-
Seiklusministeeriumi seiklus koduõuel
Vahel ajaviiteks on käinud nii mitmelgi Seiklusministeeriumi seiklusel autojuhina. Vahelduseks väga ok teema. Saab seigelda nii, et anna olla. Ainuke häda on alati see olnud, et mitte kunagi ei jõua etteantud ajaga kõiki punkte ära võtta 😉 Lihtsalt ei viitsi tuimalt marsruuti läbi kihutada punktide nimel, midagi nägemata. Ikka on ju vaja ilusates või ajaloolistes kohtades luusida. Kuskilt otse läbi ragistada ja autoga kinni jääda nagu Hiiumaal 😀 😀 See kõik võtab hullult aega 😉 Aga tähtis pole võit vaid osavõtt ja tsill. Seekord tuli seiklus lausa koju kätte, ei saa ju ometi jätta minemata 😀 😀 Iseenesest toimus asi juba eelmise aasta mais, aga polnud mahti sellest kohe kirjutada. Nüüd tuleb ruttu see viga parandada. Esimesed punktid kohe rippsilla ja Sinu poe juures. Seikluse käigus sai külastatud nii juba tuttavaid kohti kui avastatud ka uusi. Kusjuures isegi vägagi tuttavas kohas on asju mida pole näinudki veelvähem kuulnud. Raasiku ehk siis Harju-Jaani kiriku seinal huvitav bareljeef… lammas ristiga. Lammast näeb nii mõnegi kiriku seinal, huvitav mis teema sellega on. Vägagi kahetine mõiste, kas usk või släng. Valkla Forelli kingaseina võib ikka möödaminnes näha, aga kas sa ka Haljava pupsikut, või ägedat pesakasti näed on iseküsimus. Seikluse käigus näed veel palju muudki põnevat.
Kaberneemest Ihasallu kimades ei viitsinud mööda asfalteed ringiga sõita, lõikasime otse mööda pisikesi metsateid. Ennäe imet, keset metsi õige mitu dzotti ja muud militaari värki. Kuidas sa ikka tuimalt mööda kimad, kässar peale ja tudeerima. Ja nii see aeg kulub linnutiivul 😀 😀
Lõpuks saime teada kus Ihasalus palmid kasvavad ja on hea valik hobutööriistu 😉 Siili kuju oli ka 😉 Niikaua kui punkti otsiti jõudsin kõlkuda natuke Jõesuu rippsillal. Lõpuks läbi veel Jägala linnuselt ja kui juba seal siis ikka vaatame juga ka. Paar punkti veel ja panime aja lukku, nagunii vähem kui poole tunniga viimaseid punkte ära ei võta. Lisaaeg annab aga miinuseid. Vaatasin, et kiiremad sügavad raja läbi ca 2,5 tunniga, huvitav kas nad ka midagi näevad peale tolmu silmades. See pole ju spordivõistlus vaid seiklus 😉 Joonas võiks mõelda seikluste orgunnil ka nautlejate peale 😉 See oleks väga ok, ehk siis jõuaks kõik punktid ajagraafikusse ka 😀 😀 Tänase seisuga on teema juba aktuaalne ja toimib, ükspäev kirjutan sellest ka.
-
Lahemaa tuur. Papivabrik ja mõisad
Nagu ükspäev lubatud sai võtsime plaani Joaveski papivabriku ja lisaks paar ümberkaudset mõisa. Algselt olla siin olnud Palmse mõisale kuulunud vesiveski mille maad ostis ära parun Nikolai von Dellingshausen ja ehitas siia kolmekordse puupapivabriku. 1920. aastal ostsid tehase koos maadega Taani kindral-konsul Jens Christian Johansen ja Eesti kodanik Richard Rant. Loodi firma Joaveski Puupapi Vabrik AS. Mingil ajal oli siin väike põleng ja vabrik taastati 2 kordsena. Kusjuures vabrik töötas veel 1990 aastate alguses ja lasti siis pankrotti nagu tol ajal kombeks oli. 2001 aastal käivitati siin uuesti hüdroelektrijaam mis töötab tänaseni. Huvitav, et kogu ümbrus on siin täis selliseid suuri betoonist veskikive meenutavaid kive… Milleks neid küll kasutati…. Tiigi ja jõe vahel oli näha päris korralik koprarada. Tegime väikse tiiru ümber maja ja piilusime mis kõrvalhoonetes säilinud. Üldiselt ruumid suhteliselt prügivabad mis on muidugi hea näitaja, tavaliselt veetakse mahajäänud hooned kohe prügi täis. Ühes hoones mis ilmselt oli kunagi saun olid isegi lindude pesakastid vedelemas, täiesti ülespaneku valmis. Miks nad sinna niimoodi jäänud on kes teab aga samas on neil omamoodi disain. Sissepääsuava on kohe üleval servas ja mitte ilusti sisse lõigatud vaid robustselt tehtud. Samas ega linnud ilu vaata, pesa peab olema suht looduslik ja märkamatu 😉 Kellegi prillid olid ka jäänud riiulile nii nagu oleks korraks välja mindud.
Vaatasime veidi ringi ka peahoones, seal muidugi suhteliselt hämar ja taskulambi unustasin võtta. Ohutuse mõttes päris pimedates ruumides ei kolistanud ja lükkasime uurimise veidi edasi. Siinsamas veekanali servas oli päris äge kilesaun, huvitav kelle oma ja kas kasutada saab 😉
Joaveskilt võtsime suuna edasi Palmse poole, teel põikasime korra sisse Ilumäe kabeli juurde. Tegime väikse tiiru ja edasi. Sisse ei saanud seekord, kurivaim ise panime sellega pidurit. Kabel oli iseenesest lahti aga mõtlesime, et teeme ennem tiiru surnuaial ja siis vaatame kabelisse aga oleks pidanud vastupidi tegema 😀 😀 Kui tiir tehtud oli kabel kinni pandud. Egas midagi tegime ringi ümber Vabadussõja mälestusmärgi ja kimasime edasi.
Palmses muidugi selgus üllatuseks, et sissepääs territooriumile maksab 9€ ei noh palju õnne. See raha nüüd on ikka väga liiast selle eest, et saaks tiiru ümber mõisa jalutada. Varasemalt sai siin tasuta jalutada.
Üritasime siis uurida mida Virumaa Muuseumid selle raha eest pakuvad. Lonkisime läbi pargi, park iseenesest korras. Põikasime sisse Eesti piirituse näitusele, see peaks andma ülevaate piirituse ja viina tootmise ajaloost Eestis 15 sajandist kuni 19 sajandi lõpuni. Ütleks selle kohta, et sealt nüüd küll erilist ülevaadet asjast ei saanud. Sealkandis on mitmeid alkoholiteemalisi muuseume, kõigis pole veel jõudnud käia aga Vihula mõisa viinamuuseum annab asjale igal kümnel juhul silmad ette ja täiesti tasuta. Kui ükspäev jõuan teised ka läbi käia siis oskan täpsemalt öelda mis ja kus.
Sepikoja juures on äge vana aurumasin mis iga aastaga aina rohkem maasse vajub, poleks ju raske see äge eksponaat ilusti alusele panna ja veidi konserveerida. Selliseid vanu masinaid igapäev ei näe ja vajaks ilmselgelt hoolikamat ümberkäimist eksponaadina. Sepikojas nägi igasugu põnevaid asju. Sepp on teinud vaatamiseks hulgaliselt erinevaid vanu relvi, odaotsi, nooleotsi jne. Isegi putkkirves on olemas ainult, et rauast 😀 😀 Mõtlesime sisse põigata ka palmimajja aga see oli miskipärast kinni, kuigi oleks pidanud lahti olema.
Vaatasime ringi mõisas endas ka, iseenesest päris kobe aga nii mõnigi ruum tahab saada korralikku remonti, värvitükid ripuvad jne. Keldris näeb ka raudrüüd, see pidavat olema Kaido Höövelsoni oma. Keldriakendel on vapid, ei viitisinud korralikult süveneda kas need on samasugused talupoegade vapid mis Ilumäe kabeli akendel või mitte. Esmapilgul tundub, et on aga siin saab võrrelda. Samas tekkis üks mõte… Kui need MUICK-id olid kõvad talupojad siis huvitav kas nende järgi on Ilumäe ja Palmse vahel küla nimega MUIKE… Üks äge asi oli siin ka, täiesti toimiv mantelkorsten, isegi tuli oli sees ja pada tulel 😉 Kõrval köök ka, huvitav kas siin tehakse reaalselt süüa ka… Ilmselt mitte… ukse taga oli moodne köök peidus.
Kui mõisal tiir peal ütlen kokkuvõtvalt, et selle raha eest mis seal kooritakse võiks ikka vaatamisväärsused korras olla. Kui just raha kuskile mujale panna ei ole siis andke mulle või leidke midagi põnevamat tudeerimiseks. Selle raha eest te ei saa seal praktiliselt mitte midagi. Samas läheduses olevate Sagadi ja Vihula mõisate territooriumil saate jalutada täitsa tasuta ja elamust on rohkem. Mõtlesime, et sööme siinsamas Palmse kõrtsis aga kus sa sellega, ilge paanika tekkis kohe kui kuuldi, et ma ei kavatse neile esitada oma terviseandmeid. Siis väidetavalt nad ei saa teenindada aga jumal nendega, viin oma raha sinna kus sellega probleemi ei ole ning toit hea. Kohti ei hakka siin nimetama kuna siis tormab Terviseamet ja politsei sinna kohe represseerima. Ainult puuhobusega võisid seal ratsutada ilma koroonapassita 😀 😀 Võtsime suuna Sagadile, tegime väikse tiiru territooriumil, uurisime veidi erinevaid pesakaste ja putukate majutusvõimalusi. Sagadi mõisas käib korralik remont, peab vaatama minema uuesti kui valmis saab. Võtsime väiksed kohvid ja kimasime sööma. Kui kõht täis panime tuld kodupoole. Möödaminnes põikasime sisse Valgejõele, tahtsin korra piiluda seda malmpiiretega silda. Eemalt väga edev aga ärge ligi minge muidu näete äärmiselt sitta malmivalu 😉
-
Seiklusministeeriumi kontaktivaba autoseiklus
Mis sa siin ikka ilusa ilmaga teed muud kui seikled 😀 Pole teab mis ajast Seiklusministeeriumi seiklusel käinud. Nüüd moodsad ajad alustad sealt kus tahad ja millal tahad, põhiline kõik punktid läbi käia piiratud aja jooksul. Iseenesest on ägedad üritused neil, satud sellistesse kohtadesse kuhu muidu tavaliselt ei satu ja otsid kohti millest sul pole varem aimugi olnud. Seikluse käigus sai isegi Keila lennukile pilk peale visatud, varasemalt oli ta künka otsas parema koha peal aga seal maaomanikule asi vist ei meeldinud ja lennuk lohistati paarsada meetrit Karjaküla poole põlluserva. Seal sees peaks olema kohalik mudellennuklubi. Karjakülas vaatasime veel kaske mille all Vilde Eedu olevat inspiratsiooni kogunud. Kurja nädalake tagasi veel eriti sinililli polnud kuskil aga nüüd metsaalune sinine 😉
Türnpu park ka üks selline koht kus pole varem käinud, lihtsalt pole viitsinud sisse põigata 😉 Nüüd sai siis see kohake ka üle vaadatud. Jälle üks valge laik Eesti gloobusel vähem 😉
Klooga holokausti memoriaalis ka uuesti käidud. Siin varem ka ikka mõned korrad käidud ja pikemalt ei hakka siinsel teemal peatuma, sellest varasemalt kirjutanud korduvalt. See uus lahendus siin memoriaalil on küll äge aga… Kõik tekst klaastahvlitega üles panna on loetav normaalselt ainult hämaras. Päevavalgel tekitab selline variant varje ja lugeda normaalselt praktiliselt võimatu, see paistab ka piltidel hästi välja. Siin võiks mingi muu mõistlikum lahendus olla. Siinsamas lähedal on ka Ingerisoomlaste kalmistu. See on mul varasemalt käimata kohake. Olemasolust küll teadsin aga… nagu ikka nende asjadega on. Klooga – Põllküla – Paldiski kandis olid teise maailmasõja ajal Ingerisoomlaste sõjapõgenike evakuatsioonilaagrid. Nende kaudu viidi üle 60 000 Ingerisoomlast idarindelt Eesti kaudu Soome. Teekonna jooksul hukkus ligi 800 inimest ja nad kõik on maetud nendesse metsadesse, kes kuhu.
Lõpuks punktikesi taga ajades otsaga Paldiskis aga kui juba siinkandis siis tuleb ikka vaadata kas karulauku on. Jaa täitsa on juba ja väike kevadine vitamiiniamps sai tehtud 😉 Piilusime nats ka Peeter Suure merekindluse ehitisi. Muidugi kurb on see, et ikka veel tassivad inimesed prügi metsa alla, no ei saa lahti sellest kombest kuidagi….
Vaatasime üle ka pankrannikul olevaid vene piirivalve punkrite varemeid. Keegi oli siin proovinud rootslaste mädakala 😀 😀 karp ja kummikindad vedelesid maas…. ju vist ei maitsenud 😀 😀 Ega siis Paldiskis olles saa jätta pilku peale viskamata Salavat Julajev ausambale. Ta olevat olnud baškiiri rahvuskangelane ja luuletaja kes võttis osa Jemeljan Pugatšovi ülestõusust. Pärast vahistamist saadeti ta koos isaga sunnitööle Paldiskisse kus ta 1800 aastal sunnitöölaagris suri. 1989 pandi kuju püsti kuid aasta pärast pandi tuuri ja viidi Emexisse. Uus kuju kingiti Venemaa Baškortostani rahvusmuuseumi poolt Paldiski linnale 2016 aastal. Sellest saab lugeda lähemalt siit. Vot nii, et ainult meilt ei saadetud nõukavõimu poolt rahvast Siberisse. Vaid tsaari ajal saadeti karup… ka meile asumisele 😀 😀
Muidugi ei saanud ju vaatamata jätta Madise koske, Ämari kalmistut, Vasalemma lossi ja veel mitmeid ja mitmeid kohti mis seikluse käigus tuli läbida. Igatahes Seiklusministeeriumil on ägedad üritused ja tuuldumiseks vägagi sobivad.
-
Kevadet ja merekindlust avastamas.
Sama ootamatult kui tuli talv tuli ka kevad. Kaks päeva vihma ja praktiliselt lumi läinud. Eks muidugi on mingi vahe lõuna- ja põhjaosariikide vahel aga seekord uurime põhjaosariike. Aias lumeroosid juba õitsevad mühinal ja kohe lähevad õitsema lumikellukesed ka. Ongi täpselt paras aeg looduses luusida. Keila – Joal ja Jägalas luusitud küll, vahelduseks võtsime ette Vääna kandi metsad. Pole sealkandis väga ammu mööda metsi kolistanud ja ega väga saanudki, polnud lihtsalt teid. Aga nüüd RMK metsa teid täis ehitanud ja ega majadki puudu. Sinililli õitsemas veel ei näinud aga tundub, et paar sooja päeva veel ja juba ongi olemas. Samas pajuurvad väga suured.
Metsas isegi veel Vääna jahiseltsi küün alles, ma mõtlesin see ammu lagunenud… Põlma oja vulises täiega ja oli päris veerohke aga eks sellel aastal ole seda lumesula vett ka kõvasti. Kusjuures rahulikult tiksumiseks täiesti ok mets veel, siia ei kostu ei maanteemüra ega linnakära. Kuuledki neid päris metsa hääli ja muideks linnud juba laulavad täiega. Üllataval kombel oli sealkandis metsas päris palju pesakaste näha. Kui juba sealkandis olla siis tuleb ikka Peeter Suure merekindlust ka uurida. See on üks omaaegseid ulmelisi kindlusprojekte mis kahjuks valmis ei saanudki. Meil kahjuks enamus neid objekte rüüstatud metallikrattide poolt. Ja tegelikult peakski vist hakkama neid ajaviiteks läbi käima. Päris paljud nendest objektidest pole isegi muinsuskaitse all ja lükatakse kokku. Aga õnneks on mõni neist erakätes uue hingamise saanud. Näiteks Sõrve jaama veevõtutornist on päris äge elamine tehtud. Ei hakanud õuele trügima, vaatasime eemalt ja läksime teisi asju uurima.
Naage rooduvarjendi juurde saab juba ilma põlvini lumes sumpamata. Huvitav on see, et siinkandis on nende objektide juurde pandud vägagi korralikud infotahvlid ja kaardid. Varjend ise on muljetavaldav ja raiutud omalajal paekaldasse. Kogu see Tallinna lähiümbruse merekindluse värk oli omalajal ühendatud kindlusraudteega ja seda olla olnud miski 250 kiltsa. Eks sellestki varjendist on vanametalli kokkuostu hiigelajal kõik metall ära varastatud mis vähegi kätte saadi aga betoon nii hästi valatud, et seisab püsti küll 😉 Need ehitised on ägedad, siin näeb nii laest alla rippuvaid stalaktiite mis tavaliselt tekivad karstikoobastes kui ka alt ülespoole kasvavaid jääpurikaid 😉
Mõtlesime korra vaadata ka Humala varjendit ning tunneleid aga siin kõik luku taha pandud, aiad ümber ja valvekaamerad väljas. Nagu vangla juba 😀 😀 Väidetavalt on siin nahkhiirte talvitumispaik. Ei tea muidugi mis ajast see siin on ja kas üldse on. Siinne tunnel on suhteliselt jahe ja tõmbetuulene aga see nahkhiirtele väga ei meeldi. Muidugi teist tunnelit vaatama ei viitsinud lonkida, ei tea kas seal ka aiad ümber ja puha. Teades vanast ajast mis imeprojekte ja raha siin keerutati siis ei imesta kui see mingi samalaadne “keerutusprogramm” on. Ma nendes siinsetes käikudes varasemalt kolanud nii suvel kui talvel ja pole mitte kunagi siin näinud nahkhiirte kolooniaid talvitumas. Kui mõni üksik kuskil rippus siis oli hästi. Vot Rebala koopad on hoopis teine asi, seal on nahkhiirte kolooniaid palju ja talvel nende elu segama minna ei ole hea. Kuigi ka seal võib vaielda selle kinnipaneku osas. Enamasti on need kolooniad seal osas kuhu niisama naljalt ei pääse ja kui esimeses suures käigus keegi jalutab ei sega see kedagi.
-
Loodusretk Siniallikale
Tegime väikse loodusretke Siniallikatele, seekord valges ja laternateta. Mõnus lumine ilm ja aina tuli seda lumekest juurde. Kõigepealt ikka väike tiir Viikingite külas ja siis seadsime sammud allikate poole.
Üllataval kombel polnud ühtki inimest peale meie grupi. Uurisime vähe metsaelu hiies. Pesakast ootas asukaid ja sarapuu urvad juba päris rohelised, ei tea kas tuleb varajane kevad või mitte…
Keegi oli teeraja servas puudele “lumekunsti” meisterdanud. Lõpuks olimegi kohal. Vaatasime üle kõik sini-must-valged allikad, arutlesime miks just esimest allikat ohvriallikana teatakse…. Viskasime Tölpile natuke hõbedat ja maitsesime värskendavat allikavett.
Vot niimoodi need allikad seal “keevadki” 😉 Ei tea kas Tölp keedab seal midagi või muud vaimud möllavad. Kui asjad uuritud suundusime tagasi Viikingite külla kus ootas ees kuum tee ja kook. Kohe varsti tuleb uus seltskond ja lähme vaatame seda värki laternavalgel ka. Kui Sinulgi tuli huvi Siniallikaid uurida retkejuhi saatel kas päevavalges või laternavalgel siis uuri asja ja leiame sobiva aja.
-
Koeru kirikuaed ja von Tollide kabel.
Tegime lapsevanemaga aega parajaks ja luusisime vähe Koerus, mõtlesime ehk saab sisse põnevaid laemaalinguid vaatama… Peaks ju teeliste kiriku raames lahti olema aga ei midagi, kahjuks kinni mis kinni. Koeru kirik pidavat olema üks Kesk- Eesti vanemaid kirikuid, ehitusajaks peetakse 13 sajandi teist poolt. Mõnda aega tagasi avastati siin 13 sajandil loodud ja hiljem ülemaalitud seinamaalingud ja õige mitu aastat möllasid siis suvepraktika raames kunstiakadeemia muinsuskaitse ja konserveerimise osakonna üliõpilased. Spetsialistide sõnul olla vanasti kirikud oluliselt värvilisemad kui seniajani arvati. Siinsed maalingud on rikkalikud ja väga hästi säilinud kõikides võlvides ja teist nii ägedat maalingutega kirikut teist pole. Egas midagi tuleb siiakanti uuesti asja teha. Kuna sisse ei saanud siis tegime väikse tiiru kirikuaias. Kurja küll ilgelt nõme, et siia on lastud terve joru tänava äärekivist piirdeid teha….. Ma arvan, et kirikuaias nüüd kull neid olema ei peaks.
Keegi oli pannud pesakasti hauakivi alusele, päris äge installatsioon muidugi. Huvitav kas mõni linnuke seal pesitseda ka julgeb. Ja muidugi hakkas silma ka üks põnev raudrist, sellist pole veel varem kohanud kuskil.
Kui kirikuaed uuritud käisime vaatasime von Tolli kabelit kah. Siinkandis luusinud nõrkemiseni aga Aruküla mõisast ja põnevast kaevumajast pole kaugemale saanud. Seekord siis sai see teoks. See matusekabel restaureeriti korralikult 1996 aastal ja tegelikult tahaks juba uuesti kõpitsemist nii mõnestki kohast. Huvitav , et siia on maetud peale von Tollide ka üks seltsidaam 😉 Peaks ükspäev sinna sisse ka katsuma saada. Tegelikult on Järvamaal terve joru põnevaid muuseume millest ilmselt enamusel aimugi pole.
-
Lahemaal luusimas
Eks siinsamas koduümbruseski ole veel avastamata kohti küll ja küll. Muuksi linnamäel ja hundikangrutel sadu kordi käidud aga sealsamas lähedal Turje keldris on veel käimata. Üks pesakast hakkas silma mida ilmselt oli rähn üritanud oma korteriks sebida 😉
Sinna muidugi suht s… minna ka. Üle eramaade minek ja seal on üks lahtiselt hulkuv koer, kes tahab vahel tüli norida. Päris head vaated on sealt klindiservalt ümbrusele. Vikuajal oli ilmselt meri siinsamas klindi all.
Turje kelder on Lahemaa neljas juga, vee langus on siin ca 4 meetrit. Juga on natuke eriline seetõttu see langeb alla liivakiviastangult. Enamus jugasi laskuvad paekiviastangult. Joa all on väike koobas mis eemalt meenutab keldrit sellest ilmselt ka nimi. Kuigi teadjamad räägivad, et nime on juga saanud klindil asuva Turje talu järgi.
Koopa kohta liigub rahvasuus palju legende, see olnud Vanapagana viinakelder. Vee asemel nirisenud kaldast viin, millega imekaunid sortsineiud äritsesid 😀 😀
Tuuritasime veel veidi ringi ja uurisime kohalikku rannaelu. Õige mitmeid paatidest tehtuid varjualuseid kohtas sealmail.
-
Vormsi
Mõnda aega tagasi sai kolatud Osmussaarel, nüüd järg Vormsi käes 😉 Laevapileteid autole sebides tundus, et see päris kuum saareke. Päris paljud väljumised pikalt välja müüdud. Aga igatahes sinna me saime. Plaaniks oli kalmistul asjatamine ja siis vabakava. Kõigepealt mõtlesime kiirelt luusida Rumpo matkarajal, sinna kimades viskasime kiire pilgu tee ääres olevale Vormsi ajaaiale. Päris äge näitus kohalikust eluolust vanasti ja täitsa tasuta. Kui näitus uuritud kimasime edasi matkarajale. See päris lahe vaikselt tiksumiseks. Kahju ainult, et need vaatetornid nii madalad on, võiks vabalt olla paar meetrit kõrgemad. Huvitav, et siin olid kadakad hullult marju täis, pole ammu nii suurt kadakamarjade hulka näinud. Ah jaa siin on ka saun kus saab teha enneolematut romantikat 😉 Sauna saab ujudes, kummipaadiga või SUP laudadega ja mahub sinna 8 inimest. Hind tuleb muidugi peremehega kokku leppida.
Matkarajal näeb toimetamas hulgaliselt veiseid. Uudistasime natuke üksteist ja toimetasime omi tegemisi edasi segamatult.
Kui matkarajal tiir peal uurisme vähe kohaliku õigeusukiriku varemeid. Siinsamas on isegi tankla olemas 😉 Muidugi Vormsi õigeusu kogudus oli Eestis ainulaadne kuna toimetas ainukesena rootsikeelse kogudusena. Asutamisel tundus koguduse tulevik lootustandev, aga mitmete asjaolude tõttu kaotas 20 sajandil elujõu ja saarerahvas läks suurel arvul tagasi luteri kirikusse. Kahju muidugi, et sinna kirikusse sisse ei saa. Huvitav on see, et uksed on täpselt samas stiilis nagu Virtsu vanal õigeusu kirikul mida sai ka hiljuti külastatud.
Kui juba seal saare servas siis ikka vaja majakas ka üle vaadata. Huvitav, et õige mitmes kohas nägime tee ääres naljakaid pukke, huvitav milleks neid seal kasutatakse… Majakas siin malmist ja väikse raha eest saab isegi üles turnida. All on isegi üks tehnohoone säilitatud koos tehnikaga rahvale vaatamiseks. Samalaadne tehnohoone on ka Naissaarel aga seal on koos raadiojaamaga. Kahjuks seda tehnohoonet Naissaarel avalikkusele ei näidata, ehk kunagi tehakse lahti… Mul muidugi on õnnestunud seal mõned korrad käia.
Kui majakas uuritud võtsime suuna kalmistule. Teel sinna põikasime läbi käsitöötoast ja uurisime mida pakutakse. Siin päris palju igasugu vidinaid, isegi päris kõva valik vikunuge oli saada 😉 Ja oligi aeg kirik ja kalmistu üle vaadata. Kohalik 13 sajandil ehitatud Püha Olavi kirik on ilmselt üks suurimaid vaatamisväärsusi saarel kui muidugi mitte arvestada suurt ratasristide välja kalmistul. Algne kirik oli ilmselt puust, kivist kooriruum ehitati juurde alles 14 sajandil. Kirikule ehitati ka kellatorn, mille jäänuseid on siiani sissekäigu juures näha. Kirik rüüstati täielikult Liivi sõja ajal. Rööviti kirikuhõbe ning kirikukellad viidi Saaremaale. Rüüstajateks olid nii vene sõjaväelased, saarlased ja rootslased. 1632 püstitati vana puuhoone asemele uus kivihoone. Kiriku iseärasuseks on tänapäeval torni puudumine, kirikukell ripub ukse kohal kõrge katuseharja all. Tahtsime kirikusse sisse ka saada aga kahjuks sel päeval polnud kedagi saarel kes oleks ukse lahti teinud. Käisime ajasime asjad jonksu kalmistul ja kadusime aega parajaks tegema saare teise serva.
