseks aga üle tee keset põldu maakera suurune rist püsti, sellest pole kuskil mingit juttu. Muidugi üle värske orase sinna lonkima ei hakanud austades põllumehe tööd. Selle asjanduse kohta võiks ju ka kuskil miski viide olla. Kirjade järgi ristil on tegu miski 1944 aasta teemaga. Netist ei leidnud kummagi asja kohta mittemidagi tarka….. Tammistu mõisale viskasime ka pilgu peale. Täitsa kobe teine ja tänapäeval toimetab seal Agrenska fond. Siin luusides tuli mõte, et võiks Luua puukooli arboreetumi ka uurida…. Egas midagi, tuld sinnapoole.

    See arboreetum täitsa äge asi ja siia peab tulema suve poole uuesti luusima. Siin on vaadata küll ja küll ja mööda matkarada saab ka luusida. Seekord segas vihm natuke pikemaid uuringuid.

    Tegin paar ägedat kassipilti ka nõrganärviliste jaoks, kes arvavad kui kass on puu otsas ja kräunub siis tuleb päästeoperatsioon korraldada koos päästeametiga. Kui isegi pime kass suudab krõbinal puu otsa ronida ja sealt ise alla tulla mis siis nägijatest veel rääkida on.

    Tiksusime vaikselt läbi Palamuse Kuremaa poole. Nagu näha on ka Palamuse kiriku tornis kukk 😉 Palamusel ei hakanud midagi uurima, seal juba palju kolatud. Paar kirjatükki selle kohta on siin ja siin. Kuremaal ei hakanud mõisa uurima, see on tulevikuprojekt 😉 aeg hakkas jalaga tuhara piirkonda taguma. Tegime tiiru ümber tuuliku ja minekut. Veits edasi tee ääres miski silt von Oettingenide kalmistule. Polnud sellisest tegelasest veelvähem nende surnuaiast midagi kuulnudki. Isegi kohalike vaatamisväärsuste nimekiri vaikib selle maha. Väidetavalt olnud Oettingenid tavalised kaupmehed kes tulid Liivimaale elama 15 sajandil ning said aadlitiitli vaid seetõttu, et olid edasipüüdlike inimestena valmis pärast Liivi sõda rahvast lagedaks jäänud maal mõisaid uuele elujärjele tõstma. Kuremaad valitsesid nad kolm põlve järjest, alates 1834 aastast kuni mõisate võõrandamiseni 1919 aastal. Vot nii… Ilma plaanita asi tuli välja päris põnev. Nägi palju huvitavat millest varem polnud aimugi ja kasulik oli ka 😉 töö sai tehtud.

  • Tehtud üritused,  Tripid,  Tsill

    Eesti – Läti trip vol.2 Linnused

    Hommikul peale äratust panime punuma Läti poole, esimese kiire peatuse tegime Paju lahingu mälestusmärgi juures. Ja juba Läti paistiski, üritasime ära jätta võimalikult palju neid kohti kus juba käidud aga ega see eriti hästi välja ei tulnud.

    Järgmise peatuse tegime mingite varemete juures kus polnud varem käinud. See oli Ergeme linnus, Eesti keeli siis Härgemäe linnus. Et siis ca 14 sajandi lõpus eestlaste linnamäele rajatud ordulinnus ja kirik. Muinasajal kuulus piirkond eestlaste Sakala maakonna lõunaosa koosseisu, lätlaste Talava maakonna põhjapiiri lähedale. Kihelkonna nime ei ole teada, kuid see kihelkond võis olla seotud kihelkonnaga Purke linnuse ümber ja hõlmata ka Ruhja ümbrust. Vene tsaaririigi lõpuni kehtinud ajaloolise haldusjaotuse järgi asus linnus Liivimaa kubermangu Valga maakonna Härgmäe kihelkonnas Siin varemetes käisid parajasti restaureerimistööd, ilmselt paari aastab pärast tuleb seda kohta uuesti külastada.

    Siit edasi liikusime Valmiera poole, tee ääres üritasime vaadata kõiki neid kohti kuhu pruun silt suunas 😉 Ühes kohas oli keset põldu aia sees mingi kadakas oli teine pirakas küll jah. siinsamas läheduses oli mingi huvitav kivisild, tüdrukud käisid kohe ennast värskendamas ojas. Siit edasi kimasime Valmierasse, tegime kiire tiiru linnuses ja ümber kiriku ning tuld edasi.

    Muidugi Stalbes ei saa üle ega ümber “Ezerini” kunstipoest. Seal on ikka päris ägedaid kujukesi. Ziil leidis sealt isegi vennad grupipildile 😀 😀 See koht väärib alati läbi astumist. Siinsamas on ka turismiinfo punkt kust saab igasugu voldikuid. Kui kujud näpitud ja pildid tehtu panime edasi Turaida poole. Põikasime korra sisse Lielstraupe lossi juurde, see kuulus omalajal von Rosenite suguvõsale. Vasalliloss oli ehitatud nii, et see täitis ka kaitserajatise funktsioone. 13 sajandil ehitati lossi juurde kirik. Siin on ka nunnaklooster olnud aga tänapäeval on narkoreha keskus. Igatahes sisse me sinna ei saanud.