fbpx
  • Tehtud üritused,  Tripid,  Tsill

    Pesapuud ja vesioinast vaatama

    15. jaan. 2022 /

    Suvel sai õige mitu korda sealkandi kalmistutel toimetamas käidud, kuid ringi vaadata polnud mahti. Eks nüüd talvel kui vaba aega rohkem käes tuleb käia asjad üle vaadata. Kamp kokku ja minek. Põikasime korra Harimäe vaatetorni juurde. Turnisime üles, brrrrr kurja küll, räme külm ja tuuline. Külmataat oli siin kujundusega hullanud korralikult, isegi piksekaitse traadi küljes olid purikad aga mitte vertikaalselt vaid horisontaalselt 😀 😀 Aastaid tagasi sai ka siinkandis käidud aga kui ma õigesti mäletan siis tookord nii külm ei olnud.

    Nii lõpuks tiiruga pesapuu juures. Viimati sai siin käidud kui pesapuu asemel oli tavaline vaatetorn. Lõpuks on oma silmaga üle vaadatud see omalajal palju poleemikat teinud vaatetorn mis näeb välja nagu pesapuu 😀 isegi muna on pesas 😉 Huvitav kas tänaseks on see jant pesapuu ümber ära klaaritud… Igatahes ilus asi on valmis tehtud. Vaatasime üle ka usina töölooma – vesioina. Vot on hea leiutis, ei mingit elektrit ega kütsi. Tõeline rohepööre mis toimib ka 😉 Mitte nii nagu tänapäeval, et paneme autole katalüsaatori ja joru muid pudinaid näitamaks kui rohelised oleme. Mis siis, et lisavidinate tootmine pole sugugi roheline ja nende mootorile külge kruvimine tõstab tegelikult mootori kütusekulu… Aga rohepöörde kummardajatele näib see ju ilus ja raha tuleb sahinal 😀 😀 Muinasküla sai ka üle vaadatud, siia peab suvel tulema kui seal miski üritus toimub.

    loe edasi
  • Matkad looduses,  Tripid

    Lõunaosariigid

    26. veebr. 2019 /

    Kuidagi nii on kujunenud, et kui luusida lõunaosariikides siis tuleb ikka Piusa koopaid kah vaadata. Aga mitte seda osa mida rahvale raha eest näidatakse, vaid ikka päris koopaid. Kui õnnestub muidugi. Teie armsad lugejad ärge seda järgi tehke, koobastes turnimine on rangelt oma vastutus ja risk. Vaadake parem minu tehtud pilte koobastest 😀 😀 See on riskivaba.

    Kui Piusa uuritud läksime Ööbikuorgu. Siis oli seal veel vana vaatetorn. Turnisime tornis, nautisime vaateid. Pärast käisime uurisime veel kuidas vesioinas elab. See toimetas usinasti oma toimetusi. Selle oinaga kohtumiseks ei pea varitsema ega peale passima ning kohtumise osas on ta samuti paindlik – tähtis on ainult kohale minna.
    Vesioinas on hüdraulilise löögi jõul töötav pump, mis ei vaja töötamiseks lisaenergiat. Delikatesstoitu oli kah päris palju liikumas 😀 😀 Ei hakanud korjama seekord. Aga olen korjanud ja valmistanud küll. Päris head on 😉

    ÖÖbikuorust tiksusime vaikselt Hinni kanjoni poole. Kui kanjonis kiire tiir tehtud tiksusime edasi Kerepäälsele ööbima.

    Kerepäälse oli vanasti meie trippide lemmikmajutuse koht. Kahju, et see turismitalu enam ei toimi. Mõnus privaatne kohake hea saunaga.

    Järgmisel päeval peale äratust ja külluslikku hommikusööki suundusime Härma müüri poole. Härma Mäemine müür ehk Keldri müür on Eesti kõrgeim devoni liivakivi paljand. Oruperve kõrgus küünib siin 43 meetrini. 150 meetri pikkust lausalist paljandit on näha kuni 19 meetri kõrguseni. Tähelepanelik silm võib näha paljandites pesitsevaid putukaid. Siidimesilaste hulka kuuluv kaevab liivakivisse vorstjaid pesakäike, milles üksikkambri seinad on vooderdatud kileja näärmenõrega ja kamber ise on täidetud suiraga. Siinsetes paljandites võivad pesaehitajana tegutseda veel saviherilased. Nende kahe pesaehitaja töövilju naudivad ka mitmed pesades parasiteerivad herilased ja mesilased – näiteks kuldmesilased. Härma Alumine müür ehk Kõlgusniidu müür. See 20,5 m kõrgune etteulatuv kalju on Piusa ürgoru üks kaunimaid oma erksavärviliste savikihtide ja majesteetliku püramiidja kuju tõttu. Jõekäärus asuval niidul on võimalik telkida ja lõket teha. Turnisime kõik müürid läbi ja tiksusime edasi vaikselt Vastseliina linnuse poole.

    Vastseliina linnuse püstitamist alustasid Tartu piiskop ja Liivimaa ordumeister ühiselt 1342. aastal tolleaegsele Pihkva vürstiriigi piirile sagedaste piiri- ja kaubandustülide tõttu. Vastseliina piirilinnus oli võimas ja oma välisarhitektuuri dekoratiivsuse poolest ainulaadne ehitis kogu Eesti ja Läti alal. Pärast purustamist Põhjasõjas linnust enam ei taastatud. Vastseliinas paar traditisioonilist klõpsu ja edasi Meremäe poole. Meremäel turnisime vaatetornis, nautisime vaadet j tiksusime edasi Kalmetumäe poole.

    Kalmetumägi (Kääpamägi) on 14 m kõrgune paljand, mis on geoloogiliselt tähtis devoni rüükalade leiukohana. Otse vette laskuvas Kalmetumäes on kaks allikate poolt uuristatud koobast. Siin varjasid inimesed end veel Teise maailmasõja päevil. Kalmetumäe oru perv on aga pärimuste järgi Põhjasõja aegne matmispaik. Kalmetumäe ja Jõksi müüri vastas asub Päevapööramise mägi (ka Hobuseselja mägi), mis on teada muistse ohvrikohana. Kui Kalmetumägi kah läbi uuritud suundusime vaikselt Pokumaa poole.

    Pokumaal uudistasime natuke ümber maja ja majas sees ka. Matkarajale ei viitsinud enam minna. Jätsime teiseks korraks kah midagi.

    loe edasi
  • Tripid

    Eesti – Läti trip

    1. veebr. 2019 /

    Mõned korrad korda aastas juhtub meil seda, et trip kujuneb välja teise ürituse käigus jooksvalt. Nii juhtus ka seekord, tiksusime Lõuna-Eestis ja mõtlesime, et tavaliselt käiakse Lätis viina järgi või Valmiera Depos ehituskraami ostmas 😀 😀 Mõtlesime, et lähme hoopis Aluksnesse. Esimene kohustuslik peatus Valga raudteejaama juures. Paar klõpsu jaamahoonest, auruvedurist ja tuld Lätti 😀

    Aluliinas käisime kõigepealt promenaadil ja Templimäel luusimas. Templimägi on riikliku kaitse all olev kultuurimälestis, iidne latgalite linnamägi ja muinaslinna asupaik. Legend jutustab, et Põhjasõja päevil kandnud vene sõjamehed mütsides mulda kokku ja nii sündis mägi, et sellelt Linnusesaarel asuva linnuse pihta tulemuslikumalt tulistada. Aastal 1807 lasi Alūksne parun von Vietinghoff Põhjasõja sündmuste ning mõlema sõdinud poole juhi – vene väepealik krahv Šeremetjevi ja rootsi armee kapten Wulfi – auks mäeharjale ehitada graniidist rotundi ehk Kuulsuse templi. Nii sai mägi nimeks Templimägi, mis ka tänapäeval kasutusel on.

    Templimäel turnisime ka vaatetorni. Sealt avaneb päris vägev vaade ümbrusele ja linnusesaarele.

    Kui Templimägi uuritud läksime linna peale laiama. Kolasime pargis ja linnusesaarel. 1342 aastal jõudsid Alūksne järve suurimal saarel – Linnusesaarel – lõpule Liivimaa ordu kivilinnuse ehitustööd. Linnus pühitseti Maarja kuulutamise päeval, seetõttu sai ka koht uueks nimeks Marienburg. Alūksne rahvas räägib siiani kohalikust tüdrukust Marijast, kes müüriti sisse ühte linnuseseintest, mistõttu nimetatakse saart nii Linnusesaareks kui Marija saareks. Aastasadade vältel on linnuse valitsejad vahetunud, see on kuulunud nii venelastele kui rootslastele ja poolakatele. Kahju, et linnusest peale mõne müüri ei ole midagi säilinud. Aluliinas on veel üks põnev atraktsioon aga sinna kahjuks ei jõudnud ja see jäi järgmiseks korraks. See on GULBENE-ALŪKSNE raudteeliin.

    Aluksnest edasi kimasime Zeltini poole, et uurida endist nõukogude tuumaraketibaasi. Territoorium ikka megasuur seal, hooneid ja punkreid kogu metsaalune täis. Väga luusida ei saanud, vihma hakkas sadama. aga mingi esmamulje sai kätte. Seal peaks veel luusima ilmselt.

    Keset üht platsi oli Lenini pea, mis varasemalt olla olnud kuskil Aluksnes. Sealt tariti sinna sõjaväeossa ja seal see graniitjunn nüüd on 😀 Reet käis seisis mõõduks kõrval, niikaua kui teised pildistasid 😀 Väidetavalt pidi see Vova pea olema 3 meetri kõrgune. Sealt edasi panime Eesti poole. Apes käisime laiasime veel kohalikus poes.

    Eestis tagasi käisime läbi Hinni kanjonist. Lonkisime mööda laudteed lõpuni ja tagasi. Allikast maitsesime värsket vett. Kraanivesi on ikka selle kõrval nagu pudelivesi 😀 Siit edasi liikusime Ööbikuoru poole, tahtsime uurida kas lind ka pesal on. 😉

    Õöbikuorus oli pesa ikka alles ja muna ka sees 😀 Linnukest polnud ainult kuskil näha. Reisikaaslased käisid üleval ka, ma ei viitsinud. Tutvusin selle asemel turistinänniga 😀

    loe edasi