-
Läänemaa nurgatagused.
Läänemaa suuremad kohad on juba varasemalt läbi käidud, nüüd võtsime projekti mõned väiksemad kohad kus veel käimata. Plaaniks oli kolistada mööda väiksemaid teid ja vaadata mis põnevat silma jääb. Kuna Nõva poolne üsnagi läbi luusitud, otsustasime tudeerida Lihula suunda. Haapsalu Raudtee- ja Sidemuuseumi juurde on siginenud uus eksponaat. Muuseumi siseekspositsiooni jätsime seekord vahele, eks seal ole juba käidud ka. Ja ega need väliekspositsiooni rääbakad ei kutsu vaatama ka, võiks ometi neid korras hoida ja hooldada ka. Huvitav kust see kitsarööpmeline auruvedur pärit on? Miskipärast on see pandud aia sisse luku taha. Muidugi meie raudteemuuseum üsna armetu võrreldes Peterburi või Bresti raudteemuuseumiga. Muidugi Lavassaare kitsarööpmelise raudtee muuseum on üsnagi arvestatav.
Ridala kiriku jätsime ka projektist välja, kuigi see on päris huvitav kohake ja tasub külastust. Aga eks seal ole juba piisavalt käidud ka. Uurisime veidi Rannajõe vaatetorni, see pole küll tea mis kõrge aga luhale vaade ikka on 😉 Kusjuures ei teadnudki, et enne II MS oli siin Keravere küla. Seoses Vene baaside loomisega lükati küla ümber ja siia tehti lennuväli. See oli kasutuses vahelduva eduga 1940 – 1945, siis koliti ümber Ungrusse. Siinne lennuväli jäi kasutusse varulennuväljana. Väidetavalt mingil ajal anti maa uuesti kasutusse aga ainult heinamaana, midagi ehitada ei tohtinud. Seega säilitati ikkagi igaks varulennuväljana. Praegugi paistab siin heinamaa olevat 😉 Siinsamas vaatetorni juures on päris huvitav mitmest erinevast palkmajast kokku pandud majakarp, väga korralik katus on peal. Kogu see majakarp on müügis 😉
Keskveres hakkas silma üsnagi kobe bussipaviljon, sellist ei näe enam naljalt kusagil. Muidugi katus vajaks parandust. Väidetavalt ehitati paviljon kusagil 1970 aastate alguses aga buss siin pikalt ei käinudki. Aastaid ootas külarahvas siin lavka tulekut, nüüd ei käi seegi. Paviljoni küljes on säilinud isegi vanad postkastid ja teadetetahvel. Väidetavalt pidavat sellest saama küla infopunkt. Legendid räägivad, et vahel olla siin mõni mees ööga isegi pea selgeks saanud 😉
Kui juba siinkandis tuleb ikka kohalik mõis ka üle vaadata. Mõisaga on vaeva nähtud, paistab väljast üsna ilus välja. Kahju, et sisse piiluma ei saanud. Erinevate allikate põhjal peaks mõis olema pärit 15 sajandi lõpust Saare -Lääne piiskopi lauamõisana ehk siis moodsas keeles tootmisüksusena. 1674 mainitakse kirjalikes allikates puitehitise kohta: “maja täiesti lagunev” Mõisa praegune hoone aravatakse pärinevat kuskil 1750 aastatest. Siin mõisas olla sündinud Kutuzovi staabikindral ja Venemaa teedeminister Karl Wilhem von Toll. Enne 1919 aasta võõrandamist kuulus barokne mantelkorstnaga puithoone Ungern-Sternbergidele, olles Läänemaal üks vähestest alles olevatest omataolistest. Algne rookatus on asendatud plekiga.
Siinsamas on ka äge mõisa aidahoone, huvitav kas need neetidega tugevdatud uksed on originaalid…. Seda hoonet tahaks ka võimalusel seestpoolt uurida.
Vaatasime, et mõisast metsa poole läks vägagi korralik tee, tekkis kohe sportlik huvi kuhu läheb 😉 Metsa vahel polnud ühtki maja näha peale jahipuki 😀 😀 Ilmselt RMK metsa väljaveo teed. Kuskil ilges karup… sai tee minu auto jaoks otsa. Neliveolisega oleks ilmselt edasi saanud ragistada. Idee poolest oli mingi küla siinsamas metsatuka taga, aga mis teha, ots ringi ja tagasi. Värskel lumel hakkasid silma nii mõnegi metslooma jäljed.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Egiptuse trip, Luxor
Nonii. Äratus ja minek. Täna hommikusöögile hotellis ei saa, nats varavõitu on kell 4 😀 😀 Aga ega sellepärast veel pikal sõidul nälga jää. Siin süsteem lihtne, lähed õhtul ütled registratuuris, et hommikul sõidad ekskursioonile ja sulle pannakse hommikusöök kotiga kaasavõtmiseks valmis. Nii, paar asja kaasa, registratuurist läbi, hommikusöök kaasa ja juba oligi buss kohal. Hommikusöök oli pakitud ilusti hotelli logodega kotti. Reisijate nimekirja kontrollitakse siin jube tähelepanelikult. Nagu aru sain siis kõik linnast välja minevad tuurid regatakse kusagil ära ohutuse pärast. Väljasõidud lähevad kõik läbi blokkpostide kus kontrollitakse midagi, bussijuhid annavad miskid paberid kontrollijatele ja tuld. Mõnes kohas vaadatakse pisteliselt peeglitega autode alused läbi. Lõpuks kontrollidest läbi ja päike tõusnud, näeb mis ümbruses on. Krt ainult künkad ja kiviklibu, liivast nagu asi suht kaugel 😀 Vahel harva hakkab silma üksik puu või rohutuust. Kõrbes on veel mõned blokkpostid aga seal kinni ei peeta. Vahepeal näeb miski suva koha peal majade müüre, ilmselt seal elab keegi, siin ongi majad poolikud. Valmis maja eest tuleb riigile maksu maksta 😉 Iseenesest tee kõrbes on väga hea ja neljarealine, anna ainult tuld. Ega bussijuht väga hellitanud ka, stabiilselt lasi 120-130 rauas, liiklusmärgid on siin ilu pärast 😀 😀 Mõtlesin spidot vaadates, et vot bussijuht kõva mees tallab korralikult väikse Toyotsi bussiga. Siis pani meist sahinal mööda terve kolonn pooleteistkordseid busse ja tõmbasid täpiks. Nu kurja neil oli küll ca 150-160 rauas. Edaspidi kimas meist mööda veel palju busse. Meie bussijuht muidugi nägi, et ma teen pilti ja ütles, roni ette istuma, sealt parem pilti teha. Seda ei saanud lasta 2x öelda, kobisin viuh ette 😀 Vaatasin, et kohati jookseb paralleelselt maanteega mingi imelik tamm nagu oleks raudtee aja rööpaid näha pole. Küsisin giidilt mis värk… Oligi raudteetamm jh aga rööpad olevat ära varastatud 😀 Tea kas tegi nalja või asi tõsi… Lõpuks jõudsime keset kõrbe oleva parklani, siin väike jalasirutuse, pissi ja söögipeatus. Parkla autosid ja busse täis ning rahvast nagu putru. Täisvarustuses politsei turvamas nii maas kui maja katusel. Paras aeg oli vaadata mida hommikusöögiks hotellist kaasa pandi…. Mnjah siit jätkuks nii hommikuks, lõunaks kui õhtuks… Mõnusad maitsvad võikud, saiakesed, õunad, mahl, vesi. Kuuma kohvi sai kohalikust kohvikust osta aga see räme kirves… 3$ Bussijuhtide vahetus ja kimasime edasi Luxori poole. Rongi nägime kah 😉 siin raudtee alles 😀 😀
Mida lähemale Niilusele jõudsime seda rohelisemaks ümbrus läks, hakkasid paistma lõputud põllusiilud ja veekanal. Sõitsime läbi päris ägedast alleest, nagu džungel. Eesleid ja kitsi on hullult, eesel on siin tänapäevalgi traktori asemel. Odav pidada, aastaringi roheline ja heina teha pole vaja, kulud minimaalsed. Siinseal hakkab silma kitsarööpmeline raudtee. Selgus, et seda mööda sõidab spetsiaalne rong mis kogub kohalikelt kokku kasvatatud suhkruroo ja veab vabrikusse. Suhkruroo kasvatus pidi olema giidi sõnul siin üsna kasumlik samas ka kulukas. Esimesel aastal on hea saak aga edaspidi iga aastaga aina väheneb. Iga paari aasta järel istutatakse põllule uued taimed, selleks kasutatakse vanade taimede ladvaosa tükke. Bussiaknast hakkas silma ka üks kohalik grillbaar 😀 rümp ripub konksu otsas tänava ääres, sealt sobilik tükk ja kohe tulele 😉 Lõpuks kimasime üle Niiluse ja võtsime suuna kuningate orule. Niilusel paistis ikka päris kõvasti kruiisilaevu, huvitav kas need kõik on töös ka… Või on kasutusel ujuvhotellidena.
Sõitsime mööda Memnoni kolossist, piilusime bussiaknast Hatšepsuti templit ja hauakambreid täis mäenõlvu. Panen teemaväliselt siia pildi kohalikust kaardist, neile kes ei tea kus Esna asub 😀 😀 😀
Kuningate orus vaatasime kõigepealt oru maketti nii pealt kui alt, siis jagas giid kätte piletid ja väikeste rongidega veeti meid mäest üles oru keskele. Siin said ise valikuliselt külastada kolme hauakambrit, need on pileti hinnas. Eraldi hinnaga on Tutanhamoni hauakamber, see maksab 300 kohalikku ja siin pidavat olema veel kallima piletiga hauakambreid. Tudeerisime skeemi, hauakambrite numeratsioon ei ole järjest vaid on nummerdatud vastavalt avastamise järjekorrale. Otsustasime puusalt tulistada ja vaadata esimesi ettejuhtuvaid hauakambreid. Alustasime Merenpathi hauakambrist, päris ägedad joonistused ja värgid. Kõvasti on restaureeritud, siinse eeskirja järgi ei tohi kõike taastada nii nagu oli, vaid peab olema näha vahe vana ja restaureeringu vahel. Vaatasime veel Ramses I ja III hauakambreid. Hauakambrites on ka ruume kuhu tavaliselt ei lasta aga 1$ turvamehele avab ka need ruumid 😀 Mingi hull teema on siin ka nende madude, neid on vorbitud igale poole ja igas asendis. See kolmepäine lohe mida kohalikud teadlased nimetavad Illujankaks on ka omaette teema, peaks olema ju kusagilt Anatooliast, st praeguse Türgi aladelt pärit. Teisel aastatuhandel EMA Anatoolia aladel elanud muistsetel hetiitidel oli kangelane – tormijumal Tešub kes võitles lohe Illujankaga. Tešubit tõlgendatakse tänapäeval kevadiste ja ärkavate jõudude persoonina, lohe Illujankat aga talvise aja persooniga. Sügisel, kui lõpeb maaharimise periood ja hetiidi kalendri järgi ka aasta, võidab lohe Illujanka (talv) Tešubit (kevad). Kui algab kevad, leiab nende kahe jumaliku kangelase vahel aset uus võitlus ning Tešub saab omakorda jagu Illujankast ehk kevad talvest. Iseenesest muidugi seda lohetapu teemat kohtab paljude rahvaste mütoloogias, isegi idanaabri mütoloogias Jürka võitleb lohega. Muidugi kokkuvõtteks on hauakambrid ägedad ja väärivad külastust. Pildid ei too esile pooltki seda mida tegelikult näeb. Kohe näha, et inimestel polnud internetti, 3D printereid ega cnc pinke ja oli aega kunstiga tegeleda 😀 😀 Iseenesest on olemas üks päris huvitav koduleheke, kaardil hauakambri nupukesele klikates saab vaadata mis seal on. Seal näeb ka millised hauakambrid välja nägin enne restaureerimist ja turistidele avamist. Samuti näeb sellel lehel ka neid hauakambreid kuhu turiste veel ei lasta.
Vot sellise väikse Toyota bussiga ringi tuuritasimegi. Kui kuningate org uuritud kimasime “kohustuslikku” töökotta vaatama mida kõike ei toodeta alabasterist jne. Eks seegi kohake selline turistilõks, pakutakse tasuta kingituseks miski pisike mõtetu meene, aga nagu vastu võtad öeldakse, et anneta nüüd töömehele 1$. Kui tahad rahulikult tiksuda siis ei maksa jumala eest ühtki “tasuta kingitust” vastu võtta. Tunnike aega sisustatud liikusime edasi Hatsheptsuti templi juurde
Enne Hatšepsuti templit vasakul pool väravate taga paistab üks huvitav hoone mis sobib küll konteksti välimuselt aga giidi sõnul pidavat olema uus ehitis. See olevat püsti pandud mõnikümmend aastat tagasi Poola restauraatorite poolt, siis kui nad taastasid purustatud Hatšepsuti templit. Ehitasid selle omale kohapeal elamiseks. Tea kas tõsi või muinasjutt… Iseenesest see on muidugi teada, et Poolakad templit tõepoolest taastasid. Templi käskis omalajal lammutada Thutmosis III, kes oli Hatšepsuti varalahkunud mehe ja tema liignaise poeg. Kuna ta ise alaealisuse tõttu isa järglaseks ei saanud siis Hatšepsut võttis asja vaikselt üle ja kuulutas hoopis ennast vaaraoks. Kui Thutmosis III peale mässu võimule tuli Hatšepsut kadus ja siis ta käskiski kõik Hatšepsutiga seotud värgid hävitada. Tempel purustati ja detailid maeti kõrbesse. Nii, et poolakad nägid ilmselt kurja vaeva kõik see mudru välja kaevata ja taastada. Ega tänapäevalgi pole tempel täielikult taastatud ja töö käib siiani. Ühesõnaga kui kohal transporditi meid rongiga natuke lähemale ja läksime tudeerima. Siinsamas on väike tähis mis tähistab ühte kändu. Arvatakse, et see mürripuu toodi kaasa mõnelt arvukalt Hatšepsuti reisilt ja istutati juba tema eluajal templi ette. Luusisime ringi niipalju kui siin selle natuke piiratud ajaga jõudis. Ühes kohas oli näha päris huvitav kiviplokkide liitekoht…. puidust tapp. Kui nüüd ülemiselt platoolt alla orgu vaadata siis on hästi näha ühte väikest osa praegusest restaureerimise mahust. Interneedumist leidsin ühe lehekese kus on pildid enne restaureerimist ja ka tuletatud makett sellest milline tempel välja võis näha. Siinsed ümberkaudsed mäed on kõik täis hauakambreid. Miskil ajal tekkis ka lihtinimestel komme ja võimalus olla hauakambrisse maetud. Iseeneset on siin vaadata nõrkemiseni ja paari tunniga ei jõua midagi. Tahaks siin pikemalt kolada ja uurida neid tavainimeste hauakambreid, siinsamas läheduses on veel ka kuningannade org jne jne. Ühesõnaga on see praegune tempel nagu venelased ütlevad “novodel” 😀 😀
Võtsime suuna edasi, aeg surub peale, õige mitu asja veel programmis. Möödaminnes väike pilt bussiaknast Merenptah templi kujudest. Ja siis paari mintsane peatus Memnon templi juures, siinsamas kõrval Amenhotep III templi varemetes käib hetkel päris kõva restaureerimine. Siinne kant on leidude poolest väga rikas ja siin ei leita mõnda üksikut sõlge või münti nagu meil vaid leitakse korraga terveid linnu. Mõni aasta tagasi leiti siit paarisaja meetri kaugusel terve linn väga rikkaliku leiumaterjaliga. Lausa oma nimi pandi sellele “Aten”. Linn ise on tänaseks enamvähem välja kaevatud ja seda saab külastada aga sealsamas kõrval avastatud surnuaed on alles väljakaevamisel. Neid kohti kahjuks piiratud ajagraafik hetkel külastada ei võimalda. Siin pisikeses parklas nägin ka üht turismigruppi suure bussiga kellel oli kaasas relvastatud saatja. Ülikonna serva alt paistis püstolkuulipilduja toru, aga see polnud mini UZI. Ilmselt mingi kohalik toode, kahju, et pildistada ei jõudnud. Edasi käis giid välja paar varianti edasiseks programmiks… Kas sööma (see on tripi hinnas sees) ja siis bussiga üle silla teisele kaldale tagasi ja Karnakki või väikese lisatasu eest peale sööki laevasõit Niilusel, banaanisaare külastus ja siis Karnakki. Kõik arvasid, et võiks laevasõidu teha kuna hind tundus väga mõistlik, 10$ lõustalt.
Kimasime sööma Niiluse kaldal olevasse Cairo Plaza nimelisse restosse. Siin oli täiesti korraliku valikuga rootsi laua variant, söö niipalju kui tahad. Restoran ise kinnisel territooriumil, sai istuda nii sees kui väljas jõe kaldal. Huvitavad aknad olid restoranil, klaasi sees on teine klaasaken mida saab lahti teha. Territoorium iseenesest puhas ja korras ja nagu siin tüüpiline ei käi prügi mitte prügikasti vaid kaldast alla. Jõe kaldaid ei tasu siin väga vaadata 😀 Kui kõhud täis saabus ka laevuke meile järgi. Puldis oli 14 aastane poiss, kes pidavat ka selle laevukese omanik olema. Giidi sõnul pidi ta sellega raha teenima abiellumiseks. Siin võivad abielluda naised 14 aastaselt ja mehed 16. Oma nooruse kohta oli ta juba üsnagi pädev laevaga majandama, pole nii nagu meie siidinäpud. Kobisime laeva ja tiksusime ülesvoolu banaanisaare suunas. Mul lubati laeva katusele minna pildistama. Kurja jõe kohal oli mingi imelik sudu ja korralikke pilte teha ei saanud. Tegin paar pilti Luxori templi varemetest, vot sinna tahaks ka minna ükspäev. Mõned pildid ka kaldapealsest eluolust. Nagu juba varasemalt mainisin on siin eesel traktori eest ja neid näeb igas põlluservas. Mingid vennikesed panid aerupaadiga piki kalda äärt kuhi heina peal, nii spets pole aga arvan, et äkitse tegu suhkrurooga. Tegelikut oli väga hea mõte minna laevaga sõitma, näeb kohalikku elu ka.
Lõpuks jõudsime vaikselt tiksudes banaanisaarele. Kaldal oli hea lahendusega prügikast ja päris kuivanud krokodill. See nägi välja nagu muumia 😀 Edasi mõned apelsini ja mandariinipuud. Täiesti korralik turistikemps oli ka olemas. Edasi oligi juba korralik banaanimets, kui seda saab muidugi metsaks nimetada sest banaan ju tegelikult rohttaim, seega pigem on tegu natuke üle kasvanud radioaktiivse heinamaaga 😀 😀 Jajah just nimelt radioaktiivsega, banaan nimelt veidi radioaktiivne aga mitte sedavõrd, et seda süüa ei võiks. Välu teises otsas oli puuris mõni suurem krokodill ja näppimiseks oli paar pisikest krokotillut ka 😀 Muidugi näeb siin veel lisaks ahve ja muid elukaid. Miski päris huvitav puidust ülekandemehhanism oli ühe seina ääres, milleks seda kunagi kasutati krt seda teab…. ehk vee pumpamiseks istandusse.. Veel oli siin olemas väike baar kus sai proovida igasuguseid värskelt pressitud mahlu. Meie grupist üks huviline proovis suhkruroo mahla. Küsisin kuidas maitseb… pidi olema nagu muru millesse on lisatud suhkrut 😀 😀
Kui tuur läbi ootas meid laeval kuhi kohalikku puuvilja ja suhkruroogu ka niisama proovimiseks. Kusjuures kui suhkrurool kakud selle kesta maha siis sisu näritakse mahla kättesaamiseks. Sai proovitud, täitsa söödav mu meelest. Tiksusime laevaga allavoolu tagasi ja mida ma näen, praktiliselt kõik kruiisilaevad mis ennem mitmes reas seisid sadamas on kõik jalga lasknud. Seega täiesti käigus värk, iseküsimus muidugi kuhu nad kõik vastu ööd sügasid… Randusime Luxori templi juures, buss juba ootas. Luxori templit vaadata polnud mahti, kimasime kohe Karnaki templisse. Siin oli hullult hobukaarikuid liikumas, osad parkisid isegi katuste all kus siin seisavad tavaliselt autod päikesevarjus. Sain bussiaknast üle aia isegi ühe pildi sellest äsja avatud ja isegi Eesti uudistest läbi käinud sfinkside alleest. See allee peaks olema miski ca 3 km pikk ja ühendab noolsirgena Luxori templit Karnaki templiga.
Nii, kõigepealt vaatasime üle templi maketi ja siis suundusime päris asja uurima. Kurja müürid on ikka muljetavaldavad, kahju, et seda päris valmis ei saadud. See templite kogum väärib samuti oma silmaga üle vaatamist. Ühe seina ääres on poolik vall savitellistest, see on ehitusaegne “telling” Valli ehitati pidevalt juurde, vastavalt sellele kui kõrgeks oli vaja müür ehitada, kui müür valmis veeti vall laiali. Nii lihtne see oligi, ei mingeid tulnukaid. Huvitav, et kõik seinad ja postid on täis kirjutatud pikki jutte. Selle lugemiseks pidavat olema oma süsteem. Kui kiri on püstkriipsude vahel siis loetakse ülevalt alla. Kui horisontaalselt siis alustad lugemist sealtpoolt kuhu lind vaatab. Muidugi huvitav oli vaadata tiigi ääres postamendil oleva skarabeusi ümber toimuvat. Inimesed tammusid tuimalt ringiratast ümber sitasitika, väidetavalt pidavat siis soovid täituma 😀 😀 Karnaki templikompleks on ka üks selline mida ma tahaks pikemalt uurida ja sfinkside alle Luxori templini tahaks ka läbi käia.
Lõpuks sai tuur läbi, nüüd bussiga Hurghada poole tagasi 4,5 tundi. Öine maantee on siin muidugi imedemaa, selline bling sõidab ringi, et anna olla 😀 😀 Hotellis sööma ja kotile, hommikul juba uus programm. Kokkuvõtvalt hullult pikk aga samas põnev tripp, soovitan soojalt käia.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Kaevandusmuuseum
Nii nagu lubatud kriban sellest muuseumist vähe pikemalt. Kõigepealt natuke kivisöe kui Eesti kõige suurema maavara saamisloost. Millal see põlev kivike tegelikult avastati ilmselt jääb saladuseks, esimesed kirjalikud allikad on üsnagi hilised. Keegi kodanik Güldenstädt kes olla olnud kõva loodusuurija, rännumees ja arst mainis oma reisimärkmeis, et 1725 aastal avastati Jõhvi lähedal kivi, mis süütamisel tuld võtab. Teada on ka, et Kukruse mõisnikud von Tollid kütsid oma viinakööki põlevkiviga juba 1870 aastatel, ammu enne seda kui seda nö kaevandama hakati. 1916 aastal sai see põlev kivi omale ametlikuks nimeks kukersiit ja seda ilmselt Kukruse küla järgi kust seda algselt leiti. Muidugi paar huvitavat legendi on ka põlevkivi avastamise kohta. Väidetavalt olla üks talumees ehitanud põllul vedelenud ilusast pruunist kivist mis kerge ja hästi töödeldav sauna või kerise, kumb nüüd õige on kes seda enam muidugi mäletab 😉 Lasknud siis sulasel tule alla teha aga saun olla tuld võtnud ja maha põlenud 😀 😀 Teine lugu räägib karjastest, kes lehmi valvates ladusid lõkke ümber kättesaadavatest kividest tuleaseme. Lõke põles ära ja kivid samuti. Tähelepanelikud karjased olid sellest imeasjast oma mõisnikule ette kandnud. Too aga andnud teada Peterburi akadeemikutele, kes tähtsat nähtust uurima sõitnud. 1916 aastal saadeti siit juba esimesed vagunid põlevkiviga küttepuuduses vaevlevasse Petrogradi. Aga nüüd natuke muuseumist endast ka, varasemalt siia nii mõnegi grupi toonud aga ise pole sees käinud 😉 Nüüd siis see asi ka tehtud. Muuseumi mõistes on see natuke teistmoodi reeglitega. Ilma ette regamata tänavalt sisse astudes võid uurida ainult välinäitust ja täitsa tasuta 😉 Maa alla saab ainult grupiga giidi saatel nii, et kui niisama lähed siis pead kohapeal passima niikaua kui veel mõni huviline tuleb ja grupi kokku saab. Vahel võib õnnestuda, et kohe minekul on mõni grupp ja seal vaba koht siis saad liituda kohe. Kuna meil grupp siis saime kohe sisse. Maa all on päris jahe ja soovituslik on soojad riided kaasa võtta aga pole hullu, kui ei viitsi tassida saab kohapealt sooja Eesti Energia kirjadega jope selga, kiivri pähe ja tuld 😀 Maa alla viib väike rong kuhu suuremal mehel annab ikka sisse pressida. Vagunisse peaks 4 nägu mahtuma tihedalt kokku. Kõik trügisid kohe peale tihkelt kokku ja tagumised vagunid jäid tühjaks, sain täitsa lahedalt seal üksi laiutada. Veidi sõitu elektrirongiga ja olimegi kohal. Rong nagu rong ikka ainult vähendatud variandis 😉 Kui sõidab siis kontaktliinist ikka säde väljas nagu “Partsu porgandil” Käikudes on kontaktliin nii madalal, et pikemad mehed lähevad peaga vastu ilmselt, huvitav kas mõni vennike lollusest seda käega ka katsunud on….
Sealt sõidab rong juba järgmise grupiga ekskursioonile.
Siin saab teada nii mõndagi uut kuidas ja mida kaevandati. Giidideks on endised kaevurid, kes päris pädevad nendes asjades. Huvitav, et põlevkivikihtide vahel on paekivi kiht. Mina muidugi mõtlesin kohe kuidas selle kihi sealt vahelt kätte saaks, täpselt sobilik paksus kalmistutel piirdeid ehitada 😉 Tuleb välja, et just see alumine kiht on kõige väärtuslikum ja ülemine ei kõlba väga kuhugi. Eksponaate on siin näitamiseks küllaga, isegi üks garbiidilamp oli. Ei kujuta ette kuidas vanasti vennikesed selle lambi valgel kirkadega vehkisid. Muidugi sellel lambil oli ka üks väga kasulik omadus mida kaevurid väga jälgisid. Kui lambi leek hakkas võbelema tuli jalga lasta…. aga miks….. hapnik oli otsakorral. Muidugi on siin käikude põrandad ilusti laudkattega, et peokingaga saaks ka kolada 😉
Tehnikat siin kõvasti ja mõned asjad pannakse käima ka
Vot see riistapuu tuli kaevuritele kirka asemele.
Ja see riistapuu labida asemele
Eks siin ole näha ka remondirongi, see nagu vanasti sovhoosides tehnoabi auto 😀 Mulle muidugi meeldis ratas, huvitav mida sellega küll veeti… poes õlle järgi sellega vaevalt käidi 😉
Ja oligi tiir peal, nüüd väike kaevurilõuna mis muide täitsa ok ja siis vaba aeg väliekspositsiooniga tutvumiseks. Koridoris nägi ka terveid riiulitäisi juba vähe moodsamaid akulampe. Nendega ehk nägi juba tööd ka teha. Kohviku juures ka väike näitus kivimitest ja seal saab aimu kuipalju energiat saab näiteks kilost põlevkivist.
Õues saab tehnika otsas turnida ka, kahju, et sammuvast ekskavaatorist mis ilmselt oli Euroopa suurim on järgi ainult kopp. Väidetavalt ehitati selliseid ekskavaatoreid ainult mõned tellimuse alusel. Ekskavaator oli nii suur, et selles oli oma töökoda ja töötas paarkümmend inimest kes siis käigu pealt ekskavaatorit remontisid. Kujuta nüüd ,ette sõidad autoga ja sul on remondibrigaad peal kes on võimeline sõidu ajal rehvi vahetama nii, et sa ei pane tähelegi 😀 😀 Õues on ka üks huvitav nännipood. võtad meelepärase asja ja raha paned kassasse või teed ülekande. Selliseid asju näeb tavaliselt kuskil võrumaal, võtad koti kartulit ja raha paned kivi alla 😀 Iseenesest täitsa äge muuseum ja tasub käia küll.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Libises vähe käest ära…..
Juba kaks korda laevaga Piiteris käinud, ega siis kolmaski korda saa olemata olla 😀 Nagu tavaliselt ikka jõuad laevaga hommikul kohale ajad asjad ära ja 16.30 bussile, õhtul juba kodus. Laevaga igavesti tsill minna, süüa saab ohtralt ja millised vaated avanevad laeva pardalt…. Neid peab ise nägema. Seekord viskas juba Tallinnas väikse pabula ventikasse 😀 Kui algas laevale pealesõit arvas buss, et ta ei lähe käima…. Kiire vahekord viis asja sihile, saime käima ja laeva ka. Mõtlesime, et kui Piiteris laevalt mahasõiduks raibe käima ei lähe siis paneme põlema selle rondi. Piiteri reisisadamasse sissesõidul nautisime vaateid ja ringtee ehitust üle mere vaiade otsas, päris kõva teema… Aga ju kuulis meie kurja juttu 😀 😀 Läks poolest pöördest käima ja saime maha ka, kohe algas uus keberniit. Piirivalvel ja tollil oli aega küll, passisime nagu ogarad piiripunktis ja ootasime miskit “natsalnikut” lõpuks tuli, lõi templi papiirenile ja saime minema. Pidime saama asjad aetud siinsamas sadama juures aga nu ei saa ikka ilma jandita. Kakalõikur aimas juba miskit seiklust 😀 😀 Aga, et see miskiks ulmeseikluseks kujuneb ei teadnud ilmselt temagi. Vana kellele pidime selle rondi viima arvas, et äkitse me sõidame läbi Piiteri ära Tallinna maanteele välja ta ei julgevat ise läbi linna sõita. Nujh kõik on hea aga ma isegi ei võtnud gepsu kodust kaasa, sitta sa mäletad kuidas sai bussiga läbi linna teisele poole… Õnneks pole Piiter keeruline linn natuke seedida siis saab viuh kuhu vaja. Aga kurja siin miskid ümbersuunamised ja teeremondid, läks rämedaks keerutamiseks aga lõpuks saime teisele poole kokkulepitud kohta. Keda ei ole on see ahv kes ootama pidi. Lõpuks helistas ja hädaldas, et vot miski teema tal, äkitse saame vähe Moskva poole sõita. Noh heaküll vähe ju võis ega täna enam 16.30 bussile nagunii ei jõua. Panime jugama mööda trassi Moskva poole, varsti öö käes ja ilge kopp ees sellest jurast. Panime bussi miskisse suva parklasse tee ääres ja sõitsime taksoga lähedalasuvasse hotelli kotile. Hommikul vedasime ennast bussi juurde, seal jälle hädakisa lahti, et äkitse sõidame veel sörtsu kuna tal pole bussijuhti. Et sõidavad sõiduautoga ees ja me bussiga sabas. Tra küll varsti oligi Moskva käeulatuses. Panime mööda ringteed sellest mööda. Miskis suva urkas sõime ja kimasime edasi. Ja siis ühel T kujulisel ristmikul parempööret tehes kooles buss ära 😀 😀 😀 Mitte ükski käik ei läinud sisse tee mis tahad. Päris hea nali, 12 meetrine junn on keset ristmikku ja ei liigu kuskile 😀 😀 Megairwww tõmba see ront ära kuidas tahad. Hakati siis otsima laibakat kes ära veaks aga tuli välja, et Moskva kandis pole olemaski nii suurt laibakat kes suudaks 12 meetrist ronti liigutada 😀 😀 Nali naljaks – kusi kaljaks 😀 aga meie ront seisis 3 päeva keset ristmikku 😀 😀 Politsei käis mitu korda uurimas kuidas ristmiku vabaks saaks aga ei saanud nemadki miskit teha. Kohalikega saime juba sõpradeks selle kolme päevaga käisime sõime igasugu marju nende aedades jne. Lõpuks sai mul sellest jurast ikka ilge kopp ette. Õnneks oli Moskvani ainult 50 kiltsa.
Sebisime auto kes meid viskas ära esimese metroojaamani. Seal panime jutiga raudteejaama. Seal mõtlesime, et võtame pileti otse Tallinna aga kui hind öeldi siis mõtlesime, et sõidame vähemalt imperaatori vagunis ja sööme restoranis kuldsetelt nõudelt 😀 😀 aga see oli kõigest tühipaljas platskaart pilet. Kiire uuring ja 3 korda odavam tuli sõita Moskvast Piiterisse neljases kupees kahekesi ja sealt bussiga Tallinna sõita kui otserongiga. See meile sobis, sai rahulikult hommikuni magada rongis. Rongini oli pool tundi aega, tegime kiire tiiru jaama ümbruses ja kobisime rongi ära. Kupee oli täiesti ok tase, väga puhas ja vaikne, kliimaseade ja puha krt nagu välismaal juba. Mõtlesime restoranis ka laiamas käia. Väga korralik ja puhas oli see ka, juhatati viisakalt lauda. Teenindajad nägid välja oma vormides ikka väga ok. Võtsime korralikud söögid – joogid. Söögid olid väga head, suured ja maitsvad, kõik tellitu andis ikka ära süüa. Ägisesime seal ainult. Lõpuks küsisime arve…. mõtlesime, et peame ilmselt jääma siia nõusi pesema söödud sai ju korralikult ja nüüd kindlasti kirves seljas 😀 😀 Aga kui arve toodi ei saanud sittagi aru…. Summa oli 700 rutsi, see siis ca 10€. Küsin ettekandjalt kas see on ühe arve aga ei… see oli kahepeale kokku. Ja mis oli asja juures eriti äss, arve toodi taldrikul nagu vanasti restoranides ja käsitsi kirjutatud logodega spetspapril. Maksta sai muidugi kuidas tahtsid, rubla, dollar, euro, pangakaart. Isegi viipemakse toimis.
Hommikul olime piiteris, lonkisime jala raudteejaamast bussijaama ja kohe esimese bussiga Tallinna. Irwww korraks Piiterisse minek lõppes nädalase seiklusega mööda Venemaa avarusi 😀 😀 Aga krt äge oli.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Eesti – Läti trip vol.3 Koopad – Linnused.
Hommikul alustasime kohe Gutmani koopa külastusega. Huvitab, et siin on metsvinte päris palju ja need on päris julged. Siinsamas on ka mõned kassid peesitamas ja nad ei tee lindudest väljagi 😀 Edasi muidugi kohustuslik Sigulda kepipark ja kohalik linnus. Siin on muidugi päris lahe luusida ja huvitav, et siit on silmside Turaida linnusega ja ilmselt oli ka Krimulda linnusega sama teema. Seega tekib huvitav kindluste kolmnurk jõe kallastel. Linnnuse varemetes näeb natuke tolleaegset atribuutikat ja natuke saab neid näppida ka. Siin on vana Põhjasõja käigus hävinud linnuse kõrvale ehitatud uus ja moodsam. Sinna küll sisse ei saanud aga seal kõrval on pisike muuseum kus sai küll kolatud vähe. Väidetavalt olla see uus loss ehitatud vana linnuse varemetest võetud kividest.
Siguldast kimasime edasi Ligatnesse uurisime eemalt vana paberivabrikut, käisime läbi surnuaialt, seal oli selline päris äge kabel ja kellatorn 😉 See paberivabrik siin on omalajal ehitatud tühja koha peale keset metsi ja selle ümber kasvas vaikselt tööstusasula. Jõele on tänapäeval ehitatud päris kobe kalatrepp, saadakse küll ilma muid asju hävitamata kui tahetakse. Meil ainult padurohelistel mingi haige paanika kõik ära lõhkuda. Kohalikud töötajad tegid omalajal mäekülgedesse keldrid mis tänapäevalgi kasutuses. Aga äri on juba siia ka jõudnud, suviti on siin paaris keldris avatud kohvik 😉 Väga pikalt siin nende asjade juures ei peatu, varasemalt olen juba pikemalt kirjutanud nendest vaatamisväärsustest
Edasi põikasime sisse Araišu järvekülla. See on ka päris huvitav kohake, soovitan kindlasti käia oma silmaga vaatamas. Arheoloogilise muuseum-pargi moodustab 9.-10.saj. latgalite kindlustatud elukoht, keskaegsed lossivaremed ja Meitu saar kivi- ja pronksiaja eluruumide rekonstruktsioonid, mis asuvad 12 hektari suurusel alal Āraiši järve kaldal. Linnuse varemete taha metsa sisse järve kaldale on ehitatud üks omapärane pisike külake looduslikest materjalidest. Seinteks – katuseks pilliroog ja kõrkjad. Siia kompleksi kuulub veel läheduses asuv tuulik.
Kui järveküla uuritud kimasime Võnnu poole. Seal nagu ikka traditsiooniline mustade luikede pildistamine ja linnuse külastus. Uurisime keskväljakul vabadussammast ja suundusime kiriku poole. Kirikus turnisime kellatorni. Sealt on päris hea vaade ümbrusele.
Tavaliselt siin käimegi kirikus ja linnuses, muust linnast ei tea sittagi. Seekord mõtlesime väikse jalutuskäigu linna peal ka teha. Tuleb välja, et seal on ikka kõvasti veel asju mida vaadata. Kolasime pikalt mööda linnuse tagust parki, seal on päris vägevad trepid, tiigid, ausambad jne. Ühesõnaga minge vaadake ise 😉
Pargis jõudsime ringiga linnuse ette tagasi, egas midagi nüüd tuli linnust ka külastada. Sai mõned pildid tehtud eksponaatidest, uue linnuse tornis luusitud jne. Sealt tornist on ka päris kobe vaade ümbrusele aga mitte nii hea kui kirikust. Eks seal ole kõrguste vahe ka natuke 😉 Linnuse eksponaatide seal on hulgaliselt linnusest endast välja kaevatud esemeid. Meil ma nagu ei teagi mõnda sellist nii rikkalike leidudega linnust.
Kui tavaliselt kimame siit otse Valmiera peale ja kodu siis seekord otsustasime väikse kõrvalpõike ja vaadata veel ühte linnust. Teel sinna oli marsruudil igasugu põnevaid sildu, tamme jne. Rauna linnus ehitati 1262 Riia piiskopi käsul kui piiskopi residents. See kohake oli jälle midagi uut millest varem polnud midagi kuulnud. Alati tasub marsruudilt kõrvale kalduda, näeb midagi põnevat millest varem aimugi pole olnud. Muidugi mis oli siin äge, et torn on lukus 😀 😀 aga võtme saab sebida turismiinfo punktist.
Seal Rauna pargis oli lõkkekoht ja päris äge välikemmerg. Suur nagu mõne mehe maja ja isegi meeste peale oli mõeldud 😉
Edasi uurisime veel vanade latgalite linnamäele ehitatud Gulbene luteri kirikut, kirik on eriline selle poolest, et II MS kaotas torni ja seda ei taastatud. Stameriena Aleksander Nevski õigeusu kirikut.Majesteetliku kuju tõttu loetakse seda kirikut regiooni üheks mõjukamaks ja omapärasemaks õigeusu kirikuks. Kirik on taastatud endises hiilguses ja uhkustab torniristidesse paigaldatud mäekristallidega. Muidugi ilma tähelepanuta ei jäänud ka kitsarööpmeline raudtee. Sellega peaks ka ikka ükskord väikse sõidu tegema. Lähemalt saab nende asjade kohta lugeda siit.
Õhtul siis kui juba peaaegu kodus nautisime natuke päikeseloojangu värvidemängu.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Lääne – Eesti trip
Lõuna pool käidud, Ida pool käidud, nüüd aeg läände põrutada 😉 egas miskit kamp kokku ja tuld. Võtsime plaani liikuda Lääne poole mööda rannikut ja vabal valikul uurida kohti mis teele jäävad. Kõigepealt tegime kiire peatuse Muraste vaateplatvormil ja sealt edasi läksime Suurupi alumise majaka juurde. Luusisime vähe rannas, seal selline väike pankrannik, ilm oli päris tuuline ja tagus lainet korralikult vastu kallast. Tegime paar pilti ja järgmine siht oli Keila – Joa. Türisalu pangast panime hooga mööda 😉 Keila – Joal nagu ikka tiir pargis, mõisa juures ja kogu moos. Jões oli isegi piisavalt vett, et joa vaatemängu näha.
