fbpx
  • Tripid,  Tsill

    Luiste mõis

    Eelmisel suvel ringi luusides sai puht juhusliku satutud Luiste mõisa juurde. Sai teda uuritud nii seest kui väljast. Päris huvitav puitmõis ja iseenesest ka väga hea koha peal, mõnus privaatne 😉 Nõuka ajal polegi park kortermaju täis ehitatud. Iseenesest muidugi mõis rikuti ikka ära. Taoti laudadega vaheuksed kinni ja ehitati sisse kolhoosi töötajate korterid. Nüüd talvel lugesin värskelt ilmunud lugu Luiste mõisast Mõisablogis. Seal blogis muideks mõned minu tagasihoidlikud pildid ka vaatamiseks 😉 Nüüd möödaminnes põikasin sisse juba teadlikult, tahtsin näha mis 1,5 aastaga muutunud. Ehk on uued omanikud seal juba midagi toimetamas. Tee otsast autoga kaugemale ei saanud, tundus, et torm siin veidi möllanud. Kõvasti puid murdnud. Pole hullu paarsada meetrit jalutamist lumesajus ei tee paha. Enne mind oli jänes mõisa uurimas käinud 😉 Ega esmapilgul polnudki midagi muutunud kui mitte arvestada seda, et uued elektriliini postid pandud.

    Lonkisin pargis asuvate varemete juurde, seal jäi eelmine suvi käimata. Viskasin pilgu peale… huvitav milleks seda hoonet kasutatud on? Tundus nagu laut olema. Longin tagasi ja mida näen, kui eelmine kord oli mõisal katus pealt ära ainult siin vasakpoolses otsas väikse ribana, siis nüüd Vasakult poolt suured lahmakad plekki läinud ja paremalt poolt ka. Osa vedeles maas ja osa katusel kõveras. Huvitav mis värk sellega on, kas torm oma töö teinud või on “kaasa aidatud” maja kiiremale hävingule. Kurb muidugi kui asi laguneb.

    Vaatasin mis muutused on sees toimunud. Muutuseid ikka oli, nagu oli ka arvata. Nats tapeeti on maha kistud ja nii mõnigi uks selle alt välja tulnud, mida eelmisel korral polnud näha 😉 Huvitav kas see edevaks värvitud uks on ka mõisaaegne või mitte, stiili järgi arvates võib isegi olla. Ühes toas oli asi vist pooleli jäänud, Tapeet küll maha kistud aga selle all olev must kate maha kiskumata. Katsusin näpuga, pehme kurask ja miski asi on all jh. Ilmselt ka mõni uks. Kui nüüd võrrelda pilte eelmisest külastusest praegustega, siis tol ajal oli ilus rohelise tapeediga sein. Nüüd aga haigutab seinas auk ja sealt paistavad ilusad tiibuksed. Vaatasin huvi pärast mis aastaarv on makulatuuril tapeedi all, 1953 oli. Seega umbes 1950-ndate keskpaiku see mõis korteriteks muutus.

    Ühes toas vedeles raamatuvirna otsas Aleksei Tolstoi raamat “Kannatuste rada” Väga asjakohase koha pealt oli lahti, selle mõisa elukäik on olnud paras kannatuste rada. Käisin vaatasin mis lakas toimub, trepikojas oli päris hea valik omaaegseid vilte prügi hulgas 😉 nii tavalisi kui ka lubjavilte. Lakapealne suht õnnetus olukorras puuduva katuse tõttu, sademed sajavad sisse ja mädandavad. Kahju kui selline huvitav kohake kaob unustuse hõlma. Kohvikann ja “Družba” kett olid puutumatult oma kohal alles 😉 Kodupoole kimades näitas päike väga kärtse värve 😉

  • Tripid,  Tsill

    Kaks mäge – Kuremäe ja Sillamäe

    Suvel toimetades sai ikka päris paljudes kohtades luusimas käidud aga kribada erilist aega ei olnud. Eks nüüd kui hooaeg on läbi katsume vaikselt midagi kirja ka panna. Ida – Virus toimetades tuleb ikka kloostris ka käia. Iseenesest ka selline omamoodi asi kus tasub ka käia ja ei ole vaja karta, et kõik vene keelne ja meelne. Täiesti edukalt saab seal Eesti keelega hakkama. Pikemalt ei hakka kloostrist kirjutama kuna varasemalt siin sellest kirjutanud küll ja küll. Keda asi huvitab siis neil on olemas täiesti korralik koduleht.

    Professionaalsest kretinismist innustatuna kolasime kohalikul kalmistul ja tegime tiiru ümber kabeli. Kui nüüd võrrelda teisi koguduste käes olevaid kalmistuid siis Kuremäe oma on ikka väga korralik ja hooldatud kalmistu.

    Kodupoole kimades tegime väikse kohvi Sillamäe Olerexis ja sirutasime jalga Sillamäe promenaadil. Aga siia blogisse panen meelega need pildid millisena promenaad nägi välja enne valmimist. Kui vaadata seda lagedat tänavat ja praegust peaaegu valmis promenaadi siis vahe on ikka öö ja päev. Siin soovitan ise kohal käia ja pilk peale visata. Seal on paar päris asjalikku muuseumi ja muud põnevat 😉 Mõne sealse põneva koha leiab siit blogist otsingusõnaga “Sillamäe” 😉

  • Tsill

    Kadrioru park

    Ajaviiteks kolasin natuke Kadrioru pargis ja ega siin peale lillede ja purskaevu pildistamise väga teha ei olegi 😉 Kuidagi väga rahvarohkeks on muutunud ja kuskil pingil tiksudes omi mõtteid mõlgutada väga ei saagi 😉

  • Söök - jook,  Tripid

    Narva – Jõesuu

    Ükspäev tegime Jüris väikse pitsa üle hulga aja. Üldiselt ma mingi pitsa fänn pole aga korra – kaks aastas võib näksida. Jüri Itaalia pitsakas teevad üsna talutava asja valmis, kuigi võib öelda, et varem tehti paremini. Aga eks söömise juures tuleb ikka häid mõtteid 😉 Varsti järjekordne kogukonnareis Ida – Virusse tulemas, eelmine aasta sai ilma piiranguteta käidud, sel aastal nõutakse teise sordi inimestelt negatiivse testi olemasolu. Pole küll miski vaktsiinivastane aga pimesi torkima ka ei torma enne kui teadlastel ja arstidel pole ühest seisukohta. Pole erilist vahet kas torgid või ei, nagunii levitavad nii torgitud kui torkimata viirust ühtemoodi. Võite mind nüüd tuimalt lamemaalaseks pidada aga jätab külmaks see arvamus. Ütlen sellepeale, et hakake ükskord ometi oma elu elama. Ootan huviga teateid uute kollete kohta esimese sordi inimeste pidudelt. Aga see selleks, pole kindel kas õnnestub sel aastal reisiga ühineda, seega tuleb ise ära käia 😀 😀 Ühendasime meeldiva kasulikuga, sebisin ühe väikse tööotsa ka sinnakanti ja minek.

    Tee ääres kohtas isegi mõnda kanepipõldu, neid vaadates meenub kohe aastatetagune keskkrimka “suurüritus” Viljandimaal kanepilõikustalgute näol 😉 Lõpuks asjad aetud olime tiiruga Narva jõe kaldal, seal üle lombi paistab Venemaa. Siinkandis on huvitaval kombel veel säilinud mõni vana teejupp. Kui meil Põhja – Eestis on tuntud munakivitee siis sealkandis on paekivitee 😉

    Narva-Jõesuu on väike kuurortlinnake Soome lahe ja Narva jõe suudmes. Kuuroti kuulsus algas 1873 aastal kui hakati ehitama üürisuvilaid ja heakorda looma. 1876 aastal avati soojade vannide osakond, ehitati muda- ja vesiravila. Narva – Jõesuu oli XIX sajandi algul popiks suvituspaigaks Peterburi aristokraatidele. Seda linnakest on nimetatud ka Läänemere pärliks ja Eesti Rivieraks. Omaaegseid kuulsuseid on siin käinud nagu putru. Ega Narva – Jõesuu pole tänapäevalgi sugugi kehvem kuurort, kuigi vahepeal lasti natuke käest ära. Esimese peatuse tegime sadama juures, siin noored valmistusid just purjetama minekuks ja puude all oli väljas fotonäitus. Hetkel on isegi avatud Narva ja Narva – Jõesuu vaheline laevaliiklus. Ükspäev peaks ära proovima ka selle harulduse. Pikemalt ei hakka linnakese põnevat ajalugu ümber kirjutama, huvilised saavad seda lugeda siit.

    Viskasime pilgu peale ka kuursaalile, kahjuks on see väga trööstitus olukorras. Esimene kuursaal rajati siin 1882 kuid see hävis tulekahjus 1910 aastal. Uue hoone projekt telliti kuulsalt poola arhitektilt Marian Lalewiczilt ning maja valmis kiiresti mõne aastaga. Kuursaali peeti kahe MS vahel Narva-Jõesuu silmapaistvaimaks hooneks. Suur osa hoonest õhiti 1944 aastal, säilinud tiivas tehti 1950 aastatel kõvasti ümberehitusi. 1990 aastate alguses hoone põles ja on sellest ajast saadik olnud kasutuskõlbmatu. Kuigi omalajal Silmeti tehase tegelased lubasid selle taastada aga sinnapaika see paraku on jäänud. Vaatasime natuke tiigil toimetavaid partide pesakondi ja tiksusime edasi kodupoole. Huvitav miks osad vesikuppude lehed on vee kohal püsti….

    Merikülas vaatasime kohalikku mälestusmärki pankranniku servas. Siinkandis peaks olema ka Peeter Suure merekindluse ehitisi aga eks ükspäev uurin neid ka lähemalt. Kuskil siin peaks olema betoonbunkrid ja kahurialused mis nagu enamus muidki selle projekti ehitisi jäi valmis ehitamata. Siin olla II MS ajal maabunud Balti laevastiku dessant, 516 võitlejat major Stepan Maslovi juhatusel, kellele oli tehtud ülesanne murda läbi Auvere raudteejaama ja ühineda sealsete Punaarmee üksustega. Samuti oli neile antud korraldus kohelda kohalikke inimesi kui vaenlasi, põletada kõik hooned ja tappa kõik vene keelt mitterääkivad inimesed. Merikülas mõrvasid nad täägilöökidega Meta Süvalepa koos väikse pojaga. Dessant hävitati täielikult järgmisel päeval, mistõttu nad ei saanud oma ülesandeid täita. Selle dessandi mälestuseks püstitati siia 1972 aastal mälestusmärk. Kas see seik ka tõsi on teavad ilmselt ainult osalised ise. Internetiavarustes liigub selle asja kohta erinevaid versioone. Aga kui siitsamast mööda väikest teerada mööda pangast alla turnida avaneb ilus vaade liivarannale Narva – Jõesuust Sillamäeni välja.

    Koduteel põikasime läbi Haljalas Sämmi grillist plaaniga keha kinnitada. See kahjuks jäi katki, no 15€ tavalise seaprae eest on ikka liig mis liig, isegi restos on asi odavam. Muidugi ei hakanud küsima, äkki olid selle hinna sees ka lauanõud kaasavõtmiseks. Suundusime vanasse heasse Viitna kõrtsu, seal sai alla 10€ per face nii prae, magustoidu, mahla kui ka kohvi. Söök ise maitsev ja soovitan külastada seda rahakotisõbralikku asutust kui sealkandis kõhud tühjaks lähevad.

  • Tsill

    Vihula…

    Sai Vihulas käidud tsillimas üle hulga aja. Ilus ilm ja piirangud läinud, mida sa veel tahad 😉 Vaatasime mõisa üle ning tiksusime veidi saunakeskuses. Saunakeskuse terrassile on päris mõnus massaaživann paigaldatud, mahub vabalt kuuekesi sisse 😉

    Pärast saunamõnude nautimist uurisin vähe mis pargis ja aias uut. Aias on täitsa tsill lonkida, pea iga peenra juures on silt selle kohta mis seal kasvab. Vanu autosid seekord ei vaadanud, piisas sellest ühest mis mõisa trepis seisab 😉

    Astusin sisse konverentsimajja, siin oli üleval päris huvitav näitus Tsehhi lossidest. Tekkis kohe soov minna mõnda külastama. See läheb projekti nagu vähegi võimalus avaneb.

    Peale konverentsisaali näitusega tutvumist tegin veel aega parajaks veskis. Äge oleks muidugi kui see veski nö “elus” oleks saaks päriselt näha kuidas omalajal vesiveski töötas.

    Siin on veel igasuguseid põnevaid tegemisi kui vähegi tahta. Näiteks saab paadisõitu nautida ja linnulaulu kuulata paadist. Või siis kaarikuga sõita mõisa maadel. Igasugu põnevaid asju on siin võimalik korraldada ja kusjuures nagu kogemus näitab siis on Vihula siinkandi mõisatest kõige kliendisõbralikum ja vastutulelikum. Üht väga lühikese etteteadmisega üritust korraldades selgus tõsiasi, et Nii Palmse kui Sagadi ei suuda reageerida päringule “kohe on vaja”, Õige mitme päevast etteteatamist tahtsid isegi suht lihtsas asjas. Vihula lahendas asja puusalt, pelgalt ainult telefonikõne peale. Kuigi öeldi samuti, et oleks hea kui paar päeva ette teaks. Samas kuulati mure ära ja öeldi, uurime asja ja vaatame mis teha saab. Lubati tagasi helistada ja ennäe imet vähem kui poole tunni pärast helistati ja öeldi, et pole probleem nad korraldavad soovitud asja ära. Asi saigi tehtud ja paremini kui ma ootasin, isegi kellaaegu nihutati sobilikuks. Ütleks kokkuvõtvalt, et me jäime korraldusega väga rahule.

  • Tsill

    Vanalinnapäevad

    Tänapäeval pandeemia paanikas hajutame kõiki asju igaks juhuks kas on vaja või ei aga teeme igaks juhuks ikka. Eks saab näha kuidas sel aastal asi toimib, juuni algusest lõkati targu juba augustisse. Aga niikaua meenutame mõnda vana, sellest ajast kui veel sõpradega väljas lubati tsillida 😉 Mu sõpradest taaskehastajad kõik toimetamas, kuidas sa ikka vaatama ei lähe. Fotokas näppu ja partsu porgandiga linna. Baltast läbi Tornide väljaku Kanuti aia poole vaikselt punuma. Pargis oli päris palju ägedaid installatsioone püsti, kahju, et neid siin pargis harva tehakse. Põikasime ka mõnda linnamüüri torni sisse, aeg oli ju vaja kuskil parajaks teha enne Petsi ja Karla vägede manöövreid 😉

    Lõpuks jõudsime tiiruga Rannavärava bastioni juurde, seal juba telklaager püsti ja elu käis. Naised pesid pesu ja tegid süüa. Mehed puhastasid ja kontrollisid relvi. Bastion ehitati 1634 Rootsi valitsuse ülesandel aga ega ta väga oma ülesannet ei täitnud, algset projekti muudeti jne. 1682 tunnistati see bastion juba vananenuks ja kõlbmatuks. Tegime sõpradega ühe väikse tee ja juba hakkaski peale rivistus, et minna vanalinna marsile. Politsei oli ka ATV-ga kohal üritust turvamas. Jube hea riistapuu patrullimiseks, eriti maapiirkonnas. Praktiliselt pääsed ligi igalepoole, sai omalajal isegi sellist riista kasutatud.

    Lõpuks väed üles rivistatud ja vanalinna poole vutvutvut naised sabas edevaid kostüüme näitamas linnarahvale 😉 Vahepeal läks isegi väikseks tüliks Petsi ja Karla vägede vahel. Möödaminnes anti määrustikku “rikkunud” sõdurile ka väike “kadalipp”

    Lõpuks tiiruga laagris tagasi ja valmistuti demolahinguks. Vahepeal vaatasin kuidas huvilised nurga taga vibu lasevad, eks vahel vikukülas tuleb ka seda teha aga seal selliseid “ulmelaskjaid” kui siin kohtab vähe. Juhendad või ei ikka suudeti osa nooli bastioni otsa lasta. Ja kuidas sa need sealt kätte saad….. Egas midagi, marssisin bastioni sees olevasse hotelli ja kurdan muret. Admin oli vägagi mõistlik aga ei teadnud temagi täpselt kust bastioni otsa saab. Kolasime vähe mööda teise korruse koridori ja leidsime ühe sobiliku imeväikse akna kust sai katusele ja sealt edasi bastioni otsa. Otsisime ühe tabureti ja proovisin ennast sealt aknast välja pressida 😉 Lõpuks sain bastioni otsa kah, korjasin peotäie nooli kokku ja alla tagasi. Aga kui juba üleval siis tuleb ju ikka juhust ka kasutada ja paar pilti üritusest ülevalt teha 😀

  • Muu värk

    Kurna Park

    Omastarust koduümbrus nagu enamvähem läbi kolatud aga ikka leidub ka siin kohti mis pole silma hakanud 😀 Muidu uhad ju mööda ringteed edasitagasi ja mis selle kõrval toimub väga ei teagi. Käisin Kurnas asjatamas ja mõtlesin kolistada mööda otsemat teed kodupoole…. ennäe imet, keegi Kurna pargis päris ägedaid puukujusid meisterdanud no ei saanud kohe neid lähemalt mitte uurida 😉

  • Tripid,  Tsill

    Seiklusministeeriumi kontaktivaba autoseiklus

    Mis sa siin ikka ilusa ilmaga teed muud kui seikled 😀 Pole teab mis ajast Seiklusministeeriumi seiklusel käinud. Nüüd moodsad ajad alustad sealt kus tahad ja millal tahad, põhiline kõik punktid läbi käia piiratud aja jooksul. Iseenesest on ägedad üritused neil, satud sellistesse kohtadesse kuhu muidu tavaliselt ei satu ja otsid kohti millest sul pole varem aimugi olnud. Seikluse käigus sai isegi Keila lennukile pilk peale visatud, varasemalt oli ta künka otsas parema koha peal aga seal maaomanikule asi vist ei meeldinud ja lennuk lohistati paarsada meetrit Karjaküla poole põlluserva. Seal sees peaks olema kohalik mudellennuklubi. Karjakülas vaatasime veel kaske mille all Vilde Eedu olevat inspiratsiooni kogunud. Kurja nädalake tagasi veel eriti sinililli polnud kuskil aga nüüd metsaalune sinine 😉

    Türnpu park ka üks selline koht kus pole varem käinud, lihtsalt pole viitsinud sisse põigata 😉 Nüüd sai siis see kohake ka üle vaadatud. Jälle üks valge laik Eesti gloobusel vähem 😉

    Klooga holokausti memoriaalis ka uuesti käidud. Siin varem ka ikka mõned korrad käidud ja pikemalt ei hakka siinsel teemal peatuma, sellest varasemalt kirjutanud korduvalt. See uus lahendus siin memoriaalil on küll äge aga… Kõik tekst klaastahvlitega üles panna on loetav normaalselt ainult hämaras. Päevavalgel tekitab selline variant varje ja lugeda normaalselt praktiliselt võimatu, see paistab ka piltidel hästi välja. Siin võiks mingi muu mõistlikum lahendus olla. Siinsamas lähedal on ka Ingerisoomlaste kalmistu. See on mul varasemalt käimata kohake. Olemasolust küll teadsin aga… nagu ikka nende asjadega on. Klooga – Põllküla – Paldiski kandis olid teise maailmasõja ajal Ingerisoomlaste sõjapõgenike evakuatsioonilaagrid. Nende kaudu viidi üle 60 000 Ingerisoomlast idarindelt Eesti kaudu Soome. Teekonna jooksul hukkus ligi 800 inimest ja nad kõik on maetud nendesse metsadesse, kes kuhu.

    Lõpuks punktikesi taga ajades otsaga Paldiskis aga kui juba siinkandis siis tuleb ikka vaadata kas karulauku on. Jaa täitsa on juba ja väike kevadine vitamiiniamps sai tehtud 😉 Piilusime nats ka Peeter Suure merekindluse ehitisi. Muidugi kurb on see, et ikka veel tassivad inimesed prügi metsa alla, no ei saa lahti sellest kombest kuidagi….

    Vaatasime üle ka pankrannikul olevaid vene piirivalve punkrite varemeid. Keegi oli siin proovinud rootslaste mädakala 😀 😀 karp ja kummikindad vedelesid maas…. ju vist ei maitsenud 😀 😀 Ega siis Paldiskis olles saa jätta pilku peale viskamata Salavat Julajev ausambale. Ta olevat olnud baškiiri rahvuskangelane ja luuletaja kes võttis osa Jemeljan Pugatšovi ülestõusust. Pärast vahistamist saadeti ta koos isaga sunnitööle Paldiskisse kus ta 1800 aastal sunnitöölaagris suri. 1989 pandi kuju püsti kuid aasta pärast pandi tuuri ja viidi Emexisse. Uus kuju kingiti Venemaa Baškortostani rahvusmuuseumi poolt Paldiski linnale 2016 aastal. Sellest saab lugeda lähemalt siit. Vot nii, et ainult meilt ei saadetud nõukavõimu poolt rahvast Siberisse. Vaid tsaari ajal saadeti karup… ka meile asumisele 😀 😀

    Muidugi ei saanud ju vaatamata jätta Madise koske, Ämari kalmistut, Vasalemma lossi ja veel mitmeid ja mitmeid kohti mis seikluse käigus tuli läbida. Igatahes Seiklusministeeriumil on ägedad üritused ja tuuldumiseks vägagi sobivad.