-
Preisimaa trip. Malborki kindlus ja Elblagi kanal
Uus päev, täna minek Malborki kindlust vaatama. Enne hotellist ärasõitu käisin veel kiiruga nurga taga vaatamas silda kuhu abiellujad riputavad oma lukke. See nagu meil Keila-Joa 😉 Peale seda kiire hommikusöök ja oligi juba minek.
Lõpuks Malborkis ja jumal tänatud, et ennem turistihooaega. Kui juba praegu siin hull trügimine, mis siis veel hooajal siin toimub ei taha teadagi 😀 😀 Malbork on kunagine Saksa ordu linnus Nogati jõe ääres. Praegune linn kerkis hiljem linnuse ümber. Väidetavalt hakati seda linnust rajama 1247 ja ehitustööd olla käinud üle 200 aasta. Siinne linnus koosneb koosneb kolmest linnusest, neist ülemist, keskmist ja alumist eraldavad tornid ja kuivad vallikraavid. Selles pole midagi uut, isegi osa meie kunagisi linnuseid koosnesid mitmest osast. 14 sajandil sai linnusest suurim Saksa ordu keskus, jõe eripära tõttu said siin randuda isegi merelaevad. Omal ajal olla seda linnust kaitsnud 3000 relvavenda. II MS tehti linnus maatasa ja selle hävingu märke on tänapäevalgi vanadel müüridel märgata. Malbork on maailma suurim tellistest gooti stiilis linnus mis laiub ca 21 hektari suurusel alal. Ja siin tõesti on mida vaadata. Ütlen etteruttavalt, et kes tahab linnusega korralikult tutvuda, siis minge sinna omal käel ja varuge vähemalt päev. Paaritunnine turismitrip annab ainult veidi aimu asja mastaapsusest ja tegelikkuses ei jõua midagi vaadata.
Kohe näha, et rahvast oli linnuses palju, danskereid on iga nurga peal 😀 😀 Ja mitte ühekaupa vaid ikka terved read nagu omaaegne lauluväljaku peldik 😉 Päris palju on siin linnuse saalides erinevaid muuseume, nii relvade, merevaigu kui ajaloo käsitlusega. Vaatasin, et paljude ruumide põrandates on luugid soojuse juhtimiseks. Oleks tahtnud näha neid ahjusid kust see soe tuli, aga kahjuks on väga paljud ruumid suletud. Ei tea kas need hooajaväliselt suletud või on päriselt külastajatele suletud. Ühesõnaga, nüüd on see kindlus ka üle vaadatud ja sellest midagi kirja panna võtab ilmselt päevi. Seda kindlust peaks siiski oma silmaga vaatama, mitte kuskilt midagi lugema.
Käisime vaatasime veel Elblagi kanalit, seda 80 kilomeetri pikkust kanalit peavad poolakad ise Poola 7 maailmaimeks. Ilmselt on see maailmas täiesti unikaale ehitis. Kanal rajati aastail 1848 – 1872. Kuna kanalil on päris suured kõrguste vahed siis ei ole siin laevaliiklus lahendatud traditsiooniliste lüüsidega vaid hoopis üleveoteedega. Teisisõnu on see koht, kus laevaga saab mööda künkaid sõita. Täismahus lõbusõit Ostródast Elblagi võtab aega 11 tundi. Aga saab sõita ka lühemaid otsi. Seekord kahjuks laeva ei tulnud 😉 Aga see laevasõit on kindlasti teema mida tahaks ära proovida ükspäev.
Vaatasime üle ka Grünvaldi lahingupaiga. 15.07.1410 on Poola ajaloo olulisim kuupäev, sel päeval olid vastamisi kaks suurt ja tugevat armeed. Ilmselt üks keskaja suurimaid lahinguid toimus künklikul alal, ojade poolt ära lõigatuna, Grünwaldi, Stębarki ja Łodwigówi külade kolmnurgas. Ajaloolaste arvamusel oli Saksa ordu koosseisus koos liitlastega 11 000 – 27 000 meest ja Poola – Leedu väes koos vasallidega 16 000 – 39 000 meest. Lahing lõppes Poola – Leedu vägede hävitava võiduga ordurüütlite üle, sealhulgas langes lahingus Saksa ordu suurmeister Ulryk von Jungingen. See lahing on tuntud ka Tannenbergi lahinguna, miks see osades riikides nii on pole täpselt teada aga eks ta poliitiliste põhjustega seotud ole. Leedukad nimetavad seda lahingut ainukesena Žalgirise lahinguks. Kogu välja läbi lonkida ei viitsinud, vaatasin drooniga mis seal toimub 😉 Siia lahingupaika on ehitatud suurejooneline muuseumikompleks mis koosneb nii väli- kui ka sisealast. Muuseumi välialal on lahingu algseisu makett ning on taastatud keskaegsete soomusmasinate näidised. Tegemist on puidust kinniste vankritega, millest oli ammuküttidel võimalik vaenlast lasta, olles ise kaitsva seina taga. Väga põhjalik jutt Grünvaldist on leitav siit. Siit edasi kimasime juba järgmisse ööbimiskohta. Paar huvitavat seika ka. Poolas näeb väga paljudes kohtades wc märkidena kolmnurka ja ringi, huvitav millest on tingitud selline lahendus, kas mingi pehmonduse värk… Ja teine huvitav asi on, et Preisimaa teed on kõik kitsad ja alleedega palistatud. Lõpuks hotellis ja kobisime sööma ja kotile. Surmväsinud tänasest päevast.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Dominikaani trip. Santo Domingo
Nonii, pealinna minek. Hommikul tuli meile hotelli oma autoga järgi see vennike kellelt terve joru trippe sebisime ja viis meid kogunemiskohta. Kõigepealt viidi meid väikeste Toyota bussidega trassiäärsesse tanklasse, seal jaotati meid järgmisele bussile millega juba minek õiges suunas. Tanklas läks ca 15 mintsa ümberjaotusega, seni vaatasime mida tanklas pakutakse. Toho till ae, tanklas täitsa bitcoini automaat, polegi sellist varem näinudki. Mõne aja pärast oligi meil start Santo Domingo suunas, giid oli päris asjalik ja rääkis vaheldumisi nii hispaania kui mikikeeles. Kuna grupp oli üsna väike siis kimasime edasi Toyota bussiga. Kuskil poolel teel Santo Domingosse sõitsime mööda päris pirakat rippsilda üle oru, oru põhjas paistis päris arvestatava suurusega jõgi. Selle kohta rääkis giid, et sellel jõel mitte väga kaugel sillast on filmitud väga palju kuulsaid filme, nende seas Anakonda ja Rambo. Natuke veel sõitu ja tegime väikse pissi ja söögi peatuse mingis teeäärses söögikohas nimega “Dulceria Mayi”. Siin oli kõrvuti nii väiksem söögikoht kui ka kohalike söögilett. Söögikoha toit oli kas hamburger või siis midagi taolist nagu meil hotellis, ehk siis masstoodang. Kohalikus letis lapsed müüsid erinevaid saiakesi ja värsket mahla. Loomulikult oli vaja ära proovida kohalik, praktiliselt kogu valik oli ühe ja sama hinnaga 1$. Võtsin prooviks meil müüdava beljaši taolise asja ja ühe mahla kokku 2$ Kusjuures see asjandus oli soojana vägagi söödav ja täitis kõhtu korralikult. Ega värske mahlgi polnud paha. Vaatasin, et selles suuremas söögikohas olid müügil kotiga küüslaaugu saiakesed, huvitav miks siin on saiakesed ja meil leivad… Oleks tahtnud ühte proovida aga ei riskinud tervet kotitäit osta, seega see maitseelamus jäi proovimata. Kui kõhud täis kimasime edasi.
Järgmine põgus peatus oli Kolumbusega seotud muuseumi juures. Nimetatakse seda Kolumbuse auks 1992 aastal valminud kolossi Kolumbuse majakaks või Faro Colón. Kahjuks ajaliselt seda külastada ei jõudnud. Jooksime põgusalt korraks sisse, on ikka ilge kolakas kokku ehitatud küll. Taevast vaadatuna pidi hoone risti kujuline olema. Kusjuures pilet siia muuseumi oli 2$ ja siin pidavat olema hunnik saale millest igaüks eraldi on pühendatud Kolumbuse poolt avastatud maadele. Siin on ka üks sarkofaag kus pidavat olema Kolumbuse enda säilmed. Wikipedia ütleb, et see olla vale ja dna analüüsi põhjal peaks Kolumbuse säilmed olema hoopis Sevilla katedraalis. Meie giid ütles, et siin on ilmselt tema poja säilmed. Mis nüüd õige on ei tea.
Kui Kolumbuse majakas põgusalt üle vaadatud suundusime edasi . Pealinn iseenesest asub Ozama jõe suudmes ja on esimene Euroopa koloniaallinn kogu Ameerika mandril, siin on ka kõige rohkem Kolumbuse aegseid kõikvõimalikke kindluseid, linnamüüri jne. Sõitsime mööda preester Antonio de Montesinos mälestusmärgist, see vennike olla olnud kohalike indiaanlaste õiguste eest seisja Hispaania impeeriumis. Veel kimasime mööda mingist väravast nimega Puerta de la Misericordia, see olevat olnud kunagise linnamüüri esimene värav. Väikse peatuse tegime Dominikaani presidendipalee juures. Siin väravast sisse ei saa, mingi sõjaväe laadne üksus turvab. Pildistada lasevad nad ennast meeleldi, ilmselt on harjunud 😉 Sõitsime edasi veel paar tänavat ja siis hakkas meil väike vanalinna ekskursioon käsitsi, selle sisse jäi ka lõuna kohalikus väikses restos. Tänavad on vanalinnas suhteliselt kitsad ja sillutatud, asfalti siin ei näe. Lõpuks läksime sööma, lõuna oli meil paketihinnas. Teenindus oli huvitav, võtsid oma taldriku näppu ja läksid leti äärde. Lett selline nagu nõuka ajal sööklates, millele näpuga näitad seda sulle taldrikusse installitakse. Võtsin riisi, ube, ahjukartulit ja veidi salatit. Üllataval kombel oli siin toit täiesti söödav. Siin olid ettekandjad ka, aga nemad toovad jooke ja magustoitu või koristavad lauda. Sportlikust huvist proovisin kohvi ka, täiesti ok kohv.
Kui kõhud täis anti meile pool tundi vaba aega tutvumaks samal tänaval oleva kaubandusega. Nagu meie Viru tänav, kõikvõimalikud poed ja kohvikud reas 😀 Huvitav on see, et nendes poodides kus kohapeal midagi toodetakse saab kõike seda ka maitsta. Kohv, kakao, shokolaad ja Mama Juana on need kõige levinuvamad asjad. Märkamatult sai see pool tunnikest täis ja ekskursioon jätkus. Taino indiaanlaste puukujukesi näed lisaks nännipoodidele ka tänavatel pronkskujukestena.
Lonkisime kohaliku kõige suurema katedraali juurde, see pidavat olema ka Kolumbuseaegne katedraal. Oluline pidavat olema ka veel seetõttu, et on ainus “gooti” stiilis katedraal Ameerika poolel. Huvitav, et katedraali seinal on 2 pealise kotka vapp, mis teema sellega on ei tea. Katedraali sisse ei saa pargi poolelt vaid teiselt poolt, tuleb ring peale teha, sebida pilet ja siit saab ka audiogiidi kes tahab. Katedraal on omaette huvitav, siin on terve joru kambreid reas. Lõpuks oli tiir peal ja viuh välja, välja saad siin pargi poole. See on iseenesest hea lahendus siis ei trügita ühest uksest vaid kõik käib sujuvalt isevoolu teel. Siinsamas katedraali ees on Kolumbuse park koos Kolumbuse ausambaga. Ma ei saa aru mis fenomen siin selle Kolumbusega on, vennike tõi ju neile ainult hävingut ja orjastamist aga kummardatakse nii, et anna olla. See teema meenutab juba meie nõuka aega, kus igal linnas oli mingi Lenini nimeline tänav, park või mis iganes kust ei puudunud Lenini ausambad. Siin pargis oli ka üks Dominikaanis küllaltki harv nähtus, jäätisemüüja 😀 😀
Lonkisime edasi mööda vanalinna tänavaid ja tutvusime vaatamisväärsustega. Huvitav, et ka siin on “turistirong” täiesti olemas. Käisime möödaminnes läbi veel paarist nännipoest, kusjuures need ei olnud ekskursiooniprogrammis 😉 me ise põikasime sisse niikaua kui giid rääkis pikka ülistusjuttu Kolumbusest. Põikasime sisse veel ühte kunagisse jesuiitide kirikusse nimega “Pantheon of the Fatherland” Selle kohakese õige nimetus tänapäeval on veidi segane, sain aru, et tegu on kirik-mausoleumiga. Siia pidavat olema maetud Dominikaani presidendid ja ministrid. Siit edasi marssisime vaateplatvormile, see on midagi sellist nagu meil Toompea vaateplatvormid. Siin seisis üks turismipolitsei patrull koos autoga, küsisime kas pilti tohib teha. Huvitaval kombel on siin politsei väga sõbralik ja teeb meeleldi koos turistidega pilti. Teine huvitav asi on, et enamus politsei autoparki on Hiluxi kastikad.
Edasi jõudsime vana ajaloolise linna keskväljakule, selle servas on säilinud nö. koloniaalloss. Omalajal olevat selles elanud Kolumbuse poeg, praegu on siin muuseum. Muuseum on sisustatud enamvähem nii kuidas see loss omalajal välja võis näha. Lossi jõe poolselt rõdult avaneb ümbrusele päris ok vaade. Siin väljakul torkas kohe silma, et kohalikud tibid armastavad käia siin tinderi pilte tegema 😉
Lõpuks hüppasime bussi ja kimasime ühe maaaluse järve juurde. kahjuks siin pikalt aega luusida ei olnud aga esmamulje sai kätte. Siin oli paar pisikest järvekest mis on küll umbes tiigi mõõtu aga ägedad sellegi poolest. Nendes on hämmastavalt selge ja soe vesi. Isegi kalad ujuvad seal sees, tekib küsimus kust nad sinna saanud on. Ühe suurema lombi peal sai isegi parvega sõita. Kui kiire tiir tehtud viuh bussi ja kodupoole tuld. Koduteel jäi silma üks tibupoegi vedav veokas, kus puurid olid väga püüdlikult koormarihmadega kinni tõmmatud, tavaliselt pole siinmail koormarihmad eriti kombeks. Veel sain bussiaknast teha paar pildikest sellest hommikusest vägevast rippsillast. Lõpuks hotellis ja läks uute toiduelamuste katsetuseks hotelli ööklas. Seekord sai proovitud soolase toiduna makarone seente ja sibulaga, riisi ja mingeid kananagitsa moodi asjandusi. No ütleme nii, et hädapärast kannatas süüa. Magusast oli täna isegi valge saiaga torti ja mingeid meie rummikoogi sarnaseid asjandusi lisaks muudele koogikestele. Ütleme nii, et siin on vahukoor üsna plastmassi maitsega. Rummipallid meenutasid täitsa meie rummikooki aga ilma rummita 😀 Paar tükki kannatas süüa küll. Kokkuvõtvalt oli see tänavalt võetud trip hinnaga 65$ nägu vägagi ok. Sama asja pakkus reisikorraldaja 135$ eest.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Tori põrgu
Hooaja lõpus sai veel toimetatud Tori kalmistul. Kuna see asub “põrgu” lael siis tuleb seal ka ära käia 😉 Kahju muidugi, et seda säilinud üsna vähe aga mis teha, loodus teeb oma. Selle koha kohta on hullult kõikvõimalikke legende ja lugusid. Mõnega neist saab tutvuda infotahvlilt.
Praegu on siin ainult üks pisike koobas ja mõned pilud kust ilmselt ennast sisse ei pressi. Omal ajal olnud siin ikka päris põrgukoobas ka. Tori põrgu suue olevat olnud 6 meetrise läbimõõduga avaus ning mõnede andmete järgi olnud “põrgukäik” 32 meetrit pikk. Kahjuks varises koopa lagi 1908 ja koopasuu ise 1974. Internetiavarustest leiab isegi mõned selle päris koopa pildid. Ega tänapäeval siin midagi erilist vaadata ei ole peale liivapaljandi. Kes lonkida viitsib siis kalmistu parklast saab trepist alla ja paarsada meetrit mööda kallasrada ülesvoolu minnes teisest trepist üles tagasi. Muidugi pole koopad siin ainuke vaatamisväärsus, mõnesaja meetri kaugusel on Eesti Sõjameeste Mälestuskirik. Kirikust saadetakse võidupüha eelse piduliku jumalateenistuse järel teele võidutuli, mida kannavad Torist edasi kindral Johan Laidoneri seltsi ja kaitseliidu maleva liikmed. Võidutuli jõuab Vabariigi presidendi tungla vahendusel võidupüha paraadilt igasse maakonda. Lisaks sellele on tavaks saanud esivanemate vabadusvõitluse mälestusele pühendatud jüripäeva jumalateenistus ja järgnev jüritulede teelesaatmine kohale tulnute tõrvikutes ja lampides. Ja ka see pole veel kõik, kiriku juures asub veel Eesti esimene ratsamonument ꞌꞌPüha Jüri võitlus lohegaꞌꞌ.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Põhjasõda
Kohalikud taaskehastajad teevad Narvas ikka päris ägedaid üritusi. Isegi mõnel sellisel osaletud ja jumal teab mitut üritust vaatamas käidud. Kahju, et see imelik paaniliselt kardetud viirus mis hiljem on osutunud suht nohuks pani sellele natuke pidurit. Sellel aastal muidugi ka sõda. Arvati, et pole sobilik agressori piiri ääres “sõda” mängida. Mina muidugi selle arvamusega ei ühine. Aga noh see selleks, meenutame parem mõnda varasemat üritust. Kõigepealt ikka väike marss läbi linna “Rootsi lõvi” juurde. See mälestusmärk tähistas Karl XII edu Narva all aastal 1700, mil Põhjasõja käigus purustati Narvat piiranud Vene vägi. See mälestussammas oli Rootsi kuningriigi kingitus Narva linnale. Lõvi kuju oli koopia Stockholmi kuningalossi ees asunud kujust. Õige mälestusmärk hävis II MS. “Rootsi lõvi” taasavati 2000 aastal lahingu 300 aastapäeva puhul. Ise ei viitsinud sinna lonkida. Aga kes ei tea siis lõvi juurest kahele kindlusele avanev vaade oli kujutatud Eesti 5 kroonise rahatähe tagaküljel.
Peale marssi tehti Narva linnuses veidi ettevalmistusi lahingu läbiviimiseks, huvilised said relvastust lähedalt vaadata ja tehti ka paar testpauku 😉
Lõpuks läks Karla ja Petsi vägede vahel andmiseks. Kusjuures päeval polegi tulistamisel erilist efekti aga vot pimedas on eriti äge ja tasub kindlasti vaatamist.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Kogukonnaga trippimas
Nonii, ikka lasti koos kogukonnaga trippima 😉 Päris ägedaid trippe orgunnitakse, kuigi eks mul ole need kohad enamjaolt juba varasemalt ja korduvalt läbi kolatud. Eelmisel aastal oli ka Ida-Viru tripp ja isegi kui siiapoole 10 trippi jutti teha ei jõua kõiki ägedaid kohti läbi käia. Kui eelmisel aastal alustasime Purtse kindluselamust siis seekord alustasime Kaevandusmuuseumist. Varasemalt siia nii mõnegi grupi toonud aga ise veel kordagi käinud ei olnud. Siin natuke teistsugused reeglid kui tavamuuseumis ja pilet on ka päris soolase hinnaga. Iseenesest päris äge muuseum ja siin läks meil õige mitu tundi koos lõunasöögiga. Aga sellest muuseumist kirjutan ükspäev eraldi pikemalt. Siit edasi kimasime Narva, seal pidi meil olema linnuse külastus giidiga.
Vot sellise rongiga saab siin sõita 😉
Sellega oli muidugi üks huvitav seik ja sõnal on ikka suur jõud. Kui ma enne reisi programmi vaatasin siis mõtlesin, et Narva Hermanni linnus on küll igavesti äge koht ja seal on avatud uusi ruume külastajatele aga mulle meeldiks Kreenholmis rohkem luusida. See on kuidagi selline huvitava energiaga koht kuhu tõmbab tagasi, kuigi ma seal korduvalt käinud. Muidugi eriti äge on seal siis kui lüüsid lahti ja kosed vett täis, see asi on õnnestunud oma silmaga ära näha, eks ma sellest ka ükspäev kirjutan pikemalt. Kuna tammi juhtimine käib Venemaa poolelt siis ei tea keegi kunagi millal nad suvatsevad lüüsid avada. Kohapeal selgus, et orgunnimisel oli kuskil mingi “kala” sees ja me ei saanud linnusesse, selle asemel saadetigi meid Kreenholmi 😀 😀 Vot mõtle veel, et nii võiks olla… Ah jaa linnuse õuel oli isegi korralik näitus EV taasloomisest ja kohalikud meistrimehed müüvad arheoloogiliste leidude sarnaseid ehteid mida mina tavaliselt töötubades huvilistega meisterdan 😉
Ja olimegi viuh Kreenholmis, giidid aeti vabal päeval välja 😉 Kuna siinne marsruut ja jutt teada siis irdusin vaikselt grupist ja kolasin omal käel. Kreenholmi kohta saab lugeda pikemalt siit. Vahepeal on siin muidugi nats korrastatud ja päris palju üritusi korraldatud. Hakkas silma, et uue peavärava juures on ilusti lipud üleval aga kolmest lipust ainult Eesti lipp on valgustatud. Ühes hoones oli aknal näha isegi nõukaaegset konditsioneeri mis aknaauku käis. Mulgi selline kodus olemas ja täitsa töötab 😉
See rõdu mis ehitati Joala kontserdiks seisab ka paigal. See istutati päris hästi konteksti, kes ei tea see arvab, et see on sama vana kui hoonegi 😉 Kui juba piiri ääres siis tuleb ikka naabreid ka vaadata, huvitaval kombel ikka veel püsib seal ühe maja katusel püsti üsnagi väsinud tornike.
Praegu ühes saalis mingi huvitav sidumismängude näitus ja teises saalis pandi püsti lava miski ürituse jaoks. Mõned päevad tagasi oli isegi hommikutelevisioon Kreenholmis saadet tegemas.
Kolasin nats mööda kottpimedaid keldreid ja ega ülemistel korrustelgi käimata jäänud.
Vanadest ladudest on rämps ära koristatud ja väidetavalt tahetakse siia teha näitusesaalid ja panna liikuma väike rong nii nagu omalajal oli. Kahe tööstushoone vahel oli ka päris korralik pitsaahi 😉 Päris suur teine, mina igatahes üle ääre sisse piiluma ei ulatunud. Tegelikkuses on see muidugi ventilatsiooniava. Kurjad keeled räägivad, et Kreenholmis on plaanis uus ekskursiooniprogramm mille käigus saab sisse ka tornidesse. Sealt pidavat avanema päris äge vaade ümbrusele.
Lõpuks jõudsime Narva – Jõesuusse, majutuskohaks oli Meresuu spa. Pole siin aastaid käinud, päris kobedaks teine vahepeal tehtud ja täitsa soovitan käia tsillimas. Peale spaad ja vägevat õhtusööki vaatasime üle ka kohaliku kuulsa ranna.
Meresuu spa ees on selline vahva mängiv purskkaev
Hommikul ühe jutiga kohe Rakvere linnusesse. Siin pole ka oma paar aastat käinud, veelvähem muidugi giidi saatel. Kui vähegi ajaloohuvi on siis soovitan käia giidi saatel saate kuulda nii mõndagi põnevat ja proovida ka püssirohtu teha 😉 Kui õigel ajal sinna satud siis näed ja kuuled ka väikest kahuripauku.
