-
Läti – Leedu trip. Rezekne
Rezekne poole kimades tegime väikse poepeatuse Balvis, siin oli kohe poe vastas mingi värskelt ehitatud palkkirik. Loomulikult oli vaja kohe sisse piiluda, ennäe oligi kohalik orthodoxi kirik ja tõepoolest alles ehitusjärgus. Siin oli ilusti näha kuidas altar karkassi peale kokku lüüakse. Mõni kilomeeter Balvist edasi tegime järgmise kirikupeatuse. No ei saa ju roosast kirikust niisama mööda sõita 😀 😀 Pildi peale nii roosa see Augustova katoliku kirik ei jäänudki kui tegelikult oli.
Rezeknes meil erilist peatust plaanitud ei olnudki peale söögipausi ja ordulinnuse varemete tudeerimise. Parkisime auto kuskile nurgatagusesse ja läksime söögikohta otsima. Parkla kõrval jäi silma huvitav pakiautomaat kus pakkidega toimetab robot. Vaatasime põgusalt üle ka keskväljakul oleva Lätlaste vabadussamba ning tudeerisime siinsamas ühte kirikut. Miskil kummalisel kombel oli peatänava liiklus suletud aga noh ega see meid seganud.
Leidsime siitsamast keskväljaku nurga tagant Iggi kohviku. Kusjuures toit oli maitsev ja kohvik suht hubane. Üks väheseid kohti kus kohvile viitsitakse mustrit teha 😉 Kui kõhud täis plaanisime edasi kimada.
Jõudes tänavale tagasi käis siin mingi paraad. Selgus, et oli linna sünnipäev ja selleks puhuks olid paraadil kõik linnas tegutsevad asutused, klubid jne. Ja mida kõike siin ei ole, isegi helikopter pani sireeni huilates täie auruga üle. Igatahes me passisime selle põneva paraadi lõpuni ja siin tõesti oli mida vaadata 😀 😀 Lõpuks oli kell sada ja me linnuse varemetesse ei jõudnudki 😉
Kimasime Daugavpilsi kus ööbisime hostelis Arsenal. Päris ok hostel oli
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Gorod Narva
Nonii, üle pika aja Narva minek. Kui tavaliselt satun sinna kas mingile üritusele või mingeid muid asju ajama siis seekord võtsime ette teadlikult vabakavalise tripi. Plaan oli vaadata neid asju mis on ammu plaanis olnud aga ajapuuduses vaatamata jäänud. Ja muidugi oli plaanis ka müüdi kukutamine, et Narvas ei ole eesti keelega midagi peale hakata. Esimese peatuse tegime Auveres nö. kuulsa elektrijaama settebasseini juures, see pidavat olema helesinine. Aga see tegelikkuses puha petukaup 😉 Päiksepaistel tõesti ilus sinine aga pilves ilmaga…. Egas midagi mõtlesin vaadata asja pilvepiirilt aga ega see niisama lihtne pole, tegemist siiski piirialaga ja drooni lennutamine vaja kooskõlastada. See on küll veidi bürokraatlik mõnes osas, aga õnneks peale paari telefonikõnet vastavatesse instantsidesse sain lennuloa ilma bürokraatiata. Õnneks on veel säilinud mõned toredad ja mõistlikud ametnikud kes julgevad bürokraatiast mööda minna, müts maha selliste ees. Tuleb välja, et pilves ilmaga pilvepiirilt on settebasseinid hoopis palju värvilisemad kui maast paistab.
Narvas panime auto jõesadama parklasse ja ise luusima mööda promenaadi ja pimeaeda Siit avanevad head vaated nii Jaanilinna kui Narva linnusele. Narva muuseumi külastus oli ka algselt plaanis aga seal juba palju käidud ja see jäi kuidagi sujuvalt plaanist välja. Kellel huvi muuseumi vastu siis nii vana veel renoveerimata kui renoveeritud muuseumi külaskäiku saab lugeda blogis siit ja siit. Niisiis jätkasime promenaadiga tutvumist. Vahepeal on siin valmis saanud nii mõnigi vaateplatvorm ja promenaadi pikendus. Lisaks lõvi kujudele on promenaadile ilmunud ka ägedad kala kujud. Vaatasime üle kohaliku vaatamisväärsuse Rootsi lõvi mis pidavat olema Rootsi kuningakoja esiste lõvide koopia. Siinsamas lõvi kõrval oli veel üks Narva ajutine vaatamisväärsus “neeger pingil” 😀 😀 Edasi käisime vaatasime ära 5 kroonise vaateplatvormi. Selle platvormi nimi tulebki 5 krooniselt, nimelt siitsamast avaneb sama vaade linnustele mida on kujutatud Eesti 5 kroonisel rahatähel. Edasi turnisime promenaadi servas olevale paekünkale mis on ka ühtlasi Eesti idapoolseim tipp. Siit avaneb vaade nii kunagisele jõeoru linnusasula asukohale kui ka Eesti suurimale kuivale jõeorule. Siit edasi läheb promenaadi laudtee edasi peaaegu raudteesillani välja. Kurja küll, kuskil seal raudteesilla juures kaldapealsel ilusaid vaateid otsides sattusime mingile omaalgatuslikule lemmikloomade kalmistule.
Kui promenaad tudeeritud lonkisime sadamasse tagasi. Plaan oli lõpuks ometi sõita kohaliku jõelaevaga Narva-Jõesuusse ja tagasi. Seda juba mitu aastat üritanud aga pole pihta saanud, ükskord isegi peaaegu oleks saanud aga siis läks laev katki 😀 Väljasõiduni oli veidi aega, käisime vaatasime kiirelt üle kohaliku kohviku. Võtsime prooviks küüslaauguleiba, muidu leib nagu leib ikka aga küüslaauku oleks võinud ka panna aga samas oli lisatud juustu 😉 Täitsa söödav oli. Lõpuks oligi aeg laevale kobida. Tegelikult oli päris tšill mööda piirijõge tiksuda, Narva-Jõesuus oli ca 40 mintsa aega ringi jalutada ja siis viuh tagasi. Laeval oli paar lõbusas olekus venelast kes tahtsid hirmsasti juttu ajada ja muideks ei mingit jauramist, vägagi püüdlikult purssisid eesti keelt. Kui sadamas tagasi kobisime edasi hotelli “Narva”. Ütleks, et suht ok hotell. Toas muidugi väike energiasäästu režiim 😀 😀 Laes igavesti äge lühter aga põleb ainult 1 pirn, ülejäänud välja keeratud. Mina kuri inimene keerasin pirnid tagasi 😀 :D. Enne kotile kobimist käisime tegime linnusest paar ööpilti ka 😉
Täna kõigepealt kiire tiir Victoria kasemattidesse, kuigi ma siin varem käinud aga siis ei saanud ülemisele korrusele sisse nahkhiirte pärast. Seekord sai mõlemad korrused läbi kolistatud niipalju kui sai. Muidugi alumisel korrusel on pool käiku külastajatele kinni kuna seal vesi sees, huvitav kui pikalt see käik edasi veel läheb. Muidugi ülemine käik läheb ka ilmselt edasi aga trellid ees. Muidugi kui vaadata aastataguse siinkäigu pilte siis käikudes olevate mannekeenide riided hallitavad räigelt aga pole ka midagi imestada vesi tilgub igast praost. Ah jaa ühte päris nahkhiirt nägime ka.
Vaatasime üle ka mõlemad kohalikud kirikud, nendest pikemalt uuesti kirjutama ei hakka, ühes varasemas blogis on nendest kirjutatud pikemalt. Aleksandri kirikus oli uus näitus kohalike kirikute makettide näol. Tuleb välja, et neid siinkandis ikka oli ja mitte vähe. Mälu värskendamiseks vaatasime ära ka kiriku lakke projetseeritava installatsiooni, sellest on ka siin juba varasemalt kirjutatud. Väike muutus on siin siiski toimunud, kui varasemalt oli installatsioon tasuta siis nüüd küsitakse väikest raha. Peale kirikutuuri väike söök Narva kolledži kohvikus muna. Võtsin pannkoogid singiga ja ühe koogi. Pannukad olid täitsa ok aga kook, kurja küll… Küsisin koogi milles oleks kõige vähem suhkrut. See kõige vähema suhkruga kook oli ikka räigelt magus, huvitav kui magusad siis veel muud koogid on. Peale väikest einet vaatasime üle ka siinsamas oleva raekoja, seal on esimesel korrusel turismiinfopunkt ja ega mujale ei saagi ilma giidita.
Hulkusime veidi ringi veel Kreenholmi kandis. Igasugu põnevaid asju näeb seal. Selline äärmusest äärmusesse teema, on nii ideaalses korras maju kui sealsamas kõrval varemeid ja prügihunnikuid. Mõni II MS mälestusmärk seisab veel püsti ja majaseintel on mingite “punakangelaste kangelastegude” infotahvlid aga loodame, et need infotahvlid kaovad lähiajal linnapildist. Muidugi paar päris huvitavat asja hakkas silma. Vaatasin, et mingi punasest tellisest hoone millel hullult suur korsten, ei saanud pointile pihta mis värk see on. Tuleb välja, et see on kunagine Kreenholmi manufaktuuri prügipõletusahi. Tean, et tänapäeval aetakse rohepöörde käigus Iru elektrijaama ahju prügi aga et selline teema oli juba rohkem kui 100 aastat tagasi on minust kuidagi mööda läinud. Teine oli mingi hull bling garaaž 😀 😀 Johhaidii isegi vaip sissesõiduteel, huvitav mis seal sees veel on 😀 😀
Kui juba Narvas siis tuleb ikka Veneetsias ka ära käia. See on täiesti omaette maailm kus tasub kindlasti käia. Ilmselt hakkab see asi vaikselt välja surema, paljudel pole enam paate ega midagi. Ajasin juttu nii mõnegi kohalikuga, räägitakse, et enam kala ei ole mida püüda. Kuna kanalites vesi ei liigu elektrijaama ümberkorralduste tõttu kasvab kõik kinni. Vanasti olla elektrijaam hoolitsenud korralikult oma jahutusvee pärast ja isegi kalu olla kasvatatud ja vette lastud. Nüüd pidi bardakk olema. Aga samas on osad lausa siia paadikuuridesse alaliselt elama kolinud ja naudivad elu 😉 Ja kui häid ploome siin kasvatatakse nämmaaa 😉
Võib öelda, et 2 päeva möödusid raketi kiirusel ja pooled asjad jäid veel vaatamata. Tuleb veel üks tiir teha 😉 Tagasiteel põikasime läbi Sillamäe promenaadilt, see on väga ägedalt tehtud ja tasub kindlasti käia seda piilumas.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Preisimaa trip. Malborki kindlus ja Elblagi kanal
Uus päev, täna minek Malborki kindlust vaatama. Enne hotellist ärasõitu käisin veel kiiruga nurga taga vaatamas silda kuhu abiellujad riputavad oma lukke. See nagu meil Keila-Joa 😉 Peale seda kiire hommikusöök ja oligi juba minek.
Lõpuks Malborkis ja jumal tänatud, et ennem turistihooaega. Kui juba praegu siin hull trügimine, mis siis veel hooajal siin toimub ei taha teadagi 😀 😀 Malbork on kunagine Saksa ordu linnus Nogati jõe ääres. Praegune linn kerkis hiljem linnuse ümber. Väidetavalt hakati seda linnust rajama 1247 ja ehitustööd olla käinud üle 200 aasta. Siinne linnus koosneb koosneb kolmest linnusest, neist ülemist, keskmist ja alumist eraldavad tornid ja kuivad vallikraavid. Selles pole midagi uut, isegi osa meie kunagisi linnuseid koosnesid mitmest osast. 14 sajandil sai linnusest suurim Saksa ordu keskus, jõe eripära tõttu said siin randuda isegi merelaevad. Omal ajal olla seda linnust kaitsnud 3000 relvavenda. II MS tehti linnus maatasa ja selle hävingu märke on tänapäevalgi vanadel müüridel märgata. Malbork on maailma suurim tellistest gooti stiilis linnus mis laiub ca 21 hektari suurusel alal. Ja siin tõesti on mida vaadata. Ütlen etteruttavalt, et kes tahab linnusega korralikult tutvuda, siis minge sinna omal käel ja varuge vähemalt päev. Paaritunnine turismitrip annab ainult veidi aimu asja mastaapsusest ja tegelikkuses ei jõua midagi vaadata.
Kohe näha, et rahvast oli linnuses palju, danskereid on iga nurga peal 😀 😀 Ja mitte ühekaupa vaid ikka terved read nagu omaaegne lauluväljaku peldik 😉 Päris palju on siin linnuse saalides erinevaid muuseume, nii relvade, merevaigu kui ajaloo käsitlusega. Vaatasin, et paljude ruumide põrandates on luugid soojuse juhtimiseks. Oleks tahtnud näha neid ahjusid kust see soe tuli, aga kahjuks on väga paljud ruumid suletud. Ei tea kas need hooajaväliselt suletud või on päriselt külastajatele suletud. Ühesõnaga, nüüd on see kindlus ka üle vaadatud ja sellest midagi kirja panna võtab ilmselt päevi. Seda kindlust peaks siiski oma silmaga vaatama, mitte kuskilt midagi lugema.
Käisime vaatasime veel Elblagi kanalit, seda 80 kilomeetri pikkust kanalit peavad poolakad ise Poola 7 maailmaimeks. Ilmselt on see maailmas täiesti unikaale ehitis. Kanal rajati aastail 1848 – 1872. Kuna kanalil on päris suured kõrguste vahed siis ei ole siin laevaliiklus lahendatud traditsiooniliste lüüsidega vaid hoopis üleveoteedega. Teisisõnu on see koht, kus laevaga saab mööda künkaid sõita. Täismahus lõbusõit Ostródast Elblagi võtab aega 11 tundi. Aga saab sõita ka lühemaid otsi. Seekord kahjuks laeva ei tulnud 😉 Aga see laevasõit on kindlasti teema mida tahaks ära proovida ükspäev.
Vaatasime üle ka Grünvaldi lahingupaiga. 15.07.1410 on Poola ajaloo olulisim kuupäev, sel päeval olid vastamisi kaks suurt ja tugevat armeed. Ilmselt üks keskaja suurimaid lahinguid toimus künklikul alal, ojade poolt ära lõigatuna, Grünwaldi, Stębarki ja Łodwigówi külade kolmnurgas. Ajaloolaste arvamusel oli Saksa ordu koosseisus koos liitlastega 11 000 – 27 000 meest ja Poola – Leedu väes koos vasallidega 16 000 – 39 000 meest. Lahing lõppes Poola – Leedu vägede hävitava võiduga ordurüütlite üle, sealhulgas langes lahingus Saksa ordu suurmeister Ulryk von Jungingen. See lahing on tuntud ka Tannenbergi lahinguna, miks see osades riikides nii on pole täpselt teada aga eks ta poliitiliste põhjustega seotud ole. Leedukad nimetavad seda lahingut ainukesena Žalgirise lahinguks. Kogu välja läbi lonkida ei viitsinud, vaatasin drooniga mis seal toimub 😉 Siia lahingupaika on ehitatud suurejooneline muuseumikompleks mis koosneb nii väli- kui ka sisealast. Muuseumi välialal on lahingu algseisu makett ning on taastatud keskaegsete soomusmasinate näidised. Tegemist on puidust kinniste vankritega, millest oli ammuküttidel võimalik vaenlast lasta, olles ise kaitsva seina taga. Väga põhjalik jutt Grünvaldist on leitav siit. Siit edasi kimasime juba järgmisse ööbimiskohta. Paar huvitavat seika ka. Poolas näeb väga paljudes kohtades wc märkidena kolmnurka ja ringi, huvitav millest on tingitud selline lahendus, kas mingi pehmonduse värk… Ja teine huvitav asi on, et Preisimaa teed on kõik kitsad ja alleedega palistatud. Lõpuks hotellis ja kobisime sööma ja kotile. Surmväsinud tänasest päevast.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Dominikaani trip. Santo Domingo
Nonii, pealinna minek. Hommikul tuli meile hotelli oma autoga järgi see vennike kellelt terve joru trippe sebisime ja viis meid kogunemiskohta. Kõigepealt viidi meid väikeste Toyota bussidega trassiäärsesse tanklasse, seal jaotati meid järgmisele bussile millega juba minek õiges suunas. Tanklas läks ca 15 mintsa ümberjaotusega, seni vaatasime mida tanklas pakutakse. Toho till ae, tanklas täitsa bitcoini automaat, polegi sellist varem näinudki. Mõne aja pärast oligi meil start Santo Domingo suunas, giid oli päris asjalik ja rääkis vaheldumisi nii hispaania kui mikikeeles. Kuna grupp oli üsna väike siis kimasime edasi Toyota bussiga. Kuskil poolel teel Santo Domingosse sõitsime mööda päris pirakat rippsilda üle oru, oru põhjas paistis päris arvestatava suurusega jõgi. Selle kohta rääkis giid, et sellel jõel mitte väga kaugel sillast on filmitud väga palju kuulsaid filme, nende seas Anakonda ja Rambo. Natuke veel sõitu ja tegime väikse pissi ja söögi peatuse mingis teeäärses söögikohas nimega “Dulceria Mayi”. Siin oli kõrvuti nii väiksem söögikoht kui ka kohalike söögilett. Söögikoha toit oli kas hamburger või siis midagi taolist nagu meil hotellis, ehk siis masstoodang. Kohalikus letis lapsed müüsid erinevaid saiakesi ja värsket mahla. Loomulikult oli vaja ära proovida kohalik, praktiliselt kogu valik oli ühe ja sama hinnaga 1$. Võtsin prooviks meil müüdava beljaši taolise asja ja ühe mahla kokku 2$ Kusjuures see asjandus oli soojana vägagi söödav ja täitis kõhtu korralikult. Ega värske mahlgi polnud paha. Vaatasin, et selles suuremas söögikohas olid müügil kotiga küüslaaugu saiakesed, huvitav miks siin on saiakesed ja meil leivad… Oleks tahtnud ühte proovida aga ei riskinud tervet kotitäit osta, seega see maitseelamus jäi proovimata. Kui kõhud täis kimasime edasi.
Järgmine põgus peatus oli Kolumbusega seotud muuseumi juures. Nimetatakse seda Kolumbuse auks 1992 aastal valminud kolossi Kolumbuse majakaks või Faro Colón. Kahjuks ajaliselt seda külastada ei jõudnud. Jooksime põgusalt korraks sisse, on ikka ilge kolakas kokku ehitatud küll. Taevast vaadatuna pidi hoone risti kujuline olema. Kusjuures pilet siia muuseumi oli 2$ ja siin pidavat olema hunnik saale millest igaüks eraldi on pühendatud Kolumbuse poolt avastatud maadele. Siin on ka üks sarkofaag kus pidavat olema Kolumbuse enda säilmed. Wikipedia ütleb, et see olla vale ja dna analüüsi põhjal peaks Kolumbuse säilmed olema hoopis Sevilla katedraalis. Meie giid ütles, et siin on ilmselt tema poja säilmed. Mis nüüd õige on ei tea.
Kui Kolumbuse majakas põgusalt üle vaadatud suundusime edasi . Pealinn iseenesest asub Ozama jõe suudmes ja on esimene Euroopa koloniaallinn kogu Ameerika mandril, siin on ka kõige rohkem Kolumbuse aegseid kõikvõimalikke kindluseid, linnamüüri jne. Sõitsime mööda preester Antonio de Montesinos mälestusmärgist, see vennike olla olnud kohalike indiaanlaste õiguste eest seisja Hispaania impeeriumis. Veel kimasime mööda mingist väravast nimega Puerta de la Misericordia, see olevat olnud kunagise linnamüüri esimene värav. Väikse peatuse tegime Dominikaani presidendipalee juures. Siin väravast sisse ei saa, mingi sõjaväe laadne üksus turvab. Pildistada lasevad nad ennast meeleldi, ilmselt on harjunud 😉 Sõitsime edasi veel paar tänavat ja siis hakkas meil väike vanalinna ekskursioon käsitsi, selle sisse jäi ka lõuna kohalikus väikses restos. Tänavad on vanalinnas suhteliselt kitsad ja sillutatud, asfalti siin ei näe. Lõpuks läksime sööma, lõuna oli meil paketihinnas. Teenindus oli huvitav, võtsid oma taldriku näppu ja läksid leti äärde. Lett selline nagu nõuka ajal sööklates, millele näpuga näitad seda sulle taldrikusse installitakse. Võtsin riisi, ube, ahjukartulit ja veidi salatit. Üllataval kombel oli siin toit täiesti söödav. Siin olid ettekandjad ka, aga nemad toovad jooke ja magustoitu või koristavad lauda. Sportlikust huvist proovisin kohvi ka, täiesti ok kohv.
Kui kõhud täis anti meile pool tundi vaba aega tutvumaks samal tänaval oleva kaubandusega. Nagu meie Viru tänav, kõikvõimalikud poed ja kohvikud reas 😀 Huvitav on see, et nendes poodides kus kohapeal midagi toodetakse saab kõike seda ka maitsta. Kohv, kakao, shokolaad ja Mama Juana on need kõige levinuvamad asjad. Märkamatult sai see pool tunnikest täis ja ekskursioon jätkus. Taino indiaanlaste puukujukesi näed lisaks nännipoodidele ka tänavatel pronkskujukestena.
Lonkisime kohaliku kõige suurema katedraali juurde, see pidavat olema ka Kolumbuseaegne katedraal. Oluline pidavat olema ka veel seetõttu, et on ainus “gooti” stiilis katedraal Ameerika poolel. Huvitav, et katedraali seinal on 2 pealise kotka vapp, mis teema sellega on ei tea. Katedraali sisse ei saa pargi poolelt vaid teiselt poolt, tuleb ring peale teha, sebida pilet ja siit saab ka audiogiidi kes tahab. Katedraal on omaette huvitav, siin on terve joru kambreid reas. Lõpuks oli tiir peal ja viuh välja, välja saad siin pargi poole. See on iseenesest hea lahendus siis ei trügita ühest uksest vaid kõik käib sujuvalt isevoolu teel. Siinsamas katedraali ees on Kolumbuse park koos Kolumbuse ausambaga. Ma ei saa aru mis fenomen siin selle Kolumbusega on, vennike tõi ju neile ainult hävingut ja orjastamist aga kummardatakse nii, et anna olla. See teema meenutab juba meie nõuka aega, kus igal linnas oli mingi Lenini nimeline tänav, park või mis iganes kust ei puudunud Lenini ausambad. Siin pargis oli ka üks Dominikaanis küllaltki harv nähtus, jäätisemüüja 😀 😀
Lonkisime edasi mööda vanalinna tänavaid ja tutvusime vaatamisväärsustega. Huvitav, et ka siin on “turistirong” täiesti olemas. Käisime möödaminnes läbi veel paarist nännipoest, kusjuures need ei olnud ekskursiooniprogrammis 😉 me ise põikasime sisse niikaua kui giid rääkis pikka ülistusjuttu Kolumbusest. Põikasime sisse veel ühte kunagisse jesuiitide kirikusse nimega “Pantheon of the Fatherland” Selle kohakese õige nimetus tänapäeval on veidi segane, sain aru, et tegu on kirik-mausoleumiga. Siia pidavat olema maetud Dominikaani presidendid ja ministrid. Siit edasi marssisime vaateplatvormile, see on midagi sellist nagu meil Toompea vaateplatvormid. Siin seisis üks turismipolitsei patrull koos autoga, küsisime kas pilti tohib teha. Huvitaval kombel on siin politsei väga sõbralik ja teeb meeleldi koos turistidega pilti. Teine huvitav asi on, et enamus politsei autoparki on Hiluxi kastikad.
Edasi jõudsime vana ajaloolise linna keskväljakule, selle servas on säilinud nö. koloniaalloss. Omalajal olevat selles elanud Kolumbuse poeg, praegu on siin muuseum. Muuseum on sisustatud enamvähem nii kuidas see loss omalajal välja võis näha. Lossi jõe poolselt rõdult avaneb ümbrusele päris ok vaade. Siin väljakul torkas kohe silma, et kohalikud tibid armastavad käia siin tinderi pilte tegema 😉
Lõpuks hüppasime bussi ja kimasime ühe maaaluse järve juurde. kahjuks siin pikalt aega luusida ei olnud aga esmamulje sai kätte. Siin oli paar pisikest järvekest mis on küll umbes tiigi mõõtu aga ägedad sellegi poolest. Nendes on hämmastavalt selge ja soe vesi. Isegi kalad ujuvad seal sees, tekib küsimus kust nad sinna saanud on. Ühe suurema lombi peal sai isegi parvega sõita. Kui kiire tiir tehtud viuh bussi ja kodupoole tuld. Koduteel jäi silma üks tibupoegi vedav veokas, kus puurid olid väga püüdlikult koormarihmadega kinni tõmmatud, tavaliselt pole siinmail koormarihmad eriti kombeks. Veel sain bussiaknast teha paar pildikest sellest hommikusest vägevast rippsillast. Lõpuks hotellis ja läks uute toiduelamuste katsetuseks hotelli ööklas. Seekord sai proovitud soolase toiduna makarone seente ja sibulaga, riisi ja mingeid kananagitsa moodi asjandusi. No ütleme nii, et hädapärast kannatas süüa. Magusast oli täna isegi valge saiaga torti ja mingeid meie rummikoogi sarnaseid asjandusi lisaks muudele koogikestele. Ütleme nii, et siin on vahukoor üsna plastmassi maitsega. Rummipallid meenutasid täitsa meie rummikooki aga ilma rummita 😀 Paar tükki kannatas süüa küll. Kokkuvõtvalt oli see tänavalt võetud trip hinnaga 65$ nägu vägagi ok. Sama asja pakkus reisikorraldaja 135$ eest.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Tori põrgu
Hooaja lõpus sai veel toimetatud Tori kalmistul. Kuna see asub “põrgu” lael siis tuleb seal ka ära käia 😉 Kahju muidugi, et seda säilinud üsna vähe aga mis teha, loodus teeb oma. Selle koha kohta on hullult kõikvõimalikke legende ja lugusid. Mõnega neist saab tutvuda infotahvlilt.
Praegu on siin ainult üks pisike koobas ja mõned pilud kust ilmselt ennast sisse ei pressi. Omal ajal olnud siin ikka päris põrgukoobas ka. Tori põrgu suue olevat olnud 6 meetrise läbimõõduga avaus ning mõnede andmete järgi olnud “põrgukäik” 32 meetrit pikk. Kahjuks varises koopa lagi 1908 ja koopasuu ise 1974. Internetiavarustest leiab isegi mõned selle päris koopa pildid. Ega tänapäeval siin midagi erilist vaadata ei ole peale liivapaljandi. Kes lonkida viitsib siis kalmistu parklast saab trepist alla ja paarsada meetrit mööda kallasrada ülesvoolu minnes teisest trepist üles tagasi. Muidugi pole koopad siin ainuke vaatamisväärsus, mõnesaja meetri kaugusel on Eesti Sõjameeste Mälestuskirik. Kirikust saadetakse võidupüha eelse piduliku jumalateenistuse järel teele võidutuli, mida kannavad Torist edasi kindral Johan Laidoneri seltsi ja kaitseliidu maleva liikmed. Võidutuli jõuab Vabariigi presidendi tungla vahendusel võidupüha paraadilt igasse maakonda. Lisaks sellele on tavaks saanud esivanemate vabadusvõitluse mälestusele pühendatud jüripäeva jumalateenistus ja järgnev jüritulede teelesaatmine kohale tulnute tõrvikutes ja lampides. Ja ka see pole veel kõik, kiriku juures asub veel Eesti esimene ratsamonument ꞌꞌPüha Jüri võitlus lohegaꞌꞌ.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Põhjasõda
Kohalikud taaskehastajad teevad Narvas ikka päris ägedaid üritusi. Isegi mõnel sellisel osaletud ja jumal teab mitut üritust vaatamas käidud. Kahju, et see imelik paaniliselt kardetud viirus mis hiljem on osutunud suht nohuks pani sellele natuke pidurit. Sellel aastal muidugi ka sõda. Arvati, et pole sobilik agressori piiri ääres “sõda” mängida. Mina muidugi selle arvamusega ei ühine. Aga noh see selleks, meenutame parem mõnda varasemat üritust. Kõigepealt ikka väike marss läbi linna “Rootsi lõvi” juurde. See mälestusmärk tähistas Karl XII edu Narva all aastal 1700, mil Põhjasõja käigus purustati Narvat piiranud Vene vägi. See mälestussammas oli Rootsi kuningriigi kingitus Narva linnale. Lõvi kuju oli koopia Stockholmi kuningalossi ees asunud kujust. Õige mälestusmärk hävis II MS. “Rootsi lõvi” taasavati 2000 aastal lahingu 300 aastapäeva puhul. Ise ei viitsinud sinna lonkida. Aga kes ei tea siis lõvi juurest kahele kindlusele avanev vaade oli kujutatud Eesti 5 kroonise rahatähe tagaküljel.
Peale marssi tehti Narva linnuses veidi ettevalmistusi lahingu läbiviimiseks, huvilised said relvastust lähedalt vaadata ja tehti ka paar testpauku 😉
Lõpuks läks Karla ja Petsi vägede vahel andmiseks. Kusjuures päeval polegi tulistamisel erilist efekti aga vot pimedas on eriti äge ja tasub kindlasti vaatamist.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Kogukonnaga trippimas
Nonii, ikka lasti koos kogukonnaga trippima 😉 Päris ägedaid trippe orgunnitakse, kuigi eks mul ole need kohad enamjaolt juba varasemalt ja korduvalt läbi kolatud. Eelmisel aastal oli ka Ida-Viru tripp ja isegi kui siiapoole 10 trippi jutti teha ei jõua kõiki ägedaid kohti läbi käia. Kui eelmisel aastal alustasime Purtse kindluselamust siis seekord alustasime Kaevandusmuuseumist. Varasemalt siia nii mõnegi grupi toonud aga ise veel kordagi käinud ei olnud. Siin natuke teistsugused reeglid kui tavamuuseumis ja pilet on ka päris soolase hinnaga. Iseenesest päris äge muuseum ja siin läks meil õige mitu tundi koos lõunasöögiga. Aga sellest muuseumist kirjutan ükspäev eraldi pikemalt. Siit edasi kimasime Narva, seal pidi meil olema linnuse külastus giidiga.
Vot sellise rongiga saab siin sõita 😉
Sellega oli muidugi üks huvitav seik ja sõnal on ikka suur jõud. Kui ma enne reisi programmi vaatasin siis mõtlesin, et Narva Hermanni linnus on küll igavesti äge koht ja seal on avatud uusi ruume külastajatele aga mulle meeldiks Kreenholmis rohkem luusida. See on kuidagi selline huvitava energiaga koht kuhu tõmbab tagasi, kuigi ma seal korduvalt käinud. Muidugi eriti äge on seal siis kui lüüsid lahti ja kosed vett täis, see asi on õnnestunud oma silmaga ära näha, eks ma sellest ka ükspäev kirjutan pikemalt. Kuna tammi juhtimine käib Venemaa poolelt siis ei tea keegi kunagi millal nad suvatsevad lüüsid avada. Kohapeal selgus, et orgunnimisel oli kuskil mingi “kala” sees ja me ei saanud linnusesse, selle asemel saadetigi meid Kreenholmi 😀 😀 Vot mõtle veel, et nii võiks olla… Ah jaa linnuse õuel oli isegi korralik näitus EV taasloomisest ja kohalikud meistrimehed müüvad arheoloogiliste leidude sarnaseid ehteid mida mina tavaliselt töötubades huvilistega meisterdan 😉
Ja olimegi viuh Kreenholmis, giidid aeti vabal päeval välja 😉 Kuna siinne marsruut ja jutt teada siis irdusin vaikselt grupist ja kolasin omal käel. Kreenholmi kohta saab lugeda pikemalt siit. Vahepeal on siin muidugi nats korrastatud ja päris palju üritusi korraldatud. Hakkas silma, et uue peavärava juures on ilusti lipud üleval aga kolmest lipust ainult Eesti lipp on valgustatud. Ühes hoones oli aknal näha isegi nõukaaegset konditsioneeri mis aknaauku käis. Mulgi selline kodus olemas ja täitsa töötab 😉
See rõdu mis ehitati Joala kontserdiks seisab ka paigal. See istutati päris hästi konteksti, kes ei tea see arvab, et see on sama vana kui hoonegi 😉 Kui juba piiri ääres siis tuleb ikka naabreid ka vaadata, huvitaval kombel ikka veel püsib seal ühe maja katusel püsti üsnagi väsinud tornike.
Praegu ühes saalis mingi huvitav sidumismängude näitus ja teises saalis pandi püsti lava miski ürituse jaoks. Mõned päevad tagasi oli isegi hommikutelevisioon Kreenholmis saadet tegemas.
Kolasin nats mööda kottpimedaid keldreid ja ega ülemistel korrustelgi käimata jäänud.
Vanadest ladudest on rämps ära koristatud ja väidetavalt tahetakse siia teha näitusesaalid ja panna liikuma väike rong nii nagu omalajal oli. Kahe tööstushoone vahel oli ka päris korralik pitsaahi 😉 Päris suur teine, mina igatahes üle ääre sisse piiluma ei ulatunud. Tegelikkuses on see muidugi ventilatsiooniava. Kurjad keeled räägivad, et Kreenholmis on plaanis uus ekskursiooniprogramm mille käigus saab sisse ka tornidesse. Sealt pidavat avanema päris äge vaade ümbrusele.
Lõpuks jõudsime Narva – Jõesuusse, majutuskohaks oli Meresuu spa. Pole siin aastaid käinud, päris kobedaks teine vahepeal tehtud ja täitsa soovitan käia tsillimas. Peale spaad ja vägevat õhtusööki vaatasime üle ka kohaliku kuulsa ranna.
Meresuu spa ees on selline vahva mängiv purskkaev
Hommikul ühe jutiga kohe Rakvere linnusesse. Siin pole ka oma paar aastat käinud, veelvähem muidugi giidi saatel. Kui vähegi ajaloohuvi on siis soovitan käia giidi saatel saate kuulda nii mõndagi põnevat ja proovida ka püssirohtu teha 😉 Kui õigel ajal sinna satud siis näed ja kuuled ka väikest kahuripauku.
Piinakambris saab ka giidi saatel palju teadmisi erinevatest vanadest piinamismeetoditest ja piinariistadest, kas linnuses oli oma timukas või ei jne jne. Linnuses on veel palju muudki põnevat tegevust millest tasub ise osa saada mitte siit lugeda 😉 Kui tiir peal kinnitasime keha kohalikus kõrtsus, toit oli väga hea. Ja läbi ta selleks aastaks ta jälle oligi. Nii, et oodake, nagu lubatud sai kriban ükspäev Kaevandusmuuseumist ja suurveega Kreenholmist pikemalt.
Väike pauk kahurist ka 😉
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Viljandi – Põltsamaa
Pole ammu Viljandi kandis luusinud, egas midagi sõbrad kokku ja minekut. Eriti pikalt ei olnud seekord aega ringi luusida, katsusime ära mahtuda ühte päeva. Ühe jutiga kimasime kohe Viljandi ja hakkasime sealt vaikselt kodupoole tagasi tulema. Piilusime sisse ka Viljandi Jaani kirikusse. See kirik olla ehitatud 17 sajandil endise frantsisklaste kloostrikiriku varemetele. Sõdade käigus on kirikut mitmeid kordi purustatud ja üles ehitatud. Veel pärast II MS tegutsenud kirik suleti 1950 ja muudeti kaubalaoks. Kirik pühitseti taas 1992 ja siin korraldatakse päris palju kontserte.
Kiriku kellatornis on 25 kellaga kellamäng ja 3 tornikella, mis on ainulaadne Eestis. Vaatasime üle ka Laidoneri ratsamonumendi.Siis väike tiir ordulinnuse varemetesse, sellest ei hakka pikemalt kirjutama kuna seda juba varasemalt tehtud küll ja küll. Kes tahab lähemalt lugeda siis siit saab. Lõpuks ometi on siinsed nõlvad ka enamvähem korda tehtud ja nii varemetele kui ümbrusele avaneb hea vaade. Kui varemed, rippsild ja muu värk uuritud võtsime suuna Põltsamaa poole.
Põltsamaal läks vähe kiireks, tahtsime enne muuseumi sulgemist veel selle läbi vaadata. Viuh väravast sisse ja muuseumi 😉
Kohaliku väikse muuseumi kohta täiesti arvestatav muuseum oma koguga. Siin näeb nii linnusest väljakaevamisel leitud staffi, II MS värki, talupidamise värki. Igati põnev muuseum kus tasub kindlasti käia silmaringi avardamas.
Ja muidugi lisaks kõigele näeb siin ka vikuehteid. Neid tavaliselt vitriinides ei hoita miskipärast, ei tea kas kardetakse rahvale päris asju näidata või mis värk nendega on…. Näidata oleks tegelikult küll ja küll aga kahjuks koguvad tolmu arhiiviriiulites.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Egiptus KUMUs
Käisin ka ruttu seda paljukiidetud Egiptuse näitust KUMUs vaatamas, enne kui jälle kõik kinni pannakse. Sellest nädalast kuu lõpuni ju muuseumid jälle kinni ja see näitus korjatakse maha. Mind ikka väga huvitab see tõendamise pool. Millega on tõendatud, et muuseumis või teatris levib koroona kordades hullemini kui ühistranspordis või poes. Räägitakse hirmsasti rahva hajutamisest aga siis suruvad toidukohtade lahtiolekuajad kokku, et kõik karjas tormaksid sööma enne kui kinni pannakse. Hajutamiseks peaks asi ikka vastupidi olema. Ju poliitikas käivadki asjad teistpidi ja ei vasta mingilegi loogikale. Aga see selleks. KUMUs ikka varasemalt paar korda käinud aga mitte näitusel vaid muid asju ajamas. Täna juhtus ikka päris tsill ilm olema mille vahepalaks sobib muuseum imehästi.
Nagu ennem juba mainisin on reklaam asjale hea olnud ja kuidas sa selle ikka vaatamata jätad. Kuigi hinges oli väike kahtlus asja osas. Meil kipub paraku see nii olema, et kui reklaam hea siis tegelikkus….. Teades, et Egiptus on ikka vägagi rikka ajaloo ja leiumaterjaliga lootsin siin ka ühtteist põnevat näha. Rahvas oli mõnusalt hajutatud ja miskit trügimist ei olnud, näitusesaal mõnusalt hämar ja valgustus on suunatud eksponaatidele. Aga kohe märkasin ühte tõrvatilka. Eksponaadid küll valgustatud aga kõik info eksponaatide kohta päris väikses kirjas ja küllaltki kaugel ning suhteliselt hämaras. Valgustus üsna kaootiline, mõnda sai ilusti lugeda aga enamuse jaoks tuli ikka silmi pingutada. Nägin ikka päris suure hulga inimesi kellele see muret valmistas ja nina vastu klaasi üritasid midagi lugeda. Lihtsalt hämaras on kaugel olevat peenikest kirja üsna s… lugeda. Oleks võinud ju selle infolehekese ka ära valgustada aga noh jh… Isegi jätsin osa asju lugemata, polnud lihtsalt mõtet silmi tappa. Iseenesest eksponaadid nii ja naa, mina lootsin ikka enamat näha. Muidugi igasugused graveeringud liivakivil olid ikka väga detailirohked. Natuke nägi ka mõnda amuletti, seda teada tuntud sitasitikat ehk siis skarabeusi 😀 Neid seal kultuuris kasutati ohtralt, eriline teema oli muidugi südameskarabeus. Samuti palsameeriti seal kõike mis kätte saadi 😉 Mitte ainult inimestest ei tehtud muumiaid vaid kassid, kalad jne jne. See loomade mumifitseerimine oli preestritel vägagi tulus äri, loomi kasvatati selleks spetsiaalselt…. Löödi maha ja mumifitseeriti ning neid müüdi inimestele kui jumalikke ilminguid 😀 😀 Inimesed omakorda annetasid need ohvriandidena templitele. Ah jaa see silmavärk oli ka seal vägagi kasutusel, neid joonistati näiteks sarkofaagile, et muumia nende silmade abil näeks välja. Wdjat silmi võis panna igalepoole.
Basa sarkofaag nägi päris ehe välja, nagu oleks kivist tahutud aga võta näpust… puidust pidavat olema 😉 See kahe kobra vahel olev päikeseketas on viide päikesekultusele mis sai aktuaalseks Egiptuses miski 2400 aastat EMA. Seda tehti hauakambrite ja templite ustele ja lagedele. Laevamudelitel oli ka oma teema, kuna laevandus oli Egiptuses igapäevateema siis pandi mudeleid kaasa teistpoolsusesse. Laev sümboliseerib ka teekonda mööda Niilust nekropoli juurde.
Sandaalid olid ka päris ägedad. Väidetavalt kandsid neid ainult ülikud ja töölised olid paljasjalgsed. Tehti neid nahast või taimedest, olla leitud ka kuldseid sandaale. Paar päris ägedat loomakujulist õlilampi oli ka. Ehtevärki oli sellel näitusel ikka kahetsusväärselt vähe, paar tilulilu ainult. Kuigi mukiti ju ilmselt ohtralt, ega muidu poleks meigitopse, peegleid jne. Silmi meikisid nii mehed kui naised kuna arvati, et see kaitseb putukate, päikese ja liiva eest. Iseenesest huvitav oli muidugi kamm mis dateeritud 4 – 7 sajandisse. See isend oli puidust, meil siin on ohtralt sarnaseid kas luust või pronksist. Neid pronkskammide tükke isegi terve hulga leidnud. Enamjaolt kipuvadki kahepoolsed olema, ilmselt levisid täid ohtralt tol ajal 😉 Tegelikult ei jäänud kamm niisama silma vaid ikka mustri pärast 😉 Sellist rõngasmotiivi on ju meil arheoloogilistel leidudel nõrkemiseni. Vot võta sa nüüd kinni kust selline motiiv esemetel alguse on saanud.
Maalinguid ja graveeringuid on seal kultuuris ikka hullult. Piltkirja värk on ka päris lahe. Seal pidavat lugemiseks olema oma süsteem, ei ole nii nagu meil vasakult paremale. Ma ei süvenenud mis värk sellega on aga pidavat olema kuidagi seotud vist linnuga. Kuhupoole vaatab sealtpoolt lugema hakkad või vastupidi 😀 😀 Igatahes kuidagi nii on 😉
Paar sarkofaagi oli ühes nurgataguses saalis ka.
Eks Euroopas tuli see suurem vaimustus Egiptuse kultuuri vastu alles siis kui Napoleon seal laamendamas käis. Noh ja ega eesti muuseumiteski pole puudu Egiptuse leidudest isegi mõni muumia olla. Esimese eestlasena käis Egiptuses orientalist Otto von Richter (1792 – 1816) kes kogus seal muistiseid ja talletas märkmeid. Tema kogu kingiti Tartu Ülikoolile kuid viidi sealt segastel aegadel Voroneži kus on tänaseni. Aga eks seal ole muidki siit tuuri pandud asju hoiul. Kokkuvõtvalt lootsin enamat… tegelikkuses polnud midagi erilist aga eks see ole ikka nii kellele ema kellele tütar…
Kui juba siin laiamas siis tuleb ülejäänu ka üle vaadata. Siin ikka ühtteist on vaadata nii mitmelgi korrusel.
Vaatasin, et ega see nõukaaegne tootmisvõimlemine ei erinenud väga varieteest midagi 😀 😀 Varietees ainult riideid vähem seljas 😉
