fbpx
  • Muu värk,  Tsill

    Pimedas pildistamas

    Viimasel ajal väga fotokaga pilti ei tee, telefon on suht heaks fotoka asemikuks tehtud. Aga mõnes kohas on siiski fotokas etem. Egas midagi pühkisin tolmu maha, laadisin akud ja öösel välja katsetama. Ühtteist tuli isegi välja aga krt ega pikalt passi midagi, näpud lähevad jäässe 😀 😀

  • Viimne puhkepaik

    Hauahoolduse hooaeg

    Eelmisel aastal umbes samal ajal sai päris kõvasti pusitud ja nii mõnigi haud sai uue ilme. Sellel aastal katsume jätkata sama joont, kuigi veidi teise eesmärgiga. Lihtsalt ei jõua kõike teha ja kõike mis tahetakse ei saagi teha, sest seadus või eeskiri ei luba. Ühesõnaga betooni ei vala, plastlilli ei vii ja küünalde osas on ka mõned mõtted. Muidugi Kui nüüd natuke tagasi vaadata siis 2019 aastal renoveerisime viimase hauaplatsi paar päeva enne jõule, nii soe ilm oli. 2020 alustasime esimese suurema tööga alles aprilli teises pooles ja lõpetasime hooaja novembris. Hooaja viimasteks töödeks oli Liiva kalmistul ühe pisikese platsi korrastamine, hauaplaadil kirje taastamine ning üks vähe suurem plats kuhu läks kliendi soovil uus kandilistest paekivitükkidest piire.

    Käesolev hooaeg algas tegelikult juba jaanuaris küünalde viimisega ning täiega läks käima märtsi lõpus. On tehtud ka juba esimesed riisumised ja lillede istutamised.

    Mõne suurema töö käigus sai välja kaevatud ja puhastatud mulla alla mattunud platsipiire, puhastatud hauakivid, vahetatud liiv jne. Siinsel platsil on näha, et piire ei ole sirge. Sellel on väga lihtne häda, omalajal oli kombeks kivid kinni panna betooniga ja nüüd kui oleks vaja katkist kivi asendada tuleb kogu piire lahti lammutada. Aga kui paekivi on juba oma aja ära elanud piirdena siis on seda praktiliselt võimatu teha ilma, et ülejäänud kivid ära ei laguneks. Sellisel juhul on juba mõistlikum uus piire panna. Sellist paekivi betooniga kinnitamise kommet on mõnel kalmistul tänapäevalgi. Jah saab küll ilusa vahekohtadeta müüri aga vajadusega mõni üksik lagunenud kivi välja vahetada lammutad kogu piirde. Nii, et siin on asjadega nii ja naa. Meie paneme paekivipiirde paika nn. lahtisel meetodil.

    Siin on nüüd eemaldatud ja utiliseeritud vana praktiliselt täiesti lagunenud piire ning paigaldatud uus, tellija joonise järgi tehtud paekivipiire. Kasutatud on tavapärasest laiemat tehases mõõtu lõigatud paekivi. Harvendatud sai kõvasti päitsis olevat sirelihekki, et piire üldse paika mahuks. Siin pole plats veel päris valmis, ootame uut hauakivi plaadi asemele. Ja neid valmimisjärgus platse on veel terve hulk, mis ootab liiva, mis kruusa jne. Aga nendest platsidest kirjutame ka ükspäev.

  • Tsill

    Jägala

    Paar pilti Jägalast siis kui seal palju jääd on. Huvitav, et see juga jäätub ära nii osavalt, et jääst tekivad nagu veetorud. Läbi jää on näha ja kuulda kuidas seal sees vesi kohinal voolab. See nähtus on ise juba omaette elamus. Täna isegi imekombel siin vähe rahvast, tavaliselt on siin ligipääsemiseks järjekord hakka või pileteid müüma 😀 😀

    Kodupoole kimades oli Saha kabeli juures päris efektne päikseloojang. Hullult punane oli nagu mingi ilge suur tulekahju oleks. Piltidel pole pooltki seda näha mis tegelikult oli.

  • Tripid,  Tsill

    Ilumäe – Palmse

    Ilus suveilm tuli ära kasutada, egas miskit tõmbasin sõbrale kõne peale kas ta viitsib trippida. Viitsis küll ja tunni pärast oli minu juures ja trip võis alata. Ega siit minu juurest väga kuskile minna pole kui ida poole 😀 😀 ja luusida juba tuttavates kohtades. Ka seal on vahel midagi uut. Kõigepealt kiire sissepõige Saha kabeli juurde, siin luusida väga ei saanut, miski tseremoonia oli tulekul. Ei tahtnud jalgu jääda ja kadusime viuh. Sellest kabelist ma juba varem ka põgusalt kirjutanud ja ilmselt tuleb ka edaspidi kuna see mul siin üle õue. Vahel sõidan isegi rattaga sinna. Möödaminnes tegime autoaknast paar pilti Maardu mõisast kah. Natsa suurema peatuse tegime Jõelähtme kivikirstkalmete juures. Need pole küll just oma õiges leiukohas, leiti need ju Peterburi maantee laienduse ajal ja pärast uurimist nihutati osad siia maantee kõrvale rahvale vaatamiseks. Kalmete uurimisel leitud esemed on siinsamas muuseumis väljapanekuna vaadatavad. Kalmed on pärit ilmselt pronksiajast ja nende uurimine seiskas maantee laienduse ehitamise kolmeks aastaks. Rajati need üle kolme tuhande aasta tagasi kolmesaja aasta jooksul. Praeguste andmete põhjal on need vanimad Eestis.

    Kui kalmed uuritud kimasime vaikselt Ilumäe poole. Luusisime kõikvõimalikes kohtades teel kabelisse 😀 😀 Kabe iseenesest on äge ja elus näide meie 700 aastasest “orjaajast” mida nagu suht igal sammul kiputakse mainima. Vaadates kabeli vitraaže siis tekib küsimus…. kust küll need “orjad” omale vapid said. 700 aastat orjaaega my ass…. 😀 😀 See on selline päris vahva kabel kuhu tasub luusima minna iga ilmaga ja seal ümbruskonnas on veel igasugu põnevat vaatamist 😉

    Kabelist üle õue on kohalik külamuuseum, see on ka täitsa põnev koht kus saab asju vaadata ja näppida. Muuseumi eksponaadid on head inimesed headele inimestele vaatamiseks kokku toonud. Näha saab esemeid nii nooremast rauaajast kui lähiminevikust 😉

    Peale muuseumis kolistamist kimasime Palmse mõisa. Palmse on unikaalne mõisakompleks kus 52 ha suurusel territooriumil on 36 erinevat rajatist koos prantsuse ja inglise pargiga. Kogu see teema kuulub SA Virumaa muuseumidele. Kolistasime mööda parke ja radu kõikvõimalikud kohad läbi. Palmse on väga ok koht kus tsillida.

  • Tripid,  Tsill

    Rebalas tuiamas

    Ükspäev tekkis puusalt plaan minna luusida Rebalas. Pole sealkandis ammu luusinud. Ilm oli ilus aga paganama tuuline. Nagu ikka kui minu juurest startida põikame läbi Saha kabelist. Kuigi seal midagi uut ilmselt ei ole. Kunagi oli kellelgi plaan sinna kabeli kõrvale ehitada matusetalitusteks eraldi maja aga sinnapaika see ilmselt jääbki. Arheoloogilised uuringud tegime seal ära juba mitu aastat tagasi ja kohe pidi kopp maasse löödama aga ei miskit. Muidugi paar uut vidinat isegi siin oli. Nimelt üks hauaplaat oli lõpuks ilusti seinale kinnitatud ja ühes orvas oli kolmes keeles kabelit tutvustav sildike. Kabel ise pidavat olema suht Pirita kloostri sarnane. Kabeli kohta liigub rahvasuus hulgaliselt legende, võta sa kinni mis iva neis legendides on ja kuidas nad tekkinud on….

    Kabelist edasi kimasime Jõelähtme Olerexi, väiksed kohvid ja edasi luusima. Ülgasel mõtlesime luusida väheke fosforiidikaevanduse käikudes aga huiushki mama. Miskid aktivistid on ennast välja elanud ja iga käigu juurde pannud liikumisanduritega kaamerad 😀 😀 😀 Vaesed vanemateta lapsed, ma saan aru, et nahkhiiri vaja “kaitsta” aga kas sellega ikka tasub ogaraks minna. See juba nagu Ida – Virumaa metsades mis nii looduskaitse all kui veel vähegi olla saab. Metsa lähedal ei tohi isegi peeru lasta mis muust veel rääkida. Väidetavalt olla lendoravate pesitsuspaik aga keegi pole neid oravaid kunagi seal näinud. Nujah egas midagi läheme suvel uuesti kui nahkhiirte talvetudu läbi on saanud 😉 Ma muidugi imestan, et kohalikud bomzikud pole kaameraid veel rotti pannud 😉

    Uurisime veidi neid mahapõlenud tehnokeskuse varemeid kah. Omalajal oli ikka vist väga kõva tehas. Krt keegi m… oli sinna kilekotis miski raipe sokutanud, see haises hullult. F… on ikka ajukääbikuid meil olemas. Ega siingi polnud rohkem miskit erilist teha, luusisime veel ümbruskonnas ringi aga midagi uut ja huvitavat silma ei hakanud. Varasematest koobastes luusimistest saab lugeda siit.

  • Matkad looduses,  Tripid

    Väike tiir Jägalasse

    Vahest ikka käin ajaviiteks Jägalas kuna see mul siin üle õue 😀 Aga ega siis kunagi saa ühe jutiga sinna kimada, teel kohti küll kus luusida. Nagu ikka paar sõpra kampa ja esimene kõrvalpõige kohe Saha kabel. Paar pilti ja edasi vaikselt.

    Järgmine kõrvalpõige oli Maardu mõis. Mõisat on esmakordselt mainitud ürikutes juba enne Jüriöö ülestõusu, 1314. aastal, seda küll pisut eemal paiknevana. Praeguses asupaigas on Maardu mõisast andmeid 1397. aastast. Selline huvitav mõis kus ma pole kordagi sees käinud. Paar korda olen üritanud aga pole õnneks läinud. Seal miski haige grupisüsteem, kui grupiga lähed saad sisse, kui üksi siis ei saa ja 3 ei pidanud grupp olema 😀 😀 Luusisime natuke mõisapargis. Pääsukesed olid kopereerunud ja ehitanud korterelamu lambi peale 😉 Kui seal ka piisavalt luusitud tiksusime edasi Rebala poole

    Rebalas paar pilti ja edasi Ülgase fosforiidikaevanduse poole. Turnisime vähe varemetes ja kaevanduskäikudes…. Krt hullult oli sääski, lasime ruttu jalga 😉

    Jõelähtme kiriku juures tegime ka väikse peatuse, vaatasime vabadussõja mälestussammast. Väidetavalt püstitati see 1939. aastal Jõelähtme kihelkonnast pärit Vabadussõjas ja I Maailmasõjas langenud võitlejate auks. Samba kavandi autor oli Anton Starkopf. 
    Mälestussammas purustati juba kahe aasta pärast nõukogudemeelsete poolt. Saksa okupatsiooni ajal taastatud samba hävitasid uuesti 1944. aastal tagasipöördunud kommunistid. 
    Kolmandat korda püstitati sammas 1992. aastal esialgse kavandi järgi.  Praegu näeb seal nii praegust sammast kui ka vanu säilinud sambatükke.

    Lõpuks jõudsime Jägala joale ka. Vett oli üllatavalt vähe, tegime paar pilti ja kolistasime vähe piki jõge allavoolu. Seekord midagi põnevat väga ei olnudki ja hakkasime kodupoole tagasi liikuma.

    Koduteel oli selline vahva vaade.

  • Tripid

    Hundikangrud

    Suvel tuleb ju ikka ringi luusida ja avastada Eestimaa põnevaid kohti. Seekord käisime sõpradega uurimas hundikangruid. Hundikangrud on
    Eesti suurim kivikirstkalmete kogum mis asub Muuksi külast Kahala järve põhjakaldal. Hundikangrute rühma kuuluvad 85 kivikirstkalmet paiknevad kõrgel loopealsel alal. Täna varjab rabamets vaate kalmetelt järvele, kuid veel 1920. aastatel võis kalmetelt järve näha. Peamiselt Eesti põhja ja lääneosas levinud kivikirstkalmed on põhilisteks muististeks, mis aitavad tungida varase metalliaja ühiskonna elu-olusse. Põnevat lugemist hundikangrutest leiab siit Huvitaval kombel ei näinud kangrutel ühtki madu, kuigi kivihunnikud ideaalne pesitsuskoht. Rebalas näiteks on harv juhus kui seal madusid ei näe.

    Hundikangrutelt hakkasime vaikselt kodupoole liikuma, külastades teeäärseid huviväärsuseid 😉 Järgmisena jäi meie teele Kiiu vasallilinnus mida rahva seas tuntakse Kiiu tornina. Keskaegne Kiiu torn valmis arvatavasti 16. sajandi algusepoole ja asub Kiiu mõisapargis. See kunagine tornelamu on kõige väiksem säilinud keskaegne kaitseehitis Baltimaades. Tornis on neli korrust, müüride paksus 1,8 ja torni sisemine läbimõõt 4,3 meetrit. Kitsad aknad olid laskeavadeks, ringrõdu aga kaitsekäiguks. Sõja korral kasutati eluruumina vaid II korrust, ülejäänu oli kaitseotstarbeline.   Unikaalne on Baltimaades erandlik III korrust ümbritsev taladele toetuv kaitsekäik. Eemalt Hollandi tüüpi tuuleveskile sarnanev kaitserajatis restaureeriti 1974.a. Tornis on tänapäeval kohvik.  Siit edasi suundusime Rebala poole, teel tegime kiire peatuse ka Jõelähtme mantelkorstna varemete juures. See olevat olnud kunagi köstrimaja mantelkorsten.

    Edasi viskasime kiire pilgu Rebala kivikirstkalmetele ja sealt edasi põikasime sisse Ülgase fosforiidikaevanduse juurde. Vaatasime põgusalt koobastesse ja tegime mõned pildid tehase varemetest. Pikalt seal luusida ei viitsinud, kuna seal juba käidud küll ja küll. Kobisime autodesse ja kodupoole sõit.

    Enne kodu kiire kohustuslik põige Saha kabelisse. Kabelis ikka kõik endine ja muutunud polnud midagi. Iseenesest kõik need läbikäidud kohad päris põnevad ja tasuvad uudistamist.

  • Matkad looduses,  Tripid

    Väike ringreis

    Seekordset trippi alustasime sõpradega Saha kabel uurimisega.
    Saha kabel on vanim terviklikul kujul säilinud keskaegne kivikabel maal. Rahvapärimuse kohaselt on see isegi 50 aastat vanem Tallinna linnast ning asutatud piiskop Fulco poolt. Kabel ehitati 15. sajandi teisel veerandil ehk samal ajal kui Pirita kloostergi. Saha kabel on nagu Pirita kloostri minivariant! Viimasest, omal ajal suurimast ja uhkeimast Vana Liivimaa kloostrist endast on järgi suures osas vaid varemed. Kui kabel uuritud liikusime Rebala suunas.

    Rebalas uurisime vähe lastekangruid ja karjääri. Sealt edasi liikusime Ülgase koobaste juurde.

    Ülgasel tegime kiire visiidi koobastesse. Paar pilti ja edasi Jõelähtme kiriku poole.

    Jõelähtme kiriku juures uurisime mantelkorstna jäänuseid põhusalt ja edasi Jägala juga vaatama. Juga uudistatud jäi meile tee peale Valgehobusemägi.

    Valgehobusemäel ronisime mäkke, nautisime vaadet ja edasi Järva-Jaani poole

    Järva-Jaanis uurisime vanatehnika varjupaika. Seal kõvasti igasugu tehnikat. Kahju, et see lageda taeva all roostetab. Aga uurimist jätkub seal pikemaks ajaks, eriti kui oled tehnikahuviline. Järva-Jaanist panime Kiltsi poole vaikselt.

    Kiltsis tegime mõisale tiiru peale, päris ilusti korda tehtud mõis. Tänapäeval on muidugi mõisas kool. Mõis väärib igati külastust. Kiltsist kimasime Emumäe poole.

    Emumäel oli mõte ööbida püstkojas. Aga kahjuks sellest ei tulnud midagi välja. Ahi ajas hirmsasti sisse. Kasutasime ööbimiseks plaani B 😀 😀 Ööbimiskoha poole tiksudes käisime läbi ka Paidest.

    Paides kolasime vallimäel. Pimedas on ordulinnuse varemed päeris efektsed. Kui see ka uuritud kulgesime ööbimiskohta ja kobisime kotile. Järgmisel päeval peale äratust kimasime Puurmanni poole.

    Lõpuks jõudsime sihtkohta. Meie eesmärk oligi kolada vähe Selli-Sillaotsa õpperajal. Matkarada on päris põnev ja soovitan igaljuhul huvilistel seal kolada. Turnisime vaatetorni ja imetlesime ümbrust. Kui raba uuritud kimasime Elistvere poole.

    Elistvere loomapargis uudistasime vähe loomi, jalutasime järveni. Turnisime vaatetornis. Külastuskeskuses luusisime kah ja tegime väikse kohvi. 😀 Edasi panime Elistverest Kassinurme poole.