fbpx
  • Muu värk

    Kuusevõrsesiirup

    Sada korda kuulnud kuusevõrsesiirupist aga ise veel katsetanud ei olegi. Egas midagi pillid kotti ja asja katsetama 😉 Kõigepealt tuli sebida pinutäis kuusevõrseid. Need head pehmed ja vitamiinirikkad niisamagi maiustada. Keetes sai nendest rohelistest asjandustest mingi hall ollus 😀 😀 Välimus proovima igatahes ei kutsunud 😉 aga asi polnud veel valmis ka. Keeta tuleb seda värki muidugi mehiselt, enne kui asja saab. Aga nüüd tagantjärgi tean öelda, et see möllamine oli seda väärt.

    Vahepeal said puud otsa ja läksin kuurist lisa tooma. Kurinahk küll astun uksest sisse ja täpselt silmade kõrguselt paneb riida pealt lind viuh minema, palju ei puudunud oleks “Colti” järgi haaranud 😀 Siis alles nägin, et vennikesel seal korter ja pere ka sees. Need muidugi istusid hiirvaikselt ja ei lasknud end segada. Sebisin mõned puud ja viskasin varvast, et mamma saaks tagasi omi asju ajama tulla.

    Nii, lõpuks peale mitut tundi podisemist oli hallist ollusest saanud imeväel ilus läbipaistev punane siirup, poleks uskunud, et selliseks muutub. Kuusevõrsesiirupi saamiseks on ka teine moodus aga see on väga ajamahukas,võtab aega nädalaid. Lihtsam ja kiireim moodus on keeta. Kasutatakse seda nii raviks kurguvalu kui ka köha puhul või kõikvõimalike toitude maitsestamisel. Nüüd kui see värk valmis sai katsetasin õige mitme toiduga. See on tõsiselt hea värk ainult, et üle ei tohi pingutada. Eriti hea oli minumeelest segada vahukoore sisse ja maasikatega maiustada 😉 Kes tahab samuti nautida maitseelamusi siis veidi on veel järgi 😉 Aga hoiatan, seda kauaks ei jätku…. liiga hea on 😉

  • Muu värk,  Tsill

    Koriluse uued tuuled

    Inimesed omnivoorina pistavad hamba alla kõik mis vähegi kannatab. Tänapäeval see veel eriti mugavaks tehtud, kõik mida hing ihkab tuuakse koju kätte Bolti, Wolti või jumal teab kelle poolt. Aga vot küsimus selles ongi mida kõik see kiirtoit või muu mudru sisaldab. Mikimaal ilmselt on palju “pontsikuid” ja “Michelinimehikesi” just tänu kiirtoidule 😉 Mulle meeldib igasugu vanu retsepte katsetada ja proovida mis siis loodusest tegelikult ka süüa kõlbab. Kes vähegi loodust tunneb see metsas nälga ei jää. See muidugi maitse asi aga päris huvitavaid toiduelamusi saab kui vähegi viitsid katsetada. Polegi ammu oma katsetuste kohta midagi kirjutanud. Eelmisel aastal sai siin katsetatud pilliroojahuga. See oli päris lahe, andsin küpsiseid maitsta ikka paljudele ütlemata millest need tehtud on. Kõik söödi ära ja nõuti juurde, kui ütlesin millest tehtud ei tahtnud keegi uskuda 😀 😀 selle kohta saab pikemalt lugeda siit. Seekord kolistasime veidi metsas ja uurisime mida sealt head saab 😉 Üksik ekskavaator oli metsa ära eksinud ja möllas kraavikaldaid puhastada, kohe hea oli jalutada selle sabas. Sõnajalga juba oli aga see ei isutanud väga

    Kasepungade jaoks juba veidi hiljaks jäänud aga kuusevõrsete jaoks liiga vara 😉 Lõpuks piirdusime nõgesega. Pidavat hea kotletimaterjal olema. Egas midagi kindad kätte ja korilusega tegelema…

    Kui kott nõgeseid täis siis padavai kodupoole ja pannile tuli alla. Kurja küll need olid täitsa söödavad ja kippusid vägisi ennem otsa saama kui pildistada jõudsin 😀 😀 Neid tuleb kindlasti veel teha 😉 Kõlbab küll umbrohi süüa ja kurinahk on täitsa maitsev 😉

  • Muu värk,  Nokitsemised,  Õpitoad,  Tsill

    Seebimeistril külas

    Ükspäev käisin vaatasin kuidas searasvast saab seep. Heal tuttaval oli parasjagu pada tulel ja rasv podises 😀 😀 Kõige ehedam ökovärk, midagi ei lähe raisku. Kui vanasti maal praeti pea kõik asjad searasvaga siis nüüd ei taha sellest keegi kuuldagi midagi.

    Ma vahel harva kodus kasutan pannukate praadimisel, hoopis teine maitse on kui õliga praetud kookidel. Ega vanasti searasv ainult praadimiseks olnud, juba siis tehti vahet mis kuhu läks. Paremad palad sulatati toidu tegemiseks, nirumad läksid seebi või küünalde tegemiseks. Ja mitte ainult searasv, kõik muude loomade rasv kasutati samuti ära. Küünlaid tehti enamjaolt lambarasvast. Seebi keetmiseks sobis kõik kus vähegi rasva küljes, näiteks, sooled, siseelundid jne kõik läheb kaubaks 😉 Isegi surnud loomad keedeti seebiks. Väike vahe siiski seebi mõistes rasval on. Veiserasvast keedetud seep vahutab vähe ega lahustu hästi külmas vees. Searasvast valmistaud seep on tiheda püsiva vahuga ja pehme ning lahustub vees hästi. Saartel keedeti seepi hülgerasvast, mis haises koledalt ja nägi välja must nagu karus… aga väidetavalt pesi välja kõik plekid. Eestis seebi keetmine kodus on ilmselt alguse saanud keskajal. Vanasti kasutati muidugi seebistumise tagamiseks tuhaleelist, mis saadi kasetuha leotamisel veega. Käis see protseduur umbes nii… sõelutud kasetuhale valati peale kuum vesi ja jäeti settima. Kui vesi settinud kurnati see tuha pealt ära ja sellega keedeti seep. Leelis pidi olema nii kange, et toores muna ujus peal. Tuhaleelisega seebi keetmine on päris pikk protsess, seetõttu kasutatakse tänapäeval tuhaleelise asemel seebikivi. Muidugi ega see, et seep keedetud ja vormi valatud ei tähenda, et kohe võib sellega pesema hakata. Et sellest ollusest saaks hea seep peab see laagerduma vähemalt paar nädalat soojas ja kuivas kohas. Parimaid seepe laagerdatakse lausa mitmeid kuid. Seebi sisse võib lisada meresoola, savi, muda, vetikaid, lilli või mida iganes. Siinjuures peab muidugi hoolikalt mõtlema mida seebile lisada… Lisandid on küll edevad ja ilusad aga kõik see lisa peab ju alla minema kanalisatsioonist…..

    Seda seebivärki saab proovida seebimeistri juures õpitoas ise kah. Paari tunnikesega saab valmis keedetud ja meelepärasesse vormi valatud. Edasine seebiks saamine võtab tiba rohkem aega 😉 See on nagu vanasti majaehitus 😉 ühel aastal valad vundamendi ja järgmine aasta tõmbad seinad püsti 😀 😀 Ühesõnaga tahab veidi laagerdust 😉

    Sai natuke valmis seepe ka näpitud. Pole paha… ei mingit rasva lõhna. Suht lõhnavabad ökoseebid kui just polnud lisatud vähe vanilli või mõnda muud lõhna 😉 Aga isegi need lõhnad sellised mõnusalt tagasihoidlikud, mitte nii nagu poeseebil rämedalt vänge keemialõhn juures.

    Kellel sellise mõnusa kodukootud ökoseebi vastu huvi siis seda saab sebida kas tegijalt otse või meie poest. Valikud on põnevad 😉 Kas lihtsalt seebitükk või siis nö. “taaskasutus pakendiga” mis sobib nõude, pesu, ihu või mille iganes pesemiseks.

  • Nokitsemised,  Õpitoad

    Küünlameisterdamise õpituba.

    Muidu nokitsen küünlaid ise teha aga seekord tegime neid toreda seltskonnaga õpitoas. Kõigepealt tegime väikse ekskursiooni Viikingite külas, rääkisin natuke küla tegemistest ja siis proovisime naturaalsest mesilasvahast ökoküünlaid meisterdada. Iga õpilane proovis meisterdada kahte eri kujuga küünalt. Nagu piltidelt näha saadi edukalt hakkama 😉 Aitäh meeldivale seltskonnale. Kelle huvi selle õpitoa või küünalde vastu siis täpsema info leiab tegevuste või poe rubriigist 😉

    Piltide autor Kaisa Högren

  • Nokitsemised

    Pilliroojahu vol.8

    Nii, eelmisest katsetusest juba tiba aega möödas. Ega see eelmine kook väga välja ei tulnud ka, oma lollusest muidugi…. Ei viitsinud retsepti süveneda, et see kook on söödav kastmega 😀 Egas midagi, uued katsed järgmise retseptiga 😀 Netist retsept ja läks asendamiseks, purupõhja sisse läks kõik mille jäägid kapis vedelesid 😀 😀 kaerahelbed jne. Nisujahu sai asendatud pilliroojahuga ca kolmandiku osas. Sai see taigen siis plaadile pressidud, peale ikka kohe mõnuga õunu ja ikka mõned mustsõstrad kah, et saaks rõvedad lillad laigud koogile 😀 😀 Kõige peale sai installitud kohupiim hapukoorega kuhu sai mõni muna ka sisse pistetud.

    Igatahes valmis ta sai ja ikka kordades parem kui eelmine oli, seda sai juba mõnuga kohvi kõrvale näksida. Küla peale jagasin kah igaks juhuks, mõtlesin… äkitse mul liiga hea seedimine ja kurinahk ei tee mulle midagi. Katsetamisest juba immuunseks muutunud. Aga kurja need jäid ka ellu ja isegi junnilõikajal ei visanud rihma maha. Seega inimkatsed võib vist lõppenuks lugeda. Selle jahuga on muidugi nüüd siuke värk, et ma mõtlesin tänapäeval peale Hiinlaste seda keegi enam ei pruugi aga…. Tuleb välja, et Euroopas mõnes riigis täiesti kasutusel tänapäevalgi. Praegu käib sebimine, et saada neilt retsepte ja tehnoloogianippe. Ükspäev kui need käes kriban uue teema. Aga seni kes tahab ise katsetada seda värki siis minult saab jahu.

  • Nokitsemised

    Küünlategu

    Sai täna tehtud natuke küünlaid tellija mõõtude järgi. Tulid välja küll ja täitsa kobedad 😉 Need siis mõõtudega 6 x 8 cm. Nende põlemisaega kahjuks veel ei tea aga äkki saab teada 😉 Igaks juhuks sai neid kohe tiba rohkem tehtud 😉 Need jämedad kreemjad rändasid Valga poole, kollased on veel poes täitsa saadaval. Nii, et kellel on vaja mingeid erimõõtudega küünlaid andke märku, leiame lahenduse 😉

  • Nokitsemised

    Uued katsetused küünaldega

    Nüüd on siis katsetatud looduslikust mesilasvahast väiksemate küünaldega korralikult, isegi mõned õpitoad tehtud. Õpilastel tuli asi välja küll ja kõik jäid rahule. Olen katsetuste käigus leidnud, et optimaalne diameeter on selline 2 – 2,5cm siis põlevad kõige optimaalsemalt ja suht jäägitult. Nüüd on aeg suuremate käes 😉 Kui muidu keskmiselt teen 12 – 13 cm pikkuseid, nüüd proovisin 20cm pikkustega. Tulid välja täitsa ok. Küünaldele on nüüd põlemistest ka tehtud. Koonuse kujulised põlevad ca 1 tund 20 minutit. Silindri kujulised väiksemad põlevad ca 2 tundi ja suured põlevad ca 5 tundi. Põlemise ajal on mõnus mee lõhn toas garanteeritud 😉 Muidugi põlemisaeg sõltub sellest kas küünlaid on enne süütamist hoitud jahedas, ümbritsevast temperatuurist jne. Minu katsed on tehtud ilma eelnevalt jahedas hoidmata ja põletatud 20 kraadise temperatuuriga ruumis. Üks väike tähelepanek siia juurde, põlemistesti tehes olin tiba nohune aga peale testi oli nohu praktiliselt kadunud. Kõiki neid täiesti looduslikust mesilasvahast käsitööküünlaid on võimalik soetada meie poest.