-
Korilusega tegelemas
Kõik räägivad, et metsas on seeni nagu putru. Loomulikult vaja minna kohe üle vaatama mis värk sellega on. Tuleb välja, et ongi metsad seeni täis, eriti puravikke. Seeni on isegi seal kus neid kunagi olnud pole. Natukese ajaga oli ämber täis. Kodus osa kohe pannile ja osa talveks sügavkülma.
Kui juba korilusega tegeleda siis ega kalagi pole paha söögipoolis. Näppu jäi üks kaksühes haug. Kurja küll see vennike oli alla kugistanud nii suure liigikaaslase, et saba otsapidi suust väljas aga ise ikka veel näljane 😀
-
Paldiski
Sai üle hulga aja Paldiskis luusitud. Alustasime külastust mereäärsetest varemetest. Siit päris hea vaade merele, huvitaval kombel oli siin merevaadet nautimas ka terve parv põldpüüsid. Polegi siin varem neid kohanud. Lõpuks on valmis saanud ka kauaoodatud keskväljaku uus kujundus, iseenesest pole paha. Aga nagu meil juba kombeks saanud, siis ühelgi ilusal asjal ei tohi puududa oma “tilk tõrva meepotis” Läbi kaevuklaasi nüüd küll midagi ei näe kondensaadi tõttu.
Käisime vaatasime üle lisaks keskväljakule ka kohaliku joa. Ega see siin päris ei ole, nii nagu Valastegi, vaid lihtsalt kuivenduskraav. Samas vahet pole peaasi, et vett oleks. Külmaga on see juga üsnagi äge oma jääskulptuuridega. Huvitav, et keset novembrit on pajuurvad, need peaks ju ikkagi kevadel olema. Muidugi lisaks pajuurbadele lisas halli sügisilma värvi ilus kärts puuseen.
Üle pika aja õnnestus sisse kiigata ka Pakri tuletorni. Viimati sai siin üleval käidud aastat 15 tagasi. Vahepeal siin väike uuenduskuur tehtud, mõnes kohas näeb seintel isegi vana värvi. Ülevalt avaneb ümbrusele muidugi päris äge vaade, võimalusel soovitan kindlasti siia üles turnida juba ainult selle vaate pärast. Kui tuletornis käidud viskasime kiire pilgu vanale tuletornile kah, ega seda ilmselt enam kauaks ei ole, loodus võtab oma. Veel mõned varingud ja läinud ta igavikku ongi.
-
Midagi uut jõuluvana kotti
Kui hooaeg läbi on veidi aega tegeleda muude põnevate asjadega. Eelmisel aastal tegime posu jõulupakke. Pakkides kasutasime praktiliselt ainult kohaliku käsitööna valmistatud asju. Ägedaid naturaalsest lamba- ja searasvast valmistatud seepe saime ühe hea sõbra käest, kes neid oma koduköögis valmistab. Küünalde valmistamine oli seekord vähe lihtsam protsess, varasemalt see materjali otsimine protsess juba läbi tehtud. Naturaalset mesilasvaha saime tuttavalt mesinikult ja tahi nööri oli varuks piisavalt. Algselt võttis tahi jaoks õige niidi otsimine mööda poode ikka aega, igat suva niiti pole hea kasutada, see tekitab põlemisel tahma ja mürgiseid jääke. Igasugu põnevaid siirupeid sai suvel oma tarbeks valmis keedetud, miksmitte veidi ka kingipakki panna 😉 Angervaksa siirup on tuntud rahvameditsiinis kui looduslik palaviku alandaja. Kuusevõrsesiirup pidavat jälle aitama köha vastu jne. Tegime ka natuke võilillesiirupit ja ebaküdoonia siirupit aga see kulus omale marjaks ära ja kingikotti ei jõudnud 😉 Noor põdrakanep läks otse pannile ja kõrvenõges kotletiks, seda väärt kraami korjata varuks ei jõudnudki. Meilt küsiti ka teesegusid ja muud looduslikku kingikotti aga kahjuks nii palju varutud ei olnud, et kingikotti panna. Aga eks midagi uut võtame projekti nagunii 😉
Kevadel mõtlesime, et see aasta varume kõiki asju pisut rohkem, aga kahjuks sellel aastal oli muid toimetusi nii palju, et kingikottide sisule mõelda eriti aega polnudki. Ühtteist siiski õnnestus varuda. Kevadel kohe värskeid kuusevõrseid siirupiks. Sügise poole veetsime lapsega kvaliteetaega metsas seenel käies. Veidi ebaküdooniat nii siirupiks kui ka krõpsudeks kommi asemele.
Sellel aastal paneme soovijatele kingipakki juba teada tuntud käsitööna valminud seebid. Naturaalsest mesilasvahast küünlad või küünalde valmistamise komplekti koos juhendiga. Natuke kuivatatud kukeseeni, valikus on ka lehterkukeseened. Kuivatatud kukeseened on suurepärane maitselisand mitmesuguste roogade jaoks, näiteks hautis, supp, kaste jne. Kuivatatud seeni võib kasutada roa peamise koostisosana või jahvatatult maitseainena. Enne roa valmistamist tuleb seeni 2-3 tundi vees või piimas leotada. Kuusevõrse ja ebaküdoonia siirupit. Veidi ka ebaküdoonia krõpse, seda muidugi juhul kui minu maiustamisest neid üle jääb 😉 Kuramuse head said.
Lõpuks ikka ühtteist kokku sai. Komplekteerisime kokku paar erinevat pakki. Ah jaa saime kingikarpideks väikse koguse päris ägedaid puidust käsitööna valmistatud karbikesi. Karbike ise on juba väärtus omaette. Nii, et meilt jõulukuuse alla ühtteist ikka leiab. Kingipakkide valikut näeb meie poes. Kõiki pakkides olevaid tooteid saab ka eraldi osta.
Ei tea kuidas teistega aga mulle meeldib kuusevõrse siirupit kohvisse panna. Liharoogadele saab ka head ja põnevat maitset 😉
-
Idaosariigid
Ootamatult saabunud vaba päev tuli kuidagi ära sisustada, mis siin ikka kimasime Rakvere linnusesse. Kuigi siin sai just mõnda aega tagasi käidud. Vaatasime mis vahepeal uut. Uurisime vähe mittekohalikke koduloomi, kuulasime lõunast kahuripauku, proovisime puuhobusega galoppi sõita jne 😉
Tagasi kodupoole kolistasime mööda rannikut. Seal mööda pisikesi teid keerutades sattusime täitsa mahajäetud sõjaväeosale kus veel suht hiljuti ilmselt midagi toimus, kui vaadata hoonestust. Paar hoonet lihtsalt ei sobinud kuidagi konteksti, ilmselt peale vene vägede lahkumist on siin mingi värgiga toimetatud. Kas mingi rendisaun ja kämps olnud või krt teab mis. Aga igatahes koht oli väga tsill mere kaldal.
-
Metsa luusima
Paar vaba päeva sai asjalikult sisustatud lapsega kvaliteetaega veetes ja mööda metsi kolistades. Seeni on metsas ikka mõnuga, isegi suht tundmatust metsast ei tule välja ilma seenteta 😀 Kuna eriline seenespets pole siis leiavad ämbrisse tee ainult need seened mida kindlalt tunnen. Mõned seenerivid on nii pikad, et vahel pulli pärast loen üle mitu seent ämbrisse rändab. Praegu on rekord lehterkukeseente käes, ühes rivis oli 75 ämbrikõlbulikku seent.
Põdramokki on ka aina rohkem ja rohkem aga nendega kaasneb ka mingi imelik fenomen. Päris tihti näed metsa all tervet kuhja korjatud põdramokki, mida neist korjata kui kohe ära viskad. Aga ilmselt on see sellest, et erinevas kirjanduses on põdramokka kirjeldatud terve pika ampluaaga 😀 mürgine, mittesöödav, vähesöödav, maitsev söögiseen… Võta siis kinni mis ta on, minuteada on Eestis teda koguaeg söödud ja pole mingit probleemi. Kukeseentega ka mingi huvitav teema… Nende aeg peaks enamjaolt läbi olema, kuigi oleme värskeid kukeseeni korjanud metsast ka vanaaasta õhtul. Sel aastal neid ikka kasvab ja kasvab. Seekord kukeseeni korjates tekkis ellu vähe särtsu kah 😀 😀 pistan näpud samblasse ja tunnen…. pehme ja soe kurja küll… mida värki. Nokin siis seened vaikselt ära ja ennäe värki, väike kärnkonn ennast seente alla peitnud 😉 Panin talle tasakesi sambla peale tagasi, las ajab oma konnaasju edasi.
Väikseid värskeid murumunasid jäi ka silma hullult. Ja siis veel sellised mnjh …. meenutavaid seeni 😀 😀 Neid muidugi leiab suht lihtsalt raipehaisu järgi. Huvi pärast kohe uurisin mis värk nende tanuseentega on. Kutsutakse neid ju ka fallosteks ja huvitaval kombel on tal Ladinakeelne nimetus üsna sarnane “Phallus impudicus”. Seene kasv on ka megakiire, mõne tunniga on olemas ja väidetavalt kasvab kuni 30 cm suuruseks 😉 Seega ilmselt on oma silmaga võimalik näha seene kasvamist. Kusjuures see seeneke pidavat kõlbama isegi toorelt süüa aga ainult juhul kui ta pole veel “kõvaks läinud” ja meenutab murumuna. Maitselt pidavat meenutama redist ja osades riikides kasutatakse salatites redise asemel. Rahvameditsiinis tuntakse kui luuvalu peletajat ja “armujoogi” toorainet.
-
Uuel seeneringil
Paar päeva tagasi sai seenel käidud ja veidi lehterkukeseeni korjatud, tavalisi kukeseeni siis ei leidnud ühtki. Tegime uue ringi nats teise suunda, kus ajakirjanduse andmetel pidavat neid olema nii, et koju tassida ei jaksa. Noh eks see nüüd väike müüt ole aga päris ilma ka ei jäänud. Huvitaval kombel oli siinkandis ka männiriisikatega sama lugu nagu eelmises kohas kuuseriisikatega, et kas ainult ussid või juba vanad. Mõned päris pirakad puravikud sain ka lisaks kukeseentele. Ah jaa, punaseid kärbseseeni kilode viisi, kuuevarbalised pidavat neid kalli raha eest kokku ostma. Hakka või neile tarnima 😉 Ja veel üks päris huvitav seik jäi silma Peterburi maantee ääres Valgejõe kandis, longin mina metsaservas ja näen kuidas Narva poolt tuleb valge MB autotreila kolm autot kukil. Jääb teeservas seisma, juht kargab välja, tuustib kõikide autode salongides ja pagassides. Loobib miskit välja treila kõrvale, millega tegu ei tuvastanud kaugelt, aga ilmselt autode tungrauad, rattavõtmed, ohukolmnurgad. Nissanist kougib välja ka tagavararatta. Siis korjab kõik need välja loobitud asjad kokku ja topib omale kabiini, sinna läheb ka Nissani varuratas. Nii, et kui keegi lasi paar päeva tagasi omale tuua treilaga VW, Audi ja Nissani siis autodest puuduvad asjad saab kätte treilamehe käest. Mul täitsa autode numbrid ka olemas vajadusel 😉 Nii süüdimatult autod paljaks tehaksegi.
Huvitaval kombel oli siin veel hullult mustikaid mis polnudki veel puiseks muutunud ja maitsesid koos pohladega imehästi.
Kui juba sealkandis siis väike kõrvalpõige Nõmmeveskile ka, ilm selleks väga mõnus. Sellest ei hakka pikemalt uuesti kirjutama, varasemalt sellest blogis kirjutanud küll ja küll. Igatahes vaated on seal mõnusad ja soovitan kõigil minna sinna loodust nautima 😉 Ilusale päevale väike tilk tõrva ka. Hakkab see valimiste palagan peale ja reformarid suutsid oma bussirondi kampaaniaürituseks parkida Lool Grossi poe ette kõige kitsama koha peale, peatumist keelava märgi mõjupiirkonda ning veel tagatipuks invakohale ka. Puldis peaks ju professionaalne juht olema ja elementaarseid liiklusmärke tundma aga kus sa sellega. Aga noh eks selline pohhuistlik suhtumine inimestesse on neil juba veres ja siis imestatakse miks neid kirutakse. Kuidas sa jätad sellises olukorras kirumata 😀 😀
-
Seened…
Ükspäev sai vähe seeneluuret tehtud, siis väga midagi ei leidnud. Pole hullu, tegime uue tiiru järgmises suvalises metsas, talvevarud tahavad täiendamist ja paar huvitavat projekti ka vaja ära katsetada, aga nendest kriban ükspäev kui aega on 😉 Niisiis uus katse teises metsas. Alustuseks nagu ikka ainult kännuseened ja traditsiooniliselt paar pirakat säärekonti 😀 😀
Siinses metsas oli ikka hullult pohli ja isegi mustikaid veel päris ohtralt. Paar sitikat ajas omi asju ja üks liblikas oli ka kuidagi hilja peale jäänud talveunne kolimisega. Aga mida ei olnud ikka veel olid seened.
Aga lõpuks ikka tulid seened ka 😉 Kõikvõimalikke tundmatuid ja ka tuttavaid seeni. Huvitav, et metsaalune oli paksult täis kuuseriisikaid aga niipalju kui ma neid vaatasin ei leidnud mitte ühtki ussivaba riisikat kahjuks. Ei jäänudki midagi muud üle kui korjata lehterkukeseeni…. Hea, et autos on töövahenditeks ikka mõned ämbrid ka, läksid kohe käiku 😉 Ükspäev tuleb uuesti minna ja uurida äkki on kuskil päris kukeseeni ka 😉
-
Metsas seeneluurel
Vahepeal tuleb väheke akusid ka laadida ja metsas luusida. Eks muidugi käisin natuke uurimas kas kuulujutud paika peavad, seeni pidavat metsas olema nagu putru. Eriline seeneteadlane küll pole aga ju ikka mõne söödava ära tunnen. Panin risti üle maisipõllu, äge käia, nagu džunglis. Metsas nägin mõnda pea jalgpalli suurust hiidmuna, pole küll ise maitsenud aga pidavat olema kana maitsega. Rahvameditsiinis pidavat seda kasutatama kasvajate vastaseks raviks, tea kas aitab ka… Kännumampleid ka kõik kohad täis 😉 Põdramokki leidub samuti, osad ütlevad, et pole söödav teised ütlevad, et söödav võta sa nüüd kinni mis õige.
Mõned riisikad ja puravikud hakkasid ka silma aga sel aastal kõik ilgelt ussitanud, vähemalt siin metsas küll 😉 Kusjuures korallseent terved pikad read metsa all, pole neid korraga niipalju näinudki. Suur sarvik kah esindatud aga see ei pidavat söödav olema, huvitav millest sellel seenel selline nimi 😀
Isegi marju on veel, sai maitsta nii lillakat kui ka põldmarja. Ussilakka leidub ka ohtralt aga seda ei maksa mustikaga sassi ajada, võib päris kehvalt lõppeda nendega maiustamine.
Teadlik metsaomanik paigutab metsa üraskipüünised mitte ei oota millal ürask puud ära järab ja tuleb lageraie teha nende hävitamiseks. Kahjuks näeb neid väga harva metsades, ilmselt peetakse kalliks. Ja veel võib metsas näha kõikvõimalikke loomaluid. Huvitav on see, et luid leian päris tihti aga ühtki sarve pole veel leidnud.
-
Asjatama Lääne Nigulasse
Üks väike asjatamine tuli Lääne – Nigula kanti, eks siis tuleb juba tutvuda ka kohalike vaatamisväärsustega. Muidugi paar moonipõldu jäi silma, see muidugi pole midagi erilist. Viimastel aastatel näeb neid üle Eesti üsnagi palju. Aga mis oli ootamatu, et üks põld oli täiesti sinine rukkililledest. Sellist asja pole juba pikki aastaid näinud. Tavaliselt on põllud nii ära mürgitatud, et muu peale vilja ei kasva. Kohe ilus oli vaadata.
Viskasin pilgu peale kohalikule kirikule ja selle ümbrusele. Kivikirik ehitati ilmselt 13 sajandi teisel poolel Saare – Lääne piiskopkonna arhitektuuri tavade kohaselt. Pikihoone on kahe võlvikuga. Algselt väidetavalt torn ja käärkamber puudusid. Aknaid on ka sellel kirikul kõvasti ümber ehitatud või kinni müüritud. Altariruumis näeb Eestis harvaesinevat kaheksaroidelist võlvi. Alates 18 sajandist on kirikut palju ja kapitaalselt ümber ehitatud. 1872. aastal rajati altariseina taha omapärane köetav käärkamber. Ühesõnaga tasub siin ringi vaadata küll. Siin on ka hulk põnevaid mälestusmärke, nii punase terrori ohvritele kui Vabadussõjas langenuile.
Õhtul kodupoole kimades oli mõnusalt udune, kohati isegi nii tihe, et sõita ei näinud.
-
Lilled ja liblikad
Seekord luusisin koduümbruses niisama sihitult ja katsetasin mõnda lille pildistada
Peale lillede jäi ikka mõni liblikas ja mesimumm ka pildile 😉 Ja taskupõhjast tuli seente jaoks kilekott ka välja otsida 😀 😀