-
Marimetsa raba
Nonii sai siis Marimetsas ka üle pika aja käidud. Kõigepealt tuleb parklast päris pikk maa mööda põlluserva vantsida metsani ja sealt edasi veel veidi metsarada rabani. Iseenesest muidugi põnev, saab sipelgate ja muude elukate toimetamist uurida. Näeb ka loodusjõudude tegutsemise jälgi. Tuulele ei ole jämedate puude maha murdmine mingi probleem 😉
Kui vähegi silmad telefonist üles tõsta ja ringi vaadata siis näeb ikka väga palju põnevat ja ilusat. Loodusmatku korraldades näen päris tihti kuidas ümbrust üldse ei nähta ega tahetagi näha, tähtsam on telefoni näppida. Ja kui matka lõpus küsid, mida te uut nägite, siis enamjaolt ei osata vastata mida nähti peale oma telefoni ekraani 😀 Ja päris palju kuuleb vastuseks, et ega ma ise ei tahtnudki tulla aga sõber kutsus. Tekib küsimus, miks sa lähed vaatama seda mis sind absoluutselt ei huvita. Siit meil tulevadki need tänapäevased “eksperdid”, suunamudijad ja muud tegelased, kes tegelikult päris asjadest midagi ei tea.
Kurja küll 😀 😀 Vanasti siin rabas luusides oli laudtee ikka natuke sinka-vonka aga nüüd uus praktiliselt noolsirge nagu Tartu maantee. Huvitav kes selle peale küll tuli. Hea oli selle asja juures muidugi see, et nüüd ehk saab ratastooliga ka rabasse kui osav vennike oled. Vantsisime tükk aega seda noolsirged laudteed kuni jõudsime enamvähem raba keskele. Siin oli päris kobe vaatetorn ja isegi ujumiskoht meisterdatud. Selliseid ujumiskohti võiks RMK ka mujal rabades teha, päris tsill värk 😉
Tagasiteel tuli üks linavästrik päris julgelt uurima mida me seal kolame 😉 ja üks päris pirakas nastik ajas ka oma ussiasju metsas.
-
Ida – Virus mälu värskendamas.
Vahel külastan vanu juba käidud kohti. Huvitav on vaadata muutuseid. Mõni kohake on aastate jooksul säilinud praktiliselt muutumatuna aga on kohti mida ei tunne äragi. Alustasime Tudulinna kiriku tudeerimisega. Siin pole praktiliselt midagi muutunud, huvitav kas see kirik üldse toimib. Ei ole siin kunagi mingit liikumist märganud. Edasi piilusime kohalikku elektrijaama. Huvitav, et siin pole kuulda olnud “paduroheliste” kiunu elektrijaama maatasa tegemise kohta. Kala ei pääse ju ujuma sinna kuhu tahab 😀 😀 Igatahes pais omal kohal ja tundub, et elektrijaam ka toimib. Huvitav, et siinsamas kõrval olevat maja ei ole keegi veel elamiskõlbulikuks teinud. Seisab juba aastaid kasutuseta, kuigi tundub, et keegi midagi nokitseb. Muru niidetud ja rämps koristatud. Ilus kohake elamiseks.
Järgmine sihtpunkt oli Iisaku kandis olev matkarada. See on natuke teistmoodi kui muud RMK värgid. Vaatetorni ja lõkkekohtade ehitamisel on kasutatud söestatud puitu. Söestamist on kasutatud juba krt teab mis ajast puidu kaitsevahendina. Osad tegijad räägivad, et pidavat kordades parem olema kui pinotex. Kullaaugust sõitsime tuimalt mööda, ei hakanud ennast isegi ahvatlema sellega 😀 😀 Vaatetorni lähedal tee ääres näeb ühe vaigutuspuu jäänuseid. Sellist vaigu kogumise meetodit tänapäeval enam vist ei kasutata. Turnisime vaatetorni aga loodus on oma teinud ja siit ümbrust enam ei näe 😉 Viimati kui siin käisin siis ülevalt raba laudtee paistis aga nüüd näed ainult ilusaid männilatvu lähedalt.
Vaatasime lõkkekoha ka üle. Täiesti ok oli, ei mingit läbu ega prahti ja küttepuid oli ka. Siinses grillimajas oleme kunagi isegi ööbinud 😉 Tegime väikse jalutuskäigu laudteel ka. Peale mõne sisaliku ja ühe päevakoera kedagi ei kohanud.
Tagasiteel põikasime sisse von Rosenite kabeli juurde, see ongi veel ainus asi mis enamvähem säilinud. Kalmistu ise praktiliselt hävinud, üks raudaiaga hauaplats on veel näha ja kogu lugu. Väiksed muutused siingi. Kui viimati käisime siis sai kabelisse sisse ka aga nüüd on uksed keti ja tabalukuga suletud. Huvitav miks? Kas mõni pehmo kaebas, et võib auku kukkuda või mis 😀
-
Pässa raba
Pole tükk aega kuskil rabas luusinud ja ega väga pikki maid ei kannata käia ka, tuleb ette võtta lühemaid otsi. Pääsküla raba just selline paras lonkimiseks. Seltskond kokku ja tuld. Kõigepealt allikast paar head sõõmu vett ja pudeliga kaasa ka nats 😉 Turnisime vaatetorni, krt parmud on ka tee siia leidnud ja libistavad õlut torni ees. Üks segi joonud eit ei adunud enam midagi, kakkus sealsamas torni all p.. paljaks ja hakkas püramiidi püstitama. Siin jalutavad titemammad korjasid ruttu oma võsukesed kokku ja kadusid. Vot kus nüüd korrakaitseorganid on… Aga ilmselt on neil “mõnusam” kuskil kaubakeskuses passita ja maskita inimesi represseerida kui päris tööd teha, seal hea soe ju. Iseenesest on tornist vaated päris head, isegi Mustaka hüppetorn paistab.
Lonkisime väikse tiiru mööda laudteed, maitsesime pohli ja uurisime infostende. Isegi üks pasknäär natuke poseeris männioksal. See raba on üsna ok kui pikalt ei jaksa luusida ja kaugele sõita ei viitsi. Oma sõõmu värsket õhku saab siit kätte küll. Muidugi jälle väike sitt ventikasse…. Ja kus vedeleb maske… kodukootud keelati ju ära nüüd neid siniseid mis ei idane ega mädane vedeleb igal pool, kus nüüd need rohelised on kes iga saastamise peale kiunatavad. Ühekordseid kasutatud maskid nagu ei olegi saaste ja prügi või….. see kordades hullem saaste kui tiba põlevkivi ahju ajada odava elektri tootmiseks. Ilmselt ei saa selle “prügi” osas kiunuda, see pole ju poliitkorrektne. Aga kui neid rahvamasse nüüd ka vähemaks saaks siis täitsa lust kohe rabas käia. Aga loodame, et nüüd edaspidi kõik “väljavalitud” istuvad kinos ja restoranis ning loodusesse sammalt tallama ja värske õhku hingama ei trügi 😀 😀
-
Endla raba
Lõpuks siis sai siin rabas ka väike tiir tehtud. Ikka õige mitu aastat võttis aega enne kui kohale jõudsin 😀 Sinna matakarajale saab mitmelt poolt ja nats tuleb jälgida värsket infot kodukalt. Igatahes päris ok matkarajad on siin.
RMK on teinud siia järve kaldale lõkkekoha ja siin on ka väike majake olemas. Hetkel oli seal mingi matkajate grupp sees ja segama ei läinud. Kurja see koht iseenesest on ikka päris eraldatud ja mõnus vaikne. Peaks ükspäev sinna väikse majutuse sebima, õnged kaasa ja puhkus missugune. 😉
-
Kakerdajas kakerdamas
No ei saa kohe ilma looduses luusimata. Mis sa kodus ikka passid kui ilm ilus. Fotokas kaenlasse ja tuld.
Mõnusalt lumine veel ja huvitav, et matkajate poolt polegi jõhvikad ära söödud, või lihtsalt tänapäeval enam keegi ei julge maast marja noppida. Minumeelest on need väga mõnusad vitamiinipommid talvel lumelt nokkida 😉
-
Lumine Rabasaare
Polegi ammu Rabasaares käinud. Kurjad keeled räägivad, et nüüd ka viimane elanik lahkunud ja asi antud KV kasutusse linnalahingute harjutamiseks. No tuleb ju asi üle vaadata 😉 Aga miks otse kui ringiga saab 😀 😀 Praeguse lumega on meil ikka loodus paganama ilus. Ükspäev võtan plaani ka pikema kolamise lumises metsas ja mitte kuskil matkarajal vaid ikka mõnes metsikumas kohas.
Proovisin mõnda kaugemat objekti ka telefoniga pildistada. Mnjh…. kui ei zuumi siis on suht ok. Aga nagu zuumid siis kriitikat ei kannata. Poolel teel võttis üks talumees kombainiga lund 😉
Lõpuks jõudsin sihtpunkti ka. Juba eemal oli ilusti küla silt paigaldatud ja tõkkepuu. Tõkkepuu on muidu avatud ja kinni pannakse siis kui militaristid seal hullavad. Täna oli see päev kus neid ilmselt seal ei ole. Kusjuures tee on väga korralikult lahti aetud. Kohe hea oli sõita. Pool aastakest mis ma nüüd seal käinud ei ole on siia ikka kõvasti muutuseid toonud. Korralik tähistatud parkla tehtud ja praktiliselt iga maja juures väga ammendav infotahvel koos jutu ja piltidega. Terve hulk kaameraid on ka üleval, kuigi mõni juba lõhutud. Ah jaa…. prügikaste on ka paigaldatud.
Vaatasime üle ka selle viimase elaniku kasutuses olnud maja. Siin on ka juba jõutud märatseda ja puruks peksta nii uksed kui muu. Imekombel oli veel varastamata ahju- ja pliidiuksed. Muidugi ahi oli siin edev. Keldris isegi veel tööriistad alles, põhimõtteliselt võid kohe hakata aiamaad harima 😀 Kuuris vedeles pakkide viisi kunagisi kultusajakirju “Pikker” ja “Pioneer” 😀
Kui varasemalt vedeles lasteaia juures teibasse aetud mängujänes siis nüüd oli siia siginenud jänes porgandiga 😀 Väike katusealune on ka paigaldatud kus saab jalga puhata. Nii, et jälle midagi uut on siin. Kusjuures ühtki inimest ei olnud liikumas.
-
Kakerdaja
Pesakond kokku ja viuh Kakerdajasse talve nautima. Ilm oli jube ilus aga räme külm. Kummalisel kombel polnud Kakerdajas hingelistki peale meie. Lonkisime mööda laudteed järveni välja ja nautisime vaateid.
Järv oli jääs praktiliselt üleni koos oma väikeste soppidega. Sai jala ligi kõigile saarekestele 😉 Muidugi paaris kohas olid järvejääs päris ägedad ümarad lahtise veega augud, huvitav kas miskid allikakohad või muu anomaalia.
-
Pääsküla matkarajad
Tegime väikse matka keset tööpäeva Pääsküla rappa… Lootuses, et rahvast pole aga kus sa sellega parkla nii silmini täis, parkida pole praktiliselt mitte kuhugi 😀 😀 Õnneks ikka miski augu leidsime kuhu auto vaevu ära mahtus. Algul mõtlesime, et toho till ae rahvast nagu putru ja liiklus nagu Viru tänaval aga tegelikult polnudki asi nii hull. Seal õige mitu erinevat matkarada, et rahvas oli ilusti lahustunud. Vaatasin, et pajuurvad juba väljas, tea kas miskit kõva külma tuleb enam…
Kuna lumi sadas värskelt ja külma pole olnud siis vesi praktiliselt jääs ei ole. Ühel väiksel tiigil olid pardid täitsa matkaraja servas oma toimetusi tegemas. Inimestest ei teinud väljagi, ilmselt harjunud 😉
Isegi kopraonu on sinna elamise teinud ja nii mõneski kohas näha kuidas ta perega väljas söömas on käinud.
Tegime vähe pikema tiiru ja põikasime metsa alla ka. Lootuses, et ehk näeb mõnda loomakest. Kahjuks ei hakanud ühtki silma kuigi värskeid jänesejälgi oli näha küll. Huvitav, et neid vanu vene sõjaväe jäänukvaremeid on siin metsaalune ikka veel täis. Kuigi mõned kohad kus kunagi barakid olid on ilusti lagedad ja kui ei tea , et seal kunagi midagi oli siis pole aru saada
-
Jaapanlase “tuumavarjend”
Kunagi kahetuhandete alguses mingi ambitsioonikas jaapanlane hakkas keset metsi ehitama miskit konverentsikeskust või tuumavarjendit. Kes seda enam muidugi teab mis see tegelikult olema pidi. Vahepeal see teema täitsa ununenud aga ükspäev oli mingi matkasaade kust see värk vilksamisi läbi käis, siis meenus uuesti see teema. Oli isegi kuskil ajusopis meeles, et KAPO pani sellele üritusele miskipärast käe vahele, vennike tunnistati ebasoovitatavaks isikuks ja saadeti riigist välja 😀 😀 Egas midagi, tuli sportlikust huvist mõte asi oma silmaga ka lõpuks üle vaadata. Nujh sinna ikka andis kohale logistada mööda metsateid. Madala autoga sinna ragistama ei soovita minna, kõht käib vastu maad 😉 Lõpuks jõudsime ikka kohale, ega ehitis ise on küll muljetavaldav aga võsa vahelt väga välja ei paista nii nagu üks varjend olema peabki 😀 Muidugi ehituskvaliteet oli siin ikka kõvasti parem kui tänapäevastel uusarendustel.
Väidetavalt olla siin maa all 2 korrust. No ehk on ka, muidugi siin võiks ka “stebelit” teha 😉 pumbad kohale ja tühjaks… Muidugi siin üksi või pimedas koperdada ei soovita, kui üle ääre alla lajatad siis ilmselgelt omal jõul välja ei saa. Muidugi seda monstrumit vaadates tekkis hulga küsimusi… kuidas see rasketehnika sinna kohale saadi ja see hull kogus betooni. Kuhu see väljakaevatud muld pandi…
Siinsamas läheduses on ka vana talukoht mida meenutab ainult korsten ja paar lagunenud abihoonet. Muidugi huvitav oli tükk maad eemal metsa sees üks baraki moodi hoone. Algul mõtlesingi, et miski barakk aga tegelikkuses oli välipeldik kuhu lausa 10 hädalist korraga asjale mahtus 😀 😀 Iseenesest on see kohake siin päris tsill keset suuri metsi eriti neile kes privaatsust armastavad.
-
Mukri raba
Sai ükspäev ka seal Eidapere lähedal asuv Mukri rabas käidud. Väidetavalt olla see raba tekkinud järve soostumisel umbes 10 000 – 9000 aastat tagasi ja seda peetakse Eesti üheks vanemaks rabaks. Rabas on täitsa kobe laudtee ja vaatetorn. See väike jäänuk mis veel järgi kunagisest järvest on päris huvitava tumeda värviga ja ujuda kannatab seal kah 😉
Tegin paar pilti kah järvekeses kasvavatest lilledest – vesiroosidest. Päris huvitavad pildid said, palja silmaga need nagu sellisena ei paistnudki 😀 😀 Igatahes üks päris huvitav raba ja tasub käimist küll.