-
Preisimaa trip. Malborki kindlus ja Elblagi kanal
Uus päev, täna minek Malborki kindlust vaatama. Enne hotellist ärasõitu käisin veel kiiruga nurga taga vaatamas silda kuhu abiellujad riputavad oma lukke. See nagu meil Keila-Joa 😉 Peale seda kiire hommikusöök ja oligi juba minek.
Lõpuks Malborkis ja jumal tänatud, et ennem turistihooaega. Kui juba praegu siin hull trügimine, mis siis veel hooajal siin toimub ei taha teadagi 😀 😀 Malbork on kunagine Saksa ordu linnus Nogati jõe ääres. Praegune linn kerkis hiljem linnuse ümber. Väidetavalt hakati seda linnust rajama 1247 ja ehitustööd olla käinud üle 200 aasta. Siinne linnus koosneb koosneb kolmest linnusest, neist ülemist, keskmist ja alumist eraldavad tornid ja kuivad vallikraavid. Selles pole midagi uut, isegi osa meie kunagisi linnuseid koosnesid mitmest osast. 14 sajandil sai linnusest suurim Saksa ordu keskus, jõe eripära tõttu said siin randuda isegi merelaevad. Omal ajal olla seda linnust kaitsnud 3000 relvavenda. II MS tehti linnus maatasa ja selle hävingu märke on tänapäevalgi vanadel müüridel märgata. Malbork on maailma suurim tellistest gooti stiilis linnus mis laiub ca 21 hektari suurusel alal. Ja siin tõesti on mida vaadata. Ütlen etteruttavalt, et kes tahab linnusega korralikult tutvuda, siis minge sinna omal käel ja varuge vähemalt päev. Paaritunnine turismitrip annab ainult veidi aimu asja mastaapsusest ja tegelikkuses ei jõua midagi vaadata.
Kohe näha, et rahvast oli linnuses palju, danskereid on iga nurga peal 😀 😀 Ja mitte ühekaupa vaid ikka terved read nagu omaaegne lauluväljaku peldik 😉 Päris palju on siin linnuse saalides erinevaid muuseume, nii relvade, merevaigu kui ajaloo käsitlusega. Vaatasin, et paljude ruumide põrandates on luugid soojuse juhtimiseks. Oleks tahtnud näha neid ahjusid kust see soe tuli, aga kahjuks on väga paljud ruumid suletud. Ei tea kas need hooajaväliselt suletud või on päriselt külastajatele suletud. Ühesõnaga, nüüd on see kindlus ka üle vaadatud ja sellest midagi kirja panna võtab ilmselt päevi. Seda kindlust peaks siiski oma silmaga vaatama, mitte kuskilt midagi lugema.
Käisime vaatasime veel Elblagi kanalit, seda 80 kilomeetri pikkust kanalit peavad poolakad ise Poola 7 maailmaimeks. Ilmselt on see maailmas täiesti unikaale ehitis. Kanal rajati aastail 1848 – 1872. Kuna kanalil on päris suured kõrguste vahed siis ei ole siin laevaliiklus lahendatud traditsiooniliste lüüsidega vaid hoopis üleveoteedega. Teisisõnu on see koht, kus laevaga saab mööda künkaid sõita. Täismahus lõbusõit Ostródast Elblagi võtab aega 11 tundi. Aga saab sõita ka lühemaid otsi. Seekord kahjuks laeva ei tulnud 😉 Aga see laevasõit on kindlasti teema mida tahaks ära proovida ükspäev.
Vaatasime üle ka Grünvaldi lahingupaiga. 15.07.1410 on Poola ajaloo olulisim kuupäev, sel päeval olid vastamisi kaks suurt ja tugevat armeed. Ilmselt üks keskaja suurimaid lahinguid toimus künklikul alal, ojade poolt ära lõigatuna, Grünwaldi, Stębarki ja Łodwigówi külade kolmnurgas. Ajaloolaste arvamusel oli Saksa ordu koosseisus koos liitlastega 11 000 – 27 000 meest ja Poola – Leedu väes koos vasallidega 16 000 – 39 000 meest. Lahing lõppes Poola – Leedu vägede hävitava võiduga ordurüütlite üle, sealhulgas langes lahingus Saksa ordu suurmeister Ulryk von Jungingen. See lahing on tuntud ka Tannenbergi lahinguna, miks see osades riikides nii on pole täpselt teada aga eks ta poliitiliste põhjustega seotud ole. Leedukad nimetavad seda lahingut ainukesena Žalgirise lahinguks. Kogu välja läbi lonkida ei viitsinud, vaatasin drooniga mis seal toimub 😉 Siia lahingupaika on ehitatud suurejooneline muuseumikompleks mis koosneb nii väli- kui ka sisealast. Muuseumi välialal on lahingu algseisu makett ning on taastatud keskaegsete soomusmasinate näidised. Tegemist on puidust kinniste vankritega, millest oli ammuküttidel võimalik vaenlast lasta, olles ise kaitsva seina taga. Väga põhjalik jutt Grünvaldist on leitav siit. Siit edasi kimasime juba järgmisse ööbimiskohta. Paar huvitavat seika ka. Poolas näeb väga paljudes kohtades wc märkidena kolmnurka ja ringi, huvitav millest on tingitud selline lahendus, kas mingi pehmonduse värk… Ja teine huvitav asi on, et Preisimaa teed on kõik kitsad ja alleedega palistatud. Lõpuks hotellis ja kobisime sööma ja kotile. Surmväsinud tänasest päevast.
-
Dominikaani trip. Santo Domingo
Nonii, pealinna minek. Hommikul tuli meile hotelli oma autoga järgi see vennike kellelt terve joru trippe sebisime ja viis meid kogunemiskohta. Kõigepealt viidi meid väikeste Toyota bussidega trassiäärsesse tanklasse, seal jaotati meid järgmisele bussile millega juba minek õiges suunas. Tanklas läks ca 15 mintsa ümberjaotusega, seni vaatasime mida tanklas pakutakse. Toho till ae, tanklas täitsa bitcoini automaat, polegi sellist varem näinudki. Mõne aja pärast oligi meil start Santo Domingo suunas, giid oli päris asjalik ja rääkis vaheldumisi nii hispaania kui mikikeeles. Kuna grupp oli üsna väike siis kimasime edasi Toyota bussiga. Kuskil poolel teel Santo Domingosse sõitsime mööda päris pirakat rippsilda üle oru, oru põhjas paistis päris arvestatava suurusega jõgi. Selle kohta rääkis giid, et sellel jõel mitte väga kaugel sillast on filmitud väga palju kuulsaid filme, nende seas Anakonda ja Rambo. Natuke veel sõitu ja tegime väikse pissi ja söögi peatuse mingis teeäärses söögikohas nimega “Dulceria Mayi”. Siin oli kõrvuti nii väiksem söögikoht kui ka kohalike söögilett. Söögikoha toit oli kas hamburger või siis midagi taolist nagu meil hotellis, ehk siis masstoodang. Kohalikus letis lapsed müüsid erinevaid saiakesi ja värsket mahla. Loomulikult oli vaja ära proovida kohalik, praktiliselt kogu valik oli ühe ja sama hinnaga 1$. Võtsin prooviks meil müüdava beljaši taolise asja ja ühe mahla kokku 2$ Kusjuures see asjandus oli soojana vägagi söödav ja täitis kõhtu korralikult. Ega värske mahlgi polnud paha. Vaatasin, et selles suuremas söögikohas olid müügil kotiga küüslaaugu saiakesed, huvitav miks siin on saiakesed ja meil leivad… Oleks tahtnud ühte proovida aga ei riskinud tervet kotitäit osta, seega see maitseelamus jäi proovimata. Kui kõhud täis kimasime edasi.
Järgmine põgus peatus oli Kolumbusega seotud muuseumi juures. Nimetatakse seda Kolumbuse auks 1992 aastal valminud kolossi Kolumbuse majakaks või Faro Colón. Kahjuks ajaliselt seda külastada ei jõudnud. Jooksime põgusalt korraks sisse, on ikka ilge kolakas kokku ehitatud küll. Taevast vaadatuna pidi hoone risti kujuline olema. Kusjuures pilet siia muuseumi oli 2$ ja siin pidavat olema hunnik saale millest igaüks eraldi on pühendatud Kolumbuse poolt avastatud maadele. Siin on ka üks sarkofaag kus pidavat olema Kolumbuse enda säilmed. Wikipedia ütleb, et see olla vale ja dna analüüsi põhjal peaks Kolumbuse säilmed olema hoopis Sevilla katedraalis. Meie giid ütles, et siin on ilmselt tema poja säilmed. Mis nüüd õige on ei tea.
Kui Kolumbuse majakas põgusalt üle vaadatud suundusime edasi . Pealinn iseenesest asub Ozama jõe suudmes ja on esimene Euroopa koloniaallinn kogu Ameerika mandril, siin on ka kõige rohkem Kolumbuse aegseid kõikvõimalikke kindluseid, linnamüüri jne. Sõitsime mööda preester Antonio de Montesinos mälestusmärgist, see vennike olla olnud kohalike indiaanlaste õiguste eest seisja Hispaania impeeriumis. Veel kimasime mööda mingist väravast nimega Puerta de la Misericordia, see olevat olnud kunagise linnamüüri esimene värav. Väikse peatuse tegime Dominikaani presidendipalee juures. Siin väravast sisse ei saa, mingi sõjaväe laadne üksus turvab. Pildistada lasevad nad ennast meeleldi, ilmselt on harjunud 😉 Sõitsime edasi veel paar tänavat ja siis hakkas meil väike vanalinna ekskursioon käsitsi, selle sisse jäi ka lõuna kohalikus väikses restos. Tänavad on vanalinnas suhteliselt kitsad ja sillutatud, asfalti siin ei näe. Lõpuks läksime sööma, lõuna oli meil paketihinnas. Teenindus oli huvitav, võtsid oma taldriku näppu ja läksid leti äärde. Lett selline nagu nõuka ajal sööklates, millele näpuga näitad seda sulle taldrikusse installitakse. Võtsin riisi, ube, ahjukartulit ja veidi salatit. Üllataval kombel oli siin toit täiesti söödav. Siin olid ettekandjad ka, aga nemad toovad jooke ja magustoitu või koristavad lauda. Sportlikust huvist proovisin kohvi ka, täiesti ok kohv.
Kui kõhud täis anti meile pool tundi vaba aega tutvumaks samal tänaval oleva kaubandusega. Nagu meie Viru tänav, kõikvõimalikud poed ja kohvikud reas 😀 Huvitav on see, et nendes poodides kus kohapeal midagi toodetakse saab kõike seda ka maitsta. Kohv, kakao, shokolaad ja Mama Juana on need kõige levinuvamad asjad. Märkamatult sai see pool tunnikest täis ja ekskursioon jätkus. Taino indiaanlaste puukujukesi näed lisaks nännipoodidele ka tänavatel pronkskujukestena.
Lonkisime kohaliku kõige suurema katedraali juurde, see pidavat olema ka Kolumbuseaegne katedraal. Oluline pidavat olema ka veel seetõttu, et on ainus “gooti” stiilis katedraal Ameerika poolel. Huvitav, et katedraali seinal on 2 pealise kotka vapp, mis teema sellega on ei tea. Katedraali sisse ei saa pargi poolelt vaid teiselt poolt, tuleb ring peale teha, sebida pilet ja siit saab ka audiogiidi kes tahab. Katedraal on omaette huvitav, siin on terve joru kambreid reas. Lõpuks oli tiir peal ja viuh välja, välja saad siin pargi poole. See on iseenesest hea lahendus siis ei trügita ühest uksest vaid kõik käib sujuvalt isevoolu teel. Siinsamas katedraali ees on Kolumbuse park koos Kolumbuse ausambaga. Ma ei saa aru mis fenomen siin selle Kolumbusega on, vennike tõi ju neile ainult hävingut ja orjastamist aga kummardatakse nii, et anna olla. See teema meenutab juba meie nõuka aega, kus igal linnas oli mingi Lenini nimeline tänav, park või mis iganes kust ei puudunud Lenini ausambad. Siin pargis oli ka üks Dominikaanis küllaltki harv nähtus, jäätisemüüja 😀 😀
Lonkisime edasi mööda vanalinna tänavaid ja tutvusime vaatamisväärsustega. Huvitav, et ka siin on “turistirong” täiesti olemas. Käisime möödaminnes läbi veel paarist nännipoest, kusjuures need ei olnud ekskursiooniprogrammis 😉 me ise põikasime sisse niikaua kui giid rääkis pikka ülistusjuttu Kolumbusest. Põikasime sisse veel ühte kunagisse jesuiitide kirikusse nimega “Pantheon of the Fatherland” Selle kohakese õige nimetus tänapäeval on veidi segane, sain aru, et tegu on kirik-mausoleumiga. Siia pidavat olema maetud Dominikaani presidendid ja ministrid. Siit edasi marssisime vaateplatvormile, see on midagi sellist nagu meil Toompea vaateplatvormid. Siin seisis üks turismipolitsei patrull koos autoga, küsisime kas pilti tohib teha. Huvitaval kombel on siin politsei väga sõbralik ja teeb meeleldi koos turistidega pilti. Teine huvitav asi on, et enamus politsei autoparki on Hiluxi kastikad.
Edasi jõudsime vana ajaloolise linna keskväljakule, selle servas on säilinud nö. koloniaalloss. Omalajal olevat selles elanud Kolumbuse poeg, praegu on siin muuseum. Muuseum on sisustatud enamvähem nii kuidas see loss omalajal välja võis näha. Lossi jõe poolselt rõdult avaneb ümbrusele päris ok vaade. Siin väljakul torkas kohe silma, et kohalikud tibid armastavad käia siin tinderi pilte tegema 😉
Lõpuks hüppasime bussi ja kimasime ühe maaaluse järve juurde. kahjuks siin pikalt aega luusida ei olnud aga esmamulje sai kätte. Siin oli paar pisikest järvekest mis on küll umbes tiigi mõõtu aga ägedad sellegi poolest. Nendes on hämmastavalt selge ja soe vesi. Isegi kalad ujuvad seal sees, tekib küsimus kust nad sinna saanud on. Ühe suurema lombi peal sai isegi parvega sõita. Kui kiire tiir tehtud viuh bussi ja kodupoole tuld. Koduteel jäi silma üks tibupoegi vedav veokas, kus puurid olid väga püüdlikult koormarihmadega kinni tõmmatud, tavaliselt pole siinmail koormarihmad eriti kombeks. Veel sain bussiaknast teha paar pildikest sellest hommikusest vägevast rippsillast. Lõpuks hotellis ja läks uute toiduelamuste katsetuseks hotelli ööklas. Seekord sai proovitud soolase toiduna makarone seente ja sibulaga, riisi ja mingeid kananagitsa moodi asjandusi. No ütleme nii, et hädapärast kannatas süüa. Magusast oli täna isegi valge saiaga torti ja mingeid meie rummikoogi sarnaseid asjandusi lisaks muudele koogikestele. Ütleme nii, et siin on vahukoor üsna plastmassi maitsega. Rummipallid meenutasid täitsa meie rummikooki aga ilma rummita 😀 Paar tükki kannatas süüa küll. Kokkuvõtvalt oli see tänavalt võetud trip hinnaga 65$ nägu vägagi ok. Sama asja pakkus reisikorraldaja 135$ eest.
-
Väike – Maarja muuseum
Läbisõidul Väike – Maarjast sattusime kohalikule laadale. Lisaks lihale, kalale ja muule stafile olid ka vanavara müüjad platsis. Igasugu põnevaid asju oli lettidel müügis. Kui nüüd oleks sõjamudru koguja siis sealt oleks saanud staffi kollektsiooni nii, et anna olla. Õnneks ma seda mudru ei kogu 😉 Kui juba siin siis tuleb üle vaadata promenaad ja kohalik muuseum. Promenaad koos tiigikeste ja uue ilme saanud keskväljakuga täiesti arvestatav vaatamisväärsus. Muuseumi ees on Lennarti poolt istutatud tamm jõudsalt kasvamas. Muuseum ja turismiinfokeskus asub kunagises kihelkonnakooli hoones. Muuseumi asutas Väike – Maarja kolhoos 1986 aastal ja kolhoosi ajalugu käsitlev ekspositsioon hoone teisel korrusel avati 1988. Mõned head aastat hiljem valmis Väike – Maarja ajalugu kajastav väljapanek. 2013 avati muuseumi II korrusel talutuba.
Sai üle vaadatud nii näitused kui ka klassiruum. Hetkel olid siin ka apteeker “Melchior” võttepaikade infotahvid, ilmselt lähevad need siit edasi Vao tornlinnusesse kus osad võtted toimusid. Peab seda ka ükspäev külastama. Väidetavalt läheb sinna ka veidi rekvisiite nii nagu Narva linnusesse läks.
Teisel korrusel päris huvitav kolhoositeemaline näitus ja talutuba ka. Isegi veidi sõjamudru oli väljas. Igatahes kokkuvõtvalt väga asjalik muuseum ja tore perenaine kes tegi mulle personaalse giidituuri 😉 Igatahes soovitan soojalt seda muuseumi külastada.
-
Kõrvalehüpped
Vahel tuleb ette spontaanseid kõrvalehüppeid 😉 Paljukest on vaja Narva sõites teha trassilt kõrvalehüpe näiteks läbi Jõhvi linna, ilmselt puudub vajadus. Vahel tasub väike kõrvalehüpe ennast ära, kogeb jälle midagi uut. Seekord nägime Jõhvis siili skulptuuri 😀 😀 Nõiakaevu teeotsast sõitsime õige mitu kilomeetrit mööda enne kui otsustasime otsa ringi keerata ja vaatama minna. Jälle üks asi nähtud. Tegelikult asi nõiakaevust kaugel, tegemist lihtsalt kaevanduse põhjavee ärajuhtimisega. Kui kaevandus veel töötas siis hoiti nende torude kaudu vett allpool kaevanduskihti. Tänapäeval reguleerivad need ca 40 meetri sügavused puuraugud lihtsalt pinnavee taset. Aga efektsed näevad välja küll. Kiusu pärast sai Sinimägede vaatetorn ka üle vaadatud enne ametlikku avamist. Üles ronimise jätsime järgmiseks korraks. Ja pole see Ida-Viru nii venemeelne midagi, et igas õues on punalipp. Hoopis vastupidi, iga mäetippu ehib sini-must-valge.
Lisaks kõrvalehüpetele katsusime seekord lõpuks Sillamäe promenaadi lõpuni läbi jalutada. Selgus, et seal tagaosas on äge laeva kujuline vaatetorn ja hulk spordiväljakuid… Pole paha.
-
Sillamäe promenaad
Sattusin tööasju ajama Sillamäele, kui juba siin siis tuleb promenaad üle vaadata. Seda enam, et töökaaslased polnud varem seal käinud. Kõigepealt tiba toimetamist põllul, kahjuks midagi põnevat ei leidnud. Ainult üks rästik jäi silma 😉 Sellise sõbrakese käest saad sutsaka ära ka kui plätudega kõrges rohus trambid ettevaatamatult. Kui toimetused tehtud kimasimegi promenaadile. Sillamäel hetkel hullult suured teede ehitusprojektid käsil seetõttu kõvasti ümbersõite. Aga lõpuks kohal, ise käisin siin viimati siis kui rannaäärne promenaad veel valmis ei olnud. Nüüd see ka valmis ja hea varasematest postitustest muutuste osas näpuga järge ajada 😉 Ehituse alguses oli kõik lage, siis hakkas asi vaikselt looma ja nüüd asi valmis.
Päris põnevaid ja ilusaid peenraid näeb siin. Lehtla ees võõrasemadest sini-must-valge peenar, kurja pole nii tumedaid võõrasemasid varem tähele pannudki. Igatahes päris efektne peenar.
Lehtla taga on väike sillake üle Sõtke jõe mereäärsele promenaadile. Kui viimati käisin siis olid purskkaevude kohal ainult tühjad augud aga nüüd täitsa toimivad juba. Siin võib pimedas äge olla kuna purskkaevud on valgustusega. Edasi minnes on siin hulgaliselt dekoratsioone nii pallide kui loomakeste näol, algul vaatasin, et betoonist aga polnudki…. kummikate hoopis. Selline nagu staadionitel. Isegi võrkkiiged ja grillikohad koos grillidega on olemas. Põnevuse otsijatele on tehtud köiest rippsild. Käisin üle, päris äge asi. Igatahes on see teema siin päris tsill ja kindlasti tasub isegi skeptikutel kes arvavad, et idaosariikides midagi ei ole siin jalutamas käia. Tagasiteel kiire Langevoja külastus ka.
-
Narva Kreenholm keldrist tornini.
Juba mõnda aega tagasi oli kuulda sosinaid, et Kreenholmis on plaan teha uus ekskursiooniprogramm. Mis on orienteeritud rohkem tehase ruumidele. Oleks juba aeg ka, vana programmi vist korda 4 käinud tudeerimas. Aga lõpus teoks see saigi. Siin trippima ilma kiivrita ei saa, nagu kaevandusmuuseumiski 😉 Egas midagi kiiver pähe, ajuvalgus põlema ja tuld. Sai nats mööda pimedaid keldreid kolistatud ja põnevat juttu ruumide kohta kuulatud. Ühes ruumis saab näha videot kunagise eluolu kohta.
Piilusime ka mõnda tsehhi, plekksepa tööruumi jne. Plekksepa tööruumis on korralik valik alkosiltidest 😀 😀 Paaril rauduksel panin tähele põnevat lukustuse lahendust. Selline oli vanasti talupidamises täiesti tavaline aga rauduksel sellist lahendust pole ma küll varem kuskil kohanud. Siin oli isegi lift korruste vahel sõitmiseks. Aga niisama uisapäisa seda kasutada ei saanud, liftitädi sõidutas vajadusel 😉 Ma muidugi ei kujuta ette sellist nüridat tööd, terve vahetus putkas elada ja sellega sõita üles-alla 😀 😀
Vaatasime ka hilisemat, nõukaaegset kohvikut. Väga korralik puitdisain nagu 70-ndatel kombeks oli.
Lõpuks vantsisime terve joru treppe torni tippu. Huvitav mis teema oli selle vintsiga trepikojas… Lõpuks olime üleval tornis. Siin täiesti rõdu olemas ja milline vaade siit ümbrusele avaneb. Mnjaaa isegi Narva Veneetsia paistab 😉 Venemaast rääkimata. Idee poolest on siin tornis veel üks korrus ca 6-7 meetrit kõrgemal aga sinna ei lasta, seal on Telia tugijaam.
Kui lõpuks maal tagasi ei saanud kasutamata jätta võimalust vaadata suurvett Joala astangul. Seda asja igapäev ei näe, et seal vesi on. Enamjaolt on astang kuival. Ühes kuivas kanjonis on kobras usinasti puid langetanud, vaene vennike kuhu ta need tassib kui jõgi kuiv enamjaolt. Keegi võttis siinsamas kasemahla, ilmselgelt see kobras ei olnud 😉 Selline mahlakogumine jube aeglane protsess, terve päev läheb, et pudel täis saada. Mina kasutan palju kiiremat meetodit. Ostan ca 10 tihu värsket kaske ja lasen läbi mahlapressi, poole tunniga ämber täis 😉 🙂
Väike video kah sellest veemöllust
Igatahes nüüd on mul lisaks eelnevatele programmidele ka see uus programm tudeeritud. Ütleks, et väga tsill programm ja soovitan soojalt käia. Lõpetuseks kiire pilk Narva promenaadile, elektrijaamale ja Narva ning Jaanilinna linnustele. Väike söök kaubakeskuse bistroos ja tuld kodupoole. Ütleks, et väga sõbralik linn ja kõik püüavad sinuga eesti keeles rääkida. Kasvõi vigases keeles aga räägivad, mis iseenesest on väga tervitatav nähe.
-
Egiptuse trip. Hotelli randa otsimas.
Tegelikult pidi meil täna olema programmis klaaspõhjaga laev ja parasailing aga seoses presidendi turvanõuetega lükati parasailing homsesse. Siis pidavat president Sharmist lahkuma. Puusalt kohe uus programm vaja välja mõelda 😉 Juba mingit poolmetsikut randa sai uuritud, mõtlesime vaataks hotelli ranna ka üle. Meie hotell pole rannahotell, aga siit käib iga natukese aja tagant tasuta buss randa. Hotellist viiakse lausa kahte randa üks on hotelli külastajatele tasuta teine tasuline. Sõime kõhud täis ja tuld. Miks bussiga kui jala saab ja siis näeb nurgataguseid ka 😀 😀
Läksime välja tagumisest väravast st. sealtkaudu kust buss randa. Kurja siinpool täiesti teine elu 😀 😀 Värava taga elab koerte koloonia, terve kari kutsikaid ja vanu koeri ka. Tundub, et neid keegi isegi vist toidab, vähemalt maas oli näha krõbinaid. Penid ise sõbralikud ja tulid kohe tutvust tegema. Üle tee oli paras tühermaa kuhu saab ehitada veel küll ja küll. Tiksusime vaikselt ranna poole, siinsamas oli veel üks väike kaubaautode müügiplats.