fbpx
  • Tsill

    Seiklusministeerium Nõva kandis.

    Sai ükspäev jälle seiklusministeeriumi üritusel autojuhiks käidud. Päris huvitavatesse kohtadesse satub 😀 😀 Kuigi eriti aega pole vaatamisväärsustega tutvumiseks, aja peale üritus ju aga ühtteist ikka näeb 😉 Sinka-vonka Hatu mõisast mööda Harju-Risti kiriku juurde. Kurja küll, seda alles renoveeriti aga juba laguneb uuesti.

    Nõva kiriku juures kiirelt väike tiir ümber kiriku, siia tuleb tagasi tulla kui rohkem aega. Siin on ühtteist vaadata ja kirikusse tahaks sisse ka piiluda. Kalmistu on siin ka omamoodi, osa on kirikuaias ja teine osa üle tee metsa all. Ükspäev uurin lähemalt mis värk sellega on.

    Siinkandis on päris omapäraseid bussipeatuseid. Näiteks vanadest akendest, väga praktiline taaskasutus 😉 Kusagil metsateel oli ka kiigega peatus. Siin võib lausa pikemalt tiksuda bussi oodates. Jalgrataski oli praktiliselt ära kasutatud. Kummalisel kombel näeb siinkandis üsnagi palju piimapukke, huvitav kas omalajal oli siin palju lehmapidajaid või tegu lihtsalt disainelemendiga. Tuleb välja, et meil on olemas isegi UFO mälestusmärk. Sellest polnud varem kuulnudki

  • Tripid,  Tsill

    Läänemaa nurgatagused.

    Läänemaa suuremad kohad on juba varasemalt läbi käidud, nüüd võtsime projekti mõned väiksemad kohad kus veel käimata. Plaaniks oli kolistada mööda väiksemaid teid ja vaadata mis põnevat silma jääb. Kuna Nõva poolne üsnagi läbi luusitud, otsustasime tudeerida Lihula suunda. Haapsalu Raudtee- ja Sidemuuseumi juurde on siginenud uus eksponaat. Muuseumi siseekspositsiooni jätsime seekord vahele, eks seal ole juba käidud ka. Ja ega need väliekspositsiooni rääbakad ei kutsu vaatama ka, võiks ometi neid korras hoida ja hooldada ka. Huvitav kust see kitsarööpmeline auruvedur pärit on? Miskipärast on see pandud aia sisse luku taha. Muidugi meie raudteemuuseum üsna armetu võrreldes Peterburi või Bresti raudteemuuseumiga. Muidugi Lavassaare kitsarööpmelise raudtee muuseum on üsnagi arvestatav.

    Ridala kiriku jätsime ka projektist välja, kuigi see on päris huvitav kohake ja tasub külastust. Aga eks seal ole juba piisavalt käidud ka. Uurisime veidi Rannajõe vaatetorni, see pole küll tea mis kõrge aga luhale vaade ikka on 😉 Kusjuures ei teadnudki, et enne II MS oli siin Keravere küla. Seoses Vene baaside loomisega lükati küla ümber ja siia tehti lennuväli. See oli kasutuses vahelduva eduga 1940 – 1945, siis koliti ümber Ungrusse. Siinne lennuväli jäi kasutusse varulennuväljana. Väidetavalt mingil ajal anti maa uuesti kasutusse aga ainult heinamaana, midagi ehitada ei tohtinud. Seega säilitati ikkagi igaks varulennuväljana. Praegugi paistab siin heinamaa olevat 😉 Siinsamas vaatetorni juures on päris huvitav mitmest erinevast palkmajast kokku pandud majakarp, väga korralik katus on peal. Kogu see majakarp on müügis 😉

    Keskveres hakkas silma üsnagi kobe bussipaviljon, sellist ei näe enam naljalt kusagil. Muidugi katus vajaks parandust. Väidetavalt ehitati paviljon kusagil 1970 aastate alguses aga buss siin pikalt ei käinudki. Aastaid ootas külarahvas siin lavka tulekut, nüüd ei käi seegi. Paviljoni küljes on säilinud isegi vanad postkastid ja teadetetahvel. Väidetavalt pidavat sellest saama küla infopunkt. Legendid räägivad, et vahel olla siin mõni mees ööga isegi pea selgeks saanud 😉

    Kui juba siinkandis tuleb ikka kohalik mõis ka üle vaadata. Mõisaga on vaeva nähtud, paistab väljast üsna ilus välja. Kahju, et sisse piiluma ei saanud. Erinevate allikate põhjal peaks mõis olema pärit 15 sajandi lõpust Saare -Lääne piiskopi lauamõisana ehk siis moodsas keeles tootmisüksusena. 1674 mainitakse kirjalikes allikates puitehitise kohta: “maja täiesti lagunev” Mõisa praegune hoone aravatakse pärinevat kuskil 1750 aastatest. Siin mõisas olla sündinud Kutuzovi  staabikindral ja Venemaa teedeminister Karl Wilhem von Toll. Enne 1919 aasta võõrandamist kuulus barokne mantelkorstnaga puithoone Ungern-Sternbergidele, olles Läänemaal üks vähestest alles olevatest omataolistest. Algne rookatus on asendatud plekiga.

    Siinsamas on ka äge mõisa aidahoone, huvitav kas need neetidega tugevdatud uksed on originaalid…. Seda hoonet tahaks ka võimalusel seestpoolt uurida.

    Vaatasime, et mõisast metsa poole läks vägagi korralik tee, tekkis kohe sportlik huvi kuhu läheb 😉 Metsa vahel polnud ühtki maja näha peale jahipuki 😀 😀 Ilmselt RMK metsa väljaveo teed. Kuskil ilges karup… sai tee minu auto jaoks otsa. Neliveolisega oleks ilmselt edasi saanud ragistada. Idee poolest oli mingi küla siinsamas metsatuka taga, aga mis teha, ots ringi ja tagasi. Värskel lumel hakkasid silma nii mõnegi metslooma jäljed.

  • Tripid,  Tsill

    Keila – Joal ja Türisalus

    Mõtlesime, et põikame läbi Keila – Joalt ja vaatame kuidas jääolud on. Oi kurja, siin nagu laulupidu, autosid kõik teeääred täis 😀 Muidugi joa juures polnud praktiliselt üldse inimesi kui arvestada seda autohulka. Mõni oli tulnud ilmselt kahe autoga 😉 Juga vaadatud kobisime Türisalu poole.

    Tee äärde oli siginenud üks piimapukk 😀 Oli aegu kus neid polnud kuskil näha, viimasel ajal aga on see piimapukindus kuidagi moodsaks muutunud. Päris paljudes kohtades jääb juba silma.

    Et asi liiga “igav” poleks otsustasime külastada mõnda koobast Naage pangal ja ega siin saa ka ilma Peeter Suure merekindluse värgita. Rooduvarjendisse ikka ka vaja ronida. Ka selle merekindluse värgendusega on natuke paremuse poole liigutud, vanasti olid nad suht võssa kasvanud ja ei mingit silti infoga. Nüüd paljudes kohtades on võsa maha võetud ja infotahvlid paigaldatud. Kohe lust on niimoodi käia ajalooga tutvumas.

  • Tripid,  Tsill

    Rakverre kuuske vaatama

    Sel ajal kui maod veel rääkisid käisime Rakveres moodsat kuuske vaatamas. Vahepeal oli seal see kuum teema teha kuusk kasutatud materjalist. Eelmisel aastal võttis selle teatepulga üle Viimsi. Noh aga ega saa ju otse kimada Rakverre ikka ringi ka vaja vaadata. Mööda külateid sõites näeb nii mõndagi põnevat. Kuskil keegi pasundas, et piimapukke enam ei näe 😀 No näeb ikka kui silmad lahti hoida. Viskasime pilgu peale ka Kolga sillale. Kahe kaarvõlviga paesild on nats ebatavaline, kuna tal tuleb sillata lai lame loduorg, kus jõgi voolab kahes sängis. Sild ise on ilmselt ümberehitis varasemast lühemast sillast.

    Edasi viskasime pilgu peale Haljala valgusfoorile 😀 Tänapäeval seal muidugi enam foori pole aga selle mälestuseks on seal tahvel 😀 😀 Haljala valgusfoor oli üks esimesi, mis Lääne-Virus 1980 aastate lõpul paigaldati. Ainulaadne oli ta selle poolest, et oli ilmselt ka esimene valgusfoor külakohas. Siis olid Viru kolhoosi hiilgeajad, avati suurfarm ja autod vedasid sõnnikut läbi Haljala, luugid lahti. Teinekord pidid autod äkki pidurdama, nii et sõnnik maha lendas. Valgusfooriga oli aga liiklemine kultuursem. Vot milleks oli seal valgusfoor vajalik 😀 😀 et sitavedu sujuks. Siin on üks teine legend kah. Teatavasti jääb õlletehas foori juurest allamäge ning talvisel ajal olnud rasketel õlleveokitel probleeme paigaltvõtuga, kui ristmikul pidi ootamatult pidurdama. Foori olemasolul andis aga asja „reguleerida“ – osav juht alustas tehase juurest hoovõttu täpselt õigel ajal ja jõudis ristmikule siis, kui fooris põles roheline tuli 😀 Aega parajaks tehes luusisime vähe ka kohalikus kirikuaias.

    Lõpuks sai kuusk ka üle vaadatud 😉 Päris kobe ja innovaatiline.

  • Tripid,  Tsill

    Kiire tiir Kullamaa ümbruses

    Oli jälle asja kullamaa kanti, eks siis tuleb see asjatamine kohe ära kasutada ja ringi ka vaadata. Hakkas silma üks kobe piimapukk ja meenus….. Kuskilt lugesin mingit juttu, et Eestimaa pinnalt on kadunud kõik nostalgilised piimapukid. Ma küll nii ei ütleks, Üks kohe siinsamas olemas ja teine mida kindlalt tean on mul kodukandis, see on äsja taastatud ja päris vinge piimapukk. Edasi tiksudes nägime päris pirakat põtra keset küla luusimas.

    Jõudsime tiiruga kiriku varemete juurde. Sellest sõidavad ilmselt kõik mööda kes Saaremaale kimavad või sealt tulevad. Huvitav miks nimetatakse seda kirikut Kullamaa Püha Nikolause kirikuks kuigi see ei asu Kullamaal vaid hoopis Silla külas…. Kirikule pandi nurgakivi 3. juunil 1907 ja pühitseti 14. juunil 1908 püha imetegija Nikolause auks ülempreester Aleksander Leets (1870–1961). Jumalateenistused toimusid kirikus aastatel 1908–1957. Kirikus oli värvitud puidust ikonostaas mõõtmetega 5,6 m, kõrgus ristini 3,47 m. Püha aujärg oli tammepuust. 1925. aastal remonditi pühakoda põhjalikult. Kullamaa Püha Nikolause kirik suleti 1957. aastal liikmete mujale siirdumise tõttu. Tänapäeval on siin ainult varemed, kuigi keegi siin ikka toimetab vist. Ümbrus on lagedaks võsast võetud ja miski kaabeldus on maas. Siinsamas on ka päris ägedad vana silla varemed.

    Paar põnevat postkasti ja teeviida lahendust hakkas ka silma. Nii, et alati tasub luusida mööda väikseid kõrvalteid 😉