parv Archives | Muhkel.ee

Seekord oli väikse tripi plaanis kindlalt üles otsida Ervita ratasrist, kõik muu oli vabakavaline. Mis teele jääb seda uurime. Kõigepealt jäi silma Seidla tuulik. Muidu tuulik nagu tuulik ikka aga suva kohas keset põldu ja Elmo laadimispunkt ka kõrval 😀 😀 Huvitav mitu korda voldiautot seal aasta jooksul laetakse 😉 Tuulik iseenesest korras ja harva nähtusena olid isegi labadel purjed peal. Väikse raha eest sai sinna sisse ka kui kontaktnumbril helistada aga me ei hakanud sellega vaeva nägema. Eks teinekord kui rohkem aega vaatame sisse ka. Väidetavalt peaks see 18. sajandist pärinev tuulik olema Eesti ainuke Hollandi tüüpi tuuleveski, mis on restaureeritud ning jahvatab vilja ka. Kui tuulik uuritud võtsime suuna Järva – Jaani, et Olerexis teha traditsiooniline kohvipeatus 😉

Kohv joodud võtsime suuna Ervitale. Seal oli vaja üle vaadata siis meie sihiks olnud ratasrist. Asuskohaks on märgitud avalikes registrites, et asub Ervita tuuliku lähedal kuusenoorendikus. Asub küll jah, aga noorendik pole sugugi väike 😉 Panin siia ka interneedumist leitud paar üsna kobedt pilti, loodan, et fotode autorid ei pahanda. Hetkeseis on seal üsna trööstitu. Keegi on seal läheduses olnud maltaristi jäänused tõstnud ratasristi otsa. See ratasrist on omamoodi huvitav seetõttu, et risti haaradel on veel omakorda kujutatud ratasriste. Huvitav oleks muidugi teada selle risti ajalugu. Rahvasuu pajatab, et möödunud sajandil olnud siin koguni neli kiviristi, mille alla rahvapärimuste järgi olevat maetud neli sõjapealikku. Kas asjal ka iva on pole teada.

Kui ratasrist uuritud võtsime suuna Norra allikatele janu kustutama 😉

Mööda külateid seigeldes jõudsime mingile platsile keset küla. Tükk aega uurisime mis koht on. Tuli välja, et Aidu külaplats, siin oli mantelkorstnast mingi ürituse pidamise koht tehtud. Sildi järgi seinal tuli välja, et siit saadeti rahvast omalajal sunniviisiliselt Siberi poole teele. Isegi vana bussijaam oli säilitatud ja ilusti korras. Enamjaolt on need igalpool kokku lükatud ja asendatud mingite plekist kuutidega. Kemps isegi toimis bussijaamas, selline traditsiooniline nagu vanasti oli… auk põrandas 😉 ja üllaülla täiesti puhas ja korras. Edasi kimasime ööbima ja sauna 😉

Hommikul võtsime suuna kodupoole. Tahtsime tee ääres vaatetorni ka turnida aga ei saanud see asus eramaal luku taga miskipärast, paar aastat tagasi sai sinna veel vabalt. Järgmine suurem peatus tuli Pokumaal. Varem seal mitu korda käinud aga peamajast kaugemale pole viitsinud minna. Seekord luusisime ümbruses, seal on veel päris hulga vaatamist, väike talupidamise moodi asi, kitsed, kalkunid jne. Tasub ringi lonkida küll.

Kanepis väike jäätisepeatus ja uurisime kohalikku kirikut. See omamoodi kirik, kellatornis pole tavapärast risti või kukke… Seal on hoopis aotäht. Väidetavalt on see Eestis ainuke kirik kus on kasutusel aotäht. Esialgne aotäht püsis kirikutornis kuni 1893. aastani, siis väsis ilmastikuolude tõttu, samal aastal kinkis Pikkjärve mõisnik kirikule kullatud risti. Seegi ei püsinud torni tipus eriti kaua. Hiljem valmistatud uus rist kaunistas torni 2002. aasta suveni. 2002. Aasta restaureerimistööde käigus otsustati aga torn taastada sellisena nagu ta esialgu oli olnud ning torni tippu sai taas aotäht, mis valmistati vasest. Paar aastat tagasi taastati ka kiriku ringmüür algsel kujul. Nõukaaegne betoonkate asendati punasest tellisest kaldkattega, selline lahendus pole Eestis muidugi väga levinud. Vaatasime, et kiriku taha on ehitatud miski ilus majake…. selgus, et see oli väga vinge avalik kemps ja täitsa tasuta. Pargis on veel Vabadussõja ausammas ja muud põnevat uurimist 😉

Möödaminnes väike jalasirutus Kiidjärvel. RMK keskus oli kahjuks kinni. Sealsamas on ka 1914 aastal ehitatud vesiveski mis oli omalajal Eesti suurimaid ja võimsamaid. Jahuveskiga samasse kompleksi kuulus ka teiselpool Ahja jõge paiknenud saeveski, mis hävis 1962. aastal tulekahjus. Kogu see värgendus kuulus ajaloolise Kiidjärve mõisa juurde, veski töötas kuni 1979. aastani. Aastatel 1987-1988 ehitati veskile uus pais ja 1991. aastal alustas see uuesti tööd. Veski seiskus uuesti 1990-ndate aastate keskel. Tänapäeval asi erakätes ja uurima pääseb väikese tasu eest, see jäi seekord uurimata.

Põikasime korra kohalikku Võnnu ka 😉 mitte sellesse Lätis asuvasse 😀 😀 Siin asub Eesti suuremaid maakirikuid. Praeguse väliskuju sai kirik põikhoone lisamisega 1871 aastal. Samas on kivikirik algsel kujul ehitatud ilmselt juba Tartu piiskop Hermann von Buxhövdeni korraldusel aastail 1232–1236. Ilmselt sellest ajast on säilinud ühe romaanipärase külgportaali fragmendid, mis on praegu välja puhastatud, tõenäoliselt on see Lõuna – Eesti ainus romaani stiilis detaile sisaldav vanim teadaolev kivikirik.

Siinsamas asub Vabadussõja mälestussammas, mis ühtlasi kannab mälestust taasiseseisvumisajal toimunud ühiskondlikest protsessidest. Sammas avati 11 septembril 1934, ja lõhuti 1945 ning selle osad kanti laiali. Mälestussammas avati uuesti 1 septembril 1990. Siit põikasime edasi Kavastusse, tahtsime parvega üle jõe saada aga ei saanud. Sellega paras porno. Kodulehel kirjas, et töötab aga kohapeal silt, et hooldustööde tõttu suletud. Aga kui kauaks…. Krt on siis eriti raske kodukale üles panna, et ei toimi poleks sinna sõitma hakanudki. Samas oli seal ka joru turiste kes tahtsid üle saada uskudes kodukat, et saab üle.

Hommikul korjasime kola kokku ja uurisime vähe ümbrust, et kuhu me öösel niimoodi sattusime 😀 😀 Krt olime jõe kaldal miskis täitsa värskes kämpsis aga mitte ühtki hingelist polnud kuskil. Siis vaatan aia taha ja mida ma näen…. Parv käib üle jõe nagu meil Kavastus. Nu kui see juba siinsamas on siis tuleb ikka üle ka sõita 😀 😀 Sõitsime kai peale aga edasi…. ühtegi hingelist. Vaatan infotahvlil miski tel number, mõtlesin helistada aga siis nägin kuidas teisel kaldal olevast majast tuleb miski vennike parvele ja viuh lükkab selle siia kaldasse. Kuidagi väga osavalt tehtud see üleveokoht. Lükkad kaldast lahti ja veevool viib ise parve teise kaldasse. Sõitsime peale ja viuh olimegi teisel kaldal. Ülevedu maksis 5€, andsin talle 20 eurtsise aga vana kukkus hädaldama, et mul pole tagasi anda. Kraapisime siis taskurest mündid kokku, saime miski 3 eurtsi ja andsime pealekauba ühe suure kalevi shokolaadi. See kaup sobis väga hästi 😀 Siit edasi kimasime Ligatnesse, et väike hommikusöök kuskil sebida ja nats ringi vaadata. Üks huvitav koht on see, tekkis täitsa tühjalt kohalt 200 aastat tagasi. Siis kui keset metsi ehitati paberivabrik koos külaga. Selle ajalooline keskus üheskoos vabriku ajalooliste hoonetega on kantud riikliku tähtsusega kultuurimälestiste nimekirja. Paberivabrik töötab tänaseni ja sinna saab ekskursiooniga sisse. Līgatne jõekese orus on loodud tehiskoopad – keldrid, mis on kohandatud juurviljade hoiustamiseks, samuti on neid oma talvituspaigaks valinud nahkhiired. Huvitav, et need keldrid on kasutusel tänapäevalgi, ilmselt tänu kindlale temperatuurile aasta ringi on seal hea hoidiseid säilitada. Tahtsime vaatama minna ka seda salajast punkrit aga sinna sai ainult ekskursiooniga ja kindlatel aegadel. Algul mõtlesime, et ei hakka minema kuna päris pikalt oli vaja oodata aga siis mõtlesime, et luusime veel ringi ja tuleme ekskursiooni ajaks tagasi. Kusjuures siinse ümbruse kohta on väga asjalik koduleht ja lausa Eesti keeles, kõik kohalikud vaatmisväärsused kirjas.

Aja parajaks tegemiseks käisime kiirelt Araišu järvekülas. See on ka päris huvitav kohake, kus on taastatud vana järveküla sellisena milline ta võis omalajal välja näha. Arheoloogilise muuseum-pargi moodustab 9.-10.saj. latgalite kindlustatud elukoht, keskaegsed lossivaremed ja Meitu saar kivi- ja pronksiaja eluruumide rekonstruktsioonid, mis asuvad 12 hektari suurusel alal Āraiši järve kaldal. Siin on näha rohkem kui 20 puitmaja, mis asuvad saarel Āraiši järvel ja palju kultuurilisi ja ajaloolisi monumente, sealhulgas Hollandi tüüpi tuulikud. Hollandi tüüpi tuuleveskid on ehitatud kivirahnudest seintega ja mille vundamendi on läbimõõt 11 m, tipus 6m. Hoone kõrgus 12m. Tuulikud töötasid kuni I maailmasõjani. Linnuse varemete taha metsa sisse järve kaldale on ehitatud veel üks omapärane pisike külake looduslikest materjalidest. Seinteks – katuseks pilliroog ja kõrkjad. Päris huvitav idee, oleks koht teeks ise samasugused ja rendiks välja vaikust ning rahu nautivatele või siis linnas rööprähklemisest väsinud inimestele. Kui siin ka luusitud liikusime vaikselt tagasi Ligatne poole, seal vaatasime veel kuidas kohalikud selle asemel, et lõhkuda on leidnud lahenduse kuidas ehitada kalatrepid üle tammide. Kahju, et meie ajuhiiglasteni pole selline variant jõudnud.

Lõpuks oli aeg käes punkrisse ekskursioonile minna. Et siis Nõukogude-aegne eriti salajane objekt koodnimetusega „Pansionaat“ Üheksa meetrit allpool maapinda asub enam, kui 2000 ruutmeetrilise pindalaga heakorrastatud punker, millel märge „salajane“ eemaldati alles 2003. aastal. Üks strateegiliselt olulisemaid kohti Nõukogude Lätis tuumasõja olukorras. Tugevam autonoomne majanduslik struktuur kogu vajalikkusega ja kõige moodsama tolleaegse varustusega.
Tänapäevani on säilitatud kogu autentne maa-alune sisseseade! Miks just “Pansionaat” nimeks…. aga sellepärast, et seal oli ka reaalselt pansionaat, maa peal muidugi 😉 Iseenesest päris äge ja täitsa toimiv asi. Paaris kohas ei lubatud ainult pilti teha. Giid vajutas mootoriruumis isegi nuppu ja poolest pöördest käivitusid diiselgeneraatorid 😀 😀 Seal saab gruppidele ka erinevaid üritusi tellida. Igaljuhul soovitan seda kohta vaadata kui vähegi võimalik. Samalaadne varjend on meil olemas Kosel aga see suht rüüstatud ja vaadata eriti midagi ei ole. Sellest Kose varjendist on vähe juttu siin

Kui punker läbi käidud kimasime Võnnu poole aga kuna kell juba sada siis linnusesse enam sisse ei saanud. Kolasime niisama linnas, vaatasime purskaevude mängu ja külastasime kohalikku kirikut. Kiriku tornis oli miski päris äge fotonäitus, uudistasime veidi seda ja tegime tornis ise kah mõned pildid ümbrusest. Vaade on sealt tornist päris hea. Ah jaa tädi kes all nänni müüb alati küsib kust pärit. Kui ütled, et Eestist siis ta kohe seletab, et näe meie kiriku altarimaal on teie kunstniku Köleri tehtud.

Kolasime veidi ka kohalikus pargis kus sel ajal oli palju põnevaid puukujusi. Tänapäevaks on enamus neist muidugi väsinud ja kadunud. Tiigil ujuvad igal suvel 2 musta luike. Miski analoogne variant oli kunagi meil Kadriorus ka, kas see praegu ka toimib ei tea.

Võnnust edasi oli juba suund kodupoole aitab küll kiluvarastest 😀 Teel põikasime korra sisse Valmiera linnuse ja kiriku juurde. Kui selg ja jalg sirutatud panime tuld edasi.