fbpx
  • Tripid,  Tsill

    Lahemaa tuur. Papivabrik ja mõisad

    Nagu ükspäev lubatud sai võtsime plaani Joaveski papivabriku ja lisaks paar ümberkaudset mõisa. Algselt olla siin olnud Palmse mõisale kuulunud vesiveski mille maad ostis ära parun Nikolai von Dellingshausen ja ehitas siia kolmekordse puupapivabriku. 1920. aastal ostsid tehase koos maadega Taani kindral-konsul Jens Christian Johansen ja Eesti kodanik Richard Rant. Loodi firma Joaveski Puupapi Vabrik AS. Mingil ajal oli siin väike põleng ja vabrik taastati 2 kordsena. Kusjuures vabrik töötas veel 1990 aastate alguses ja lasti siis pankrotti nagu tol ajal kombeks oli. 2001 aastal käivitati siin uuesti hüdroelektrijaam mis töötab tänaseni. Huvitav, et kogu ümbrus on siin täis selliseid suuri betoonist veskikive meenutavaid kive… Milleks neid küll kasutati…. Tiigi ja jõe vahel oli näha päris korralik koprarada. Tegime väikse tiiru ümber maja ja piilusime mis kõrvalhoonetes säilinud. Üldiselt ruumid suhteliselt prügivabad mis on muidugi hea näitaja, tavaliselt veetakse mahajäänud hooned kohe prügi täis. Ühes hoones mis ilmselt oli kunagi saun olid isegi lindude pesakastid vedelemas, täiesti ülespaneku valmis. Miks nad sinna niimoodi jäänud on kes teab aga samas on neil omamoodi disain. Sissepääsuava on kohe üleval servas ja mitte ilusti sisse lõigatud vaid robustselt tehtud. Samas ega linnud ilu vaata, pesa peab olema suht looduslik ja märkamatu 😉 Kellegi prillid olid ka jäänud riiulile nii nagu oleks korraks välja mindud.

    Vaatasime veidi ringi ka peahoones, seal muidugi suhteliselt hämar ja taskulambi unustasin võtta. Ohutuse mõttes päris pimedates ruumides ei kolistanud ja lükkasime uurimise veidi edasi. Siinsamas veekanali servas oli päris äge kilesaun, huvitav kelle oma ja kas kasutada saab 😉

    Joaveskilt võtsime suuna edasi Palmse poole, teel põikasime korra sisse Ilumäe kabeli juurde. Tegime väikse tiiru ja edasi. Sisse ei saanud seekord, kurivaim ise panime sellega pidurit. Kabel oli iseenesest lahti aga mõtlesime, et teeme ennem tiiru surnuaial ja siis vaatame kabelisse aga oleks pidanud vastupidi tegema 😀 😀 Kui tiir tehtud oli kabel kinni pandud. Egas midagi tegime ringi ümber Vabadussõja mälestusmärgi ja kimasime edasi.

    Palmses muidugi selgus üllatuseks, et sissepääs territooriumile maksab 9€ ei noh palju õnne. See raha nüüd on ikka väga liiast selle eest, et saaks tiiru ümber mõisa jalutada. Varasemalt sai siin tasuta jalutada.

    Üritasime siis uurida mida Virumaa Muuseumid selle raha eest pakuvad. Lonkisime läbi pargi, park iseenesest korras. Põikasime sisse Eesti piirituse näitusele, see peaks andma ülevaate piirituse ja viina tootmise ajaloost Eestis 15 sajandist kuni 19 sajandi lõpuni. Ütleks selle kohta, et sealt nüüd küll erilist ülevaadet asjast ei saanud. Sealkandis on mitmeid alkoholiteemalisi muuseume, kõigis pole veel jõudnud käia aga Vihula mõisa viinamuuseum annab asjale igal kümnel juhul silmad ette ja täiesti tasuta. Kui ükspäev jõuan teised ka läbi käia siis oskan täpsemalt öelda mis ja kus.

    Sepikoja juures on äge vana aurumasin mis iga aastaga aina rohkem maasse vajub, poleks ju raske see äge eksponaat ilusti alusele panna ja veidi konserveerida. Selliseid vanu masinaid igapäev ei näe ja vajaks ilmselgelt hoolikamat ümberkäimist eksponaadina. Sepikojas nägi igasugu põnevaid asju. Sepp on teinud vaatamiseks hulgaliselt erinevaid vanu relvi, odaotsi, nooleotsi jne. Isegi putkkirves on olemas ainult, et rauast 😀 😀 Mõtlesime sisse põigata ka palmimajja aga see oli miskipärast kinni, kuigi oleks pidanud lahti olema.

    Vaatasime ringi mõisas endas ka, iseenesest päris kobe aga nii mõnigi ruum tahab saada korralikku remonti, värvitükid ripuvad jne. Keldris näeb ka raudrüüd, see pidavat olema Kaido Höövelsoni oma. Keldriakendel on vapid, ei viitisinud korralikult süveneda kas need on samasugused talupoegade vapid mis Ilumäe kabeli akendel või mitte. Esmapilgul tundub, et on aga siin saab võrrelda. Samas tekkis üks mõte… Kui need MUICK-id olid kõvad talupojad siis huvitav kas nende järgi on Ilumäe ja Palmse vahel küla nimega MUIKE… Üks äge asi oli siin ka, täiesti toimiv mantelkorsten, isegi tuli oli sees ja pada tulel 😉 Kõrval köök ka, huvitav kas siin tehakse reaalselt süüa ka… Ilmselt mitte… ukse taga oli moodne köök peidus.

    Kui mõisal tiir peal ütlen kokkuvõtvalt, et selle raha eest mis seal kooritakse võiks ikka vaatamisväärsused korras olla. Kui just raha kuskile mujale panna ei ole siis andke mulle või leidke midagi põnevamat tudeerimiseks. Selle raha eest te ei saa seal praktiliselt mitte midagi. Samas läheduses olevate Sagadi ja Vihula mõisate territooriumil saate jalutada täitsa tasuta ja elamust on rohkem. Mõtlesime, et sööme siinsamas Palmse kõrtsis aga kus sa sellega, ilge paanika tekkis kohe kui kuuldi, et ma ei kavatse neile esitada oma terviseandmeid. Siis väidetavalt nad ei saa teenindada aga jumal nendega, viin oma raha sinna kus sellega probleemi ei ole ning toit hea. Kohti ei hakka siin nimetama kuna siis tormab Terviseamet ja politsei sinna kohe represseerima. Ainult puuhobusega võisid seal ratsutada ilma koroonapassita 😀 😀 Võtsime suuna Sagadile, tegime väikse tiiru territooriumil, uurisime veidi erinevaid pesakaste ja putukate majutusvõimalusi. Sagadi mõisas käib korralik remont, peab vaatama minema uuesti kui valmis saab. Võtsime väiksed kohvid ja kimasime sööma. Kui kõht täis panime tuld kodupoole. Möödaminnes põikasime sisse Valgejõele, tahtsin korra piiluda seda malmpiiretega silda. Eemalt väga edev aga ärge ligi minge muidu näete äärmiselt sitta malmivalu 😉

  • Tsill

    Laitse lossis….

    Sai üle hulga aja käidud Laitse lossi uurimas. Kõigepealt eelmänguks ekslemine tuhande tuti mäel 😉 Labürint iseenesest pole ajaloos midagi uut ja neid tuntakse aastatuhandeid. Eestis olen neid näinud erinevaid õige mitmeid, minu jaoks muidugi kõige põnevam on Aegna saarel taasavastatud labürint. Sealne labürint arvatakse olevat pärit vähemalt keskajast kui mitte varasemast ajast. Aga omajagu põnevad on nad igalpool ja kindlasti väärivad ka läbikäimist.

    Kui tuttide labürindis ekseldud piilusin mis lossis põnevat. Siin on muidugi tube mitmel korrusel ja igasugu vahvate nimede ning suurusega, ei hakka rääkimagi luksusest 😉 Siin on ka mõnus privaatne sisehoov. Ööbida ise veel siin lossis jõudnud pole aga saunamõnusid on küll korduvalt nauditud. Üks väheseid kohti kus on puuküttega saun, mulle need elektrikad väga ei meeldi. Saunas on muidugi mullivann ka, tegelikult on mullivann mõnes toas ka 😉 Isegi oma kööginurgaga on mõni tuba 😉

    Muidugi jahitrofeedega tuba on äge ja ega baldahiingi puudu 😉 Paar tuba on päris omapäraste katuseakendega. Mõnes toas pole pole kempsu ja tuleb koridori kempsus asjal käia 😀 Ja muidugi eriti häbelikele on siin ka mõeldud 😀 😀 Sõna otseses mõttes saab vannis ja kempsus käia kapis 😉

    Katuserõdult avaneb äge vaade ümbrusele, ehhhh kui vaid neid puid ees poleks 😉

  • Muu värk,  Tripid,  Tsill

    Ruunavere

    Ruunavere küll siinsamas üle õue ja koguaeg plaanisin läbi põigata aga igakord kas kiire või…. Lõpuks sai ikka kiire käik sinna tehtud. Millal see postijaam täpselt ehitati on vähe segane, erinevates allikates on erinevad andmed. Kas 1740-41 ehitasid venelased Ruunaverre esimese postijaama? Või ehitati postijaam 19. sajandi I veerandi lõpus tüüpprojekti järgi…. Aga vahet pole loodame, et praegune peahoone ehitati aastail 1821–1824. Sama projekti järgi on ehitatud Jõelähtme, Saue, Sõkla ja Jädivere postijaam. Nimi muidugi kohal huvitav… Ruunavere… kas nimi kohale pandud 1567 aasta veebruaris rootslaste ja poolakate vahel toimunud lahingu legendi järgi või mitte….
    Poolakad oli Riia piiskopkonnas kõvasti rootslastelt peksa saanud ning kavandasid vastulööki. Vaenlased kohtusid Läänemaa piiril Ruunavere veski juures. Tegemist olla olnud ohvriterohke lahinguga. Rootslastest ratsamehed põgenesid ja jätsid oma jalaväe maha, kellel tuli paksus lumes end ülekaalukama vastase eest kaitsta. Lahinguväljal tõusnud veri ruuna e. hobuse põlvini. Rootslaste surnuid ja vangivõetuid olevat olnud kokku üle 2000, hukkus ka palju poolakaid. Tapluses langenud sõjameeste matmispaika tähistavad kalmed Ruunavere postijaama lähedal Teenuse jõe põhjakaldal Ruunavere silla juures.

    Päris hea näeb see asi välja, aias on lehtla kus ägedad puukujud sõjameestest. Tsillimiseks-grillimiseks on ka püstkoda mis muidugi ei ole selline tavapärane lattidest ehitatud vaid hoopis laudisest. Väiksed puukuhjad ka 😀 😀 sellised nagu Kuremäe kloostris aga sealsetega võrreldes on Ruunavere omad mikroskoopilised.

    Õues tiir peal, vaatasime tuppa ka. Päris äge klaasgalerii on siin. Natuke lubati ringi ka ka vaadata, päris äge mullivanniga saun oli 😉 Hiirtekuningas tuli ka meiega tutvust sobitama. Postipoiste maja jäi muidugi vaatamata, see pidavat päris äge olema kuulujuttude järgi 😉 Kuskil peidab ennast veel mantelkorsten ja vene rubla mälestusmärk. Peab ükspäev seda värki korralikumalt uurima.

  • Tripid,  Tsill

    Vormsi

    Mõnda aega tagasi sai kolatud Osmussaarel, nüüd järg Vormsi käes 😉 Laevapileteid autole sebides tundus, et see päris kuum saareke. Päris paljud väljumised pikalt välja müüdud. Aga igatahes sinna me saime. Plaaniks oli kalmistul asjatamine ja siis vabakava. Kõigepealt mõtlesime kiirelt luusida Rumpo matkarajal, sinna kimades viskasime kiire pilgu tee ääres olevale Vormsi ajaaiale. Päris äge näitus kohalikust eluolust vanasti ja täitsa tasuta. Kui näitus uuritud kimasime edasi matkarajale. See päris lahe vaikselt tiksumiseks. Kahju ainult, et need vaatetornid nii madalad on, võiks vabalt olla paar meetrit kõrgemad. Huvitav, et siin olid kadakad hullult marju täis, pole ammu nii suurt kadakamarjade hulka näinud. Ah jaa siin on ka saun kus saab teha enneolematut romantikat 😉 Sauna saab ujudes, kummipaadiga või SUP laudadega ja mahub sinna 8 inimest. Hind tuleb muidugi peremehega kokku leppida.

    Matkarajal näeb toimetamas hulgaliselt veiseid. Uudistasime natuke üksteist ja toimetasime omi tegemisi edasi segamatult.

    Kui matkarajal tiir peal uurisme vähe kohaliku õigeusukiriku varemeid. Siinsamas on isegi tankla olemas 😉 Muidugi Vormsi õigeusu kogudus oli Eestis ainulaadne kuna toimetas ainukesena rootsikeelse kogudusena. Asutamisel tundus koguduse tulevik lootustandev, aga mitmete asjaolude tõttu kaotas 20 sajandil elujõu ja saarerahvas läks suurel arvul tagasi luteri kirikusse. Kahju muidugi, et sinna kirikusse sisse ei saa. Huvitav on see, et uksed on täpselt samas stiilis nagu Virtsu vanal õigeusu kirikul mida sai ka hiljuti külastatud.

    Kui juba seal saare servas siis ikka vaja majakas ka üle vaadata. Huvitav, et õige mitmes kohas nägime tee ääres naljakaid pukke, huvitav milleks neid seal kasutatakse… Majakas siin malmist ja väikse raha eest saab isegi üles turnida. All on isegi üks tehnohoone säilitatud koos tehnikaga rahvale vaatamiseks. Samalaadne tehnohoone on ka Naissaarel aga seal on koos raadiojaamaga. Kahjuks seda tehnohoonet Naissaarel avalikkusele ei näidata, ehk kunagi tehakse lahti… Mul muidugi on õnnestunud seal mõned korrad käia.

    Kui majakas uuritud võtsime suuna kalmistule. Teel sinna põikasime läbi käsitöötoast ja uurisime mida pakutakse. Siin päris palju igasugu vidinaid, isegi päris kõva valik vikunuge oli saada 😉 Ja oligi aeg kirik ja kalmistu üle vaadata. Kohalik 13 sajandil ehitatud Püha Olavi kirik on ilmselt üks suurimaid vaatamisväärsusi saarel kui muidugi mitte arvestada suurt ratasristide välja kalmistul. Algne kirik oli ilmselt puust, kivist kooriruum ehitati juurde alles 14 sajandil. Kirikule ehitati ka kellatorn, mille jäänuseid on siiani sissekäigu juures näha. Kirik rüüstati täielikult Liivi sõja ajal. Rööviti kirikuhõbe ning kirikukellad viidi Saaremaale. Rüüstajateks olid nii vene sõjaväelased, saarlased ja rootslased. 1632 püstitati vana puuhoone asemele uus kivihoone. Kiriku iseärasuseks on tänapäeval torni puudumine, kirikukell ripub ukse kohal kõrge katuseharja all. Tahtsime kirikusse sisse ka saada aga kahjuks sel päeval polnud kedagi saarel kes oleks ukse lahti teinud. Käisime ajasime asjad jonksu kalmistul ja kadusime aega parajaks tegema saare teise serva.

    Luusides jäi Suuremõisa mõisa varemete juures silma mingi huvitav keldrike. Tuli ikka uudishimust nina sisse pista. Sees väike istumiskoht aga mis värk sellega on ei süvenenud.

    Muidugi bussijaamu on siin igal nurgal ja algul ei saanud pihta mis värk nende päikesepaneelidega bussijaama katustel on… Lõpuks ei andnud hing rahu ja käisin uurimas mida värki on 😀 😀 Tuli välja, et bussijaamades väike LED valgus toimib päikesepaneelide toitel. Rälby pukktuulik oli ka äge, siin on ka väike käsitöömüük iseteenindusena 😉 võtad meelepärase vidina ja raha paned kivi alla 😉 😉

    Ühe puu küljes keset küla oli päris pirakas pesakast, hubitav mis elukale see mõeldud oli… Ja isegi toimiv valgusfoor oli 😀 😀 Eks selle otstarve siin saarel nagu ka Pranglil on puht dekoratiivne 😉 Vaatasime kiirelt veel paari nõukaaegset piirivalve vaatlusposti ja kimasime sadamasse. Koduteel veel väike kohustuslik peatus Ungru lossi juures 😉

  • Tripid,  Tsill

    Kuidas ühendada meeldiv kasulikuga ;)

    Sõps sügeles juba tükk aega, et võiks vähe tuulduda ja väikse sauna teha… No ei klappinud meil need ajad kohe kuidagi. Nüüd tuli tööots lõunaosariikide poole…. mõtlesin, et vot nüüd peaks küll proovima selle külge pookida ühe väikse tuuldumise ka. Ennäe imet seekord isegi aeg klappis. Õige päeva hommikul pakkisime endid ja koduloomad kokku ning panime täitsa plaanivabalt minema, kindlad olid ainult töö ja öömaja aadressid 😉 Hommikukohv jäi kodus joomata, nüüd tuli see ka ära teha. Kuna meie eelistuses on Olerex, hea kohvi soodsa hinna pärast siis tegime väikse kõrvalpõike Põltsamaale sõidult 😉 Paide tundus sobilik koht. Kui kohv ja saiake söödud ei saanud ju ometigi otse edasi Põltsu poole kimada 😀 😀 ikka vaja väike jõnks sisse teha. Miks otse kui läbi Türi saab ka ja mitte ainult 😉 Kuskil mööda väikseid teid sinka-vonkatades jõudsime Imavere mõisa juurde. See mõis eraldati 1748 aastal Loopre mõisast eraldi rüütlimõisana. 18 sajandi lõpus püstitati kõrgel soklil asuv kivist peahoone mis oli põhiosas ühekorruseline. Hoone keskel paiknes kolme akna laiune kahekorruseline osa. Mõisas oli ka arvukalt kõrvalhooneid, millest enamus on hävinud või varemeis, vaid kahekorruselised aidad on säilinud algkujul tänapäevani. Eesti vabariigi algusaastail tegutses mõisahoones kool, selleks ehitati peahoonele teine korrus ja lisakorpus. Luusisime vähe ümbruses ringi ja kimasime edasi. Ega siin väga midagi erilist vaadata ei olegi aga ma polnud varem siia sattunud ka 😉

    Järgmise kiire kõrvalpõike tegime Adavere mõisa juurde. Siin ringi ei luusinud, paar pilti autoaknast ja edasi. Kes tahab selle mõisa kohta pikemalt lugeda siis seda saab teha siin. Lõpuks jõudsime Põltsamaale, mõtlesin, et sokutan reisikaaslased ordulinnuse varemetesse kolama aga ise lähen teen väikse töö ära. Aga minu “hea” plaaniga ei oldud rahul, egas midagi tegin kiirelt töö ära ja kimasime varemetesse luusima. Põltsamaa ordulinnus rajati arvatavasti 1272. aastal Liivi ordu poolt Põltsamaa jõe kaldale foogtkonna keskuse jaoks. Seda purustati ja taastati korduvalt, kuid alates teisest maailmasõjast on linnus suuremas osas varemetes. Linnuses tegutsevad Põltsamaa Muuseum ja Eesti Pressimuuseum. Muidugi oli siin täiesti inimtühi ja midagi ei olnud lahti, kuigi viirusepaanika oli ametlikult otsa saanud. Huvitav on muidugi see…. Hiljem ehitatud kirik ehitati sujuvalt nii osavalt, et suurtükitornist sai kiriku kooriruum 😉 mistõttu on Põltsamaa kiriku koor oma kuppellae ja ümmarguse põhiplaaniga Eesti üks omapärasemaid. Kirikusse ka kahjuks ei saanud seda asja uurima aga ükspäev teeme ära. Muidugi on siin veel üks teistmoodi vidin, kui me oleme harjunud nägema kirikutorni otsas tavaliselt risti siis siin on hoopis kukk. Miks just kukk ei tea keegi ilmselt. Väga huvitava tõlgenduse asjale on kirjutanud 2003 aastal Kärdla, Pühalepa ja Reigi koguduse õpetaja Enn Auksmann. Kukk oli juba kristluse-eelsel ajal valvamise ja valvsuse sümbol. Juudid ja paljud teisedki rahvad pidasid kukke kõige targemaks linnuks, kuna ta ärkas esimesena ja kuulutas valguse ning uue päeva saabumist. Vahetevahel võrreldi ööd surmaga ning sellisel juhul sai kukest ka surnuist ülestõusmise sümbol. Oma soojätkamisvõime tõttu oli kukk ka viljakuse ja sealt edasi uue alguse ning lootuse märk.Esimeste kristlaste jaoks tähistas kukk kui sümbol eeskätt valmisolekut Kristuse vastuvõtmiseks Tema taastulekul, aga samal ajal ka valvelolekut kuradi rünnakute vastu.Kõige enam on kukk kui sümbol kristlaste jaoks seotud evangeeliumijutustusega sellest, kuidas Peetrus salgas kolm korda ühe öö jooksul Jeesuse, kes oli võimude ja rahvajuhtide poolt vangistatud (Mk 14, 26-31 ja 66-72). Just kuke kiremine tõi Peetrusele selguse, mida ta oli teinud.Mis ajal on hakatud kukke kirikutornidesse asetama, on raske öelda. Oma osa on siin kindlasti mänginud ka praktiline kasu, mida saadi nende tarvitamisel tuulelippudena. Kukk kirikutornis on tuntud nii Eestis kui Baltimaades, samuti saksa ja inglise kultuuri mõjualal (vrd inglise ‘weathercock’ – tuulelipp).Ühe omapärana võib välja tuua selle, et näiteks Lätis tundub mõnes paigas olevat nii, et kukk kirikutornis tähistab luterlikku, rist aga katoliku kirikut. Kas tegemist on reegliga, ei julge öelda.Nii nagu rist kirikutornis tuletab inimestele meelde, et Jumala Poeg on meie eest ristil surnud ja meile oma ülestõusmisega uue elu kinkinud, tahab kukk kirikutornis panna inimest oma elu ja usu üle järele mõtlema ning endalt küsima, kui kindel ja ustav ta on. Isegi Peetrus – üks kaheteistkümnest apostlist – salgas Issanda, aga ta sai andeks (vrd Jh 21, 15-17) ja oli lõpuks võimeline andma oma elu usu ja Jumala nimel, surres Roomas märtrisurma. Kukk kirikutornis manitseb meid valvsusele ja sümboliseerib uut algust ning lootust, mille Jumal on meile oma Pojas kinkinud. Veel üks väga huvitav artikkel kuke kohta on ilmunud ajalehes Eesti Kirik. Seda saab lugeda siit. Põltsamaal luusisime veel vähe kohalikus pargis ja uurisime represseeritute mälestusmärki. Siit edasi kimasime vaikselt öömaja poole aga nagu ikka…. jälle väikse jõnksuga 😉

    Ega ju otseteed Annimatsile ei ole Põltsamaalt 😀 😀 ikka tuleb ju kuskilt läbi sõita. Aeg oli juba sealmaal, et võiks väikse lõuna ka teha. Jõgeva poole kimades meenus, et Piibe maantee ääres on Piibe tare, äkitse seekord saab süüa. Kurja küll, ma olen möödaminnes seal vähemalt 6 – 7 korda üritanud süüa saada aga siiani ei ole õnneks läinud. Kas on kinni, reserveeritud või kokk juba koju läinud 😀 Otsustasime viimast korda proovida ja ennäe imet saime sisse ja süüa ka. Seest üsna kobe ja toidul polnud ka väga viga, kuigi hinna ja kvaliteedi suhe on veidi paigast ära. Näljaga kannatas süüa küll ja nüüd on vähemalt teada, et Jõgeval on vähe paremaid kohti olemas kui see. Kohvimasinat seal majas ka ei tunta ja seda aastal 2020…. Kohvi saad termosest ja millal see kohv sinna termosesse pandi pole teada 😉 Nats viskas muidugi sitta ventikasse see, et kui suurem seltskond tuleb ja menüüd lauda kaasa antakse siis võiks nagu “jõhvikas” tulla lauast tellimuse võtta aga kus sa sellega. Seda võidki seal ootama jääda ja ega ta ei viitsi üle leti hõigata ka, et tellida saab ainult letist.