-
Tori – Sindi
Sai veidi Pärnumaal luusitud. Tori kandis liblikad juba lendavad ja kohalikud hoolitsevad usinasti lindude üürikorterite eest. Vana maha ja uus asemele, igati teretulnud teema.
Plaanisime külastada Tori põrgut ka aga kus sa sellega. Loodus on siin meisterdanud rüsijääst terved suured kuhjad. Üle nende turnima ei viitsinud hakata, eks külastame uuesti suve poole.
Tori põrgu teises otsas, ütleme siis nii, et surnuaiast päris kaugel vedeleb hulgaliselt tühje küünlatopse. Linnud on need laiali vedanud ja auklikuks nokkinud, ei tea mida nad sealt seest otsinud on… Ilmselgelt on siin mõtlemisainet kas on mõistlik kasutada plasttopsides küünlaid kalmistutel. Eriti veel kui nad jäävad haudadele vedelema kuudeks, enne kui keegi viitsib need ära koristada. Linnud söövad plasti ja tuul lennutab neid kõikjale…..
Vaatasime üle selle Sindi paisu üllitise kah. Vahel ikka mõtlen mis kuramuse valu ajab pimedusega löödud aktiviste kõike lammutama. Miski haige tähelepanuvajadus või mis? Aastakümnetega on asi juba paika loksunud aga siis ärkab mõni ja arvab, et kõik on sitt. Üks kala on probleem aga tuhanded jõekarbid jne ei ole probleem… Huvitav, et mujal maailmas sellist jura väga ei kohta. Suhtutakse asja ikka mõistusega mitte idiootliku aktivismiga. Huvitav millal minnakse kangiga Keila-Joa joa kallale, kala ei pääse ju kudema 😀 😀
Selline see kunagine üle 100 aasta seisnud pais tänapäeval välja näebki.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Metsas talve nautimas.
Ei pannud tihastele pekki, hoopis seemneid panin ja ise vutvut metsa, uurima mis elu seal käib. Eks sellel metsaskäigul oli üks väike tagamõte ka 😉 Üllatavalt palju oli kõikvõimalikke linnukesi. Muidu üsnagi arakesed kõik, aga sabatihased tulid ise uurima mis värk on, isegi pildile õnnestus mõni saada. Tundus, et korteritega on lindude niruvõitu, valikut küll on aga need tahaksid väljavahetust. Katsun sellega ükspäev tegeleda ja pesitsushooaja alguseks eraldada linnukestele mõned uued korterid oma laovarudest. Kui sinagi tahad mõne uue üürikorteri linnukestele üles panna siis siit saad vajaliku materjali selle meisterdamiseks või koguni juba valmis pesakasti. Isegi üks rähn lammutas ennastunustavalt puutüve, huvitab kuidas nad peapõrutust ei saa 😉
Jõe ääres kopraonu ka usinasti möllanud. Huvitav, räägitakse, et kobras järab lehtpuud ma küll nii ei ütleks…. Siin valimatult maha võetud lisaks lehtpuudele ka mändi, kuuske, lehist. Need ju vaigused aga ju siis maitseb vahelduseks. Ega ise ka ei taha igapäev makaroni süüa 😀 😀 Muidugi kõikvõimalike elukate jälgi hakkas silma värskel lumel.
Isegi nõiapuu oli õites. Huvitav miks talle küll meeldib talvel õide puhkeda?
Mis metsaskäik see ilma lõkketa ikka on. Kuidagi tuleb ju oma co kvoot ära kulutada, et Banaania seda hiinlastele rohepesuks ei müüks 😀 😀 Paar päeva metsas toimetamist ning naudin kodumaisest puidust saadud toasooja. Lahkelt jätan dotatsioonide abil “odavalt” toodetud ülikalli roheelektri teistele kütteks, mulle käivad kütmiseks puud ka.
Närvide rahustuseks väike video ka. Aga ärge pikalt vaadake, võib tekitada sõltuvust 😉
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Seiklusministeeriumi seiklus koduõuel
Vahel ajaviiteks on käinud nii mitmelgi Seiklusministeeriumi seiklusel autojuhina. Vahelduseks väga ok teema. Saab seigelda nii, et anna olla. Ainuke häda on alati see olnud, et mitte kunagi ei jõua etteantud ajaga kõiki punkte ära võtta 😉 Lihtsalt ei viitsi tuimalt marsruuti läbi kihutada punktide nimel, midagi nägemata. Ikka on ju vaja ilusates või ajaloolistes kohtades luusida. Kuskilt otse läbi ragistada ja autoga kinni jääda nagu Hiiumaal 😀 😀 See kõik võtab hullult aega 😉 Aga tähtis pole võit vaid osavõtt ja tsill. Seekord tuli seiklus lausa koju kätte, ei saa ju ometi jätta minemata 😀 😀 Iseenesest toimus asi juba eelmise aasta mais, aga polnud mahti sellest kohe kirjutada. Nüüd tuleb ruttu see viga parandada. Esimesed punktid kohe rippsilla ja Sinu poe juures. Seikluse käigus sai külastatud nii juba tuttavaid kohti kui avastatud ka uusi. Kusjuures isegi vägagi tuttavas kohas on asju mida pole näinudki veelvähem kuulnud. Raasiku ehk siis Harju-Jaani kiriku seinal huvitav bareljeef… lammas ristiga. Lammast näeb nii mõnegi kiriku seinal, huvitav mis teema sellega on. Vägagi kahetine mõiste, kas usk või släng. Valkla Forelli kingaseina võib ikka möödaminnes näha, aga kas sa ka Haljava pupsikut, või ägedat pesakasti näed on iseküsimus. Seikluse käigus näed veel palju muudki põnevat.
Kaberneemest Ihasallu kimades ei viitsinud mööda asfalteed ringiga sõita, lõikasime otse mööda pisikesi metsateid. Ennäe imet, keset metsi õige mitu dzotti ja muud militaari värki. Kuidas sa ikka tuimalt mööda kimad, kässar peale ja tudeerima. Ja nii see aeg kulub linnutiivul 😀 😀
Lõpuks saime teada kus Ihasalus palmid kasvavad ja on hea valik hobutööriistu 😉 Siili kuju oli ka 😉 Niikaua kui punkti otsiti jõudsin kõlkuda natuke Jõesuu rippsillal. Lõpuks läbi veel Jägala linnuselt ja kui juba seal siis ikka vaatame juga ka. Paar punkti veel ja panime aja lukku, nagunii vähem kui poole tunniga viimaseid punkte ära ei võta. Lisaaeg annab aga miinuseid. Vaatasin, et kiiremad sügavad raja läbi ca 2,5 tunniga, huvitav kas nad ka midagi näevad peale tolmu silmades. See pole ju spordivõistlus vaid seiklus 😉 Joonas võiks mõelda seikluste orgunnil ka nautlejate peale 😉 See oleks väga ok, ehk siis jõuaks kõik punktid ajagraafikusse ka 😀 😀 Tänase seisuga on teema juba aktuaalne ja toimib, ükspäev kirjutan sellest ka.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Lahemaa tuur. Papivabrik ja mõisad
Nagu ükspäev lubatud sai võtsime plaani Joaveski papivabriku ja lisaks paar ümberkaudset mõisa. Algselt olla siin olnud Palmse mõisale kuulunud vesiveski mille maad ostis ära parun Nikolai von Dellingshausen ja ehitas siia kolmekordse puupapivabriku. 1920. aastal ostsid tehase koos maadega Taani kindral-konsul Jens Christian Johansen ja Eesti kodanik Richard Rant. Loodi firma Joaveski Puupapi Vabrik AS. Mingil ajal oli siin väike põleng ja vabrik taastati 2 kordsena. Kusjuures vabrik töötas veel 1990 aastate alguses ja lasti siis pankrotti nagu tol ajal kombeks oli. 2001 aastal käivitati siin uuesti hüdroelektrijaam mis töötab tänaseni. Huvitav, et kogu ümbrus on siin täis selliseid suuri betoonist veskikive meenutavaid kive… Milleks neid küll kasutati…. Tiigi ja jõe vahel oli näha päris korralik koprarada. Tegime väikse tiiru ümber maja ja piilusime mis kõrvalhoonetes säilinud. Üldiselt ruumid suhteliselt prügivabad mis on muidugi hea näitaja, tavaliselt veetakse mahajäänud hooned kohe prügi täis. Ühes hoones mis ilmselt oli kunagi saun olid isegi lindude pesakastid vedelemas, täiesti ülespaneku valmis. Miks nad sinna niimoodi jäänud on kes teab aga samas on neil omamoodi disain. Sissepääsuava on kohe üleval servas ja mitte ilusti sisse lõigatud vaid robustselt tehtud. Samas ega linnud ilu vaata, pesa peab olema suht looduslik ja märkamatu 😉 Kellegi prillid olid ka jäänud riiulile nii nagu oleks korraks välja mindud.
Vaatasime veidi ringi ka peahoones, seal muidugi suhteliselt hämar ja taskulambi unustasin võtta. Ohutuse mõttes päris pimedates ruumides ei kolistanud ja lükkasime uurimise veidi edasi. Siinsamas veekanali servas oli päris äge kilesaun, huvitav kelle oma ja kas kasutada saab 😉
Joaveskilt võtsime suuna edasi Palmse poole, teel põikasime korra sisse Ilumäe kabeli juurde. Tegime väikse tiiru ja edasi. Sisse ei saanud seekord, kurivaim ise panime sellega pidurit. Kabel oli iseenesest lahti aga mõtlesime, et teeme ennem tiiru surnuaial ja siis vaatame kabelisse aga oleks pidanud vastupidi tegema 😀 😀 Kui tiir tehtud oli kabel kinni pandud. Egas midagi tegime ringi ümber Vabadussõja mälestusmärgi ja kimasime edasi.
Palmses muidugi selgus üllatuseks, et sissepääs territooriumile maksab 9€ ei noh palju õnne. See raha nüüd on ikka väga liiast selle eest, et saaks tiiru ümber mõisa jalutada. Varasemalt sai siin tasuta jalutada.
Üritasime siis uurida mida Virumaa Muuseumid selle raha eest pakuvad. Lonkisime läbi pargi, park iseenesest korras. Põikasime sisse Eesti piirituse näitusele, see peaks andma ülevaate piirituse ja viina tootmise ajaloost Eestis 15 sajandist kuni 19 sajandi lõpuni. Ütleks selle kohta, et sealt nüüd küll erilist ülevaadet asjast ei saanud. Sealkandis on mitmeid alkoholiteemalisi muuseume, kõigis pole veel jõudnud käia aga Vihula mõisa viinamuuseum annab asjale igal kümnel juhul silmad ette ja täiesti tasuta. Kui ükspäev jõuan teised ka läbi käia siis oskan täpsemalt öelda mis ja kus.
Sepikoja juures on äge vana aurumasin mis iga aastaga aina rohkem maasse vajub, poleks ju raske see äge eksponaat ilusti alusele panna ja veidi konserveerida. Selliseid vanu masinaid igapäev ei näe ja vajaks ilmselgelt hoolikamat ümberkäimist eksponaadina. Sepikojas nägi igasugu põnevaid asju. Sepp on teinud vaatamiseks hulgaliselt erinevaid vanu relvi, odaotsi, nooleotsi jne. Isegi putkkirves on olemas ainult, et rauast 😀 😀 Mõtlesime sisse põigata ka palmimajja aga see oli miskipärast kinni, kuigi oleks pidanud lahti olema.
Vaatasime ringi mõisas endas ka, iseenesest päris kobe aga nii mõnigi ruum tahab saada korralikku remonti, värvitükid ripuvad jne. Keldris näeb ka raudrüüd, see pidavat olema Kaido Höövelsoni oma. Keldriakendel on vapid, ei viitisinud korralikult süveneda kas need on samasugused talupoegade vapid mis Ilumäe kabeli akendel või mitte. Esmapilgul tundub, et on aga siin saab võrrelda. Samas tekkis üks mõte… Kui need MUICK-id olid kõvad talupojad siis huvitav kas nende järgi on Ilumäe ja Palmse vahel küla nimega MUIKE… Üks äge asi oli siin ka, täiesti toimiv mantelkorsten, isegi tuli oli sees ja pada tulel 😉 Kõrval köök ka, huvitav kas siin tehakse reaalselt süüa ka… Ilmselt mitte… ukse taga oli moodne köök peidus.
Kui mõisal tiir peal ütlen kokkuvõtvalt, et selle raha eest mis seal kooritakse võiks ikka vaatamisväärsused korras olla. Kui just raha kuskile mujale panna ei ole siis andke mulle või leidke midagi põnevamat tudeerimiseks. Selle raha eest te ei saa seal praktiliselt mitte midagi. Samas läheduses olevate Sagadi ja Vihula mõisate territooriumil saate jalutada täitsa tasuta ja elamust on rohkem. Mõtlesime, et sööme siinsamas Palmse kõrtsis aga kus sa sellega, ilge paanika tekkis kohe kui kuuldi, et ma ei kavatse neile esitada oma terviseandmeid. Siis väidetavalt nad ei saa teenindada aga jumal nendega, viin oma raha sinna kus sellega probleemi ei ole ning toit hea. Kohti ei hakka siin nimetama kuna siis tormab Terviseamet ja politsei sinna kohe represseerima. Ainult puuhobusega võisid seal ratsutada ilma koroonapassita 😀 😀 Võtsime suuna Sagadile, tegime väikse tiiru territooriumil, uurisime veidi erinevaid pesakaste ja putukate majutusvõimalusi. Sagadi mõisas käib korralik remont, peab vaatama minema uuesti kui valmis saab. Võtsime väiksed kohvid ja kimasime sööma. Kui kõht täis panime tuld kodupoole. Möödaminnes põikasime sisse Valgejõele, tahtsin korra piiluda seda malmpiiretega silda. Eemalt väga edev aga ärge ligi minge muidu näete äärmiselt sitta malmivalu 😉
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Sininõmme kalmistu
Sininõmme kalmistul õige mitu tööd teinud aga ringi kolada pole olnud aega. Iseenesest on see põnev nii asendi, stiili ja kultuuri pärast. Seekord oli siin teha üks väiksem töö ja jäi veidi vaba aega luusimiseks. Omapärane juba selle poolest, et on päris kõrge künka otsas ja praktiliselt haudade vahel kõnniteid pole, veelvähem saab siin kuhugi autoga sõita. Müts maha nende meeste ees kes siin liiva vahetavad või piiret ehitavad, puhas käsi transport, isegi käsikäruga pole siin midagi väga teha. Tassidki seljas stafi kohale. Sattus päris palav ilm olema ja hullult oli kapsaliblikaid ühe niiskema koha peal janu kustutamas, polegi sellist suurt parve varem neid näinud, pildile jäi ainult üks väike osa nendest. Nagu kalmistutel ikka näeb ka siin kalmistul Vabadussõja mälestusmärki, mis piirkonda arvestades täiesti heas korras. Samuti näeb kõikvõimalikke põnevaid raudriste mida mujal tavaliselt ei näe.
Üks päris omapärane “stiilinäide” jäi kuidagi eriti blingina silma. Platsil oli kasutatud kõikvõimalikke ehitusmaterjalide ülejääke mis minu arvates võiks nagu olla jäätmejaamas mitte kalmistul. Aga eks ilu ole ikka vaataja silmades, võibolla mul on mingi väärastunud ilumeel ja ei saa kunstist aru. Pildil ta niiväga hull ei paistagi kui tegelikkuses välja nägi. Ja muidugi leida platsidelt elus lille on omaette küsimus.
Siin kalmistul on täiesti tavaline kui platsi äärte kõrguste vahe on meeter või rohkem ja muidugi omalajal platsi piirete ehituseks kohale veetud kõiksugu materjali vedeleb iga põõsa all. Mis on muidugi huvitav, et neid vanu omaaegseid emailkattega pildikesi näeb nii hauakivide kui puude küljes. Ja hauaplatsid on siis ka nummerdatud, sellist varianti ma pole mujal täheldanud.
Kõikvõimalikke pesakaste ja lindude söögimaju näeb siin ka hulgaliselt, kuigi see pole midagi erilist, seda kohtab juba päris paljudel kalmistutel. Paar huvitavamat hauakivide pilti panin ka siia teistele vaatamiseks. Selliseid on seal kümneid ja kümneid.
Lõpuks siis kalmistu parkla ja lillemüük ka üle vaadatud. Huvitav fenomen on see, et küünlaid praktiliselt müügil pole aga selleeest on lilleletid kilomeetri pikkused. Viskasin kiire pilgu peale ja mis üllatas….. Ei ühtki elus lille, ainult plastmass “Made in China”. Samas nii mõnigi plastikärakas nägi emalt üsna loomutruu välja.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Seiklusministeeriumi kontaktivaba autoseiklus
Mis sa siin ikka ilusa ilmaga teed muud kui seikled 😀 Pole teab mis ajast Seiklusministeeriumi seiklusel käinud. Nüüd moodsad ajad alustad sealt kus tahad ja millal tahad, põhiline kõik punktid läbi käia piiratud aja jooksul. Iseenesest on ägedad üritused neil, satud sellistesse kohtadesse kuhu muidu tavaliselt ei satu ja otsid kohti millest sul pole varem aimugi olnud. Seikluse käigus sai isegi Keila lennukile pilk peale visatud, varasemalt oli ta künka otsas parema koha peal aga seal maaomanikule asi vist ei meeldinud ja lennuk lohistati paarsada meetrit Karjaküla poole põlluserva. Seal sees peaks olema kohalik mudellennuklubi. Karjakülas vaatasime veel kaske mille all Vilde Eedu olevat inspiratsiooni kogunud. Kurja nädalake tagasi veel eriti sinililli polnud kuskil aga nüüd metsaalune sinine 😉
Türnpu park ka üks selline koht kus pole varem käinud, lihtsalt pole viitsinud sisse põigata 😉 Nüüd sai siis see kohake ka üle vaadatud. Jälle üks valge laik Eesti gloobusel vähem 😉
Klooga holokausti memoriaalis ka uuesti käidud. Siin varem ka ikka mõned korrad käidud ja pikemalt ei hakka siinsel teemal peatuma, sellest varasemalt kirjutanud korduvalt. See uus lahendus siin memoriaalil on küll äge aga… Kõik tekst klaastahvlitega üles panna on loetav normaalselt ainult hämaras. Päevavalgel tekitab selline variant varje ja lugeda normaalselt praktiliselt võimatu, see paistab ka piltidel hästi välja. Siin võiks mingi muu mõistlikum lahendus olla. Siinsamas lähedal on ka Ingerisoomlaste kalmistu. See on mul varasemalt käimata kohake. Olemasolust küll teadsin aga… nagu ikka nende asjadega on. Klooga – Põllküla – Paldiski kandis olid teise maailmasõja ajal Ingerisoomlaste sõjapõgenike evakuatsioonilaagrid. Nende kaudu viidi üle 60 000 Ingerisoomlast idarindelt Eesti kaudu Soome. Teekonna jooksul hukkus ligi 800 inimest ja nad kõik on maetud nendesse metsadesse, kes kuhu.
Lõpuks punktikesi taga ajades otsaga Paldiskis aga kui juba siinkandis siis tuleb ikka vaadata kas karulauku on. Jaa täitsa on juba ja väike kevadine vitamiiniamps sai tehtud 😉 Piilusime nats ka Peeter Suure merekindluse ehitisi. Muidugi kurb on see, et ikka veel tassivad inimesed prügi metsa alla, no ei saa lahti sellest kombest kuidagi….
Vaatasime üle ka pankrannikul olevaid vene piirivalve punkrite varemeid. Keegi oli siin proovinud rootslaste mädakala 😀 😀 karp ja kummikindad vedelesid maas…. ju vist ei maitsenud 😀 😀 Ega siis Paldiskis olles saa jätta pilku peale viskamata Salavat Julajev ausambale. Ta olevat olnud baškiiri rahvuskangelane ja luuletaja kes võttis osa Jemeljan Pugatšovi ülestõusust. Pärast vahistamist saadeti ta koos isaga sunnitööle Paldiskisse kus ta 1800 aastal sunnitöölaagris suri. 1989 pandi kuju püsti kuid aasta pärast pandi tuuri ja viidi Emexisse. Uus kuju kingiti Venemaa Baškortostani rahvusmuuseumi poolt Paldiski linnale 2016 aastal. Sellest saab lugeda lähemalt siit. Vot nii, et ainult meilt ei saadetud nõukavõimu poolt rahvast Siberisse. Vaid tsaari ajal saadeti karup… ka meile asumisele 😀 😀
Muidugi ei saanud ju vaatamata jätta Madise koske, Ämari kalmistut, Vasalemma lossi ja veel mitmeid ja mitmeid kohti mis seikluse käigus tuli läbida. Igatahes Seiklusministeeriumil on ägedad üritused ja tuuldumiseks vägagi sobivad.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Kevadet ja merekindlust avastamas.
Sama ootamatult kui tuli talv tuli ka kevad. Kaks päeva vihma ja praktiliselt lumi läinud. Eks muidugi on mingi vahe lõuna- ja põhjaosariikide vahel aga seekord uurime põhjaosariike. Aias lumeroosid juba õitsevad mühinal ja kohe lähevad õitsema lumikellukesed ka. Ongi täpselt paras aeg looduses luusida. Keila – Joal ja Jägalas luusitud küll, vahelduseks võtsime ette Vääna kandi metsad. Pole sealkandis väga ammu mööda metsi kolistanud ja ega väga saanudki, polnud lihtsalt teid. Aga nüüd RMK metsa teid täis ehitanud ja ega majadki puudu. Sinililli õitsemas veel ei näinud aga tundub, et paar sooja päeva veel ja juba ongi olemas. Samas pajuurvad väga suured.
