fbpx
  • Tripid,  Tsill

    Viinamuuseum Vihulas

    Pole küll ise mingi alkoholisõber aga muuseumi ikka kiikan sisse. Viinamuuseume pidavat Eestis õige mitu olema, alustame siis Vihula mõisa omast. Astud uksest sisse ja seal ta ongi ning täitsa tasuta saab ringi vaadata. Muidugi siia saab ekskursiooni koos degusteerimisega ka sebida kui vaja. Viin on pärit jumal teab mis ajast, aga väidetavalt esimesed kirjalikud allikad piiritusest on pärit 9. sajandist mil Bagdadis araablasest arst olla selle leiutanud. Siis kasutati seda muidugi ravi eesmärgile mitte pohmellide kogumiseks.

    Kõrtsitoas käis täiega pidu ja kaardimäng 😉 Päris huvitava nimega paberossid olid laual, pole varem selliseid näinudki. Nats näeb ka vinategemise atribuutikat

    Iseenesest jõudis viin Euroopasse suhteliselt hilja, alles mingi 1330 aasta paiku Saksamaale, 1460 Rootsi ja alles 1556 aastal Ivan Groznõi valitsusajal Venemaale. Eestis on esimesed kirjalikud allikad aastast 1485. 1550 aastal sai Revali apteeker raelt loa oma apteegis piiritust müüa. Kõike ei jõua siia kirja panna, kellel huvi võib ise kohapeale uurima minna. Siin näeb kõikvõimalikke viinasorte. Mõnest pole kuulnudki. Siin saab teada ka viina ja kalamarja kooslusest ning kust see pärit on.

    Kui juba siin siis tuleb ikka kohalikud loomad ka üle vaadata. Kiisu nautis täiega õues lumesadu ja loomakaitsjad ärge hakake nüüd pirisema, et kass õues ja külmetab. Maal see nii käibki ja ta ei külmeta karvavõrdki.

    Kui tiir tehtud tuleb kuskil väike söök ka teha. Jäi ette Rakveres Virma, muidu igati mõnus kohake ja seal palju söömas käinud. Seekord muidugi läks asi käest. Võtsin kohvi ning pannukad moosi ja jäätisega. Kohv hea, muster peal ja puha aga kook…. Mnjh… olen küll suht magusasööja aga see oli ikka liig mis liig. Moos oli nii rõvedalt magus, et koosnes ainult suhkrust mille sisse oli pandud suhkrut ja selle sisse veel suhkrut. Kes küll mõtles välja selle jura mis süüa ei kõlba. Isegi koogi pealt maha kraabituna suutis see koogi maitse ära rikkuda. Nii, et kui te just suhkrut lusikaga ei söö siis jätke parem ostmata ja valige magustoiduks midagi muud.

  • Tripid,  Tsill

    Rakverre kuuske vaatama

    Sel ajal kui maod veel rääkisid käisime Rakveres moodsat kuuske vaatamas. Vahepeal oli seal see kuum teema teha kuusk kasutatud materjalist. Eelmisel aastal võttis selle teatepulga üle Viimsi. Noh aga ega saa ju otse kimada Rakverre ikka ringi ka vaja vaadata. Mööda külateid sõites näeb nii mõndagi põnevat. Kuskil keegi pasundas, et piimapukke enam ei näe 😀 No näeb ikka kui silmad lahti hoida. Viskasime pilgu peale ka Kolga sillale. Kahe kaarvõlviga paesild on nats ebatavaline, kuna tal tuleb sillata lai lame loduorg, kus jõgi voolab kahes sängis. Sild ise on ilmselt ümberehitis varasemast lühemast sillast.

    Edasi viskasime pilgu peale Haljala valgusfoorile 😀 Tänapäeval seal muidugi enam foori pole aga selle mälestuseks on seal tahvel 😀 😀 Haljala valgusfoor oli üks esimesi, mis Lääne-Virus 1980 aastate lõpul paigaldati. Ainulaadne oli ta selle poolest, et oli ilmselt ka esimene valgusfoor külakohas. Siis olid Viru kolhoosi hiilgeajad, avati suurfarm ja autod vedasid sõnnikut läbi Haljala, luugid lahti. Teinekord pidid autod äkki pidurdama, nii et sõnnik maha lendas. Valgusfooriga oli aga liiklemine kultuursem. Vot milleks oli seal valgusfoor vajalik 😀 😀 et sitavedu sujuks. Siin on üks teine legend kah. Teatavasti jääb õlletehas foori juurest allamäge ning talvisel ajal olnud rasketel õlleveokitel probleeme paigaltvõtuga, kui ristmikul pidi ootamatult pidurdama. Foori olemasolul andis aga asja „reguleerida“ – osav juht alustas tehase juurest hoovõttu täpselt õigel ajal ja jõudis ristmikule siis, kui fooris põles roheline tuli 😀 Aega parajaks tehes luusisime vähe ka kohalikus kirikuaias.

    Lõpuks sai kuusk ka üle vaadatud 😉 Päris kobe ja innovaatiline.

  • Tripid,  Tsill

    Rakvere vallimäel

    Möödasõidul põikasime jalga sirutama Rakvere vallimäe vabaõhukeskusesse. Mõnda aega tagasi sai siin käidud ja mõtlesin, et midagi uut lühikese ajaga siin juurde tehtud ei ole. Aga ennäe värki vabaõhufoorumis oli hologrammina juttu puhumas Üllar Saaremäe. Hologrammi pildistada muidugi paras seesamune…. ainult triibud jäävad peale 😉 missiis, et tegelikkuses oli elusuuruses Üllar 😀 😀 Aeg oli juba piisavalt hiline, et linnusesse enam ei saanud ja pole hullu ka, seal juba käidud küll ja küll.

    Paar klõpsu veel ilusast päikeseloojangust vallimäel ja edasi kodupoole.

  • Tripid,  Tsill,  Viimne puhkepaik

    Korraks Rakverre

    Pidime minema korraks Rakverre ühte objekti üle vaatama ja siis koju tagasi. Asja uurides selgus, et päris koledas seisus see kalmistu osa aga saaks veel asja kui käsile võtta. Kalmistut uurides nägin kuidas miski vennikene tuli autoga parklasse haaras autost lilled ja kadus võssa…. Natsi aja pärast tuli lilledeta tagasi ja kimas minema. Hing ei andnud rahu mida värki ta seal kalmistu taga võsas lilledega tegi 😀 😀

    Egas midagi, käisin piilumas mis värk on. Oi kurja… tuli välja, et võsas miski hauaplats. Ja sugugi mitte kalmistu piirides. Asi vinksvonks korras, värsked lilled ja küünlad ka. Algul mõtlesin see jumal teab mis värk.. koha nimi juba ju selline põnev 😀 😀 “Palermo” Millest sellel kohal selline nimi ei tea. Uurisin vähe ristilt mis värk sellega on. Tuli välja, et see rist tähistab sadade Vene tsaariarmee sõdurite ja allohvitseride matmispaika. Sõjamehed surid Krimmi sõja päevil 1854 – 1855 siinmail levinud koolera- ja tüüfuseepideemia ohvritena. Polnud varem isegi kuulnud sellisest matmispaigast sealkandis.

    Kui juba sealkandis siis tuli ikka see uus Rakvere tsillimiskoht ka üle vaadata. Mnjaa päris korralik arendus vallimäel tehtud. Lava, pingid, sillad, kõnniteed jne. Äge igatahes, ainult vähe nüri oli see kõnniteede imepeenike killustikukate mille tassib jalgadega laiali. Kõik trepid olidki seda juba täis. Killustiku asemel võiks küll sellises kohas vähe mõistlikum lahendus olla. Kui nad sellesse kompleksi nüüd suudaksid sebida ka kasutult seisva tuuliku oleks asi veel ägedam. Plaanisime korra linnusesse ka minna aga tuli üks kiire töö vahele ja tuli toimetama minna 😉

    Võtsime suuna siis mitte kodu vaid hoopis teisele poole 😀 😀 Torma kalmistul oligi veel käimata 😉 Enne kalmistule asjatama minekut tuli ikka kirik ka üle vaadata. See jälle natuke teistsugune. Muidu tavaliselt on kirikutornis kas kukk või rist kui just mitte arvestada Kanepi kirikut mille tornis on aotäht. Siinse kiriku tornis on aga nii kukk kui rist. Jälle midagi uut. See kirik olla siinkandis juba kolmas ja sellel on põnev saamislugu. Nimelt kui keisrinna Katariina II külastas Eesti- ja Liivimaa kubermange, esitles pastor Eisen ennast keisrinnale Ninasi postijaamas ja andis talle soola-leiva asemel kirsse, eelmise aasta õunu ja tsentifoolia roose, mispeale keisrinna olla küsinud: «Kelle inetu vana kirik oli 20 versta eespool, kust ma mööda sõitsin?» Kuulnud, et see ongi pastor Eiseni kirik, soovitas valitsejanna Liivimaa kindralkuberneril Browne’il, kes teda oma kubermangu piirides saatis, uue kivikiriku ehitamisega kiirustada. Teatavasti tähendas keisrinna soovitus tegelikult käsku, alustati kiriku ehitust juba järgmisel aastal ning see õnnistati 1767. aasta maikuus. Kirikul on veel üks iseärasus, nimelt on ta natuke laeva kujuline… keskelt laiem kui otstest. Aga miks tornis on kukk ja rist ei saanudki teada…. Kiriku taga oli päris äge ja korralik kemps. Ehitusmeister oli isegi oma nime naeltest meisterdanud seinale 😉 Siinsamas on ka vabadussõja ausamba tükid, need ilmselt originaali säilinud osad. Uus ausammas on paigaldatud kalmistule.

    Kalmistul tegime kiirelt töö ära ja uurisime veidi mida põnevat siin on. Paar teistsugust risti jäi ka silma kiire tudeerimise käigus. Ja muidugi kabel on siin äge, nagu väike kirik.

    Kui asjad aetud võtsime suuna kodupoole. Teel põikasime korra läbi veel laiuse linnuse juurest. Mõned head aastad tagasi oli siin ikka puhas ja korras aga nüüd…. Ilmselt prügi pole siin ammu ära viidud, kõik on kuidagi trööstitu ja mahajäetud. Iseenesest on see olnud päris kõva linnus kunagi. Püstitati see ordu valduste kirdeossa tähtsa maantee teetõkkelinnusena. Laiuse paikkonda läbinud tee ühendas tollal kahte tähtsat maanteed Tartu-Jõhvi maantee ning praeguse Piibe maantee sihti mööda kulgenud Tallinna-Tartu maantee. Seda teed mööda oli Kesk – Eestist võimalik pääseda Virumaa idaaladele ja sealt edasi Venemaale. Siin on möllanud poolakad, rootslased, venelased ja krt teab kes veel. Aga täpsemalt saab lugeda siit.

  • Tripid

    Rakvere linnus

    Sai vähe katsetatud pimedas linnust pildistada. Rakvere linnus on aegade jooksul kuulunud nii Taani kuningatele, Liivi ordu rüütelmunkadele kui ka Rootsi ja Poola riigile. Kõige kauem kestis Rakveres orduaeg, mille ajal linnus oli oluline osa orduriigi idapiiri kaitsesüsteemis. Rakvere foogtideks sattusid tavaliselt tublid ja tragid noored rüütlid, kellele linnus oli heaks hüppelauaks ordu juhtivate käsknike hulka. Muinasaja lõpul asus Rakvere linnuse praegusel asukohal eestlaste linnus, mida kutsuti Tarvanpääks. Mõned pildid tulid isegi välja.

  • Tehtud üritused,  Tripid

    Rohu raketibaas – Kunda

    Milleks ikka nädalavahetusi kasutada kui mitte trippimiseks. Sõbrad kokku ja minek. Plaan oli seekord sihitu, välja arvatud ööbimine ja saun 😉 Need olid kindlas kohas kokku lepitud. Mõtlesime, et vaatame kõike seda mis tundub huvitav teel sauna. Võtsime vaikselt suuna Rakverele mööda külateid. Kõigepealt jäi ette silt Pikva Miikaeli kabel, otsustasime vaadata. Tegu on endise Diakonisside kabeliga, mis ehitati 1891. aastal haiglatöötajate palveruumiks. Algselt asus see Tallinnas Magdaleena haigla kõrval, kus ta jäi ette kinnisvaraarendusele. Pikva mõisakompleksi omaniku Mika Orava eestvedamisel toodi 2005 aastal kabel Tallinnast Pikva mõisa. Kabel kuulub nüüd Pikva mõisa kompleksi ja töötab Kose koguduse abikirikuna. Ma ei teadnudki, et see kabel on siia mujalt teisaldatud. Siinsamas on ka mõisakompleks mis 18 sajandi alguses oli karjamõis von Ungern-Sternbergide aadliperekonna käes muutus see iseseisvaks rüütlimõisaks. 1850. aastal valmis mõisa historitsistlik peahoone, mis on otstest ühekorruseline, keskelt aga kahekorruseline. Kahjuks pole mõis veel korralikult taastatud aga asjad vist liiguvad. Huvitav on see, et 1920 – 1972 tegutses siin mõisas kool. Lisaks peahoonele on säilinud mõned kõrvalhooned, näiteks ait, valitsejamaja, tall-tõllakuur jne. Täiesti tasus käia vaatamas seda värki, jälle midagi uut teada saadud. Järgmise peatuse tegime Vetla vesiveski juures. Siin töötab nüüd ainult väike hüdroelektrijaam aga omalajal oli siin korralik vee jõul käitatav kolm – ühes veski. Saekaater, viljaveski ja elektrigeneraator ühes tükis. Isegi mõned seadmed on säilinud selles kompleksis. Kohalik külamees Hugo Pärnamäe kes sai pärast Vabadussõda Nirgu vesiveski omanikuks ostis hiljem säästetud raha ja väikse pangalaenu eest ka Vetla vesiveski. Esimeseks ettevõtmiseks oli vana vesiratta asendamine Rootsist tellitud Alfa Lavali kahe veeturbiiniga, mis töötasid nõukogude aja lõpuni. Rekonstrueeriti ka pais ja turbiinikanal. Suurem turbiin käitas jahu- ja saeveski ning elektrigeneraatori, voolu kasutati tisleritöökoja mootorite toiteks. Viimased rajati jõe vastaskaldale. Tööpäeva lõppedes seisati suur turbiin ja käiku jäeti väike, mis käitas generaatori, siit said elektrit valgustuseks ümbruskonna talud u 2 km raadiuses. Kuna ettevõtmine oli tublisti laienenud ja kohalik elanikkond ei suutnud vajalikke töökohti täita, ehitati ka kaks tööliste maja. Neist üks, mis seisab Hugo Pärnamäe endale ehitatud elamu lähedal on tänapäeval isegi säilinud. II MS ajal põlesid maha jahu- ja saeveski. Sõjaaja oludes taastati need küll kiirkorras ja loodeti pärast sõda kaasajastada. 1944. aastal põgenes veski omanik Hugo Pärnamäe koos abikaasa Lilly ja kolme tütrega Rootsi. 2003. aastal rekonstrueeriti Vetla hüdroelektrijaam ning see toodab energiavõrku elektrit. Omaaegsest vägevast veskist on järgi ainult varemed.

    Iseenesest on Vetla ajaloos päris huvitav kohake. Siin on ka vabadussõja ausammas, siinne lahing oli üks murdelahinguid vabadussõjas. Sellest lahingust alates algas Eesti sõjaväe suur vastupealetung. Üle jõe viib sild samas kohas kus enne sõdagi. 1941. aastal kasutades nn “põletatud maa” taktikat õhiti punaväe taganemisel sõjaeelne sild ja liiklus toimus üle veepaisule rajatud hädasilla, mille laius oli võrdne veoauto rataste laiusega. Praegune sild ehitati 1960 ndatel.

    Järgmise põike tegime Albu mõisa juurde, siin muidugi midagi erilist vaadata ei ole peale mõisa ja vana kivisilla. Kui tiir pargis tehtud kimasime Ambla poole. Seal sirutasime vähe jalga, uurisime kohalikku vabadussõja ausammast ja kirikusse saime ka sisse piiluda. Väidetavalt pidavat Ambla kirik olema vanim järvamaal ja on ehitatud 13 sajandil. Kirik on lihtne kolmelööviline kodakirik. Kiriku keskaegne sisustus hävis Liivi sõjas. Edasi kimades põikasime sisse Võhmuta mõisa. See on üks huvitav kohake, enamus asju on veel taastamata ja varemetes aga väravamaja on korras. Sinna on usin mõisaproua teinud käsitööpoe kus müüb enamjaolt oma loomingut. Proua on väga asjalik ja tore, pursib püüdlikult isegi Eesti keelt. Huvitav, et seda klassitsistlikku väravahoonet peetakse võiduväravaks, mis on Eestis ainus omataoline. Arvatakse, et see ehitati 1812 aasta Vene -Prantsuse sõja mälestusmärgiks. Tasus täiesti sisse põigata. Siit edasi võtsime suuna juba teadlikumalt Rakvere poole, pimedaks hakkas minema ja paari asja tahtsime veel vaadata. Tegime kiire sissepõike Porkunisse. Paemuuseumi ei hakanud minema ajapuuduses aga eks seal ole juba käidud ka.

    Lõpuks jõudsime raketibaasi ka, see oli üks nendest kohtadest kust tahtsime kindlasti läbi käia. See on juba tükk aega projektis olnud aga kunagi pole siia jõudnud luusima. Nüüd siis linnuke kirjas. Rohu raketibaas on üks osa Rakvere rajoonis asunud nõukogude tuumaraketibaasist. Baas tegutses aastatel 1960-1970 ja likvideeriti kui moraalselt vananenud 1978.a.
    Tänaseks alles jäänu on suures osas varemetes, saab näha säilinud raketi-, teenindus ja hoidlaangaare ja stardiväljakuid. Siin olid isegi R-12 tuumalõhkepeadega raketid. Huvitav on muidugi see, et siin ei olnud need raketid vertikaalsetes šahtides vaid hoiti horisontaalselt suurtes angaarides. Mis asja point oli ei tea, sellise riistapuu stardiplatsile vedamine ja püsti ajamine võttis ilmselt ikka märkimisväärselt aega. See on ka üks selline kohake kus tasub luusida. Lõpuks läks pimedaks ja lasime jalga. Enne ööbimiskohta minekut käisime piilusime veel Rakvere linnust ja moodsat kuuske.

    Järgmisel päeval kui pestud kustud kammitud vedasime ennast Kundasse. Meil ju kaks huvitavat linnakest, üks neist Kunda kus kõik tsemendiga kaetud ja Rakke kus kõik lubjaga kaetud 😀 😀 Tänapäeval muidugi see asi nii hull ei ole. Luusisime vähe vana tsemenditehase varemetes. Siin on isegi säilinud 19 sajandist pärit šahtahi. Oma hiilgeaegadel toodeti siin ikka väga märkimisväärne kogus tsementi mida saadeti klientidele üle maailma. Siin on olemas isegi tsemendimuuseum, ise ma muidugi seal käinud ei ole aga ehk ükspäev käin 😉 20 sajandi alguses kui tsement muutus odavaks ja kättesaadavaks hakati sellest isegi hauaplaate ja riste valmistama. Käisime kolistasime vähe ka vana elektrijaama juures. Elektrijaamast ja vanast tsemenditehasest kirjutasin pikemalt siin. Kundast suundusime otse Toolse poole, tee ääres jäi silma päris huvitava kujuga vaatetorn. Ei saanud ju sinna kohe ronimata jätta 😉

    Toolse linnuse varemed on eemalt päris müstilised, arvestades tuule ja niiskuse eripära kõike lammutada siis siin on näha omaaegsete ehitajate meistriklassi. Varemed on seisnud juba sajandeid trotsides ilma. Toolse ordulinnus on Eesti põhjaranniku keskaegsetest linnustest üks noorimaid, ühtlasi merepoolseim linnus Eestis. Esialgne majakindlus rajati ilmselt juba 14. sajandil ordu poolt sadama, kauplemiskoha ja teede kaitseks. Liivi sõja käigus käis linnus käest kätte ning lõpuks jäi Rootsi vägede valdusse. Lõplikult purustati ta Põhjasõja päevil. Keegi naljamees on muidugi sinna ühe keldrisuu peale pannud sinised “silmad”, eemalt näeb päris efektse elukana välja 😉

    Toolselt edasi kimasime vaikselt kodupoole läbi kuulsa mõisate kolmnurga Vihula – Sagadi – Palmse. Esimestest panime hooga mööda aga Palmses tegime paar pilti. Suur hulk stiilseid kõrvalhooneid ja kaunis park koos rajatistega pärinevad enamikus 19. sajandist. Peahoone esist suurt väljakut ääristavad kaaristuga ait ja tall-tõllakuur, sissesõidutee ääres asuvad kaks graniidist obeliski. Eemal paiknevad stiilsed valitsejamaja, sepikoda jne. Peahoone taguses tiikidega pargis asub hulk pargipaviljone. Tänapäeval on see mõis üks paremini taastatud mõisakompleks. Mõis kuulub Virumaa Muuseumitele. Ajaloolise mööbliga sisustatud peahoone on avatud muuseumina. Peahoonet saab reserveerida üritusteks. Mõisa aidas on avatud vanasõidukite püsinäitus – Eesti vanatehnika Muuseumi väljapanek kus on näha huvitavaid sõidukeid jalgratastest autodeni. Mõisa historitsistlik viinavabrik on rekonstrueeritud hotelliks.

    Siit edasi põikasime sisse Ilumäe kabeli juurde. Ilumäe kabel on Palmse mõisnike von Pahlenite ehitatud kabel, mis toimib Kadrina abikirikuna. Praegune hilisklasstsistlik neogooti sugemetega kabel on ehitatud 1843. aastal 18. sajandist pärineva puitkabeli asemele. Vanast kabelist on säilinud barokne altar ning talupoegade vappidega maalitud klaasaknad. Kabeli aias paikneb ka Palmse mõisa omanike von der Pahlenite kõrge sepisaiaga piiratud perekonnakalmistu. See on selline huvitav koht, et igakord kui sealkandis luusin katsun läbi käia. Kuidagi kummaliselt hea energia on seal. Ja muidugi mis on äge, et surnuaial näeb riste päris paljudest ajastutest ja kujundusega.

    Ja kui juba siinkandis olla siis tuleb ikka Nõmmeveskilt läbi käia. See on kah selline huvitav kohake. Äge on muidugi see, et keegi on teisel kaldal olevast allikast vooliku üle jõe vedanud ja kohalikud käivad kõik sealt vett omale võtmas. Huvitav kas see toru ära ka külmub??? Niipalju kui mina seal talvel käinud olen pole veel seda täheldanud. Ziilu degusteeris vee kohe ära ja kinnitas joogikõlblikuks 😉 Siit edasi põikasime korra ka Kiiu torni juurde sisse. Tornelamu valmis arvatavasti 16 sajandi algusepoole ja on kõige väiksem säilinud keskaegne kaitseehitis Baltimaades. Tornis on neli korrust, müüride paksus 1,8 ja torni sisemine läbimõõt 4,3 meetrit. Kitsad aknad olid laskeavadeks, ringrõdu aga kaitsekäiguks. Sõja korral kasutati eluruumina vaid II korrust, ülejäänu oli kaitseotstarbeline. Unikaalne on Baltimaades erandlik III korrust ümbritsev taladele toetuv kaitsekäik. Tänapäeval on seal kohvik.