fbpx
  • Tripid

    Türgi blogi. Meisi saar

    Laupäeval, 13.07 õnnestus lõpuks ära käia Meisi saare ekskursioonil. Laupäev on hetkel meil kõige tihedam tööpäev, saabub kaks lennukit ja vaja neile ka infod ära teha. Siis kui oleme kahekesi, siis ei saa kuidagi Meisile sõita. Nüüd kui Max puhkuselt tagasi ja Tiina veel minemata, siis andis kuidagi klapitada. Ekskursioon on leedukeelne, aga nii mõnedki eestlased on samal tuuril ära käinud. Jutust küll aru ei saa, kuid vaatamisväärsused ju ikka samad.

    Pisike Meisi saar kuulub Kreekale, kuid asub Türgi rannikule lähemal kui Rhodosele, mille omavalitsuse alla ta kuulub. Saarel on veel nimesid – Kastellorizo ja ka Megisti. Saarel on üks asula umbes 250 elanikuga, kirik, muuseum, linnus ja keset saart lennujaam (võrdle Kihnu või Ruhnuga 😀 ). Suurim vaatamisväärsus on Sinine koobas, kuhu saab ligi ainult paadiga. Türgist Kaši linnast viib Meisile igapäevaselt praam. Sõiduaeg on alla poole tunni.

    Väljasõit oli hommikul pool kuus. Ekskursioon algas väikeste sekeldustega. Sõiduks oli antud minibuss, kus kohti täpselt nii palju kui reisijaid, kuid üks istmetest ei olnud kasutatav. Seni kuni rahvast hotellidest peale korjasime, polnud hullu midagi, aga viimases peatuses selgus tõsiasi, et päris nii ikka ei saa. Korraks oli õhus variant, et mind jäätakse maha, aga õnneks lubati uus buss hommikusöögipeatusse järgi saata. Senikaua ma siis istusil lihtsalt põrandal 😀

    Hommikusöök oli kella 7 paiku. Kui kohvid joodud, oli uus buss juba ees. Bussijuhist oli natuke kahju, ta oli õndsat und maganud, kui tuli korraldus kiiresti välja sõida. Edasi oli veel kaks tundi sõita. Sain istuma ja muidugi magasin kogu tee. Öö oli jälle lühikeseks jäänud, õhtuselt lennujaama transfeerilt saabusin peale kahte öösel.

    Kaš, kust praam Meisile viib, on pisike hubane linnake. Sadama juures paar tänavat väikeseid kohvikuid ja poekesi täis. Kuna Kreekasse minek tähendas ka riigipiiri ületamist, siis korjas giid passid kokku ja seni kuni neid kontrolliti, oli rahval vaba aeg linna peal kolamiseks. Praamile astumiseks hõigati nimed ükshaaval välja, anti pass tagasi ja lubati pardale.

    Meis saabus ootamatult ruttu. Kohe hakkas silma teistsugune arhitektuur ja värvilised majad. Passikontroll siinpool toimus tavapäraselt, st ametnik vaatas otsa, võttis passi, registreeris oma arvutis ja kui korras, andis tagasi. Järjekord liikus üsna kiiresti.

    Sadamas oli Tax Free shop ka väikeses putkas. Enne tagasisõitu tund enne praami väljumist tehti putka lahti ja ostlejaid jagus. Alkohol olevat siin odavam kui Türgis, nii et ka siin käis hoogne piirikaubandus.

    Merel oli veidike lainet ja giid muretses, kas saab sinisesse koopasse sõita või mitte. Õnneks või kahjuks pidi siin ilm üsna kiirelt muutuma. Kuni asjaolude selgumiseni tegime giidi juhtimisel mööda linna treppe ja tänavaid väikse ringkäigu. Grupis oli palju mitte-leedukaid, kuid kõik kogu me pisike kamp otsustas koos lonkida. Eks giid ju teadis ka parimat teekonda, et kõik olulisem läbi käia. Ilusaid ja huvitavaid kohti jagus.

    Pärast linnatiiru jõudsime uuesti sadamasse, kust väiksema paadiga võtsime ette sõidu sinise koopa juurde. Päris pikalt tuli sõita ümber saare, teisele küljele. Koopasuu paistis nii imepisike, et ei kujutanud hästi ette, kuidas sealt sisse mahub. Selle paadiga ei mahtunudki. Tuli ümber istuda veel väiksemasse paati. Kui paadid külg-külje kõrvale aeti, siis oli näha küll, et tuul ja laine on üsna tugevad. Väiksem paat hüples ikka päris korralikult ja ümberistumine oli paras väljakutse. Võibolla jäi mõnel ka selle tõttu minemata. Vaikse ilmaga saab koopas ujuda ka, meil jäi see kahjuks ära. Ainult laine kastis märjaks, nii et kuivalt ikka ei pääsenud. Aga koobas oli tõesti sinine mis sinine 🙂

    Pärast sinise koopa külastamist jäi veel aega korra söömas käia ja siis põhimõtteliselt oligi aeg taas praamile minna. Praamis tegin taas väikese uinaku.

    Kašis jälle passikontrolli niimoodi, et passid korjati kontrollimiseks ära ja pärast toodi tagasi. Seni kuni passe tagasi ootasime, oli jälle vaba aeg linna peal. Ei oodanud mingil kinnisel territooriumil sadamas. Huvitav süsteem. Ligi tund läks. Ja siis algaski juba tagasisõit Kemerisse. Kuskil kaheksa paiku olin lojmanis tagasi.

    Igatahes julgen seda ekskursiooni soovitada küll, isegi leedukeelsena 😀 Ilus armas saareke, ilus meresõit ja väga sinine koobas. Mõnus päev oli.

  • Tripid

    Türgi blogi. Adrasan – Sulu ada

    Seoses peakontorimehe külaskäiguga selgus tõsiasi, hooaeg juba poole peal ja meie uued reisiesindjad pole enamusel ekskursioonidest käinudki. Eriti imelik on, et saadeti näiteks sukelduma, aga firma silmis olulisemad kohad on katmata. Kuidas me seletame turistile, kuhu nad lähvad ja mis neid ees ootab, kui ise pole käinud. Lisaks kuulub meie tööülesannete hulka ka ekskursioonide tegemine, aga pole ju võimalik teha, kui enne pole ise kordagi käinud. Minu viimasest treeningust (ehk siis ekskursioonist, kus giidina tööl ei ole) on ka juba poolteist kuud möödas. Pamukkale ja Demre said ära nähtud ja edasi palusin end küll ühele kui teisele veel saata, aga miskipärast ei leitud võimalust. Nüüd siis vahetus Chief Guide, peakontorimees käis kontrollireidil ja asjad pandi uuesti liikuma. 😀

    Eile sain Adrasan Sulu ada treeningule. See on nö uus ekskursioon, esimest aastat kavas. Tegemist on merereisiga Adrasani sadamast Sulu ada saarele. Ada tähendabki saart türgi keeles, Sulu on veeline, vee-. Veesaar. Saar on asustamata. Reklaamides nimetatakse seda kohta ka kohalikeks Maldiivideks. Ei tea, pole Maldiividele jõudnud, aga meri oli seal küll imeliselt läbipaistev ja erinevat sinist ja rohelist värvi.

    Adrasanist sõitsime läbi, see on väike koht ja seal peatust ei tehtud. Ühest eelmisest reisist mäletan giidi juttu, et Adrasan on teatud seltskonna hulgas väga hinnatud puhkusekoht. Peamiselt siis noored seiklushimulised seljakotirändurid, kel raha puuga seljas pole. Sealsete pansionaatide reklaamlauseks pidi olema “vähem mugavust, rohkem loodust”.

    Kella kümne paiku sõitis jaht sadamast välja. Enne veel ootasime ära kuni traktoriga kohale veetud toit pardale toodi.

    Seejärel võttis meie jaht suuna Sulu adale ja esimese ujumispeatuse tegime juba saare rannas. Meie jaht Yusuf Kaptan oli esimene, kes randus, peagi jõudsid ka teised laevad järele. Õnneks ruumi jagus kõigile. Esimene peatus oli nii kalda lähedal, et sai jalgsi randa minna. Osa rahvast seda ka tegi ja sättis end peesitama liivale ja kivide vahele.

    Kahe tunni pärast sõitsime edasi ja viskasime ankrusse järgmisse lahesoppi. Kokku tegime viis ujumispeatust. Kohusetundlikult käisin igal pool ujumas ka 😀 Järgmised peatused olid kaljude ja koobaste juures, kust enam niimoodi randa ei saanud. Aga kapten selgitas, et ta valib kohad ja marsruudi vastavalt ilmale. Ka meil läks pärastlõunal väga tuuliseks ja saare tuulepealselt küljele me seetõttu ei sõitnudki.

    Ühe peatuse tegime sinise koopa juures. Kuna tuul oli juba tõusnud, siis sinna kauaks ankrusse jääda ei saanud. Kapten kamandas, et nüüd tuleb kiiresti teha, ainult head ujujad võivad minna ja kõik korraga paadilt hopp vette ning ujuda koopasse ja kohe tagasi. Neid ujujaid ikka jagus. See vesi oli seal tõesti uskumatut sügavsinist värvi ja lõpmatuseni läbipaistev. Raske kirjeldadagi. Kõik ahhetasid ja ohhetasid, kahju, et ei saanud pildile püüda. Tasub oma silmaga vaatama minna kui võimalus avaneb.

    Viimases peatusest juba mõtlesin, et ujutud juba küll, jätaks seekord vahele. Aga ei saanud ju. 😀 Kaldal oli allikas, kust purskas värsket vett. Kapten kiitis, et väga hea joogivesi ja ärgitas kaldale ujuma ja veepudeleid täitma. Laine oli juba üsna kõrge. Korra kahtlesin, kas viitsin pudel hambus niimoodi tuule ja lainetega võideldes ujuda, aga võtsin end käsile ja tegin ära. Vesi oli joodav, aga ei midagi erilist. Kergelt magus nagu siin vesi on. Kõhtu lahti ei teinud, sellega kõik korras. Soojaga sai kõik 1,5 liitrit peagi ka ära joodud.

    Lõuna oli laeva peal ja hinna sees. Õhtusöögiks jõudsin koju tagasi. Sööma küll ei jaksanud enam minna, meri, päike ja tuul olid oma töö teinud. Eelmine öö olin ju lennujaamas, magada sai veidi vähevõitu ja nüüd oli totaalne uni juba peal. Nahk õhetas kergelt ja üldse oli natuke soolakala tunne. Aga selline mõnus, natuke ära vettinud 😀 😀 😀

  • Tripid

    Türgi blogi. Turistide erisoovid panevad imestama

    Erisoove ikka tuleb. Niipalju kui inimesi, niipalju ka soove. Mõned on üsna üllatavad. Siia alla isegi ei kuulu need soovid, et kojusõidul buss võiks tulla inimesi peale võtma kõige kaugemasse punkti kõige viimasena. Või et hotellitoas peaks kindlasti olema kaks televiisorit…

    Üks erilisemaid soove, mida ma kuulnud olen, on, et ideaalse puhkuse jaoks peaks palmid hotelli aknast välja vaadates olema õigel kõrgusel. 😀

    Õnneks see turist ei esitanud seda soovi mulle nõudmisena, vaid väljendas oma igatsust detailideni täiusliku puhkuse järele. Loodan, et ta leiab selle kunagi. 🙂

  • Tripid,  Tsill

    Türgi blogi. Tsikaadid

    Juuli on käes ja tsikaadid siristavad juba vahetpidamata. Alles kuu aega tagasi oli mõnikord mõnda üksikut kuulda ja näha ei õnnestunud neid ka otsimise peale mitte. Nüüd on kogu õhk hommikust õhtuni paksult siristamist täis. Veidi vaiksem hetk tekib vaid öösel. Nende sirin on üsna vali, aga tänu teatud monotoonsusele jääb enamasti taustaheliks. Sellegipoolest räägitakse siin lugusid turistidest, kes soovisid hotelli vahetada, sest õues on mingi müra 😀

    Sain mõned isendid pildile ka.

  • Tripid

    Türgi blogi. Joogiveepudelid

    Joogivett kulub ohtralt. Kaks liitrit päevas pole mingi probleem, pigem läheb neli. Viimased nädalad on olnud +37 ümber, liigume +45 poole, kuumem osa juulist ja august on veel ees. Öösiti alla + 26 enam naljalt ei lange. Turistidele soovitatakse tervise huvides juua ainult pudelivett. Mina joon ka pudelivett. Kraaniveega peaks harjutama, aga pole seda hetke, mida võiks ohverdada, kui tervis peaks tõrkuma. Niisiis tassin poest pudeleid koju ja tühje pudeleid prügikasti. Pandipakendi süsteemi siin ei ole. Miljonid plastpudelid igapäevaselt…

  • Tripid,  Tsill

    Türgi blogi. Tavalise tööpäeva mõtteid

    Oligi täitsa tavaline Türgi tööpäev. Hommikust kella kümnest infod kuni poole seitsmeni. Väsimus kippus kallale ja silmi oli raske lahti hoida. Liikluses ei ole see just parim variant. Eriti arvestades, et vahemaad on suured, aeg lühike ja mööda maanteed saab kihutada. Päeval tekkis väike auk, kuna turistid andsid teada, et nad infosse ei tule. Kasutasin seda otstarbekalt lõunauinakuks.

    Väsimus hakkab kuidagi kogunema. Max on ka puhkusel, sest meil olevat liiga vähe tööd 😀 Kuumusega hakkab harjuma, tänane ilm + 33 oli normaalne, mitte liiga palav. Nahk on kogu aeg seljas märg, aga sellega ka harjub. Riided lähevad küll kohe pärast tööpäeva otse pessu, aga higi enam ei haise, s*tt on juba välja higistatud. Detox-kuur missugune 😀 😀 Mõeldes ressursside otstarbekale kasutusele on muidugi nõme pesta pesumasinaga üks särk korraga, aga tööandja on eraldanud ainult kaks särki, mis siin kuumas kliimas on ilmselgelt liiga vähe. Küsisin neli.

    Peaks päeva lõpetuseks tegema veel ühe öö-ujumise 😀

  • Tripid,  Tsill

    Türgi blogi. Lugemist puhkuse ajaks

    Paljudes hotellides üle maailma on sellised väikesed raamatukogud, mõnikord vaid paar riiulit, mõnikord rohkem, kuhu kogunevad turistide poolt mahajäetud raamatud, kust võib võtta midagi lugeda, juhul kui endal pole midagi kaasas või on kaasavõetu juba läbi loetud. Samuti oma raamatuid lisada, kui ei viitsi neid enam koju tagasi vedada. Olen ise neid palju kasutanud ja sealt päikesevõtmise juurde lugemist leidnud. Peaaegu alati olen leidnud sellistest kohtadest ka eestikeelset kirjandust. Eriti paneb see imestama muidugi juhul, kui olen hotelli ise broneerinud kuskile pärapõrgusse. Eestlasi jõuab ikka igale poole. Ja siis pole siin imestada midagi, et Kemeris, mis eestaste hulgas üsna populaarne koht, on ka raamaturiiulid eestikeelset lugemisvara täis.

    Täna infode eel turiste oodates sorteerisin veidi üht sellist riiulit.

    Ka mujalt võib samalaadseid raamatukogusid leida.

  • Tripid,  Tsill

    Türgi blogi. Aprikooside aeg on käes

    Aprikoosid on valmis. Aprikoosipuid siin tänavate ääres samapalju ei näe kui apelsine, sidruneid, viigimarju või granaatõunu. Mõned siiski on. Üks viskas otse mu jalge ette ilusa magusa oranžikaskollase vilja. Ka meie ametliku söögikoha Alkoclari restorani valikusse on juba mõnda aega tagasi lisandunud aprikoosid. Nüüd oleme mõnda aega peamiselt aprikoosi- ja arbuusitoidul, kuni isu täis saab 😀

    Türgi on muide üks maailma suurimaid aprikoosikasvatajaid. Kui mitte kõige suurem.