-
Koluvere – Martna
Mõnda aega tagasi oli asja Martna kalmistule ja möödaminnes põikasime sisse Koluvere lossi. Loss iseenesest päris äge ja korralikult taastatud aga kuna erakätes siis sisse niisama naljalt luusima ei saa. Mingil ajal olla siin olnud pisike kohvik aga hetkel küll selle toimimist ei tuvastanud. Koluvere pikka ja värvikat ajalugu siin ümber jutustama ei hakka. Kellel huvi saab seda lugeda siit. Aga igatahes on see üks põnev loss mida tasub võimalusel kindlasti külastada. Kui tiir tehtud kimasime edasi Martna poole.
Kuskil poolel teel jäi silma üks põnev piimapukk ja kaar ägedat puukuju.
Kui toimetused kalmistul tehtud viskasime kiire pilgu kirikule. Huvitav miks on torni seina müüritud ratsrist. Varaseim teade siinsest kirikust pärineb aastast 1298 mil orduvägede rüüste ohvriks langes ka Ummere õndsa Martini kirik. Pole selge milline on selle 13 sajandi kiriku seos praegusega. Põhiosas näib kirik olevat ehitatud siiski alles 16 sajandi alguses. See dateering tugineb kiriku põhjaseina müüritud Saare-Lääne piiskpopi (1491-1515) Johannes Orgase vapitahvlil, kes nii jäädvustas ennast ilmselt mingi suurema ehitustööga seoses. Kiriku hiliskeskaegsele pärinemisele viitavad ka mitmed arhitektuursed ühisjooned Saare – Lääne 16 Sajandi alguse kirikutega Käinas, Kirblas, Pärnu-Jaagupis. Kirikusse sisse seekord ei saanud, piilusime ukse vahelt veidi ja kimasime kodupoole.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Momu ja Keila kirikuaed
Hooaeg läbi ja nüüd on aega veidi ringi luusida. Kolistasime veidi Momus, siin oli parajasti Mustangite pesa 😉 Nii, et vaatamist jätkus nii väljas kui sees. Iseenesest äge muuseum ja kindlasti tasub oma silmaga üle vaadata. Aga kui aega ei ole, siis mõned pildid on siin olemas. Muidugi päris ägedaid automuuseume on Eestis veel küll ja küll. Näiteks Halingal ja Virtsus. Virtsus muidugi võib õnnestuda, et giidiks tuleb Valerka ise ja siis jätkub juttu pikemaks. Mitte väga ammu avati ka Laitse rallipargis muuseum ning Grossil on ka veel eramuuseum olemas. Nendes kahes viimases pole veel jõudnud käia, aga ehk õnnestub ükspäev.
Keilas vaatasime üle kirikuaia. Kirikuaedades tasub käia luusimas, igasugu ägedaid asju näeb. Siingi vaatasin, et mida värki… Miks siinseal vedeleb kiltkiviplaatide hunnikuid. Iseloomuliku kuju ja aukude tõttu võib eeldada, et mingi katuse osad. Nujh… silmad katusele ja mida ma näen, pool kiriku katust on veel tänapäevalgi kiltkivi kattega. Pole paha 😉 Polegi kuskil märganud, et selline katus säilinud oleks. Siin on ka paar kabelit aga kahjuks suht nirus seisus, ehk saavad kunagi korda.
Hauapanuste osas on kivi- ja ratasristid nagu mujalgi. Aga paar huvitavat asja on ka, seina ääres vedelevatel metallist hauaplaatidel on põlevaid tõrvikuid kujutatud allapoole suunatutena. Huvitav miks nii, sedapidi nad ju ei põle. Samas küsimus kas ikka on tõrvikud, äkki on hoopis luuad? Võta sa nüüd kinni… Siin on veel üks omamoodi huvitav ratasrist millel kujutatud pealuu ja säärekondid. Pole mujal selliseid kohanud, huvitav mis teema sellega on. Piraadi haud 😉
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Viru – Nigula
Viru – Nigula kalmistul töid tegemas kõvasti käinud aga ringi vaadata pole olnud mahti. Seekord oli teha üks väiksem töö ja jäi aega luusimiseks. Kõigepealt viuh kiriku juurde, see pidavat olema üks vanimaid säilinud kirikuid Virumaal. Kiriku ees on päris suur Vabadussõja mälestussammas. Endisaegses pastoraadihoones asub ka kohalik koduloomuuseum aga see oli kahjuks juba kinni. Tähendab jääb järgmiseks korraks 😉
Väike tiir ka kirikuaias, siin on päris huvitavaid ratasriste ja muid hauatähiseid. Siit leiab isegi mälestusmärgi Siberisse küüditatutele.
Kui kiriku ümbrus uuritud suundusime uurima kabeli varemeid. Siin on päris ägedalt põõsasse varjatud veetünn, selline lahendus ei riiva silma. Kabel rajati ka ilmselt 13 sajandil nagu kirikki, väidetavalt oli see kabel vanim kivist sakraalehitis Virumaal. Samas on see kabel omamoodi huvitav veel selle poolest, et erineb samal ajal püstitatud hoonetest idast tulnud ehitusstiili poolest. Arvatakse, et kabel rajati tähistamaks Liivi ordu võitu 1268 Liivi ordu ja venelaste vahel toimunud lahingus. Pärast luterlikku reformatsiooni jäi kabel hoolduseta ja muutus rahvaliku ebausu keskuseks, mis 17 saj keskel põhjustas osalise lammutamise ja järgneva lagunemise. Tänapäeval on säilinud endisest kabelist otsaviil. Siinkandis on veel terve hulk pisikesi mõisaid mis väärivad ka vaatamist, ükspäev võtan selle kah ette 😉
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Kohvikutepäev
Sai mõnda aega tagasi avatud talude päeval käia, kahjuks siis peale ühe talu külastada ei jõudnud. Seekordset kohvikutepäeva üritasin maksimaalselt ära kasutada, väike eeltöö ja tuld. Kõigepealt viuh Kohila vene kirikusse, muidu siin uks kinni aga täna kirikus kohvik ja saab luusida ka. Seinad siin huvitava mustriga kujundatud, pole nagu näinudki sellist kirevat varem.
Rõdul juba käimas väike tsill 😀 😀 Kurja küll päris ägedad kujukesed tehtud, huvitav kes “memmele” oma kunsthambad annetas 😉 Muidugi kui juba sisse saab siis tuleb ikka tornis ka ära käia, päris pikk ja järsk trepp läheb sinna. Sealt alla küll libiseda ei tahaks. Tornis oli isegi terve rivi väikseid kelli kellamänguks, huvitav kas keegi oskab veel mängida ka nendega.
Möödaminnes põikasime sisse ka Hageri muuseumi. Ootasin muidugi muuseumilt midagi enamat aga siin põhirõhk apteegil, mis pole nagu minu teema.
Õues oli huvitav plakatinäitus vanadest jaamahoonetest jne, nii mõndagi neist pole enam praktiliselt olemas tänu EVR kes omalajal tuimalt likvideeris raudtee äärseid vanu hooneid ja ega olemasolevategagi eriti midagi ette ei võta nende säilitamiseks.
Hageri kirik sai ka üle vaadatud kiiruga, siin oli kohvikus väga hea koogivalik ja väga maitsvad olid ka. Praegune kirik iseenesest on siin suht uus ja tegemist on omas laadis stiilse ehitusega, kus on kokku sobitatud romaani, gooti ja idakiriklikud kirikuehituse kogemused. Altaril ja kantslil näeb päris ägedaid temaatilisi gobeläänvaipu. Kiriku seinal on ka ilmasõjas langenute mälestustahvlid. Väidetavalt olla need olnud üleval ka segastel aegadel, krohv tõmmati selga lihtsalt.
Ikka kellatornis tuleb ka käia kui vähegi saab. Vaatasin kellalt tükk väljas, ilmselt on see meie moodsate aegade häda kus kella ennast enam ei liigutata. Vajutad nuppu ja elektriline haamer paneb litaka serva pihta.
Kirikuaias isegi paar ratasristi. Muidu iseenesest aed korras ainult häiris vähe see, et niidetud ainult see osa mis hauaplatsideni on, hauaplatsid ise niitmata. Jättis kuidagi sellise haltuura mulje.
Pihalis põikasime sisse veel ühte kodukohvikusse, seal oli rahvast nagu laulupeol. Miski kontsert pidavat ka olema aga ei viitsinud seda ootama jääda väike kopp tuli juba ette. Maitsesin kohaliku kohviku koogi ka ära. Kook iseenesest selline nagu peab, palju katet vähe põhja 😉 Kook ise hea ja kui see poleks olnud pruuni põhja peal oleks veel parem olnud. Kohv polnud muidugi suurem asi aga koogi maitse korvas selle ära.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Asjatama Lääne Nigulasse
Üks väike asjatamine tuli Lääne – Nigula kanti, eks siis tuleb juba tutvuda ka kohalike vaatamisväärsustega. Muidugi paar moonipõldu jäi silma, see muidugi pole midagi erilist. Viimastel aastatel näeb neid üle Eesti üsnagi palju. Aga mis oli ootamatu, et üks põld oli täiesti sinine rukkililledest. Sellist asja pole juba pikki aastaid näinud. Tavaliselt on põllud nii ära mürgitatud, et muu peale vilja ei kasva. Kohe ilus oli vaadata.
Viskasin pilgu peale kohalikule kirikule ja selle ümbrusele. Kivikirik ehitati ilmselt 13 sajandi teisel poolel Saare – Lääne piiskopkonna arhitektuuri tavade kohaselt. Pikihoone on kahe võlvikuga. Algselt väidetavalt torn ja käärkamber puudusid. Aknaid on ka sellel kirikul kõvasti ümber ehitatud või kinni müüritud. Altariruumis näeb Eestis harvaesinevat kaheksaroidelist võlvi. Alates 18 sajandist on kirikut palju ja kapitaalselt ümber ehitatud. 1872. aastal rajati altariseina taha omapärane köetav käärkamber. Ühesõnaga tasub siin ringi vaadata küll. Siin on ka hulk põnevaid mälestusmärke, nii punase terrori ohvritele kui Vabadussõjas langenuile.
Õhtul kodupoole kimades oli mõnusalt udune, kohati isegi nii tihe, et sõita ei näinud.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Piirame kõike, aga kordamööda.
Kopp ees juba igasugu jaburatest piirangutest. Paneme ühe piirkonna kinni, et sealt kõik kimaksid mujale laiama. Pole siiani sellest kummalisest teemast aru saanud. Võibolla on see valitsuse salaplaan edendada ettevõtlust 😀 😀 Vaatame kus maakonnas nirult läheb, siis paneme ümberkaudsed maakonnad lukku. Ja nagu võluväel kimab rahvas sinna nirus olukorras maakonda ettevõtlust edendama 😀 😀 Niimoodi opereerides saab aegajalt igasse maakonda midagi “süstida” ja täiesti tasuta 😉 Tegelikult kuradima hea riiklik äriplaan, hoiab toetusrahad kokku. Eks käisime siis ka naabermaakondadesse raha viimas 😉 Oligi vaja üks töö teha ja uurida paari kohta. Lõunaosariikide poole kimades on Järva-Jaani Olerex juba peaaegu koduks saanud ja eks ikka vahetad töötajatega paar sõna. Ükskord tuli jutuks, et sealkandis väga kuskilt sooja toitu ei saagi. Järva-Jaanis küll olemas miski öökla “Õlle 31”, seal varasemalt mõned korrad käinud ja kõik need korrad on lõppenud väga ebameeldiva kogemusega. Toit oli seal alla igasugust arvestust ja kui veel toitu tuleb viskab sulle lauda sitaste küünealustega vennike siis…. Aga nüüd viimased paar korda tanklas kohvi juues sai kuuldud, et see kohake on omanikku vahetanud ja toidud pidid väga head olema. Egas midagi käisime uurisime asja. Ennäe imet asjal tõesti uus kuub seljas ja selline mõnus hubane. Midagi suuremat sööma ei hakanud, võtsime kohvid ja no ei saa ilma Creme brulee’d maitsmata edasi minna 😀 Kusjuures see oli väga hea. Nüüd on kindel, et järgmine kord kui sealpool laiamas astun uuesti sisse ja maitsen ka muid toite. Olerex jäi seekord vahele 😉
Haljalas vaatasime üle omaaegse ainukese küla valgusfoori. See täitsa omal kohal alles. Eks selle foori kohta on legende küll ja küll, mõned neist on…. selleks, et liiklust rahulikumaks muuta, et lastele fooriga ristmikul liiklemist õpetada ning viimaks ka sellepärast, et põllutöömasinad liig järsu pidurdamise tõttu sõnnikut maha ei pillaks 😀 😀 Väike tiir ümber kiriku kah. See on üks omapärane kirik mis oli kohandatud aktiivseks sõjaliseks kaitseks. Torni ülemised korrused pidavat olema kaitse-eesmärgil vaid kahekaupa müüritreppidega ühendatud, varustatud laskepilude ja kaminaga. Ise seal tornis veel luusimas pole käinud aga ehk ükspäev õnnestub. Kirik on hea koha peal, omaaegse suure maantee ääres ning poolel teel Rakvere ja Toolse linnuse vahel.
Kui kirikul tiir peal kimasime edasi Vihula mõisa. Plaanis oli sealsel matkarajal tiir teha.
Matkarada oli mõnusalt lumine ja tsill. Soovitan soojalt seal lonkida. Ja mis oli üllatuseks…. Esimene matkarada viirusepaanika ajal kus ei olnud mitte hingelistki peale lumememme 😀 😀
Viskasime autodele ka pilgu peale, täitsa alles olid. Ma igakord muidugi mõtlen, et huvitav miks need autod Unic numbreid ei kanna. Kas ei sisalda vajalikul hulgal originaalosi või ei ole omanik lihtsalt viitsinud selle kallal pusida.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Haapsalu raekoda.
Haapsalus luusides oli vaja veidi aega parajaks teha. Ja kus sa seda ikka pimedal ja külmal ajal teed kui mitte muuseumis 😀 Raekoda tundus selleks täiesti sobilik olema. Raekoja ees platsil jäi silma üks ratasrist, mis teema sellega on ei tea, aga ükspäev uurin järgi. Raekoda ise ehitatud 1775 ja alates 1950 on siin muuseum olnud. Ei tea mis püsinäitus siin varem oli aga hetkel oli “Kuurortlinna teejuht”, see pidavat siin olema juba aastast 2014. Näitusel saab tutvuda Haapsalu eluoluga 19. sajandi lõpust kuni 1940. aastani suvitaja pilgu läbi.
Püsinäituse poolel näeb nii vanu linnaplaane kui ka kohalikke puitpitse. Siin on säilinud ka üks vana rauduks põneva ornamendiga. Päris äge oli ka ilus vaskne vanniahi ja istevann 😉
Teise poole peal näeb endise linnapea kabinetti aastatest 1929 – 1940 oma ajaloolise sisutusega meenutamaks aega mil siin töötas viimane okupatsioonieelne linnapea Hans Alver. Väikest apteegi väljapanekut jne. Mõned paarid kääre kah 😉 😉 Tänapäeval ilmsed väga vähesed teavad milleks selliseid kääre kasutati… Minge muuseumi saate teada 😉
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Tartu kalmistutel luusimas
Oli vähe asjatamist Tartu Maarja kalmistul ja kui asjad aetud sai veidi ringi ka vaadatud. Tegelikult siin koos terve joru kalmistuid Ühise nimega Raadi kalmistud. Nagu vanemad kalmistud ikka sai ka siinne kalmistu alguse 1773. aastal kui keisrinna Katariina II ukaasiga keelati surnute matmine linna piires kirikutesse ja kirikuaedadesse. Esimesena mõõdeti Raadil maatükid välja Jaani ja Uspenski kiriku kogudustele. Hiljem on kalmistut korduvalt laiendatud ning see hõlmab nüüd Peetri, Maarja, Vana – Jaani ja Ülikooli kalmistu ning Sõjaväekalmistu. Kunagi olla siin olnud ka väikesed juudi ja islamiusuliste kalmistud aga tänaseks on need hävinud. Siin leidub hulgaliselt kõikvõimalikke põnevaid kabeleid, hauakive jne. Üks selline äge oli Karl Arraku perekonna oma. Väidetavalt saabus vennike linna puruvaesena ja temast sai andekas ärimees. Igatahes kabel palju edevam kui mõnel von’il 😀
Päris huvitava väravaga metallaed oli siin, polegi sellist kuskil mujal täheldanud. Päris korralik omaaegne meistritöö. Muidugi kuulsuseid on siia maetud ikka mehiselt.
Siin oli ka üks päris huvitav mälestusmärk, mille pealt tahvlid ära kakutud ja miskipärast pole neid ka taastatud. Huvitav miks…. See peaks olema miski raudteeõnnetuse ohvrite matmispaik. Vene tsaariarmee sõdurite ühishaud ka siin olemas. Ja muidugi ei puudu siit kalmistult ka hooldamata hauaplatsid, neid jäi silma ikka õige mitmeid. Aga iseenesest on see üks päris põnev kalmistu kalmistuturismiks.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Meretaguseid kalmistuid uurimas
Osmussaarel luusides sai uuritud vähe lähemalt ka kohalikku kabelit ja surnuaeda. Matmiskohana on kalmistu olnud kasutusel ilmselt 17 sajandi keskpaigast. Võimalik, et veelgi varem. Maeti peamiselt kabelist lõuna poole. Kalmistul oli igal perel oma rida, mille järjekord vastas perepinkidele kabelis. Kabeliaia väravale paigutati 1852 aastal Osmussaare lähedal hukkunud laeva käilakuju. Nõuka ajal viidi kabeliaia kivid minema ja purustati betooni täiteks. Hauatähised loobiti minema ja tõenäoliselt rüüstati ka haudu. Tänaseks ei ole säilinud ühtegi tervet hauatähist, kuid mõned raudristide maakivist alused võivad asetseda algsetes kohtades ja jälgitavad on ka mõned kalmukünkad. Kalmistul asub 1642 aastal ehitatud ja tänaseks lagunenud kabel.
Vormsi kalmistul on veidi paremini läinud, seda ilmselt ei lagastatud nõuka ajal ja laiali ei veetud. Siia maetakse veel tänapäevalgi ja vanade ratasristide kõrval näeb juba moodsat graniiti ja betooni.
Vormsi surnuaed on ainulaadne kuna siin asub maailma suurim ratasristide kogu. Neid hakati saarel kasutama 17 sajandil. Vanemas osas on hulgaliselt pae- ja liivakivist rõngasriste, väidetavalt olla siin säilinud üle 330 rõngasristi. Vanim säilinud rist on 1743 aastast ja noorim 1923-ndast aastast. Kõik ristid olla talupoegade endi valmistatud. Siin on riste äärmusest äärmusesse, nii selge kirja kui ka kirjavigadega. Sama on ka töötlusega. Enamusel ristidest on peal ka peremärgid.
See on ikka tõsiselt äge kalmistu… Jõuludeks võiks siia saada väikse küünlapaneku töö… Päris äge vaatepilt oleks kui iga ratasristi juures põleks mälestuseks küünal.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Vormsi
Mõnda aega tagasi sai kolatud Osmussaarel, nüüd järg Vormsi käes 😉 Laevapileteid autole sebides tundus, et see päris kuum saareke. Päris paljud väljumised pikalt välja müüdud. Aga igatahes sinna me saime. Plaaniks oli kalmistul asjatamine ja siis vabakava. Kõigepealt mõtlesime kiirelt luusida Rumpo matkarajal, sinna kimades viskasime kiire pilgu tee ääres olevale Vormsi ajaaiale. Päris äge näitus kohalikust eluolust vanasti ja täitsa tasuta. Kui näitus uuritud kimasime edasi matkarajale. See päris lahe vaikselt tiksumiseks. Kahju ainult, et need vaatetornid nii madalad on, võiks vabalt olla paar meetrit kõrgemad. Huvitav, et siin olid kadakad hullult marju täis, pole ammu nii suurt kadakamarjade hulka näinud. Ah jaa siin on ka saun kus saab teha enneolematut romantikat 😉 Sauna saab ujudes, kummipaadiga või SUP laudadega ja mahub sinna 8 inimest. Hind tuleb muidugi peremehega kokku leppida.
Matkarajal näeb toimetamas hulgaliselt veiseid. Uudistasime natuke üksteist ja toimetasime omi tegemisi edasi segamatult.
Kui matkarajal tiir peal uurisme vähe kohaliku õigeusukiriku varemeid. Siinsamas on isegi tankla olemas 😉 Muidugi Vormsi õigeusu kogudus oli Eestis ainulaadne kuna toimetas ainukesena rootsikeelse kogudusena. Asutamisel tundus koguduse tulevik lootustandev, aga mitmete asjaolude tõttu kaotas 20 sajandil elujõu ja saarerahvas läks suurel arvul tagasi luteri kirikusse. Kahju muidugi, et sinna kirikusse sisse ei saa. Huvitav on see, et uksed on täpselt samas stiilis nagu Virtsu vanal õigeusu kirikul mida sai ka hiljuti külastatud.
Kui juba seal saare servas siis ikka vaja majakas ka üle vaadata. Huvitav, et õige mitmes kohas nägime tee ääres naljakaid pukke, huvitav milleks neid seal kasutatakse… Majakas siin malmist ja väikse raha eest saab isegi üles turnida. All on isegi üks tehnohoone säilitatud koos tehnikaga rahvale vaatamiseks. Samalaadne tehnohoone on ka Naissaarel aga seal on koos raadiojaamaga. Kahjuks seda tehnohoonet Naissaarel avalikkusele ei näidata, ehk kunagi tehakse lahti… Mul muidugi on õnnestunud seal mõned korrad käia.
