fbpx
  • Tsill

    Pirgu – Lohu

    Ükspäev tekkis plaan Nõmme kõrtsu sööma minna aga nagu välja kujunenud siis otse need asjad ei käi 😀 Ikka tuleb kuskil nurgataguses ka kolistada 😉 Juhtumisi sattusime Pirgu mõisa juurde, ennäe imet täiesti vinks-vonks mõis. Kuskilt hallidest aegadest meenus, et see oli ju varemetes kunagi. Igatahes praegu on varemete asemel ilus mõis. Kahjuks sisse piiluma ei saanud. Tegime niisama tiiru ümber mõisa. Iseenesest on mõis hea vaikse koha peal. Siinsamas on jõel ilus puitsild ja jõe teisel kaldal mäekünka otsas on paar mõisa keldrit. Üks peaks olema jääkelder ja teine kartulikelder. Piilusin sisse ka, moosi polnud 😉

    Põikasime korraks sisse ka Maidla mõisa juurde. Algul mõtlesime, et lähme kolame sees kui lubatakse aga kohapeal ei tekkinud sellist tunnet, et tahaks minna…. Jäigi seekord käimata.

    Lõpuks jõudsime sihtkohta ka. Vanasti olid siin kõvad peod ja sai isegi seal töllerdatud. Krt, üritasin meenutada millal viimati käisin, nu 10 aastat tagasi kui mitte rohkem. Igatahes keset päeva on siin mõnus süüa, rahvast pole. Sai võetud väike praad, kurja see oli nii suur, et andis ikka ära süüa 😀 😀 Hea, et mingit eelrooga või magustoitu ei võtnud, siis oleks ilmselt pidanud seal õhtuni tiksuma. Igatahes koht on tsill ja toit hea, soovitan käia.

    Kui kõhud täis tiksusime kodu poole. Põikasime korraks sisse Lohu mõisa vesiveski varemete juurde. Väidetavalt olla siin vesiveski olnud juba 1620 kui veski kõrvale rajati mõis. Praegune vesiveski on muidugi pärit 19-ndast sajandist. Ilus suur hoone on lastud laguneda päris korralikult. Iseenesest muidugi kuskilt otsast asi mõistetav, kõiki asju ei jaksa taastada ega korras hoida. Samas oleks tegelikult äge kui kuskil oleks toimiv vesiveski. Sai vähe sees turnitud, päris võimsad müürid. Isegi mõned detailid säilinud mida pole veel jõutud Kuusakoskisse viia 😀 😀 Vaatasin, et katuseplekk ETK templeid täis, huvitav kas see on Eesti Tarbijate Kooperatiivi tempel või on midagi muud 😉

  • Tripid,  Tsill

    Seiklusministeeriumi radadel Läänemaa nurgataguseid uurimas.

    Ilus karge hommik, mida sa ikka kodus passid. Parim variant päeva sisustamiseks on minna üritusele autojuhiks 😉 Juba lugematu arv kordi käinud ja ega ei kahetse, päris tsill teema. Kõigil kellel midagi tarka teha ei ole soovitan soojalt, näeb selliseid kohti kuhu tavaliselt iial ei satu. Olen siit-sealt kuulnud viginat, et miks peab oma raha eest ringi trippima aja peale kui auhindagi ei saa, parem selle raha eest õlut osta ja see vaikselt ära libistada kuskil nurgas jorisedes. Noh kellel mis prioriteet on, kui õlu on kogu elu alus ja kõige ekvivalent siis andke minna. Tulevik on lahe, ma ikka vahel asjatama minnes näen selliseid õllejumala kummardajaid olenemata ilmast juba 9.30 hommikul poe juures vibreerimas ja paari tunni pärast bussijaama pingil tukkumas. Kui nüüd keegi mõtleks välja kuidas seda vibratsiooni muundada roheelektriks, saaks elektriautosid laadida 😀 😀 Seekord siis Läänemaale, Lihula Olerexist kohv näppu ja start. Karula kiriku ümber tiir, keegi on siin kempsu sildi ilusti ära stiliseerinud 😉 Siitsamast lähedalt leiab ka karu kuju.

    Väike kõrvalpõige Hanila kiriku juurde uurima mis aastaarv on tuulelipul. Siin on ka üks päris omapärane metallist hauaplatsi kate, pole sellist mujal kohanudki. Pilte näeb siit. Ja siis Virtsu poole punuma aga mitte mööda maanteed vaid kuskilt suva metsateed kaudu vanale raudteetammile ja sealt edasi sahinal Virtsu. Tee meenutab natuke Muhu väina tammi ainult on ühe auto laiune ja kruusatee. Kui keegi vastu juhtub tulema siis tuleb mööda saamiseks auto selga võtta. Igatahes polnud varem kuulnudki sellisest teest. Virtsus piilusime mõisa pargi väravamaja ja edasi Matsalu poole.

    Teel tegime väikese kõrvalpõike kohaliku linnuse varemete juurde. Neid on veidi taastatud ja prahist välja puhastatud, väga lahe algatus. Siinsamas kaldal vedeles õnnetult üks omalajal Nõval suure õhinaga ehitatud viikingilaev. Ei tea kas see on sama laevuke mis mulle paar aastat tagasi Nõva sadamas silma hakkas. Kahju, et see ehitusteema ainult ühe projektiga piirneski.

    Kui linnuse varemed uuritud kimasime edasi Matsalu poole aga miks mööda maanteed kui saab kuskilt tuulepargi tagant suva teed mööda. Tee oli ikka hullult vedel. Vahepeal oli tunne, et sinna me jäämegi aga õnneks ronisime ikka läbi 😉 Ühes suva kohas jäi silma üks lahe RMK matkaraja puhkekohake. Selliseid näeb Pärnumaal õige palju, Läänemaal pole rohkem silma hakanud. Nägime ära ühe ilusa kuke ja pillirookombaini. See on ka selline riistapuu mida varasemalt ainult pildilt näinud 😀 😀 Põnev tuulik jäi ka silma, huvitav milline seest välja näeb….

    Lõpuks sattusime kuidagimoodi Saastnasse. Pärid huvitav kohake, veel mõni sajand tagasi olla see olnud omaette saar. Päris huvitav bussijaam jäi silma. Algul mõtlesin, et lihtsalt selline äge peatusehoone. Lipsasin sisse vaatama ja ennäe imet, täiesti toimiv postipunkt. Nummerdatud postikapp ilusti värskeid ajalehti täis. Huvitav kas Eestimaal on veel mõni selline koht? Siinsamas kõrval on ka kohaliku mõisa varemed. Eriti midagi muidugi säilinud pole peale mõne keldriruumi ja müürinurga. Turnisin kuskilt praost keldrisse, päris muljetavaldavad võlvid on. Mõisa peahoone lagunes 1960 – 70ndatel aastatel. 1980ndatel aastatel veeti täitematerjaliks ära suur hulk peahoone müüridest. Mõisast pikemalt saab lugeda siit.

    Väike kõrvalpõige Keemu sadamasse ka. Linnuvaatlustorni ei viitsinud turnida. Vaatasime veidi rüsijääd ja panime edasi.

    Matsalus kolistasime veidi mõisas. Kahju, et selline suur mõis on ripakil. Süvenemiseks väga aega ei olnud ja piirdusin ainult mõisahoone kiire tudeerimisega. Keldrid jäid seekord uurimata 😉 järgmiseks korraks peab ka midagi jääma. Igatahes vaatamist siin jätkub ja mitte vähe. Siin-seal näeb ka mõningaid renoveerimiskatseid aga lõpuni pole midagi tehtud. Mõisas on säilinud kaks mantelkorstnat mis on ise juba korralikud vaatamisväärsused. Siia mõisa tuleb kindlasti uus visiit teha kui rohkem aega on. Mõisa saamislugu ei hakka pikalt lahti kirjutama, sellest saab lugeda siit. Kahju muidugi, et matsalu looduskaitseala keskus ei ole siinses mõisas vaid hoopis kordi pisemas Penijõe mõisas.

    Suitsu puhkekoht on ka päris omapärane koos oma vanade paadikuuride ja värgiga. Siinsamas läheduses on vaatetorn, sinna ei hakanud trügima, lindude pesitsusaeg peal ja ei soovitata minna. Kiire pilk eemalt Penijõe mõisale, siis veel Kloostri vaatetorni juures paar pilti loojangust ja oligi tripp läbi selleks korraks.

  • Tsill

    Seiklusministeerium Nõva kandis.

    Sai ükspäev jälle seiklusministeeriumi üritusel autojuhiks käidud. Päris huvitavatesse kohtadesse satub 😀 😀 Kuigi eriti aega pole vaatamisväärsustega tutvumiseks, aja peale üritus ju aga ühtteist ikka näeb 😉 Sinka-vonka Hatu mõisast mööda Harju-Risti kiriku juurde. Kurja küll, seda alles renoveeriti aga juba laguneb uuesti.

    Nõva kiriku juures kiirelt väike tiir ümber kiriku, siia tuleb tagasi tulla kui rohkem aega. Siin on ühtteist vaadata ja kirikusse tahaks sisse ka piiluda. Kalmistu on siin ka omamoodi, osa on kirikuaias ja teine osa üle tee metsa all. Ükspäev uurin lähemalt mis värk sellega on.

    Siinkandis on päris omapäraseid bussipeatuseid. Näiteks vanadest akendest, väga praktiline taaskasutus 😉 Kusagil metsateel oli ka kiigega peatus. Siin võib lausa pikemalt tiksuda bussi oodates. Jalgrataski oli praktiliselt ära kasutatud. Kummalisel kombel näeb siinkandis üsnagi palju piimapukke, huvitav kas omalajal oli siin palju lehmapidajaid või tegu lihtsalt disainelemendiga. Tuleb välja, et meil on olemas isegi UFO mälestusmärk. Sellest polnud varem kuulnudki

  • Tripid,  Tsill

    Läänemaa nurgatagused.

    Läänemaa suuremad kohad on juba varasemalt läbi käidud, nüüd võtsime projekti mõned väiksemad kohad kus veel käimata. Plaaniks oli kolistada mööda väiksemaid teid ja vaadata mis põnevat silma jääb. Kuna Nõva poolne üsnagi läbi luusitud, otsustasime tudeerida Lihula suunda. Haapsalu Raudtee- ja Sidemuuseumi juurde on siginenud uus eksponaat. Muuseumi siseekspositsiooni jätsime seekord vahele, eks seal ole juba käidud ka. Ja ega need väliekspositsiooni rääbakad ei kutsu vaatama ka, võiks ometi neid korras hoida ja hooldada ka. Huvitav kust see kitsarööpmeline auruvedur pärit on? Miskipärast on see pandud aia sisse luku taha. Muidugi meie raudteemuuseum üsna armetu võrreldes Peterburi või Bresti raudteemuuseumiga. Muidugi Lavassaare kitsarööpmelise raudtee muuseum on üsnagi arvestatav.

    Ridala kiriku jätsime ka projektist välja, kuigi see on päris huvitav kohake ja tasub külastust. Aga eks seal ole juba piisavalt käidud ka. Uurisime veidi Rannajõe vaatetorni, see pole küll tea mis kõrge aga luhale vaade ikka on 😉 Kusjuures ei teadnudki, et enne II MS oli siin Keravere küla. Seoses Vene baaside loomisega lükati küla ümber ja siia tehti lennuväli. See oli kasutuses vahelduva eduga 1940 – 1945, siis koliti ümber Ungrusse. Siinne lennuväli jäi kasutusse varulennuväljana. Väidetavalt mingil ajal anti maa uuesti kasutusse aga ainult heinamaana, midagi ehitada ei tohtinud. Seega säilitati ikkagi igaks varulennuväljana. Praegugi paistab siin heinamaa olevat 😉 Siinsamas vaatetorni juures on päris huvitav mitmest erinevast palkmajast kokku pandud majakarp, väga korralik katus on peal. Kogu see majakarp on müügis 😉

    Keskveres hakkas silma üsnagi kobe bussipaviljon, sellist ei näe enam naljalt kusagil. Muidugi katus vajaks parandust. Väidetavalt ehitati paviljon kusagil 1970 aastate alguses aga buss siin pikalt ei käinudki. Aastaid ootas külarahvas siin lavka tulekut, nüüd ei käi seegi. Paviljoni küljes on säilinud isegi vanad postkastid ja teadetetahvel. Väidetavalt pidavat sellest saama küla infopunkt. Legendid räägivad, et vahel olla siin mõni mees ööga isegi pea selgeks saanud 😉

    Kui juba siinkandis tuleb ikka kohalik mõis ka üle vaadata. Mõisaga on vaeva nähtud, paistab väljast üsna ilus välja. Kahju, et sisse piiluma ei saanud. Erinevate allikate põhjal peaks mõis olema pärit 15 sajandi lõpust Saare -Lääne piiskopi lauamõisana ehk siis moodsas keeles tootmisüksusena. 1674 mainitakse kirjalikes allikates puitehitise kohta: “maja täiesti lagunev” Mõisa praegune hoone aravatakse pärinevat kuskil 1750 aastatest. Siin mõisas olla sündinud Kutuzovi  staabikindral ja Venemaa teedeminister Karl Wilhem von Toll. Enne 1919 aasta võõrandamist kuulus barokne mantelkorstnaga puithoone Ungern-Sternbergidele, olles Läänemaal üks vähestest alles olevatest omataolistest. Algne rookatus on asendatud plekiga.

    Siinsamas on ka äge mõisa aidahoone, huvitav kas need neetidega tugevdatud uksed on originaalid…. Seda hoonet tahaks ka võimalusel seestpoolt uurida.

    Vaatasime, et mõisast metsa poole läks vägagi korralik tee, tekkis kohe sportlik huvi kuhu läheb 😉 Metsa vahel polnud ühtki maja näha peale jahipuki 😀 😀 Ilmselt RMK metsa väljaveo teed. Kuskil ilges karup… sai tee minu auto jaoks otsa. Neliveolisega oleks ilmselt edasi saanud ragistada. Idee poolest oli mingi küla siinsamas metsatuka taga, aga mis teha, ots ringi ja tagasi. Värskel lumel hakkasid silma nii mõnegi metslooma jäljed.

  • Tripid,  Tsill

    Luiste mõis

    Eelmisel suvel ringi luusides sai puht juhusliku satutud Luiste mõisa juurde. Sai teda uuritud nii seest kui väljast. Päris huvitav puitmõis ja iseenesest ka väga hea koha peal, mõnus privaatne 😉 Nõuka ajal polegi park kortermaju täis ehitatud. Iseenesest muidugi mõis rikuti ikka ära. Taoti laudadega vaheuksed kinni ja ehitati sisse kolhoosi töötajate korterid. Nüüd talvel lugesin värskelt ilmunud lugu Luiste mõisast Mõisablogis. Seal blogis muideks mõned minu tagasihoidlikud pildid ka vaatamiseks 😉 Nüüd möödaminnes põikasin sisse juba teadlikult, tahtsin näha mis 1,5 aastaga muutunud. Ehk on uued omanikud seal juba midagi toimetamas. Tee otsast autoga kaugemale ei saanud, tundus, et torm siin veidi möllanud. Kõvasti puid murdnud. Pole hullu paarsada meetrit jalutamist lumesajus ei tee paha. Enne mind oli jänes mõisa uurimas käinud 😉 Ega esmapilgul polnudki midagi muutunud kui mitte arvestada seda, et uued elektriliini postid pandud.

    Lonkisin pargis asuvate varemete juurde, seal jäi eelmine suvi käimata. Viskasin pilgu peale… huvitav milleks seda hoonet kasutatud on? Tundus nagu laut olema. Longin tagasi ja mida näen, kui eelmine kord oli mõisal katus pealt ära ainult siin vasakpoolses otsas väikse ribana, siis nüüd Vasakult poolt suured lahmakad plekki läinud ja paremalt poolt ka. Osa vedeles maas ja osa katusel kõveras. Huvitav mis värk sellega on, kas torm oma töö teinud või on “kaasa aidatud” maja kiiremale hävingule. Kurb muidugi kui asi laguneb.

    Vaatasin mis muutused on sees toimunud. Muutuseid ikka oli, nagu oli ka arvata. Nats tapeeti on maha kistud ja nii mõnigi uks selle alt välja tulnud, mida eelmisel korral polnud näha 😉 Huvitav kas see edevaks värvitud uks on ka mõisaaegne või mitte, stiili järgi arvates võib isegi olla. Ühes toas oli asi vist pooleli jäänud, Tapeet küll maha kistud aga selle all olev must kate maha kiskumata. Katsusin näpuga, pehme kurask ja miski asi on all jh. Ilmselt ka mõni uks. Kui nüüd võrrelda pilte eelmisest külastusest praegustega, siis tol ajal oli ilus rohelise tapeediga sein. Nüüd aga haigutab seinas auk ja sealt paistavad ilusad tiibuksed. Vaatasin huvi pärast mis aastaarv on makulatuuril tapeedi all, 1953 oli. Seega umbes 1950-ndate keskpaiku see mõis korteriteks muutus.

    Ühes toas vedeles raamatuvirna otsas Aleksei Tolstoi raamat “Kannatuste rada” Väga asjakohase koha pealt oli lahti, selle mõisa elukäik on olnud paras kannatuste rada. Käisin vaatasin mis lakas toimub, trepikojas oli päris hea valik omaaegseid vilte prügi hulgas 😉 nii tavalisi kui ka lubjavilte. Lakapealne suht õnnetus olukorras puuduva katuse tõttu, sademed sajavad sisse ja mädandavad. Kahju kui selline huvitav kohake kaob unustuse hõlma. Kohvikann ja “Družba” kett olid puutumatult oma kohal alles 😉 Kodupoole kimades näitas päike väga kärtse värve 😉

  • Muu värk,  Tsill

    Seiklusministeeriumi kontaktivaba üritus piduritele

    No võttis aega mis võttis aga lõpuks tuli ära 😀 Nüüd oli seiklust võimalik läbida ajagraafikus ka piduritel 😉 Esimene katsetus Kohilas. Sai käidud kohtades, kuhu ammu plaan minna aga aega pole olnud. Rahulikult uuritud kõikvõimalikke põnevaid kohti, kartmata ajahätta jäämist. Lõpuks sai üle vaadatud Krusensterni mälestuskivi, uuritud mitu kahurit on Alu mõisa juures. Ragistatud läbi võsa Hagudi raudteejaama vanasse ja stiilsesse peldikkusse väikemehele maailma näitama. Siin peldikus oli mõeldud isegi “survemeestele” ja “surveta meestele”, auk piisavalt pikk, et põrandat täis ei lastaks 😀 😀 Uuritud nii mõnegi laululava valmimisaastat jne.

    Uuritud mõnda ägedat aga samas mahajäetud ja lagunevat mõisakompleksi. Käidud ära Rabivere matkarajal 😉 Siit rabast leiti kunagi turbalõikajate poolt naise muumia, mis valmistab kõneainet siiani.

    Uuritud kuhu on mida kirjutatud 😀 😀 Uuritud Järve Taabu poolt istutatud õunapuud. Sellisest asjast polnud varem isegi kuulnud midagi. Aga nüüd teada jälle üks huvitav fakt ja üle vaadatud hiidvana õunapuu.

    Sai läbi sõidetud läbi Sutlema mõisa väravatornist, käidud ära Rootsis ja ringiga Kohilasse tagasi jõudes avastada, et vabadussamba juurde on ilmunud paari tunni jooksul kuused ja tsill käib 😀 Ennäe imet jäime täiesti graafikusse ilma lisaajata 😀 😀 Loodan, et see ei jäänud Joonasel ühekordseks projektiks, vaid ka tulevikus saavad pidurid rahulikult kulgeda 😉

  • Tsill

    Kernus

    Möödaminnes põikasime sisse Kernu mõisa, uurisime paisjärvel vesiroose ja mõtlesime, et huvitav kaua võtab aega järve puhastus. Juba aastaid räägitakse sellest ja isegi raha vist pidavat selleks olema aga nagu ikka venib see kumm lõpmatuseni. Tea kas oodatakse millal järv päris kinni kasvab või midagi muud. Ei ole kunagi aru saanud seda ametkondade meeletut bürokraatiat ja kummivenitust. Ilmselt on otsustusvõimetuid kontorirotte liiga palju. Arvan kui pooltele kinga anda ei kaotaks ühiskond midagi ja see allesjäänud pool hakkaks ehk kinga hirmus ennast liigutama. Kui seda kummivenitust poleks oleks paljud asjad ilmselt poole kiiremini valmis ja saaks uusi projekte aretada.

    Mõisast endast ei hakka pikemalt kirjutama, sellest on siin juba kirjutatud. Võtsime väiksed kohvid ja luusisime veidi ringi. Iseenesest täiesti korralik ja ilus asi. Mõned toad muidugi veidi segamini aga sealt just lahkusid külastajad ja koristaja pole veel jõudnud, see lisas veidi ehedust 😉 Päriselt ei ole seal voodid tegemata 😀 😀 Mind muidugi veidi häirivad nende renoveeritud mõisate juures küprokiga piinlikult sirgeks aetud seinad ja haiglalik steriilsus. Ehedus on ära kaotatud. See trend hakkab eriti silma meie mõisates. Kuna olen läbi käinud päris arvestatava hulga mõisaid Eestis, Lätis ja Venemaal võin julgelt väita, et naaberriikides see asi nii hull ei ole. Seal katsutakse ikka säilitada originaalsust. Aga noh eks ilu on ikka vaataja silmades.

    Piilusime keldrisse ka, seal isegi natukene säilitatud päris seina. Lähiajal peaks siin mõisa keldris valmima baltisaksa sugemetega privaatne spa. Siis on jälle põhjust tulla piiluma 😉

  • Muu värk

    Natuke loovtööst, näitusest ja mõisast

    Õige mitu aastat tagasi sai poissi aidatud loovtöö tegemisel, ilma selleta pole võimalik põhikooli lõpetada. Plaanis oli organiseerida Ruila koolis näitus sealtkandi arheoloogilistest leidudest. Neid leide, mis muinsuskaitse minu kätte jättis peale aruannete esitust, jagus täpselt ühe väikse näituse jaoks. Nagu ma juba varasemalt kirjutanud olen, siis kooli muuseumis oli olemas paar sobilikku vitriini näituse eksponeerimiseks. Sellest eelprojektist saab pikemalt lugeda siit. Just siis, kui kogu värk oli nö. saavutanud kaubandusliku välimuse, kargas turja “Made in China” sildiga viirus. See lükkas näituse esitluse ja avamise edasi määramata ajani.

    Asi venis ja venis, vahepeal jõudis mõisast üle käia isegi väike remont ja uuenduskuur. Õnnestus sel ajal isegi piiluda asju, mida iga päev ei näe. Teisel korrusel võeti lahti keerdtrepi kohale ehitatud kole kõrgendus, millel asus õpetaja laud ning põrand tehti siledaks. Täna ei reeda seal miski trepi asukohta 😉 Seda treppi näed ainult korrus altpoolt terves hiilguses. Iseenesest oleks muidugi äge kui üleval oleks trepil klaas peal nii nagu tänapäeval moes eksponeerida selliseid asju. Aga noh eks sellega ole üks pisike probleem… Milline õpetaja ikka tahaks, et altpoolt käidaks “saba alla” piilumas 😉 😉 Ruumide seintelt võeti maha ka vana nõukaaegne vineer, mis oleks peaaegu tee leidnud prügimäele. Õnnestus veel viimasel hetkel see vineer kätte saada ehitusjäätmete konteinerist. Vineerile andsime uue elu väikeste sõdalaste kilpide näol. Nii, et kui keegi tahab lapsele kingiks või niisama mälestuseks klassiruumide seintel olnud ja haridusest läbiimbunud vineerist kilpi, siis minult saab 😉 Kusjuures sellest vineerist kilpe on juba Maarjamaal väikeste sõdalaste käes üsnagi arvestatav kogus. Teadaolevalt on sellest vineerist tehtud kümmekond kilpi rännanud ka Ukrainasse lastele kingituseks.