-
Dominikaani trip. Bagid ja Macao rand
Täna hommikul polnud kiiret tripile minekuga, bagisõit oli alles lõunast. Käisime sõime rahulikult hommikust. Võtsin omleti, paar keedumuna ja praesaia, need on siin hotellis ühed vähesed asjad mis süüa kõlbavad. Tegime peale sööki aega parajaks, broneerisime endale restoaja ja vaatasime kuidas tänavalt vett eemaldatakse käsitsi 😉 Natsi aja pärast oldigi meil autoga järgi ja visati keskväljakule kogunemiskohta. Sealt edasi autokastis mingisse “Rancho Boogie One way to speed” keskusesse. Siin tuli veidi aega parajaks teha niikaua kuni bagid ära tangiti. Ega siingi keskuses puudu oma nännipood kõikvõimaliku juraga, kui oleks suitsumees siis saaks siit muidugi ägeda piibu 😀 😀 Lõpuks bagid tangitud ja minek, bagid on siin keskuses parajad rondid, ega nad seal Haciendaski etemad olnud. Tiksusime vaikselt kolonnis mööda põlluvahe teid mingisse järgmisse nännipoodi. Siin räägiti põgusalt kuidas kohvi ja kakaod tehakse, muidugi Mama Juanat pakutakse ka tasuta proovida. See jook on siin igal nurgal ja igas asendis pakkumisel. Iseenesest ei midagi erilist, tehakse nii, et 50/50 vein ja rumm valatakse kokku mingi lepalaastu peale ja valmis ta ongi 😀 Pidavat kohalik viagra olema aga jutuke hea küll, pole siiani veel püstiste mastidega horde kohanud 😉
Kui kohvi ja kakaoga tutvus tehtud kimasime mööda maanteed edasi mingi kohaliku koopajärve juurde. See olemuselt samasugune nagu Santo Domingos ainult pisem. Santo Domingos oli koopas kolm veesilma siis siin ainult üks. Soovijad said ujumas käia, vesi haruldaselt läbipaistev ja soe. Praktiliselt veepiiri näha ei ole. Andrus pani trepist alla ja sahinal jalgupidi vette ilma, et oleks vett näinud 😀
Peale koopa külastust kimasime edasi kohalikku randa. Macao rand pidavat olema kohalik ülikõva rand. Noh ei tea mis siin kõva on muidugi. Vaatasime üle, rand nagu iga teine ei midagi erilist kui just mitte arvestada pisikest pankrannikut 😉 Paar “restorani” tüütud nännimüüjad ja kõik. Isegi rahvast ei olnud eriti, ruumi lahedalt kõigile. Niikaua kui teised rannas töllerdasid tegin drooniga paar taevapilti. Taevast vaated on siin muidugi ilusad pole midagi kobiseda. Miski poole tunni pärast kimasime tagasi alguspunkti. Osa meie grupi vennikesi olid ülepea sitased, nu ei tea kus nad seda teha suutsid kui teed suhteliselt kuivad 😀 😀 Kui kõik said ennast puhtaks pestud viidi meid tagasi Bavarosse. Kokkuvõtvalt maksis see trip tänaval 45$ ja selle raha eest oli asja küll. Reisiesindaja sama pakett oli 60$
Hotellis olid täna jälle nännimüüjad kohal. Panin tähele, et nad on siis kohal kui uued grupid tulevad, muudel päevadel neid pole. Kuna täna oli ilm ok mõtlesime üle vaadata hotelli ranna. Hotelli rannaäärses korpuses on väike söögikoht kus saab hamburgerit ja alkot. Kuna meil kõik hinnas läks vähe prassimiseks 😉 Võtsime prooviks hamburgeri ja friikad. Hamburger on siin tagasihoidlik, saia vahel on kotlett, salatileht, tomativiil ja näpuga sibulat. Ütleme nii, et kotlett oli küll natuke harjumatu maitsega kuid tundus, et seal sees oli ikka natuke liha ka. Igatahes oli see vahelduseks parem toit kui meie hotellikorpuse saast. Rannad siin on vaba juurdepääsuga, ei ole ainult hotellide omad nagu Egiptuses või Türgis. Samuti on siin randades üllatavalt vähe rahvast aga võibolla pole veel päris hooaeg käes. Kuigi väljas stabiilselt +30 tuuris. Siin oli rannas isegi piraadilaev. Etteruttavalt ütlen, et algul mõtlesin neid on siin kõik kohad täis nagu Türgis, aga tegelikult mitte ühtki rohkem kuskil ei näinudki. Muidugi hiljem kui juba kodus tagasi kuulsin, et seegi laevuke olla siinsamas reidil põhja läinud 😀 Uurisime drooniga veidi ümbrust, vaatasime, et meie hotelli mereäärse korpuse katusel on isegi bassein. Valdav enamus ümbruses on hotellid, kuid on ka kortermaju. Kui tiir tehtud kobisime hotelli sööma ja kotile. Tegin arbuusi ja laimi prae 😉
Tegin väikse taevavideo ka meie hotelli ümbrusest.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Türgi trip. Linnaekskursioon Ginza Traveliga
Kemeris on Ginza ainuke kes teeb kohalikku linnaekskursiooni lisaks Antalya linnakale. Ekskursiooni käigus viiakse Göynüki kanjoni, Phaselise varemeid vaatama, Kemeri suurimasse mošeesse ja lõuna on hinnas. Asi venekeelne nagu siin suht tava on. Muidu maksab 25$ aga saab kaubelda suht edukalt. Sain asja 20$ hind sisaldab ka kanjoni ja Phaselise pileteid. Kohapealsed tilulilud on kõik lisaraha eest. Seekordne start oli hotelli eest 9.30 hommikul. Poisid seekord kaasa ei tulnud vaid tegid papsile tripi välja 😉 Muidugi oli bussis ilge tümakas, isegi omi mõtteid ei kuulnud, ütlesin giidile, et vaiksemaks pandaka ja ennäe imet pandigi 😉 Göynükist korjati peale veel paar inimest ja viuh kanjonisse. Seal anti aega ringi tiksuda omal käel 3 tundi, lisatasu eest pakuti teha väike rafting või kose juurde ujumine. Mõtlesin mis siin ikka, korra olen siin kanjonis juba käinud nüüd võiks selle paljukiidetud joa ka ära vaadata. Muidu maksis see 13$ aga sebisin 10$ peale kose juures käimise. Need kes tahavad kose juurde minna või raftingule viiakse alt kohviku juurest üles autoga, teised peavad jala käima 😉 Panime autoga üles ja seal kohapealses putkas said riided ära vahetada. Anti kätte kalipso, päästevest ja kiiver ning anna tuld. Keegi ei saada ega juhenda midagi… öeldakse, et kosk on nurga taga umbes sada meetrit, et esimesed 50 meetrit tuleb ujuda edasi saab mööda põhja käia. Meie grupist olin mina ainus kes kose juurde tahtis minna ja 3 inimest olid kes tahtsid raftingut teha. Mina ja jälle vette… ise ei oska ujudagi aga mis teha tahtsin selle paljukiidetud kose oma silmaga ära näha 😀 😀 kui juba siin.
Egas midagi, varustus selga ja minek. Päästevest hoidis veepeal küll 😀 Kuidagimoodi sulistasin sellest sügavast kohast üle, krt siin oli vesi päris külm, ilmselt allikad põhjas. Seal kus madalamaks läks oli vesi märgatavamalt soojem. Jõudsin sinna kuivemasse kohta kus tuli redelist üle kivi ronida kui mulle jõudsid järgi raftingu omad. Need randusid siinsamas, käisid kohe kõrval olevas koopas paar sammu, ega seal rohkem ei saagi. Seejärel paati tagasi ja minek. Mnjh 10$ eest sõita paadiga 50 meetrit mnna korraks maale ja tagasi sõita on ikka ilmselt väga palju. Isegi koske ei näe 😀 😀 Ronisin redelist üles ja sealsamas paarikümne meetri pärast miski kose laadne ollus oligi. Egas midagi vaadatud, ots ringi ja tagasi. Kokkuvõtvalt oli see paras porno muud ei midagi. Reklaam ja pildid on muidugi ägedad aga reaalsus hoopis teine. See on nüüd küll koht kuhu 13$ eest minna ei tasu.
Kuna aega oli veel tunnike siis autoga alla tagasi minna ei viitsinud, ütlesin giidile, et jalutan alla. Teel seltsisin ühe Valgevene perega, sai teel vähemalt elustolust rääkida 😉 Teel alla viskasin pilgu peale ka kohtadele kus varasemalt juba Ziiluga luusitud. Ja Ziilu on siin veel käinud. All teede lahknemise juures oli tehtud uus viitade alus kividest ja lauajuppidest, päris äge mõte nii teha. Värava juures pesid pardid ennast väikses minitiigis nagu alati 😉 Lõpuks oli aeg edasi sõita.
Linnas pidime minema kohe mošeesse aga kohapeal lükati see edasi, sest sattusime täpselt palvuse ajaks. Kimasime edasi lõunatama restorani.
Lõuna oli meil Kuzdere külas mägede vahel asuvas Canyon Park restoranis. Krt päris vägev ja hubane kohake oli. Kõikvõimalikud privaatsed katusealused tsilliks, kohapeal sai ka kala püüda kes tahtis. Siin restoranis ka nagu mujalgi jooksevad laudade vahel ringi kanad, pardid, kassid jne jne 😀 😀 Meil oli menüüs kas kana või kala. Kanast mul täiega kopp ees, valisin kala. Niikaua kui söök toodi luusisin vähe mööda territooriumi ja tegin mõned pildid.
Toit oli siis selline… Salat, koorekaste tilliga, terav kaste, väike forell mis maitsestatud ainult väga kergelt soolaga, maitse oli muidu ok aga sörts vähem oleks võinud küpsetada siis oleks olnud mahlasem. Natsa oli üle küpsenud ja seetõttu kuivavõitu. Meil kiputakse toppima kalale igasugu maitseaineid tappes sellega ära kala maitse. Kui kõhud täis liikusime edasi Phaselise poole.
Teel nägime neid vanu kanaleid millega juhitakse vett põldudele ja kusjuures täitsa toimisid ja vesi voolas. Ja jälle olime selle mind kummitava kahetipulise mäe juures 😀 😀
Phaselises anti meile 2,5 tundi aega. Luusisin vähe nendes kohtades kus eelmine kord käimata jäi. Siiasamma nurga taha sõidavad Kemerist piraadilaevad kah tsillima 😉 Phaselisest lähemalt kirjutama ei hakka kuna varasemates blogides oleme mina ja Ziilu sellest juba ühtteist kirjutanud.
Vaatasin üle ka need kohad kus sai juba varem käidud ja kus tekkis Ziiluga mõte uurida mis seal üleval kaljunukil on. Eelmine kord mul GPS kaasas polnud, aga seekord võtsin spetsiaalselt kaasa. Siit sain GPS jaoks punkti kätte ja nüüd tahtsin ülevalt mäe otsast jõuda sinna suunda välja. Vaatasin, et amfiteatri ja kaljunuki vahe on 180 meetrit. Mõtlesin see ju suht olematu vahe, käime kohe ära 😀 aga sellest seiklusest ja õhulennust kirjutan ükspäev eraldi.
Siit edasi kobisin kriimulise, muhkliku ja verisena bussi juurde, muidugi giid ja bussijuht pidid ehmatusest püksi tegema kui mind nägid, seal sai ennast enamvähem puhtaks pestud, isegi miskid desosalfakad otsis bussijuht välja ja kohe kimasime ka Kemeri poole tagasi. Bussijuht andis korralikult hagu, et ruttu jõuda mind arstile viia. Aga Kemeris oli veel meil mošee külastus, ei tahtnud sellest ilma jääda 😀 😀 ütlesin, et pole hullu küll ma saan. Krt teel tagasi hakkasid kõik kohad hullult valutama. Mõtlesin hambad risti, et nuh kannatan selle 5 mintsa mošees ka veel ära kui siiani pole ära surnud 😀 😀 Kuigi kohapeal tekkis mõte kas ma ikka lähen oma veriste riietega sinna vaatama…. aga õnneks rahvast ei olnud mõtlesin käin viuh ära, õnneks oli vähe käia, buss peatus otse trepis. Aga selgus, et sissepääs on hoopis taga. Lonkasin kuidagimoodi kaevuni seal sai veen natuke pestud ja pidigi pesema. Kõik kes lähevad mošeesse peavad ennast seal pesema ennem. Külm vesi vähe jahutas, ruttu tossud jalast viuh sisse paar pilti ja tagasi. Giid oli normaalne vana ütles teistele ka, et sees juttu rääkima ei hakka vaid bussis räägib, mind on vaja ruttu ära viia, et arstile saaks. Krt enesetunne läks aina sitemaks. Mošee oli päris äge seest ja isegi mõnda palvetajat oli näha. Mõtlesin, et huvitav miks seal on triibuline vaip… Giidi sõnul on see sellepärast, et seal seistakse triipude peal, vahekäigud peavad vabad olema. Lõpuks olin hotellis ja helistasin reisikorraldajale… Edasine läheb juba sinna õhulennu juttu 😉 Kokkuvõtvalt tasub käia küll sellel tripil, selle raha eest on asja sitaks. Kanjonis ja Phaselises tripid omalkäel omas tempos, giid seljas ei ela.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Türgi blogi. Jahisõidud merel
Kemerist läheb iga päev merele turistidele lõbusõitu tegema palju erinevaid jahte. Esmapilgul on kõik ühesugused, aga sisult siiski mitte. On neid, kus on kogu päeva kõva pidu ja mürtsuv muusika, ja neid, kus saab veidi vaiksemalt päikest, merd ja kauneid vaateid nautida. Kliente jagub kõikjale, sest inimeste soovid on erinevad. Mina, kes ma valjut muusikat ei kannata, eelistan pigem vaiksemat ja rahulikumat olemist. Enamus jahisõite olen teinud Kemer1-ga.
Muidugi on uhke, kui laev sellise muusikaga lahesoppi saabub, nagu allolevast videost kuulata-vaadata võib, aga tervet päeva ma sellist müra kannatada ei sooviks. Ka oma turistidele ekskursioone soovitades, püüan kõigepealt välja uurida nende eelistused. Valikut jagub.
Ühe korra olen saanud ka turistilt kaebuse, sest jaht oli dekoreeritud Kariibi mere piraatide teemal ja turist arvas, et seal ootab teda terve päeva kestev piraadishow, kuhu ta kindlasti sattuda ei tahtnud. Piraadishowd seal jahil muidugi ei olnud, aga mind ta ei kuulanud ega uskunud. Õnneks oli sel päeval jahil usaldusväärne inimene, kelle käest sain kinnituse, et ka mingil kogemata kombel või erandkorras ei toimunud seal sel päeval mingit piraadishowd. Aga turist võttis vaevaks nii minu kui kogu laeva meeskonna ENNE merereisi läbi sõimata, seejärel keeldus selgitusi kuulamast ja laevale minemast ning lõpetuseks kirjutas veel kaebekirja peakontorisse ka, valetades kokku mingi piraadishow. Aitäh, kallis turist! Mis ma muud ikka oskan kosta. Ju see oli mu karma ja õppetund. Ma annan Sulle andeks, et sa ise oma puhkuse ära rikkusid.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Türgi blogi. Jälle merele
Esmaspäev, 8. juuli. Töö on õhtul, päeval jõuab meresõidul ära käia. Nii saigi tehtud.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Türgi tripi esimene päev
Hommikul äratus ja välja sööma. Istusime väiksesse tänavakohvikusse, tellisin omleti ja kohvi. Vene keelega sai vabalt hakkama ja hinnad täitsa mõistlikud. Kui kõht täis söödud sebisin end ziiluga kaasa turistide infopäevale. Esiteks oli mineks Türki suht kiire ja kodutöö jäi tegemata, teiseks tahtsin näha mis tööd seal teha tuleb… Äkitse lähen isegi sinna tööle, inglise keelega pole seal eriti sittagi teha ja vene keel on suus 😉 Eestist tuleb ju ainult eesti- või venekeelne turist ja kohalikud räägivad enamus vene keeles kui vaja.
Läks autoga hulluks uhamiseks ühest hotellist teise nimekirja järgi. Igas hotellis oma kellaaeg infoks. Info siis see, et turistile tutvustatakse erinevaid aktiivse puhkuse võimalusi ja müüakse talle sobiv pakett…. alates ekskursioonidest kuni tsillini välja 😀 Vaatasin pakettide hindu… mnjh mina pigem ostaks tänavalt sama asja aga sellest hiljem lähemalt. Kõikidesse hotellidesse mind sisse ei lubatud, turvad väravas kontrollivad kas ikka elad selles hotellis aga mõnes hotellis polnud see probleem. Kui sisse ei lastud ootasin autos seni kui info tehtud. Ühe hotelli juures oli igavene pirakas ümmargune kaktus…. algul vaatasin, et mulaaz krt 😀 😀 keskelt paistis nagu oleks tehtud makroflexist, käisin kohe näppisin…. ikka päris oli 😀
Mõned autoakna pildid kiirelt. Krt kahju, et märkasin liiga hilja ja ei jõudnud pilti teha, siin on politsei teel lisaks autodele ka soomukiga. Kõrgepingeliinide postid olid seal ägeda kujuga, pole kuskil mujal selliseid näinud. Ja krt täitsa õige jutt, et seal kõik õitseb 😀 õitseb neh, viljapuud on eriti ägedad, ühel puul võid näha korraga kogu tsüklit õitsemisest valmis viljadeni.
Hotelle on seal äärmusest äärmusesse, kui randa pole siis on oma veepark jne. Mõni hotell lausa ehitatud laeva kujulisena 😀 Ah jaaa…. kassidega on seal miski kahtlane teema, neid võib näha kõikjal. Ühe hotelli juures oli lausa kassimaja 😉 Samuti võib näha mõne hotelli hoovis dendroparki. Kõikvõimalikud erinevad puud kasvamas ja nimetusega sildid juurde pandud alates ladina keelest kuni vene keeleni välja.
Lõpuks said infod tehtud ja jõudsime ringiga kodu tagasi. Mis oli huvitav, et väljas stabiilselt +30 ja peale aga mitte kuskil ei näinud sulanud asfalti, meil krt sulab juba +20 juures kohati. Meie asfaldipanijad peaks saatma sinna õppima…. Tegime keset küla väikse lõuna. Huuh süüa antakse siin mehiselt ja mis huvitav, et vesi käib automaatselt asja juurde. Ma eriline lambafänn ei ole aga siin ettekandja soovitas proovida lambaribi. Täitsa söödav oli…
Peale lõunat plaanisin iseseisvalt linnas ringi luusida, kuna reisibüroo töötajad pidid minema mingile firma korraldatavale treeningule. Aga siis korraldaja ütles, et ma võin sinna kaasa minna kui tahan… Muidugi ma tahtsin 😀 Näeb ju neid asju mida muidu turistile ei näidata. Kästi kella 18 ajal valmis olla minekuks. Eks me siis sättisime koos Ziiluga ennast selleks ajaks valmis. Kui aeg käes oli buss kontori ees, kõik töötajad kobisid bussi ja minek Antalya poole. Antalyas viidi meid bussiga otse sadamasse, seal läbisime turvakontrolli ja juhatati edasi sukeldumislaevale. Sadamas oli ka paar piraailaeva 😉 Kui kõik peal anti otsad ja tiksusime vaikse käiguga merele. Laeval räägiti meile kuidas saab rentida sukeldumislaeva ja mida seal pakutakse. seletati üksipulgi lahti, et reisikorraldajad teaksid mida turistile pakkuda 😀 Põhimõtteliselt võib sukelduma minna igaüks, isegi ilma ujumisoskuseta inimene. Alla lubatakse esimesel korral nagunii ainult koos instruktoriga. Omalgi tekkis väike mõte seda proovida aga… eks ma ükspäev selle ära proovin. Lõpuks jõudsime ühe väikse saare juurde ja heitsime ankrusse. Seal oli hulgaliselt juba muid aluseid ankrus. Tsill käis, kes ujus, kes sukeldus jne. Meile tuli pakpoordi üks vähe edevam kaater ja tsill läks lahti.
Kaatril tõmmati grill välja ja läks möllamiseks lihaga 😉 Tiksusime niisama, nautisime vaadet ja ilma. Mõne aja pärast oli õhtusöök valmis ja kutsuti sööma. Õhtusöök merel oli mõnus tsilllllllllll. Mis oli huvitav, et see saar mille juures ankrus olime oli paksult linde täis aga mitte ühtki ei olnud ega tulnud aluste juurde, meil kajakad tiirlevad ja situvad 24/7 nagu merele lähed eriti veel kui midagi sööd 😀 😀 Krt ainuke jama on siin see, et jube vara läheb pimedaks, kell 9 on juba öö 😀 Lõpuks kui kõhud täis tiksusime sadamasse tagasi ja buss viis meid tagasi kontori juurde. Kokkuvõtteks oli väga asjalik päev, ei kahetse sugugi, et õnnestus firmaüritusel kaasas käia. Tundub, et siin on kohalikel firmadel kombeks turismioperaatoreid sellistele üritustele kutsuda ja niimoodi oma tegemisi promoda. Tegelikult väga hea mõte ju… Väsinud…. pessu ja kotile. Homme uus päev, ootamas põnevate üritustega.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Türgi blogi. Jahisõit
Neljapäev, 27.mai. Aegajalt saadetakse meid ekskursioonidele kaasa, nö treeningule. Oleks loogiline ju, et kui ma infopäevadel pean ekskursiooni müüma, siis ma ka tean, mis seal toimub. Kõige täpsema ülevaate saab ikkagi ise ära käies, see mis paberites kirjas on liiga üldsõnaline. Muidugi turistide küsimused on ka vahest liiga spetsiifilised ja neile on väga raske kuidagi vastata, kui ise käinud pole.
On mõistlikke küsimusi: mis kell algab, kaua kestab, millal tagasi saame? Kas toit on hinnas? Kas on sobilik lastele/vanuritele? Selline info on meil enamasti ka olemas. Ja siis on erilised küsimused: mis värvi buss meile järgi tuleb? Mida süüa antakse? Kui kaua sõidab teise ja kolmanda peatuse vahel? Kas seal seda sorti teed müüakse? Vasta siis sellistele 😀
Päev jahiga merel on üks populaarsemaid meelelahutusi. Olin neid jahte näinud mööda sõitmas hirmsa mürtsuva muusika ja rahva hullunud kiljumise saatel. Kuna selline asi ei vasta minu ettekujutusele mõnusast ajaveetmisest, siis ma arvan, et vabatahtlikult ma poleks jahisõitu valinud. Nüüd oli treening ja tuli minna. Ja tuleb etteruttavalt öelda, et mulle meeldis väga!
Sadamast sõitsime kella kümne paiku välja ja samal ajal alustas reisi veel paar alust.
Õnneks olime jälle siin mitmekesi treeningul, seltsis ikka segasem. Võtsime kohad sisse, haarasime kohvi ja nautisime merd ja päikest. Ilm oli kuum ja päikseline, aga merel on ikka veidi tuult. Alguses tundus, et oleks vaja isegi midagi soojemat ümber võtta 😀 Pärast oli tegemist, et mitte ära kõrbeda. Ja kui laev ujumispausiks ankrusse heitis, siis käisime vees ka. Kõigil kolmel korral loomulikult. Ja vahupidu oli ka, kus sai tantsida ja möllata. Õnnestus näha ka kilpkonni ujumas. Hiigelsuured olid, aga pildile ei jäänud 😀 😀
Vahepeal serveeriti lõunat. Soovijad said papagoiga pilti teha. Lõuna on hinna sees. Kohv, tee, vesi, koka, fanta, õlu, vein ja viin on tasuta. Jäätis ja viski on tasu eest 😀 Lihtsalt, et te teaks 😀
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
