fbpx
  • Tripid,  Tsill

    Ida – Virus mälu värskendamas.

    Vahel külastan vanu juba käidud kohti. Huvitav on vaadata muutuseid. Mõni kohake on aastate jooksul säilinud praktiliselt muutumatuna aga on kohti mida ei tunne äragi. Alustasime Tudulinna kiriku tudeerimisega. Siin pole praktiliselt midagi muutunud, huvitav kas see kirik üldse toimib. Ei ole siin kunagi mingit liikumist märganud. Edasi piilusime kohalikku elektrijaama. Huvitav, et siin pole kuulda olnud “paduroheliste” kiunu elektrijaama maatasa tegemise kohta. Kala ei pääse ju ujuma sinna kuhu tahab 😀 😀 Igatahes pais omal kohal ja tundub, et elektrijaam ka toimib. Huvitav, et siinsamas kõrval olevat maja ei ole keegi veel elamiskõlbulikuks teinud. Seisab juba aastaid kasutuseta, kuigi tundub, et keegi midagi nokitseb. Muru niidetud ja rämps koristatud. Ilus kohake elamiseks.

    Järgmine sihtpunkt oli Iisaku kandis olev matkarada. See on natuke teistmoodi kui muud RMK värgid. Vaatetorni ja lõkkekohtade ehitamisel on kasutatud söestatud puitu. Söestamist on kasutatud juba krt teab mis ajast puidu kaitsevahendina. Osad tegijad räägivad, et pidavat kordades parem olema kui pinotex. Kullaaugust sõitsime tuimalt mööda, ei hakanud ennast isegi ahvatlema sellega 😀 😀 Vaatetorni lähedal tee ääres näeb ühe vaigutuspuu jäänuseid. Sellist vaigu kogumise meetodit tänapäeval enam vist ei kasutata. Turnisime vaatetorni aga loodus on oma teinud ja siit ümbrust enam ei näe 😉 Viimati kui siin käisin siis ülevalt raba laudtee paistis aga nüüd näed ainult ilusaid männilatvu lähedalt.

    Vaatasime lõkkekoha ka üle. Täiesti ok oli, ei mingit läbu ega prahti ja küttepuid oli ka. Siinses grillimajas oleme kunagi isegi ööbinud 😉 Tegime väikse jalutuskäigu laudteel ka. Peale mõne sisaliku ja ühe päevakoera kedagi ei kohanud.

    Tagasiteel põikasime sisse von Rosenite kabeli juurde, see ongi veel ainus asi mis enamvähem säilinud. Kalmistu ise praktiliselt hävinud, üks raudaiaga hauaplats on veel näha ja kogu lugu. Väiksed muutused siingi. Kui viimati käisime siis sai kabelisse sisse ka aga nüüd on uksed keti ja tabalukuga suletud. Huvitav miks? Kas mõni pehmo kaebas, et võib auku kukkuda või mis 😀

  • Tripid,  Tsill

    Seiklusministeeriumi radadel Läänemaa nurgataguseid uurimas.

    Ilus karge hommik, mida sa ikka kodus passid. Parim variant päeva sisustamiseks on minna üritusele autojuhiks 😉 Juba lugematu arv kordi käinud ja ega ei kahetse, päris tsill teema. Kõigil kellel midagi tarka teha ei ole soovitan soojalt, näeb selliseid kohti kuhu tavaliselt iial ei satu. Olen siit-sealt kuulnud viginat, et miks peab oma raha eest ringi trippima aja peale kui auhindagi ei saa, parem selle raha eest õlut osta ja see vaikselt ära libistada kuskil nurgas jorisedes. Noh kellel mis prioriteet on, kui õlu on kogu elu alus ja kõige ekvivalent siis andke minna. Tulevik on lahe, ma ikka vahel asjatama minnes näen selliseid õllejumala kummardajaid olenemata ilmast juba 9.30 hommikul poe juures vibreerimas ja paari tunni pärast bussijaama pingil tukkumas. Kui nüüd keegi mõtleks välja kuidas seda vibratsiooni muundada roheelektriks, saaks elektriautosid laadida 😀 😀 Seekord siis Läänemaale, Lihula Olerexist kohv näppu ja start. Karula kiriku ümber tiir, keegi on siin kempsu sildi ilusti ära stiliseerinud 😉 Siitsamast lähedalt leiab ka karu kuju.

    Väike kõrvalpõige Hanila kiriku juurde uurima mis aastaarv on tuulelipul. Siin on ka üks päris omapärane metallist hauaplatsi kate, pole sellist mujal kohanudki. Pilte näeb siit. Ja siis Virtsu poole punuma aga mitte mööda maanteed vaid kuskilt suva metsateed kaudu vanale raudteetammile ja sealt edasi sahinal Virtsu. Tee meenutab natuke Muhu väina tammi ainult on ühe auto laiune ja kruusatee. Kui keegi vastu juhtub tulema siis tuleb mööda saamiseks auto selga võtta. Igatahes polnud varem kuulnudki sellisest teest. Virtsus piilusime mõisa pargi väravamaja ja edasi Matsalu poole.

    Teel tegime väikese kõrvalpõike kohaliku linnuse varemete juurde. Neid on veidi taastatud ja prahist välja puhastatud, väga lahe algatus. Siinsamas kaldal vedeles õnnetult üks omalajal Nõval suure õhinaga ehitatud viikingilaev. Ei tea kas see on sama laevuke mis mulle paar aastat tagasi Nõva sadamas silma hakkas. Kahju, et see ehitusteema ainult ühe projektiga piirneski.

    Kui linnuse varemed uuritud kimasime edasi Matsalu poole aga miks mööda maanteed kui saab kuskilt tuulepargi tagant suva teed mööda. Tee oli ikka hullult vedel. Vahepeal oli tunne, et sinna me jäämegi aga õnneks ronisime ikka läbi 😉 Ühes suva kohas jäi silma üks lahe RMK matkaraja puhkekohake. Selliseid näeb Pärnumaal õige palju, Läänemaal pole rohkem silma hakanud. Nägime ära ühe ilusa kuke ja pillirookombaini. See on ka selline riistapuu mida varasemalt ainult pildilt näinud 😀 😀 Põnev tuulik jäi ka silma, huvitav milline seest välja näeb….

    Lõpuks sattusime kuidagimoodi Saastnasse. Pärid huvitav kohake, veel mõni sajand tagasi olla see olnud omaette saar. Päris huvitav bussijaam jäi silma. Algul mõtlesin, et lihtsalt selline äge peatusehoone. Lipsasin sisse vaatama ja ennäe imet, täiesti toimiv postipunkt. Nummerdatud postikapp ilusti värskeid ajalehti täis. Huvitav kas Eestimaal on veel mõni selline koht? Siinsamas kõrval on ka kohaliku mõisa varemed. Eriti midagi muidugi säilinud pole peale mõne keldriruumi ja müürinurga. Turnisin kuskilt praost keldrisse, päris muljetavaldavad võlvid on. Mõisa peahoone lagunes 1960 – 70ndatel aastatel. 1980ndatel aastatel veeti täitematerjaliks ära suur hulk peahoone müüridest. Mõisast pikemalt saab lugeda siit.

    Väike kõrvalpõige Keemu sadamasse ka. Linnuvaatlustorni ei viitsinud turnida. Vaatasime veidi rüsijääd ja panime edasi.

    Matsalus kolistasime veidi mõisas. Kahju, et selline suur mõis on ripakil. Süvenemiseks väga aega ei olnud ja piirdusin ainult mõisahoone kiire tudeerimisega. Keldrid jäid seekord uurimata 😉 järgmiseks korraks peab ka midagi jääma. Igatahes vaatamist siin jätkub ja mitte vähe. Siin-seal näeb ka mõningaid renoveerimiskatseid aga lõpuni pole midagi tehtud. Mõisas on säilinud kaks mantelkorstnat mis on ise juba korralikud vaatamisväärsused. Siia mõisa tuleb kindlasti uus visiit teha kui rohkem aega on. Mõisa saamislugu ei hakka pikalt lahti kirjutama, sellest saab lugeda siit. Kahju muidugi, et matsalu looduskaitseala keskus ei ole siinses mõisas vaid hoopis kordi pisemas Penijõe mõisas.

    Suitsu puhkekoht on ka päris omapärane koos oma vanade paadikuuride ja värgiga. Siinsamas läheduses on vaatetorn, sinna ei hakanud trügima, lindude pesitsusaeg peal ja ei soovitata minna. Kiire pilk eemalt Penijõe mõisale, siis veel Kloostri vaatetorni juures paar pilti loojangust ja oligi tripp läbi selleks korraks.

  • Tripid,  Tsill

    Läänemaa nurgatagused.

    Läänemaa suuremad kohad on juba varasemalt läbi käidud, nüüd võtsime projekti mõned väiksemad kohad kus veel käimata. Plaaniks oli kolistada mööda väiksemaid teid ja vaadata mis põnevat silma jääb. Kuna Nõva poolne üsnagi läbi luusitud, otsustasime tudeerida Lihula suunda. Haapsalu Raudtee- ja Sidemuuseumi juurde on siginenud uus eksponaat. Muuseumi siseekspositsiooni jätsime seekord vahele, eks seal ole juba käidud ka. Ja ega need väliekspositsiooni rääbakad ei kutsu vaatama ka, võiks ometi neid korras hoida ja hooldada ka. Huvitav kust see kitsarööpmeline auruvedur pärit on? Miskipärast on see pandud aia sisse luku taha. Muidugi meie raudteemuuseum üsna armetu võrreldes Peterburi või Bresti raudteemuuseumiga. Muidugi Lavassaare kitsarööpmelise raudtee muuseum on üsnagi arvestatav.

    Ridala kiriku jätsime ka projektist välja, kuigi see on päris huvitav kohake ja tasub külastust. Aga eks seal ole juba piisavalt käidud ka. Uurisime veidi Rannajõe vaatetorni, see pole küll tea mis kõrge aga luhale vaade ikka on 😉 Kusjuures ei teadnudki, et enne II MS oli siin Keravere küla. Seoses Vene baaside loomisega lükati küla ümber ja siia tehti lennuväli. See oli kasutuses vahelduva eduga 1940 – 1945, siis koliti ümber Ungrusse. Siinne lennuväli jäi kasutusse varulennuväljana. Väidetavalt mingil ajal anti maa uuesti kasutusse aga ainult heinamaana, midagi ehitada ei tohtinud. Seega säilitati ikkagi igaks varulennuväljana. Praegugi paistab siin heinamaa olevat 😉 Siinsamas vaatetorni juures on päris huvitav mitmest erinevast palkmajast kokku pandud majakarp, väga korralik katus on peal. Kogu see majakarp on müügis 😉

    Keskveres hakkas silma üsnagi kobe bussipaviljon, sellist ei näe enam naljalt kusagil. Muidugi katus vajaks parandust. Väidetavalt ehitati paviljon kusagil 1970 aastate alguses aga buss siin pikalt ei käinudki. Aastaid ootas külarahvas siin lavka tulekut, nüüd ei käi seegi. Paviljoni küljes on säilinud isegi vanad postkastid ja teadetetahvel. Väidetavalt pidavat sellest saama küla infopunkt. Legendid räägivad, et vahel olla siin mõni mees ööga isegi pea selgeks saanud 😉

    Kui juba siinkandis tuleb ikka kohalik mõis ka üle vaadata. Mõisaga on vaeva nähtud, paistab väljast üsna ilus välja. Kahju, et sisse piiluma ei saanud. Erinevate allikate põhjal peaks mõis olema pärit 15 sajandi lõpust Saare -Lääne piiskopi lauamõisana ehk siis moodsas keeles tootmisüksusena. 1674 mainitakse kirjalikes allikates puitehitise kohta: “maja täiesti lagunev” Mõisa praegune hoone aravatakse pärinevat kuskil 1750 aastatest. Siin mõisas olla sündinud Kutuzovi  staabikindral ja Venemaa teedeminister Karl Wilhem von Toll. Enne 1919 aasta võõrandamist kuulus barokne mantelkorstnaga puithoone Ungern-Sternbergidele, olles Läänemaal üks vähestest alles olevatest omataolistest. Algne rookatus on asendatud plekiga.

    Siinsamas on ka äge mõisa aidahoone, huvitav kas need neetidega tugevdatud uksed on originaalid…. Seda hoonet tahaks ka võimalusel seestpoolt uurida.

    Vaatasime, et mõisast metsa poole läks vägagi korralik tee, tekkis kohe sportlik huvi kuhu läheb 😉 Metsa vahel polnud ühtki maja näha peale jahipuki 😀 😀 Ilmselt RMK metsa väljaveo teed. Kuskil ilges karup… sai tee minu auto jaoks otsa. Neliveolisega oleks ilmselt edasi saanud ragistada. Idee poolest oli mingi küla siinsamas metsatuka taga, aga mis teha, ots ringi ja tagasi. Värskel lumel hakkasid silma nii mõnegi metslooma jäljed.

  • Muu värk,  Tsill

    Seiklusministeeriumi kontaktivaba üritus piduritele

    No võttis aega mis võttis aga lõpuks tuli ära 😀 Nüüd oli seiklust võimalik läbida ajagraafikus ka piduritel 😉 Esimene katsetus Kohilas. Sai käidud kohtades, kuhu ammu plaan minna aga aega pole olnud. Rahulikult uuritud kõikvõimalikke põnevaid kohti, kartmata ajahätta jäämist. Lõpuks sai üle vaadatud Krusensterni mälestuskivi, uuritud mitu kahurit on Alu mõisa juures. Ragistatud läbi võsa Hagudi raudteejaama vanasse ja stiilsesse peldikkusse väikemehele maailma näitama. Siin peldikus oli mõeldud isegi “survemeestele” ja “surveta meestele”, auk piisavalt pikk, et põrandat täis ei lastaks 😀 😀 Uuritud nii mõnegi laululava valmimisaastat jne.

    Uuritud mõnda ägedat aga samas mahajäetud ja lagunevat mõisakompleksi. Käidud ära Rabivere matkarajal 😉 Siit rabast leiti kunagi turbalõikajate poolt naise muumia, mis valmistab kõneainet siiani.

    Uuritud kuhu on mida kirjutatud 😀 😀 Uuritud Järve Taabu poolt istutatud õunapuud. Sellisest asjast polnud varem isegi kuulnud midagi. Aga nüüd teada jälle üks huvitav fakt ja üle vaadatud hiidvana õunapuu.

    Sai läbi sõidetud läbi Sutlema mõisa väravatornist, käidud ära Rootsis ja ringiga Kohilasse tagasi jõudes avastada, et vabadussamba juurde on ilmunud paari tunni jooksul kuused ja tsill käib 😀 Ennäe imet jäime täiesti graafikusse ilma lisaajata 😀 😀 Loodan, et see ei jäänud Joonasel ühekordseks projektiks, vaid ka tulevikus saavad pidurid rahulikult kulgeda 😉

  • Tripid,  Tsill

    Lahemaa tuur. Joad ja papivabrik

    Tegime jälle asja Lahemaale kuna ununes kolmas sealne juga ja papivabriku pimedad ruumid vaja ka üle vaadata lõpuks. Lisasime programmi veel mõned sealkandi põnevad kohad. Mõtlesime, et hundikangrutel pole ammu käinud, viskaks möödaminnes pilgu peale. Tükk aega tagasi seal käies oli üsnagi võsane seal aga nüüd sinna hobuste koppel tehtud ja üsnagi lagedaks söödud. Aed pandud ilusti nii, et paari kalmet saab aeda ronimata ja loomi segamata uurida, kui tahad kõiki tudeerida tuleb hobustele seltsi minna. Ainuke häda seal see, et siltidelt pole võimalik enam midagi lugeda, ei tea kes neid seal teeb, korrastab või haldab aga uued sildid võiks sinna sebida küll. Idee poolest on siinsamas ka veel üks juga nn Turje kelder aga ei hakanud sinna minema, kuivaga seal vett ei ole ja tühja marssida ilgelt pikka maad ei viitsi. See jääb kevadesse 😉

    Turje keldri asemel põikasime sisse RMK Tsitre telkimisalale. Tsillimiseks jube hea koht, siin on õige mitmeid lõkkekohti mis pole üksteise kõrval reas vaid on üsnagi pikkade vahemaade tagant. Enamus kohtades on isegi katusealune. Siin on ka väike puuderada kus saab tutvuda erinevate puude, põõsaste ja muu värgiga. Enamvähem telkimisala keskel on ka puukuur ja üllaülla väga korralik kemps. Ma ikka valdava enamuse nendest RMK telkimisaladest läbi käinud aga nii puhast kempsu kus lausa vaip põrandal pole veel varem kohanud. Kunagi oli vaibaga kemps ka Ilumäe kabeli juures aga enam seal vaipa ei ole 😉 Mere ääres endise piirivalve vaatetorni asemel on ehitatud uus vaatetorn mille juurde viib korralik laudtee. Ladvast avaneb merele päris äge vaade.

    Tsitrest suund Vasaristi joastikule, teel jäi silma isegi üks piimapukk. Kolgas vaatasime põgusalt ka kivisilda, see kahe kaarvõlviga paesild on ebatavaline, kuna tal tuleb sillata lai lame loduorg, kus jõgi voolab kahes sängis. Sild on valminud vanema, lühema ja madalama kivisilla ümberehitamise teel arvatavasti 1850-60. Hiljem remonditud, millest annab tunnistust kivi aastaarvuga 1881 sillaseinas. Silla kogupikkus olevat 67,5 m.

    Lõpuks jõudsime Vasaristile ka 😉 Siinne joastik koosneb kolmest suuremast ja kümmekonnast madalast astangust, nende langus ca 10 meetri peale on ca 4 meetrit. Praegusel ajal siin eriti vett pole aga kevadiste tulvavete ajalon siin vaatemäng vägev ja tasub vaatamist. Kütsime edasi Joaveski poole, teel sinna tegime põgusa peatuse ka Nõmmeveskil.

    Nii lõpuks kohal ja läheb lahti pimeduses kobamine 😀 Seekord on taskulambid kaasas ja uurime mis pimeduses on. Toho till ae ühes ruumis isegi mõned seadmed alles, polegi Kuusakoskisse tassitud 😉 Liftišahtis isegi lift sees, oleks tahtnud lifti sisse ka vaadata aga kahjuks ei saanud see seisis kuskil 2 korruse vahel. Huvitav oli veel trepp eikuhugi, huvitav miks see kinni müüritud on… Kui enamus ruume läbi kolatud võtsime ette selle eriti pimeda nurga kus vesi kohinal alla tuli läbi turbiini. Oi kurja seal ikka päris pirakas turbiin sees ja kõrvalruumis vähe väiksem ka, isegi ülekandevõllid olemas. Miskis pimedas nurgataguses ruumis oli näha ka generaator. Huvitav mis ajast see generaator pärit on, ilmselt pole see seal ehitusaegne vaid mingi hilisem nõukaaegne. Kuskil seal all veekanalis on ka uus praegune ja töötav turbiin aga seda kahjuks kuskilt näha pole. Igatahes päris äge koht ja kahju, et lastakse laguneda kuigi kohalikud vist üritavad seal mingeid projekte aretada. Hetkel on seal üks osa kasutusel heinaküünina ja ruloone maast laeni täis.

  • Matkad looduses,  Tripid

    Endla raba

    Lõpuks siis sai siin rabas ka väike tiir tehtud. Ikka õige mitu aastat võttis aega enne kui kohale jõudsin 😀 Sinna matakarajale saab mitmelt poolt ja nats tuleb jälgida värsket infot kodukalt. Igatahes päris ok matkarajad on siin.

    RMK on teinud siia järve kaldale lõkkekoha ja siin on ka väike majake olemas. Hetkel oli seal mingi matkajate grupp sees ja segama ei läinud. Kurja see koht iseenesest on ikka päris eraldatud ja mõnus vaikne. Peaks ükspäev sinna väikse majutuse sebima, õnged kaasa ja puhkus missugune. 😉

  • Matkad looduses

    Kakerdajas kakerdamas

    No ei saa kohe ilma looduses luusimata. Mis sa kodus ikka passid kui ilm ilus. Fotokas kaenlasse ja tuld.

    Mõnusalt lumine veel ja huvitav, et matkajate poolt polegi jõhvikad ära söödud, või lihtsalt tänapäeval enam keegi ei julge maast marja noppida. Minumeelest on need väga mõnusad vitamiinipommid talvel lumelt nokkida 😉

  • Tsill

    Kevadet ja merekindlust avastamas.

    Sama ootamatult kui tuli talv tuli ka kevad. Kaks päeva vihma ja praktiliselt lumi läinud. Eks muidugi on mingi vahe lõuna- ja põhjaosariikide vahel aga seekord uurime põhjaosariike. Aias lumeroosid juba õitsevad mühinal ja kohe lähevad õitsema lumikellukesed ka. Ongi täpselt paras aeg looduses luusida. Keila – Joal ja Jägalas luusitud küll, vahelduseks võtsime ette Vääna kandi metsad. Pole sealkandis väga ammu mööda metsi kolistanud ja ega väga saanudki, polnud lihtsalt teid. Aga nüüd RMK metsa teid täis ehitanud ja ega majadki puudu. Sinililli õitsemas veel ei näinud aga tundub, et paar sooja päeva veel ja juba ongi olemas. Samas pajuurvad väga suured.