-
Dominikaani trip. Tegelik Dominikaan
Et siis natuke seda tavalist elu ka, mis on väljaspool turismipiirkonda. Kui turistipiirkonnad on suht lakutud ilmega, majad ilusad värvilised ja ehitatakse palju. Veidi kaugemad nurgad on selline omamoodi külaelu, pesu kuivatatakse tänava ääres mitte kuskil tagahoovis. Nagu tahaksid naabritele või möödakäijatele eksponeerida. Lihamüük käib tänava äärses putkas. Lihakäntsakad ripuvad konksu otsas 30 kraadise sooja käes. Aga panin tähele, et lihamüük niimoodi käib ainult ennelõunal. Peale lõunat pole lihamüügist haisugi. Kummalisel kombel pole siin kärbseid.
Nagu juba mainisin siis ehitatakse palju, isegi linnud ehitavad siin korruspesad tervele kolooniale 😉 Muidugi ehitusel pole siin päris tellingutest midagi kuuldud. Täiesti tavaline on ehitusjärgus korrusmaja ümber näha suva lauajuppidest kokku klopsitud tellinguid. Aga samas on ehitusel igal matsil kiiver peas 😀 😀
Omaette vaatamisväärsus on siin muidugi muru või teeäärte hooldus. Näiteks tee ääri või siis neljarealise maantee eraldusriba peal niidetakse heina tervete meeskondadega, kes tuuakse hommikul objektile autokastis ja õhtul korjatakse kokku. Ja niitmine käib mitte traktori, niiduki või trimmeriga vaid matšeetega 😀 😀 😀 Tänapäeval vaadata sellist asja kus suured mehed küürutades vehivad matšeetega niita on ikka väga kummaline. Kusjuures selliseid niitjate gruppe on maanteel iga natukese maa tagant. See meenutab veidi meie nõuka aega kus arestantidele anti luuad kätte ja pandi tänavaid pühkima 😀 😀 Hekke pügatakse siin ka matšeetega, huvitav tööriist, sobib kõigeks ilmselt isegi leiva lõikamiseks 😉 Kusjuures huvitav on see, et aedades on valdavalt muru korralikult pügatud aga millega… Kahe nädala jooksul ei näinud mitte kuskil mitte ühtki muruniidukit, trimmereid nägime ainult ühes kohas. Sedagi ainult seal suure kiriku juures pargis.
Nagu eelmises postituses juba mainisin siis turistipiirkonnast väljaspool näeb liikluses kõikvõimalikke ronte. Ja politsei ei pedereeri neid sugugi, inimestel on auto siiski elatusvahend ja sellest saadakse aru.
Kõnniteed on siin samuti omaette fenomen, need on aga enamjaolt pole need kasutatavad. Aia majandus on siin ka imelik, praktiliselt ei näe kohta kus pole mitme meetri kõrgust kiviaeda, võrkaeda või okastraataeda. Okastraataed on ka kõnniteede ääres. Küsisin kohalikelt mis värk selle aiandusega on, öeldi, et see on veel eelmise riigikorra ja karjakasvatuse jäänuk. Lihtne teema, seal kus on aed on eravaldus, kus pole on vaba maa. Valdav enamus majade akendest on trellitatud. selle kohta uurisin ka kohalikelt. Küsisin kas vargaid palju, et trellid igal pool 😀 😀 Öeldi, et kuna on ilgelt palav ja majade akendel pole klaase, siis trellid klaase asendavadki 😉 Prügi on siin palju ja kõikjal, kus vähegi midagi mahajäetut on sinna kohe prügimägi tekib.
Veel on huvitav selline kummaline bardakk, kui aed laguneb siis nii ta ka jääb, kui maanteel sõidetakse mõni märk või alpitõke maha siis see vedeleb ilmselt aastaid ennem kui korrastatakse. Suured lagunenud reklaamtahvlid on tavaline asi.
Kus prügi ei vedele on ainult mõni üksik koht ja seegi seal kus turist käib. Kõik aia tagused, värava esised ja tee ääred on seda paksult täis. Tänavatel võib lausa kohata suuri prügihunnikuid. Kummaline on see, et need eriti ei haise siin ja nagu juba mainisin pole kärbseid. Samas on imelik miks see prügi vedeleb, ei saa öelda, et prügikaste tänaval poleks. Isegi prügiautosid näeb liikumas üsna palju aga prügi on ikka hullult. Turistipiirkonnas on isegi erinevad prügikastid sorteerimiseks.
Ega rannadki erine millegi poolest, kusjuures allolevad pildid on tehtud mitte kuskil nurgatagusel metsikul rannal vaid need on tehtud enamusel kohalikel hotellide ja turistirandadel.
Sama palju kui siin ehitatakse on ka maha jäetud või müügis krunte. Ilmselt siin siiski väga hea elu ei ole. Ja kõikvõimalikud tõlked on siin ikka korralikud naerukohad. Valdav enamus tõlkeid on kas inglise või vene keeles, no kurja kas siis ei suudeta leida mõnda inglast või venelast kes asju õigesti tõlgib, google translator on selleks ikka surm 😀 😀 Veel üks huvitav teema on siin tainodega, need on sealsed kohalikud indiaanlased. Kui nüüd täpsemalt öelda siis olid, tänapäeval neid on üsnagi vähe järgi. Seda taino liidet üritatakse igale poole lisada, seda kohtab nii poodide, kohvikute kui suveniiride nimetuses. Samuti on kõikvõimalikke taino kujukesi igalpool. Iseenesest lahe, et mäletatakse esivanemaid. Aga kogu selle fenomeni juures ei saa aru sellest hullust Kolumbuse kultusest. Kolumbus tõi neile ju ainult hävingut, haiguseid ja orjastamise, aga hull kummardamine käib. Umbes nii nagu meil nõuka ajal Lenin. Huvitav kaua võtab neil massipsühhoosist vabanemine aega? Kogu selle tripi kokkuvõtteks võib öelda, et päris lahe teema oli ja tasus käia, ehk ükspäev lähen veel.
-
Dominikaani trip. Kohalikud kalmistud
Professionaalsest huvist sai üle vaadatud mõned kohalikud kalmistud. Santo Domingos on palju erinevaid kalmistuid, näiteks lisaks kohalikele ka moslemi ja juudi kalmistud. Neid kahjuks tudeerima ei jõudnud, pealinna tripi ajal polnud mahti ja eraldi selleks sinna sügada lähes 300 kiltsa üks ots ei näinud pointi. Seda põnevam oli tutvuda Bavaro ümbruskonna kohalike kalmistutega, neid siin jätkub. Praktiliselt igas vähe suuremas asumis on midagi olemas. Juba varasemalt, enne kalmistutel käimata õnnestus ennast üsnagi kurssi viia kohalike matmiskommetega. Mõnes mõttes süsteem suht sarnane meie omale, plats tuleb rentida. Kui meil näiteks tehakse platsileping olenevalt omavalitsusest 15-25 aastaks, siis tuleb pikendada. Siin saad platsi rentida 5 aastaks, seejärel tuleb renti pikendada ja tasuda uuesti platsimaks. Üldjuhul siis maasse kaevatud hauda ei maeta ega ei kremeerita aga siiski on väheseid erandeid selles osas. Toimib kirstumatus ja maetakse omaloomingulisse hauakambrisse. Hauakambrid on enamuses mitmekordsed, et mahuks ära kogu suguvõsa. Paljud hauakambrid on ehitusjärgus ja seda ilmselt puht praktilises mõttes, vajadusel saab kohe tükikese juurde ehitada. Stiili poolest on need vägagi erinevad. On nii maitsekalt kujundatud ja korralikke kui ka täiesti suvalisi räämas kambreid. Kogu selle asja juures on üks huvitav nüanss. Kui nüüd 5 aasta möödudes platsilepingut ei pikendata siis võetakse kalmistu haldaja poolt hauakamber lahti, kirst ja muu säilinud mudru läheb prügisse ja laiba jäänused põletatakse. Mis tuhaga tehakse ei tea. Vabanenud kamber antakse edasi järgmisele rentnikule. Ühesõnaga võtsin rendiauto ja sõitsin mõned kalmistud läbi, et asi oma silmaga üle vaadata. Nagu aru sain siis siin on enamus surnuaedu nagu meilgi avatud 24 tundi. Kohapeal nähtut on üsna keeruline seletada, seda peab tõesti oma silmaga nägema. Ja eelnevalt saadud info kinnitas kohapealne olukord. Siin tõesti vedeleb päris palju kambritest eemaldatud ja hunnikusse visatud kirste. Hooldus on täiesti kaootiline jne.
Kalmistud kõik piiratud aiaga ja väravad ilusti kinni aga mitte lukus. Samas näiteks väravatega hauakambrid on tabadega kinni.
Käisin vaatasin ka Punta Cana kalmistu üle. Ilmselt see ei ole väga vana vaadates väravaid ja tseremooniamaja. Muidugi tseremoonia maja esise tänava äärekivi värvimine on nii kiiresti pooleli jäänud, et peale värvipurgi on isegi jalatsid maha jäänud 😉 Katoliku usuga riigi kohta oli kalmistukultuur näiteks võrreldes Poolaga ikka väga üllatuslik. Kui Poolas kalmistud üsnagi korras, siis siin seda öelda ei saa. Siinsed kalmistud meenutavad kaootilisuse osas veidi Egiptuses nähtuid, kuigi kui nüüd tähti närida siis Egiptuses oli puhtam.
-
Sooniste mõis ehk vabakäiguvangla
Suvel möödaminnes põikasime korraks sisse Sooniste mõisa. Siis polnud aega kirjutada, nüüd kui hooaeg läbi tuleb see viga parandada. Mnjh hull prügimägi siia ikka maha jäänud. Mõis rajati 17 sajandil. Mõisa viimane omanik enne 1919 aasta võõrandamist oli Hermann von Mohrenschildt. 1905 põles mõis maha ja peale tulekahju ehitati mõisale lisaks kahekordsed külgtiivad. Huvitaval kombel pole selle mõisa kohta interneedumist praktiliselt midagi leida. Väga pealiskaudne inff ainult. 1982 aastal asutati Sooniste mõisa nn vabakäiguvangide koloonia, ametliku nimega JM 422/6. Siin hoiti neid vennikesi kes olid juhuslikult, näiteks traagiliste tagajärgedega liiklusavariisse sattudes kurjategijateks saanud. Koloonia šeffmajandiks oli Sooniste sovhoos, kus vabakäiguvangid tööd said. Mõnel kinnipeetaval olla sinna isegi pere järele tulnud. Tipphetkedel oli Sooniste mõisas või siis avavanglas 116 kohtu poolt suunatud asukat. Vanglas oli toimetamas lisaks vangidele veel 16 ametnikku. Sooniste vangla, ehk siis endine Parandusliku Töö Asunduskoloonia nr 6 lõpetas tegevuse 1996 aastal. Peale seda on kompleks erakätes ja laguneb.
Samas mahajäetuna on veel üllatavalt heas korras. Keldris oli omalajal olnud üsnagi arvestatav saun.
Säilinud on isegi arestikambri rauduksed ja sisustus, korrapidaja kommutaator mõni raudahi jne. Kusjuures üks huvitav tähelepanek, ilmselgelt oli mahajäetud hoone meie külaskäigu ajal asustatud. Seda püüti ilmselt küll kiivalt varjata aga kogenud silm nägi ära värsked elutegevuse jäljed. Mõni kohake oli piinlikult puhtaks pühitud keset muud prügi ja magamisasegi oli olemas 😉 Külaskäigu ajal oli aegajalt kuulda väga ettevaatlikke samme ja kuklakarvad tundsid jälgimist. Huvitav kas mõni endine asukas on siia pesa teinud või mis värk… Kahju, et praegused omanikud lasevad laguneda ilusal majal. Aga eks see ole kombeks, ahnitseda kokku kinnisvara mille haldamisest jõud üle ei käi.
-
Mida kõike ei vedele…
Mõnda aega tagasi sai kirjutatud mida kõike inimesed ei kogu alates prügist ja lõpetades jumal teab millega. Eks kogumine ole lahe ja põnev hobi ning ilmselt on neid inimesi vähe kes midagi kogunud ei ole. Praktiliselt on ju nii, et igal inimesel on ühtteist kodus mida igaks juhuks ära ei visata 😉 Minu kadunud memm tavatses ikka öelda, et 100 aasta pärast võib täi nahka ka vaja minna 😀 😀 Aga kummalisel moel oli ta väga praktiline ega säilitanud asju igaks juhuks kuskil sahtlipõhjas. Kui küsisid mõne asja kohta, miks alles ei hoia, mainis… aga milleks, kabeliaeda kaasa ei võta midagi ning kui enne surma ongi midagi vaja, mida omal ei ole, siis mõnel tuttaval kindlasti on see üle 😉 Ise teema on muidugi prügi kogumine, kahjuks naljakat pole siin midagi. Keegi ei tea ette, mis kiiksud vanas eas välja löövad. Ilmselt leiab igaüks koristuse käigus ühtteist mis omaksete poolt tallele pandud paremaid aegu ootama. Osa selliseid asju saab muidugi muuseumitele jagada ja on inimesi kes asjadele mis sulle tundub prügina rakendust leiavad. Eks meilgi tuleb aegajalt midagi välja. Näiteks on kuidagi vedelema jäänud tutikas mootorsaag koos täislaks rem komplektiga, pole sellises variandis Družbat varem kohanudki.
Täitsa omas pakendis on olemas EW aegne Tartu Telefonivabriku raadio. Ükspäev küll mõtlesin, et paneks käima aga ei viitsinud pusida elektriga. See pole nii nagu tänapäeval, et pistad otsa seina ja töötab. Seal täitsa mitu erinevat pinget vaja ellu äratuseks.
Siis on veel ripakil põnev portatiivne induktsiooniaparaat.
Mõned omapärased tsaariaegsed medaljonid
Orto seepi, nõukaaegne kultuslõhnaõli, õlleankur ja mõned pakid tubakavabrik “Leek” tooteid jne jne. Kui keegi arvab, et tal on nendele vidinatele parem kasutus kui mul siis võib alati ju teemat aretada 😉
-
Baltijets
Sai Narvas üle vaadatud kunagine salajane Baltijetsi tehase adminhoone, enne kui see ümberehitusse läheb. Baltijets ehitati peale II MS kunagise värvivabriku kohale. Tehas oli mõeldud haruldaste muldmetallide tootmisega seotud tehnoloogiate väljatöötamiseks. Nimelt plaanis NLiit hakata Kirde-Eestis kaevandama uraani eesmärgiga kasutada seda aatompommi loomisel ning Narva tehas oligi mõeldud just selleks vajaliku uraani rikastamise tehnoloogia katsetamiseks. Algselt Narva plaanitud uraanirikastuse peatehas kerkis mõned aastad hiljem siiski Sillamäele ja Narva jäi tegutsema tehase filiaalina katselabor. Oma aja kohta maksti siin väga head palka ning tehas ehitas oma töötajatele elumajad. Samas olid tehasel ka omad polikliinikud, puhkekodud, pioneerilaagrid jne. Nõuka ajal oli see tehas salastatud ja nagu ikka sellised asutused omas aadressiks ainult numbrilist postkasti. Pikemalt saab tehase kohta lugeda siit. Linnatänav on siin ümbruses huvitav, keegi on teinud asfaldile põnevaid loomajälgi 😉
Praegu adminhoone praktiliselt tühi kui mitte arvestada Vaba Lava teatrit ja loomeinkubaatorit. Need ruumid asuvad adminhoone esimeses madalas osas. Ruume saab rentida väga hea hinnaga. Siin on olemas isegi meigituba ja mõned hotellitoad näitlejatele. Vanadest tsehhidest on mõningad kasutusel tänapäevalgi aga osad lammutatakse.
Suures adminhoones on säilinud kõik see mis töötajatest töökohale maha jäi. Veidi muidugi segamini keeratud ja kultuuritolmuga kaetud 😉 Oi kurja kus siin on träna. Ilmselt on siin nii mõnelegi puhas kullaauk kui saab kogu siin vedeleva tehnika utiliseerida 😉 Mööbli ja paberi äraveoks tuleb ilmselt tellida kümneid konteinereid.
Osadele korrustele sai omal ajal ainult eriloaga, trepil lausa lukustatav võre ja okastraat. Mida kõike siin ei tehtud alates duššiotsikutest, münditaskutest kuni radiatsiooni ja tuumaenergeetikaga seotud seadmete väljatöötamiseni. NSVL esimesed kooliarvutid “Juku” tulid siit tehasest. Sarnase profiiliga tööstusettevõtteid oli NLiidus üsna vähe – leidus isegi tooteid, mida toodeti ainult Narvas. Hiigelaegadel olla siin töötanud ca 4500 inimest.
Viimasel korrusel on väga korralik vendiruum ja akendest vägev vaade Narvale.
-
Bling-bling, disain, prügi ja muud kummalised trendid
Paar huvitavat asja vahepeal kalmistul silma jäänud. Vanad rehvid, mis peaks olema jäätmejaamas, on rakendust leidnud hauaplatsidel vaasidena. Minu meelest näevad uhkete graniidist hauasammaste taustal välja kuidagi eriti magedana. Võibolla on tegu mingite moodsate disainelementidega, millest meie ei jaga midagi….
Vot sellist blingi pole varem veel näinud 😀 😀 Ilmselt mingi moodne kohalik kunst. Muidugi hullult riivab silma see vanade kasutatud kahhelplaatide ja muu koduse kasutatud rämpsu kalmistule vedamine ja platsidele paigaldus. Nende koht võiks nüüd küll prügimäel olla. Pilte ei hakka panema, neid on blogis varasemast juba küllalt. Aga eks see näitab suhtumist, ju siis kadunukesed polnud rohkem väärt… Sama teema on näiteks vanade küünaldega, kuidagi eriti raske on neid lähimasse prügikasti viia. Lihtsam ju naaberplatsi hekki sokutada.
Üks väike anekdoot jutu jätkuks 😉 Moissei müüb Odessa turul tomateid. Tuleb klient ja küsib mitu tomatit on? Moissei vastu, et viis tükki. Klient räägib, paki sisse, võtan kõik ära. Moissei vastu, ei saa kõiki, mida ma siis pärast müün.
Anekdoot anekdoodiks aga selline situatsioon juhtus päriselt ja seda nüüd 21 sajandil 😀 Nimelt astusin sisse ühte Raplamaal hauakive tegevasse firmasse sooviga osta hauaplaatide aluseid. Küsin kas on ja mis maksavad. Vastuseks tuli – on ja hind selline… Ütlen, väga hea, andke mulle 10 tükki. Ja siis märgati mu autol hauahoolduse reklaami ning jutt muutus kohe halaks. Oi teate, me ikka nii eraldi ei müü, vaid ainult koos paigaldusega jne. Ütlesin, et ok, paigaldage mulle siis neid 10 tükki autosse. Siis hakkas teine hala, et noh, kui ma teile nüüd ära müün, mida ma siis pärast müün 😀 😀 Ja kusjuures nii jabur kui see ka ei ole, mulle neid ei müüdudki. Kusjuures olen neid sealt varasemalt mitmel korral ostnud mitme kaupa ning pole mingit kobinat olnud, et müüme ainult koos paigaldusega. Neil kordadel muidugi polnud autol reklaami ka 😉
Siit moraal sinna kontorisse ei tohi teenusepakkujana minna. Mis te arvate, kas peale sellist kummalist intsidenti ma lähen sinna veel… või soovitan mõnele seda kivitöökoda. Kusjuures ostan väga tihti üle Eesti analoogsetest kohtadest tarvikuid ja mitte kuskil pole probleemi olnud, et konkurent. Pigem on sõbralik suhtumine ja saab lisaks kaasa kasulikke soovitusi.
-
Tori – Sindi
Sai veidi Pärnumaal luusitud. Tori kandis liblikad juba lendavad ja kohalikud hoolitsevad usinasti lindude üürikorterite eest. Vana maha ja uus asemele, igati teretulnud teema.
Plaanisime külastada Tori põrgut ka aga kus sa sellega. Loodus on siin meisterdanud rüsijääst terved suured kuhjad. Üle nende turnima ei viitsinud hakata, eks külastame uuesti suve poole.
Tori põrgu teises otsas, ütleme siis nii, et surnuaiast päris kaugel vedeleb hulgaliselt tühje küünlatopse. Linnud on need laiali vedanud ja auklikuks nokkinud, ei tea mida nad sealt seest otsinud on… Ilmselgelt on siin mõtlemisainet kas on mõistlik kasutada plasttopsides küünlaid kalmistutel. Eriti veel kui nad jäävad haudadele vedelema kuudeks, enne kui keegi viitsib need ära koristada. Linnud söövad plasti ja tuul lennutab neid kõikjale…..
Vaatasime üle selle Sindi paisu üllitise kah. Vahel ikka mõtlen mis kuramuse valu ajab pimedusega löödud aktiviste kõike lammutama. Miski haige tähelepanuvajadus või mis? Aastakümnetega on asi juba paika loksunud aga siis ärkab mõni ja arvab, et kõik on sitt. Üks kala on probleem aga tuhanded jõekarbid jne ei ole probleem… Huvitav, et mujal maailmas sellist jura väga ei kohta. Suhtutakse asja ikka mõistusega mitte idiootliku aktivismiga. Huvitav millal minnakse kangiga Keila-Joa joa kallale, kala ei pääse ju kudema 😀 😀
Selline see kunagine üle 100 aasta seisnud pais tänapäeval välja näebki.
-
Ausambad, mälestusmärgid ja muud põnevad asjad kalmistutel
Terve möödunud suvi sai toimetatud mööda erinevaid kalmistuid ja eks nii mõndagi huvitavat jäi silma.
Päris palju poleemikat ja kummalisi sõnavõtte on liikvel ausammaste osas, eriti praegusel segasel ajal. Et umbes kõik nõukaaja või II MS mälestussambad tuleks purustajasse saata. Jh ok, mõnes mõttes nõus, Lenin tõesti ei pea igas pargis olema, õnneks neid enam ei ole ka. Aga milles näiteks surnud süüdi on…. Neid ei pea sugugi kartma, pigem tuleb karta elavaid. Ütleks, et ainult nõrgad ja arad võitlevad surnutega, need ei hakka vastu. Katsume nüüd säilitada kainet mõistust. Väga paljudel kalmistutel näeb kõrvuti nii vabadussõja kui ka II MS langenute ühishaudu, kuhu siis veel neid matta kui mitte kalmistule. Ma ei kujuta väga ette kui nüüd hakata neid valikuliselt buldooseriga siluma. Iseenesest on seda ajaloos juhtunud nii meil kui mujal maailmas küll ja küll, näiteks Tallinn, Narva jne. Nii mõneski pargis jalutatakse koera nö kalmistul, sest võimul olev režiim arvas, et kohe mitte ei saa sellist kalmistut olla. Hauatähised löödi puruks ning veeti täiteks, plats traktoriga siledaks ja puud peale… Selliseid täiteks veetud hauatähiste tükke võib tänapäevalgi näha näiteks linnahalli ja sadama kandis, mõnelt loeb isegi nimefragmente välja.