fbpx
  • Tripid

    Asjatama Lääne Nigulasse

    Üks väike asjatamine tuli Lääne – Nigula kanti, eks siis tuleb juba tutvuda ka kohalike vaatamisväärsustega. Muidugi paar moonipõldu jäi silma, see muidugi pole midagi erilist. Viimastel aastatel näeb neid üle Eesti üsnagi palju. Aga mis oli ootamatu, et üks põld oli täiesti sinine rukkililledest. Sellist asja pole juba pikki aastaid näinud. Tavaliselt on põllud nii ära mürgitatud, et muu peale vilja ei kasva. Kohe ilus oli vaadata.

    Viskasin pilgu peale kohalikule kirikule ja selle ümbrusele. Kivikirik ehitati ilmselt 13 sajandi teisel poolel Saare – Lääne piiskopkonna arhitektuuri tavade kohaselt. Pikihoone on kahe võlvikuga. Algselt väidetavalt torn ja käärkamber puudusid. Aknaid on ka sellel kirikul kõvasti ümber ehitatud või kinni müüritud. Altariruumis näeb Eestis harvaesinevat kaheksaroidelist võlvi. Alates 18 sajandist on kirikut palju ja kapitaalselt ümber ehitatud. 1872. aastal rajati altariseina taha omapärane köetav käärkamber. Ühesõnaga tasub siin ringi vaadata küll. Siin on ka hulk põnevaid mälestusmärke, nii punase terrori ohvritele kui Vabadussõjas langenuile.

    Õhtul kodupoole kimades oli mõnusalt udune, kohati isegi nii tihe, et sõita ei näinud.

  • Matkad looduses,  Tripid,  Tsill

    Piirame kõike, aga kordamööda.

    Kopp ees juba igasugu jaburatest piirangutest. Paneme ühe piirkonna kinni, et sealt kõik kimaksid mujale laiama. Pole siiani sellest kummalisest teemast aru saanud. Võibolla on see valitsuse salaplaan edendada ettevõtlust 😀 😀 Vaatame kus maakonnas nirult läheb, siis paneme ümberkaudsed maakonnad lukku. Ja nagu võluväel kimab rahvas sinna nirus olukorras maakonda ettevõtlust edendama 😀 😀 Niimoodi opereerides saab aegajalt igasse maakonda midagi “süstida” ja täiesti tasuta 😉 Tegelikult kuradima hea riiklik äriplaan, hoiab toetusrahad kokku. Eks käisime siis ka naabermaakondadesse raha viimas 😉 Oligi vaja üks töö teha ja uurida paari kohta. Lõunaosariikide poole kimades on Järva-Jaani Olerex juba peaaegu koduks saanud ja eks ikka vahetad töötajatega paar sõna. Ükskord tuli jutuks, et sealkandis väga kuskilt sooja toitu ei saagi. Järva-Jaanis küll olemas miski öökla “Õlle 31”, seal varasemalt mõned korrad käinud ja kõik need korrad on lõppenud väga ebameeldiva kogemusega. Toit oli seal alla igasugust arvestust ja kui veel toitu tuleb viskab sulle lauda sitaste küünealustega vennike siis…. Aga nüüd viimased paar korda tanklas kohvi juues sai kuuldud, et see kohake on omanikku vahetanud ja toidud pidid väga head olema. Egas midagi käisime uurisime asja. Ennäe imet asjal tõesti uus kuub seljas ja selline mõnus hubane. Midagi suuremat sööma ei hakanud, võtsime kohvid ja no ei saa ilma Creme brulee’d maitsmata edasi minna 😀 Kusjuures see oli väga hea. Nüüd on kindel, et järgmine kord kui sealpool laiamas astun uuesti sisse ja maitsen ka muid toite. Olerex jäi seekord vahele 😉

    Haljalas vaatasime üle omaaegse ainukese küla valgusfoori. See täitsa omal kohal alles. Eks selle foori kohta on legende küll ja küll, mõned neist on…. selleks, et liiklust rahulikumaks muuta, et lastele fooriga ristmikul liiklemist õpetada ning viimaks ka sellepärast, et põllutöömasinad liig järsu pidurdamise tõttu sõnnikut maha ei pillaks 😀 😀 Väike tiir ümber kiriku kah. See on üks omapärane kirik mis oli kohandatud aktiivseks sõjaliseks kaitseks. Torni ülemised korrused pidavat olema kaitse-eesmärgil vaid kahekaupa müüritreppidega ühendatud, varustatud laskepilude ja kaminaga. Ise seal tornis veel luusimas pole käinud aga ehk ükspäev õnnestub. Kirik on hea koha peal, omaaegse suure maantee ääres ning poolel teel Rakvere ja Toolse linnuse vahel.

    Kui kirikul tiir peal kimasime edasi Vihula mõisa. Plaanis oli sealsel matkarajal tiir teha.

    Matkarada oli mõnusalt lumine ja tsill. Soovitan soojalt seal lonkida. Ja mis oli üllatuseks…. Esimene matkarada viirusepaanika ajal kus ei olnud mitte hingelistki peale lumememme 😀 😀

    Viskasime autodele ka pilgu peale, täitsa alles olid. Ma igakord muidugi mõtlen, et huvitav miks need autod Unic numbreid ei kanna. Kas ei sisalda vajalikul hulgal originaalosi või ei ole omanik lihtsalt viitsinud selle kallal pusida.

  • Tsill

    Haapsalu raekoda.

    Haapsalus luusides oli vaja veidi aega parajaks teha. Ja kus sa seda ikka pimedal ja külmal ajal teed kui mitte muuseumis 😀 Raekoda tundus selleks täiesti sobilik olema. Raekoja ees platsil jäi silma üks ratasrist, mis teema sellega on ei tea, aga ükspäev uurin järgi. Raekoda ise ehitatud 1775 ja alates 1950 on siin muuseum olnud. Ei tea mis püsinäitus siin varem oli aga hetkel oli “Kuurortlinna teejuht”, see pidavat siin olema juba aastast 2014. Näitusel saab tutvuda Haapsalu eluoluga 19. sajandi lõpust kuni 1940. aastani suvitaja pilgu läbi.

    Püsinäituse poolel näeb nii vanu linnaplaane kui ka kohalikke puitpitse. Siin on säilinud ka üks vana rauduks põneva ornamendiga. Päris äge oli ka ilus vaskne vanniahi ja istevann 😉

    Teise poole peal näeb endise linnapea kabinetti aastatest 1929 – 1940 oma ajaloolise sisutusega meenutamaks aega mil siin töötas viimane okupatsioonieelne linnapea Hans Alver. Väikest apteegi väljapanekut jne. Mõned paarid kääre kah 😉 😉 Tänapäeval ilmsed väga vähesed teavad milleks selliseid kääre kasutati… Minge muuseumi saate teada 😉

  • Viimne puhkepaik

    Meretaguseid kalmistuid uurimas

    Osmussaarel luusides sai uuritud vähe lähemalt ka kohalikku kabelit ja surnuaeda. Matmiskohana on kalmistu olnud kasutusel ilmselt 17 sajandi keskpaigast. Võimalik, et veelgi varem. Maeti peamiselt kabelist lõuna poole. Kalmistul oli igal perel oma rida, mille järjekord vastas perepinkidele kabelis. Kabeliaia väravale paigutati 1852 aastal Osmussaare lähedal hukkunud laeva käilakuju. Nõuka ajal viidi kabeliaia kivid minema ja purustati betooni täiteks. Hauatähised loobiti minema ja tõenäoliselt rüüstati ka haudu. Tänaseks ei ole säilinud ühtegi tervet hauatähist, kuid mõned raudristide maakivist alused võivad asetseda algsetes kohtades ja jälgitavad on ka mõned kalmukünkad. Kalmistul asub 1642 aastal ehitatud ja tänaseks lagunenud kabel.

    Vormsi kalmistul on veidi paremini läinud, seda ilmselt ei lagastatud nõuka ajal ja laiali ei veetud. Siia maetakse veel tänapäevalgi ja vanade ratasristide kõrval näeb juba moodsat graniiti ja betooni.

    Vormsi surnuaed on ainulaadne kuna siin asub maailma suurim ratasristide kogu. Neid hakati saarel kasutama 17 sajandil. Vanemas osas on hulgaliselt pae- ja liivakivist rõngasriste, väidetavalt olla siin säilinud üle 330 rõngasristi. Vanim säilinud rist on 1743 aastast ja noorim 1923-ndast aastast. Kõik ristid olla talupoegade endi valmistatud. Siin on riste äärmusest äärmusesse, nii selge kirja kui ka kirjavigadega. Sama on ka töötlusega. Enamusel ristidest on peal ka peremärgid.

    See on ikka tõsiselt äge kalmistu… Jõuludeks võiks siia saada väikse küünlapaneku töö… Päris äge vaatepilt oleks kui iga ratasristi juures põleks mälestuseks küünal.

  • Tripid,  Tsill

    Vormsi

    Mõnda aega tagasi sai kolatud Osmussaarel, nüüd järg Vormsi käes 😉 Laevapileteid autole sebides tundus, et see päris kuum saareke. Päris paljud väljumised pikalt välja müüdud. Aga igatahes sinna me saime. Plaaniks oli kalmistul asjatamine ja siis vabakava. Kõigepealt mõtlesime kiirelt luusida Rumpo matkarajal, sinna kimades viskasime kiire pilgu tee ääres olevale Vormsi ajaaiale. Päris äge näitus kohalikust eluolust vanasti ja täitsa tasuta. Kui näitus uuritud kimasime edasi matkarajale. See päris lahe vaikselt tiksumiseks. Kahju ainult, et need vaatetornid nii madalad on, võiks vabalt olla paar meetrit kõrgemad. Huvitav, et siin olid kadakad hullult marju täis, pole ammu nii suurt kadakamarjade hulka näinud. Ah jaa siin on ka saun kus saab teha enneolematut romantikat 😉 Sauna saab ujudes, kummipaadiga või SUP laudadega ja mahub sinna 8 inimest. Hind tuleb muidugi peremehega kokku leppida.

    Matkarajal näeb toimetamas hulgaliselt veiseid. Uudistasime natuke üksteist ja toimetasime omi tegemisi edasi segamatult.

    Kui matkarajal tiir peal uurisme vähe kohaliku õigeusukiriku varemeid. Siinsamas on isegi tankla olemas 😉 Muidugi Vormsi õigeusu kogudus oli Eestis ainulaadne kuna toimetas ainukesena rootsikeelse kogudusena. Asutamisel tundus koguduse tulevik lootustandev, aga mitmete asjaolude tõttu kaotas 20 sajandil elujõu ja saarerahvas läks suurel arvul tagasi luteri kirikusse. Kahju muidugi, et sinna kirikusse sisse ei saa. Huvitav on see, et uksed on täpselt samas stiilis nagu Virtsu vanal õigeusu kirikul mida sai ka hiljuti külastatud.

    Kui juba seal saare servas siis ikka vaja majakas ka üle vaadata. Huvitav, et õige mitmes kohas nägime tee ääres naljakaid pukke, huvitav milleks neid seal kasutatakse… Majakas siin malmist ja väikse raha eest saab isegi üles turnida. All on isegi üks tehnohoone säilitatud koos tehnikaga rahvale vaatamiseks. Samalaadne tehnohoone on ka Naissaarel aga seal on koos raadiojaamaga. Kahjuks seda tehnohoonet Naissaarel avalikkusele ei näidata, ehk kunagi tehakse lahti… Mul muidugi on õnnestunud seal mõned korrad käia.

    Kui majakas uuritud võtsime suuna kalmistule. Teel sinna põikasime läbi käsitöötoast ja uurisime mida pakutakse. Siin päris palju igasugu vidinaid, isegi päris kõva valik vikunuge oli saada 😉 Ja oligi aeg kirik ja kalmistu üle vaadata. Kohalik 13 sajandil ehitatud Püha Olavi kirik on ilmselt üks suurimaid vaatamisväärsusi saarel kui muidugi mitte arvestada suurt ratasristide välja kalmistul. Algne kirik oli ilmselt puust, kivist kooriruum ehitati juurde alles 14 sajandil. Kirikule ehitati ka kellatorn, mille jäänuseid on siiani sissekäigu juures näha. Kirik rüüstati täielikult Liivi sõja ajal. Rööviti kirikuhõbe ning kirikukellad viidi Saaremaale. Rüüstajateks olid nii vene sõjaväelased, saarlased ja rootslased. 1632 püstitati vana puuhoone asemele uus kivihoone. Kiriku iseärasuseks on tänapäeval torni puudumine, kirikukell ripub ukse kohal kõrge katuseharja all. Tahtsime kirikusse sisse ka saada aga kahjuks sel päeval polnud kedagi saarel kes oleks ukse lahti teinud. Käisime ajasime asjad jonksu kalmistul ja kadusime aega parajaks tegema saare teise serva.

    Luusides jäi Suuremõisa mõisa varemete juures silma mingi huvitav keldrike. Tuli ikka uudishimust nina sisse pista. Sees väike istumiskoht aga mis värk sellega on ei süvenenud.

    Muidugi bussijaamu on siin igal nurgal ja algul ei saanud pihta mis värk nende päikesepaneelidega bussijaama katustel on… Lõpuks ei andnud hing rahu ja käisin uurimas mida värki on 😀 😀 Tuli välja, et bussijaamades väike LED valgus toimib päikesepaneelide toitel. Rälby pukktuulik oli ka äge, siin on ka väike käsitöömüük iseteenindusena 😉 võtad meelepärase vidina ja raha paned kivi alla 😉 😉

    Ühe puu küljes keset küla oli päris pirakas pesakast, hubitav mis elukale see mõeldud oli… Ja isegi toimiv valgusfoor oli 😀 😀 Eks selle otstarve siin saarel nagu ka Pranglil on puht dekoratiivne 😉 Vaatasime kiirelt veel paari nõukaaegset piirivalve vaatlusposti ja kimasime sadamasse. Koduteel veel väike kohustuslik peatus Ungru lossi juures 😉

  • Tripid,  Tsill,  Viimne puhkepaik

    Sagadi – Ilumäe

    Mõnda aega tagasi sai luusitud Palmse – Ilumäe kandis. Seekord siis Sagadi – Ilumäe 😀 😀 Kolistasime mööda parki, vaatasime lillepeenraid ja muud mudru. Päris äge pink oli tehtud tiigi kaldale vanast kännust 😉

    Põikasime mõisa sisse kah. RMK on siin ikka viitsinud korralikult vuntsida. Seekord kahjuks igalepoole sisse ei lastud, väidetavalt olla remont osades ruumides. Mäletan, et kunagi oli seal päris põnev jahituba kus oli sarvedest tehtud mööblit. Enam seda ei pidavat olema. Huviline saab paari pilti sellest näitusest vaadata ühes varasemast postitusest.

    Kui juba seal siis tuleb ju ikka metsamuuseumi ka sisse vaadata. Kuigi seal päris palju käinud aga alati on lootus midagi uut näha 😉 Seekord veel uut näitust ei olnud aga ehk kunagi tuleb. Üks ja sama püsinäitus tüütab ära.

    Ilumäele oli vahepeal siginenud nimeline pink. Tegime kiire tiiru kalmistul, vaatasime mis uut. Kurja keegi üritab seal ilgelt suurt platsi betooni valada, huvitav mismoodi ta selleks loa sai…. või on tegemist tuima omavoliga nagu enamus kalmistutel tänapäeval käib. Kuigi seadused ja eeskirjad panevad tänapäeval palju piiranguid aga kes neist hoolib. Päris tihti puutun sellistega kokku ja proovi sa siis neile seletada mida võib ja mida mitte…. Kahju muidugi, et kalmistud on muutunud edevuse laadaks… “mul on suurem kui sul” mentaliteet lööb välja juba kalmistutel ka. Keegi oli vahepeal võtnud vaevaks ka siinse roosristi ära puhastada. Hiljem muidugi kuulsin külarahvalt, et sealsel kalmistul käib mingi kana kitkumine koguduse ja kalmistuvahi vahel. Kogudus pidavat arvama, et kalmistuvaht pole mittekeegi ja ta ei pea midagi teadma mis kalmistul toimub, kes maetakse, kuhu jne. Sellisel juhul polegi midagi imestada. Kas see tegelikult ka nii on ei tea, aga ilmselt jutud ei teki tühjalt kohalt…. Mingi iva on.

  • Tripid,  Tsill

    Uusi kohti avastamas.

    Seekord oli väikse tripi plaanis kindlalt üles otsida Ervita ratasrist, kõik muu oli vabakavaline. Mis teele jääb seda uurime. Kõigepealt jäi silma Seidla tuulik. Muidu tuulik nagu tuulik ikka aga suva kohas keset põldu ja Elmo laadimispunkt ka kõrval 😀 😀 Huvitav mitu korda voldiautot seal aasta jooksul laetakse 😉 Tuulik iseenesest korras ja harva nähtusena olid isegi labadel purjed peal. Väikse raha eest sai sinna sisse ka kui kontaktnumbril helistada aga me ei hakanud sellega vaeva nägema. Eks teinekord kui rohkem aega vaatame sisse ka. Väidetavalt peaks see 18. sajandist pärinev tuulik olema Eesti ainuke Hollandi tüüpi tuuleveski, mis on restaureeritud ning jahvatab vilja ka. Kui tuulik uuritud võtsime suuna Järva – Jaani, et Olerexis teha traditsiooniline kohvipeatus 😉

    Kohv joodud võtsime suuna Ervitale. Seal oli vaja üle vaadata siis meie sihiks olnud ratasrist. Asuskohaks on märgitud avalikes registrites, et asub Ervita tuuliku lähedal kuusenoorendikus. Asub küll jah, aga noorendik pole sugugi väike 😉 Panin siia ka interneedumist leitud paar üsna kobedt pilti, loodan, et fotode autorid ei pahanda. Hetkeseis on seal üsna trööstitu. Keegi on seal läheduses olnud maltaristi jäänused tõstnud ratasristi otsa. See ratasrist on omamoodi huvitav seetõttu, et risti haaradel on veel omakorda kujutatud ratasriste. Huvitav oleks muidugi teada selle risti ajalugu. Rahvasuu pajatab, et möödunud sajandil olnud siin koguni neli kiviristi, mille alla rahvapärimuste järgi olevat maetud neli sõjapealikku. Kas asjal ka iva on pole teada.

    Kui ratasrist uuritud võtsime suuna Norra allikatele janu kustutama 😉

    Mööda külateid seigeldes jõudsime mingile platsile keset küla. Tükk aega uurisime mis koht on. Tuli välja, et Aidu külaplats, siin oli mantelkorstnast mingi ürituse pidamise koht tehtud. Sildi järgi seinal tuli välja, et siit saadeti rahvast omalajal sunniviisiliselt Siberi poole teele. Isegi vana bussijaam oli säilitatud ja ilusti korras. Enamjaolt on need igalpool kokku lükatud ja asendatud mingite plekist kuutidega. Kemps isegi toimis bussijaamas, selline traditsiooniline nagu vanasti oli… auk põrandas 😉 ja üllaülla täiesti puhas ja korras. Edasi kimasime ööbima ja sauna 😉

    Hommikul võtsime suuna kodupoole. Tahtsime tee ääres vaatetorni ka turnida aga ei saanud see asus eramaal luku taga miskipärast, paar aastat tagasi sai sinna veel vabalt. Järgmine suurem peatus tuli Pokumaal. Varem seal mitu korda käinud aga peamajast kaugemale pole viitsinud minna. Seekord luusisime ümbruses, seal on veel päris hulga vaatamist, väike talupidamise moodi asi, kitsed, kalkunid jne. Tasub ringi lonkida küll.

    Kanepis väike jäätisepeatus ja uurisime kohalikku kirikut. See omamoodi kirik, kellatornis pole tavapärast risti või kukke… Seal on hoopis aotäht. Väidetavalt on see Eestis ainuke kirik kus on kasutusel aotäht. Esialgne aotäht püsis kirikutornis kuni 1893. aastani, siis väsis ilmastikuolude tõttu, samal aastal kinkis Pikkjärve mõisnik kirikule kullatud risti. Seegi ei püsinud torni tipus eriti kaua. Hiljem valmistatud uus rist kaunistas torni 2002. aasta suveni. 2002. Aasta restaureerimistööde käigus otsustati aga torn taastada sellisena nagu ta esialgu oli olnud ning torni tippu sai taas aotäht, mis valmistati vasest. Paar aastat tagasi taastati ka kiriku ringmüür algsel kujul. Nõukaaegne betoonkate asendati punasest tellisest kaldkattega, selline lahendus pole Eestis muidugi väga levinud. Vaatasime, et kiriku taha on ehitatud miski ilus majake…. selgus, et see oli väga vinge avalik kemps ja täitsa tasuta. Pargis on veel Vabadussõja ausammas ja muud põnevat uurimist 😉