fbpx
  • Tripid,  Tsill

    Egiptuse trip. Hurghada linnatuur

    Parasailingult tagasi jõudsin veel kiiruga toast läbi joosta ja igaks juhuks pikkade varrukatega särgi kaasa haarata. Õhtud on päris jahedad. Juba oligi buss hotelli ees ja minek. Meie hotellist polnud tasuta ekskursioonile peale minu ühtki teist huvilist kuigi eestlasi oli siin kõvasti. Ei tea mis värk sellega oli, kas tõesti on mingi müüt liikvel, et Egiptus hirmus ja kole või ei kõlba tasuta asi 😀 😀 Tiksusime kesklinna poole ja korjasime veel hotellidest rahvast peale. Tegin läbi akna paar pilti ka. See on nüüd see “turisti Egiptuse” linnatuur. Mõned vaatamisväärsused, siis mõni pood ja tehas kust giid läbimüügilt natuke taskuraha teenib, see on lihtsalt üks giidinduse juurde kuuluv lisaväärtus 😉 Aga see on igal pool nii ja sellistelt tuuridelt ei maksa oodata ainult vaatamisväärsusi. See on ühtmoodi nii Peterburis, Türgis, Egiptuses, Lätis jne ning muideks ka Eestis ei pääse sellest. Kui ei taha kohustuslikke poekülastusi siis tuleb omal käel seigelda. Ükspäev katsun siin kohalikku ka panna ja uurida mis nurga taga on. Ja kohalik kalmistu tuleb ka üle vaadata 😉 Kui kõik peal alustas giid linna tutvustamist.

    Kui natuke linnas tuuritatud tegime väikese peatuse sadamas. See pidavat olema linna kõige puhtam koht ja seal prügi maha loopida ei tohi, noh ega vist mujalgi tohi aga keda kotib. Siinsamas sadama värava vastas väike meremuuseum olemas aga külastuseks polnud aega. Värava juures mehitatud politseipost ja nagu siinmail kombeks raskerelvastusega. Ükspäev kirjutan sellest teemast eraldi. Ennäe imet, sadama territoorium oli tõesti imepuhas. Lonkisin kiirelt veidi ringi uurimaks mida põnevat. Kaatreid palju aga suht tavalised. Ütleks, et Pirital näeb edevamaid. Silma jäi veel 9D kino, huvitav milline see välja näeb? Meil pole veel vist üle 5D saadud 😀 😀

    Kui jalasirutus tehtud liikusime edasi, muidugi autod ja muu on siin ikka seinast seina aga enamjaolt on need korralikud. Kusjuures huvitav oli see, et autoremonte väga silma ei hakanud. Mõni üksik ainult, aga see ju kesklinn ilmselt ei peagi olema. Meil ju pole ka Viru väljakul ühtki 😉 Aga selle eest näeb siin paadimootorite ja paatide remonti päris palju. Ühe tee ääres toimetas mingi töömees, tolmune kui kurat aga rõõmus nägu peas. Väike pettumus oli ka muidugi tuuri osas, lootsin külastada siinset kõige edevamat mošeed ja kopti kirikut kuid kumbagi ei lasta sisse viiruse tõttu. Samuti jäi käimata kalaturul, kuna enamus grupist arvas, et see kole ja pole vaja minna. Pole hullu ükspäev käin ise ära.

    Lõpuks jõudsime tiiruga kohaliku turu juurde. Midagi ka mulle 😀 😀 Hinnanumbritest aru ei saa aga meiega kaasas olnud kohalik ütles mis asjad maksavad ja kui vaja siis ta aitab meil osta. Johhaidii mida kõike siin ei ole, isegi elus kanu võid osta. Puuvilja ja muu valik muidugi meeletu. Põrand muidugi hullult rämpsu täis, kõik vedeleb kuskil. Meie tervisekaitseametnikud ilmselt sööksid seda nähes purgi validooli ja minestaksid. Tegelikkuses pole hullu midagi, kõik ostavad ja söövad ja ei ole junnilõikajal rihm maas. Minagi ostsin siit kilo kohalikke maasikaid 1$ kilo ja sõin ära, head maitsvad olid. Mõne kohaliku mandariini võtsin ka prooviks, head värsked nämmaaa. Kusjuures üllaülla müüjad polnud sugugi tüütud siin. Turu taga oli veidike ka nö. tänavaturgu igasugu staffiga. Muidugi huvitav kus nad kõike seda kasvatavad, siin ümbrus ju tühermaa ja kiviklibu, ei miskit mustmulda. Kas tõesti veavad iga päev Niiluse äärest ca 300 kiltsa kauguselt siia kaupa… Iseenesest pole midagi ulmet, teed ju head.

    Peale turul käiku trippisime edasi. Vaatasime möödaminnes uusi elurajoone, krt nagu Lasnamäe, nöörsirged tänavad, ühesugused majad, ei mingit haljastust, igaaaaav…

    Lõpuks siis linnatuuri kohustuslikud kohad ka. Kõigepealt õlitehas, kus sakslased pidavat nö. külmpressimise meetodil tootma kõikvõimalikke naturaalseid õlisid. Käisin korra piilusin ukse vahelt seda tööstuse poolt, aga lasin kohe jalga, ma ei kannata seda imalat õlisegude haisu. Esitlusruumi ei hakanud minemagi.

    Sel ajal kui grupp tutvus õlitööstusega tutvusin mina ümbrusega. Vaatasin mis nurga taga on 😀 😀 Muidugi kohalike autod siin museaalid aga väga korras välimusega. Siin ju soola ei panda teedele ja vihma ka ei saja 😀 😀 Üle tänava käis mingi usin ehitus ja tehase nurga taga oli väike mošee ka. Osa tehase hoonet oli lammutatud ja vundamendiauk prügi täis nagu siin tavaline on. Muidugi kõik sildid on siin lisaks kohalikule keelele nii vene kui inglise keeles. Paar päris sõbralikku “valvekoera” töllerdas ka, ühel oli isegi miski nummer kõrvas. Silitama igaks juhuks ei hakanud kuna kratsisid ennast kahtlaselt palju 😉 Mnjh üldiselt siinkandis prügiga ei koonerdata, et prügi näha pole isegi vaja nurga taha minna.

    Kui õlitehasel tiir peal tuli järgmine peatus nännipoes. Suhteliselt hea fix hindadega poeke, kõik asjad ühes kohas, nii turistinänn, kommid, riided jne. Vesipiibu fännidel on siin mida näppida 😉 Lipsasin viuh sisse, ei mina viitsinud ukse peal kaelapaela võtta 😀 Poes oli parasjagu mitu gruppi ostlemas. Tegin kiire tiiru, võtsin paar vidinat ja lendasin kassasse, maksta saab siin nii kaardiga, kohaliku raha või kursi järgi dollari ning euroga. Kusjuures saab maksta ka iga rahaga korraga nagu tax free poes. Ma tekitasin muidugi kassas paraja paanika ja segaduse 😀 😀 Ja kes arvab ära millega… 😉 Kes ära arvas võib poodi minna, enda raha eest midagi ilusat osta ja selga panna 😀 Kogenud turistid jagavad ära milles teema 😉 ülalpool on sellele ka väike viide…. Kaelapaela ei olnud ja kassapidaja ei teadnud millisele giidile “kalõmmi” panna 😀 😀 Lõpuks kõik bussi ja kodusõit. Veel paar pilti pimedas ja sööma. Seekord oli koogi dieet. Peale sööki kohe kotile, hommikul kel 4 äratus ja Luxorisse sõit. Tõotab tulla hullumeelselt pikk ja huvitav päev. Muideks väga asjalik giid oli ja algselt pidi tema ka hommikul Luxorisse minema giidina. Aga kuna eestlasi läks sinna miski kümmekond siis tühistati eestikeelne teema ära, olevat liiga vähe. See nii kuramuse tüüpiline, kedagi ei koti miski paar inimest. Mine vene või ingliskeelsele kui tahad ja kui ei meeldi tühista ära. Kokkuvõtvalt on 20 sajandi alguses Inglise geoloogide poolt nafta otsingute käigus rajatud kalurikülakesest saanud suurlinn Hurghada. Alates 1980-ndatest on kõikvõimalikud investorid arendanud siin hoogsalt turismi ja linnake on kasvanud piki rannikut ca 40 kiltsa pikkuseks.

  • Muu värk

    Natuke loovtööst, näitusest ja mõisast

    Õige mitu aastat tagasi sai poissi aidatud loovtöö tegemisel, ilma selleta pole võimalik põhikooli lõpetada. Plaanis oli organiseerida Ruila koolis näitus sealtkandi arheoloogilistest leidudest. Neid leide, mis muinsuskaitse minu kätte jättis peale aruannete esitust, jagus täpselt ühe väikse näituse jaoks. Nagu ma juba varasemalt kirjutanud olen, siis kooli muuseumis oli olemas paar sobilikku vitriini näituse eksponeerimiseks. Sellest eelprojektist saab pikemalt lugeda siit. Just siis, kui kogu värk oli nö. saavutanud kaubandusliku välimuse, kargas turja “Made in China” sildiga viirus. See lükkas näituse esitluse ja avamise edasi määramata ajani.

    Asi venis ja venis, vahepeal jõudis mõisast üle käia isegi väike remont ja uuenduskuur. Õnnestus sel ajal isegi piiluda asju, mida iga päev ei näe. Teisel korrusel võeti lahti keerdtrepi kohale ehitatud kole kõrgendus, millel asus õpetaja laud ning põrand tehti siledaks. Täna ei reeda seal miski trepi asukohta 😉 Seda treppi näed ainult korrus altpoolt terves hiilguses. Iseenesest oleks muidugi äge kui üleval oleks trepil klaas peal nii nagu tänapäeval moes eksponeerida selliseid asju. Aga noh eks sellega ole üks pisike probleem… Milline õpetaja ikka tahaks, et altpoolt käidaks “saba alla” piilumas 😉 😉 Ruumide seintelt võeti maha ka vana nõukaaegne vineer, mis oleks peaaegu tee leidnud prügimäele. Õnnestus veel viimasel hetkel see vineer kätte saada ehitusjäätmete konteinerist. Vineerile andsime uue elu väikeste sõdalaste kilpide näol. Nii, et kui keegi tahab lapsele kingiks või niisama mälestuseks klassiruumide seintel olnud ja haridusest läbiimbunud vineerist kilpi, siis minult saab 😉 Kusjuures sellest vineerist kilpe on juba Maarjamaal väikeste sõdalaste käes üsnagi arvestatav kogus. Teadaolevalt on sellest vineerist tehtud kümmekond kilpi rännanud ka Ukrainasse lastele kingituseks.

    Eks muidugi on saadud piiluda nii jääkeldrisse kui ka lakapealsele. Jääkelder seisab kahjuks jõude, äge oleks muidugi sinna sisse aretada mingi värk. Ilmselt kohvikut teha sinna, nii nagu oli näiteks Saue mõisa jääkeldris… Vist keeruline aga mine sa tea… Ja muidugi kui nüüd uskuda härra Kuuskemaa juttu ja arvamust, siis see pildil olev uks võiks olla mõisa sünnijärgne originaaluks ja nii umbes ca 300 aastane. Iseenesest muidugi lukukatte stiil viitab küll vanale stafile… Mine sa tea.. äkki ongi.

    Võttis aega mis ta võttis, aga lõpuks sai siiski esitlus teoks. Selleks ajaks oli muidugi mõisa ruumidel uus ilme. Tähelepanelik kodanik ilmselt märkab, et klaver on värvi muutnud, seintele on ilmunud maalingud ja saali uksedki on kadunud 😉 Saal kohe palju avaram. Poiss tegi korraliku esitluse ja pidas tublilt vastu küsimuste laviinile 😉

    Selline see tagasihoidlik näitus lõpuks sai. Aga ega koolis loovtöö esitlusega asi veel ei lõppenud. Loovtöö pälvis päris kõvasti tunnustust üle-Eestilisel tasemel ja Riho sai ERM-iski käia. Kellel näituse vastu huvi, see saab ilmselt kokkuleppel kooliga seda vaatama minna muuseumi. Kes tahab lugeda, saab seda teha siit.

  • Tsill

    Mikiautod Haapsalus

    Mingil ajal sai kiirelt läbi joostud Haapsalus American Beauty ürituselt aga kribada polnud mahti. Tavaliselt on selle toimumise ajal hullult tegemisi ja käsi autoseks pole aega teha 😉 Ükskord tahaks ikka korralikult takseerida mida seal linnuse hoovis ja ümbruses näidatakse selle ürituse ajal. Need vanad autod on ikka tegelikult palju edevamad kui tänapäevased uued. Vaatasime põgusalt mõned autod üle ja panime tuld edasi.

    Siin jäi silma isegi paar lowriderit. Mingil imelikul kombel olid sattunud üritusele osalema ka tegelased Venemaalt Volga lowrideriga. Iseenesest ägedad aga mu meelest suht tarbetud on need lowriderid… Noh silmailu pakkumiseks ja edvistamiseks käivad küll. Lamavat ületades jääd kõhuga kinni 😀 😀 Muidugi kui on õhkamordid alla moditud siis pole lamav mureks, saad vajadusel nurki kergitada. Ehk saaks isegi trepist üles ronida 😉

    Muidugi üks Kenwort rekka jäi ka silma kahe reaktiivmootoriga. Huvitav kas need toimivad ka…. Kurja nendega peaks paigalt võtt ikka nii äkiline olema, et gaasi vajutades jääd istmega maha kui auto alt ära sõidab 😀 😀 Paar kiirendusautot hakkas veel silma ja üks äge trike ka.

  • Söök - jook,  Tsill

    Kohvikutepäev

    Sai mõnda aega tagasi avatud talude päeval käia, kahjuks siis peale ühe talu külastada ei jõudnud. Seekordset kohvikutepäeva üritasin maksimaalselt ära kasutada, väike eeltöö ja tuld. Kõigepealt viuh Kohila vene kirikusse, muidu siin uks kinni aga täna kirikus kohvik ja saab luusida ka. Seinad siin huvitava mustriga kujundatud, pole nagu näinudki sellist kirevat varem.

    Rõdul juba käimas väike tsill 😀 😀 Kurja küll päris ägedad kujukesed tehtud, huvitav kes “memmele” oma kunsthambad annetas 😉 Muidugi kui juba sisse saab siis tuleb ikka tornis ka ära käia, päris pikk ja järsk trepp läheb sinna. Sealt alla küll libiseda ei tahaks. Tornis oli isegi terve rivi väikseid kelli kellamänguks, huvitav kas keegi oskab veel mängida ka nendega.

    Möödaminnes põikasime sisse ka Hageri muuseumi. Ootasin muidugi muuseumilt midagi enamat aga siin põhirõhk apteegil, mis pole nagu minu teema.

    Õues oli huvitav plakatinäitus vanadest jaamahoonetest jne, nii mõndagi neist pole enam praktiliselt olemas tänu EVR kes omalajal tuimalt likvideeris raudtee äärseid vanu hooneid ja ega olemasolevategagi eriti midagi ette ei võta nende säilitamiseks.

    Hageri kirik sai ka üle vaadatud kiiruga, siin oli kohvikus väga hea koogivalik ja väga maitsvad olid ka. Praegune kirik iseenesest on siin suht uus ja tegemist on omas laadis stiilse ehitusega, kus on kokku sobitatud romaani, gooti ja idakiriklikud kirikuehituse kogemused. Altaril ja kantslil näeb päris ägedaid temaatilisi gobeläänvaipu. Kiriku seinal on ka ilmasõjas langenute mälestustahvlid. Väidetavalt olla need olnud üleval ka segastel aegadel, krohv tõmmati selga lihtsalt.

    Ikka kellatornis tuleb ka käia kui vähegi saab. Vaatasin kellalt tükk väljas, ilmselt on see meie moodsate aegade häda kus kella ennast enam ei liigutata. Vajutad nuppu ja elektriline haamer paneb litaka serva pihta.

    Kirikuaias isegi paar ratasristi. Muidu iseenesest aed korras ainult häiris vähe see, et niidetud ainult see osa mis hauaplatsideni on, hauaplatsid ise niitmata. Jättis kuidagi sellise haltuura mulje.

    Pihalis põikasime sisse veel ühte kodukohvikusse, seal oli rahvast nagu laulupeol. Miski kontsert pidavat ka olema aga ei viitsinud seda ootama jääda väike kopp tuli juba ette. Maitsesin kohaliku kohviku koogi ka ära. Kook iseenesest selline nagu peab, palju katet vähe põhja 😉 Kook ise hea ja kui see poleks olnud pruuni põhja peal oleks veel parem olnud. Kohv polnud muidugi suurem asi aga koogi maitse korvas selle ära.

  • Tripid,  Tsill

    Kaevandusmuuseum

    Nii nagu lubatud kriban sellest muuseumist vähe pikemalt. Kõigepealt natuke kivisöe kui Eesti kõige suurema maavara saamisloost. Millal see põlev kivike tegelikult avastati ilmselt jääb saladuseks, esimesed kirjalikud allikad on üsnagi hilised. Keegi kodanik Güldenstädt kes olla olnud kõva loodusuurija, rännumees ja arst mainis oma reisimärkmeis, et 1725 aastal avastati Jõhvi lähedal kivi, mis süütamisel tuld võtab. Teada on ka, et Kukruse mõisnikud von Tollid kütsid oma viinakööki põlevkiviga juba 1870 aastatel, ammu enne seda kui seda nö kaevandama hakati. 1916 aastal sai see põlev kivi omale ametlikuks nimeks kukersiit ja seda ilmselt Kukruse küla järgi kust seda algselt leiti. Muidugi paar huvitavat legendi on ka põlevkivi avastamise kohta. Väidetavalt olla üks talumees ehitanud põllul vedelenud ilusast pruunist kivist mis kerge ja hästi töödeldav sauna või kerise, kumb nüüd õige on kes seda enam muidugi mäletab 😉 Lasknud siis sulasel tule alla teha aga saun olla tuld võtnud ja maha põlenud 😀 😀 Teine lugu räägib karjastest, kes lehmi valvates ladusid lõkke ümber kättesaadavatest kividest tuleaseme. Lõke põles ära ja kivid samuti. Tähelepanelikud karjased olid sellest imeasjast oma mõisnikule ette kandnud. Too aga andnud teada Peterburi akadeemikutele, kes tähtsat nähtust uurima sõitnud. 1916 aastal saadeti siit juba esimesed vagunid põlevkiviga küttepuuduses vaevlevasse Petrogradi. Aga nüüd natuke muuseumist endast ka, varasemalt siia nii mõnegi grupi toonud aga ise pole sees käinud 😉 Nüüd siis see asi ka tehtud. Muuseumi mõistes on see natuke teistmoodi reeglitega. Ilma ette regamata tänavalt sisse astudes võid uurida ainult välinäitust ja täitsa tasuta 😉 Maa alla saab ainult grupiga giidi saatel nii, et kui niisama lähed siis pead kohapeal passima niikaua kui veel mõni huviline tuleb ja grupi kokku saab. Vahel võib õnnestuda, et kohe minekul on mõni grupp ja seal vaba koht siis saad liituda kohe. Kuna meil grupp siis saime kohe sisse. Maa all on päris jahe ja soovituslik on soojad riided kaasa võtta aga pole hullu, kui ei viitsi tassida saab kohapealt sooja Eesti Energia kirjadega jope selga, kiivri pähe ja tuld 😀 Maa alla viib väike rong kuhu suuremal mehel annab ikka sisse pressida. Vagunisse peaks 4 nägu mahtuma tihedalt kokku. Kõik trügisid kohe peale tihkelt kokku ja tagumised vagunid jäid tühjaks, sain täitsa lahedalt seal üksi laiutada. Veidi sõitu elektrirongiga ja olimegi kohal. Rong nagu rong ikka ainult vähendatud variandis 😉 Kui sõidab siis kontaktliinist ikka säde väljas nagu “Partsu porgandil” Käikudes on kontaktliin nii madalal, et pikemad mehed lähevad peaga vastu ilmselt, huvitav kas mõni vennike lollusest seda käega ka katsunud on….

    Sealt sõidab rong juba järgmise grupiga ekskursioonile.

    Siin saab teada nii mõndagi uut kuidas ja mida kaevandati. Giidideks on endised kaevurid, kes päris pädevad nendes asjades. Huvitav, et põlevkivikihtide vahel on paekivi kiht. Mina muidugi mõtlesin kohe kuidas selle kihi sealt vahelt kätte saaks, täpselt sobilik paksus kalmistutel piirdeid ehitada 😉 Tuleb välja, et just see alumine kiht on kõige väärtuslikum ja ülemine ei kõlba väga kuhugi. Eksponaate on siin näitamiseks küllaga, isegi üks garbiidilamp oli. Ei kujuta ette kuidas vanasti vennikesed selle lambi valgel kirkadega vehkisid. Muidugi sellel lambil oli ka üks väga kasulik omadus mida kaevurid väga jälgisid. Kui lambi leek hakkas võbelema tuli jalga lasta…. aga miks….. hapnik oli otsakorral. Muidugi on siin käikude põrandad ilusti laudkattega, et peokingaga saaks ka kolada 😉

    Tehnikat siin kõvasti ja mõned asjad pannakse käima ka

    Vot see riistapuu tuli kaevuritele kirka asemele.

    Ja see riistapuu labida asemele

    Eks siin ole näha ka remondirongi, see nagu vanasti sovhoosides tehnoabi auto 😀 Mulle muidugi meeldis ratas, huvitav mida sellega küll veeti… poes õlle järgi sellega vaevalt käidi 😉