• Tripid

    Sooniste mõis ehk vabakäiguvangla

    Suvel möödaminnes põikasime korraks sisse Sooniste mõisa. Siis polnud aega kirjutada, nüüd kui hooaeg läbi tuleb see viga parandada. Mnjh hull prügimägi siia ikka maha jäänud. Mõis rajati 17 sajandil. Mõisa viimane omanik enne 1919 aasta võõrandamist oli Hermann von Mohrenschildt. 1905 põles mõis maha ja peale tulekahju ehitati mõisale lisaks kahekordsed külgtiivad. Huvitaval kombel pole selle mõisa kohta interneedumist praktiliselt midagi leida. Väga pealiskaudne inff ainult. 1982 aastal asutati Sooniste mõisa nn vabakäiguvangide koloonia, ametliku nimega JM 422/6. Siin hoiti neid vennikesi kes olid juhuslikult, näiteks traagiliste tagajärgedega liiklusavariisse sattudes kurjategijateks saanud. Koloonia šeffmajandiks oli Sooniste sovhoos, kus vabakäiguvangid tööd said. Mõnel kinnipeetaval olla sinna isegi pere järele tulnud. Tipphetkedel oli Sooniste mõisas või siis avavanglas 116 kohtu poolt suunatud asukat. Vanglas oli toimetamas lisaks vangidele veel 16 ametnikku. Sooniste vangla, ehk siis endine Parandusliku Töö Asunduskoloonia nr 6 lõpetas tegevuse 1996 aastal. Peale seda on kompleks erakätes ja laguneb.

    Samas mahajäetuna on veel üllatavalt heas korras. Keldris oli omalajal olnud üsnagi arvestatav saun.

    Säilinud on isegi arestikambri rauduksed ja sisustus, korrapidaja kommutaator mõni raudahi jne. Kusjuures üks huvitav tähelepanek, ilmselgelt oli mahajäetud hoone meie külaskäigu ajal asustatud. Seda püüti ilmselt küll kiivalt varjata aga kogenud silm nägi ära värsked elutegevuse jäljed. Mõni kohake oli piinlikult puhtaks pühitud keset muud prügi ja magamisasegi oli olemas 😉 Külaskäigu ajal oli aegajalt kuulda väga ettevaatlikke samme ja kuklakarvad tundsid jälgimist. Huvitav kas mõni endine asukas on siia pesa teinud või mis värk… Kahju, et praegused omanikud lasevad laguneda ilusal majal. Aga eks see ole kombeks, ahnitseda kokku kinnisvara mille haldamisest jõud üle ei käi.

  • Muu värk

    Mida kõike ei vedele…

    Mõnda aega tagasi sai kirjutatud mida kõike inimesed ei kogu alates prügist ja lõpetades jumal teab millega. Eks kogumine ole lahe ja põnev hobi ning ilmselt on neid inimesi vähe kes midagi kogunud ei ole. Praktiliselt on ju nii, et igal inimesel on ühtteist kodus mida igaks juhuks ära ei visata 😉 Minu kadunud memm tavatses ikka öelda, et 100 aasta pärast võib täi nahka ka vaja minna 😀 😀 Aga kummalisel moel oli ta väga praktiline ega säilitanud asju igaks juhuks kuskil sahtlipõhjas. Kui küsisid mõne asja kohta, miks alles ei hoia, mainis… aga milleks, kabeliaeda kaasa ei võta midagi ning kui enne surma ongi midagi vaja, mida omal ei ole, siis mõnel tuttaval kindlasti on see üle 😉 Ise teema on muidugi prügi kogumine, kahjuks naljakat pole siin midagi. Keegi ei tea ette, mis kiiksud vanas eas välja löövad. Ilmselt leiab igaüks koristuse käigus ühtteist mis omaksete poolt tallele pandud paremaid aegu ootama. Osa selliseid asju saab muidugi muuseumitele jagada ja on inimesi kes asjadele mis sulle tundub prügina rakendust leiavad. Eks meilgi tuleb aegajalt midagi välja. Näiteks on kuidagi vedelema jäänud tutikas mootorsaag koos täislaks rem komplektiga, pole sellises variandis Družbat varem kohanudki.

    Täitsa omas pakendis on olemas EW aegne Tartu Telefonivabriku raadio. Ükspäev küll mõtlesin, et paneks käima aga ei viitsinud pusida elektriga. See pole nii nagu tänapäeval, et pistad otsa seina ja töötab. Seal täitsa mitu erinevat pinget vaja ellu äratuseks.

    Siis on veel ripakil põnev portatiivne induktsiooniaparaat.

    Mõned omapärased tsaariaegsed medaljonid

    Orto seepi, nõukaaegne kultuslõhnaõli, õlleankur ja mõned pakid tubakavabrik “Leek” tooteid jne jne. Kui keegi arvab, et tal on nendele vidinatele parem kasutus kui mul siis võib alati ju teemat aretada 😉

  • Tsill

    Baltijets

    Sai Narvas üle vaadatud kunagine salajane Baltijetsi tehase adminhoone, enne kui see ümberehitusse läheb. Baltijets ehitati peale II MS kunagise värvivabriku kohale. Tehas oli mõeldud haruldaste muldmetallide tootmisega seotud tehnoloogiate väljatöötamiseks. Nimelt plaanis NLiit hakata Kirde-Eestis kaevandama uraani eesmärgiga kasutada seda aatompommi loomisel ning Narva tehas oligi mõeldud just selleks vajaliku uraani rikastamise tehnoloogia katsetamiseks. Algselt Narva plaanitud uraanirikastuse peatehas kerkis mõned aastad hiljem siiski Sillamäele ja Narva jäi tegutsema tehase filiaalina katselabor. Oma aja kohta maksti siin väga head palka ning tehas ehitas oma töötajatele elumajad. Samas olid tehasel ka omad polikliinikud, puhkekodud, pioneerilaagrid jne. Nõuka ajal oli see tehas salastatud ja nagu ikka sellised asutused omas aadressiks ainult numbrilist postkasti. Pikemalt saab tehase kohta lugeda siit. Linnatänav on siin ümbruses huvitav, keegi on teinud asfaldile põnevaid loomajälgi 😉

    Praegu adminhoone praktiliselt tühi kui mitte arvestada Vaba Lava teatrit ja loomeinkubaatorit. Need ruumid asuvad adminhoone esimeses madalas osas. Ruume saab rentida väga hea hinnaga. Siin on olemas isegi meigituba ja mõned hotellitoad näitlejatele. Vanadest tsehhidest on mõningad kasutusel tänapäevalgi aga osad lammutatakse.

    Suures adminhoones on säilinud kõik see mis töötajatest töökohale maha jäi. Veidi muidugi segamini keeratud ja kultuuritolmuga kaetud 😉 Oi kurja kus siin on träna. Ilmselt on siin nii mõnelegi puhas kullaauk kui saab kogu siin vedeleva tehnika utiliseerida 😉 Mööbli ja paberi äraveoks tuleb ilmselt tellida kümneid konteinereid.

    Osadele korrustele sai omal ajal ainult eriloaga, trepil lausa lukustatav võre ja okastraat. Mida kõike siin ei tehtud alates duššiotsikutest, münditaskutest kuni radiatsiooni ja tuumaenergeetikaga seotud seadmete väljatöötamiseni. NSVL esimesed kooliarvutid “Juku” tulid siit tehasest. Sarnase profiiliga tööstusettevõtteid oli NLiidus üsna vähe – leidus isegi tooteid, mida toodeti ainult Narvas. Hiigelaegadel olla siin töötanud ca 4500 inimest.

    Viimasel korrusel on väga korralik vendiruum ja akendest vägev vaade Narvale.

  • Muu värk,  Viimne puhkepaik

    Bling-bling, disain, prügi ja muud kummalised trendid

    Paar huvitavat asja vahepeal kalmistul silma jäänud. Vanad rehvid, mis peaks olema jäätmejaamas, on rakendust leidnud hauaplatsidel vaasidena. Minu meelest näevad uhkete graniidist hauasammaste taustal välja kuidagi eriti magedana. Võibolla on tegu mingite moodsate disainelementidega, millest meie ei jaga midagi….

    Vot sellist blingi pole varem veel näinud 😀 😀 Ilmselt mingi moodne kohalik kunst. Muidugi hullult riivab silma see vanade kasutatud kahhelplaatide ja muu koduse kasutatud rämpsu kalmistule vedamine ja platsidele paigaldus. Nende koht võiks nüüd küll prügimäel olla. Pilte ei hakka panema, neid on blogis varasemast juba küllalt. Aga eks see näitab suhtumist, ju siis kadunukesed polnud rohkem väärt… Sama teema on näiteks vanade küünaldega, kuidagi eriti raske on neid lähimasse prügikasti viia. Lihtsam ju naaberplatsi hekki sokutada.

    Üks väike anekdoot jutu jätkuks 😉 Moissei müüb Odessa turul tomateid. Tuleb klient ja küsib mitu tomatit on? Moissei vastu, et viis tükki. Klient räägib, paki sisse, võtan kõik ära. Moissei vastu, ei saa kõiki, mida ma siis pärast müün.

    Anekdoot anekdoodiks aga selline situatsioon juhtus päriselt ja seda nüüd 21 sajandil 😀 Nimelt astusin sisse ühte Raplamaal hauakive tegevasse firmasse sooviga osta hauaplaatide aluseid. Küsin kas on ja mis maksavad. Vastuseks tuli – on ja hind selline… Ütlen, väga hea, andke mulle 10 tükki. Ja siis märgati mu autol hauahoolduse reklaami ning jutt muutus kohe halaks. Oi teate, me ikka nii eraldi ei müü, vaid ainult koos paigaldusega jne. Ütlesin, et ok, paigaldage mulle siis neid 10 tükki autosse. Siis hakkas teine hala, et noh, kui ma teile nüüd ära müün, mida ma siis pärast müün 😀 😀 Ja kusjuures nii jabur kui see ka ei ole, mulle neid ei müüdudki. Kusjuures olen neid sealt varasemalt mitmel korral ostnud mitme kaupa ning pole mingit kobinat olnud, et müüme ainult koos paigaldusega. Neil kordadel muidugi polnud autol reklaami ka 😉

    Siit moraal sinna kontorisse ei tohi teenusepakkujana minna. Mis te arvate, kas peale sellist kummalist intsidenti ma lähen sinna veel… või soovitan mõnele seda kivitöökoda. Kusjuures ostan väga tihti üle Eesti analoogsetest kohtadest tarvikuid ja mitte kuskil pole probleemi olnud, et konkurent. Pigem on sõbralik suhtumine ja saab lisaks kaasa kasulikke soovitusi.

  • Tripid,  Tsill

    Tori – Sindi

    Sai veidi Pärnumaal luusitud. Tori kandis liblikad juba lendavad ja kohalikud hoolitsevad usinasti lindude üürikorterite eest. Vana maha ja uus asemele, igati teretulnud teema.

    Plaanisime külastada Tori põrgut ka aga kus sa sellega. Loodus on siin meisterdanud rüsijääst terved suured kuhjad. Üle nende turnima ei viitsinud hakata, eks külastame uuesti suve poole.

    Tori põrgu teises otsas, ütleme siis nii, et surnuaiast päris kaugel vedeleb hulgaliselt tühje küünlatopse. Linnud on need laiali vedanud ja auklikuks nokkinud, ei tea mida nad sealt seest otsinud on… Ilmselgelt on siin mõtlemisainet kas on mõistlik kasutada plasttopsides küünlaid kalmistutel. Eriti veel kui nad jäävad haudadele vedelema kuudeks, enne kui keegi viitsib need ära koristada. Linnud söövad plasti ja tuul lennutab neid kõikjale…..

    Vaatasime üle selle Sindi paisu üllitise kah. Vahel ikka mõtlen mis kuramuse valu ajab pimedusega löödud aktiviste kõike lammutama. Miski haige tähelepanuvajadus või mis? Aastakümnetega on asi juba paika loksunud aga siis ärkab mõni ja arvab, et kõik on sitt. Üks kala on probleem aga tuhanded jõekarbid jne ei ole probleem… Huvitav, et mujal maailmas sellist jura väga ei kohta. Suhtutakse asja ikka mõistusega mitte idiootliku aktivismiga. Huvitav millal minnakse kangiga Keila-Joa joa kallale, kala ei pääse ju kudema 😀 😀

    Selline see kunagine üle 100 aasta seisnud pais tänapäeval välja näebki.

  • Viimne puhkepaik

    Ausambad, mälestusmärgid ja muud põnevad asjad kalmistutel.

    Terve möödunud suvi sai toimetatud mööda erinevaid kalmistuid ja eks nii mõndagi huvitavat jäi silma. Päris palju poleemikat ja kummalisi sõnavõtte on liikvel ausammaste osas, eriti praegusel segasel ajal. Et umbes kõik nõukaaja või II MS mälestussambad tuleks purustajasse saata. Jh ok, mõnes mõttes nõus, Lenin tõesti ei pea igas pargis olema, õnneks neid enam ei ole ka. Aga milles näiteks surnud süüdi on…. Neid ei pea sugugi kartma, pigem tuleb karta elavaid. Ütleks, et ainult nõrgad ja arad võitlevad surnutega, need ei hakka vastu. Katsume nüüd säilitada kainet mõistust. Väga paljudel kalmistutel näeb kõrvuti nii vabadussõja kui ka II MS langenute ühishaudu, kuhu siis veel neid matta kui mitte kalmistule. Ma ei kujuta väga ette kui nüüd hakata neid valikuliselt buldooseriga siluma. Iseenesest on seda ajaloos juhtunud nii meil kui mujal maailmas küll ja küll, näiteks Tallinn, Narva jne. Nii mõneski pargis jalutatakse koera nö kalmistul, sest võimul olev režiim arvas, et kohe mitte ei saa sellist kalmistut olla. Hauatähised löödi puruks ning veeti täiteks, plats traktoriga siledaks ja puud peale… Selliseid täiteks veetud hauatähiste tükke võib tänapäevalgi näha näiteks linnahalli ja sadama kandis, mõnelt loeb isegi nimefragmente välja.

    Kusjuures Tallinnas Kaitseväe kalmistul polnud ise veel käinudki, kuigi siinsamas kõrval Siselinna kalmistul haudu korrastatud hulgaliselt. Suvel sai see ka üle vaadatud, väga ilus ja heas korras kalmistu. Vaatasin, et väga paljud hauatähised on puhastatud ja osad veel tegemisel. Palju poleemikat tekitanud Aljoša vaatasin ka üle, minumeelest täiesti õige koht sellisele mälestusmärgile. Kuigi kisatakse, et nõukavärk, jah tõesti on nõukavärk aga võiks ju natuke tahvlit mälestusmärgil ka lugeda… Kui nüüd norida, et sõdur okupantide vormis… ja mis siis. Ajaloost on nõrkemiseni teada kodumaa kaitsjaid kes võitlesid vales vormis. Selga pandi see mida parasjagu võtta oli. Paljud eestlased vabadussõjaski sõdisid nt tsaariarmee vormis ja kui vabadussõja monumente vaatame võiks ka tüli norida. Las nad nüüd olla nii nagu on, see on osa ajaloost. Kas me oleme tõesti nii väetid, et suudame võidelda ainult surnutega….

    Lisaks tavalistele metallristidele leiab veel nii mõneltki kalmistult päris erilisi riste. Huvitav kas mõni restauraator ei tahaks kätt proovida mõne sellise haruldase risti taastamisega. Muidugi müts maha nende ees, kes on lasknud tänapäeval teha mõne ägeda risti oma lähedaste hauaplatsile. Ikka leian veel päris põnevaid metallaedu, kuigi omastarust enamuse kalmistuid läbi käinud

    Ühed põnevad asjad minu jaoks on ka metallpärjad. Kahjuks on neid säilinud väga vähe. Aga ühel väiksel kalmistul nägin nende metallpärgade taaselustamist. Küll moodsamal moel aga vägagi äge lahendus. Kesta sees on kasutatud täiesti tavalisi taldrikuid millele pilt peale tehtud.

    Eks huvitavaid lahendusi leiab ka hauaplaatide ja piirete näol. Näiteks klaasist hauaplaat nägi omamoodi lahe välja ja ega hammasrattast küünlajalg kehvem lahendus polnud. Maakivide peale liimitud valged kivid piirdeks pole ka paha variant. Kui varasemalt leidsin ühelt kalmistult õige mitu vahtplastist hauaplaati siis mõtlesin, et nüüd küll igasuguseid plaate nähtud aga võta näpust. Leidsin ühe plekist hauaplaadi mis pealt emailitud nagu omaaegsed tänavasildid.

    Nii mõndagi huvitavat avastasin kiviristidel. Pole varem väga täheldanud neil selliseid trips-traps-trull stiilis meistrimärke. Vanematel kalmistutel, eriti seal Lõuna – Eesti kandis on üsnagi tavaline isolaatorist vaas. Hea lihtne lahendus. Ida – Virumaa kandis on jälle üsna tavaline kaevanduspuurist kas rist või hauapiire. Samuti on sealkandis tavaline platsidel numeratsioon. Leidsin puht juhuslikult ka Tallinnas Siselinna kalmistul ühe sellise puu külge löödud numbri. Muidugi üks väga eriline vaas hakkas silma, pole kuskil kalmistul varem kohanud mürsust tehtud vaasi.

    Eks vanasti tehti piirdeid ikka sellest mis parasjagu kätte saadi või kuskilt üle jäi. Eterniit ja tellised oli üsna tavaline, aga näeb ka näiteks klaasplokke. Möödunud hooajal renoveerisin ühte platsi kus varasemalt oli olnud ahjupottidest piire, pole varem sellist kohanudki. Turbapätsidest piire oli ka päris huvitav piirde lahendus, seda pole ka varem kohanud. Iseenesest ju vägagi looduslik materjal. Muidugi on ka üks huvitav fenomen, mille pointist pole siiani aru saanud. Milleks peab paekivi betooniga müüriks laduma…. Paekivi on niisama väga hea laduda ja kui mõni kivi katki läheb siis lihtne üksikut kivi vahetada. Müürina laotuna lammutad ühe kivi vahetuseks pool piiret ära. Teine kummaline fenomen on paekivi üle värvimine… Sellist ülevärvimise teemat kohtab väga tihti venelaste hulgas. Ei tea miks seda tehakse, kas määrdumise varjamiseks või ongi selline ilumeel. Isegi minult on korduvalt küsitud kas ma betoonpiiret üle värvin, no kahjuks või õnneks, ei värvi. Värvimise asemel võiks pigem puhtaks pesta. Minu meelest naturaalne kivi on palju ilusam aga eks see ole maitse asi.

    Ei taha kohe kuidagi paraneda see platsihooldus. Aina rohkem ja rohkem näeb hooldamata platse.

    Sellisest prügistamisest ei saa samuti kohe kuidagi aru. All toodud piltide puhul on jäätmejaam linnulennult 100 meetri kaugusel ja seal võetakse tasuta jäätmeid vastu. Aga ikka on vaja sokutada kuskile põõsa alla või kalmistu aia taha. Ikka on veel paljudel veres see nõukaaegne mentaliteet… kõik rämps käib põõsa alla.

  • Muu värk,  Tripid,  Tsill

    Egiptuse trip. Sharmi nurgatagused.

    Ega koguaeg saa mööda peatänavat käia, siis ei näe midagi. Kolistasime natuke vanalinna nurgatagustes. Elu nagu elu ikka ainult, et jube räpane. Rämps ja prügi vedeleb igalpool. Kusjuures tundub, et vesi küll olemas majades aga pesu pestakse ikka pesukausis käsitsi. Vähemalt paaris kohas jäi see variant silma. Nurga taga näeb seda päris elu ja eks mõni loomakegi hakkab silma peale koerte ja kasside.