-
Kudjape kalmistu
Sai lõpuks kiiruga üle vaadatud see müütiline Kudjape kalmistu. Kõik spetsialistid räägivad sellest kui ühest põnevast kalmistust. Seetõttu ei andnud hing rahu ja kui juba Saaremaal töllerdan, siis tuleb üle vaadata.
Kalmistu rajati ilmselt 1770 -1780 aastatel ja on aja jooksul korduvalt laiendatud. Praeguseks on kalmistul õige mitu osa. Umbes sadakond aastat tagasi oli ca neljandik Arensburgi elanikest sakslased, ehk siis Balti aadlikud, kaupmehed, käsitöölised, kiriku- ja kooliõpetajad. Ega siit puudunud ka saksa keelt rääkida püüdvad kadakasaksad. Eks see segapudru andis siinsele kalmistule eripära haudade-monumentide väljanägemise näol. Väidetavalt olla siinkandis ka oskuslikud kiviraidurid, kes kohaliku dolomiidi silmapaistvateks kunstiteosteks tahusid. Mida kõike tänapäeval siin kunstipärases nekropolis näeb on raske kirjeldada, seda peab oma silmaga nägema.
Muinsuskaitseameti andmetel on siin metallhauatähiseid on ca 450, neist sepised ca 300. Sepisaedu on ca 85. Dolomiidist, graniidist või betoonist postidel kettkomplekse on 16. Eripäraks on suur hulk 19 sajandi algusest pärinevaid raskete kiviplaatidega kaetud krüpthaudu, mida on üle 600. Talvel lumega siin ilmselt kõike ei näe ja tuleb suvel kindlasti kalmistu hoolikamalt üle vaadata. Panen siia mõned pildid kettidest ja metallaedadest, selliseid te kuskil mujal praktiliselt ei näe.
Siin on lume alt näha mõned krüpthauad. Eks juba omal ajal kardeti hauarüüstet ja plaadid tehti rasked, nii umbes tonni jagu kaaluvad. Isegi üks metallpärg hakkas silma. Metallristid on siin ka hoopis teistsugused kui mandri kalmistutel.
Perekonnakabelitest siin ka puudu ei ole, üks uhkem kui teine. Ühe sisemusse olid kokku kogutud metallpärgade detailid. Väga lahe, et need on prügimäe asemel tee siia leidnud.
Üks eraldi osa on sõjaväekalmistu. Siin on ilusti reas nii eesti, vene kui ka saksa sõdurid. Eri vormi kandnud ja eri ideede nimel oma elu andnud meeste koondamine kokku ühte hooldatud paika on Eestis ainulaadne.
Kokkuvõtvalt on see kalmistu nii eriline, et kindlasti lähen suvel tagasi. Kellel vähegi huvi kalmistukultuuri vastu soovitan seda kalmistut kindlasti külastada.
Äkki oleks kellelgi ka seal hauahooldustöid vaja teha? Tulen meeleldi 🙂
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Elu piimanõus
Saaremaal vikunäitust tudeerides sattusin puht juhuslikult ka uue näituse avamisele. “Elu piimanõus” on näitus Saaremaa metsadest leitud enam kui 70 aastat tagasi maetud metsavendade peidikutest. Vajamineva varustuse peitmiseks sobisid ideaalselt 40-liitriseid piimanõud, vot neid piimanõusid koos sisuga nüüd siin näitusel näebki. Selle näituse puhul on tegu puhtalt Saaremaiste peidikutega. Ehk keegi kunagi teeb näituse ka mandri omadest. Kui avasõnad lausutud pakuti külakosti ja sai uurida eksponaate. See vägagi põnev näitus ja leiud üllatavalt hästi säilinud. Korraldaja on ikka väga kõva uurimustöö ära teinud.
Mida kõike piimanõudesse ei peidetud, paljudel asjadel isegi veel tehasesildid küljes. Marati särk ja Orto kreem on kuum kaup olnud 😉 Nii mitmegi metsavenna tegutsemise kohta on päris korralik info kogutud.
Piimanõudes kõik vajalik kraam, vorm, pagunid, taskulambid, fotokad, prillid jne. Isegi pornograafilised kaardid olid teemaks 😀 Tundub, et ei midagi uut, siga või kits… abiks ikka 😀 😀
Mõningate peidikute puhul on minul isiklikult kahtlus kas nad ikka on metsavendlusega seotud. Näiteks arstiriistad või kangad… vägagi vaieldav teema. Ma arvan, et need pigem rohkem täiesti tavaliste inimeste riigikorra kohased peidikud. Mis muidugi veel huvitav, kui mu mälu nüüd ei eksi siis on leitud piimanõudest piisavalt relvi aga siin Saaremaal neid ei ole… Pole nagu väga loogiline, varurelv ju ikka pidi kuskil varjul olema igaks juhuks. Ühes nõus oli küll 22 kaliibrilist moona veidi ja see oli ka kõik. Iseenesest näitus ise väga tsill ja tasub külastust. Kuigi mina isiklikult suhtun metsavendlusesse teatud reserveeringuga. Tuginedes memme mälestustele oli nendegi hulgas lihtsalt kurjategijaid kelle huviks oli kõik muu peale vabadusvõitluse. Lisaks minu piltidele saab mõningaid pilte vaadata veel siin.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Viikingid enne viikingeid
Nonii, võttis aega mis ta võttis aga lõpuks sai Salme laevamatustest päris korralik näitus. Salmelt leitud kahe laevamatuse viikingid on isegi nüüd ca 1300 aastat hiljem nii kõva lahingu maha pidanud, et lausa viikingiaja algust on nihutatud 50 aastat varasemaks seniarvatust. See leid on kogu maailmas unikaalne seetõttu, et varem pole leitud kuskilt nii terviklikku, rohkete hauapanustega ning suurte sõdalaste hulgaga laevmatust. Luustike vigastused annavad aimu, et suurem osa neist hukkus võitluses. Leidude põhjal võib arvata, et laevameeskonna põhirelvad olid mõõgad ja vibud, leiti ka mõned odaotsad. Aga huvitav on see, et ei leitud ühtki kirvest ega kiivrit. Näitusel näeb päris palju originaalesemeid ja saab aimu kust sõjamehed pärit olid. Väljakaevamistel leiti hulgaliselt nooleotsi nii kehadest, kilpidest kui laevade parrastest, nende järgi küll päritolu keeruline tuvastada kuna tollel ajal olid need nö. rahvusvahelised. Aga kuna sarnast tüüpi nooleotsi on juba varasemalt leitud Saaremaal Viidumäelt siis võib arvata, et hukka said nad kohalike käe läbi. Siin näeb ka viikingilaeva maketti. See on midagi sellist kuidas võis Salme teine laev välja näha.
Võitlusnugasid ja nooleotsi on siis ka vaadata piisavalt. Isegi üks arvatav süütenoole ots on vaatamiseks väljas. Ilmselt sellistega lasti purjed põlema ja oligi finito.
Mõned kilbikuplad ja mõõgad ka olemas. Iseenesest Salme II laevas olid kõigil meestel hauapanusteks mõõgad, mõnel isegi mitu. Enamus mõõku olid kaheteralised aga samuti oli arvestatav hulk üheteralisi mõõku. Huvitav, et need näevad välja nagu suured sõjanoad.
Oli ka paar päris edevat mõõka, üks neist nn. rõngasmõõk. Sellised arvati olevat vaid ülikutel. Lisaks edevale mõõgale oli veel mitu põnevat hauapanust mis viitasid hukkunud ülikule. Kas see on tõsi ja kellega tegelikult tegu ilmselt ei saa teada kunagi. Muidugi mind hakkas kummitama see rõngasmõõga teema. Tuleb välja, et neid maailmas ikka nii mõnigi leitud. Mõningaid neist näeb siin ja siin ning nendest on tehtud ka väga ägedaid koopiaid. Siin näituselgi üks koopia katsumiseks väljas. Üks Proosa kalmest leitud rõngasmõõga koopia peaks Kiek in de Kökis ka olema. Seda pole ise veel vaatama jõudnud, aga ükspäev käin ära.
Veel mõned huvitavamad mõõgad. Ühel mõõganupul on näha isegi vääriskive, algselt oli vääriskive ilmselt 25 neist säilinud ainult 5. Ühesõnaga mida ma siin pikalt heietan, minge vaadake asja oma silmaga, väga hea näitus on. Täpsustuseks veel, et näitus ei ole mitte viikingiaja teemaline vaid konkreetselt Salme laevamatuste teemaline. Kes enam ei mäleta siis Salmelt leitud esimeses laevas oli 7 langenut ja teises 34 langenut, luustike põhjal oli sõjameeste keskmine pikkus 170 – 180 cm. Muidugi äge oleks kui näitusel mõnda luustikku ka näeks nii nagu Stockholmis vikunäitusel. Omalajal kui teist laeva välja kaevati sai seda isegi vaatamas käidud. See oli nii ainulaadne kogemus, et ilmselt teist sellist vaevalt enam tuleb. Mõnda pilti väljakaevamistest näeb siin ja siin. Mind jäi kummitama kogu selle loo juures see… Kes nad siiski mattis, selleks pidi ju piisavalt aega olema. Relvad “surmata”, kadunukesed kokku korjata ja ritta panna, kõik vajalik kaasavara kaasa panna jne jne. Kas viikingeid oli rohkem kui need 2 laevatäit ja lahingus löödi kohalikud lihtsalt põgenema ellujäänute poolt. Peale seda oli aega tegeleda matustega. Või kohalikud matsid ise vaprad sõjamehed maha. Jättes omale näiteks sõjasaagiks kirved ja kiivrid mida ju laevadest väljakaevamisel ei leitud. See mõte muidugi ebatõenäoline aga mine sa tea… Väidetavalt olla ajaloos juhtunud küll kus vapper sõdur maetakse vaenlase poolt austusavaldustega maha. Samas tekib küsimus, kus on nö. kohalike langenute kääpad? Pole reaalne, et nende hulgas langenuid polnud. Ühesõnaga siin on veel palju küsimusi mis vajaksid vastuseid.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Saaremaa tuur, Google kiiksud, tagasi koju
Väike söök hotellis ja toimetama. Hommikusöök on siin vägagi rikkalik ja väga palju on valikus kohalike väiketootjate toodangut. See on muidugi ainult rõõmustav. Kahju, et mandril seda teemat väga ei viljeleta, väiketootjaid kardetakse kui pidalitõbiseid.
Külastasin ka kohalikku kaubakeskust, pole paha. Siin kohalikel väiketootjatel täitsa kohe omaette pood ja mitte väike. Mida kõike siin saada pole seebid, kreemid, siirupid, mesi, müslid, teesegud, kohalikud õlled jne. Muidugi silma jäi õlu “Viikingi karje”, mõtlesin mida hekki, kes küll nii nõmeda nime välja mõtles. Siis vaatasin mitu volli see õlu on…. krt 10,5 volli, kurja küll, see juba noor peet ju 😀 😀 Ilmselt see võtab karjuma küll 😉 Ühesõnaga, nii suure väiketootjate toodangu valikuga poodi pole veel Eestimaal kohanud.
Kuna Kuulus Kudjape kalmistu siinsamas nurga taga siis viskasin sinna ka pilgu peale. Aga sellest ka ükspäev eraldi. Sportlikust huvist sai kasutatud orienteerumiseks nii Waze kui Google mapsi. See viimane küll tore asi aga tema juhatusse tuleb suhtuda reserveeringuga. Google satelliitvaadet pole mõtet praktiliselt üldse kasutada, seal kaart vähemalt 5-6 aastat vana. Kui mujal maailmas on maps veel enamvähem siis vähemalt Eesti osas tuleb üsna kriitiline olla. Omast kogemusest tean, et seal puuduvad paljud huviväärsused, osad on täiesti vales kohas jne. Koha lisamine on ka paras imedemaa, siinsamas allpool oleva mälestusmärgi lasi lisada probleemideta. Aga näiteks paar väga kuulsat kohta (linnus, koopad, mälestusmärk jne) mis on praktiliselt igal muul kaardil peal neid maps lisada ei lasknud. Väidab sõnumiga, et koht pole tuvastatav ja kuidagi ei tee selgeks, et koht on ju tegelikult olemas. Samas kui tahad naabrimehe kartulipõllule märkida nt. kuradi põrgusse mineku kiriku asukoha või ära märkida sõbra suvila, hea kalapüügikoha jne, kinnitab selle kohe sahinal paika. Millest nende valik oleneb pole siiani aru saanud. Pisikesel Saaremaalgi oli selliseid kohti mitmeid, mis ei vastanud tegelikule asukohale, õnneks lasi muudatusi teha ja märgi õigesse kohta tõsta. See paarsada meetrit siia sinna üsna tavaline aga üks objekt oli lausa 15 km nihkes 😀 😀 Nüüd on see ikka õiges kohas. Samas viskab sitta ventikasse see ka, et kui keegi kommenteerib mõnda kohta ja lisab pilte siis võiks pildid olla ikka sama kohaga seotud. Päris tihti kohtab nt. mõne mälestusmärgi kommentaarides pilte kuskilt suva kortermaja peolt või aiabasseinis mängivatest lastest mis pole mälestusmärgi kohaga mingilgi moel seoses. See selleks, aga nüüd on vähemalt üks huvitav mälestusmärk kaardile lisatud. Juurdepääsu sild küll väsinud aga ma arvan, et üle kraavi jaksab igaüks hüpata. Soovitan käia, saate teada metsameeste käekäigust okupatsiooni ajal.
Oligi käes Kaarma kiriku külastuseks kokkulepitud aeg. Jõudsin kohale veidi varem ja viskasin pilgu peale kiriku ümbrusele. Eks siingi ole ühtteist vaadata, kiriku seina müüritud hauaplaadid, vanad kiviristid jne. Väidetavalt näeb siin ukse kohal torniseinal vanimat eestikeelset kirjet. Ei hakka sellest pikemalt siin kirjutama, kellel huvi saab selle kohta lugeda siit, seal on kirjas kõik poolt ja vastuargumendid, eks tõde ole kuskil keskel. Samuti on ägedad raidkujud uksevõlvil, need kujutavad nägusid, selliseid kujusid kohtab nii mõneski kirikus siinkandis. See nägu muidugi hakkas veidi kummitama. Hiljem meenus, et praktiliselt samasuguse lõustaga on leitud päris palju vikukiivreid. Netistki leiab neid õige mitmeid. Huvitav mis hüpoteesi annaks siit aretada? Arvatakse, et kirik rajati 1260 ülestõusu mahasurumise käigus hävitatud Kaarma maalinna (Carmel) lähedusse 1262 aastal piiskopiks tõusnud Hermanni eestvedamisel. Algselt oli kirik ühelööviline. Umbes 1300 pikihoone võlvid varisesid ja neid ei taastatud pikka aega. Alles 15 sajandil ehitati Tallinna meistrite juhtimisel uus võlvlagi, sellega muudeti ka pikihoone kahelööviliseks 8 tahuliste piilaritega ruumiks. Ilmselt siis ehitati ka kirikule torn ning see ülalmainitud tahvel viitab lõplikule kiriku valmimisajale. See, et paljudel kirikutel algselt tornid puudusid pole midagi erilist.
Perenaine saabus ja lubas lahkesti kirikut uudistama. Siingi on krohvi alt välja puhastatud vanu maalinguid, mida kõike kunagi seintele ja lakke ei maalitud. Mõned põnevad vapid on ka, ütleme nii, et neid saab piiluda üsna lähedalt kuna seintele tagasi panna neid pole soovituslik niiskuse tõttu. Kaheksanurksetel tugipostidel näeb huvitavaid raidreljeefe, aadlivapp jne. Altariruumi kaunistab Eestis haruldane kolmikaken, mis oli üks tsistertslaste arhitektuuri lemmikmotiive. Kiriku värvirikkust tunnistavad 13 – 15 sajandi seinamaalingute säilinud fragmendid. 16 sajandil toimunud reformatsiooniga kaasnenud puritaanlus tunnistas muu toreduse kõrval ülearuseks ka seinamaalingud ning need kaeti lubjakihtidega. 1970ndate keskpaiku toimunud restaureerimistööde käigus toodi maalingud jälle päevavalgele. Kiriku kantsel meenutab vägagi Lüübeki toomkiriku kantslit aga ega ei imesta, meister ju sealt pärit. Dekoratiivset ümarakent kaunistab meisterlikult komponeeritud pentagramm, huvitav kas midagi on veel peidus selle “akna” ümbruse krohvi all. Uks keset seina on otse käärkambri peal olevasse palverändurite tuppa. Väidetavalt kasutati seda ust selleks, et suur hulk palverändureid ei puutuks kokku kohalikega haiguste levimise vältimiseks. Aga samas ei jääks ilma jumalateenistusest siis, selle ukse kaudu oli neil võimalik kambrist jumalateenistust jälgida.
Käärkambris oli isegi nö. kraanikauss olemas. Kuna kirikut külastavate palverändurite arv oli päris suur siis ehitati käärkambrile teine korrus. Siitsamast käärkambrist sai väikse ukse kaudu müürisisesele trepile. Käik ise ikka päris kitsas, ma iseenesest üsna õhuke aga mulgi andis sealt läbi turnida. Omaaegsed palverändurid pidid ikka väga õhukesed olema 😉 Aga võibolla tehti meelega sellised käigud kitsaks, et kui jamaks läheb siis sõdur sealt varustusega üles ei mahu, veelvähem saab võidelda. See teine korrus täitis võõrastemaja funktsiooni ja siin on tänaseni säilinud ainulaadne kamin. Oleks põnev teada kuidas puusületäiega trepist üles mahtus…. Siit kitsast käigust edasi minnes saab kiriku võlvidele. Pole paha, siin ei peagi pimeduses kompama. Täiesti anduritega valgustus on olemas, edasi liikudes läheb eespool põlema ja taga kustub. Kellatornis kaks pisikest kella ja üllaülla polegi veel elektriga. Ühte kella saab lüüa alt nööri abil aga teise löömiseks peab Lible kohal olema. Kellad ise päris korralikult vatti saanud ja servadest on tükid väljas. Huvitav mis otstarve on nendel ümaratel aukudel torni seinas… Ühesõnaga põnev kirik kus tasub kindlasti käia ja suur tänu perenaisele kes viitsis hooajaväliselt tulla üksikule turistile uksi avama. Unustasin muidugi küsida kas need 1999 aastal Tallinnas varastatud unikaalsed skulptuurid saadi tagasi või ei.
Kirikust paarisaja meetri kaugusel üle tee on Kaarma maalinna koht. Tänapäeval siin muidugi midagi peale valli vaadata ei ole. Kaarma maalinn olla olnud üks Saaremaa võimsamatest kantsidest, mis rajati ilmselt muistse vabadusvõitluse eelõhtul. Viimati kasutati linnust saarlaste ülestõusu ajal 1261 aastal kui saarlased olid sunnitud vaenlase ühendatud vägede eest siia varjule taanduma. Liivimaa riimkroonika sõnade järgi olevat vaenlase poolt põlema pandud külade suits katnud kogu Saaremaad. Saarlaste viimase tugipunkti (Hag Carmele) pärast käis äge võitlus. Viimaks suutis vaenlane linnuse tormijooksuga vallutada ning sai kätte hulgaliselt siia varjule toodud saaki. Kroonika järgi kulus orduvendadel kaks ööd linnuses varjul olnud träna laialitassimiseks. Kuskil siin läheduses pidavat olema ka väidetav Kaarma lahingukoht.
Kuna Pöide kiriku aeg sai kokku lepitud vabakavaline siis otsustasin paarile kohale veel pilgu peale visata. Esimesena peatusin Valjala kiriku juures, see kirik peaks olema vanim Eesti aladel ehitatud kivikirik. Ehitusega alustati ilmselt 1227 aastal, kohe peale saarlaste alistumist ja nagu muudki kirikud sajandite jooksul täiendatud juurdeehitustega. Siin kirikus peaks olema 13 sajandist pärit ristimiskivi mida peetakse üheks Baltimaade unikaalsemaks raidkiviteoseks. See kirik on olnud kohandatud ka kindluskirikuks ja alles 17 sajandil ehitati kirikule torn ja seegi käärkambri peale. Siia kirikusse tuleb suvel uuesti asja teha.
Kiire põige Angla tuulikute juurde ja edasi juba Karja kirik. See on ka üks täitsa omamoodi kirik. Karja kirik olles ise Saarema kõige pisem kirik on kogu Eesti keskaja ehituskunsti üheks tipuks oma kõrggootilike vormidega. Siin on säilinud ehitamise ajal maalitud paganlikud maagilised laemärgid. Samuti pidavat kirik olema üks raidskulptuuri rikkamaid maakirikuid kogu Põhja Euroopas. Seekord sisse ei saanud ja see polnud plaanis ka. Siia tuleb samuti tulla suvel ja rahulikult uurida. Varasemalt olen siin muidugi korra käinud ja neid pilte saab vaadata siit. Üks põhjalikum arutlus ja hüpotees sellest kirikust on loetav siin. See on ka üks selline põnev kirik mida tasuks igal inimesel külastada.
Edasi sai kontrollitud paari Google mapsis märgitud vaatamisväärsust. Märgitud kohad osutusid täiesti valeks ja reaalselt mitte eksisteerivateks kohtadeks. Sai väike parandus kaardil sisse viidud.
Edasi muidugi Pöide kirik. Siin sain niimoodi kokkuleppele, et hommikul tehakse spetsiaalselt minu jaoks uks lahti ja õhtul pannakse kinni. Selle juures oli muidugi üks häda, torni ei saanud. Pole hullu, tänud vastutuleku eest, et üldse hooajaväliselt sisse lubati. See on ka üks väga suur ja põneva ajalooga kirik. Ilmselt esimene kirik rajati siia juba 1230. Peale seda kui foogt otsustas hakata Saaremaal talvituma ehitati kiriku külge linnus. 1343 Jüriöö ülestõusu ajal tegid saarlased siin puhta töö. Hiljem rajati nö vana kiriku ja linnuse varemetele uus kirik. Linnus sai uueks kohaks Maasilinna.
Mõnda aega tagasi leiti torni laest lubjakihi alt päismaaling. Huvitav mis teema nende nägudega laes on, Ridala kiriku laes on ju ka mingi itsitav vennike.
Kiriku võlvkonsoolil on ca 700 aasta vanune Eesti talupoegi kujutav skulptuur. See peaks nüüd olema vanim eestlaste kujutis. Huvitav kas need siinsed kujud on Karja kiriku eestlaste ema ja isa või vastupidi.
Sisevaated on samuti muljetavaldavad, ühes seinas näeb päris kõrgel kinni müüritud uksekohta, Ilmselt on see seotud kunagise linnusega….
Siin näeb klaasi all isegi kas vana kiriku või linnuse müürijäänuseid. Samas on huvitav mis aegsed on need plaadid, kas all on hauakambrid või pole jne. Pöide kirikust on üks ilmatuma äge film, seda saab vaadata siin
Nii ja oligi aeg praamile sügada. Kiirelt veel Muhu kirikust pimedas paar pilti ja laevale. Mandril Karuse kiriku juures jalasirutus ja varsti kodus. Hullult tiheda programmiga ja põnev reis mere taha sai läbi.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Kuressaare linnus ja muuseum
Nii, täna on plaanis Kuressaare linnus, ilmselt muud midagi ei jõuagi. Sealne muuseum väga suur ja nagu selgus jooksvalt avati uus näitus “Elu piimanõus”. Kui juba siin tuleb see ka üle vaadata, lisaks vikunäitusele muidugi. Kui hommikusöök manustatud tegin paar kõnet homse osas, oli vaja uurida mida saab külastada hooajaväliselt. Selgus, et Kaarma ja Pöide kirikuga pole probleemi. Sõrve majakas öeldi viisakalt kui just grupiga ei tule siis hooajaväliselt lahti ei tehta, sõjavara muuseumis ei vastanud keegi kodukal olevale numbrile ja siiani pole keegi tagasi ka helistatud. Kui asjad paigas sättisin minekule. Hotellist hea jala minna, ainult kilomeetrike jalutamist. Vaatasin, et linnas on säilitatud isegi mõned vanad betoonist kuulutuste tulbad. Harva näeb selliseid vanu tulpasid, enamus on kadunud linnapildist või siis asendatud teadetetahvliga. Kellatorni kell näitas 7.30 😀 😀 kahjuks on see kell seisma jäänud. Vabadussõja mälestusmärgile ka kiire pilk ja juba ongi linnus silmapiiril.
Kuressaare linnuse hoovis võib kolada tasuta aga muuseum on piletiga. Sai natuke kolatud nii kaitsevalli peal kui hoovis. Viimatisest siin käigust on möödas ikka hulk aega. Vahepeal on jõutud isegi tuulik taastada, varemeid välja puhastada jne. Ja nagu ikka on ka siin see häda, et kui pole hooaeg siis paljud kohad kinni. Näiteks suurtükitorn, miks see ei võiks lahti olla aastaringselt. Siin on ka üks traktor vaatamiseks, juba omal ajal olid olemas popid kodaratega veljed ja “naelad” 😀 😀
Väidetavalt on konvendihoone Balti riikides ainuke oluliste ümberehitusteta säilinud keskaegne kindlusehitis. Arvatakse, et praeguse Kuressaare linnuse kohal võis juba 11. sajandil olla saarlaste puidust kaitseehitisi, siinsamas ju hea sadamakoht. Aga sellekohaseid tõendeid veel leitud ei ole. 1227 aastal alistus Saaremaa viimase Muinas – Eesti maakonnana Riia piiskopi Alberti juhitud ristisõdijate väele kuid saarlased säilitasid miskil moel kuni Jüriöö ülestõusuni teiste eestlastega võrreldes rohkem õigusi ja vabadust. Linnuse ehitamist alustati oletatavasti piiskop Jakobi valitsemisajal (1322 – 1338) ja esmalt hakati ehitama nurgatorniga ringmüürkastelli. Ehitustööd katkesid tõenäoliselt Jüriöö ülestõusu (1343 – 1345) puhkemisel. Lisaks tornile jõuti valmis ehitada väike hoone selle merepoolsel küljel ning osa ringmüüri. Siis aga plaanid muutusid ja järgnevalt püstitati juba konvendihoone, mille välisseinad toetuvad otse varasema kastelli ringmüürile ja mida ümbritses tänaseks kinni aetud ja vallikraav. Konvendihoone tüüpi linnuse arhitektuur tulenes ilmselt vajadusest: olla piirkonna administratiivne keskus, võimaldada arvuka inimrühma kooskäimist ja pakkuda kindlat kaitset ülestõusu või sõjaohu korral. Huvitav on see, et siin ei näe kuskil Saaremaa kirikutest tuttavat taimornamenti, ilmselt asjal väike seos hilisgooti stiiliperioodiga. Vaatasin üle ka väidetavalt Eesti vanima ja toimiva kahuri. Sai piilutud ka hüpokaustahju ja veidi ka loodusosakonna topiseid. Muidugi ega ei saa jätta külastamata Pika Hermanni torni. Ei – ei see ei ole Tallinna Toompea torn 😉 Pikk Hermann oli tollel ajal germaani kultuuriruumis kindlusetorni nimetus. Seda nime kohtab meil lisaks Kuressaarele nii Tallinnas, Paides kui Narvas. Torni eraldab linnusest šaht ja ainus sissepääs torni on maapinnast 9 meetri kõrgusel. Linnus ja torn olid omavahel ühenduses silla abil. Oletatavasti oli keskajal siin tõstesild mis muutis torni linnuse vallutamise puhul. Mis otstarve sellel linnuse ja torni vahelisel šahtil nn. “Lõviauk” tegelikult oli jääb vaid oletada. Legendi kohaselt hoiti augus näljaseid lõvisid ning üleval kohtusaalis surmaotsuse saanud visati šahti kus lõvid otsuse kohe täide viisid. Tegelikkuses kui vaadata müüre ja seal olevaid šahti avanevaid danskereid siis ilmselt oli see tavaline peldikuauk. Tornis on ka eraldi kelder kuhu saab sisse ainult ülevalt, seda on väidetavalt kasutatud nii laoruumi kui vanglana. Ilmselt sellest ka rahvakeelne vahitorni nimetus “vangitorn” Siit sillast ülespoole on vahitornis veel õige mitu korrust aga sinna kahjuks veel ei lubata. Siinsamas toimetas Viimses Reliikvias Gabriel 😉 kui kloostris auku kukkus.
