fbpx
  • Tehtud üritused,  Tripid,  Tsill

    Läti – Leedu trip. Smiltene

    Täna vaatasime ringi mingis kohalikus Smiltene nimelises väikelinnas. Huvitav, et Läti nurgatagustes on veel hullult mahajäetud tanklaid, meil need enamjaolt juba kadunud. Siin linnakeses asub Teperise järv ja park. See park pidavat olema üks Läti ilusamaid. Panime auto parklasse, mis on siin muideks tasuta ja siirdusime ümbrusega tutvuma. Siinsamas parkla servas on ka avalik kemps mis samuti tasuta ja üllatavalt puhas. Järve ääres on päris huvitava lahendusega avalik joogiveekoht ja järves ujuv purskkaev. Siinsamas saab laenutada kõikvõimalikke ujuvvahendeid, jalgrattaid jne. On olemas isegi ööpäev ringi avatud välijõusaal. Järv ise on ilmselt paisjärv millest voolab välja väike jõgi. Jõele on tehtus päris äge tehisjuga mille alt saab läbi käia. Siinsamas joa ääres on olnud kunagi vägev saun, kahjuks on sellest järgi ainult varemed.

    Jalutasime vähe Smiltene mõisapargis, see on tõesti üsna tsill ja ilus park. Siin on piisavalt pinke kus istuda ja jalgu puhata, ühes kohas oli olemas isegi raamatukapp. Huvitav oli see, et suured puud olid kõik nummerdatud miskipärast. Pargi teises otsas on väike mõis ja veidi edasi 14 sajandist pärit ordulinnuse varemed, neid kahjuks vaatama seekord ei jõudnud. Pargi alumises osas jõe kaldal on väike hotell, siin peaks ükspäev huvi pärast ööbima. Huvitav oli selle asja juures see, et kohu park ja järve ümbrus oli piinlikult puhas, isegi konisid ei näinud maas vedelemas

  • Tripid

    Dominikaani trip. Santo Domingo

    Nonii, pealinna minek. Hommikul tuli meile hotelli oma autoga järgi see vennike kellelt terve joru trippe sebisime ja viis meid kogunemiskohta. Kõigepealt viidi meid väikeste Toyota bussidega trassiäärsesse tanklasse, seal jaotati meid järgmisele bussile millega juba minek õiges suunas. Tanklas läks ca 15 mintsa ümberjaotusega, seni vaatasime mida tanklas pakutakse. Toho till ae, tanklas täitsa bitcoini automaat, polegi sellist varem näinudki. Mõne aja pärast oligi meil start Santo Domingo suunas, giid oli päris asjalik ja rääkis vaheldumisi nii hispaania kui mikikeeles. Kuna grupp oli üsna väike siis kimasime edasi Toyota bussiga. Kuskil poolel teel Santo Domingosse sõitsime mööda päris pirakat rippsilda üle oru, oru põhjas paistis päris arvestatava suurusega jõgi. Selle kohta rääkis giid, et sellel jõel mitte väga kaugel sillast on filmitud väga palju kuulsaid filme, nende seas Anakonda ja Rambo. Natuke veel sõitu ja tegime väikse pissi ja söögi peatuse mingis teeäärses söögikohas nimega “Dulceria Mayi”. Siin oli kõrvuti nii väiksem söögikoht kui ka kohalike söögilett. Söögikoha toit oli kas hamburger või siis midagi taolist nagu meil hotellis, ehk siis masstoodang. Kohalikus letis lapsed müüsid erinevaid saiakesi ja värsket mahla. Loomulikult oli vaja ära proovida kohalik, praktiliselt kogu valik oli ühe ja sama hinnaga 1$. Võtsin prooviks meil müüdava beljaši taolise asja ja ühe mahla kokku 2$ Kusjuures see asjandus oli soojana vägagi söödav ja täitis kõhtu korralikult. Ega värske mahlgi polnud paha. Vaatasin, et selles suuremas söögikohas olid müügil kotiga küüslaaugu saiakesed, huvitav miks siin on saiakesed ja meil leivad… Oleks tahtnud ühte proovida aga ei riskinud tervet kotitäit osta, seega see maitseelamus jäi proovimata. Kui kõhud täis kimasime edasi.

    Järgmine põgus peatus oli Kolumbusega seotud muuseumi juures. Nimetatakse seda Kolumbuse auks 1992 aastal valminud kolossi Kolumbuse majakaks või Faro Colón. Kahjuks ajaliselt seda külastada ei jõudnud. Jooksime põgusalt korraks sisse, on ikka ilge kolakas kokku ehitatud küll. Taevast vaadatuna pidi hoone risti kujuline olema. Kusjuures pilet siia muuseumi oli 2$ ja siin pidavat olema hunnik saale millest igaüks eraldi on pühendatud Kolumbuse poolt avastatud maadele. Siin on ka üks sarkofaag kus pidavat olema Kolumbuse enda säilmed. Wikipedia ütleb, et see olla vale ja dna analüüsi põhjal peaks Kolumbuse säilmed olema hoopis Sevilla katedraalis. Meie giid ütles, et siin on ilmselt tema poja säilmed. Mis nüüd õige on ei tea.

    Kui Kolumbuse majakas põgusalt üle vaadatud suundusime edasi . Pealinn iseenesest asub Ozama jõe suudmes ja on esimene Euroopa koloniaallinn kogu Ameerika mandril, siin on ka kõige rohkem Kolumbuse aegseid kõikvõimalikke kindluseid, linnamüüri jne. Sõitsime mööda preester Antonio de Montesinos mälestusmärgist, see vennike olla olnud kohalike indiaanlaste õiguste eest seisja Hispaania impeeriumis. Veel kimasime mööda mingist väravast nimega Puerta de la Misericordia, see olevat olnud kunagise linnamüüri esimene värav. Väikse peatuse tegime Dominikaani presidendipalee juures. Siin väravast sisse ei saa, mingi sõjaväe laadne üksus turvab. Pildistada lasevad nad ennast meeleldi, ilmselt on harjunud 😉 Sõitsime edasi veel paar tänavat ja siis hakkas meil väike vanalinna ekskursioon käsitsi, selle sisse jäi ka lõuna kohalikus väikses restos. Tänavad on vanalinnas suhteliselt kitsad ja sillutatud, asfalti siin ei näe. Lõpuks läksime sööma, lõuna oli meil paketihinnas. Teenindus oli huvitav, võtsid oma taldriku näppu ja läksid leti äärde. Lett selline nagu nõuka ajal sööklates, millele näpuga näitad seda sulle taldrikusse installitakse. Võtsin riisi, ube, ahjukartulit ja veidi salatit. Üllataval kombel oli siin toit täiesti söödav. Siin olid ettekandjad ka, aga nemad toovad jooke ja magustoitu või koristavad lauda. Sportlikust huvist proovisin kohvi ka, täiesti ok kohv.

    Kui kõhud täis anti meile pool tundi vaba aega tutvumaks samal tänaval oleva kaubandusega. Nagu meie Viru tänav, kõikvõimalikud poed ja kohvikud reas 😀 Huvitav on see, et nendes poodides kus kohapeal midagi toodetakse saab kõike seda ka maitsta. Kohv, kakao, shokolaad ja Mama Juana on need kõige levinuvamad asjad. Märkamatult sai see pool tunnikest täis ja ekskursioon jätkus. Taino indiaanlaste puukujukesi näed lisaks nännipoodidele ka tänavatel pronkskujukestena.

    Lonkisime kohaliku kõige suurema katedraali juurde, see pidavat olema ka Kolumbuseaegne katedraal. Oluline pidavat olema ka veel seetõttu, et on ainus “gooti” stiilis katedraal Ameerika poolel. Huvitav, et katedraali seinal on 2 pealise kotka vapp, mis teema sellega on ei tea. Katedraali sisse ei saa pargi poolelt vaid teiselt poolt, tuleb ring peale teha, sebida pilet ja siit saab ka audiogiidi kes tahab. Katedraal on omaette huvitav, siin on terve joru kambreid reas. Lõpuks oli tiir peal ja viuh välja, välja saad siin pargi poole. See on iseenesest hea lahendus siis ei trügita ühest uksest vaid kõik käib sujuvalt isevoolu teel. Siinsamas katedraali ees on Kolumbuse park koos Kolumbuse ausambaga. Ma ei saa aru mis fenomen siin selle Kolumbusega on, vennike tõi ju neile ainult hävingut ja orjastamist aga kummardatakse nii, et anna olla. See teema meenutab juba meie nõuka aega, kus igal linnas oli mingi Lenini nimeline tänav, park või mis iganes kust ei puudunud Lenini ausambad. Siin pargis oli ka üks Dominikaanis küllaltki harv nähtus, jäätisemüüja 😀 😀

    Lonkisime edasi mööda vanalinna tänavaid ja tutvusime vaatamisväärsustega. Huvitav, et ka siin on “turistirong” täiesti olemas. Käisime möödaminnes läbi veel paarist nännipoest, kusjuures need ei olnud ekskursiooniprogrammis 😉 me ise põikasime sisse niikaua kui giid rääkis pikka ülistusjuttu Kolumbusest. Põikasime sisse veel ühte kunagisse jesuiitide kirikusse nimega “Pantheon of the Fatherland” Selle kohakese õige nimetus tänapäeval on veidi segane, sain aru, et tegu on kirik-mausoleumiga. Siia pidavat olema maetud Dominikaani presidendid ja ministrid. Siit edasi marssisime vaateplatvormile, see on midagi sellist nagu meil Toompea vaateplatvormid. Siin seisis üks turismipolitsei patrull koos autoga, küsisime kas pilti tohib teha. Huvitaval kombel on siin politsei väga sõbralik ja teeb meeleldi koos turistidega pilti. Teine huvitav asi on, et enamus politsei autoparki on Hiluxi kastikad.

    Edasi jõudsime vana ajaloolise linna keskväljakule, selle servas on säilinud nö. koloniaalloss. Omalajal olevat selles elanud Kolumbuse poeg, praegu on siin muuseum. Muuseum on sisustatud enamvähem nii kuidas see loss omalajal välja võis näha. Lossi jõe poolselt rõdult avaneb ümbrusele päris ok vaade. Siin väljakul torkas kohe silma, et kohalikud tibid armastavad käia siin tinderi pilte tegema 😉

    Lõpuks hüppasime bussi ja kimasime ühe maaaluse järve juurde. kahjuks siin pikalt aega luusida ei olnud aga esmamulje sai kätte. Siin oli paar pisikest järvekest mis on küll umbes tiigi mõõtu aga ägedad sellegi poolest. Nendes on hämmastavalt selge ja soe vesi. Isegi kalad ujuvad seal sees, tekib küsimus kust nad sinna saanud on. Ühe suurema lombi peal sai isegi parvega sõita. Kui kiire tiir tehtud viuh bussi ja kodupoole tuld. Kokkuvõtvalt on Santo Domingo päris äge koht.

    Koduteel jäi silma üks tibupoegi vedav veokas, kus puurid olid väga püüdlikult koormarihmadega kinni tõmmatud, tavaliselt pole siinmail koormarihmad eriti kombeks. Veel sain bussiaknast teha paar pildikest sellest hommikusest vägevast rippsillast. Lõpuks hotellis ja läks uute toiduelamuste katsetuseks hotelli ööklas. Seekord sai proovitud soolase toiduna makarone seente ja sibulaga, riisi ja mingeid kananagitsa moodi asjandusi. No ütleme nii, et hädapärast kannatas süüa. Magusast oli täna isegi valge saiaga torti ja mingeid meie rummikoogi sarnaseid asjandusi lisaks muudele koogikestele. Ütleme nii, et siin on vahukoor üsna plastmassi maitsega. Rummipallid meenutasid täitsa meie rummikooki aga ilma rummita 😀 Paar tükki kannatas süüa küll. Kokkuvõtvalt oli see tänavalt võetud trip hinnaga 65$ nägu vägagi ok. Sama asja pakkus reisikorraldaja 135$ eest.

  • Tripid,  Tsill

    Arkna mõis

    Ükspäev sai möödaminnes Arkna mõis ka üle vaadatud. See on küll ilusti maantee ääres aga tavaliselt sinna sisse põigata pole mahti. Üldjuhul on mõisakompleksid sealkandis üsna suured ja nendega pole võimalik tutvuda 10 mintsase jalasirutuse ajal. Mõisa Peahoone ehitati 1887 aastal ja stiililiselt on peahoone neorenessanslike detailidega ehitud historitsistlik kahe korruseline kivihoone. Algselt olla olnud hoone teisel korrusel kitsad piluaknad, mis väidetavalt on 1920-ndatel ümber ehitatud. EV algusaastatel oli siin Virumaa põllutöökool ja ajavahemikul 1936 – 1993 oli siin loomakasvatuskool. Peale seda seisis paarkümmend aastat tühjana. Nüüd toimetatakse siin vaikselt ja ehk kunagi saab jälle vaadata üht korrastatud mõisa. Siin on ka üks silla laadne toode, huvitav mis ajast see pärit on…

    Piilusime veidi sisse ka. Siin on isegi päris palju algseid asju säilinud, päris äge oleks kui need ka säilitataks. Siin näeb nii kahhelplaatidega kaetud põrandaid, nikerdatud uksepiirdeid jne. Eriti äge on reljeefsetest glasuurkahlitest suur kamin. Seina peal oli ka päris äge vints millega sai keldrist küttepuid üles vinnata 😉 Ühe akna peal vedelesid ka nõukaaegsed kommutaarorid, need oleks päris head muuseumieksponaadid.

    Luusisime veidi ka keldris, siin veel paras segadus aga küll saab korda. Ühes ruumis olid isegi veel nõukaaegsed agitpunkti rekvisiidid alles. Neid saaks tänapäevalgi kasutada 😀

  • Tripid

    Sillamäe promenaad

    Sattusin tööasju ajama Sillamäele, kui juba siin siis tuleb promenaad üle vaadata. Seda enam, et töökaaslased polnud varem seal käinud. Kõigepealt tiba toimetamist põllul, kahjuks midagi põnevat ei leidnud. Ainult üks rästik jäi silma 😉 Sellise sõbrakese käest saad sutsaka ära ka kui plätudega kõrges rohus trambid ettevaatamatult. Kui toimetused tehtud kimasimegi promenaadile. Sillamäel hetkel hullult suured teede ehitusprojektid käsil seetõttu kõvasti ümbersõite. Aga lõpuks kohal, ise käisin siin viimati siis kui rannaäärne promenaad veel valmis ei olnud. Nüüd see ka valmis ja hea varasematest postitustest muutuste osas näpuga järge ajada 😉 Ehituse alguses oli kõik lage, siis hakkas asi vaikselt looma ja nüüd asi valmis.

    Päris põnevaid ja ilusaid peenraid näeb siin. Lehtla ees võõrasemadest sini-must-valge peenar, kurja pole nii tumedaid võõrasemasid varem tähele pannudki. Igatahes päris efektne peenar.

    Lehtla taga on väike sillake üle Sõtke jõe mereäärsele promenaadile. Kui viimati käisin siis olid purskkaevude kohal ainult tühjad augud aga nüüd täitsa toimivad juba. Siin võib pimedas äge olla kuna purskkaevud on valgustusega. Edasi minnes on siin hulgaliselt dekoratsioone nii pallide kui loomakeste näol, algul vaatasin, et betoonist aga polnudki…. kummikate hoopis. Selline nagu staadionitel. Isegi võrkkiiged ja grillikohad koos grillidega on olemas. Põnevuse otsijatele on tehtud köiest rippsild. Käisin üle, päris äge asi. Igatahes on see teema siin päris tsill ja kindlasti tasub isegi skeptikutel kes arvavad, et idaosariikides midagi ei ole siin jalutamas käia. Tagasiteel kiire Langevoja külastus ka.

  • Tripid,  Tsill

    Lahemaa tuur. Nõmmeveski ja Joaveski

    Alles sai siitkandist läbi käidud ühe seenetuuri käigus. Nüüd võtsime ajaviiteks ette uuesti siinkandi vaatamisväärsused, sügis ju selleks ideaalne aeg. Kõik värvid muutuvad iga päevaga, kui eile oli roheline siis täna ei pruugi enam seda olla. Igakord leiad või näed siin midagi uut, siin pidavat isegi jäälind pesitsema, kahjuks ei ole mul teda siin veel kohata õnnestunud. Eks siinkandis ole olnud nii vesiveski kui hilisemalt ka hüdroelektrijaam. Muidugi kahju, et selline äge asi laguneb ega taastatud pole. Iseenesest oleks ju äge kui seda veekanalit natuke kõpitseda ja väike elektrijaam toimiks juba nü. atraktsiooni mõttes oleks timm värk. Siinsamas üleval nõlval on ka kiviaegne asulakoht, kui muidugi siinset reljeefi vaadata siis ideaalselt sobiks sinnasamma ka üks väike linnus 😉 Aga krt seda teab… äkki kunagi oligi.

    Muidugi on metallikratid ka siia jõudnud ning selle suure toru kanali küljest lahti lõiganud ja üritanud “rotti” panna. Vanasti sai kanalist alla või alt kanalisse ronida toru seest aga nüüd saab kahjuks ainult torujäänuste pealt. Varasemast tervest torust on isegi mõned pildid siin ja siin.

    Kui Nõmmeveski läbi luusitud võtsime ette järgmise joa siinkandis. Joaveskist muidugi mitu korda läbi sõidetud ja tammi peal paar pilti tehtud, kuid seda õiget joastikku pole veel vaatama jõudnudki. Egas midagi, auto parklasse ja luusima. Huvitav, et parkla piirdeks on siin paigutatud paar vaigutuspuud. Jah mõnes mõttes on see ka ajalugu, enam ju niimoodi vaiku ei koguta. Mõnes vanas metsas mida RMK pole veel jõudnud laastada isegi veel näeb mõnda sellist puud elavana ka. Päris põnev vana maja on siin jõe kaldal, seda on isegi mingil ajal hakatud renoveerima aga kaugemale vundamendist pole väga jõutud. Huvitav milline selle maja ajalugu päriselt on. Väidetavalt olla see olnud papivabriku juhataja maja mis ehitati vana palkmaja külge. Seda on näha jah, et ühes tükis on kaks erinevas stiilis hoonet. Muideks ega siinne koht eriti Nõmmeveskist erine, ka siin on ära kasutatud vee jõudu nii kunagise vesiveski kui hilisema elektrijaama näol.

    Joaveski joastikul on ca 160 meetri ulatuses kuus 0,5–1,1 meetri kõrgust astangut. Kusjuures joastik on siin päris noor ja inimtekkeline. Veel veidi üle 100 aasta tagasi oli siin 4 meetri kõrgune juga. Joast sai joastik 1898 aastal kui jõele ehitati hüdroelektrijaam, mis varustas elektriga vastloodud papivabrikut. Ehituseks vajaminev paekivi raiuti jõesängist, mistõttu endine 4 meetri kõrgune juga muutus kuue astanguliseks joastikuks. Joastiku kohal on siin isegi pisike rippsild. Papivabrikut ja hüdroelektrijaama tudeerime pikemalt ükspäev eraldi.

  • Tripid

    Viljandi – Põltsamaa

    Pole ammu Viljandi kandis luusinud, egas midagi sõbrad kokku ja minekut. Eriti pikalt ei olnud seekord aega ringi luusida, katsusime ära mahtuda ühte päeva. Ühe jutiga kimasime kohe Viljandi ja hakkasime sealt vaikselt kodupoole tagasi tulema. Piilusime sisse ka Viljandi Jaani kirikusse. See kirik olla ehitatud 17 sajandil endise frantsisklaste kloostrikiriku varemetele. Sõdade käigus on kirikut mitmeid kordi purustatud ja üles ehitatud. Veel pärast II MS tegutsenud kirik suleti 1950 ja muudeti kaubalaoks. Kirik pühitseti taas 1992 ja siin korraldatakse päris palju kontserte.
    Kiriku kellatornis on 25 kellaga kellamäng ja 3 tornikella, mis on ainulaadne Eestis. Vaatasime üle ka Laidoneri ratsamonumendi.

    Siis väike tiir ordulinnuse varemetesse, sellest ei hakka pikemalt kirjutama kuna seda juba varasemalt tehtud küll ja küll. Kes tahab lähemalt lugeda siis siit saab. Lõpuks ometi on siinsed nõlvad ka enamvähem korda tehtud ja nii varemetele kui ümbrusele avaneb hea vaade. Kui varemed, rippsild ja muu värk uuritud võtsime suuna Põltsamaa poole.

    Põltsamaal läks vähe kiireks, tahtsime enne muuseumi sulgemist veel selle läbi vaadata. Viuh väravast sisse ja muuseumi 😉

    Kohaliku väikse muuseumi kohta täiesti arvestatav muuseum oma koguga. Siin näeb nii linnusest väljakaevamisel leitud staffi, II MS värki, talupidamise värki. Igati põnev muuseum kus tasub kindlasti käia silmaringi avardamas.

    Ja muidugi lisaks kõigele näeb siin ka vikuehteid. Neid tavaliselt vitriinides ei hoita miskipärast, ei tea kas kardetakse rahvale päris asju näidata või mis värk nendega on…. Näidata oleks tegelikult küll ja küll aga kahjuks koguvad tolmu arhiiviriiulites.

  • Tsill

    Jägala kandis luusimas

    Tavaliselt on see, et üle õue minek on kas Saha kabel või Jägala juga. Tegelikkuses on sealkandis vaadata veidi rohkem kui need kaks kohta. Seal on veel peaaegu jõe suudmes päris korralik rippsild. Ja muidugi ka veidi pankrannikut kus ühes otsas on kunagine kaevandus ja teises otsas on golfikeskus. Kui viitsid lonkida siis näeb sealt päris häid vaateid.

    Teine asi on seal Jõelähtme kirik. See ka üks omamoodi ja vana kirik, ilmselt võib olla ehitatud esimeste seas Harju- ja Virumaal. Kirik oli Eesti Kirjandusmuuseumi andmetel kindlasti juba 1220 aastatel mil Taani kuninga käsul läänistati Jõelähtme kirik Tallinna Toomile. Oletatavasti just sellega seoses ehitati kiriku lääneseina müüritrepp, mida mööda pääses turvalisele valitsejarõdule. Algkiriku teiseks eripäraks oli ka haritorni ebasümmeetriline asetus katuseviilu suhtes. Põhjakülje poole nihutatud torn lubas portaali kaitseks ehitatud ärkelkantslit segamata vinnata laepealsele laokiriku kauba- ja viljakotte. Nii on Jõelähtme kirik täitnud alul ka kindluse ja kaubakiriku ülesandeid. Kunstiajaloolase Villem Raami oletusel võis Jõelähtme kirikul algselt olla koguni kolm torni. Eelmainitule lisaks kaks veel kirde- ja kagunurgas. Kolmelööviliseks võlviti Jõelähtme kirik alles 14. sajandi teisel poolel. 15. sajandil lisandus pikihoonest kitsam kooriruum. Kunstiajaloolase Villem Raami arvates võidi just siis lõhkuda ka kaks vana torni. Liivi sõja järgse taastamisega ei kaotanud Jõelähtme kirik oma keskaegsest ilmest niipalju, kui 1878. a arhitekt Modi kavandatud remondi järel. Aknad venitati nüüd kõrgeks ja valgusavad raiuti esmakordselt ka põhjaseina. Kiriku sisemuses rüütati ehtsad gooti piilarid ja võlvid pseudogooti vormidesse ja laiendati võidukaart. Õnnetu juhuse tõttu jättis kahjutuli 1910. a sügisel jumalakoja torni ja katuseta. Uus katus ja torn valmisid 1912. a Sellest ajast tänaseni ei ole kiriku ilme enam suurt muutunud. Kui sees veidi ringi vaadatud õnnestus torni kah ronida. Sealt avanesid ümbrusele päris head vaated ja muideks torn on nihkes jh 😉 Torni aknast näeb seda eriti hästi. Ja ehitajate andmeid saab ka luukidelt lugeda 😉

    Kui juba seal siis väike joa ülevaatus kah aga teiselt poolt. Siis veel kiire sissepõige Linnamäe elektrijaama juurde ja tuld edasi Neeme poole. Tahtsime kohvikusse minna aga see oli kinni krt. Keegi oli keset küla maasse löönud laeva sõukruvi, ei tea mis teema sellega on…. Aga ilus värviliste klaasidega bussipeatus oli kah 😉