• Viimne puhkepaik

    Uus tiir kalmistutel

    Nonii tegemisi on kogunenud juba niipalju, et tuleb teha mitu pikemat töösõitu. Esimeseks pikemaks sõiduks võtsime kiiremad ja kergemad tööd, et saaks natuke ringi ka vaadata. Jüris ja Kosel pole eriti midagi ringi luusida, paar küünalt ära ja minekut. Natuke pikemalt luusisime Järva – Madise kiriku ümbruses. Ma polegi siin varem luusinud, nüüd sai selle vea parandada. Järva-Madise kirik olla pühitsetud evangelist Matteusele, kuigi kihelkonna nimi oli algselt hoopis Goldenberg. 14. sajandi alguses oli Hoyer von Goldenberg Saksa Ordu Järva foogt, ilmselt oli ta nii kiriku kui kihelkonna rajajaks. Pühakoda ehitati käidavasse kohta, Albust Paidesse suunduva tee äärde, kuhu võisid kokku joosta ka kohalikud teed. Järva foogt oli ka 15. sajandi algul rajatud kivikiriku ehitaja. Sellele viitab kooriruumi päiskivi, millel on liiliatega ümbritsetud ristiga vapp. Kuigi pole teada, kas rist oli musta värvi aga kahtlust pole, et tegemist on Saksa Ordu vapiga. Liilia oli ordu kaitse-pühaku Neitsi Maarja sümbol ja Järva foogt kasutas seda oma pitsatil keskse kujundus-elemendina. 19. sajandil valmis kiriku läänetorn. Sellest on saanud oluline osa Tammsaare teostes. Kirikusse sisse küll ei saanud aga resti vahelt sai piiluda. Tundub teine päris edev olevat. Siinsamas on ka päris palju põnevaid varemeid, mis otstarve neil on ei tea. Siin kirikuaias on ka hulganisti kohalike mõisnike kabeleid. Siinsamas on veel vabadussõja ausammas. Pikalt luusida polnud aega natuke vaja tööd ka teha 😉

    Järva – Madise vana kalmistu oli järgmine sihtpunkt. Üks plats oli vaja korda teha aga ei leidnud kuidagi üles. Selline põnev juhatus oli, et väravast sisse ja ristmikust paremale ja siis ca 10 meetri pärast on vasakul pool plats. Nujh ristmikke siin jätkus aga õnneks polnud kalmistu suur 😉 Üles ikka ei leidnud, tegelikult käisin mitu korda platsist mööda aga ei jaganud ära….. Nimi ei klappinud. Tuli välja, et tellija kirjutas nime valesti. Pole hullu lõpuks leidsime üles ja tegime korda. See kalmistu on muidugi natuke kuulus ka. Siia on maetud Tammsaare vanemad aga kuulus pole selle pärast. Vaid ikka miski kummalise tembu pärast kus vallavalitsus lasi tuimalt asja lagedaks lükata “kännujuurimise” nime all. Sellest saab lugeda siit. Ja veel üks huvitav asi oli…. hullult oli kalmistul puravikke.

    Vahepeal sai külastatud veel paari pisikest kalmistut ja platsid korda tehtud. Lõpuks olime otsaga Hallistes, siin on päris äge punane kirik ja bussijaam. Ükspäev uurin seda kirikut lähemalt.

    Halliste kalmistu on juba suht tuttav kohake, õige mitmeid platse siin renoveerimas ja hooldamas käinud. Seekord ka paar väikest hooldust ja paar ülevaatamist hinnapakkumise jaoks ja tuld edasi järgmisse kohta.

    Helme kalmistu on ka üks päris äge kohake nagu Helme kalmistu. Siin näeb ka kõikvõimalikke riste ja piirdeaedu. Muidugi päris palju hooldamata haudade sildikesi hakkas silma, siin pole nad muidugi kiiskavalt kollased vaid väiksed tagasihoidlikud tahvlikesed.

    Helme kalmistul näeb ka kõikvõimalikke pronkskujukesi ja puust mesikäppa nägi ka 😉 Kui asjad aetud võtsime suuna Valgale. Seal oli ka vaja paar asjatoimetust.

    Valga kalmistul oli kohe paar head näidet miks ei ole hea valada betoonist hauapiiret kõrghaljastuse all. Puud kasvavad suureks ja lõhuvad kõik piirded ära. Kõrghaljastuse all on otstarbekas kas nn. “lego” või murupiirdega plats. Igal kalmistul on midagi isemoodi. Tavaliselt on selleks igasugused huvitavad ristid. Siin jäi ka mõni selline omamoodi rist silma. Muidugi ei saa märkimata jätta ühte hauapiiret kus lõvid hoidsid kette. Tavaliselt on piirdeks ikka sellisel puhul üks kett aga siin ikka kohe 3 rida ketti. Väga äge nägi välja. Aga siit edasi enam toimetada ei jaksanud kobisime Annimatsile kotile, et hommikul vaikselt jätkata.

    Hommikul väike töö Sangaste kalmistul, siin oli erinevaid vanu riste ikka päris palju, mida mujal pole näinudki. Paar metallaeda oli ka siin taastatud. Ühel jäi silma isegi moodne Vasara lukusüdamik 😉 Kui siin asjad aetud võtsime suuna kodupoole tagasi aga mitte otse vaid ikka väikse ringiga 😉

    Otepää kalmistul jäi silma paar natuke teistsugust piirdeaeda, siin väga pikalt luusida polnud aega, veel paar kohta on vaja üle vaadata õhtuks.

    Tartu Pauluse kalmistule oli samuti asja. Siin hakkas ka kohe eriti palju silma hooldamata hauaplatside silte, ometigi kalmistu ju keset linna kõik käe jala juures. Siin II MS mälestusmärk kah keset kalmistut. Siin on huvitav see, et hullult on igasugu kujukesi aga samas on need päris ägedad. Kui asjatoimetused aetud kimasime Laiuse poole

    Laiuse kalmistul oli ka päris palju hooldamata haudade silte. Neid jäi silma pea igal nurgal. See ka selline huvitav kalmistu millel tasub luusida. Kõikvõimalikke erinevaid ristikesi ja muud näeb siin. Ja tavatult palju on siin näha kuidas loodus teeb oma tööd. nii mitmedki piirded on puud omale võtnud. Kui siin asjad aetud jäi veel paar kohakest läbi käia ja saabki ringiga koju.

    Järgmine peatus oli Kodavere kalmistu, see on ka hirmus vana kalmistu. Toimetasime asjad ära ja vaatasime veidi ringi. Väga vana kalmistu kohta oli see väga avar ja sirgete ridadega kalmistu. Ei mingit kaootilisust. Kiriku juures jäi silma äge kemps, triibuline nagu piiripunkt kahju, et sisse ei näinud… Tabalukk oli ees. Nüüd jäi veel selle korra viimane punkt, siis saab koju.

    Vot Jõhvi kalmistul näeb ka põnevaid riste. Algul vaatasin, et hullult spiraalmotiividega riste ja värke aga ei saanud pihta mis värk on. Aga pärast jagasin ära…. kaevandus ju… Puuridest tehtud ristid, igati praktiline kasutusala. Jõhvis on ka päris äge urnisein, pole sellist kuskil mujal näinudki.

    Nii, selleks korraks said väiksemad tööd tehtud, järgmise tiiruga niipalju teha ei jõua. Siis tulevad platside renoveerimised.

  • Tripid

    Ruhja – Võnnu

    Ükspäev sattusin ühe lastegrupi vedajana vanadele Eesti aladele luusima. Eesmärk oli käia Ruhja jäätisetehases ja Võnnu ordulinnuses. Ruhja jäätisetehasest polnud ma varem kuulnudki, asus see vanas traditsioonidega piimatööstuses. Algul mõtlesin kas ma viitsin lastega kaasa minna aga samas muud tarka ka paari tunniga seal niisama tiksuda ei viitsinud. Tehases lapsed läksid ekskursiooniga jäätiseliine vaatama, ma ütlesin, et ei taha neid vaadata. Sellepeale suunati mind kohe teisele korrusele demosaali ja öeldi, et tunne ennast nagu kodus, kõik saalis on maitsmiseks. Lapsed pidid ka ringiga sinna jõudma lõpuks. OH SA POISSSSSS mida kõike seal oli…. Riiulitel erinevad vahvlitopsid jne, külmikud täis nii pulgajäätist kui ka lahtist jäätist. Eks ma siis maitsesin neid jäätiseid niipalju kui jaksasin 😀 😀 Jäätised oli oma paarkümmend erinevat ja maitsesid ikka super hästi. Ütleks, et meie Premia ja Balbiino on nende jäätiste kõrval ikka väga rämps. Kahju, et meil poodides neid jäätiseid ei ole. Maitsesin jäätiseid oma tunnikese uhkes üksinduses. Lõpuks jõudsid lapsed ka sinna saali ja lendasid jäätistele peale nagu hävituslennukid 😀 😀 Giidilt kuulsin, et nende jäätis tehakse eranditult naturaalsest piimast, millest enamus ostetakse kokku Eestist. Küsisin kas kohalikku piima ei jätku või? Öeldi, et jätkub ja jääb ülegi aga Eesti piim pidi olema kvaliteetsem. Uurisin lähemalt kas neid saab külastada ka ilma grupita. Väidetavalt ette helistades pidi saama demosaali külastada ka ilma grupita, siis maksab visiit 3€ ja saab kohapeal maiustada niipalju kui jaksad. Kes sinnakanti satub soovitan igaljuhul käia ja maitsta päris jäätist.

    Kui jäätisetehase ekskursioon läbi liikusime edasi Võnnu. Võnnus oli programmis külastada ordulinnust ja pärast oli ka tiba vaba aega linnas luusimiseks. Võnnu ordulinnus on huvitav seetõttu, et seal on vana ja uus loss koos. Ordulinnuses oli lastel põnevust küllaga, sai vanglasse ronida ja laternaga mööda pimedat keerdtreppi torni ronida. Linnuses on veel igasugu muid hooajalisi tegevusi, hoovis paikneb köögiaed, kus suvehooaja nädalalõppudel ootab külastajaid aednik, kes jutustab teile aias kasvavatest taimedest. Muistses sepatöökojas saab meister Daumants Kalniņši juhendamisel tutvuda muistsete läti sepatöödega, õppida pronks- ja hõbeehete tähendust ja kandmiskombeid ja sisse elada muistse ehtekandja rolli, proovides selga erinevaid ehtekooslusi. Suvehooaja nädalalõppudel (reedel, laupäeval, pühapäeval) saab osaleda keskajaharrastustekeskuse poolt pakutavates keskajategevustes, mis aitavad rikastada külastuskäiku meeltlahutavate ja harivate tegevustega. Seekord me uut lossi ei külastanud, piirdusime ainult vana osaga ja läksime linna peale laiama 😀

    Käisime kiikasime sisse ka kohalikku kirikusse. Kirik on 65 m pikk ja 32 m lai kolmelööviline basiilika, mille läänepoolses otsas asub 15 m kõrguse gooti stiilis tornikiivriga massiivne 65 m kõrgune kellatorn. Kirik ehitati Baltimaade ristiusku pööramise ajal 13. sajandi alguses Liivimaa ordu korraldusel. Kuna Võnnus asus ordulinnus, kujunes Võnnust aastail 1237–1561 üks olulisimaid Saksa võimukeskusi Baltimaades. Kirikus näeb Köleri maalitud altarimaali. Kiriku külastus on tasuta, kuid torni lastakse ainult väikse annetuse eest. Samas soovitan tornis ära käia, sealt avaneb päriv vägev vaade nii linnusele kui ja kogu linnale. Kirikus näeb ka põnevat mikronäitust erinevatest müntidest mida on kirikule annetatud.

    Kui kirik kah uuritud läksid lapsed väljakule purskaevudesse hullama. See oli hea jahutus palavasse päeva ja lastele põnev tegevus püüdmaks jugasi mis purskasid vaikse muusika taktis. Peale jahutust käisime vaatasime üle ka vabadussamba ja pargitiigis ujuva musta luige. Tiigi kaldal on mõnus promenaad erinevate kujukeste ja atraktsioonidega. Kui ka kõik see uuritud asusime vaikselt koduteele.

  • Tripid,  Tsill

    Eesti – Läti trip vol.3 Koopad – Linnused.

    Hommikul alustasime kohe Gutmani koopa külastusega. Huvitab, et siin on metsvinte päris palju ja need on päris julged. Siinsamas on ka mõned kassid peesitamas ja nad ei tee lindudest väljagi 😀 Edasi muidugi kohustuslik Sigulda kepipark ja kohalik linnus. Siin on muidugi päris lahe luusida ja huvitav, et siit on silmside Turaida linnusega ja ilmselt oli ka Krimulda linnusega sama teema. Seega tekib huvitav kindluste kolmnurk jõe kallastel. Linnnuse varemetes näeb natuke tolleaegset atribuutikat ja natuke saab neid näppida ka. Siin on vana Põhjasõja käigus hävinud linnuse kõrvale ehitatud uus ja moodsam. Sinna küll sisse ei saanud aga seal kõrval on pisike muuseum kus sai küll kolatud vähe. Väidetavalt olla see uus loss ehitatud vana linnuse varemetest võetud kividest.

    Siguldast kimasime edasi Ligatnesse uurisime eemalt vana paberivabrikut, käisime läbi surnuaialt, seal oli selline päris äge kabel ja kellatorn 😉 See paberivabrik siin on omalajal ehitatud tühja koha peale keset metsi ja selle ümber kasvas vaikselt tööstusasula. Jõele on tänapäeval ehitatud päris kobe kalatrepp, saadakse küll ilma muid asju hävitamata kui tahetakse. Meil ainult padurohelistel mingi haige paanika kõik ära lõhkuda. Kohalikud töötajad tegid omalajal mäekülgedesse keldrid mis tänapäevalgi kasutuses. Aga äri on juba siia ka jõudnud, suviti on siin paaris keldris avatud kohvik 😉 Väga pikalt siin nende asjade juures ei peatu, varasemalt olen juba pikemalt kirjutanud nendest vaatamisväärsustest

    Edasi põikasime sisse Araišu järvekülla. See on ka päris huvitav kohake, soovitan kindlasti käia oma silmaga vaatamas. Arheoloogilise muuseum-pargi moodustab 9.-10.saj. latgalite kindlustatud elukoht, keskaegsed lossivaremed ja Meitu saar kivi- ja pronksiaja eluruumide rekonstruktsioonid, mis asuvad 12 hektari suurusel alal Āraiši järve kaldal. Linnuse varemete taha metsa sisse järve kaldale on ehitatud üks omapärane pisike külake looduslikest materjalidest. Seinteks – katuseks pilliroog ja kõrkjad. Siia kompleksi kuulub veel läheduses asuv tuulik.

    Kui järveküla uuritud kimasime Võnnu poole. Seal nagu ikka traditsiooniline mustade luikede pildistamine ja linnuse külastus. Uurisime keskväljakul vabadussammast ja suundusime kiriku poole. Kirikus turnisime kellatorni. Sealt on päris hea vaade ümbrusele.