fbpx
  • Tsill

    Liivi sõja monument

    Sai lõpuks üle vaadatud veel üks omamoodi monument. Seda peetakse Venemaa ühe suurema mõrtsuka Ivan Julma kuulsaima timuka Maljuta Skuratovi mälestusmärgiks. Ilmselt see siiski nii ei ole, mis siis, et Skuratov Liivi sõjas 1573 aastal teiste Paide kindlust rünnanud Vene sõdurite seas mättasse löödi.

    Iseenesest huvitav on see fakt, et mälestusmärki ei püstitanud mitte venelased, vaid ca 300 aastat hiljem hoopis Mäo mõisnik Olaf von Stackelberg Paide kindluse vallutamisel hukkunud Vene sõdurite mälestuseks. Huvitav muidugi mis seos oli tol ajal Stackelbergil venelastega, et nii hirmsasti sügeles monumendi ehituse osas. Tänapäeval pole seal eriti vaadata midagi peale künka otsas oleva obeliski. Hiljuti on siin maha võetud võsa, et üldse midagi välja paistaks. Mitte miski ei viita, et see üldse oleks Liivi sõja monument. Obeliskile on raiutud ainult aastaarv 1886, mis on ilmselt ehitusaasta.

  • Tripid

    Dominikaani trip. Santo Domingo

    Nonii, pealinna minek. Hommikul tuli meile hotelli oma autoga järgi see vennike kellelt terve joru trippe sebisime ja viis meid kogunemiskohta. Kõigepealt viidi meid väikeste Toyota bussidega trassiäärsesse tanklasse, seal jaotati meid järgmisele bussile millega juba minek õiges suunas. Tanklas läks ca 15 mintsa ümberjaotusega, seni vaatasime mida tanklas pakutakse. Toho till ae, tanklas täitsa bitcoini automaat, polegi sellist varem näinudki. Mõne aja pärast oligi meil start Santo Domingo suunas, giid oli päris asjalik ja rääkis vaheldumisi nii hispaania kui mikikeeles. Kuna grupp oli üsna väike siis kimasime edasi Toyota bussiga. Kuskil poolel teel Santo Domingosse sõitsime mööda päris pirakat rippsilda üle oru, oru põhjas paistis päris arvestatava suurusega jõgi. Selle kohta rääkis giid, et sellel jõel mitte väga kaugel sillast on filmitud väga palju kuulsaid filme, nende seas Anakonda ja Rambo. Natuke veel sõitu ja tegime väikse pissi ja söögi peatuse mingis teeäärses söögikohas nimega “Dulceria Mayi”. Siin oli kõrvuti nii väiksem söögikoht kui ka kohalike söögilett. Söögikoha toit oli kas hamburger või siis midagi taolist nagu meil hotellis, ehk siis masstoodang. Kohalikus letis lapsed müüsid erinevaid saiakesi ja värsket mahla. Loomulikult oli vaja ära proovida kohalik, praktiliselt kogu valik oli ühe ja sama hinnaga 1$. Võtsin prooviks meil müüdava beljaši taolise asja ja ühe mahla kokku 2$ Kusjuures see asjandus oli soojana vägagi söödav ja täitis kõhtu korralikult. Ega värske mahlgi polnud paha. Vaatasin, et selles suuremas söögikohas olid müügil kotiga küüslaaugu saiakesed, huvitav miks siin on saiakesed ja meil leivad… Oleks tahtnud ühte proovida aga ei riskinud tervet kotitäit osta, seega see maitseelamus jäi proovimata. Kui kõhud täis kimasime edasi.

    Järgmine põgus peatus oli Kolumbusega seotud muuseumi juures. Nimetatakse seda Kolumbuse auks 1992 aastal valminud kolossi Kolumbuse majakaks või Faro Colón. Kahjuks ajaliselt seda külastada ei jõudnud. Jooksime põgusalt korraks sisse, on ikka ilge kolakas kokku ehitatud küll. Taevast vaadatuna pidi hoone risti kujuline olema. Kusjuures pilet siia muuseumi oli 2$ ja siin pidavat olema hunnik saale millest igaüks eraldi on pühendatud Kolumbuse poolt avastatud maadele. Siin on ka üks sarkofaag kus pidavat olema Kolumbuse enda säilmed. Wikipedia ütleb, et see olla vale ja dna analüüsi põhjal peaks Kolumbuse säilmed olema hoopis Sevilla katedraalis. Meie giid ütles, et siin on ilmselt tema poja säilmed. Mis nüüd õige on ei tea.

    Kui Kolumbuse majakas põgusalt üle vaadatud suundusime edasi . Pealinn iseenesest asub Ozama jõe suudmes ja on esimene Euroopa koloniaallinn kogu Ameerika mandril, siin on ka kõige rohkem Kolumbuse aegseid kõikvõimalikke kindluseid, linnamüüri jne. Sõitsime mööda preester Antonio de Montesinos mälestusmärgist, see vennike olla olnud kohalike indiaanlaste õiguste eest seisja Hispaania impeeriumis. Veel kimasime mööda mingist väravast nimega Puerta de la Misericordia, see olevat olnud kunagise linnamüüri esimene värav. Väikse peatuse tegime Dominikaani presidendipalee juures. Siin väravast sisse ei saa, mingi sõjaväe laadne üksus turvab. Pildistada lasevad nad ennast meeleldi, ilmselt on harjunud 😉 Sõitsime edasi veel paar tänavat ja siis hakkas meil väike vanalinna ekskursioon käsitsi, selle sisse jäi ka lõuna kohalikus väikses restos. Tänavad on vanalinnas suhteliselt kitsad ja sillutatud, asfalti siin ei näe. Lõpuks läksime sööma, lõuna oli meil paketihinnas. Teenindus oli huvitav, võtsid oma taldriku näppu ja läksid leti äärde. Lett selline nagu nõuka ajal sööklates, millele näpuga näitad seda sulle taldrikusse installitakse. Võtsin riisi, ube, ahjukartulit ja veidi salatit. Üllataval kombel oli siin toit täiesti söödav. Siin olid ettekandjad ka, aga nemad toovad jooke ja magustoitu või koristavad lauda. Sportlikust huvist proovisin kohvi ka, täiesti ok kohv.

    Kui kõhud täis anti meile pool tundi vaba aega tutvumaks samal tänaval oleva kaubandusega. Nagu meie Viru tänav, kõikvõimalikud poed ja kohvikud reas 😀 Huvitav on see, et nendes poodides kus kohapeal midagi toodetakse saab kõike seda ka maitsta. Kohv, kakao, shokolaad ja Mama Juana on need kõige levinuvamad asjad. Märkamatult sai see pool tunnikest täis ja ekskursioon jätkus. Taino indiaanlaste puukujukesi näed lisaks nännipoodidele ka tänavatel pronkskujukestena.

    Lonkisime kohaliku kõige suurema katedraali juurde, see pidavat olema ka Kolumbuseaegne katedraal. Oluline pidavat olema ka veel seetõttu, et on ainus “gooti” stiilis katedraal Ameerika poolel. Huvitav, et katedraali seinal on 2 pealise kotka vapp, mis teema sellega on ei tea. Katedraali sisse ei saa pargi poolelt vaid teiselt poolt, tuleb ring peale teha, sebida pilet ja siit saab ka audiogiidi kes tahab. Katedraal on omaette huvitav, siin on terve joru kambreid reas. Lõpuks oli tiir peal ja viuh välja, välja saad siin pargi poole. See on iseenesest hea lahendus siis ei trügita ühest uksest vaid kõik käib sujuvalt isevoolu teel. Siinsamas katedraali ees on Kolumbuse park koos Kolumbuse ausambaga. Ma ei saa aru mis fenomen siin selle Kolumbusega on, vennike tõi ju neile ainult hävingut ja orjastamist aga kummardatakse nii, et anna olla. See teema meenutab juba meie nõuka aega, kus igal linnas oli mingi Lenini nimeline tänav, park või mis iganes kust ei puudunud Lenini ausambad. Siin pargis oli ka üks Dominikaanis küllaltki harv nähtus, jäätisemüüja 😀 😀

    Lonkisime edasi mööda vanalinna tänavaid ja tutvusime vaatamisväärsustega. Huvitav, et ka siin on “turistirong” täiesti olemas. Käisime möödaminnes läbi veel paarist nännipoest, kusjuures need ei olnud ekskursiooniprogrammis 😉 me ise põikasime sisse niikaua kui giid rääkis pikka ülistusjuttu Kolumbusest. Põikasime sisse veel ühte kunagisse jesuiitide kirikusse nimega “Pantheon of the Fatherland” Selle kohakese õige nimetus tänapäeval on veidi segane, sain aru, et tegu on kirik-mausoleumiga. Siia pidavat olema maetud Dominikaani presidendid ja ministrid. Siit edasi marssisime vaateplatvormile, see on midagi sellist nagu meil Toompea vaateplatvormid. Siin seisis üks turismipolitsei patrull koos autoga, küsisime kas pilti tohib teha. Huvitaval kombel on siin politsei väga sõbralik ja teeb meeleldi koos turistidega pilti. Teine huvitav asi on, et enamus politsei autoparki on Hiluxi kastikad.

    Edasi jõudsime vana ajaloolise linna keskväljakule, selle servas on säilinud nö. koloniaalloss. Omalajal olevat selles elanud Kolumbuse poeg, praegu on siin muuseum. Muuseum on sisustatud enamvähem nii kuidas see loss omalajal välja võis näha. Lossi jõe poolselt rõdult avaneb ümbrusele päris ok vaade. Siin väljakul torkas kohe silma, et kohalikud tibid armastavad käia siin tinderi pilte tegema 😉

    Lõpuks hüppasime bussi ja kimasime ühe maaaluse järve juurde. kahjuks siin pikalt aega luusida ei olnud aga esmamulje sai kätte. Siin oli paar pisikest järvekest mis on küll umbes tiigi mõõtu aga ägedad sellegi poolest. Nendes on hämmastavalt selge ja soe vesi. Isegi kalad ujuvad seal sees, tekib küsimus kust nad sinna saanud on. Ühe suurema lombi peal sai isegi parvega sõita. Kui kiire tiir tehtud viuh bussi ja kodupoole tuld. Kokkuvõtvalt on Santo Domingo päris äge koht.

    Koduteel jäi silma üks tibupoegi vedav veokas, kus puurid olid väga püüdlikult koormarihmadega kinni tõmmatud, tavaliselt pole siinmail koormarihmad eriti kombeks. Veel sain bussiaknast teha paar pildikest sellest hommikusest vägevast rippsillast. Lõpuks hotellis ja läks uute toiduelamuste katsetuseks hotelli ööklas. Seekord sai proovitud soolase toiduna makarone seente ja sibulaga, riisi ja mingeid kananagitsa moodi asjandusi. No ütleme nii, et hädapärast kannatas süüa. Magusast oli täna isegi valge saiaga torti ja mingeid meie rummikoogi sarnaseid asjandusi lisaks muudele koogikestele. Ütleme nii, et siin on vahukoor üsna plastmassi maitsega. Rummipallid meenutasid täitsa meie rummikooki aga ilma rummita 😀 Paar tükki kannatas süüa küll. Kokkuvõtvalt oli see tänavalt võetud trip hinnaga 65$ nägu vägagi ok. Sama asja pakkus reisikorraldaja 135$ eest.

  • Muu värk,  Tsill

    Elu piimanõus

    Saaremaal vikunäitust tudeerides sattusin puht juhuslikult ka uue näituse avamisele. “Elu piimanõus” on näitus Saaremaa metsadest leitud enam kui 70 aastat tagasi maetud metsavendade peidikutest. Vajamineva varustuse peitmiseks sobisid ideaalselt 40-liitriseid piimanõud, vot neid piimanõusid koos sisuga nüüd siin näitusel näebki. Selle näituse puhul on tegu puhtalt Saaremaiste peidikutega. Ehk keegi kunagi teeb näituse ka mandri omadest. Kui avasõnad lausutud pakuti külakosti ja sai uurida eksponaate. See vägagi põnev näitus ja leiud üllatavalt hästi säilinud. Korraldaja on ikka väga kõva uurimustöö ära teinud.

    Mida kõike piimanõudesse ei peidetud, paljudel asjadel isegi veel tehasesildid küljes. Marati särk ja Orto kreem on kuum kaup olnud 😉 Nii mitmegi metsavenna tegutsemise kohta on päris korralik info kogutud.

    Piimanõudes kõik vajalik kraam, vorm, pagunid, taskulambid, fotokad, prillid jne. Isegi pornograafilised kaardid olid teemaks 😀 Tundub, et ei midagi uut, siga või kits… abiks ikka 😀 😀

    Mõningate peidikute puhul on minul isiklikult kahtlus kas nad ikka on metsavendlusega seotud. Näiteks arstiriistad või kangad… vägagi vaieldav teema. Ma arvan, et need pigem rohkem täiesti tavaliste inimeste riigikorra kohased peidikud. Mis muidugi veel huvitav, kui mu mälu nüüd ei eksi siis on leitud piimanõudest piisavalt relvi aga siin Saaremaal neid ei ole… Pole nagu väga loogiline, varurelv ju ikka pidi kuskil varjul olema igaks juhuks. Ühes nõus oli küll 22 kaliibrilist moona veidi ja see oli ka kõik. Iseenesest näitus ise väga tsill ja tasub külastust. Kuigi mina isiklikult suhtun metsavendlusesse teatud reserveeringuga. Tuginedes memme mälestustele oli nendegi hulgas lihtsalt kurjategijaid kelle huviks oli kõik muu peale vabadusvõitluse. Lisaks minu piltidele saab mõningaid pilte vaadata veel siin.

  • Muu värk,  Tsill

    Viimsi lahing ja sõjamuuseum.

    Plaan õnnestus ja jõudsin minuti pealt lahingu alguseks kohale. Seekord jälle miskipärast üritus muuseumi ees. Aga ju siis korraldaja arvas, et nii parem. Osalisi oli ka veidi vähem kui muidu, võibolla seetõttu oligi mõistlikum lahingut maja ees teha. Üks hea lahendus oli ka, kui muidu pealtvaatajad kõik vastu linti ja pildistama ei mahu kuskile kui just pool tundi varem kohal pole kohta sisse võtmas. Turvamehed olid lindi ette tekitanud fotokameestele väikse riba kus sai liikuda ja vabalt pildistada. Väga teretulnud lahendus. Vahepeal täristati nats relvi ja võeti mõned vangid.

    Siis kakerdasid ringi joogised madrused oma samakapudeliga ja norisid tüli 😀 😀

    Siis sattus üks “vennike” miinile ja lendas õhku. See on vist uus teema, igatahes varem pole ma seda miini varianti näinud.

    Nüüd läks vähe suuremaks andmiseks. Eestlased tungisid peale, kuulipritsist sai isegi tule välja 😉 Kuuliprits küll vähe streikis ja pika valanguga laskmine ei õnnestunud. Aga see pole relva vaid paukmoona häda, relvarauas ei teki piisavalt survet korralikuks vinnastuseks.

    Sanitaridelgi jätkus tööd. Vot siin näeb nüüd seda varianti kus väeosadel tegelikult puudus ühtne vorm. Seljas oli see mis parasjagu käes oli, lihtsalt embleemid ja märgid pandi õiged. Lõpuks aeti soomusauto ka välja. Võibolla sellepärast tehtigi lahing muuseumi ees, ilmselt pargis oleks soomusautoga sõitmine üsna probleemne.

    Soomusautot lähemalt silmitseda ei saanud, see vuras kohe peale lahingut minema. Aga ju teda näeb hooajal lähemalt rasketehnika angaaris. Seal ongi mul veel käimata nagunii. Üks vennike oskas lahingu filmimise ajal oma drooni väga osavalt puu otsa parkida 😀 😀 Teravam silm märkab pildil parkimiskohta 😉 Huvitav kuidas see küll õnnestus? Sõjaväeorkester esines ka mõne looga.

    Tegin tiiru muuseumis ka. Muidu on siin pilet 5€ aga täna on asi tasuta. Olgem ausad siin selle viieka eest on ikka kordades rohkem vaadata kui mõnes muus muuseumis 15€ eest. Seekord oli ringkäik tagurpidi, kuna taaskehastajad vahetasid oma riideid osades ruumides. Iseenesest on muuseum hästi grupeeritud, igas saalis oma teema. Huvitav kust metsast selline äge eksponaat välja tuli kus loodus on relva omale võtnud…. Kusjuures osade eksponaatide juures tekkis selline karvane tunne, et nad on asendid muutnud või on neile tekkinud lisavidinad. Kui kodus vaatasin ühe varasema muuseumi külastuse pilte siis selgus, et mälupilt ei petnud.

    Näeb mõningaid põnevaid plakateid, vorme, olmekaupu jne

    Relvadest on ka päris hea valika alates aegade hämarusest tänapäevani. Siin on ka selliseid relvi võrdluseks mille olemasolu paljud ei teagi või siis äravahetamiseni sarnaseid. Näiteks nagu püstolkuulipildujad PPŠ ja PPS või siis automaadid AK ja StG. Räägitakse, et Kalašnikov leiutas oma AK peale sõda aga ju ta ikka selle StG pealt maha viksis. RPD ka siin täitsa olemas, selline oli mul vene kroonus 😉 Krt hea riist on… Mõningaid relvi ja natuke turvist saab isegi käega katsuda 😉

    Natuke näeb siin ka mütse, embleeme, paguneid ja omaaegseid lipukavandeid

    Muidugi eriti tsill oli mängurelvade näitus, nii palju äratundmisrõõmu, puruks lastud näppe ja silmi… Kurja õige mitu tundi muuseumis läks linnutiivul. Minge käige ka, väga äge muuseum on.

    Väljas kiire pilk tankile. Huvitav lisapaak 😉 Kui nüüd originaalis siis vist lend lease teema. Või on see hilisem tuuning võta sa nüüd kinni…

  • Muu värk,  Söök - jook,  Tripid,  Tsill

    Egiptuse trip. Klaaspõhjaga laev ja Sharmi metsik rand.

    Nonii nosisime kõhu täis ja kobisime üle tee ekskursioonide müügiputkasse. Täna peaks siis lõpuks olema klaaspõhjaga laevaga korallide vaatlus ja pärast parasailing. Aga kahjuks jääb täna ka parasailing ära. President pidi ära minema aga ei läinud ja seetõttu osad üritused pole lubatud. See vennike kellelt paketi ostsime oli ise ka päris õnnetu ja oli ilma kobinata valmis meile raha tagasi maksma. Õnneks laevaga merele sai. Ütlesime, et käime laevaga ikkagi ära. Vana andis meile parasailingu raha tagasi, pani oma poe kinni ja viis meid viuh oma autoga sadamasse ja pani laevale. Tahtis ise veel ootama jääda aga saatsime minema. Siit tagasi hotelli lonkida käsitsi ca 15 minutit. Iseenesest täiesti normaalne vana kes muretseb ikka pärast ka kliendi pärast, soovitan teistelgi temalt ekskursioone osta. Sadamas nägime esimest korda kogu tripi vältel päris prügiautot ka 😀 😀 😀

    Lõpuks rahvas laevas ja väike trip piki korallrahu võis alata. Hurghadas käisime allveelaevaga neid uurimas, nüüd siis klaaspõhjaga laevaga ka asi tehtud. Muidugi tundub, et siin on koralle praktiliselt igalpool võrreldes Hurghadaga. Neid näeb siin isegi niisama piki kallast jalutades. Muidugi kalu on ka hullult, igas suuruses ja värvis, nagu akvaariumis solistaks 😉 Igaljuhul tasub seegi asi ära korraldada kui juba siinkandis luusite. Muidugi klaas petab värvid ära aga vesi ongi siin selline hullult sinine ja läbipaistev.

    Vaatasin mere poolt ka seda kallast kus kohalikega tsillimas käisime, seal käib ikka päris korralik kindlustustöö. Samas jäi silma vastas kallas ja miskid varemed seal. Läks asi kohe projekti. Kui maal tagasi lähme kolistame seal ka.

    Kusjuures siin saab täiesti vabalt väravast sisse ja mööda randa lonkida, kedagi ei koti. Siin päris korralik liivarand ka olemas. Isegi mõnda kohalikku nägi siin rannas istumas 😉 Vanu mahajäetud laevu ja muud mudru on siin küllaga.

    Lonkisime nurga taha piki randa, hmm siis on isegi jäänuseid kunagisest Egiptuse – Israeli sõjast. Nii mõnigi auto vedeleb kuristikus ja meres näeb mingi tanki või soomuki jäänuseid. Mõned padrunikestadki jäid silma. Iseenesest on siin täiesti vabalt juurdepääsetav ja mõnus metsik liivarand. Pole vaja kellelegi midagi maksta.

    Siinsamas käivad kaatritega snorgeldajad ka. Suured värvilised kalad tulevad praktiliselt kaldasse.

    Turnisime üles mäe otsa, siin on ilmselt olnud kunagi mingi hiigelsuur sõjaväeosa. Praegu on siin ainult varemed. Igatahes militaarmudru vedeleb igal sammul. Praegu seoses kunagiste rahuläbirääkimistega Egiptusel Siinai poolsaarel sõjaväge olla ei tohi. Kuigi mis vahe seal on, puhtalt termini teema. Keegi ei keela ju politseid varustada soomukite ja raskerelvadega ja iseenesest see siin ju tegelikkuses nii ongi.

    Kui see pisike poolsaar tudeeritud lonkisime hotelli poole tagasi. Vaatasime lõpuks üle ka kohaliku pisikese bussijaama. Isegi telekas ja lilled on bussijaamas. Ja sellised bussijaamad on praktiliselt igal nurgal. Otsustasime enne hotelli sööma minekut proovida tänavanurgal kohvi. Siit varasemalt paar korda mööda lonkinud ja ninna löönud väga mõnus kohvilõhn. Tuli asi ära proovida, igati soovitan. Tõesti oli väga hea kohv ja hind ka hea. Nimeks sellel asjal Brazilian Coffee Stores. Kui kohv joodud kobisime hotelli sööma ja kotile.

  • Muu värk,  Tsill

    Maakaitsepäev Padisel

    Viimasel ajal jäetakse kõik üritused kahjuks ära, see juba kuidagi tavaliseks muutunud. Kui midagi lubatakse korraldada siis tundub asi imelik olevat 😀 Sel aastal isegi ühtteist lubati korraldada aga kahjuks ise vaatama ei jõudnud. Egas midagi meenutame mõnda vana üritust, maakaitsepäev on üks päris tsill üritus tavaliselt. Saab näppida kõikvõimalikku militaarmudru ja muud.

    Eks ikka väike paraad kuulub ka asjade juurde ja nats ka eritehnikat ja eriüksuste demovärki. Seekord üritati bussi “sisse murda” läbi akna 😉

    Ja mis üritus see ikka ilma taaskehastajate etteasteta on, see ju tavaliselt kõige vaatemängulisem asi ongi. Oh seda rõõmu lastel pärast kui saavad padrunikesti korjata 😀 😀 Viimased korrad on isegi sõjaväe Robinsonid kohale lennanud, need ühed ägedad riistapuud. Omalajal sai sellega ikka korduvalt lennata ka 😉

  • Tsill

    Vabariigi aastapäeva lahing Viimsis

    Sel aastal jäi ära ka traditsiooniline aastapäeva lahing, seega meenutame veel mõnda vana. Ükspäev helistas mu Piiteri sõps, et kle ma osalen aastapäeva lahingus Viimsis ja kutsus vaatama. Mis mul siin muud tarka ikka teha oli, vedasin ennast kohale. Läksime juba piisavalt vara kohale, et midagi näha ka. Muidu koguneb sinna hullult rahvast ja ligi ei pääse. Ma muidugi ei tea miks nad seda lahingut mõisa esisel platsil tegid, majatagune on reljeefilt palju ägedam. Rahvas oleks saanud niikaua muuseumis käia kui lahing käib 😀 😀 aga noh see selleks. Rahvas ja osalejad kogunesid, lõpuks kobisid võitlejad positsioonidele. Õnneks siin väga alustamisega ei oodatud, Vabaõhumuuseumis ootasid alustamisega üle tunni, kuna sealne piletisüsteem ei suutnud sadu inimesi kiirelt läbi lasta ja lõpuks tehti väravad lahti ja lasti piletita sisse muidu oleks lahingu algus mitu tundi veninud.

    Eks see vabadussõja aegne värgendus on suht koomiline. Ega kindlat ja ühtset mundrit pole kellelgi 😀 😀 Näeb kõikvõimalikke mundreis soldateid, ainult embleemide järgi on võimalik midagi eristada.

    Lõpuks olid kõik ikka positsioonidel ja hull andmine läks lahti. Ajaviiteks vaadata täitsa tore teema, eriti lastele. Siis kui enamus soldateid oli “maha löödud” ja piirdelindid ära korjati oli lastel lõbu kui palju 😀 😀 Kes rohkem padrunikesti leiab 😉 Lõpuks said soovijad sõdurisuppi kah 😉