-
Läti – Leedu trip. Memoriaal ja Babüloni aiad
Mõtlesime, et kimame Trakaist ühe jutiga ööbimiskohta aga kus sa siis saad kui näed tee ääres mõõka püsti 😀 😀 Loomulikult vaja vaatama minna mis värk on. Tuli välja, et Kryžkalnis on ühe mäe otsa ehitatud Leedu partisanide memoriaal koos kabeliga. See memoriaal on vägagi värske, avati alles 20.09. 2020. Mälestusmärgi idee on mälestada kõiki 20 000 Leedu partisani kes ohverdasid oma elu isamaa vabaduse eest ebavõrdses sõjajärgses võitluses nõukogude sissetungijate vastu. Päris huvitav teema, polegi rohkem kohanud selliseid mastaapseid memoriaale meie mõistes metsavendadele. Kabelis saab mälestada lahkunuid ja soovi korral isegi kella helistada. Kui memoriaal uuritud kimasime edasi Klaipeda poole, seal kuskil leidsime suva majutuskoha kus planeerisime ööbida.
Aga noh kuda sa ikka otse magama kimad kui tee ääres järjekordne vaatamisväärsuse silt. Vėžaičiais tee ääres hakkas silma väike palvekoda. Huvitav, et siin on juba natuke Poola sugemeid, sellised suured palvelad seal tava teema, Leedus ikka enamjaolt kõikvõimalike nikerdustega ristid. Siinsamas pargis on ka kohalik mõis. Mõisa on esimest korda mainitud aastal 1567. Toona kuulus see Volmerite suguvõsale, kelle valdusse jäi see kuni XX sajandi keskpaigani. Tänapäeval kuulub mõisakompleksi tall, laut, ait, valvurimaja ja jäägrimaja. Peamaja pole säilinud. See pildil olev edev majake ei ole mõisa peahoona vaid hoopis tall 😉 Praegu asub siin kohalik kultuurimaja. Kahjuks aeg nii hiline, et sisse ei saanud. Nüüd oli küll kõik tänaseks, kohalikust Rimist läbi ja hotelli kotile. Rimi siin täitsa Eesti kaupa paksult täis, kui poleks Leedu keelseid silte siis arvaks, et Pärnamäe Rimi 😀 😀
Lõpuks majutuskohas, selleks oli hotell Zupe. Päris kobe ja vaikne kohake kuskil Radailiai eramajade rajoonis mitte kaugel Klaipedast. Toad täiesti ok ja söögi tegemiseks päris arvestatav köök. Siinsamas kõrval on ka dinopark, see pidavat olema Baltimaade suurim dinosauruste park. Dinosaurused pidavat siin olema elussuuruses, aga kes krt neid elusalt näinud on 😀 Pargis on lubatud ka lemmikloomad mis pole suuremad dinosaurustest 😉 Ja seal ei ole mitte ainult dinopark vaid ka tagurpidi maja, SPA, majutus jne. Ühesõnaga täislaks kogu perele.
Hommikul kui pestud kustud kammitud kimasime vaatama Babüloni aeda. See on Midagi sellist nagu Belgias Mini Euroopa. Vahe selles, et Belgias on Euroopa riikide vaatamisväärsused aga siin on üleilmsed vaatamisväärsused. Praegu muidugi Venemaa verekirikut ei näe, seoses sõjaga on see sisse pakitud 😉 Igatahes päris äge kohake ja kindlasti soovitan seda vaatamas käia, ainult pilet siia on päris kirves. Meie trip jäi siia kahjuks suht üürikeseks, räme sadu oli siin korralikult ujutanud.
-
Seiklusministeeriumi kontaktivaba autoseiklus
Mis sa siin ikka ilusa ilmaga teed muud kui seikled 😀 Pole teab mis ajast Seiklusministeeriumi seiklusel käinud. Nüüd moodsad ajad alustad sealt kus tahad ja millal tahad, põhiline kõik punktid läbi käia piiratud aja jooksul. Iseenesest on ägedad üritused neil, satud sellistesse kohtadesse kuhu muidu tavaliselt ei satu ja otsid kohti millest sul pole varem aimugi olnud. Seikluse käigus sai isegi Keila lennukile pilk peale visatud, varasemalt oli ta künka otsas parema koha peal aga seal maaomanikule asi vist ei meeldinud ja lennuk lohistati paarsada meetrit Karjaküla poole põlluserva. Seal sees peaks olema kohalik mudellennuklubi. Karjakülas vaatasime veel kaske mille all Vilde Eedu olevat inspiratsiooni kogunud. Kurja nädalake tagasi veel eriti sinililli polnud kuskil aga nüüd metsaalune sinine 😉
Türnpu park ka üks selline koht kus pole varem käinud, lihtsalt pole viitsinud sisse põigata 😉 Nüüd sai siis see kohake ka üle vaadatud. Jälle üks valge laik Eesti gloobusel vähem 😉
Klooga holokausti memoriaalis ka uuesti käidud. Siin varem ka ikka mõned korrad käidud ja pikemalt ei hakka siinsel teemal peatuma, sellest varasemalt kirjutanud korduvalt. See uus lahendus siin memoriaalil on küll äge aga… Kõik tekst klaastahvlitega üles panna on loetav normaalselt ainult hämaras. Päevavalgel tekitab selline variant varje ja lugeda normaalselt praktiliselt võimatu, see paistab ka piltidel hästi välja. Siin võiks mingi muu mõistlikum lahendus olla. Siinsamas lähedal on ka Ingerisoomlaste kalmistu. See on mul varasemalt käimata kohake. Olemasolust küll teadsin aga… nagu ikka nende asjadega on. Klooga – Põllküla – Paldiski kandis olid teise maailmasõja ajal Ingerisoomlaste sõjapõgenike evakuatsioonilaagrid. Nende kaudu viidi üle 60 000 Ingerisoomlast idarindelt Eesti kaudu Soome. Teekonna jooksul hukkus ligi 800 inimest ja nad kõik on maetud nendesse metsadesse, kes kuhu.
Lõpuks punktikesi taga ajades otsaga Paldiskis aga kui juba siinkandis siis tuleb ikka vaadata kas karulauku on. Jaa täitsa on juba ja väike kevadine vitamiiniamps sai tehtud 😉 Piilusime nats ka vanu militaarobjekte. Muidugi kurb on see, et ikka veel tassivad inimesed prügi metsa alla, no ei saa lahti sellest kombest kuidagi….
Vaatasime üle ka pankrannikul olevaid vene piirivalve punkrite varemeid. Keegi oli siin proovinud rootslaste mädakala 😀 😀 karp ja kummikindad vedelesid maas…. ju vist ei maitsenud 😀 😀 Ega siis Paldiskis olles saa jätta pilku peale viskamata Salavat Julajev ausambale. Ta olevat olnud baškiiri rahvuskangelane ja luuletaja kes võttis osa Jemeljan Pugatšovi ülestõusust. Pärast vahistamist saadeti ta koos isaga sunnitööle Paldiskisse kus ta 1800 aastal sunnitöölaagris suri. 1989 pandi kuju püsti kuid aasta pärast pandi tuuri ja viidi Emexisse. Uus kuju kingiti Venemaa Baškortostani rahvusmuuseumi poolt Paldiski linnale 2016 aastal. Sellest saab lugeda lähemalt siit. Vot nii, et ainult meilt ei saadetud nõukavõimu poolt rahvast Siberisse. Vaid tsaari ajal saadeti karup… ka meile asumisele 😀 😀
Muidugi ei saanud ju vaatamata jätta Madise koske, Ämari kalmistut, Vasalemma lossi ja veel mitmeid ja mitmeid kohti mis seikluse käigus tuli läbida. Igatahes Seiklusministeeriumil on ägedad üritused ja tuuldumiseks vägagi sobivad.
-
Keila – Joalt Paldiskisse
Kevadine luusimine Keila – Joal venis seekord tiba pikemaks kui plaanitud. No kohe ei tule välja nii, et käid ainult plaanitud kohas, ikka viskab midagi ventilaatorisse 😀 Jää oli juba enamjaolt läinud, ainult maanteepoolsel lainemurdjal ulpisid mõned pangad. Vett oli samapalju kui inimesigi kohati tuli lausa trügida, et kuhugi lähemale pääseda 😀 Lonkisime niisama ringi ja nautisime ilusat ilma ja vaateid. Lõpuks sai kopp ette aga koju minna ei viitsinud. Mõtlesime, et lähme kolame Paldiskis ka kui me juba siin oleme….
Aga noh teele jäi ju Treppoja. Vaja oli seal ka pisut luusida ja pildistada. Kuna vett oli siis paistis kaskaad eriti hästi välja. Selline ilus mitmeastmeline 😉 Kui siin sai ka piisavalt loodust nauditud panime edasi sihtmärgi poole.
Aga saad sa siis otse panna kui silt näitab vasakule 😀 😀 Tegime väikse kõrvalpõike Klooga koonduslaagri asukohta. Seal pisikesel järvekesel asjatas üks üksik luik, ootas oma kaasat ilmselt. Klooga koonduslaager rajati 1943. a septembris. Vangide arv püsis kogu tegevusaasta jooksul 1800 ja 2100 vahel. Kokku võis laagrist läbi käia ligikaudu 3000 nii mees- kui ka naissoost juuti, kellest enamik pärines Leedust Vilniuse ja Kaunase piirkonnast, vähem ka Lätist Salaspilsist. Laagri kinnipeetavad töötasid organisatsiooni Todt alluvuses puidutööstuses ning betoontoodete ja allveelaevade signaalmiinide valmistamisel. Klooga laagri komandant oli SS-Untersturmführer Wilhelm Werle, valvemeeskonna põhiosa moodustas eestlastest formeeritud 287. kaitsepataljoni 3. kompanii. 1944. a augustis, kui Punaarmee oli tagasi vallutamas Eesti territooriumi, evakueeriti osa võrgustiku vange Poolas asunud Stutthofi koonduslaagrisse. 17. septembril anti Saksa vägedele käsk Eesti kiirkorras maha jätta. 19. septembril 1944 hukati Kloogal 2000 seni evakueerimata vangi, laibad süüdati tuleriitadel. Hukkamiseks saabus laagrisse erikomando. Ei ole teada, kas tegu oli SSi või Saksa julgeolekupolitsei üksusega ja kes seda käsutas. Umbes 80 vangil õnnestus end laagrihoonetes varjata ning massimõrvast pääseda. Üldiselt selline sünge koht…
Hakkasime edasi liikuma Paldiski poole aga noh kus sa saad kui kisub vasakule 😀 😀 Tegime kõrvalpõike Madisele. Madise kirik on päris huvitava koha peal, klindi serval. Ilus vaade merele, ilmselt oli meri kunagi siinsamas klindi all. Harju-Madise kiriku ajalugu algab 1219.a, mil Taani misjonärid ristisid kohaliku rahva. Sel ajal oli kihelkonna praegustes piirides juba olemas enamik tänaseid külasid. Eestimaa rüütel Helmhold von Lode kirjeldab 1296.a Lodenrodhe’t (Laoküla) kui “kindlustatud kohta ja linna”. Võib arvata, et linnaks nimetatud kohas ei puudunud ka kirik. 1296. aastat võib niisiis pidada Harju-Madise kiriku esmamainimise aastaks. Kirik ja mõis põletati Jüriöö ülestõusu ajal. Mõisnik Hermannus de Toys’i saatusest pole midagi teada, peremeheta jäänud maad lähevad Padise kloostri valdusse. Tõenäoliselt ehitati Padise munkade ja kohalike rootsi talupoegade initsiatiivil õige varsti uus kirik. V. Raami andmeil ehitati 1464-84 juba kivikirik. Miks kirik pühitseti apostel Mattiasele, ei ole teada. Tuntud on legend, mille järgi kiriku ehitas keegi kapten Mattias, kes siin paigas pääses merehädast. Legendi kasuks räägib kiriku asukoht otse rannaastangu äärel. Kiriku peauks on suunatud merele ja kantsli kõlaräästast ehib kujund, mis meenutab nii päikest kui ka laeva rooliratast. Kiriku lähedale on 1984.a paigaldatud Eesti rahvakooli asutaja B. G. Forseliuse sünnipaika tähistav mälestuskivi.
Lõpuks jõudis kätte ka aeg Paldiskisse minna 😀 😀 Mis seal kõigepealt silma hakkab…. Kui vanasti oli see majakas siis nüüd on tuulegeneraatorid 😀 Kolasime vähe vanadel nõukaaegsetel militaarobjektidel, üle sai vaadatud tulejuhtimistorn ja linnavalitsuse varjendi jäänukid. Tahtsime torni ka ronida aga nagu ikka on trepid vanametalliks lõigatud. Ainuke koht kus samalaadsetesse tornidesse veel ronida saab on Hiiumaa. Seal pole veel treppe metalliks lõigatud. Tegime veelpankrannikust ka paar kohustuslikku pilti ja oligi minek kodupoole
-
Trip Venemaale 65a II MS vol.7
Hommikul varakult äratus, et jätkata väga tihedat ja asjalikku programmi. Hommikusöök söödud kobisime bussi ja algas sõit Kroonlinna poole. Esimene peatus oli maja juures kus kunagi elas Lydia Koidula. Sealt edasi läksime promenaadile Vaatasime Peetri kuju ja kolasime kaldapealsel. Sadamas oli hulga sõjalaevu näha aga neile ligi ei saanud enam. Eelmisel päeval oli külastus olnud. Uurisime veel Kroonlinna nulli, see oli täitsa paigas.
Promenaadilt läksime edasi üle rippsilla kiriku juurde. Merekirik oli remondis ja sisse ei saanud. Iseenesest on kirik külastust väärt aga sellest mõnes hilisemas blogis. Kolasime niisama väljakul ringi. Vaatasime erinevaid mälestusmärke ja igavest tuld kah. Igavese tule juures miski kohalik tattnokk põletas tule juurde toodud nelke. Ilmselt polnud sõjast kuulnud miskit. Kui Kroonlinn uuritud kimasime edasi Peterhoffi purskaeve vaatama.
-
Trip Venemaale 65a II MS vol.5
Levašovost edasi sõit läks hiirvaikselt. Eks kõigil olid oma mõtted sellest asjast. Veidi aja pärast jõudsime Mannerheimi liinile.
Liini asuti ehitama juba 20-ndatel, kuid rahu ajal jäi asi loomulikult soiku.
Kiiruga klopsiti midagi kokku 1939a suurõppuste käigus. Paljud punkrid, mis olid planeeritud betoonist ehitati puust, palju jäi üldse ehitamata. Paljud miiniväljad jäid rajamata, kuna lihtsalt ei olnud piisavalt miine sellise pika rindejoone jaoks. Tankitõrjekahureid oli vähe ja neid kasutada üpris keeruline, kuna Soome maastik on künklik.
Varustuse toomine oli omaette probleem, kuna nappis veoautodest, liin asusus, aga baasidest kaugel. Soomlaste kõige kõvem trump selle liini juures olid just nimelt need suurõppused. Mehed said aega, et teha ettevalmistusi, tutvuda omavahel ja oma ülemustega, mängida läbi rünnakud, avastada nõrgad kohad jne.. Ilmselt pidas see liin venelasi kinni ainult tänu sellele, et soomlastel oli võitlusvaimu kaitsta kodumaad ja venelastel polnud väga kogemust sõdida.Muidugi huvitav oli see, et nagu buss kinni peab kuskil suva kohas metsa vahel nagu see Mannerheimi liin on ilmuvad kohe nagu maa alt igasugu turistinänniga kaubitsejad 😀 😀
-
Trip Venemaale 65a II MS vol.4
Hommikul oli väljasõit varakult ja programm hullult tihe. Hakkasime liikuma Viiburi poole. Teel tuli õige mitu kultuuripeatust 😉 Esimene neist oli Levašovo. See on väga karm koht….
Levašovos oli NKVD salajane matmispaik, kuhu maeti salaja umbes 50 000 sõjaeelsetel aastatel maha lastud inimest, nende seas üle 4000 eestlase. Kõrge planguga piiratud maalahmaka jube saladus sai avalikuks alles 1989. aastal.See on selline koht mille kirjeldamiseks puuduvad sõnad. Mina arvan, et iga eestlane kes käib Peterburis võiks käia ka siin… vaadata oma silmaga..
-
Trip Venemaale 65a II MS vol.1
Sai käidud ühe ägeda tripi raames Venemaal luusimas. Grupp oli väga kirev ja äge. Grupijuht oli Boris Gorbunov ja grupis oli peale niisama tilulilutajatele 2 soomepoissi, Üks vanahärra kes oli põlvipikkune kui vene väed sisse tulid, Lagedi Vabadusvõitluse Muuseumi omanik Johannes Tõrs. Tema isa oli olnud piirivalvur sel ajal. Nende mälestusi kuulata oli päris huvitav. Startisime Jürist ja esimene peatus oli Kingissepas.
Kingissepas uurisime paari mälestusmärki ja sealt edasi sõitsime kohta kus oli EV piir vanasti. Seal väike peatus ja vanahärra rääkis oma mälestusi vene vägede sissetulekust. Edasi sõitsime sealt Piiteri poole.
Jätkub….
-
Kuidas ma Kiievis käisin
Ükspäev küsiti kas ma Kiievi tahan minna. No mis mul saab selle vastu olla kui trippida saab. Nagu juba traditsiooniks kujunenud euroopa poole minekul tuleb peatus Leedu 19-ndal . Saab selga sirutada, süüa olematu raha eest ja natuke loomi vaadata. Kui kõik need eelpool kirjeldatud protseduurid tehtus läks sõit edasi…
Nagu ikka on Poola meil imedemaa…. Kummalised sildid mis ilmselt neil midagi muud tähendab kui kerakolli 😀 😀 Keset heinamaad olev baar ja pikk sirge tee jne.
Vahepeal ööbisime mingis pansionaadis keset suurt parki. Baaris oli äge topisepaar jänkuonu ja rebaseonu maiustasid kokteiliga.
Kiiev krt igavene pirakas linn… Kobisin kohe vanalinna laiama, see igavesti kõrge mäta otsas ja vaade sealt päris hea. Jõel terve joru igasugu laevukesi, mis tegelikult on restoranid. Dnepri jõe kaldal oleva kraana otsast sai kummiga alla karata. Kusjuures selle atraktsiooni juures oli alati järts niipalju kui ma sealt mööda käisin. Sild üle jõe oli nii pirakas, et suured laevad panid alt läbi viuh ja viuh. Mis eriti äge laevad uhasid edasitagasi nagu meil autod Tartu maanteel ja metroorong paneb ka üle silla. Teisel pool ongi peatused maa peal aga Petshershkaja lavra poolel paneb sillalt viuh otse maa sisse 😀 😀 Kalamehed istusid sillal püüdsid kala selle liikluse vahel. Vot ei saa aru mis moel nad tundsid näkkamist 😀 😀 Korki peab ilmselt binokliga vaatama 😀
Aprilli kohta oli jube soe ja kõik õitses. Vanalinnas on päris vägev kirikukompleks suure kiviaia sees Petsherskaja lavra . See on nagu täiesti omaette linn linnas. Seal pidavat olema ka munkade poolt uuristatud käigud aga seal ma ei käinud. Vaade oli muljetavaldav, kirikutes sees pilti teha ei saanud, vanamutid lendasid kohe peale kui fotokat nägid 😀 Isegi tuvila oli kirikute juures olemas. Huvitav milleks?? Vanasti oli kas kirjatuvi või söök. Tänapäeval ilmselt tilulilu või söök. Päevitajaid nägi igal murumättal. Pauka oli ka pesakonna tuulduma toonud. Kellegi 5 jalaga hobune näksis kah rohtu 😀 😀
Sama mätta otsas kus on kirikukompleks on veidi edasi igavene suur 2 MS memoriaal ja muuseum. Rodina mat paistab üle linna. Luusisin ja uudistasin õhtuni seal. Muuseumi sisse ei hakanud minema. Jätsin selle järgmiseks päevaks.
Järgmisel päeval külastasin muuseumi. See oli päris huvitava ülesehitusega, saalides liikusid ühest ajastust teise. Igas saalis oli oma ajastu täpselt kronoloogilises järjekorras. Muuseumis eksponaate kõvasti. Ka koonduslaagrite teema oli täiesti eraldi saalina.
Päris karm oli see koonduslaagrite teema. Tegin paar pilti kah toodangust aga siia kõiki ei pane. Siin pildil on näha inimnahast sõrmikud.. Oli veel inimrasvast seep ilusti pakendatud ja kiri kah peal millest tehtud, kellakottidest tubakakotid jne jne. Üks saal sisaldas ainult rindelt tulnud teateid surma saamise või teadmata kadumise kohta, terved seinad olid neid täis. ilmselt oli neid seal tuhandeid.
Pealemuuseumi külastust kolistasin mööda linna, poes oli isegi kohalike toodete kõrval Rakvere viinerid saadaval. Kuskil nurga taga oli Olympic casino kah 😀 😀 Ja maailm on ikka imepisike, tiksusin vaikselt üle silla ja vaatasin kuidas kalamehed kala püüavad. Üks vend vaatas otsa ja küsis puhtas eesti keeles… sa küll kohalik pole 😀 sul eestlase nägu 😀 Rääkisime tubli tunni temaga seal juttu, proovisin isegi kala püüda tema õngega. Tuli välja, et kalapüük käib tundega 😀 korki polegi nagu talvel sikutiga jääaugust. Aga krt üles andis ikka kerida, üle 50 meetri pidavat olema kõrgust sillal. Vana oli pärit Keilast ja õde pidavat praegugi seal elama 😀 Nii, et tegelikult on Kiievis vaadata sitaks.
-
Minsk-Brest
Panin sõpradega kamba kokku, sebisime Tulika rendist auto ja kimasime Valgevenesse tuulduma. Minskis Eesti saatkonnas oli tulek kokku lepitud. Parkisime auto saatkonna hoovi ja ise linna laiama… Ööbisime otse kesklinnas kaubamaja kõrval sebitud korteris 😉
Õhtul enne kotile kobimist panime plaani paika, et hommikul Bresti minek… Hommikul kui kõik pestud-kustud-kammitud võtsime auto ja andsime tuld Bresti poole. Minski servas turnisime korra ka miski kurgaani otsas… nägi päris kaugele. Mõned vennikesed olid vist tulnud kurgaani vaatama tankidega… igatahes olid ilusti parklas pargitud 😀
Kimasime edasi… Vahepeal põikasime ka trassilt kõrvale Hatõni memoriaali vaatama. Ärge ajage Hatõni segamini Katõniga…. need kaks eri asja. See olevat olnud pisike külake metsas mille Aadu mehed maatasa tegid. Memoriaal iseenesest päris sünge. Korstnajalad väidetavate talukohtade peal püsti koos nimedega kes ära tapeti selles talus… Kellad löövad… tekitavad päris sürr oleku…. Igatahes tasus vaatamist…
Kui see ka vaadatud sügasime edasi… Ah jaaa täitsa maksuline kiirtee oli…. igavene lai ja sile, lubatud oli 120 km/h, me nagu turistid ikka üritasime siis kah 120 sõita. Krt kõik panid meist mööda nagu postidest isegi žigullid….. Vaatasime, et 150 oli see tempo millega kõik lasid trassil. Miilits mõõtis kiirust aga maha ei võtnud…. Pärast kohalikelt küsisime mis värk… öeldi, et 150 ei võta miilits kiirteel maha aga nagu üle lased saad trahvi 😀 😀 Lõpuks jõudsime Bresti…. Kõigepealt sattusime väidetavalt endise NSVL kõige suuremasse raudteemuuseumi. Kõik eksponaadid pidavat olema töökorras. Muuseumi väravas sattusime kokku ühe papiga kes oli just pinsile jäänud. Kuuldes meie eestikeelset juttu kargas kohe ligi, et tal ka keegi eestist pärit ja meie nagu zemljakid talle. Haaras kohe meil nööbist ja tegi vägeva ekskursiooni….
Marssisime üle tee Bresti kindlusesse. Kah päris kõva memoriaal….. Luusisime seal tiba ja siis veel kindluse taga mingil surnuaial.
Peale kultuuri manustamist mõtlesime sööma minna… Tee ääres suur kaubamaja, hüppasime sisse…. Ennäe kohvik aga krt püstijalakas ja noad kahvlid ketiga laua küljes kinni 😀 😀 . Küsisin kohalikelt kas mingi normaalne söögikoht ka om. Mainiti, et kõrvaltänavas on Itaalia restoran aga kohalikud seal ei käi, väga kallis pidavat olema. Muud üle ei jäänud otsustasime minna… kõhud olid ilgelt tühjad… Leidsimegi üles selle resto. Suht muljetavaldav oli… Suured kapid turvad olid uksel, sees tuli riided garderoobi anda nummeri vastu…. juhatati lauda ja anti menüüd näppu…. Valik oli hea… mõtlesime, et kõik tellivad erinevad road siis saame maitsta kõike 😀 Näljasem tellis kohe pizza 😀 teised veel mõtlesid…. lõpuks said tellitud söögid – joogid ikka korralikult nagu kombeks 😀 Et kui juba prassimiseks läks siis las olla 😀 Oh sa püha petlema pasahärg… kui siis see kõigepealt tellitud pizza toodi….. mõtlesime kes selle ära sööb, sellest oleks meile kuuele jätkunud 😀 Kohe toodi ka muu tellitud staff… no seda oli ikka palju… me tükk aega pugisime ja ägisesime. Mõtlesime, et krt palju arve tuleb.. ära ka joosta ei saa, riided võeti ära 😀 ilmselt tuleb nõusid pesema jääda… Lõpuks küsisime arve….. Kuis see toodi ei saanud s…. aru kas see oli ühe inimese arve vai kõik kokku…. Küsisime jõhvikalt järgi mis värk on.. Pidavat olema kõik kokku… meil kukkusid lõuad põlvini lahti… Kuue inimese arve… söögid, joogid, veinid oli kokku ca 40€. Kaasa pakiti veel pool pizzat mida ei jõudnud ära süüa.. Veeresime kuidagi autosse ja panime tuld Minski poole.