• Nokitsemised,  Õpitoad,  Tsill

    Veidi vaheldust kiiretesse tööpäevadesse.

    Hullult toimetamisi viimasel ajal olnud ja veidi puhkust kulub marjaks 😉 Viikingiteküla hea koht vahelduseks. Seal saab tsillida aegajalt ümber kehastades viikingilaeva kapteniks või relvameistriks. Kõik on teretulnud laevaga sõitma või meisterdada. Kuna ma seal igapäevaselt ei toimeta siis tuleb sõidu või meisterdamise ajad eelnevalt kokku leppida… Või jälgida reklaami Viikingiteküla FB lehel 😉 Kui tunned endas olevat natuke viikingit siis tule meisterda omale varustus ja lähme laevaga retkele 😉

  • Tripid,  Tsill

    Padise klooster uues kuues.

    Peale Laitse raadiojaamaga tutvumist üritasime ühe hooga ka Padise kloostrit lähemalt uurida. Sattusime siia kohe esimesel avamise päeval luusima. Varasemalt siin ikka küll ja küll käinud ja nüüd peale renoveerimist saab võrrelda mis värk on. Kõigepealt viskasime pilgu peale valitsejamajale. Mõnda aega tagasi nägi see veel välja nagu peldik aga nüüd väljast vinksvonks. Ja ega seestki paha polnud. Asja kallal oli ikka vaeva nähtud. Turismiinfokeskus ja väike meenepoeke ka olemas. Plaanis on siin hakata ka õpitubasi läbi viima. Mantelkorsten ilusti säilitatud ja garderoob sees 😉 Mis seal valitsejamajas ajalooliselt põnevat on olnud ei tea. Aga omalajal kui von Rammide pesakond muutus liiga suureks ja mõisa ei mahtunud siis osa suguvõsast käis väidetavalt valitsejamajas magamas 😀 😀 Poe seinas on säilitatud ka vana seif, huvitav oleks teada kui vana see tegelikult on.

    Kui valitsejamaja uuritud kobisime kloostrisse kah. See nüüd piletiga ja enam ei saa 24/7 sinna luusima. Õnneks on siin natuke kainet mõistust säilinud ja piletihind pole ulmeline, mitte nii nagu tehti Haapsalu linnuses… Kõvasti on korrastatud ja igal nurgal on infotahvlid. Keldrites terve hunnik igasugu põnevaid kive püsinäitusena väljas mis renoveerimise käigus leiti. Isegi kempsud on ehitatud ja invalift. Kõik endised pimedad nurgatagused on korras ja valgustatud, lust kohe käia 😉 Muidugi ühel infotahvlil väike “kala” ka…. Tekstis on kirjutatud, et väljakaevamistel leiti pronkskatel ja samas edasi on kirjutatud tekstis vaskkatel… Et siis nagu kumb leiti… Aga noh ikka juhtub. Ühes keldris oli ka väike arvuti moodi asi puutetundliku ekraaniga, seal sai uurida kloostri ajaloo kohta ja teisel pool oli miski äraarvamise mäng. Seekord ei viitsinud seda näppida aga ükspäev näpin ja vaatan kuidas funkab. Vahe on ikka märgatav sellega mis oli ennem ja on praegu.

    Isegi torni saab nüüd normaalselt minna, ei pea kartma muhku pähe saada 😉 Ma muidugi turnisin nii tornis kui värava kohal müüri serval.

    Rahvast tuli järsku hullupööra palju, eriti tsiklimehi. Tsikleid oli terve plats täis. Tegime tiiru peale väljastpoolt kah ja kobisime edasi luusima. Üldiselt on päris kobedaks tehtud ja tasus käia küll.

  • Tsill

    Viikingiteküla talvelaager

    Sai käidud piilutud sel aastal ka vikulaagrit, varasemalt olen ikka vahel osalenud ka mõne õpitoaga. Sel aastas on muidugi siin toimumas juba teine üritus. Alles mõnda aega tagasi oli holmgang. Kurja ilm rämedalt kehva, sadas kõikvõimalikku ollust. Küll vihma, lund, lörtsi jne. Tavaliselt on ikka veebruaris külma ka olnud ja pole pidanud põlvini mudas hullama aga noh jah…. seekord läks nii. Just äsja kirjutasin blogi ühest varasemast talvelaagrist, siis oli veidi külma ka 😉 Tunnen kaasa mõõgavõitlejatele kes pärast oma läbimärga varustust kuivatama peavad. Linnuses oli muidugi päris mudane tänu sellele sajule. Võitlejad kobisid linnuse esisele platsile, seal vähemalt polnud muda nii palju. Nats vaatasin üritust ja kobisin sisse ära, külm hakkas.

    Suures saalis nagu alati väike laat ja õpitoad. Sel aastal ma ise osaleda ei viitsinud. Vaatab mis tulevik toob, ehk järgmine aasta osalen kui õnnestub.

    Mõne aja pärast hakkas linnuses vibuturniir, Dmitri viitsib ikka sellega pusida ja mõtleb päris ägedaid lahendusi välja. Igaljuhul palju põnevam kui kuivalt märklauda lasta.

    Peale turniiri oli väike kontsert ja mõned päris põnevad loengud. Mingi aeg peale õhtusööki pidi olema autasustamine aga seda ma ootama ei jäänud, kobisin koju ära. Tegelikult võiks selliseid üritusi rohkem olla, päris lahe vaatemäng on 😉

  • Tsill

    Holmgang Viikingitekülas.

    Sain puhtjuhuslikult teada holmgangi toimumisest Viikingitekülas. Vot ei saa aru miks selliseid ägedaid üritusi väga ei reklaamita. Aga eks see FB on reklaamiks paras porno koht ka nagu iseenda s… kogemus näitab. Seal ei tea kunagi mis hetkel sul lihtsalt konto kinni pannakse või koguni kustutatakse. Miskipärast kuulen viimasel ajal sellisest probleemist päris paljude inimeste käest. Tundub, et FB on asunud usinalt takistama inimeste äritegevust aga see selleks. Päris alguseks küll kohale ei jõudnud aga pole hullu. Kohal olid väidetavalt peale meie st. Eesti omade ka külalised Peterburist ja Pihkvast. Võis täitsa olla 😉 Päris lahe oli vaadata vahel ka natuke teistmoodi mõõgavõitlust. Holmgangi reeglid tiba teised.

    Kes veel ei tea, siis holmgang on rituaalne viikingite duell mille käigus selgitati omavahel kõikvõimalikke asju. Holmgangile võis vastase kutsuda igaüks olenemata oma staatusest. Üldjuhul viidi holmgang läbi 3 – 7 päeva jooksul alates väljakutse saamisest. Selle käigus selgitati välja nii juriidilisi lahkhelisi, võlgade tagasimaksmist, varalisi kohustusi, auküsimusi. Kui väljakutsutu ei ilmunud kohale loeti nõudmised tõendatuks. Kes kohale ei ilmunud võidi nimetada halvustava nimega «Niðingr» – see tähendas au kaotust ja raskematel juhtudel isegi võidi määrata surma. Holmgangi iseloomu tõttu peeti seda päris karmiks vaidluste või auasjade selgitamise süsteemiks. Mingil ajal läks see süsteem natuke “käest ära” ning kõvemad vennad asusid seda süsteemi pahatahtlikult kasutama nõrgematelt maa, naiste ja muu vara ülevõtmiseks. Uuesti asja kontrolli alla saamiseks kuulutati holmgang lausa väljaspool seadust olevaks. Mingismõttes sarnanes holmgang keskaegsete rüütliduellidega, ainuke vahe oli, et neid võis korraldada ainult eliit. Niisiis sai seda asja nüüd näha vikus, ma muidugi ei tea mille või kelle peale seal vaidlus käis. Huvitav oli muidugi see, et võitlejad viitsisid vehkida üüratu suurte kilpidega….. mis nagu asja point…

    Vahepeal prooviti ka linnust vallutada väravate kaudu. Võitjate naised olid muidugi väga mures, et nüüd neid ei vägistatagi vaenlaste poolt 😀 😀 😀 Aga noh ehk elasid üle seekord selle mure 😉

    Sõdalaste saalis toimus pirukate tegemise õpituba. See oli päris tore üritus iga soovija sai käed jahuseks teha ja sealsamas kaminas pirukad valmis küpsetada. Ma ise neid tegema ei viitsinud hakata, kes muidu pilti oleks teinud 😉 aga maitsta anti mulle neid küll. Täitsa vinksvonks pirukad olid.

    Vahepeal toodi natuke kala ka 😉 millest osatakse vikus imehead toitu valmistada.

  • Muu värk,  Nokitsemised,  Õpitoad,  Tsill

    Seebimeistril külas

    Ükspäev käisin vaatasin kuidas searasvast saab seep. Heal tuttaval oli parasjagu pada tulel ja rasv podises 😀 😀 Kõige ehedam ökovärk, midagi ei lähe raisku. Kui vanasti maal praeti pea kõik asjad searasvaga siis nüüd ei taha sellest keegi kuuldagi midagi.

    Ma vahel harva kodus kasutan pannukate praadimisel, hoopis teine maitse on kui õliga praetud kookidel. Ega vanasti searasv ainult praadimiseks olnud, juba siis tehti vahet mis kuhu läks. Paremad palad sulatati toidu tegemiseks, nirumad läksid seebi või küünalde tegemiseks. Ja mitte ainult searasv, kõik muude loomade rasv kasutati samuti ära. Küünlaid tehti enamjaolt lambarasvast. Seebi keetmiseks sobis kõik kus vähegi rasva küljes, näiteks, sooled, siseelundid jne kõik läheb kaubaks 😉 Isegi surnud loomad keedeti seebiks. Väike vahe siiski seebi mõistes rasval on. Veiserasvast keedetud seep vahutab vähe ega lahustu hästi külmas vees. Searasvast valmistaud seep on tiheda püsiva vahuga ja pehme ning lahustub vees hästi. Saartel keedeti seepi hülgerasvast, mis haises koledalt ja nägi välja must nagu karus… aga väidetavalt pesi välja kõik plekid. Eestis seebi keetmine kodus on ilmselt alguse saanud keskajal. Vanasti kasutati muidugi seebistumise tagamiseks tuhaleelist, mis saadi kasetuha leotamisel veega. Käis see protseduur umbes nii… sõelutud kasetuhale valati peale kuum vesi ja jäeti settima. Kui vesi settinud kurnati see tuha pealt ära ja sellega keedeti seep. Leelis pidi olema nii kange, et toores muna ujus peal. Tuhaleelisega seebi keetmine on päris pikk protsess, seetõttu kasutatakse tänapäeval tuhaleelise asemel seebikivi. Muidugi ega see, et seep keedetud ja vormi valatud ei tähenda, et kohe võib sellega pesema hakata. Et sellest ollusest saaks hea seep peab see laagerduma vähemalt paar nädalat soojas ja kuivas kohas. Parimaid seepe laagerdatakse lausa mitmeid kuid. Seebi sisse võib lisada meresoola, savi, muda, vetikaid, lilli või mida iganes. Siinjuures peab muidugi hoolikalt mõtlema mida seebile lisada… Lisandid on küll edevad ja ilusad aga kõik see lisa peab ju alla minema kanalisatsioonist…..

    Seda seebivärki saab proovida seebimeistri juures õpitoas ise kah. Paari tunnikesega saab valmis keedetud ja meelepärasesse vormi valatud. Edasine seebiks saamine võtab tiba rohkem aega 😉 See on nagu vanasti majaehitus 😉 ühel aastal valad vundamendi ja järgmine aasta tõmbad seinad püsti 😀 😀 Ühesõnaga tahab veidi laagerdust 😉

    Sai natuke valmis seepe ka näpitud. Pole paha… ei mingit rasva lõhna. Suht lõhnavabad ökoseebid kui just polnud lisatud vähe vanilli või mõnda muud lõhna 😉 Aga isegi need lõhnad sellised mõnusalt tagasihoidlikud, mitte nii nagu poeseebil rämedalt vänge keemialõhn juures.

    Kellel sellise mõnusa kodukootud ökoseebi vastu huvi siis seda saab sebida kas tegijalt otse või meie poest. Valikud on põnevad 😉 Kas lihtsalt seebitükk või siis nö. “taaskasutus pakendiga” mis sobib nõude, pesu, ihu või mille iganes pesemiseks.

  • Õpitoad,  Tehtud üritused,  Tsill

    Viikingisõdalase varustuse meisterdamise õpituba

    Neid põnevaid töötubasid teinud õige mitmeid aga kahjuks pole pilte, enamjaolt teen neid ju lastele. Lasteürituse pilte avalikult jagada suht probleemne tänapäeval, no ei jaksa igalt lapsevanemalt eraldi luba küsida pildi avaldamiseks. Seekordne õpituba Viikingite külas oli täiskasvamutele ja siin asi lihtne.. Küsid kõigilt korraga ja kui ok siis läheb pilt kasutusse. Seekord lubati lahkelt pilte teha ja kasutada ka. Seltskond oli asjalik ja meisterdamine tuli kõigil ilusti välja. Kui mõõgad ja kilbid valmis lipsasime viuh õue, seal sai iga õpilane värviga tuunida oma kilbi meelepärasesse tooni.

    Kui värv tahenenud, selgitasin reeglid, jagasin seltskonna kahte malevasse ja läks siinsamas tiigi kaldal madinaks. Linnusesse ei saanud kahjuks minna, seal oli teisel grupil programm. Mehed said auru korralikult välja lasta. Ei tea mida seal klaariti aga ju saadi hakkama, igatahes lahinguväljale ühtki kadunukest maha ei jäänud 😀 😀 Kui lahingud peetud ja jalg sirutatud jätkasime ruunidega… Kellel huvi samade toimetuste vastu siis täpsema info leiab siit.

  • Nokitsemised,  Õpitoad

    Küünlameisterdamise õpituba.

    Muidu nokitsen küünlaid ise teha aga seekord tegime neid toreda seltskonnaga õpitoas. Kõigepealt tegime väikse ekskursiooni Viikingite külas, rääkisin natuke küla tegemistest ja siis proovisime naturaalsest mesilasvahast ökoküünlaid meisterdada. Iga õpilane proovis meisterdada kahte eri kujuga küünalt. Nagu piltidelt näha saadi edukalt hakkama 😉 Aitäh meeldivale seltskonnale. Kelle huvi selle õpitoa või küünalde vastu siis täpsema info leiab tegevuste või poe rubriigist 😉

    Piltide autor Kaisa Högren

  • Nokitsemised,  Õpitoad

    Vikukilbid väikestele viikingitele.

    Juba tükk aega tagasi sai kilpide toorikud valmis tehtud õpitoa ja poe jaoks. Aga edasi ei viitsinud teha, vahepeal oli sada muud projekti 😉 Nüüd üle öö tekkis väike tellimus kilpidele, egas midagi töökoda käima….

    Terve päev toorikute lihvimist ja värvimist ning kui värv kuiv läksid sümbolid kah peale. Need olid ka juba tükk aega tagasi prinditud aga välja lõikamata. Vat kunagi ei viitsi ennem teha kui perse põlema hakkab suure leegiga 😀 😀 Aga noh täitsa võimalik on ühe päevaga valmis teha 20 kilpi lastele. Sarnaseid kilpe saab huviline meie õpitoas ise meisterdada. Nüüd aeg ka ära testitud, umbes tunnike läheb selle nokitsemiseks aega. Sellised need ahjusoojad kilbid välja tulid 😉 Siit väike vihje… kellel jõulukinki vaja väiksele viikingile siis… siit saab 😉 😉

  • Nokitsemised

    Uued katsetused küünaldega

    Nüüd on siis katsetatud looduslikust mesilasvahast väiksemate küünaldega korralikult, isegi mõned õpitoad tehtud. Õpilastel tuli asi välja küll ja kõik jäid rahule. Olen katsetuste käigus leidnud, et optimaalne diameeter on selline 2 – 2,5cm siis põlevad kõige optimaalsemalt ja suht jäägitult. Nüüd on aeg suuremate käes 😉 Kui muidu keskmiselt teen 12 – 13 cm pikkuseid, nüüd proovisin 20cm pikkustega. Tulid välja täitsa ok. Küünaldele on nüüd põlemistest ka tehtud. Koonuse kujulised põlevad ca 1 tund 20 minutit. Silindri kujulised väiksemad põlevad ca 2 tundi ja suured põlevad ca 5 tundi. Põlemise ajal on mõnus mee lõhn toas garanteeritud 😉 Muidugi põlemisaeg sõltub sellest kas küünlaid on enne süütamist hoitud jahedas, ümbritsevast temperatuurist jne. Minu katsed on tehtud ilma eelnevalt jahedas hoidmata ja põletatud 20 kraadise temperatuuriga ruumis. Üks väike tähelepanek siia juurde, põlemistesti tehes olin tiba nohune aga peale testi oli nohu praktiliselt kadunud. Kõiki neid täiesti looduslikust mesilasvahast käsitööküünlaid on võimalik soetada meie poest.

  • Nokitsemised,  Õpitoad

    Katsetused küünaldega vol.2

    Ükspäev sai kiiruga katsetatud mõne küünlaga sportlikust huvis. Aga täna võtsin asja natuke pikemalt käsile 😉 Sai siin erinevatest kohtadest tükikaupa mesilasvaha sebitud ja päris huvitav on see värk. Vaha värvus varieerub suht palju ja seda ilma kustlikku värvainet lisamata 😉 Algul mõtlesin, et miks nii aga tuleb välja, et vaha värvus oleneb lisandite (mesi, taruvaik, suir) sisaldusest. Algselt on värskelt toodetud mesilasvaha puhas valge. Kasutamise käigus omandab vaha värvuse, mis võib varieeruda helekollasest tumepruuni kuni mustani. Erinev värv vihjab ka tarusisesele tegevusele. Vaha kollased toonid pärinevad taruvaigust ja õietolmu värvidest. Vaha koosneb rohkem kui 300 koostisainest, mis võivad regiooniti erineda vastavalt mesilastele kättesaadavate korjetaimede erinevusele. Kuid kohalikust floorast veelgi enam määravad vaha koostist pärilikud omadused. Vaha täpne keemiline koostis on geneetiliselt määratletud ning seega on sama piirkonna vahad keemiliselt sarnasemad kui kaugemate piirkondade vahad. Tsiteerides Eesti Maaülikooli Põllumajandus- ja Keskkonnainstituudi taimekaitse osakonna teadur Reet Karise kirjatükki…. Mesilasvaha on inimesed kasutanud ilmselt sama kaua kui mettki. Juba vanas Egiptuses kasutati mesilasvaha kosmeetilistes ja raviotstarbelistes salvides, sellest valmistati küünlaid ja maalimiseks vajalikke värve. Mesilasvaha lisati ka nende segude hulka, mida kasutati surnukehade mumifitseerimiseks. Tänapäeval on mesilasvahal väga palju kasutusviise, kuid 80% läheb mesindusse tagasi kärjepõhjade tegemiseks. Ülejäänud 20%-st on tuntuimad küünalde ning vahapitserite valmistamine. Kergesti vormitavat vaha kasutatakse ka erinevate anumate õhukindlaks sulgemiseks. Vaha vetthülgavad omadused on viinud selle kasutamisele riiete, jalatsite jm. veega kokkupuutuvate nahkade või tekstiilmaterjalide veekindlamaks muutmisel. Mesilasvaha on väärtuslikuks vahendiks erinevate söödavate materjalide koostises: puuviljad säilivad paremini, kui need on pärast valmimist ja korjamist kaetud imeõhukese vahakihiga, arstirohud muutuvad kergemini neelatavaks, kui need katta mõne pehme ja sileda materjaliga, nagu näiteks vaha. Mesilasvahal on leitud olevat turseid alandavaid ja põletikuvastaseid omadusi.

    Ühesõnaga võtsin vaha sooja ja voolisin mõned küünlad. Piltidel on näha kuidas varieerub vaha värv. Meisterdamisel kasutasin nii Eesti kui Inglismaa päritolu mesilasvaha. Väliselt ei tee mingit vahet mis on mis 😀 😀 ja vot ei ütle ka 😉 Ajaviiteks katsetasin ära ka kaua need küünlad põlevad… Koonuse kujulised põlevad ca 100 minutit ja silinderjad põlevad ca 120 minutit. Aga eks see põlemisaeg oleneb paljudest teguritest…. Kas küünalt on enne süütamist hoitud külmikus, milline on ümbritsev temperatuur jne jne. Ja voolimisega saab tõesti head pehmed käed, pole mingit kreemi vajagi 😉 Soovijad saavad minult nüüd mesilasvahast käsitööküünlaid omale sebida või õpitoas neid ise meisterdada.