fbpx
  • Tehtud üritused,  Tripid,  Tsill

    Läti – Leedu trip. Jurmala ja Münhauseni muuseum

    Niisiis jõudsime suht öösel Jurmalasse, puusalt bronnisime majutuse mingis suva hostelis “Bella Jurmala” Iseenesest polnud majutusel viga, vets ja dušš koridoris ühised. Kohake vaikne ja parkimine tasuta. Wifi oli siin küll tasuta aga tigu liigub ka kiiremini kui siinne nett 😀 😀 Hommikul kobisime linna laiama, kusjuures Jurmala kesklinn on siin turistiautodele hooajal tasuline, 2 € ööpäev. Maksta saab seda kas netis või keset linna turismiinfopunktis. Üritasime netis maksta aga ei tulnud välja miskit, lõppkokkuvõttes oli lihtsam minna turismiinfopunkti ja seal automaadis viuh ära maksta. Seejärel luusisime niisama linnas, huvitav linnake, väga palju tornikestega maju 😀 😀 Käisime ka kohalikus Jurmala vabaõhumuuseumis. Kusjuures muuseum on tasuta ja parkimine seal ka tasuta. Muuseumi stiil on mitte nüüd kogu Läti eluolu vaid pigem kaluriküla stiilis. Samas muuseum ise põnev ja tasub kindlasti käimist.

    Kolasime veidi ka muuseumi taguses metsas, seal täiesti korralikud matkarajad. Keegi on mõnda kohta ehitanud roigastest midagi püstkodade laadset, huvitav mis nende otstarve on. Siinsamas oli suva kohas keset metsa mingi ilmselt nõukaaja militaarpärandina säilinud üksik punker. Mis teema sellega on kuskilt infot ei leidnudki.

    Söögikohti on siin igal nurgal aga enamus kas ülerahvastatud või siis ei kutsunud sisse astuma. Lõpuks jäi silma üks huvitava nimega söögikohake mis tundus hubane. Loomulikult läksime kohe uurima mis värk on. Kusjuures tunne ei petnud, “Zem Buram” resto oli mõnusalt hubane ja toidud maitsvad. Soovitan teistelgi seda kohta külastada. Kui kõhud täis kimasime edasi kodupoole.

    Muidugi jäi meil teele Münhauseni muuseum. Sellest muuseumist varem sada korda mööda sõitnud kuid külastama pole jõudnud. Seekord otsustasime selle teoks teha. Kusjuures muuseum ei ole ainult üks majakene vaid ka väliatraktsioonid on olemas ja kui suured murumunad siin veel kasvasid 😀 😀 Ikka Münhauseni väärilised, nii umbes jalgpalli suurused 😉 Muuseum ise väga põnev ja mitte ainult Münhauseni teemaline, siin näeb ka Läti kuulsamate tegelaste vahakujusid. Ühesõnaga see muuseum tasub kindlasti külastust. Muideks siin saab Eesti keelega vabalt hakkama 😉

  • Tehtud üritused,  Tripid,  Tsill

    Läti – Leedu trip. Liepaja

    Mingil hetkel jõudsime tagasi Lätti. Ilm oli kuidagi päris tuuline ja aegajalt tibas vihma, seetõttu jätsime ära osa vaatamisväärsusi mis tee ääres paistsid. Põikasime korraks sisse ainult ühe tuletorni juurde, seal pidavat olema ka midagi meie RMK puhkekoha laadset. Esimene Pape tuletorn ehitati 1889 aastal puidust ja mitte sugugi randa vaid veidi eemale 4-5 meetrise düüni otsa. Tol ajal kutsuti seda igapäevaselt piirimajakaks, selle põhjuseks oli lähedal asuv Tsaari-Venemaa piir Preisimaaga, selle valgus näitas laevadele teed Liepaja sadamasse. Praegune raudtorn valmis 1910 aastal. Tänapäeval on Pape majakas merele kõige lähem majakas Lätis. Ja siinsamas on tõesti düünide varjus terve hulk lõkkekohti koos laudade ja pinkidega. Lisaks on siin veel veidi säilinud nõukaaegsete militaarrajatiste jäänuseid.

    Edasi kimasime uurima Karosta vanglat, see on ainus turistidele avatud sõjaväevangla Euroopas. Algselt ehitati see hoone umbes 1900 aasta paiku haigla tarbeks, kuid seda ei kasutatud kunagi algsel otstarbel. Hoone ehitati ümber ajutise distsiplinaarkaristuse kandmise kohaks ja seda kasutati kuni 1997 aastani. Võimud muutusid kuid asutuse eesmärk jäi samaks, nimelt vangide, sealhulgas Vene tsaariarmee revolutsionääride, meremeeste ja allohvitseride, Saksa desertööride, Stalini aegsete rahvavaenlaste ning Nõukogude ja Läti armee sõdurite kinnipidamiseks. Praegu on siin päris arvestatav muuseum mida saab külastada ainult giidiga. Väga äge kohake mida soovitan kindlasti külastada.

    Tegelikult ei ole siinkandis mitte ainult vangla vaid siin asus omalajal igavesti suur sõjaväelinnak millest annavad aimu kõikvõimalikud ehitised. Vaatasime üle ka kunagise sõjaväe spordihalli varemed, mnjaa see on muljetavaldava suurusega. Kahju, et laguneb aga loodame, et keegi puhub elu sisse. Tundub, et see on päris aktuaalne kuna nii mõnigi hoone on juba taastatud. Veel vaatasime üle veetorni, see oli Karostas oluline ehitis, sest see varustas peaaegu kogu Karosta piirkonda joogiveega. Veetorni täpne ehitusaeg ei ole teada, eeldatavalt ehitati ajavahemikus 1903 – 1905. Projekti projekteeris tõenäoliselt Peterburi arhitekt Stefan Galenzovski. Veetorni jõuallikaks oli aurumasin kahe söekatlaga, millest ühte hoiti reservis, mistõttu on torni kõrval sama kõrge korsten. Ajam käitas nelja pumpa, millest kahte hoiti reservis. Pumbad pumpasid vee torni viiendal korrusel asuvasse veehoidlasse ja sealt edasi Karosta ohvitseride korteritesse ja sõdurite kasarmutesse. Kui Läti armee võttis veetorni juhtimise üle, võttis sõjaministeerium üle ka veetorni juhtimise. Pärast Teist maailmasõda võttis juhtimise üle Nõukogude armee. Alates 1989 aastast veetorn ei toimi. Tänapäeval on torn seest metallist üsna lagedaks tehtud. Aga sisse siia saab tänu sellele, et siin on mõne kunstniku ateljee. Kahju ainult, et nendest ülemistest akendest välja ei näe. Sealt avaneks ilmselt ümbrusele päris hea vaade. Peale veetorni külastust vaatasime üle ka kohaliku õigeusu kiriku. Väidetavalt olla see üks Liepaja vanemaid ja kaunemaid hooneid mis ehitati ca 1901 – 1903. Jah üsna kobe on tõesti.

    Lõpuks heitsime pilgu peale ka Liepaja rannakaitsepatareile. See tsaariaegne patarei näeb isegi lagunenuna välja vägagi muljetavaldav kindlustus. Maa all on sadu meetreid ühenduskäike jne. Seekord kahjuks polnud eriti aega enam selle kompleksiga lähemalt tutvuda. Aga panen selle tulevikuprogrammi kirja 😉 Siinsamas mererannas tsaariaegsest patareist mitte kaugel asub nõukaaegne tulejuhtimistorn. Huvitav, et siin on 2 torni kõrvuti. Aga mis on huvitav, et need tornid on ühesugused nii Suurupis, Paldiskis, Hiiumaal, Poolas kui ka siin, Ilmselt sibulad ehitasid ühe projekti järgi kogu oma mõjusfääris. Siin on ka veidi maaaluseid käike aga nende tudeerimine jääb järgmiseks korraks.

    Üks väike video ka kuidas meri võtab oma kunagisest vägevast rannakaitsepatareist.

    Pika päeva lõpuks olid kõhud nii tühjad, et kui suust sisse vaatad siis trussikud paistavad. Otsisime mõnda söögikohta agamiskil kummalisel moel olid enamus kinni. Lõpuks leidsime kuskilt kortermajast mittemidagi ütleva kohviku “Turaida” Väljast paistis üsna peldiku välimusega. Aga seest jummala ok ja kusjuures väga maitsvad toidud olid. Hinnaklass oli ka väga mõistlik, sealkandis olles tasub kindlasti seal keha kinnitada. Kui kõhud täis kimasime edasi kodupoole. Plaan oli läbi põigata veel nõukaaegsest Skrunda sõjaväelinnakust aga kahjuks sinna sisse luusima enam ei saa. Kohalik sõjavägi on selle kasutusele võtnud. Siit edasi lõikasime tee natuke otsemaks, selle tripi aeg hakkas otsa saama. Ventspilsi asemel võtsime suuna Jurmalasse.

  • Tripid

    Preisimaa trip. Gdansk ja Hel maasäär

    Uus päev ja uus minek. Hotelli hommikusöök on täitsa ok valikuga. Kui kõhud täis kobisime bussi ja tuld. Tee ääres jäi silma üks huvitav teemapark “Farm”, selline võiks meilgi olla. Esimene suurem peatus oli pisikeses rannaäärses Leba linnakeses. Omamoodi huvitav linnake. Õnneks ei ole veel turismihooaeg ja saab rahulikult tutvuda kohalike vaatamisväärsustega. Muidugi sellel ajal kui Eestis viltidega käiakse siin juba kõik õitseb. Isegi mänd on lehte läinud 😉 Väga kavalalt oli siin lahendatud laste mänguväljak, täpselt pangaautomaadi kõrval. Siin väga keeruline lapsele öelda, et raha pole karusselli jaoks 😀 😀 Vaatasime üle ka kohalikud rannaluited. Päris huvitava kujuga taara kogumise kast oli rannas. Siin linnakeses on väike liblikamuuseum kus tasub kindlasti käia. Seal müüakse meenetena huvitavaid ruumilisi postkaarte.

    Edasi kimasime Hel maasääre poole. Huvitav, et siin maasäärel on kitsarööpmeline raudtee mis tundub täiesti toimivat. Silma jäi, et kogu maasäär koosneb ainult kõikvõimalikest kämpingutest, hostelitest jne. Ilmselt turistihooajal pole siin ruumi ringi töllerdada.

    Lõpuks jõudsime suht sääre tippu, siin on mingi kohalik sadam, joru hotelle jne. Muidugi ei jää siin puudu militaarist. Eks siingi ole metallikratid manti kogunud aga ühtteist on siiski järgi. Ja militaarhuvilisel on siin kohti kus turnida nõrkemiseni. Päris paljud rajatised on korrastatud ja seal eksponeeritakse kogu seda kohalikku militaarteemat. Ehituse ja stiili poolest on kogu temaatika üsnagi sarnane meie Peeter Suure merekindluse rajatistele näiteks Suurupis või Naissaarel. Isegi viiekümnendatel ehitatud tulejuhtimistornid ja kaugusmõõturid on sarnased. Siinsamas asub ka väidetavalt Poola kõige kõrgem toimiv majakas. Jooksin kiiruga nii mõnegi objekti juurest läbi ja isegi mõne otsa sai turnitud. Siinse militaarteema kohta on olemas isegi väga asjalik koduleht. Meie väikesaarte turismi “aretajad” võiksid sealt omale eeskuju võtta. See teema vajab tutvumiseks mitte paar tundi vaid ilmselt terve päeva kui mitte rohkem. Igatahes nüüd on hammas verel 😉

    Peale kiiret tiiru poolsaare tipud kobisime bussi ja kimasime tagasi Gdanskisse. Kimasime mööda ühest huvitavast kohast kus keset põldu õige mitu lennukit ja muud mudru, mõtlesin mida värki. Tuli välja, et seal on maisilabürint. Gdanskisse tagasi jõudsime suht hilja, nii, et enam kuskile muuseumi ei saanud. Tuustisime niisama mööda vanalinna, kusjuures väga äge vanalinn on siin. Kindlasti tasub aega varuda ja siin ringi kolistada. Paar päris huvitavat asja jäi silma, näiteks pesakastidega puu, joogiveepunkt ja mõned lohekujulised veesülitid. Selliseid avalikke joogiveepunkte võiks meilgi olla. Vanas väravatornis on vahakujude muuseum ja veskihoones merevaigumuuseum.

    Tegin valges paar droonipilti ka. Mis mulle Gdanski puhul eriti meeldis, et vanalinna ei lubata ehitada mingeid käkerdisi nagu meil, vaid kõik uued majad peavad olema vanas stiilis ja nii see värk taevast ka paistab. Tegime Hard Rock kohvikus väikse söögi, täiesti ok koht oli söömiseks. Peale sööki mõtlesin, et teen pimedas ka paar droonipilti aga kahjuks eriti midagi ei saanud. Ilgelt tuuliseks läks ja sadama hakkas ka. Hotelli jõudsime läbimärgadena 😀 😀

  • Tehtud üritused

    Pakri poolsaare militaarobjektid ja kohad mis sobivad praegusel segasel ajal kohe varjumiskohaks või varjendiks

    Üle hulga aja sai kolatud mööda militaarobjekte ja üle vaadatud kohad mis sobivad praegusel segasel ajal varjumiskohaks või varjendiks. Ilmselgelt kui siin peaks sõjaks minema saab neid vanu mahajäetud varjendeid edukalt varjumiseks kasutada. Need ju spetsiaalselt ehitatud selleks ja peaks ikka nii mõnegi paugu vastu pidama ilma, et midagi variseks. Minu meelest see praegune Päästeameti paaniline varjumiskohtade otsimine on pigem naljanumber. “Minge silla alla peitu”, tore on, aga need ilmselgelt satuvad kõige esimesena tule alla. Terve Tallinna ümbrus on täis Peeter Suure merekindluse ja nõukaaja militaarkäike, varjendeid jne. Muidugi enamus neist on metallist lagedaks tehtud aga sellegi poolest on mitme meetri paksune betoonkärakas etem varjend kui sillaalune. Kui nende kallal natuke toimetada on varjendeid küll ja küll. Ma arvan, et nii mõnigi Tallinnas, Astangul, Laagris, Humalas või Naagel asuv varjend elab isegi Tallinna tuumapaugu probleemideta üle. Aga noh mis spetsialist mina olen, meil ju “spetsialiste” terved ministeeriumid täis 😀 😀 Ärgem muidugi unustagem ka Kose ja Varnja varjendeid aga need on ju kõik ära läbustatud ja kraamist lagedaks tassitud. Lätis on nii mitugi vana nõukaaegset varjendit täiesti korras. Aga see selleks. Alustuseks vaatasime üle Madise joa mis saab alguse soost ja jookseb kirikuaia alt välja. Praegu oli see veerohke ja ägedalt jääs, suvel kuivaga pole siin vahel vett üldse. Lõpuks on Madise kiriku torn ka uut kuube selga saamas, eks tuleb mingi aeg uuesti üle vaadata kuidas välja tuli 😉 See kirik on natuke omamoodi kui teised, seda kirikut kasutatakse meremärgina.

    Edasi liikusime Pakri pankrannikule sealt Lahe panga suunalt. Seal pankranniku all on säilinud kõvasti vanu vene sõjaväe hooneid. Nii mõnigi neist on looduses praktiliselt märkamatu ja sobib imehästi isegi pikemaaegseks varjumiskohaks. Siin asus arvatavasti torpeedoladu ning ilmselt ka rakett- ja suurtükirelvastuse ladu. Siin on osadel hoonetel isegi uksed ees ja katused peavad. Praktiliselt võta kätte ja koli sisse 😉 Siit mitte kaugel on mere kaldal ka RMK lõkkekohad.

    Edasi põikasime läbi ilmselt 1941 rajatud Leetse 76 mm õhutõrjepatarei kasarmu varemete juurest. Erinevate allikate põhjal on siin aegade jooksul olnud Paldiski õppekeskuse reaktoriala ehitusväeosa linnak ja ka sõjaväekaubastu sigala. Edasi vaatasime üle küllaltki hästi säilinud nelja positsiooniga 76mm õhutõrjepatarei. See on samuti varjumiskohaks ideaalne kohake, seest küllaltki ruumikas ja kuiv. Muidugi mingid kohalikud naljamehed on tulepesa alla teinud lõkkekoha 😀 😀 Idee poolest hea ja praktiline koht, saab süüa teha ja ilmselt isegi veidi ruume kütta, suits väljub ülevalt tulepesa laskeavade kaudu. Nii, et sees pole mingit vingu 😉

    Edasi vaatasime üle praeguse kalajahutehase taga olevad Leetse I raketibaasi pettepositsioonid, need on päris raketibaasist eemal ca 0,5 km. Stardipositsioonide pinnasevallid on hästi säilinud ja polegi veel väga võssa kasvanud. Vaatasime üle ka raketibaasi päris asukoha. Siin asus 1964–1990 aastatel 94 seniitraketibrigaadi 14 seniitraketidivisjon kompleksiga S-125. 1990–1992 oli siin aga selle brigaadi 9 seniitraketidivisjon kompleksiga S-300PS. 1992–1993 kui S-300PS divisjonid olid Eestist ära viidud kuid osa Vene vägesid veel Eestist lahkumata paigutati siia Saaremaalt ära toodud 210 brigaadi S-125M divisjon. Väidetavalt olla siin olnud ka positsioonide uued kaitsevallid kuid need on tänapäevaks minema veetud. Sellelsamal divisjonil on siit ca 2 kiltsa kaugusel ka varupositsioon aga sinna luusima ei viitsinud minna. Seal pidavat olema veel säilinud võimsad kaitsevallid, aga eks ükspäev vaatan need ka üle. Siin baasis on säilinud panga serval olev dzott ja paar täiesti arvestatavat varjendit. Dzotist avaneb väga hea vaade uuele Alexela sadamale. Kusjuures üks hoone siin kompleksis tundubki olevat puhas varjend. See on seest täiesti kuiv ja imekombel pole isegi prügi väga täis. See kohake sobib ka väga hästi varjendiks. Selle väeosa kasarmud ja elumajad asusid veidi eemal, praeguse kompressorjaama vastas üle tee. Põgusalt piilusime neidki. Kusjuures elumaja karp tundus täiesti kõva ja oli seest kuiv, pane uksed-aknad ette ja elamine missugune 😉 Muidugi kohalikud sõjamängude mängijad olid ühte tuppa ehitanud kruusakottidest korraliku tulepesa.

    Tuulepargi servas vaatasime üle veel ühe 1941 rajatud ja hästi säilinud nelja positsiooniga 76 mm õhutõrjepatarei. 1945 olla siia paigaldatud 4 järelveetavat 85 mm kahurit. Seegi on vajadusel täiesti arvestatav varjumiskoht. Lõpetuseks kiire pilk ka 1950 aastatel ehitatud Paldiski raudteepatareide tulejuhtimistornile. Sama projekti järgi on ehitatud tulejuhtimistornid veel Suurupis, Hiiumaal Tahkunas ja Ristnas. Peale raudteepatarei likvideerimist 1960 aastatel jäi torn kasutuseta. Hiljem olevat see uuesti kasutusele võetud Pakri polügooni tulejuhtimispunktina. Torni kõrval olevas komandopunktis oli lisaks veel Paldiski linnajuhtide varjend. See komandopunk on vajadusel ilmselgelt kasutatav praegugi päris arvestatava varjendina. Nii, et ühe päeva jooksul õnnestus leida suva kohtadelt päris arvestatav hulk päris varjendeid ja varjumiskohti mis pole Päästeameti naljanumbrid. Kui meie ametnikud viitsiksid veidi jalad kõhu alt välja lükata leiaks neid ilmselt veelgi.

  • Tripid,  Tsill

    Ojamaa

    Võttis aega mis ta võttis aga lõpuks ometi see saar ka üle vaadatud. Vanalinn on siin äge, peaaegu nagu Tallinn. Nagu kohapeal selgus siis ühe päevaga Tallinki tripi käigus ei jõua eriti midagi vaadata. Mõistlikum on omal käel siin luusida paar päeva saamaks aimu mastaapidest.

    Tallink pakub miskit väikest bussituuri lähedal asuvale pankrannikule. See midagi sarnast meie Türisalu pangale. Lisaks veel giidiga väikest põgusat linnatuuri ja botaanikaaia külastust.

    Kui see kohustuslik tuur tehtud luusisime omal käel. Tudeerisime veidi linnamüüri, paljut ei jõua ajaliselt, tuleb teha valikuid. Vaatasime üle ka kohaliku suurema kiriku. Hmmm… päris huvitavad veesülitid kiriku räästas 😉 Muidugi on päris muljetavaldavalt efektsed vana kiriku varemed, neid tasub kindlasti külastada kui siinkandis luusimas.

    Veidi aega jäi kohaliku muuseumiga tutvumiseks ka. Kurja küll see ilgelt suur ja põnev, siia oleks pidanud kõvasti aega varuma. Kus siin on ikka kohalikke aardeleide väljas ja mis eriti äge, et on ka sõdalaste luustikke. Nii mõnelgi luustikul on näha ohtralt kas mõõga või taprijälgi.

    Peale muuseumi sulgemist luusisime veidi veel linnamüüridel. Huvitav, et siinseal näeb konserveeritud laskepesasid. Siin saarel polnud ju pikka aega sõjaväge, aga tarkust neil jätkus peale sõjaväe lahkumist. Nimelt ei jäetud siin ühtki sõjaväelist objekti saatuse hooleks vaid konserveeriti ilusti. Vajadusel saab need dzotid jne kohe kiirelt kasutusele võtta. Igatahes väga äge saar ja kindlasti tasub külastust. Vaatamist on nii palju, et isegi ei jõua seda kõike kirjeldada. August muidugi selleks kõige parem aeg kui on huvi ajaloo vastu. Siis on siin erinevad keskaja teemalised üritused, laadad jne jne. Panen selle külastuse kiirelt uude projekti ja katsun võimalusel paar päeva siin tuustida.

  • Tripid,  Tsill

    Salajane raadiojaam

    Nõva kandis luusides tuleb ikka vähemalt paari asja tudeerida. Seekord võtsime ette laulvad liivad ja Tsaariarmee salajase raadiojaama. Alustaks sellest esimesest, ei mina uskunud, et meil on laulvad liivad enne kui oma kõrvaga kuulsin. Laulab jah teine, kui ei usu käige kohal kuulamas 😉 Raadiojaama juurde viib munakivitee mis ehitati spetsiaalselt selleks otstarbeks. 1915-17 asus siin Vene impeeriumi eriti salajane Balti merelaevastiku raadioluure vastuvõtu- ja dešifreerimisjaam koos suurte antennidega. Tänapäeval võib siin näha ainult antennide aluseid ja hoonete vundamente. 

    Siinsamas järves näeb veel hulgaliselt õitsevaid vesiroose ja kunagisi sillaposte mis kenasti omale murumütsid pähe kasvatanud 😉

  • Tsill

    Baltijets

    Sai Narvas üle vaadatud kunagine salajane Baltijetsi tehase adminhoone, enne kui see ümberehitusse läheb. Baltijets ehitati peale II MS kunagise värvivabriku kohale. Tehas oli mõeldud haruldaste muldmetallide tootmisega seotud tehnoloogiate väljatöötamiseks. Nimelt plaanis NLiit hakata Kirde-Eestis kaevandama uraani eesmärgiga kasutada seda aatompommi loomisel ning Narva tehas oligi mõeldud just selleks vajaliku uraani rikastamise tehnoloogia katsetamiseks. Algselt Narva plaanitud uraanirikastuse peatehas kerkis mõned aastad hiljem siiski Sillamäele ja Narva jäi tegutsema tehase filiaalina katselabor. Oma aja kohta maksti siin väga head palka ning tehas ehitas oma töötajatele elumajad. Samas olid tehasel ka omad polikliinikud, puhkekodud, pioneerilaagrid jne. Nõuka ajal oli see tehas salastatud ja nagu ikka sellised asutused omas aadressiks ainult numbrilist postkasti. Pikemalt saab tehase kohta lugeda siit. Linnatänav on siin ümbruses huvitav, keegi on teinud asfaldile põnevaid loomajälgi 😉

    Praegu adminhoone praktiliselt tühi kui mitte arvestada Vaba Lava teatrit ja loomeinkubaatorit. Need ruumid asuvad adminhoone esimeses madalas osas. Ruume saab rentida väga hea hinnaga. Siin on olemas isegi meigituba ja mõned hotellitoad näitlejatele. Vanadest tsehhidest on mõningad kasutusel tänapäevalgi aga osad lammutatakse.

    Suures adminhoones on säilinud kõik see mis töötajatest töökohale maha jäi. Veidi muidugi segamini keeratud ja kultuuritolmuga kaetud 😉 Oi kurja kus siin on träna. Ilmselt on siin nii mõnelegi puhas kullaauk kui saab kogu siin vedeleva tehnika utiliseerida 😉 Mööbli ja paberi äraveoks tuleb ilmselt tellida kümneid konteinereid.

    Osadele korrustele sai omal ajal ainult eriloaga, trepil lausa lukustatav võre ja okastraat. Mida kõike siin ei tehtud alates duššiotsikutest, münditaskutest kuni radiatsiooni ja tuumaenergeetikaga seotud seadmete väljatöötamiseni. NSVL esimesed kooliarvutid “Juku” tulid siit tehasest. Sarnase profiiliga tööstusettevõtteid oli NLiidus üsna vähe – leidus isegi tooteid, mida toodeti ainult Narvas. Hiigelaegadel olla siin töötanud ca 4500 inimest.

    Viimasel korrusel on väga korralik vendiruum ja akendest vägev vaade Narvale.

  • Tsill

    Leetse

    Käisime vaatasime kas kevadine vitamiin karulauk juba kasvab. Täitsa kasvab ja kuidas veel, huvitaval kombel korilasi polnudki näha. Siinkandis õitsevad metsmaasikad ka juba täiega, varsti saab mammu.

    Kui mõned peotäied karulauku korjatud kolistasime veidi Leetse mõisa taga pangapealsel. Seal kus omalajal oli raketibaas. Pole siin õige mitu aastat käinud ja ennäe imet terve posu maju on siia tekkinud. Ei tea mis nende angaaride ja muude varemetega siin tehakse. Igatahes kokku pole neid lükatud ning ühele on isegi lint ümber tõmmatud ja eravalduse silt väljas. Kpp putka on veel alles ja nagu ikka “mahajäetud sõjaväebaasid” poolt ära “märgistatud”. Mis imelik komme on tekkinud objekte sodida. Ei tea kuidas teistel aga mind vähe ärritab selline teema. Ükskõik kuhu urkasse sa midagi vaatama ei lähe siis keegi on juba jõudnud sodida ülalmainitud teksti. Kas ikka peab??? Meenutab koledasti vene sõjaväest paari sibulat, kes ka igal võimalusel kritseldasid kuhugi “Здесь я был. Вася

  • Muu värk,  Söök - jook,  Tripid,  Tsill

    Egiptuse trip. Klaaspõhjaga laev ja Sharmi metsik rand.

    Nonii nosisime kõhu täis ja kobisime üle tee ekskursioonide müügiputkasse. Täna peaks siis lõpuks olema klaaspõhjaga laevaga korallide vaatlus ja pärast parasailing. Aga kahjuks jääb täna ka parasailing ära. President pidi ära minema aga ei läinud ja seetõttu osad üritused pole lubatud. See vennike kellelt paketi ostsime oli ise ka päris õnnetu ja oli ilma kobinata valmis meile raha tagasi maksma. Õnneks laevaga merele sai. Ütlesime, et käime laevaga ikkagi ära. Vana andis meile parasailingu raha tagasi, pani oma poe kinni ja viis meid viuh oma autoga sadamasse ja pani laevale. Tahtis ise veel ootama jääda aga saatsime minema. Siit tagasi hotelli lonkida käsitsi ca 15 minutit. Iseenesest täiesti normaalne vana kes muretseb ikka pärast ka kliendi pärast, soovitan teistelgi temalt ekskursioone osta. Sadamas nägime esimest korda kogu tripi vältel päris prügiautot ka 😀 😀 😀

    Lõpuks rahvas laevas ja väike trip piki korallrahu võis alata. Hurghadas käisime allveelaevaga neid uurimas, nüüd siis klaaspõhjaga laevaga ka asi tehtud. Muidugi tundub, et siin on koralle praktiliselt igalpool võrreldes Hurghadaga. Neid näeb siin isegi niisama piki kallast jalutades. Muidugi kalu on ka hullult, igas suuruses ja värvis, nagu akvaariumis solistaks 😉 Igaljuhul tasub seegi asi ära korraldada kui juba siinkandis luusite. Muidugi klaas petab värvid ära aga vesi ongi siin selline hullult sinine ja läbipaistev.

    Vaatasin mere poolt ka seda kallast kus kohalikega tsillimas käisime, seal käib ikka päris korralik kindlustustöö. Samas jäi silma vastas kallas ja miskid varemed seal. Läks asi kohe projekti. Kui maal tagasi lähme kolistame seal ka.

    Kusjuures siin saab täiesti vabalt väravast sisse ja mööda randa lonkida, kedagi ei koti. Siin päris korralik liivarand ka olemas. Isegi mõnda kohalikku nägi siin rannas istumas 😉 Vanu mahajäetud laevu ja muud mudru on siin küllaga.

    Lonkisime nurga taha piki randa, hmm siis on isegi jäänuseid kunagisest Egiptuse – Israeli sõjast. Nii mõnigi auto vedeleb kuristikus ja meres näeb mingi tanki või soomuki jäänuseid. Mõned padrunikestadki jäid silma. Iseenesest on siin täiesti vabalt juurdepääsetav ja mõnus metsik liivarand. Pole vaja kellelegi midagi maksta.

    Siinsamas käivad kaatritega snorgeldajad ka. Suured värvilised kalad tulevad praktiliselt kaldasse.

    Turnisime üles mäe otsa, siin on ilmselt olnud kunagi mingi hiigelsuur sõjaväeosa. Praegu on siin ainult varemed. Igatahes militaarmudru vedeleb igal sammul. Praegu seoses kunagiste rahuläbirääkimistega Egiptusel Siinai poolsaarel sõjaväge olla ei tohi. Kuigi mis vahe seal on, puhtalt termini teema. Keegi ei keela ju politseid varustada soomukite ja raskerelvadega ja iseenesest see siin ju tegelikkuses nii ongi.

    Kui see pisike poolsaar tudeeritud lonkisime hotelli poole tagasi. Vaatasime lõpuks üle ka kohaliku pisikese bussijaama. Isegi telekas ja lilled on bussijaamas. Ja sellised bussijaamad on praktiliselt igal nurgal. Otsustasime enne hotelli sööma minekut proovida tänavanurgal kohvi. Siit varasemalt paar korda mööda lonkinud ja ninna löönud väga mõnus kohvilõhn. Tuli asi ära proovida, igati soovitan. Tõesti oli väga hea kohv ja hind ka hea. Nimeks sellel asjal Brazilian Coffee Stores. Kui kohv joodud kobisime hotelli sööma ja kotile.

  • Tsill

    Seiklusministeeriumi seiklus koduõuel

    Vahel ajaviiteks on käinud nii mitmelgi Seiklusministeeriumi seiklusel autojuhina. Vahelduseks väga ok teema. Saab seigelda nii, et anna olla. Ainuke häda on alati see olnud, et mitte kunagi ei jõua etteantud ajaga kõiki punkte ära võtta 😉 Lihtsalt ei viitsi tuimalt marsruuti läbi kihutada punktide nimel, midagi nägemata. Ikka on ju vaja ilusates või ajaloolistes kohtades luusida. Kuskilt otse läbi ragistada ja autoga kinni jääda nagu Hiiumaal 😀 😀 See kõik võtab hullult aega 😉 Aga tähtis pole võit vaid osavõtt ja tsill. Seekord tuli seiklus lausa koju kätte, ei saa ju ometi jätta minemata 😀 😀 Iseenesest toimus asi juba eelmise aasta mais, aga polnud mahti sellest kohe kirjutada. Nüüd tuleb ruttu see viga parandada. Esimesed punktid kohe rippsilla ja Sinu poe juures. Seikluse käigus sai külastatud nii juba tuttavaid kohti kui avastatud ka uusi. Kusjuures isegi vägagi tuttavas kohas on asju mida pole näinudki veelvähem kuulnud. Raasiku ehk siis Harju-Jaani kiriku seinal huvitav bareljeef… lammas ristiga. Lammast näeb nii mõnegi kiriku seinal, huvitav mis teema sellega on. Vägagi kahetine mõiste, kas usk või släng. Valkla Forelli kingaseina võib ikka möödaminnes näha, aga kas sa ka Haljava pupsikut, või ägedat pesakasti näed on iseküsimus. Seikluse käigus näed veel palju muudki põnevat.

    Kaberneemest Ihasallu kimades ei viitsinud mööda asfalteed ringiga sõita, lõikasime otse mööda pisikesi metsateid. Ennäe imet, keset metsi õige mitu dzotti ja muud militaari värki. Kuidas sa ikka tuimalt mööda kimad, kässar peale ja tudeerima. Ja nii see aeg kulub linnutiivul 😀 😀

    Lõpuks saime teada kus Ihasalus palmid kasvavad ja on hea valik hobutööriistu 😉 Siili kuju oli ka 😉 Niikaua kui punkti otsiti jõudsin kõlkuda natuke Jõesuu rippsillal. Lõpuks läbi veel Jägala linnuselt ja kui juba seal siis ikka vaatame juga ka. Paar punkti veel ja panime aja lukku, nagunii vähem kui poole tunniga viimaseid punkte ära ei võta. Lisaaeg annab aga miinuseid. Vaatasin, et kiiremad sügavad raja läbi ca 2,5 tunniga, huvitav kas nad ka midagi näevad peale tolmu silmades. See pole ju spordivõistlus vaid seiklus 😉 Joonas võiks mõelda seikluste orgunnil ka nautlejate peale 😉 See oleks väga ok, ehk siis jõuaks kõik punktid ajagraafikusse ka 😀 😀 Tänase seisuga on teema juba aktuaalne ja toimib, ükspäev kirjutan sellest ka.