fbpx
  • Tripid,  Tsill

    Türgi blogi. Tsikaadid

    8. juuli 2019 /

    Juuli on käes ja tsikaadid siristavad juba vahetpidamata. Alles kuu aega tagasi oli mõnikord mõnda üksikut kuulda ja näha ei õnnestunud neid ka otsimise peale mitte. Nüüd on kogu õhk hommikust õhtuni paksult siristamist täis. Veidi vaiksem hetk tekib vaid öösel. Nende sirin on üsna vali, aga tänu teatud monotoonsusele jääb enamasti taustaheliks. Sellegipoolest räägitakse siin lugusid turistidest, kes soovisid hotelli vahetada, sest õues on mingi müra 😀

    Sain mõned isendid pildile ka.

    loe edasi
  • Tripid

    Türgi blogi. Joogiveepudelid

    6. juuli 2019 /

    Joogivett kulub ohtralt. Kaks liitrit päevas pole mingi probleem, pigem läheb neli. Viimased nädalad on olnud +37 ümber, liigume +45 poole, kuumem osa juulist ja august on veel ees. Öösiti alla + 26 enam naljalt ei lange. Turistidele soovitatakse tervise huvides juua ainult pudelivett. Mina joon ka pudelivett. Kraaniveega peaks harjutama, aga pole seda hetke, mida võiks ohverdada, kui tervis peaks tõrkuma. Niisiis tassin poest pudeleid koju ja tühje pudeleid prügikasti. Pandipakendi süsteemi siin ei ole. Miljonid plastpudelid igapäevaselt…

    loe edasi
  • Tripid,  Tsill

    Türgi blogi. Tavalise tööpäeva mõtteid

    4. juuli 2019 /

    Oligi täitsa tavaline Türgi tööpäev. Hommikust kella kümnest infod kuni poole seitsmeni. Väsimus kippus kallale ja silmi oli raske lahti hoida. Liikluses ei ole see just parim variant. Eriti arvestades, et vahemaad on suured, aeg lühike ja mööda maanteed saab kihutada. Päeval tekkis väike auk, kuna turistid andsid teada, et nad infosse ei tule. Kasutasin seda otstarbekalt lõunauinakuks.

    Väsimus hakkab kuidagi kogunema. Max on ka puhkusel, sest meil olevat liiga vähe tööd 😀 Kuumusega hakkab harjuma, tänane ilm + 33 oli normaalne, mitte liiga palav. Nahk on kogu aeg seljas märg, aga sellega ka harjub. Riided lähevad küll kohe pärast tööpäeva otse pessu, aga higi enam ei haise, s*tt on juba välja higistatud. Detox-kuur missugune 😀 😀 Mõeldes ressursside otstarbekale kasutusele on muidugi nõme pesta pesumasinaga üks särk korraga, aga tööandja on eraldanud ainult kaks särki, mis siin kuumas kliimas on ilmselgelt liiga vähe. Küsisin neli.

    Peaks päeva lõpetuseks tegema veel ühe öö-ujumise 😀

    loe edasi
  • Tripid,  Tsill

    Türgi blogi. Lugemist puhkuse ajaks

    4. juuli 2019 /

    Paljudes hotellides üle maailma on sellised väikesed raamatukogud, mõnikord vaid paar riiulit, mõnikord rohkem, kuhu kogunevad turistide poolt mahajäetud raamatud, kust võib võtta midagi lugeda, juhul kui endal pole midagi kaasas või on kaasavõetu juba läbi loetud. Samuti oma raamatuid lisada, kui ei viitsi neid enam koju tagasi vedada. Olen ise neid palju kasutanud ja sealt päikesevõtmise juurde lugemist leidnud. Peaaegu alati olen leidnud sellistest kohtadest ka eestikeelset kirjandust. Eriti paneb see imestama muidugi juhul, kui olen hotelli ise broneerinud kuskile pärapõrgusse. Eestlasi jõuab ikka igale poole. Ja siis pole siin imestada midagi, et Kemeris, mis eestaste hulgas üsna populaarne koht, on ka raamaturiiulid eestikeelset lugemisvara täis.

    Täna infode eel turiste oodates sorteerisin veidi üht sellist riiulit.

    Ka mujalt võib samalaadseid raamatukogusid leida.

    loe edasi
  • Tripid,  Tsill

    Türgi blogi. Aprikooside aeg on käes

    2. juuli 2019 /

    Aprikoosid on valmis. Aprikoosipuid siin tänavate ääres samapalju ei näe kui apelsine, sidruneid, viigimarju või granaatõunu. Mõned siiski on. Üks viskas otse mu jalge ette ilusa magusa oranžikaskollase vilja. Ka meie ametliku söögikoha Alkoclari restorani valikusse on juba mõnda aega tagasi lisandunud aprikoosid. Nüüd oleme mõnda aega peamiselt aprikoosi- ja arbuusitoidul, kuni isu täis saab 😀

    Türgi on muide üks maailma suurimaid aprikoosikasvatajaid. Kui mitte kõige suurem.

    loe edasi
  • Tripid

    Türgi blogi. Sekeldusi juhub ka

    2. juuli 2019 /

    Ikka juhtub asju. Turistid helistavad pidevalt, et buss hilineb. Mõnikord juhtub, et neid ongi ära unustatud. Mõnikord unustatakse ka meid (töötajaid) ära 😀

    On juhtunud, et ootan kontoris bussi, et lennujaama minna. Ja siis seda bussi ei tule, sest keegi on unustanud kuskile teada anda. Kui endal väljumist ei ole, siis meid planeeritakse mõne teise grupiga kaasa, et lennujaama saaksime. Võimaluse korral muidugi antakse ka väljuv grupp ära viia. Nii ma siis olengi viinud lennujaama arvukalt Leedu gruppe. Ükskord tegin isegi Bosnia ja Hertsogoviina turistidele transfeeri. Igasugu huvitavaid inimesi näeb.

    Eile hommikul teadsin, et lennuk saabub alles õhtul enne kaheksat. Eelmine nädal jõudsin esmaspäeval jahisõidulgi ära käia enne tööpäeva algust. Niisiis uimerdasin hommikul rahulikult oma toas, enne lõunat komberdasin alla kontorisse, et vaadata täpne väljumisaeg ja teha õhtuks paberid valmis. Vorm oli veel triikimata, sellega pidi aega ju küll veel olema. Mõtlesin käia veel lõunal ja siis homsed väljumisajadki hotellidesse ära viia. Võtsin oma transfeeri nimekirja, seal minu väljumisaega kirjas polnud. Siis hõiskas Ömer, et ta unustas mulle teatada, aga mu buss väljub kl 12.00 Lancora eest… Lennuk saabub 14:20… Vaatasin talle vist üsna kohtlaselt otsa sel hetkel. Pea hakkas kiiresti raalima, kas ma jõuan 10 minutiga riidesse, Lancorasse ja programmid ka kaasa trükkida. Juba heitsin kõrvale pluusi triikimise. Läksin arvuti juurde, panin programmid välja trükkima. Samal ajal hakkas Ömer talle omaselt kohe helistama ja sebis mulle järgmise bussi tunni aja pärast. Sellega oleks ehk natuke lennuki saabumisele hiljaks jäänud, aga transfeer algab nagunii alles siis kui rahvas kohvrid kätte saanud ja see võtab aega. Ise uurisin samal ajal välja, kes Alanya poolt tuleb ja andsin teada, et jään veidi hiljaks.

    Tagasi tuppa jõudes hakkas mõte uuesti normaalselt tööle. Vaatasin äpist lennuki saabumisaja uuesti üle. See oli endiselt 19:50. Siin oli mingi segadus. Läksin uuesti kontorisse ja palusin üle kontrollida. Oligi viga sees kuskil süsteemis. Ömer sebis veelkord uue bussi mulle, seekord juba poole kuueks õhtul 😀

    Mõnikord juhtub, et buss läheb keset ööd katki. Nagu mul juhtus eelmisel nädalal. Õhtul kella kümnene lennuk tuli veidi varem sisse, transfeer oli suhteliselt lühike, lõpuga Kemeris. Ei mingit Tekirovat keset ööd. Vaatasin nimekirju ja rõõmustasin, et saab enamvähem normaalsel aja koju kotile. Jõudsime juba Beldibisse, esimese hotellini oli jäänud 1,5 km, kui bussijuht pidas kinni ja ütles, et vaja midagi tšekkida. Hea küll, las kontrollib. Keelebarjäär oli ka, täpsemalt uurida ei saanud. Kui seismine juba veidi pikaks venis, siis andsin turistidele teada, et ausalt, mina ei tea, miks me seisame ja kui kaua, aga bussijuht kontrollib midagi. Minu sirutagu jalgu või tehku suitsu, kel vaja. Kell oli paar minutit üle kesköö. Buss oli lastega peresid täis. Õnneks olid kõik normaalsed ja mõistva suhtumisega, ainult üks naine kahe lapsega üritas tüli üles võtta. Venelastele omaselt võtsid teised turistid kohe sõna ja panid ta paika. No tegelikult ka, küll me hotellidesse saame, väikse viivitusega ehk, aga saame. Ja mis see märatsemine aitakski.

    Muidugi bussijuht rippus kogu aeg telefoni otsas ja ma sain aru, et ta oli juba probleemidest teavitanud. Sain ta jutust ka aru, et saadetakse asendusbuss. Helistasin igaks juhuks kontorisse ja küsisin üle. Buss oligi juba teel. Ei saabunud päris viie minutiga, aga poole tunniga oli kohal küll. Kolisime kõik teise bussi ümber ja sõitsime hotellidesse. Saatuse iroonia – see naine, kes tüli üritas üles võtta, oli kõige viimases hotellis. Karma is bitch 😀

    loe edasi