fbpx
  • Muu värk,  Tsill

    Seiklusministeeriumi kontaktivaba üritus piduritele

    No võttis aega mis võttis aga lõpuks tuli ära 😀 Nüüd oli seiklust võimalik läbida ajagraafikus ka piduritel 😉 Esimene katsetus Kohilas. Sai käidud kohtades, kuhu ammu plaan minna aga aega pole olnud. Rahulikult uuritud kõikvõimalikke põnevaid kohti, kartmata ajahätta jäämist. Lõpuks sai üle vaadatud Krusensterni mälestuskivi, uuritud mitu kahurit on Alu mõisa juures. Ragistatud läbi võsa Hagudi raudteejaama vanasse ja stiilsesse peldikkusse väikemehele maailma näitama. Siin peldikus oli mõeldud isegi “survemeestele” ja “surveta meestele”, auk piisavalt pikk, et põrandat täis ei lastaks 😀 😀 Uuritud nii mõnegi laululava valmimisaastat jne.

    Uuritud mõnda ägedat aga samas mahajäetud ja lagunevat mõisakompleksi. Käidud ära Rabivere matkarajal 😉 Siit rabast leiti kunagi turbalõikajate poolt naise muumia, mis valmistab kõneainet siiani.

    Uuritud kuhu on mida kirjutatud 😀 😀 Uuritud Järve Taabu poolt istutatud õunapuud. Sellisest asjast polnud varem isegi kuulnud midagi. Aga nüüd teada jälle üks huvitav fakt ja üle vaadatud hiidvana õunapuu.

    Sai läbi sõidetud läbi Sutlema mõisa väravatornist, käidud ära Rootsis ja ringiga Kohilasse tagasi jõudes avastada, et vabadussamba juurde on ilmunud paari tunni jooksul kuused ja tsill käib 😀 Ennäe imet jäime täiesti graafikusse ilma lisaajata 😀 😀 Loodan, et see ei jäänud Joonasel ühekordseks projektiks, vaid ka tulevikus saavad pidurid rahulikult kulgeda 😉

  • Tripid,  Tsill

    Lahemaa tuur. Joad ja papivabrik

    Tegime jälle asja Lahemaale kuna ununes kolmas sealne juga ja papivabriku pimedad ruumid vaja ka üle vaadata lõpuks. Lisasime programmi veel mõned sealkandi põnevad kohad. Mõtlesime, et hundikangrutel pole ammu käinud, viskaks möödaminnes pilgu peale. Tükk aega tagasi seal käies oli üsnagi võsane seal aga nüüd sinna hobuste koppel tehtud ja üsnagi lagedaks söödud. Aed pandud ilusti nii, et paari kalmet saab aeda ronimata ja loomi segamata uurida, kui tahad kõiki tudeerida tuleb hobustele seltsi minna. Ainuke häda seal see, et siltidelt pole võimalik enam midagi lugeda, ei tea kes neid seal teeb, korrastab või haldab aga uued sildid võiks sinna sebida küll. Idee poolest on siinsamas ka veel üks juga nn Turje kelder aga ei hakanud sinna minema, kuivaga seal vett ei ole ja tühja marssida ilgelt pikka maad ei viitsi. See jääb kevadesse 😉

    Turje keldri asemel põikasime sisse RMK Tsitre telkimisalale. Tsillimiseks jube hea koht, siin on õige mitmeid lõkkekohti mis pole üksteise kõrval reas vaid on üsnagi pikkade vahemaade tagant. Enamus kohtades on isegi katusealune. Siin on ka väike puuderada kus saab tutvuda erinevate puude, põõsaste ja muu värgiga. Enamvähem telkimisala keskel on ka puukuur ja üllaülla väga korralik kemps. Ma ikka valdava enamuse nendest RMK telkimisaladest läbi käinud aga nii puhast kempsu kus lausa vaip põrandal pole veel varem kohanud. Kunagi oli vaibaga kemps ka Ilumäe kabeli juures aga enam seal vaipa ei ole 😉 Mere ääres endise piirivalve vaatetorni asemel on ehitatud uus vaatetorn mille juurde viib korralik laudtee. Ladvast avaneb merele päris äge vaade.

    Tsitrest suund Vasaristi joastikule, teel jäi silma isegi üks piimapukk. Kolgas vaatasime põgusalt ka kivisilda, see kahe kaarvõlviga paesild on ebatavaline, kuna tal tuleb sillata lai lame loduorg, kus jõgi voolab kahes sängis. Sild on valminud vanema, lühema ja madalama kivisilla ümberehitamise teel arvatavasti 1850-60. Hiljem remonditud, millest annab tunnistust kivi aastaarvuga 1881 sillaseinas. Silla kogupikkus olevat 67,5 m.

    Lõpuks jõudsime Vasaristile ka 😉 Siinne joastik koosneb kolmest suuremast ja kümmekonnast madalast astangust, nende langus ca 10 meetri peale on ca 4 meetrit. Praegusel ajal siin eriti vett pole aga kevadiste tulvavete ajalon siin vaatemäng vägev ja tasub vaatamist. Kütsime edasi Joaveski poole, teel sinna tegime põgusa peatuse ka Nõmmeveskil.

    Nii lõpuks kohal ja läheb lahti pimeduses kobamine 😀 Seekord on taskulambid kaasas ja uurime mis pimeduses on. Toho till ae ühes ruumis isegi mõned seadmed alles, polegi Kuusakoskisse tassitud 😉 Liftišahtis isegi lift sees, oleks tahtnud lifti sisse ka vaadata aga kahjuks ei saanud see seisis kuskil 2 korruse vahel. Huvitav oli veel trepp eikuhugi, huvitav miks see kinni müüritud on… Kui enamus ruume läbi kolatud võtsime ette selle eriti pimeda nurga kus vesi kohinal alla tuli läbi turbiini. Oi kurja seal ikka päris pirakas turbiin sees ja kõrvalruumis vähe väiksem ka, isegi ülekandevõllid olemas. Miskis pimedas nurgataguses ruumis oli näha ka generaator. Huvitav mis ajast see generaator pärit on, ilmselt pole see seal ehitusaegne vaid mingi hilisem nõukaaegne. Kuskil seal all veekanalis on ka uus praegune ja töötav turbiin aga seda kahjuks kuskilt näha pole. Igatahes päris äge koht ja kahju, et lastakse laguneda kuigi kohalikud vist üritavad seal mingeid projekte aretada. Hetkel on seal üks osa kasutusel heinaküünina ja ruloone maast laeni täis.

  • Matkad looduses,  Tripid

    Endla raba

    Lõpuks siis sai siin rabas ka väike tiir tehtud. Ikka õige mitu aastat võttis aega enne kui kohale jõudsin 😀 Sinna matakarajale saab mitmelt poolt ja nats tuleb jälgida värsket infot kodukalt. Igatahes päris ok matkarajad on siin.

    RMK on teinud siia järve kaldale lõkkekoha ja siin on ka väike majake olemas. Hetkel oli seal mingi matkajate grupp sees ja segama ei läinud. Kurja see koht iseenesest on ikka päris eraldatud ja mõnus vaikne. Peaks ükspäev sinna väikse majutuse sebima, õnged kaasa ja puhkus missugune. 😉

  • Matkad looduses

    Kakerdajas kakerdamas

    No ei saa kohe ilma looduses luusimata. Mis sa kodus ikka passid kui ilm ilus. Fotokas kaenlasse ja tuld.

    Mõnusalt lumine veel ja huvitav, et matkajate poolt polegi jõhvikad ära söödud, või lihtsalt tänapäeval enam keegi ei julge maast marja noppida. Minumeelest on need väga mõnusad vitamiinipommid talvel lumelt nokkida 😉

  • Tsill

    Kevadet ja merekindlust avastamas.

    Sama ootamatult kui tuli talv tuli ka kevad. Kaks päeva vihma ja praktiliselt lumi läinud. Eks muidugi on mingi vahe lõuna- ja põhjaosariikide vahel aga seekord uurime põhjaosariike. Aias lumeroosid juba õitsevad mühinal ja kohe lähevad õitsema lumikellukesed ka. Ongi täpselt paras aeg looduses luusida. Keila – Joal ja Jägalas luusitud küll, vahelduseks võtsime ette Vääna kandi metsad. Pole sealkandis väga ammu mööda metsi kolistanud ja ega väga saanudki, polnud lihtsalt teid. Aga nüüd RMK metsa teid täis ehitanud ja ega majadki puudu. Sinililli õitsemas veel ei näinud aga tundub, et paar sooja päeva veel ja juba ongi olemas. Samas pajuurvad väga suured.

    Metsas isegi veel Vääna jahiseltsi küün alles, ma mõtlesin see ammu lagunenud… Põlma oja vulises täiega ja oli päris veerohke aga eks sellel aastal ole seda lumesula vett ka kõvasti. Kusjuures rahulikult tiksumiseks täiesti ok mets veel, siia ei kostu ei maanteemüra ega linnakära. Kuuledki neid päris metsa hääli ja muideks linnud juba laulavad täiega. Üllataval kombel oli sealkandis metsas päris palju pesakaste näha. Kui juba sealkandis olla siis tuleb ikka Peeter Suure merekindlust ka uurida. See on üks omaaegseid ulmelisi kindlusprojekte mis kahjuks valmis ei saanudki. Meil kahjuks enamus neid objekte rüüstatud metallikrattide poolt. Ja tegelikult peakski vist hakkama neid ajaviiteks läbi käima. Päris paljud nendest objektidest pole isegi muinsuskaitse all ja lükatakse kokku. Aga õnneks on mõni neist erakätes uue hingamise saanud. Näiteks Sõrve jaama veevõtutornist on päris äge elamine tehtud. Ei hakanud õuele trügima, vaatasime eemalt ja läksime teisi asju uurima.

    Naage rooduvarjendi juurde saab juba ilma põlvini lumes sumpamata. Huvitav on see, et siinkandis on nende objektide juurde pandud vägagi korralikud infotahvlid ja kaardid. Varjend ise on muljetavaldav ja raiutud omalajal paekaldasse. Kogu see Tallinna lähiümbruse merekindluse värk oli omalajal ühendatud kindlusraudteega ja seda olla olnud miski 250 kiltsa. Eks sellestki varjendist on vanametalli kokkuostu hiigelajal kõik metall ära varastatud mis vähegi kätte saadi aga betoon nii hästi valatud, et seisab püsti küll 😉 Need ehitised on ägedad, siin näeb nii laest alla rippuvaid stalaktiite mis tavaliselt tekivad karstikoobastes kui ka alt ülespoole kasvavaid jääpurikaid 😉

    Mõtlesime korra vaadata ka Humala varjendit ning tunneleid aga siin kõik luku taha pandud, aiad ümber ja valvekaamerad väljas. Nagu vangla juba 😀 😀 Väidetavalt on siin nahkhiirte talvitumispaik. Ei tea muidugi mis ajast see siin on ja kas üldse on. Siinne rooduvarjendi tunnel on suhteliselt jahe ja tõmbetuulene, eriti peale seda kui surfid tühjaks kaevati. Aga külm ja tõmbetuul nahkhiirtele väga ei meeldi. Muidugi teist tunnelit vaatama ei viitsinud lonkida, ei tea kas seal ka aiad ümber ja puha. Teades vanast ajast mis imeprojekte ja raha siin keerutati siis…. Olen nendes siinsetes käikudes varasemalt tööasjus kui ka niisama kolanud kümneid ja kümneid kordi nii suvel kui talvel ja pole mitte kunagi siin näinud nahkhiirte kolooniaid talvitumas. Kui mõni üksik kuskil rippus siis oli hästi. Nooh kui nüüd seda aluseks võtta, et mõni siin tõesti on ja sellepärast korraldada viieaastane projekt siis andke tuld. Igati teretulnud asi. Mind huvitab, mis saab peale projekti lõppemist? Ilmselt ei koti see teema siis enam kedagi kuni järgmise projektini (kui seda muidugi tuleb kunagi), sest meil paraku ilma rahata ei tee keegi midagi, aatelisuse aeg on kahjuks ammu läbi. Samas kui nüüd tähti närida siis võib sellise sildi püsti lüüa iga korraliku vana maakeldri ukse ette ja memmel keelata kartuli järgi minna, sest nahkhiir magab. Vot Rebala koopad on hoopis teine asi, seal on nahkhiirte kolooniaid palju ja talvel nende elu segama minna ei ole hea. Kuigi ka seal võib vaielda selle kinnipaneku osas. Enamasti on need kolooniad seal osas kuhu niisama naljalt ei pääse ja kui esimeses suures käigus keegi jalutab ei sega see kedagi.

  • Matkad looduses

    Kämblast Siniallikale

    Ega head kriisi ei saa lasta raisku minna 😉 Seekord tegime matka Kämbla metsa ja Siniallikatele valges ja ühe matkana. Väga mõnus ja tuulevaikne ilm sattus olema. Samas ei võtnud kaasa ka piknikuasju ega toitu Viikingite külast. Idee poolest saab soovi korral sealt kaasa võtta karbiga omale meelepärase toidu, RMK lõkkekohal väike lõke teha ja siis looduses toitu nautida.

    Nagu ma juba varasemalt olen maininud Kämbla metsa matkaraja kohta siis see on üsna metsik. Kuna külma pole olnud siis on rajal kohti kust niisama lihtsalt läbi ei pääse kuiva jalaga. Siin on nüüd kaks varianti. Kas panna jalga kummikud või kõrgema säärega veekindlad saapad. Siis on võimalik mööda tähistatud rada käia. Aga kui veekindlaid jalatseid pole siis teise variandina on ragistada läbi võsa piki jõekallast. Saab küll praktiliselt kuivalt, kuid rada kohe märgatavamalt pikem ja raskem. Me käisime seltskonnaga läbi mõlemad variandid. Kuigi plaanis ei olnud. Üritades minna kuiva jalaga ja läbi võsa ragistades väsis seltskond nii ära, et tagasi tulime mööda tähistatud rada.

    Varasemalt siin käies nägi ikka siin kõvasti loomade jälgi aga täna nägime ainult paaris kohas jälgi ja needki tundusid ühe ja sama looma omad olema. Mis loomaga siin tegu ei tea, pole nii hea spetsialist.

    Lõpuks Jõudsime peale pikka ja väsitavat ragistamist Tuhala peakraavi sillani. Tavaliselt siin me pöörame tagasi, nii ka seekord. Nagu juba eelpool mainisin siis tagasi läksime mööda tähistatud rada arvestusega, et jalad saavad märjaks. Raja ääres on päris häid kohti kus seltskonnaga pilti teha. Murdunud puude juurikad on püsti nagu fotoseinad 😉

    Lõpuks olime tagasi ja õnneks kuivade jalgadega. Vaatasime, et ajaliselt oli päris kõva erinevus. Läbi võsa ragistades peakraavini läks aega 1,5 tundi. Tagasi mööda rada tulime 20 minutit kiiremini. Eks piltidelt saab ka vähe aimu kui äge ja metsik see matkarada on 😉

    Siit edasi panime kohe ühe jutiga Siniallikatele. Ilus lumine mets, rahvast väga palju polnudki. Aga teerada sinna on äärmiselt libedaks lihvitud. Muidu kõik väga tsill aga ikka peab miski tilk tõrva ka olema. Nu kurja kui jaksate tanklast topsiga kohvi osta ja sellega Siniallikatele marssida siis võiks jaksata selle ikka tagasi ka viia mitte kuskile lumehange sokutada. Muidugi eks selle prügivärgiga on natuke probleemne küll Siniallikatel. Seal pole mitte ühtki prügikasti, varem oli parklas suur prügikonteiner aga nüüd pole seal seda ka juba tükk aega.

    Lõpuks jõudsime tagasi Viikingite külla kus ootas meid pannkookide küpsetamine lõkkel. Kõhud olidki juba väga tühjad ja koogid maitsesid imehästi.

  • Matkad looduses,  Tsill

    Laternaretk Kämbla metsas

    Siniallikatel, Pääskülas ja Valgejärvel päris palju laternatega luusimas käidud. Mis seal viga käia, korralikud rajad sees anna ainult tuld. Aga vot kui nüüd natuke ekstreemi ja põlismetsa nautida siis on Kämbla mets selleks just õige koht eriti veel laternate valgel. Ei mingit laudteed ega sirgeid sihte. Siin ole mees ja turni kas üle langenud puude või nende alt. Ja kunagi ei tea kus jalad märjaks võivad saada kui rada ei tea 😉

    Mõnel pildil on isegi matkajaid näha 😉 ja haldjaid näeb siin ka. Matkaraja alguses on olemas RMK lõkkekoht, kus saab peale paaritunnist matka tuld teha ja keha kinnitada, kui muidugi on midagi kaasas. Aga Igatahes on see matkarada isegi valges täitsa tsill mis veel pimedast rääkida. Nii, et kui kellelgi huvi andke märku vaatame mis teha saab 😉