• Tripid,  Tsill

    Kogukonnatrip

    Et siis uus põnev kogukonnatrip. Kui eelmisel aastal kolasime romantilisel rannateel siis seekord läks kaubaks Virumaa. Esimene suurem peatus Purtse kindluselamu tudeerimiseks. Siin väike ekskursioon, kohaliku õlle degusteerimine ja lõuna. Pikemalt kindluselamust kirjutama ei hakka, sellest olen juba kirjutanud siin. See on selline äge kohake mida peab ikka oma silmaga vaatama. Danskeritega on siin natuke teisiti kui tavaliselt. Üldjuhul lasid sealt ikka oma hädad müüri taha aga siin on asi kinnine ja lased müüri sisse 😉

    Kui ekskursioon tehtud läks väikseks kohaliku õlle degusteerimiseks. Nimed iseenesest neil head aga õlu nagu õlu ikka… Maitsesin ära aga ei oska mina sellest lugu pidada 😀 😀 Eks ma ole neid käsitöö värke ikka maitsnud siin ja seal aga siiani pole midagi erilist näppu juhtunud. Nimeta seda kuidas tahad aga algained ikka ju ühed nii poe kui koduõllel. Söök muidugi kohalikus restos päris hea ja läbisõidul tasub täitsa sööma põigata.

    Järgmises sihtpunktis sai vähe jalga sirutada ja ringi luusida. Sillamäe oli kunagine kinnine ja iselaadi linn tänu siia rajatud salastatud tööstusele. Mõnda aega tagasi käisin juba seda Sillamäe uhket promenaadi uudistamas siis polnud veel päris valmis aga ega nüüdki veel päris valmis pole. Aga ilus asjake on küll tehtud ja jutud käivad, et kogu promenaad tahetakse muinsuskaitse alla võtta, iseenesest äge idee. Muidugi kohalikku poodi tuli ka uudistada, kui juba seal. Siin on poel nimeks “Desjatka” huvitav kas inspiratsiooniks on olnud Venemaa poekett “Pjatjoruska” 😀 😀 Üks kass uuris ka ennastunustavalt põõsast, huvitav mis seal küll oli 😉

    Kui jalad sirutatud, promenaadil luusitud ja jäätis söödud võtsime suuna Vaivara Sinimägede muuseumi. See on ka üks kohake kus trippides mitu korda käinud aga sisse pole veel õnnestunud saada. Seekord sai ikka sisse ka. Niikaua kui grupp kogunes tegin kiire tiiru ümber muuseumi.

    Muuseum küll väga pisikesel pinnal aga samas on iga sentimeeter ära kasutatud eksponeerimiseks. Vaadata on siin ikka kõvasti ja giid väga tasemel. Kui vähegi sinnakanti asja siis soovitan läbi astuda

    Kui muuseum uuritud ja väga põnev giidi jutt kuulatud käisime uurisime ka Grenaderimäe memoriaali. Sinimägede sõjaloo jäädvustamist alustati 8. juulil 1994. aastal, kui Eesti Vabadusvõitlejate Virumaa ühenduse eestvedamisel püstitati Sinimägede keskmisele mäele 6,5 meetrine puurist. Selle risti juures toimus II Ülemaailmne Eesti Vabadusvõitlejate kokkutulek, kus osales inimesi 17 riigist. Paljud sõjaveteranid nägid üksteist taas üle hulga aja. Kindral Aleksander Einseln luges ette president Lennart Meri tervituse. Sellest kokkutulekust alates ongi korraldatud iga-aastaseid Sinimäe kokkutulekuid just siin. Mälestusväli on ligi hektariline ala, millel on 12 meetri kõrgune terasest ratasrist mis sümboliseerib plahvatust. Suurlahingu 60. aastapäeval avati memoriaali koosseisus eraldi mälestuskivi 20. (eesti) Relvagrenaderide Diviisi võitlejatele. Kaks aastat hiljem toimunud kokkutulekul avati mälestuskivid hollandi ja vallooni vabatahtlikele, kes võitlesid kõrvuti eestlastega.

    Põikasime korraks ka Vaivara vanale kalmistule, siin on terve piirdeaed täis erinevaid mälestustahvleid. Lugemist jätkub pikemaks ajaks 😉

    Päeva lõpuks Toila oru pargi külastus. Seekord lähenesime asjale mitte karuväravatest vaid jääkaruväravatest 😉 Vot oleks varem teadnud, et siin toimub äge “Toila valge öö” üritus oleks uurima läinud. Aga noh jõuad sa kõiki üritusi külastada 😀 😀 Igatahes päris huvitavaid installatsioone nägi siin igal nurgal.

    Oligi aeg öömaja poole sättida. Mäetaguse spaas polegi varem käinud, täitsa ok koht. Eriti hea on, et siin on sauna osa eraldi vaikse toana 😉 Pargis luusides avastasime õige mitmeid karupostamente 😉 Mis teema seal karudega on ei saanudki teada. Iseenesest tundus see Mäetaguse huvitav kohake olema, peab tulema valges luusima ja mõisa ka üle vaatama 😉

  • Tripid,  Tsill

    Festival “Zolotoi vek”

    Sõps on mind juba sada korda moosinud kaasa erinevatele festivalidele ja üritustele osalejana aga ma ikka panen pidurit siin usinasti. Eks juba vanust ka ei viitsi väga enam trallida 😀 Aga nuh kuna päris suur ja äge festival Peterhofis siis ikka sõrme andsin ja käsi läks viuh 😀 Eks see Peterhof ole ju ka nii, et inimesed üldjuhul teavad ainult purskaevude värki aga tegelikult on siin miljon parki ja lossi veel peale selle. Festival toimus Aleksandri aias mis on tegelikult purskaevude pargiga kõrvuti aga täiest eraldi teema koos oma muuseumide ja asjadega. Zolotoi vek on iseenesest taaskehastus üritus. Me käisime esimesel päeval panime telgid ja värgid püsti, et järgmine päev oleks kohe hea alustada muude toimetustega 😉 😉

    Kui telgid püsti kolistasime vähe territooriumil ringi. Aleksandri aed on jalutamiseks väga ok asi, siin rahvast peaaegu ei ole. Kõik vahivad ju purskaeve jne 😀 😀 Krt see tallide hoone on vägev…. ei tea mis sinna tuleb, hetkel kõik kinni löödud ja remont käib. Isegi imperaatori peenrad on siin täitsa toimimas ja till-sibul kasvab 😉

    Tegime veel aega parajaks enne Piiterisse tagasi minekut ja kolasime ringi ümber Olga tiigi. Olga tiigi ääres oli terve pinutäis kunstnikke, kõigil molbertid ees ja maalisid Peeter-Pauli kirikut. Seda ärge sassi ajage Piiteris oleva Peeter-Pauli kirikuga 😉 siin on oma ja palju edevam. Olga tiigi saartel on veel Tsaritsini ja Olga paviljonid, neid uudistamas ei viitsinud käia, jätsime teiseks korraks ka midagi 😉 Kui tiir tehtud hüppasime marsale ja kimasime Piiterisse, algul oli küll mõte telki jääda aga ei viitsinud kõik staff oli nagunii veel Piiteris.

    Järgmisel päeval kui pestud-kustud-kammitud kimasime Peterhofi tagasi, siin juba elu kees. Oma osalejakaartidega saime viuh sisse teised pidid pileti ostma. etenduste proovid juba käisid täies hoos ja kaupmehed olid oma letid laiali laotanud. Mida kõike siin saada ei olnud 😀 Isegi voorusevöid nii meestele kui naistele 😀 😀 Leedukad olid lahti löönud nii ehete kui ka proovimise letid. Siin said selga proovida vikuriideid ja pilti teha. ja ega need ei olnud ainukesed proovikad, neid oli ikka väga palju. Osaleda sai ka erinevates töötubades. Meie laagris sai vibu lasta ja täitsa tasuta 😉 Näha sai veel nii öökulle kui jahikulle. Jahikullidel lasti isegi jahti pidada.

    Eriti äge oli leedukate kaasaskantav keraamikaahi, soovijad said omale valmis toorikute hulgast valida sobiva vidina mis siis ahjus valmis põletati. Muidugi ise said ka savist valmistada meelepära asja, kuigi seda kohe põletada ei saanud vaid jäid nö. toorikutena järgmistele. Kusjuures miski ca 3 tunniga põletasid asjad ahjus valmis. Kusjuures lõpptulemus oli päris huvitava mustriga, pole meil eestis sellise mustriga asju näinudki. Ja ega sellisest rändkeraamikavärgist pole ka miskit kuulnud. Leedukatega rääkides pidid nad üle euroopa festivalidel niimoodu käima tegutsemas. Päris lahe idee…

    Lõpuks olid väiksed sõjaväelised manöövrid kah taaskehastajate esitluses. Päris põnev oli, eks ma neid hulgaliselt ikka vaatamas käinud aga hobustega manöövreid pole veel näinud. Ja musketärid olid ka päris ägedad, neid taaskehastasid Peterburi vehklemiskooli õpilased. Ja veel üks hea asi oli selle ürituse juures, et osaleja kaardiga said kõikidesse muuseumitesse siin territooriumil ja purskaevude juurde ka tasuta 😉 😉

    Kui üritus läbi lonkisime korra alla lahe äärde tuulduma. Miski hull liiklus oli lahel, meteorid lasid edasitagasi nii, et vahujutt taga.

  • Tripid

    Ruhja – Võnnu

    Ükspäev sattusin ühe lastegrupi vedajana vanadele Eesti aladele luusima. Eesmärk oli käia Ruhja jäätisetehases ja Võnnu ordulinnuses. Ruhja jäätisetehasest polnud ma varem kuulnudki, asus see vanas traditsioonidega piimatööstuses. Algul mõtlesin kas ma viitsin lastega kaasa minna aga samas muud tarka ka paari tunniga seal niisama tiksuda ei viitsinud. Tehases lapsed läksid ekskursiooniga jäätiseliine vaatama, ma ütlesin, et ei taha neid vaadata. Sellepeale suunati mind kohe teisele korrusele demosaali ja öeldi, et tunne ennast nagu kodus, kõik saalis on maitsmiseks. Lapsed pidid ka ringiga sinna jõudma lõpuks. OH SA POISSSSSS mida kõike seal oli…. Riiulitel erinevad vahvlitopsid jne, külmikud täis nii pulgajäätist kui ka lahtist jäätist. Eks ma siis maitsesin neid jäätiseid niipalju kui jaksasin 😀 😀 Jäätised oli oma paarkümmend erinevat ja maitsesid ikka super hästi. Ütleks, et meie Premia ja Balbiino on nende jäätiste kõrval ikka väga rämps. Kahju, et meil poodides neid jäätiseid ei ole. Maitsesin jäätiseid oma tunnikese uhkes üksinduses. Lõpuks jõudsid lapsed ka sinna saali ja lendasid jäätistele peale nagu hävituslennukid 😀 😀 Giidilt kuulsin, et nende jäätis tehakse eranditult naturaalsest piimast, millest enamus ostetakse kokku Eestist. Küsisin kas kohalikku piima ei jätku või? Öeldi, et jätkub ja jääb ülegi aga Eesti piim pidi olema kvaliteetsem. Uurisin lähemalt kas neid saab külastada ka ilma grupita. Väidetavalt ette helistades pidi saama demosaali külastada ka ilma grupita, siis maksab visiit 3€ ja saab kohapeal maiustada niipalju kui jaksad. Kes sinnakanti satub soovitan igaljuhul käia ja maitsta päris jäätist.

    Kui jäätisetehase ekskursioon läbi liikusime edasi Võnnu. Võnnus oli programmis külastada ordulinnust ja pärast oli ka tiba vaba aega linnas luusimiseks. Võnnu ordulinnus on huvitav seetõttu, et seal on vana ja uus loss koos. Ordulinnuses oli lastel põnevust küllaga, sai vanglasse ronida ja laternaga mööda pimedat keerdtreppi torni ronida. Linnuses on veel igasugu muid hooajalisi tegevusi, hoovis paikneb köögiaed, kus suvehooaja nädalalõppudel ootab külastajaid aednik, kes jutustab teile aias kasvavatest taimedest. Muistses sepatöökojas saab meister Daumants Kalniņši juhendamisel tutvuda muistsete läti sepatöödega, õppida pronks- ja hõbeehete tähendust ja kandmiskombeid ja sisse elada muistse ehtekandja rolli, proovides selga erinevaid ehtekooslusi. Suvehooaja nädalalõppudel (reedel, laupäeval, pühapäeval) saab osaleda keskajaharrastustekeskuse poolt pakutavates keskajategevustes, mis aitavad rikastada külastuskäiku meeltlahutavate ja harivate tegevustega. Seekord me uut lossi ei külastanud, piirdusime ainult vana osaga ja läksime linna peale laiama 😀

    Käisime kiikasime sisse ka kohalikku kirikusse. Kirik on 65 m pikk ja 32 m lai kolmelööviline basiilika, mille läänepoolses otsas asub 15 m kõrguse gooti stiilis tornikiivriga massiivne 65 m kõrgune kellatorn. Kirik ehitati Baltimaade ristiusku pööramise ajal 13. sajandi alguses Liivimaa ordu korraldusel. Kuna Võnnus asus ordulinnus, kujunes Võnnust aastail 1237–1561 üks olulisimaid Saksa võimukeskusi Baltimaades. Kirikus näeb Köleri maalitud altarimaali. Kiriku külastus on tasuta, kuid torni lastakse ainult väikse annetuse eest. Samas soovitan tornis ära käia, sealt avaneb päriv vägev vaade nii linnusele kui ja kogu linnale. Kirikus näeb ka põnevat mikronäitust erinevatest müntidest mida on kirikule annetatud.

    Kui kirik kah uuritud läksid lapsed väljakule purskaevudesse hullama. See oli hea jahutus palavasse päeva ja lastele põnev tegevus püüdmaks jugasi mis purskasid vaikse muusika taktis. Peale jahutust käisime vaatasime üle ka vabadussamba ja pargitiigis ujuva musta luige. Tiigi kaldal on mõnus promenaad erinevate kujukeste ja atraktsioonidega. Kui ka kõik see uuritud asusime vaikselt koduteele.

  • Tehtud üritused,  Tripid

    Virumaad avastamas

    Polnudki ammu Virumaal luusimas käinud, võtsime projekti ja tegime kiire plaani. Kuna kindlat plaani paika ei saanud siis võtsime asja vabalt. Kolame seal mis teele jääb ja huvitav tundub. Panime hommikul varakult tuld ja esimese peatuse tegime Hundikangrutel. Oi kurja kus seal oli rästikuid, nii mõnigi jäi meie teele.Püüdsime nende toimetusi mitte segada ja hiilisime vaikselt edasi kalmete vahel. See kivikalmete kompleks on Kahala järve kaldal ja peetakse üheks Eesti suuremaks kalmekompleksiks. Kindlat kalmete hulka seal ei tea ilmselt keegi aga arvatakse, et neid võib olla kuni 250. Iseenesest on see kompleks vaatamist väärt ja siinsamas lähedal on ju veel üks juga ja linnus kah 😉 Siit edasi kimasimegi linnamäele.

    Muuksi linnamägi on ka päris tsill koht, praegu muidugi meri kõvasti taandunud ja mets kasvanud. Ilmselt omalajal oli meri siin mäe jalamil ja vaade merele väga hea, seega ilmselt oli linnuse põhiülesanne rannavalve ja majakaks olemine. Siin on ka Põhjatähe monument mis on rajatud Eesti-Soome relvavendluse meenutuseks lahingutes. Kevad on siin linnamäel juba kohal ja sarapuu õitseb täiega.

    Muuksilt edasi plaanisime algul minna Hara sadamasse aga seal juba palju käidud otsustasime loobuda. Kimasime hoopis Pärispeale, seal vana kalakasvatus ja piirivalvekordon ka. Turnisime natuke kordoni varemetes ja uurisime eemalt seda kalakasvatust. Seal suur aed ümber aga kõik pillapalla ja nagu Eestile kombeks maha parseldatud. Omalajal oli see Kirovi kolhoosi pärusmaa ja siin kasvatati merevees kõikvõimalikku kala. Mis sellest hetkeseisuga saanud on ei tea, mingi aeg üritati müüa aga kas uus omanik on tegija või mitte näitab aeg

    Pärispealt edasi otsustasime minna mööda ranniku äärt ja uurida mis värk on. Teel Vergi poole oli ühes kohas tee ääres hiilgama suur koprapesa. Möödaminnes tegime paar pilti ja tuld edasi. Vergis turnisime natuke piirivalve tornis, kahjuks on need Eestimaa pinnalt tänapäeval kõik kadunud. Iseenesest on see külake olemas olnud juba 1539. aastal, sadamakohana on teateid aastast 1582. 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul asus seal Eesti põhjaranniku suurim kaluriküla, mis oli tuntud parima angerjapüügi kohana. 20 sajandi 20. aastatel hoiti Vergi sadamas väikesi laevu talikorteris ning samas oli ka laevaehitustööstus. 1924. aastal rajati Vergi sadama juurde suurele rannarahnule püramiidjas automaatvalgustiga sõrestikukujuline raudplekiga kaetud tulepaak. Analoogsed paagid asetati ka mitmele Eesti saarele, nagu näiteks Pranglile ja Muhule. Läbiroostetanud tulepaak asendati 1936. aastal 10 meetrit kõrge raudbetoonist tuletorniga. II maailmasõja ajal tuletorn ei töötanud, kuid 1945. aastal hakkas jälle plinkima, praeguse tule nähtavus on 9 miili. Siinsamas kõrval näeb veel nõukaaegseid piirivalve punkreid ja varjendeid. Muidugi materjali järgi vaadates võib olla seal ka uuemaid varjendeid aga kes krt seda teab.

    Lõpuks jõudsime Vihula mõisa oma tiiruga. Siin turnisime vähe kohalikus tuuleveskis ja vaatasime ringi mõisa pargis ja laudas. See mõis siin on päris vana, esmakordselt mainiti 1501 aga ilmselt oli ta selleks ajaks ammu olemas muidu poleks ju olnud mida mainida 😉