-
Nähtused
Kohe hakkab uus hooaeg, meenutame veidi eelmise hooaja kummalisi ja samas ka põnevaid nähtuseid. Tundub, et kalmistutel pole midagi tavatut, lihtsalt tavapärased piirded, metallristid ja vahel ka mõned metallpärjad. Aga vahel siiski on mõned sellised nähtused mida igapäev või igal pool ei näe. Näiteks ei näe jõulude ajal küünaldega palistatud teed kalmistu väravast kabelini. Veelvähem näeb kusagil haakristiga metallpärga. Aga ärge hakake nüüd haakristi peale paanikat tekitama. Sellel pole Aaduga mingit seost, tol ajal kasutas nii mõnigi Aaduga mitte mingit seost omav välismaine firma oma logos haakristi.
Samas käib kalmistutel ka väga vilgas elu. Näiteks Tallinna kalmistutel näeb väga palju lindudele pandud pesakaste ja söögimaju. Seda mujal kalmistutel väga ei näe. Samas kihab elu ka ilma pesakastideta. Meil on tulnud nii mõnigi heki väljajuurimine pesade pärast edasi lükata. Mõned julgemad linnud on pesa teinud pesa kabeli seinaprakku ja kusjuures suht maapinna lähedale, sinna pääseb ligi iga loom või lind kes armastab lihaga maiustada. Vahel näeb ka väga kapitaalselt ehitatud saalungeid. Kui ma seda töömahtu vaatasin siis jäi õhku küsimus kas sinna tuuakse betoon “pirniga”
Vahel juhtub ka seda, et minnes lihtsalt liiva vahetama leiad kuskilt ikka mõne nurga kus saad ilusti käru veljed kõveraks sõita 😉 Ja platsi liiva seest leiad vastutasuks arvestatava koguse katuseplekki, dušši äravoolureste ja jumal teab mis detaile veel. Muidugi olen Eestimaa pinnal näinud kempsu kus on ikka M ja N tähistusega uksed, sees ilusti istumiskohad aga vaheseina ei ole, selle asemel on malelaud malenditega. Aga ühel kalmistul on level vähe julgem 😉 Kui muidu ikka 2 ust aga sees saab julgelt seljad koos ja käest kinni kakada 😉 Aga see võibolla karude pärast. Muidugi eriti kurvaks teeb see, et ikka veel on kalmistuid kus on platside vahed sõna otseses mõttes täis situtud. Vanasti nägi seda Tallinna suurtel kalmistutel kus puudusid kempsud. Aga nüüd on Tallinna kalmistud kempsudega piisavalt hästi varustatud ja hunnikuid naljalt ei näe. Nüüd on see trend miskipärast imepisikestel ca 50x100m suurustel metsaga ümbritsetud kalmistutel.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Värska kalmistu
Sügisel Värskas toimetades vaatasime põgusalt üle õigeusu kiriku. Sisse ei hakanud trügima kuna seal toimus samal ajal mingi tseremoonia. Aga pole hullu, jääb teiseks korraks. Õigeusu kogudus olla olnud Värskas juba 1759 aastal. Praegune kivikirik on vägagi hiline, ehitati see aastatel 1904 – 1907 vana puukiriku kõrvale rahva kogutud raha eest. Peale uue kiriku valmimist vana puukirik lammutati. Vana puukiriku asukoht kirikuaias on tähistatud ristiga tornikesega. Kes uue kiriku projekteeris pole teada, samas pole säilinud ka ühtki sama projekti järgi ehitatud kirikut. Kirikul on tänapäeval säilinud ehitusaegne väljanägemine.
Värska kalmistu ei erine väga millegi poolest teistest vanadest kalmistutest. Paar huvitavat asjakest siiski leidsin vanade metallristide, metallpärgade ja vineerist omapärase laterna näol. Aga see ei olnud veel kõik 😉 Üks täiesti omamoodi piire ja pink oli ka. Väga massiivsed nägid välja jämedast armatuurrauast kokku keevitatuna. Ja muidugi porivaipu polegi veel platsikatetena näinud, siin nägin ära 😉
Vahepeal sai valmis ka meie renoveeritud platsike. Vana betoonpiirde jäänused asendasime uue paekiviga
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Huvitavaid disaine kalmistul
Uue hooaja eel vaatame mõningaid huvitavaid disaine milline võiks välja näha tagasihoidlik hauaplats või siis milline ei tohiks hauaplats välja näha. Kui muidu näeb enamjaolt huvitavaid pildikesi hauakivil jahimeeste, autojuhtide jne näol. Seekord jäi silma õmblusmasinast disainitud plaadialus ja üks huvitav küünlahoidja. Neile kes tahavad hauaplatsi saada suht hooldevabaks soovitan nii nagu osadel piltidel näha lihtsalt suurt plaati haua katmiseks mitte plaatimist. Plaatimine on ainult mõni aasta hooldevaba peale seda ei jõua plaadivahesid samblast puhastada. Või siis plaatida plats vabakujuliste looduskivist plaatidega ja lastagi kas muru või sammal vahele kasvada, selline variant on suhteliselt loodussäästlik. Huvitav lahendus on ka Läänemaa kandis hauaplaatide osas, seal näeb neid väga palju puidust. Kui on korralik puit kestab selline plaat ilmselt aastaid. Puidust hauaplaat on ikka kordades odavam kui graniidist plaat.
Korralike graniitpiirete sees kunstmuru kasutada näeb kuidagi magedalt välja. Kunstmuru jäägi ikka pigem sinna kuhu ta ette nähtud on. Kunstmuru läheb mõne aastaga koledaks ja siis on ta selline jääde millega pole midagi teha. Samas näeb piiretena ka kõikvõimalikke kanalisatsioonitorusid, eterniiti katusepleki jääkidest ei hakka rääkimagi. Mõnes kohas näeb piirdena isegi vene sõjaväe metalltee detaile. Siiani polnud veel näinud platse porivaipadest aga nüüd on see ka nähtud
Muidugi eriti ägedad on vanad taastatud metallristid. Need on täiesti omaette vaatamisväärsused. Mõned sellised raudristid oleme ise ka taastanud ja need on soovijatele täiesti saadavad. Samuti on ägedad omaloomingulised laternad. Veel on huvitav, et kui tavaliselt on matmisel haua ääres kuhi mulda siis Lõuna – Eestis lätlastest hauakaevajad teevad korraliku disaini.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Preisimaa trip. Kohalikud kalmistud
Nagu juba traditsiooniks kujunenud vaatame välismaal trippides üle ka mõned kohalikud kalmistud. Preisimaa tripi ajal jäi bussiaknast silma, et sealkandis on kalmistuid ikka hullult palju. Praktiliselt igas suuremas asulas on kalmistu. Poola on katoliku usku ja igal endast lugupidaval külamehel on oma palvela, umbes nii nagu Setumaal tsässonid. Siin on muidugi huvitav stiil kalmukujundusel, liiva või killustikuga kaetud platse praktiliselt ei näe. Platsid ei ole madalad nagu meil vaid massiivsed graniidist hauakambri laadsed. Iseenesest muidugi hea kui suur graniitplaat katab platsi, pole jauramist riisumise ega liivavahetusega. Hullult riivas silma plastmassindus. Kõikjal kuhu vaatad on plastpärjad või plastlilled, elusat lille praktiliselt ei kohtagi. Huvitav mida pandi siis platsidele kui plastlilli polnud…
Goldapis oli lausa kalmistu tänav mille ääres mitu kalmistut reas. Kõigepealt oli sõjaväekalmistu mis nägi välja üsna mahajäetud ja laokil. Samas oli kuskil võsa vahel mõni plats mis paksult küünlaid täis. Muidugi on ka siin joodikute meelispaigaks kalmistu.
Siinsamas kõrval oli juudi kalmistu mis nägi samuti üsnagi hooldamata välja.
Kohe juudi kalmistu kõrval oli ka uuem kalmistu, mida kõike siin ei näe. Meenutas oma plingiga juba meie idaviru kalmistuid kus näeb samuti ainult plastmassi ja kõikvõimalikke ehitusjääke kalmukujunduses.
Mragowos vaatasime samuti kohaliku kalmistu üle. Tundus kuidagi hooldamata kalmistuna, aga võibolla oli ka veel vara ja kevadkoristus alles tegemata.
Siinsamas üle tee oli ka vana kultuurilooline evangeelne kalmistu. See oli ikka päris maha jäetud, ainult mõni üksik hooldatud plats hakkas silma. Kokkuvõtvalt võiks öelda, et meie külakalmistud on rohkem korras kui sealsed külakalmistud. Ükspäev vaatan üle ka mõne suurlinna kalmistu siis on hea võrdlus.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Talvine megaprojekt
Meil on kalmistud vanu äravisatud riste paksult täis, mis lihtsalt kuskil kuhjas ootavad oma saatust. Tegelikult vedeleb nendes hunnikutes nõrkemiseni unustusehõlma vajunud sepakunsti aardeid. Juba ammu mõtlesin, miks lastakse nendel ristidel hunnikutes roostetada kui neid saab taaskasutada. Ilmselt muidugi tänapäeva tarbimisühiskonnas on lihtsam uus osta kui vana taastada. Tahaks muidugi teada seda kohta kust tänapäeval oleks võimalik kalmistule saada uut sepistatud risti. Aga see selleks. Aegajalt ikka olen erinevatel kalmistutel kalmistuvahtidelt küsinud, et kuidas taaskasutusega on. Üldiselt ei nähta selles probleemi, kui vaid keegi viitsiks sellega tegeleda. Eks muidugi nende vanade metallristide kasutusega mõningaid “kiikse” ole aga need kõik on lahendatavad. Mõningatel kalmistutel on soovitatav muinsuskaitseliselt, et taastatud rist oleks kasutusel samal kalmistul aga see ei ole reegel. Sügisel peale kalmistuhooaja lõppu mõtlesin, et võiks proovida mõned ristid taastada, hea talvine nokitsemise projekt. Rääkisin Jüri kalmistuvahiga läbi ja küsisin luba hunnikust mõned ristid võtta. Leidsin hunnikust mõned veel taastuskõlbulikud ristid ja läks asjatamiseks. Kõigepealt liivapritsiga vanast värvist puhtaks. Siis veidi keevitustööd, uued kinnitused jne. Lõpuks roostetõke ja värv peale. Natuke oli pusimist ristidel olevate lillekeste värvimise ja värvi kuivatamisega. Ega külmaga ei taha värv eriti kuivada, tuleb natuke muid meetmeid kasutada.
Lõpuks peale pikka pusimist nad valmis said. Selle projekti raames tegin ainult mattmustad ristid, eks valget proovin järgmise projektiga. Kindlasti tekib küsimus, miks mattmust. See on väga lihtsal põhjusel, nimelt kalmistutel on soovituslik kasutada matte toone. Nii, et kes soovib oma lähedaste platsile metallristi siis väike valik on olemas. Või kui leiate kuskilt kalmistult põneva risti mida sooviksite taastada ja kasutada hauaplatsil siis andke märku, vaatame mis teha saab. Kohekohe saavad valmis ka nimeplaatide näidised.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Kudjape kalmistu
Sai lõpuks kiiruga üle vaadatud see müütiline Kudjape kalmistu. Kõik spetsialistid räägivad sellest kui ühest põnevast kalmistust. Seetõttu ei andnud hing rahu ja kui juba Saaremaal töllerdan, siis tuleb üle vaadata.
Kalmistu rajati ilmselt 1770 -1780 aastatel ja on aja jooksul korduvalt laiendatud. Praeguseks on kalmistul õige mitu osa. Umbes sadakond aastat tagasi oli ca neljandik Arensburgi elanikest sakslased, ehk siis Balti aadlikud, kaupmehed, käsitöölised, kiriku- ja kooliõpetajad. Ega siit puudunud ka saksa keelt rääkida püüdvad kadakasaksad. Eks see segapudru andis siinsele kalmistule eripära haudade-monumentide väljanägemise näol. Väidetavalt olla siinkandis ka oskuslikud kiviraidurid, kes kohaliku dolomiidi silmapaistvateks kunstiteosteks tahusid. Mida kõike tänapäeval siin kunstipärases nekropolis näeb on raske kirjeldada, seda peab oma silmaga nägema.
Muinsuskaitseameti andmetel on siin metallhauatähiseid on ca 450, neist sepised ca 300. Sepisaedu on ca 85. Dolomiidist, graniidist või betoonist postidel kettkomplekse on 16. Eripäraks on suur hulk 19 sajandi algusest pärinevaid raskete kiviplaatidega kaetud krüpthaudu, mida on üle 600. Talvel lumega siin ilmselt kõike ei näe ja tuleb suvel kindlasti kalmistu hoolikamalt üle vaadata. Panen siia mõned pildid kettidest ja metallaedadest, selliseid te kuskil mujal praktiliselt ei näe.
Siin on lume alt näha mõned krüpthauad. Eks juba omal ajal kardeti hauarüüstet ja plaadid tehti rasked, nii umbes tonni jagu kaaluvad. Isegi üks metallpärg hakkas silma. Metallristid on siin ka hoopis teistsugused kui mandri kalmistutel.
Perekonnakabelitest siin ka puudu ei ole, üks uhkem kui teine. Ühe sisemusse olid kokku kogutud metallpärgade detailid. Väga lahe, et need on prügimäe asemel tee siia leidnud.
Üks eraldi osa on sõjaväekalmistu. Siin on ilusti reas nii eesti, vene kui ka saksa sõdurid. Eri vormi kandnud ja eri ideede nimel oma elu andnud meeste koondamine kokku ühte hooldatud paika on Eestis ainulaadne.
Kokkuvõtvalt on see kalmistu nii eriline, et kindlasti lähen suvel tagasi. Kellel vähegi huvi kalmistukultuuri vastu soovitan seda kalmistut kindlasti külastada.
Äkki oleks kellelgi ka seal hauahooldustöid vaja teha? Tulen meeleldi 🙂
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
-
Ausambad, mälestusmärgid ja muud põnevad asjad kalmistutel
Terve möödunud suvi sai toimetatud mööda erinevaid kalmistuid ja eks nii mõndagi huvitavat jäi silma.
Päris palju poleemikat ja kummalisi sõnavõtte on liikvel ausammaste osas, eriti praegusel segasel ajal. Et umbes kõik nõukaaja või II MS mälestussambad tuleks purustajasse saata. Jh ok, mõnes mõttes nõus, Lenin tõesti ei pea igas pargis olema, õnneks neid enam ei ole ka. Aga milles näiteks surnud süüdi on…. Neid ei pea sugugi kartma, pigem tuleb karta elavaid. Ütleks, et ainult nõrgad ja arad võitlevad surnutega, need ei hakka vastu. Katsume nüüd säilitada kainet mõistust. Väga paljudel kalmistutel näeb kõrvuti nii vabadussõja kui ka II MS langenute ühishaudu, kuhu siis veel neid matta kui mitte kalmistule. Ma ei kujuta väga ette kui nüüd hakata neid valikuliselt buldooseriga siluma. Iseenesest on seda ajaloos juhtunud nii meil kui mujal maailmas küll ja küll, näiteks Tallinn, Narva jne. Nii mõneski pargis jalutatakse koera nö kalmistul, sest võimul olev režiim arvas, et kohe mitte ei saa sellist kalmistut olla. Hauatähised löödi puruks ning veeti täiteks, plats traktoriga siledaks ja puud peale… Selliseid täiteks veetud hauatähiste tükke võib tänapäevalgi näha näiteks linnahalli ja sadama kandis, mõnelt loeb isegi nimefragmente välja.
Kusjuures Tallinnas Kaitseväe kalmistul polnud ise veel käinudki, kuigi siinsamas kõrval Siselinna kalmistul haudu korrastatud hulgaliselt. Suvel sai see ka üle vaadatud, väga ilus ja heas korras kalmistu. Vaatasin, et väga paljud hauatähised on puhastatud ja osad veel tegemisel. Palju poleemikat tekitanud Aljoša vaatasin ka üle, minumeelest täiesti õige koht sellisele mälestusmärgile. Kuigi kisatakse, et nõukavärk, jah tõesti on nõukavärk aga võiks ju natuke tahvlit mälestusmärgil ka lugeda… Kui nüüd norida, et sõdur okupantide vormis… ja mis siis. Ajaloost on nõrkemiseni teada kodumaa kaitsjaid kes võitlesid vales vormis. Selga pandi see mida parasjagu võtta oli. Paljud eestlased vabadussõjaski sõdisid nt tsaariarmee vormis ja kui vabadussõja monumente vaatame võiks ka tüli norida. Las nad nüüd olla nii nagu on, see on osa ajaloost. Kas me oleme tõesti nii väetid, et suudame võidelda ainult surnutega….
Lisaks tavalistele metallristidele leiab veel nii mõneltki kalmistult päris erilisi riste. Huvitav kas mõni restauraator ei tahaks kätt proovida mõne sellise haruldase risti taastamisega. Muidugi müts maha nende ees, kes on lasknud tänapäeval teha mõne ägeda risti oma lähedaste hauaplatsile. Ikka leian veel päris põnevaid metallaedu, kuigi omastarust enamuse kalmistuid läbi käinud
Ühed põnevad asjad minu jaoks on ka metallpärjad. Kahjuks on neid säilinud väga vähe. Aga ühel väiksel kalmistul nägin nende metallpärgade taaselustamist. Küll moodsamal moel aga vägagi äge lahendus. Kesta sees on kasutatud täiesti tavalisi taldrikuid millele pilt peale tehtud.
Eks huvitavaid lahendusi leiab ka hauaplaatide ja piirete näol. Näiteks klaasist hauaplaat nägi omamoodi lahe välja ja ega hammasrattast küünlajalg kehvem lahendus polnud. Maakivide peale liimitud valged kivid piirdeks pole ka paha variant. Kui varasemalt leidsin ühelt kalmistult õige mitu vahtplastist hauaplaati siis mõtlesin, et nüüd küll igasuguseid plaate nähtud aga võta näpust. Leidsin ühe plekist hauaplaadi mis pealt emailitud nagu omaaegsed tänavasildid.
Nii mõndagi huvitavat avastasin kiviristidel. Pole varem väga täheldanud neil selliseid trips-traps-trull stiilis meistrimärke. Vanematel kalmistutel, eriti seal Lõuna – Eesti kandis on üsnagi tavaline isolaatorist vaas. Hea lihtne lahendus. Ida – Virumaa kandis on jälle üsna tavaline kaevanduspuurist kas rist või hauapiire. Samuti on sealkandis tavaline platsidel numeratsioon. Leidsin puht juhuslikult ka Tallinnas Siselinna kalmistul ühe sellise puu külge löödud numbri. Muidugi üks väga eriline vaas hakkas silma, pole kuskil kalmistul varem kohanud mürsust tehtud vaasi.
Eks vanasti tehti piirdeid ikka sellest mis parasjagu kätte saadi või kuskilt üle jäi. Eterniit ja tellised oli üsna tavaline, aga näeb ka näiteks klaasplokke. Möödunud hooajal renoveerisin ühte platsi kus varasemalt oli olnud ahjupottidest piire, pole varem sellist kohanudki. Turbapätsidest piire oli ka päris huvitav piirde lahendus, seda pole ka varem kohanud. Iseenesest ju vägagi looduslik materjal.
Muidugi on ka üks huvitav fenomen, mille pointist pole siiani aru saanud. Milleks peab paekivi betooniga müüriks laduma…. Paekivi on niisama väga hea laduda ja kui mõni kivi katki läheb siis lihtne üksikut kivi vahetada. Müürina laotuna lammutad ühe kivi vahetuseks pool piiret ära.
Teine kummaline fenomen on paekivi üle värvimine… Sellist ülevärvimise teemat kohtab väga tihti venelaste hulgas. Ei tea miks seda tehakse, kas määrdumise varjamiseks või ongi selline ilumeel. Isegi minult on korduvalt küsitud kas ma betoonpiiret üle värvin, no kahjuks või õnneks, ei värvi. Värvimise asemel võiks pigem puhtaks pesta. Minu meelest naturaalne kivi on palju ilusam aga eks see ole maitse asi.
Ei taha kohe kuidagi paraneda see platsihooldus. Aina rohkem ja rohkem näeb hooldamata platse.
Sellisest prügistamisest ei saa samuti kohe kuidagi aru. All toodud piltide puhul on jäätmejaam linnulennult 100 meetri kaugusel ja seal võetakse tasuta jäätmeid vastu. Aga ikka on vaja sokutada kuskile põõsa alla või kalmistu aia taha. Ikka on veel paljudel veres see nõukaaegne mentaliteet… kõik rämps käib põõsa alla.
Kui leidsid siit midagi kasulikku, siis palun jaga:
