• Tripid,  Tsill

    Kolm juga

    Ilus kevadine ilm tuleb ikka ära kasutada looduses luusimiseks. Võtsime ette kolm lähestikku asuvat vähetuntud juga. Jägalasse ja Keila-Joale pole mõtet ilusa ilmaga isegi mitte minna, seal rahvast nagu paraadil. Seekorda alustasime Joaveskist. See pole küll enam juba sadakond aastat juga vaid hoopis joastik, miks see nii saate lähemalt lugeda siit. Igatahes joastikul kevadised suurveed ilusti vulisevad ja nii mõnegi põõsa all õitsevad lumikellukesed.

    Väike video kevadisest Joaveski joastikust.

    Kui joastik uuritud viskasime kiire pilgu varemetes papivabrikule. Siin pole muutunud midagi, ikka laguneb vaikselt üks päris äge hoone. Papivabrikust varasemalt blogis õige mitu korda kirjutanud, otsinguga leiab ilusti üles 😉

    Järgmiseks võtsime ette Nõmmeveski, siin ka kevadiselt palju vett. Siin joa ääres juba nurmenukud lehed välja ajanud, veidi veel ja juba õitsebki.

    Nõmmeveskist ka väike video 😉

    Lõpuks pilk peale ka Vasaristile. Siin talve jooksul üks puu ära murdunud ja vette kukkunud. Siingi kevadiselt palju vett. Suvel siin praktiliselt vett ei ole, vaevu niriseb midagi. Siinsamas kaldapealsel juba hulgaliselt sinililli ka õitsemas. Kolm juga vaadatud ja ei ühtki inimest polnud kuskil 😉 Väga tsillid kohad on praegu suurveega.

  • Tripid,  Tsill

    Lahemaa tuur. Joad ja papivabrik

    Tegime jälle asja Lahemaale kuna ununes kolmas sealne juga ja papivabriku pimedad ruumid vaja ka üle vaadata lõpuks. Lisasime programmi veel mõned sealkandi põnevad kohad. Mõtlesime, et hundikangrutel pole ammu käinud, viskaks möödaminnes pilgu peale. Tükk aega tagasi seal käies oli üsnagi võsane seal aga nüüd sinna hobuste koppel tehtud ja üsnagi lagedaks söödud. Aed pandud ilusti nii, et paari kalmet saab aeda ronimata ja loomi segamata uurida, kui tahad kõiki tudeerida tuleb hobustele seltsi minna. Ainuke häda seal see, et siltidelt pole võimalik enam midagi lugeda, ei tea kes neid seal teeb, korrastab või haldab aga uued sildid võiks sinna sebida küll. Idee poolest on siinsamas ka veel üks juga nn Turje kelder aga ei hakanud sinna minema, kuivaga seal vett ei ole ja tühja marssida ilgelt pikka maad ei viitsi. See jääb kevadesse 😉

    Turje keldri asemel põikasime sisse RMK Tsitre telkimisalale. Tsillimiseks jube hea koht, siin on õige mitmeid lõkkekohti mis pole üksteise kõrval reas vaid on üsnagi pikkade vahemaade tagant. Enamus kohtades on isegi katusealune. Siin on ka väike puuderada kus saab tutvuda erinevate puude, põõsaste ja muu värgiga. Enamvähem telkimisala keskel on ka puukuur ja üllaülla väga korralik kemps. Ma ikka valdava enamuse nendest RMK telkimisaladest läbi käinud aga nii puhast kempsu kus lausa vaip põrandal pole veel varem kohanud. Kunagi oli vaibaga kemps ka Ilumäe kabeli juures aga enam seal vaipa ei ole 😉 Mere ääres endise piirivalve vaatetorni asemel on ehitatud uus vaatetorn mille juurde viib korralik laudtee. Ladvast avaneb merele päris äge vaade.

    Tsitrest suund Vasaristi joastikule, teel jäi silma isegi üks piimapukk. Kolgas vaatasime põgusalt ka kivisilda, see kahe kaarvõlviga paesild on ebatavaline, kuna tal tuleb sillata lai lame loduorg, kus jõgi voolab kahes sängis. Sild on valminud vanema, lühema ja madalama kivisilla ümberehitamise teel arvatavasti 1850-60. Hiljem remonditud, millest annab tunnistust kivi aastaarvuga 1881 sillaseinas. Silla kogupikkus olevat 67,5 m.

    Lõpuks jõudsime Vasaristile ka 😉 Siinne joastik koosneb kolmest suuremast ja kümmekonnast madalast astangust, nende langus ca 10 meetri peale on ca 4 meetrit. Praegusel ajal siin eriti vett pole aga kevadiste tulvavete ajalon siin vaatemäng vägev ja tasub vaatamist. Kütsime edasi Joaveski poole, teel sinna tegime põgusa peatuse ka Nõmmeveskil.

    Nii lõpuks kohal ja läheb lahti pimeduses kobamine 😀 Seekord on taskulambid kaasas ja uurime mis pimeduses on. Toho till ae ühes ruumis isegi mõned seadmed alles, polegi Kuusakoskisse tassitud 😉 Liftišahtis isegi lift sees, oleks tahtnud lifti sisse ka vaadata aga kahjuks ei saanud see seisis kuskil 2 korruse vahel. Huvitav oli veel trepp eikuhugi, huvitav miks see kinni müüritud on… Kui enamus ruume läbi kolatud võtsime ette selle eriti pimeda nurga kus vesi kohinal alla tuli läbi turbiini. Oi kurja seal ikka päris pirakas turbiin sees ja kõrvalruumis vähe väiksem ka, isegi ülekandevõllid olemas. Miskis pimedas nurgataguses ruumis oli näha ka generaator. Huvitav mis ajast see generaator pärit on, ilmselt pole see seal ehitusaegne vaid mingi hilisem nõukaaegne. Kuskil seal all veekanalis on ka uus praegune ja töötav turbiin aga seda kahjuks kuskilt näha pole. Igatahes päris äge koht ja kahju, et lastakse laguneda kuigi kohalikud vist üritavad seal mingeid projekte aretada. Hetkel on seal üks osa kasutusel heinaküünina ja ruloone maast laeni täis.

  • Tripid,  Tsill

    Lahemaa tuur. Nõmmeveski ja Joaveski

    Alles sai siitkandist läbi käidud ühe seenetuuri käigus. Nüüd võtsime ajaviiteks ette uuesti siinkandi vaatamisväärsused, sügis ju selleks ideaalne aeg. Kõik värvid muutuvad iga päevaga, kui eile oli roheline siis täna ei pruugi enam seda olla. Igakord leiad või näed siin midagi uut, siin pidavat isegi jäälind pesitsema, kahjuks ei ole mul teda siin veel kohata õnnestunud. Eks siinkandis ole olnud nii vesiveski kui hilisemalt ka hüdroelektrijaam. Muidugi kahju, et selline äge asi laguneb ega taastatud pole. Iseenesest oleks ju äge kui seda veekanalit natuke kõpitseda ja väike elektrijaam toimiks juba nü. atraktsiooni mõttes oleks timm värk. Siinsamas üleval nõlval on ka kiviaegne asulakoht, kui muidugi siinset reljeefi vaadata siis ideaalselt sobiks sinnasamma ka üks väike linnus 😉 Aga krt seda teab… äkki kunagi oligi.

    Muidugi on metallikratid ka siia jõudnud ning selle suure toru kanali küljest lahti lõiganud ja üritanud “rotti” panna. Vanasti sai kanalist alla või alt kanalisse ronida toru seest aga nüüd saab kahjuks ainult torujäänuste pealt. Varasemast tervest torust on isegi mõned pildid siin ja siin.

    Kui Nõmmeveski läbi luusitud võtsime ette järgmise joa siinkandis. Joaveskist muidugi mitu korda läbi sõidetud ja tammi peal paar pilti tehtud, kuid seda õiget joastikku pole veel vaatama jõudnudki. Egas midagi, auto parklasse ja luusima. Huvitav, et parkla piirdeks on siin paigutatud paar vaigutuspuud. Jah mõnes mõttes on see ka ajalugu, enam ju niimoodi vaiku ei koguta. Mõnes vanas metsas mida RMK pole veel jõudnud laastada isegi veel näeb mõnda sellist puud elavana ka. Päris põnev vana maja on siin jõe kaldal, seda on isegi mingil ajal hakatud renoveerima aga kaugemale vundamendist pole väga jõutud. Huvitav milline selle maja ajalugu päriselt on. Väidetavalt olla see olnud papivabriku juhataja maja mis ehitati vana palkmaja külge. Seda on näha jah, et ühes tükis on kaks erinevas stiilis hoonet. Muideks ega siinne koht eriti Nõmmeveskist erine, ka siin on ära kasutatud vee jõudu nii kunagise vesiveski kui hilisema elektrijaama näol.

    Joaveski joastikul on ca 160 meetri ulatuses kuus 0,5–1,1 meetri kõrgust astangut. Kusjuures joastik on siin päris noor ja inimtekkeline. Veel veidi üle 100 aasta tagasi oli siin 4 meetri kõrgune juga. Joast sai joastik 1898 aastal kui jõele ehitati hüdroelektrijaam, mis varustas elektriga vastloodud papivabrikut. Ehituseks vajaminev paekivi raiuti jõesängist, mistõttu endine 4 meetri kõrgune juga muutus kuue astanguliseks joastikuks. Joastiku kohal on siin isegi pisike rippsild. Papivabrikut ja hüdroelektrijaama tudeerime pikemalt ükspäev eraldi.

  • Muu värk,  Tsill

    Uuel seeneringil

    Paar päeva tagasi sai seenel käidud ja veidi lehterkukeseeni korjatud, tavalisi kukeseeni siis ei leidnud ühtki. Tegime uue ringi nats teise suunda, kus ajakirjanduse andmetel pidavat neid olema nii, et koju tassida ei jaksa. Noh eks see nüüd väike müüt ole aga päris ilma ka ei jäänud. Huvitaval kombel oli siinkandis ka männiriisikatega sama lugu nagu eelmises kohas kuuseriisikatega, et kas ainult ussid või juba vanad. Mõned päris pirakad puravikud sain ka lisaks kukeseentele. Ah jaa, punaseid kärbseseeni kilode viisi, kuuevarbalised pidavat neid kalli raha eest kokku ostma. Hakka või neile tarnima 😉 Ja veel üks päris huvitav seik jäi silma Peterburi maantee ääres Valgejõe kandis, longin mina metsaservas ja näen kuidas Narva poolt tuleb valge MB autotreila kolm autot kukil. Jääb teeservas seisma, juht kargab välja, tuustib kõikide autode salongides ja pagassides. Loobib miskit välja treila kõrvale, millega tegu ei tuvastanud kaugelt, aga ilmselt autode tungrauad, rattavõtmed, ohukolmnurgad. Nissanist kougib välja ka tagavararatta. Siis korjab kõik need välja loobitud asjad kokku ja topib omale kabiini, sinna läheb ka Nissani varuratas. Nii, et kui keegi lasi paar päeva tagasi omale tuua treilaga VW, Audi ja Nissani siis autodest puuduvad asjad saab kätte treilamehe käest. Mul täitsa autode numbrid ka olemas vajadusel 😉 Nii süüdimatult autod paljaks tehaksegi.

    Huvitaval kombel oli siin veel hullult mustikaid mis polnudki veel puiseks muutunud ja maitsesid koos pohladega imehästi.

    Kui juba sealkandis siis väike kõrvalpõige Nõmmeveskile ka, ilm selleks väga mõnus. Sellest ei hakka pikemalt uuesti kirjutama, varasemalt sellest blogis kirjutanud küll ja küll. Igatahes vaated on seal mõnusad ja soovitan kõigil minna sinna loodust nautima 😉 Ilusale päevale väike tilk tõrva ka. Hakkab see valimiste palagan peale ja reformarid suutsid oma bussirondi kampaaniaürituseks parkida Lool Grossi poe ette kõige kitsama koha peale, peatumist keelava märgi mõjupiirkonda ning veel tagatipuks invakohale ka. Puldis peaks ju professionaalne juht olema ja elementaarseid liiklusmärke tundma aga kus sa sellega. Aga noh eks selline pohhuistlik suhtumine inimestesse on neil juba veres ja siis imestatakse miks neid kirutakse. Kuidas sa jätad sellises olukorras kirumata 😀 😀

  • Tripid,  Tsill

    Nõmmeveski

    Muidu satud Nõmmeveskile ikka suvel miski tripi käigus aga seekord võtsin sihiks ainult Nõmmeveski ja teha paar talvist pilti. Nõmmeveski juga on  1,2 m kõrgune, kärestikune ja Lahemaa kõige veerikkam juga. Vee kulutaval toimel taganeb juga pidevalt, seda märgib ka kanjonorg peaastangust allpool. Veejõu paremaks kasutamiseks ehitati 1920. aastate lõpul Nõmmeveskile varasema vesiveski asemele hüdroelektrijaam. Kuid tänapäeval on sellest samuti järgi ainult varemed. Iseenesest pole paha siin ka talvel, päris kobedaid vaateid on 😉

  • Tehtud üritused,  Tripid

    Rohu raketibaas – Kunda

    Milleks ikka nädalavahetusi kasutada kui mitte trippimiseks. Sõbrad kokku ja minek. Plaan oli seekord sihitu, välja arvatud ööbimine ja saun 😉 Need olid kindlas kohas kokku lepitud. Mõtlesime, et vaatame kõike seda mis tundub huvitav teel sauna. Võtsime vaikselt suuna Rakverele mööda külateid. Kõigepealt jäi ette silt Pikva Miikaeli kabel, otsustasime vaadata. Tegu on endise Diakonisside kabeliga, mis ehitati 1891. aastal haiglatöötajate palveruumiks. Algselt asus see Tallinnas Magdaleena haigla kõrval, kus ta jäi ette kinnisvaraarendusele. Pikva mõisakompleksi omaniku Mika Orava eestvedamisel toodi 2005 aastal kabel Tallinnast Pikva mõisa. Kabel kuulub nüüd Pikva mõisa kompleksi ja töötab Kose koguduse abikirikuna. Ma ei teadnudki, et see kabel on siia mujalt teisaldatud. Siinsamas on ka mõisakompleks mis 18 sajandi alguses oli karjamõis von Ungern-Sternbergide aadliperekonna käes muutus see iseseisvaks rüütlimõisaks. 1850. aastal valmis mõisa historitsistlik peahoone, mis on otstest ühekorruseline, keskelt aga kahekorruseline. Kahjuks pole mõis veel korralikult taastatud aga asjad vist liiguvad. Huvitav on see, et 1920 – 1972 tegutses siin mõisas kool. Lisaks peahoonele on säilinud mõned kõrvalhooned, näiteks ait, valitsejamaja, tall-tõllakuur jne. Täiesti tasus käia vaatamas seda värki, jälle midagi uut teada saadud. Järgmise peatuse tegime Vetla vesiveski juures. Siin töötab nüüd ainult väike hüdroelektrijaam aga omalajal oli siin korralik vee jõul käitatav kolm – ühes veski. Saekaater, viljaveski ja elektrigeneraator ühes tükis. Isegi mõned seadmed on säilinud selles kompleksis. Kohalik külamees Hugo Pärnamäe kes sai pärast Vabadussõda Nirgu vesiveski omanikuks ostis hiljem säästetud raha ja väikse pangalaenu eest ka Vetla vesiveski. Esimeseks ettevõtmiseks oli vana vesiratta asendamine Rootsist tellitud Alfa Lavali kahe veeturbiiniga, mis töötasid nõukogude aja lõpuni. Rekonstrueeriti ka pais ja turbiinikanal. Suurem turbiin käitas jahu- ja saeveski ning elektrigeneraatori, voolu kasutati tisleritöökoja mootorite toiteks. Viimased rajati jõe vastaskaldale. Tööpäeva lõppedes seisati suur turbiin ja käiku jäeti väike, mis käitas generaatori, siit said elektrit valgustuseks ümbruskonna talud u 2 km raadiuses. Kuna ettevõtmine oli tublisti laienenud ja kohalik elanikkond ei suutnud vajalikke töökohti täita, ehitati ka kaks tööliste maja. Neist üks, mis seisab Hugo Pärnamäe endale ehitatud elamu lähedal on tänapäeval isegi säilinud. II MS ajal põlesid maha jahu- ja saeveski. Sõjaaja oludes taastati need küll kiirkorras ja loodeti pärast sõda kaasajastada. 1944. aastal põgenes veski omanik Hugo Pärnamäe koos abikaasa Lilly ja kolme tütrega Rootsi. 2003. aastal rekonstrueeriti Vetla hüdroelektrijaam ning see toodab energiavõrku elektrit. Omaaegsest vägevast veskist on järgi ainult varemed.

    Iseenesest on Vetla ajaloos päris huvitav kohake. Siin on ka vabadussõja ausammas, siinne lahing oli üks murdelahinguid vabadussõjas. Sellest lahingust alates algas Eesti sõjaväe suur vastupealetung. Üle jõe viib sild samas kohas kus enne sõdagi. 1941. aastal kasutades nn “põletatud maa” taktikat õhiti punaväe taganemisel sõjaeelne sild ja liiklus toimus üle veepaisule rajatud hädasilla, mille laius oli võrdne veoauto rataste laiusega. Praegune sild ehitati 1960 ndatel.

    Järgmise põike tegime Albu mõisa juurde, siin muidugi midagi erilist vaadata ei ole peale mõisa ja vana kivisilla. Kui tiir pargis tehtud kimasime Ambla poole. Seal sirutasime vähe jalga, uurisime kohalikku vabadussõja ausammast ja kirikusse saime ka sisse piiluda. Väidetavalt pidavat Ambla kirik olema vanim järvamaal ja on ehitatud 13 sajandil. Kirik on lihtne kolmelööviline kodakirik. Kiriku keskaegne sisustus hävis Liivi sõjas. Edasi kimades põikasime sisse Võhmuta mõisa. See on üks huvitav kohake, enamus asju on veel taastamata ja varemetes aga väravamaja on korras. Sinna on usin mõisaproua teinud käsitööpoe kus müüb enamjaolt oma loomingut. Proua on väga asjalik ja tore, pursib püüdlikult isegi Eesti keelt. Huvitav, et seda klassitsistlikku väravahoonet peetakse võiduväravaks, mis on Eestis ainus omataoline. Arvatakse, et see ehitati 1812 aasta Vene -Prantsuse sõja mälestusmärgiks. Tasus täiesti sisse põigata. Siit edasi võtsime suuna juba teadlikumalt Rakvere poole, pimedaks hakkas minema ja paari asja tahtsime veel vaadata. Tegime kiire sissepõike Porkunisse. Paemuuseumi ei hakanud minema ajapuuduses aga eks seal ole juba käidud ka.

    Lõpuks jõudsime raketibaasi ka, see oli üks nendest kohtadest kust tahtsime kindlasti läbi käia. See on juba tükk aega projektis olnud aga kunagi pole siia jõudnud luusima. Nüüd siis linnuke kirjas. Rohu raketibaas on üks osa Rakvere rajoonis asunud nõukogude tuumaraketibaasist. Baas tegutses aastatel 1960-1970 ja likvideeriti kui moraalselt vananenud 1978.a.
    Tänaseks alles jäänu on suures osas varemetes, saab näha säilinud raketi-, teenindus ja hoidlaangaare ja stardiväljakuid. Siin olid isegi R-12 tuumalõhkepeadega raketid. Huvitav on muidugi see, et siin ei olnud need raketid vertikaalsetes šahtides vaid hoiti horisontaalselt suurtes angaarides. Mis asja point oli ei tea, sellise riistapuu stardiplatsile vedamine ja püsti ajamine võttis ilmselt ikka märkimisväärselt aega. See on ka üks selline kohake kus tasub luusida. Lõpuks läks pimedaks ja lasime jalga. Enne ööbimiskohta minekut käisime piilusime veel Rakvere linnust ja moodsat kuuske.

    Järgmisel päeval kui pestud kustud kammitud vedasime ennast Kundasse. Meil ju kaks huvitavat linnakest, üks neist Kunda kus kõik tsemendiga kaetud ja Rakke kus kõik lubjaga kaetud 😀 😀 Tänapäeval muidugi see asi nii hull ei ole. Luusisime vähe vana tsemenditehase varemetes. Siin on isegi säilinud 19 sajandist pärit šahtahi. Oma hiilgeaegadel toodeti siin ikka väga märkimisväärne kogus tsementi mida saadeti klientidele üle maailma. Siin on olemas isegi tsemendimuuseum, ise ma muidugi seal käinud ei ole aga ehk ükspäev käin 😉 20 sajandi alguses kui tsement muutus odavaks ja kättesaadavaks hakati sellest isegi hauaplaate ja riste valmistama. Käisime kolistasime vähe ka vana elektrijaama juures. Elektrijaamast ja vanast tsemenditehasest kirjutasin pikemalt siin. Kundast suundusime otse Toolse poole, tee ääres jäi silma päris huvitava kujuga vaatetorn. Ei saanud ju sinna kohe ronimata jätta 😉

    Toolse linnuse varemed on eemalt päris müstilised, arvestades tuule ja niiskuse eripära kõike lammutada siis siin on näha omaaegsete ehitajate meistriklassi. Varemed on seisnud juba sajandeid trotsides ilma. Toolse ordulinnus on Eesti põhjaranniku keskaegsetest linnustest üks noorimaid, ühtlasi merepoolseim linnus Eestis. Esialgne majakindlus rajati ilmselt juba 14. sajandil ordu poolt sadama, kauplemiskoha ja teede kaitseks. Liivi sõja käigus käis linnus käest kätte ning lõpuks jäi Rootsi vägede valdusse. Lõplikult purustati ta Põhjasõja päevil. Keegi naljamees on muidugi sinna ühe keldrisuu peale pannud sinised “silmad”, eemalt näeb päris efektse elukana välja 😉

    Toolselt edasi kimasime vaikselt kodupoole läbi kuulsa mõisate kolmnurga Vihula – Sagadi – Palmse. Esimestest panime hooga mööda aga Palmses tegime paar pilti. Suur hulk stiilseid kõrvalhooneid ja kaunis park koos rajatistega pärinevad enamikus 19. sajandist. Peahoone esist suurt väljakut ääristavad kaaristuga ait ja tall-tõllakuur, sissesõidutee ääres asuvad kaks graniidist obeliski. Eemal paiknevad stiilsed valitsejamaja, sepikoda jne. Peahoone taguses tiikidega pargis asub hulk pargipaviljone. Tänapäeval on see mõis üks paremini taastatud mõisakompleks. Mõis kuulub Virumaa Muuseumitele. Ajaloolise mööbliga sisustatud peahoone on avatud muuseumina. Peahoonet saab reserveerida üritusteks. Mõisa aidas on avatud vanasõidukite püsinäitus – Eesti vanatehnika Muuseumi väljapanek kus on näha huvitavaid sõidukeid jalgratastest autodeni. Mõisa historitsistlik viinavabrik on rekonstrueeritud hotelliks.

    Siit edasi põikasime sisse Ilumäe kabeli juurde. Ilumäe kabel on Palmse mõisnike von Pahlenite ehitatud kabel, mis toimib Kadrina abikirikuna. Praegune hilisklasstsistlik neogooti sugemetega kabel on ehitatud 1843. aastal 18. sajandist pärineva puitkabeli asemele. Vanast kabelist on säilinud barokne altar ning talupoegade vappidega maalitud klaasaknad. Kabeli aias paikneb ka Palmse mõisa omanike von der Pahlenite kõrge sepisaiaga piiratud perekonnakalmistu. See on selline huvitav koht, et igakord kui sealkandis luusin katsun läbi käia. Kuidagi kummaliselt hea energia on seal. Ja muidugi mis on äge, et surnuaial näeb riste päris paljudest ajastutest ja kujundusega.

    Ja kui juba siinkandis olla siis tuleb ikka Nõmmeveskilt läbi käia. See on kah selline huvitav kohake. Äge on muidugi see, et keegi on teisel kaldal olevast allikast vooliku üle jõe vedanud ja kohalikud käivad kõik sealt vett omale võtmas. Huvitav kas see toru ära ka külmub??? Niipalju kui mina seal talvel käinud olen pole veel seda täheldanud. Ziilu degusteeris vee kohe ära ja kinnitas joogikõlblikuks 😉 Siit edasi põikasime korra ka Kiiu torni juurde sisse. Tornelamu valmis arvatavasti 16 sajandi algusepoole ja on kõige väiksem säilinud keskaegne kaitseehitis Baltimaades. Tornis on neli korrust, müüride paksus 1,8 ja torni sisemine läbimõõt 4,3 meetrit. Kitsad aknad olid laskeavadeks, ringrõdu aga kaitsekäiguks. Sõja korral kasutati eluruumina vaid II korrust, ülejäänu oli kaitseotstarbeline. Unikaalne on Baltimaades erandlik III korrust ümbritsev taladele toetuv kaitsekäik. Tänapäeval on seal kohvik.

  • Matkad looduses,  Tripid

    Ilumäe kabel.

    Käisime sõpradega vähe luusimas koduümbruses. Seekord panime otsejoones Ilumäele ja hakkasime sealt vaikselt kodupoole tagasi tulema. Esimese peatuse tegime Ilumäe Hiiepärna juures. Kohalikud on aastasadu käinud siin palvetamas, ande toomas, ravimas ja pühi pidamas. Hiiepuu õõnes tüvi on pakkunud vihmavarju karjalastele. Hiiepuu küljes näeb hulgaliselt paelu mille on jätnud pulmalised ja teised puu austajad. Rahvapärimus mäletab, et vanasti on siin okstesse seotud värvilisi riidetükke ja puu juurde pandud uudsevilja, tapetud loomadest esimene keedetud tükk, piimasaadusi, mett, münte ja palju muudki. Hiiepuu vanuseks on hinnatud 300–450 aastat. Oletatakse, et siin praegu kasvavad puud on varasema puu geneetilised järglased. Nõnda võib hiiepuu siin seista juba igiammustest aegadest peale. Edasi suundusime juba Ilumäe kabeli juurde. Kabel on ehitatud Palmse mõisahärra Carl Magnus von der Pahleni poolt 1814-1843 siin varem asunud puukabeli asemele. Kabeli aknaid kaunistavad 15 Pahlenite ja Palmse mõisa talumeeste vappi vitraažide kujul. Originaalid on Virumaa muuseumis hoiul, siin näeb tänapäeval täpseid koopiaid nendest. Nimedega varustatud vapimaalinguid lähemalt silmitsedes märkab üllatusegasega, et vaid kaks neist on tõelised aadlivapid. Ülejäänud kuuluvad lihtsamale rahvale. Enamgi veel, kuus vappi kannavad heraldiliselt kujundatud vapikilbil talupoeglikke tähiseid (kündev härjapaar – Jacob Muick, puusepariistad – Marten Sae, Arendt Porggast, Mall Porggast, Jacob Falck, tuuleveski – Dietrich Muick). Kuidas ainulaadne talupojavapikogu Ilumäe kabeliakendel sündis pole teada.

    Kabelit ümbritseval kalmistul näeb kohalike seppade käsitööna valmistatud sepisriste ja kohalike kiviraidurite tahutud kiviriste. Aiaga eraldatud kalmistuossa on maetud Pahlenite suguvõsa liikmed.