fbpx
  • Muu värk,  Söök - jook,  Tripid,  Tsill

    Egiptuse trip. Klaaspõhjaga laev ja Sharmi metsik rand.

    Nonii nosisime kõhu täis ja kobisime üle tee ekskursioonide müügiputkasse. Täna peaks siis lõpuks olema klaaspõhjaga laevaga korallide vaatlus ja pärast parasailing. Aga kahjuks jääb täna ka parasailing ära. President pidi ära minema aga ei läinud ja seetõttu osad üritused pole lubatud. See vennike kellelt paketi ostsime oli ise ka päris õnnetu ja oli ilma kobinata valmis meile raha tagasi maksma. Õnneks laevaga merele sai. Ütlesime, et käime laevaga ikkagi ära. Vana andis meile parasailingu raha tagasi, pani oma poe kinni ja viis meid viuh oma autoga sadamasse ja pani laevale. Tahtis ise veel ootama jääda aga saatsime minema. Siit tagasi hotelli lonkida käsitsi ca 15 minutit. Iseenesest täiesti normaalne vana kes muretseb ikka pärast ka kliendi pärast, soovitan teistelgi temalt ekskursioone osta. Sadamas nägime esimest korda kogu tripi vältel päris prügiautot ka 😀 😀 😀

    Lõpuks rahvas laevas ja väike trip piki korallrahu võis alata. Hurghadas käisime allveelaevaga neid uurimas, nüüd siis klaaspõhjaga laevaga ka asi tehtud. Muidugi tundub, et siin on koralle praktiliselt igalpool võrreldes Hurghadaga. Neid näeb siin isegi niisama piki kallast jalutades. Muidugi kalu on ka hullult, igas suuruses ja värvis, nagu akvaariumis solistaks 😉 Igaljuhul tasub seegi asi ära korraldada kui juba siinkandis luusite. Muidugi klaas petab värvid ära aga vesi ongi siin selline hullult sinine ja läbipaistev.

    Vaatasin mere poolt ka seda kallast kus kohalikega tsillimas käisime, seal käib ikka päris korralik kindlustustöö. Samas jäi silma vastas kallas ja miskid varemed seal. Läks asi kohe projekti. Kui maal tagasi lähme kolistame seal ka.

    Kusjuures siin saab täiesti vabalt väravast sisse ja mööda randa lonkida, kedagi ei koti. Siin päris korralik liivarand ka olemas. Isegi mõnda kohalikku nägi siin rannas istumas 😉 Vanu mahajäetud laevu ja muud mudru on siin küllaga.

    Lonkisime nurga taha piki randa, hmm siis on isegi jäänuseid kunagisest Egiptuse – Israeli sõjast. Nii mõnigi auto vedeleb kuristikus ja meres näeb mingi tanki või soomuki jäänuseid. Mõned padrunikestadki jäid silma. Iseenesest on siin täiesti vabalt juurdepääsetav ja mõnus metsik liivarand. Pole vaja kellelegi midagi maksta.

    Siinsamas käivad kaatritega snorgeldajad ka. Suured värvilised kalad tulevad praktiliselt kaldasse.

    Turnisime üles mäe otsa, siin on ilmselt olnud kunagi mingi hiigelsuur sõjaväeosa. Praegu on siin ainult varemed. Igatahes militaarmudru vedeleb igal sammul. Praegu seoses kunagiste rahuläbirääkimistega Egiptusel Siinai poolsaarel sõjaväge olla ei tohi. Kuigi mis vahe seal on, puhtalt termini teema. Keegi ei keela ju politseid varustada soomukite ja raskerelvadega ja iseenesest see siin ju tegelikkuses nii ongi.

    Kui see pisike poolsaar tudeeritud lonkisime hotelli poole tagasi. Vaatasime lõpuks üle ka kohaliku pisikese bussijaama. Isegi telekas ja lilled on bussijaamas. Ja sellised bussijaamad on praktiliselt igal nurgal. Otsustasime enne hotelli sööma minekut proovida tänavanurgal kohvi. Siit varasemalt paar korda mööda lonkinud ja ninna löönud väga mõnus kohvilõhn. Tuli asi ära proovida, igati soovitan. Tõesti oli väga hea kohv ja hind ka hea. Nimeks sellel asjal Brazilian Coffee Stores. Kui kohv joodud kobisime hotelli sööma ja kotile.

  • Söök - jook,  Tripid,  Tsill

    Egiptuse trip, Sharmi rannad ja kohvikud

    Täna pidime “kohalikega” välja minema ümbruskonnaga tutvuma. Minekuni oli vähe aega ja üritasime aega parajaks teha hotellis luusimisega 😀 Kui kõht täis kobisime katusele vaatama mis ümbruses näha ja ehk saab midagi uut ka uurimise projekti. Katuselt muidugi vaated head kui just nurga taha ei vaata 😉 Kokkulepitud kellaajaks kobisime alla tagasi. Tutvusin kohaliku blingi elektrilahendusega, see on ikka kole küll. Aga noh kui vihma ei saja siis suht suva kuidas juhtmed isoleeritud on või kas üldse isoleerida vaja on 😀 😀

    Varsti oligi auto järgi ja kimasime kuskile kõrvaltänavasse, seal sai läbi kellegi erahoovi kaldapealsele ja sealt metsikusse randa. Siin ju rannad praktiliselt kinnised nagu Hurghadaski aga kui aretada veidi leidlikkust või sõprussidemeid kohalikega siis saab randa küll. Ma nüüd tean läbi millise hoovi saab randa ja vajadusel sedagi kus värava võti on kui kedagi kodus pole 😉 Peremees täitsa tore ja asjalik vene mees. Päris äge koerakuut oli ta ühel kutsal 😉 vaatega merele ja puha. Kui olime kogu kambaga ennast läbi hoovi teisele poole pressinud avanes pankrannikult päris hea vaade vanalinnale ja merele. Siin käis päris kõva kaldakindlustus varingute vähendamiseks. Korralik armatuur käis toestuseks, kui ei oleks armatuuri näinud siis ei saaks ilmselt arugi, et kaldapealne on korralikult kindlustatud. Miski mördiga kaetakse armatuur kinni ja kallas näeb välja nagu päris. Huvitav, et siin on vaenukägu nii tavaline lind nagu meil varblane. Igal muruplatsil võib neid näha asjatamas.

    Kui olime tubli kilomeetri mööda pankranniku serva marssinud istus ühe trepi otsas miski kohalik vennike ja kogus raha. Kogu kamba pealt 30 kohalikku. Päris hea äri, tiksud katusealuses loed lehte ja hoiad kätt pikas, papp tuleb mühinal. Kobisime trepist alla randa. Kes läks ujuma kes jäi niisama lobisema jne. Ma läksin kolasin ringi, siin metsikus rannas ikka inimesi oli. Pankrannik ise päris kõvasti varisenud ja hoolikal vaatlemisel oli näha, et isegi õige mitu treppi kaasa viinud. Kogu pinnas siin koosneb praktiliselt kõikvõimalikest kivististest jne. Seda peab oma silmaga nägema. Muidugi meri paksult täis klaaspõhjaga laevu ja snorgeldajate kaatreid. Põhi on siin ju koralle täis, ükspäev lähme paadiga neid ka uurima. Muidugi politsei uhab vahetpidamata kiirkaatriga edasi-tagasi. Eks see selle noortefoorumi ja presidendi siinviibimisega seotud ole.

    Peale paari tundi rannas kobisime Dahab keskusesse kohvile. Täiesti hea hinnaga kohv. Viskasin keskusele põgusa pilgu peale, siin on nii väliletid kui poed kõikvõimaliku nänniga. Fix hindadega poode on ka. Kuna see keskus ei asu vanalinnas vaid suht nurgataguses siis on siin hinnad vägagi mõistlikud. Kui kohv joodud kimasid kohalikud minema, meid viidi ennem järgmisse randa ja anti paar soovitust kaasa mida vaadata 😉

    Seal oli terve piirkond rannakohvikuid, kust üks lõppes ja teine algas polnud aimugi. Ka siinpool käis pankranniku kindlustamine varingu vastu. Pankranniku servas võrkaed, et keegi alla ei lajataks või randa ei läheks aga või see takistab 😉 August saab ju ikka läbi 😉 Kusjuures kasse on siin hullult ja nende eest isegi kantakse hoolt kohati.

    Vaatasime üle siis selle “kohalike” poolt soovitatud Farsha kaljukohviku. Öeldi, et pimedas on eriti stiilne. Mnjh esmamuljena nägi välja nagu jäätmejaam 😀 😀 aga väga stiilne jäätmejaam. Mida kõike siin ei näe. Meie vanakraamikaupmeestele oleks see täiega kullaauk. Sisse ei tahtnud istuda, seal puudus vaade. Kobisime sinna pika rõdu peale kus sai ühes servas patjadel istuda. Päris tsill oli, võtsime tee ja jäätised. Menüü nägi välja päris äge ja ega hinnadki olid vähe ägedad. Muud asjalikku mis oleks isutanud ma menüüst ei leidnud. Võibolla hea ka, teenindamine siin Egiptusele kohaselt jube aeglane, teed ja jäätistki ootasime üsna kaua, mis veel söögiga oleks saanud. Aga pole hullu hotell pole kaugel ja seal saab süüa 😀 😀

    Hakkas tasapisi pimenema, laudadele pandi juba küünlad põlema ja gaasisoojendused ka käima. Mnjaa pimedas kogu sellel kremplil hoopis teine ilme. Ootamine tasus ennast ära. Nii, et kui sealkandis töllerdate siis soovitan läbi astuda. Meil nüüd asi nähtud ja vutvutvut hotelli poole. Seal saab süüa tasuta 😀 😀

  • Söök - jook,  Tripid

    Narva – Jõesuu

    Ükspäev tegime Jüris väikse pitsa üle hulga aja. Üldiselt ma mingi pitsa fänn pole aga korra – kaks aastas võib näksida. Jüri Itaalia pitsakas teevad üsna talutava asja valmis, kuigi võib öelda, et varem tehti paremini. Aga eks söömise juures tuleb ikka häid mõtteid 😉 Varsti järjekordne kogukonnareis Ida – Virusse tulemas, eelmine aasta sai ilma piiranguteta käidud, sel aastal nõutakse teise sordi inimestelt negatiivse testi olemasolu. Pole küll miski vaktsiinivastane aga pimesi torkima ka ei torma enne kui teadlastel ja arstidel pole ühest seisukohta. Pole erilist vahet kas torgid või ei, nagunii levitavad nii torgitud kui torkimata viirust ühtemoodi. Võite mind nüüd tuimalt lamemaalaseks pidada aga jätab külmaks see arvamus. Ütlen sellepeale, et hakake ükskord ometi oma elu elama. Ootan huviga teateid uute kollete kohta esimese sordi inimeste pidudelt. Aga see selleks, pole kindel kas õnnestub sel aastal reisiga ühineda, seega tuleb ise ära käia 😀 😀 Ühendasime meeldiva kasulikuga, sebisin ühe väikse tööotsa ka sinnakanti ja minek.

    Tee ääres kohtas isegi mõnda kanepipõldu, neid vaadates meenub kohe aastatetagune keskkrimka “suurüritus” Viljandimaal kanepilõikustalgute näol 😉 Lõpuks asjad aetud olime tiiruga Narva jõe kaldal, seal üle lombi paistab Venemaa. Siinkandis on huvitaval kombel veel säilinud mõni vana teejupp. Kui meil Põhja – Eestis on tuntud munakivitee siis sealkandis on paekivitee 😉

    Narva-Jõesuu on väike kuurortlinnake Soome lahe ja Narva jõe suudmes. Kuuroti kuulsus algas 1873 aastal kui hakati ehitama üürisuvilaid ja heakorda looma. 1876 aastal avati soojade vannide osakond, ehitati muda- ja vesiravila. Narva – Jõesuu oli XIX sajandi algul popiks suvituspaigaks Peterburi aristokraatidele. Seda linnakest on nimetatud ka Läänemere pärliks ja Eesti Rivieraks. Omaaegseid kuulsuseid on siin käinud nagu putru. Ega Narva – Jõesuu pole tänapäevalgi sugugi kehvem kuurort, kuigi vahepeal lasti natuke käest ära. Esimese peatuse tegime sadama juures, siin noored valmistusid just purjetama minekuks ja puude all oli väljas fotonäitus. Hetkel on isegi avatud Narva ja Narva – Jõesuu vaheline laevaliiklus. Ükspäev peaks ära proovima ka selle harulduse. Pikemalt ei hakka linnakese põnevat ajalugu ümber kirjutama, huvilised saavad seda lugeda siit.

    Viskasime pilgu peale ka kuursaalile, kahjuks on see väga trööstitus olukorras. Esimene kuursaal rajati siin 1882 kuid see hävis tulekahjus 1910 aastal. Uue hoone projekt telliti kuulsalt poola arhitektilt Marian Lalewiczilt ning maja valmis kiiresti mõne aastaga. Kuursaali peeti kahe MS vahel Narva-Jõesuu silmapaistvaimaks hooneks. Suur osa hoonest õhiti 1944 aastal, säilinud tiivas tehti 1950 aastatel kõvasti ümberehitusi. 1990 aastate alguses hoone põles ja on sellest ajast saadik olnud kasutuskõlbmatu. Kuigi omalajal Silmeti tehase tegelased lubasid selle taastada aga sinnapaika see paraku on jäänud. Vaatasime natuke tiigil toimetavaid partide pesakondi ja tiksusime edasi kodupoole. Huvitav miks osad vesikuppude lehed on vee kohal püsti….

    Merikülas vaatasime kohalikku mälestusmärki pankranniku servas. Siinkandis peaks olema ka Peeter Suure merekindluse ehitisi aga eks ükspäev uurin neid ka lähemalt. Kuskil siin peaks olema betoonbunkrid ja kahurialused mis nagu enamus muidki selle projekti ehitisi jäi valmis ehitamata. Siin olla II MS ajal maabunud Balti laevastiku dessant, 516 võitlejat major Stepan Maslovi juhatusel, kellele oli tehtud ülesanne murda läbi Auvere raudteejaama ja ühineda sealsete Punaarmee üksustega. Samuti oli neile antud korraldus kohelda kohalikke inimesi kui vaenlasi, põletada kõik hooned ja tappa kõik vene keelt mitterääkivad inimesed. Merikülas mõrvasid nad täägilöökidega Meta Süvalepa koos väikse pojaga. Dessant hävitati täielikult järgmisel päeval, mistõttu nad ei saanud oma ülesandeid täita. Selle dessandi mälestuseks püstitati siia 1972 aastal mälestusmärk. Kas see seik ka tõsi on teavad ilmselt ainult osalised ise. Internetiavarustes liigub selle asja kohta erinevaid versioone. Aga kui siitsamast mööda väikest teerada mööda pangast alla turnida avaneb ilus vaade liivarannale Narva – Jõesuust Sillamäeni välja.

    Koduteel põikasime läbi Haljalas Sämmi grillist plaaniga keha kinnitada. See kahjuks jäi katki, no 15€ tavalise seaprae eest on ikka liig mis liig, isegi restos on asi odavam. Muidugi ei hakanud küsima, äkki olid selle hinna sees ka lauanõud kaasavõtmiseks. Suundusime vanasse heasse Viitna kõrtsu, seal sai alla 10€ per face nii prae, magustoidu, mahla kui ka kohvi. Söök ise maitsev ja soovitan külastada seda rahakotisõbralikku asutust kui sealkandis kõhud tühjaks lähevad.

  • Tsill

    Kevadet avastamas

    Aias juba kõikvõimalikud lilled õitsevad, paras aeg uurida mida metsik loodus teeb. Käigult mõtlesime, et pole miljon aastat Paldiski kandis luusinud…. võiks minna luusima. Mõeldud tehtud, võtsime suuna sinnapoole 😉

    Sihitult ringi tuustides jäi õige mitu luike silma keset põldu, siin pole veekogu lähedalgi mitte. Huvitav mis värk on, mingi uus tõug vist 😉 kuivamaa luiged 😀 😀 Võsas ragistades vaatasin, et sarapuude urvad juba päris suured ja isegi mõni sinilill juba õitses. Ühel kraavikaldal oli paiseleht ka õitsemas aga ei viitsinud turnida läbi vee pildistama. Samas tuli põõsast väike podin ja ennäe imet siiiiiil juba asju ajamas 😉

    Lõpuks jõudsime sujuvalt otsaga Paldiskisse. Ennäe imet seal majaka ja kordoni kandis ikka päris korralikult ühtteist juurde ehitatud, korda tehtud jne. Isegi paar ägedat kujukest tee äärde pandud. Nats uurisime ka merekindluse varemeid ja tuiasime niisama pankrannikul. Vaatasime üle ka kohaliku joa, seal oli päris korralikult veel jääd. Ja nu ega saa siis jätta pilku peale viskamata ka kohalikule päris edevale kirikule. Ükspäev lähen vaatan kuidas seest välja näeb 😉

  • Tripid,  Tsill

    Keila – Joal ja Türisalus

    Mõtlesime, et põikame läbi Keila – Joalt ja vaatame kuidas jääolud on. Oi kurja, siin nagu laulupidu, autosid kõik teeääred täis 😀 Muidugi joa juures polnud praktiliselt üldse inimesi kui arvestada seda autohulka. Mõni oli tulnud ilmselt kahe autoga 😉 Juga vaadatud kobisime Türisalu poole.