• Matkad looduses,  Tripid

    Metsanurme matkarada.

    Sada korda kuulnud sellest Metsanurme matkarajast igasugu põnevaid jutte aga ise sinna kordagi jõudnud ei ole. Eks tuli asi ette võtta ja ise pilk peale visata. Kui pikk see rada siis tegelikult on ei teagi… Erinevatel andmetel on selle pikkus 8 – 9,5km, seega paras paari tunniga läbi jalutada. Auto saab parkida külakeskuse juurde ja sealt mööda tähistatud teed tuld anda. Siinsamas on ka talumuuseum. Keegi on siin vanad rehvid ära kasutanud üsna praktiliselt ja nendest majakese ehitanud.

    Päris pikk osa sellest rahast kulgeb muidugi mööda külateed kus midagi erilist ei ole. Rada lõpeb Üksnurme mõisa varemete juures, sealt tuleb padavai tagasi lonkida veidi ja siis saab väikse kõrvalpõike metsa teha. Kohalike koduloolased on siin päris usinasti asju uurinud aga see kuskil matkarajal väga ei kohta, peale hiiekoha. Väidetavalt leiti siit mõisa maadelt Baltimaade suurim mündileid. See koht on matkarajal isegi märgitud. Mõis ise väga trööstitus olukorras ja mahajäetud. Üksnurme mõis asutati ilmselt kuskil 1630 aastatel. Mõisa esmaomanik oli Heinrich Hastfer. See on olnud veel Karl von Gernet, Julius von Ramm, Dietrich von der Pahleni ja von Baggehufwudtide omanduses. Alates 1900 aastast kuni 1919 aasta võõrandamiseni oli mõis von Antropoffite aadliperekonna valduses.

    Tagasi lonkisime juba vähe põnevamat osa mööda. Jõe ääres on ka paar head RMK lõkkekohta. Seal on ikka palju tsillimas käidud aga kahjuks on sealt tänaseks päevaks mõni kadunud. Seda head katusealusega lõkkekohta enam ei ole kahjuks. Vaikselt tiksumiseks väga hea rada ja rahvast ka ei ole 😉

  • Matkad looduses,  Tehtud üritused,  Tripid

    Valgejärve matk vol.2

    Vot kus kahe nädala jooksul võib kogu olustik muutuda. Alles käisime Valgejärvel seltskonnaga matkal ja lund oli nii, et anna olla aga nüüd peaaegu sulanud kõik. Lonkisime mööda laudteed matkaraja läbi. Väiksel järvesaarel uurisime kuidas karu on männile jätnud oma tegutsemise jälgi. Päris korralikud küünisejäljed on näha. Piilusime vähe vaatetornist ümbrust ja samuti maitsesime allikast vett. Seal on päris hea maitsega vesi.

    Lõpuks jõudsime tipi juurde seegi kord ja tegime väikse lõkke. Maiustasime võikudega ja jõime kuuma teed peale. Kahju, et seda tipid enam ei ole. Kellegi hoolimatu või kuri käsi on sellele tule otsa pannud ja maani maha põletanud. Krt leidub ikka lolle. On siis raske lõke ära kustutada kui lahkud….. Väga mõtlemapanev lause on MTÜ kodukal selle asja kohta. “Sellised kurvad lood panevad mõtlema, kas õhinapõhiselt kõigile loodu ikka väärib tegemist”…. Sellel on täitsa iva sees, viimasel ajal näeb üsna tihti kuidas kellegi nö. imearmsad “vabakasvatuse võsukesed” midagi lõhuvad ja vanemad vahivad pealt.

  • Matkad looduses,  Tehtud üritused,  Tripid

    Valgejärve matk

    Ajasime kamba kokku ja kimasime Valgejärvele tsillima. Kõrvemaa ja Kakerdaja on viimasel ajal kuidagi laadaks muutunud, rahvast nagu Viru tänaval keset pühapäeva 😀 😀 Valgejärve Õnneks Tallinnast piisavalt kaugel ja läbustajad pole seda veel avastanud. Seal saab veel rahulikult tsillida ilma, et oleks mingit hullu kisa ja lärmi. Metsas tahaks ikka metsahääli kuulata 😉 Sattusime sinna täitsa õigel ajal, värsket lund oli sadanud ja mets oli ilus valge, ühtki inimjälge polnud näha peale meie omade 😀 Käisime kõik seal suud lahti ja nautisime vaateid 😀 Turnisime vaatetorni ja maitsesime allikavett.

    Lõpuks jõudsime tiiruga tipi juurde. Tegime tule üles ja nosisime oma kaasasolnud võikud ära. See tipi on seal üks äge kohake ma seal isegi ööbinud mõned korrad nii suvel kui talvel. See kuulub kohalikule MTÜ-le ja viisakas on selle kasutamisest neile teada anda.

  • Matkad looduses,  Tehtud üritused,  Tsill

    Kakerdajas ööbimas

    Sai just äsja öösel rabas pildistamas käidud ja sealt läks idanema see ööbimise teema. Algul oli plaan, et lähme õhtul ainult ööbima aga käigult mõtlesime, et need kes viitsivad ka väikse matka teha võiks juba hommikul minna. Kui õige päev oli käes siis staff autosse ja Kakerdaja poole punuma. Õnneks on seal talvel suht vähe rahvast, veelvähem ööbimas. Kõigepealt nagu ikka asjale kohane väike matk rabas Kakerdaja järveni ja tagasi. See on muidugi niru, et ümber selle järve ei ole matkarada, kuigi võiks olla…. Aega oli sitaks õhtuni, kuna osa huvilisi pidi alles õhtul meiega liituma. Tegime tiiru ka ümber kalajärvede, mingid vennikesed olid järvele kilesauna teinud 😉 Ohh kuidas oleks tahtnud ka sinna minna… Aga eks ma ükspäev korraldan selle ka ära.

    Lõpuks oli õhtu käes, tegime lõkke üles ja valmistasime pesa ette öiseks ekstreemiks. Alusmatid ja magamiskotid paika ja koormakate metsaonnile ette. Lõpuks jõudis ülejäänud seltskond ka kohale. Tegime väiksed söögid lõkkel ja kobisime kotile. Kõik mahtusime ilusti ritta nagu silgud karbis 😀 😀 Hommikul olid igatahes kõik elus ja terved. Peale äratust väike kuum tee ja võiku ning kodupoole punuma. Päris ok tsill oli, peaks kordama.

  • Matkad looduses,  Tehtud üritused,  Tripid,  Tsill

    Öösel Kakerdajas pildistamas

    Nagu mul ikka siin teemad tekivad tühjalt kohalt 😉 Seegi kord tuli plaan puusalt 😀 😀 Sõpradega kamp kokku ja Kakerdaja rabasse pildistama. Staff autosse ja minek, ilus täiskuu öö oli. Parklast raba peale marssida ikka natuke on proovisime ka siin metsa vahel paar pilti teha, midagi tuli isegi välja.

    Aga järve ääres oli eriti tsill, värske puutumata lumi ja täiskuu…. Vähe müstiline teema ja jube külm oli brrrrrrrrr… Õnneks polnud tuult. Vaated olid muidugi väga ägedad, fotod pole pooltki seda mis päriselt kohapeal näha oli. Mõned pildid sai siin ka tehtud aga ega pikka pidu polnud, paljaste näppudega kaamerat näppida oli ikka päris karm sellise külmaga 😀 😀 Muidugi selle ürituse käigus koorus plaan teha väike trip rabas koos ööbimisega. Minul talvel väljas ööbimise kogemus olemas aga sõpradel see puudus, egas midagi võtsime plaani 😉

  • Matkad looduses,  Tehtud üritused,  Tripid

    Matk Kämbla metsas


    Seekordne matk sai läbi viidud ühele toredale seltskonnale Kämbla looduskaitsealal. Kaitseala eesmärk on on kaitsta sealseid haruldaste loomade, nagu I kategooriasse kuuluva lendorav elupaiku ja kaitstavate taimeliikide: kaunis kuldking, eesti soojumikas ja mitmete käpaliste kasvukohti. Kaitseala metsi läbivad mitmed lubjarikaste allikatega soonikud. Rada kulgeb läbi puutumatu ürgmetsa kus näeb üle 100 aasta vanuseid kuuski, mände, haabu jne. Raja teevad põnevaks erinevad takistused nii puude kui vee näol mida muudel matkaradadel väga ei kohta. Raja Saula poolses otsas on RMK lõkkeplats, kus on võimalik puhata, läbi viia mänge/arutelusid ning pikniku pidada. Matka alustasime seekord Viikingitekülast ja liikusime mööda ürgmetsa kuni Tuhala peakraavini. Kaugemale ei ole lühikese matka puhul otstarbekas minna. Edasi-tagasi matk võtab aega ca 1,5 tundi, kui ei peatu RMK lõkkekohal pikniku pidamiseks. Seekord seda plaanis ei olnud.

    Tuhala peakraavi purre oli isegi alles ja terve. Tavaliselt kevadine suurvesi viib selle ära 😉 Seekordsel matkal loomi ei kohanud, kuigi värskeid kitse ja rebase jälgi oli märgata küll ja küll. Uurisime veidi kobraste elutegevuse jälgi, mõnes kohas olid nad langetatud ikka väga jämedaid haabu. Metsas näeb hulgaliselt põnevaid “fotoseinu” mille juures tavaliselt teeme ikka mõne pildi. Ega seekordne matk ei saanud kehvem olla 😉 Kiirelt paar klõpsu ja liikusime tagasi viikingitekülla. Seal tegin kiire küla tutvustuse, arutlesime vähe viikingite teemal.

  • Matkad looduses,  Tehtud üritused

    Ahjusoe Naissaar

    Käisin täna Naissaare eluolu uurimas, vaja oli ettevalmistusi teha ühe ürituse jaoks. Õnneks saar pisike ja seal liikumiseks sobib jalgratas imehästi. Pistsin siis hommikul ratta autosse ja kimasin lennusadamasse. Sealt Katharinaga üle. Krt kus on ikka piletihinnad…. edasitagasi 20€ ja ratas 5€. Selle raha eest saab Saaremaal käia 3 korda edasitagasi. Aga samas baari hinnad olid üsna mõistlikud. Mineku ajal vaatasin, et ilm s… aga saarele jõudes tuli päike välja ja täitsa mõnus ilm oli. Katharinaga polnudki varem sõitnud, päris põnev laevuke, isegi kaptenisillale lubati. Aurik “Katharina” on ehitatud Norras 1964. Laeval on kolm salongi ja laevale mahub 200 inimest. Muidugi tänapäeval on asi aurikust ikka kaugel 😀 😀 keegi enam puid alla ei viska. Tunnikese pärast olimegi juba Naissaarel. Sadamas käib lõpuks hull ehitus mis juba 10 aastat tagasi pidi hakkama. Aga noh eks see Viimsi vald on nagu on…..

    Sadamas hüppasin sadulasse ja panin majaka poole minema. Taani kuninga aed oli juba mõnusalt roheline. Selle aiaga kaasneb hulga legende…
    rahvajutt räägib meheleminekueas Taani kuninga tütrest. Neiu olevat eelistanud poistele tüdrukuid ja seepärast saadetud ta karistuseks saarele. Aiandushuvilisele printsessile antud kaasa taimi ja seemneid. Nii see praegusajaks metsistunud aed kujunenudki.  Teise legendi järgi olevat sinna kukkunud kunagi sinna Taani kuninga tütre kroon, seetõttu on sel paigal ka selline nimi. Veits veel ja juba paistiski majakas. Majaka saamisloost saab lugeda siit. Törts asjalikku juttu Koljaga ja edasi… Kurrja Charli tundis mu ära ja lendas peale nagu hävitaja ise rõõmust kiunudes. Kutsikana sai temaga möllatud küll ja küll…. Kiire pilk mõnele patareile, pikema peatuse tegin patarei 10a juures. Asi isegi veidi arenenud, uued peldikud tehtud ja infotahvel kah. Keegi naljamees oli infotahvli külge pannud annetuste korjamise kasti, väidetavalt patarei korrastamise raha kogumiseks. Noh korrastamisest asi kaugel…

    Kolasin vähe ka patareis sees, Charli töllerdas kaasas ja ei jäänud sammugi maha. Ühes ruumis vedeles mingi rõve kuusk taarast tehtud ehetega… Millegipärast oli osadele ruumidele uksed ette pandus ja veel lukku kah… Huvitav kas Muinsuskaitse kooskõlastus olemas??? Üldkokkuvõttes polnud midagi muutunud aastatetaguste vaadetega. Natuke sitta viskas ventilaatorisse muidugi see, et tahvlil omastarust aus silt, kogume annetusi korrastamiseks ja siis kui sisse astud vedeleb rõve taara kuuse otsas ja uksed ette pandud.. Kui uksed said ette pandud siis oleks võinud rämpsu ka ära koristada. Sellise asja peale küll nüüd ei kutsu kohe kuidagi annetama 🙁 Hiljem muidugi kuulsin kohalikelt, et seal miskid seinad ära lõhutud ja uksed asemele pandud ning uksest sisse saamiseks küsitakse raha.

    Kui 10a uuritud siis viskasin kiire pilgu ka 10a lõunapoolsemale valmis ehitamata patareile. See on nüüd see kus aastaid tagasi juhtus jobu grupijuhi pärast ränk surmaga lõppenud õnnetus.

    Edasi läksin tuldud teed tagasi, kordonist mööda ja vaikselt Männiku poole. Kupatasin siin Charli kodupoole. Seal kordonis sai ikka omalajal kõvasti tsillitud 😉 ja kordoni saun oli ka väga hea. Miiniladude tee otsas oli märgata isegi “projektiraudtee” ehituse tulemusi, märgid väljas ja puha. Piki tee äärt oli ka raudtee juba võtnud natuke raudtee välimust.

    Sadama juures seisis mootorivahetust ootav vedur, uus mootor vedeles kõrval. Tiksusin edasi vaikselt Männiku küla poole. Raudteeülesõidul oli näha ilus korralik raudtee, vana oli ikka hullult sinkavonka ja alalõpmata oli vedur rööpalt maas 😀 😀 Nüüd nagu “Rail Baltic” noolsirge, anna ainult tuld. Rähnipesas Petka tiksus õues päikse käes, ajasime törts juttu. Vaatasin, et Petka ikka viitsib ratsida 😀 😀 jälle oli valmis nokitsenud miski igiliikuri 😀 Nagu Petka juures ikka jätkub juttu kauemaks vaata, et lobisemise tuhinas laevalt maha ei jää.. Tresiin oli huvitaval kombel veel “kuival” hooaeg ammu peal võiks juba rahvast vedada 😉 seni kuni rong remondis saaks ju sellega hullata küll ja küll. Krt Männikul oli veel üks ebameeldiv üllatus nagu sellest 10a oleks veel vähe 😀 Seni tasuta olnud muuseum on muutunud tasuliseks 🙁 Kogesin ise ka seda, et “ärimehed” tahavad seal ratsa rikkaks saada ja paaritunnise ekskursiooni eest küsitakse ulmeraha. 12-15€ per face. Sellise summa juures tekib juba küsimus, kas ma ikka tahan tolmuses autokastis loksuda üle kivide-kändude mõned kilomeetrid ja veenduda, et kuskil oli miiniladu või patarei. Ja oligi käes aeg sadamasse vändata.

    Sadamas tegin veel paar pilti, muidugi silma jäi, et ilmselt keevitajal on olnud ülemusega probleeme 😀 😀 Oma pahameelt on väljendanud teatud organi kujutisega metallplaadil 😀 Ah jaa, ehitajatelt kuulsin, et vanal kail olnud otste kinnitamise postid olevat olnud kahuritorud. Nad ei saanud ka ennem aru kui pealt lahti lõikasid alles siis nägid, et vintraud 😀 😀 Vot milline praktiline kasutus oli nõuka ajal kahuritele… Ei ole siin midagi “kõik tankid atradeks” 😀 Väljumiseni oli veel vähe aega, vaatasin kuidas süvendaja hullas kai ääres. Ja mida ma näen Katharinale minnes… ei tea jh kes trapi ääres istub 😀 😀 Charli krt. Kapten ütles, et ta oli juba tiiru laevas ära teinud 😀 😀 Helistan siis Koljale, et kle Charli siin, see vannub, et krt nii vana ja jalad läbi kodu juurest kaugele enam ammu ei lähe kuda krt ta sinna sai 😀 😀 Lõpuks oligi minek kodupoole. Kokku tiksusin saarel rattaga märkamatult 18,2 kiltsa

  • Matkad looduses,  Tehtud üritused

    Kakerdaja matk

    Lõpuks sai ära tehtud ammu planeeritud matk lastele. Kuigi mitte nii nagu algselt planeeritud aga mis teha igakord ei lähe nii nagu soovitakse. Plaanis oli ka rabas ööbimine, kuid kahjuks ei leitud niipalju selleks sobivaid magamiskotte. Aga pole hullu, ööbimise plaan on jõus nagunii ja ükspäev teeme selle teoks. Saime kokku Kakerdaja raba Noku lõkkekoha juures. Ilm oli ilus ja rahvast rabas nagu laulupeol. Otsustasime, et ei roni kohe raba peale vaid alustame Kalajärve matkarajaga. Metsas kevad ikka täies hoos, linnud laulavad nii, et omi mõtteidki ei kuule. Kohekohe on kõik roheline ka. Sinililli ja ülaseid kõik kohad täis. 😀 😀 Kui metsareeglid lastele räägitud alustasime minekut Kalajärve suunas. Seda rada polnud ma juba ammu käinud, vahepeal oli laudteed värskendatud ja üle mudaste kohtade sai ilusti kuiva jalaga.

    Lõpuks jõudsime mööda matkarada lõkkekoha juurde. Otsustasime seal teha väikse lõuna. Aga noh mittesuitsetajate värk kellelgi polnud tikke kaasas lõkke süütamiseks 😀 😀 Juba pidasime plaani, et päikselise ilmaga aitab pudel hädast välja aga polnud vaja. Mingi seltskond sõitis lõkkekoha juurde, sain nendelt tikke laenuks 😉 Tegime lõkke üles, lapsed said oma kaasasolnud stafi soojaks teha ja keha kinnitada. Isegi kohalikud linnud tulid uurima mida head me sööme. Kui söödud-joodud lonkisime Noku lõkkekoha poole edasi, et siis seal vaadata jooksvalt edasimineku värki.

    Noku lõkkekoha juures oli vahepeal rahvast vähemaks jäänud ja otsustasime, et lähme käime raba peal ka tiiru ära. Raba servas nägime mingit ägedat käru ja lauavirna, eemalt oli kuulda ka hullu kopsimist. Lonkisime mööda värsket laudteed järve poole ja varsti märkasimegi laudtee ehitajaid. Näo järgi oli juba näha, et mitte kohalikud 😀 😀 Küsisin vennikestelt kas laudtee läheb Kiievini välja 😀 Ütlesid, et nii kaugele neil ei kästud ehitada 😀 😀 Jalutasime edasi kuni järveni ja sealt tuldud teed tagasi. Vahepeal leidsime isegi peotäie jõhvikaid. Väga head magusad olid 😉 Lõpuks jõudsime autode juurde tagasi, andsin lastele koju kaasa 5 liitrit kasemahla ja läksime selleks korraks laiali. Vähemalt nüüd on hea teada, et mõneks aastaks on olemas Kakerdajas kuni järveni uus laudtee 😉

  • Matkad looduses,  Tripid

    Lagedi

    Ükspäev mõtlesime sõbraga, et lähme uurime mis on saanud Lagedi mõisa saarest kus vanasti olid väga ägedad üritused. Kahjuks olid sillast järgi ainult jäänused aga mööda talasid sai veel üle minna. Saar ise oli hullult võssa kasvanud. Ega eriti kuhugi ei pääsenudki saarel. Kunagisest ilusast saarest kus olid ilusad teerajad, istutatud erinevad puud ja põõsad, külakiik, lava jne polnud järgi midagi. Tegime mõned pildid ja üritasime minna üle kivide teisele kaldale.

    Põhimõtteliselt sai kuiva jalaga ilusti üle. Kuna see jõe teine haru on suht vaikne ja inimesi seal ei liigu siis pesitses seal päris palju parte. Nägime päris mitmeid pesakondi ujumas.

  • Nokitsemised,  Tripid

    Pilliroojahu katsetused vol.2

    Ükskõik kus ka ei kola jääb ikka igalpool silma hullult pilliroogu. Lapsepõlvest on meelde jäänud, et ellujäämislaagrite onud-tädid rääkisid ikka, et looduses on süüa aastaringi, ole mees ja tunne asja ainult 😀 😀 Ükspäev oli veidi igav ja mõtlesin, et katsetan veel mingit ökomökot. Vol 1 sai katsetatud kuuseokkasmuutit…. Kõlbas juua küll aga kuramuse vänge värk kuid peale väikest tuuningut kõlbas vägagi juua 😉 Hea vitamiinipomm aastaringi. Seekord läks käiku pilliroog. Mõned päevad eeltööd raamatutes, interneedumis jne andsid mingi ettekujutuse asjast. Tuleb välja, et väidetavalt on pilliroo juurikaid ja sellest tehtud jahu söödud juba krt teab mis ajal. Arheoloogid on tuvastanud, et kiviaegse Pulli asula Pärnu jõe suudmealal ja 6-8 tuh. a. vanuse Riigiküla asula Narva jõe ääres ning kuni 10 tuh. a. vanuse Kunda Lammasmäe kunagise järve saarel asulakoha lähedal kasvas kindlasti pilliroogu. Vahepeal ilmselt kadus see “umbrohu” söömine unustuse hõlma ja arvati, et see on ainult vaeste ja eluheidikute toit. Erinevatele uurimustele toetudes võib öelda, et nende teadmiste “uuendamise” või taasteadvustamise eest võlgneme tänu haritumatele baltisakslastele, kes 19. sajandil, püüdes eestlaste toitumisharjumusi rikastada, meile selle teene tegid.

    Ajaloos veelgi tagasi minnes leiame tõendeid sellest, et meile nii tuntud ja põlatud umbrohud ning metsataimed nagu nõges, naat, vesihein, võilill või põdrakanep (nimistut võiks veel pikalt jätkata) on olnud hinnatud kraam suurte impeeriumide juhtide toidulaual. Rääkimata võimsate armeede turgutamisest.

    Kui eeltöö tehtud panin vutvutvut jõe äärde juurikaid sebima. Kui märjaks ei karda saada siis saab juured kätte üsna lihtsalt. Tirisin mõned välja ja pistsin kohe hamba alla, kõlbas täitsa süüa, hea magusa maitsega oli. Ega midagi tarisin kotitäie juurikaid koju ja viskasin kuivatisse. Kui juurikad olid krõbedaks kuivanud tekkis probleem… Kuidas neid nüüd jahuks saada käepäraste masinatega 😀 😀 Esialgses katsefaasis ajasid belnder ja kohviveski asja ära. Muidugi jahu tegemiseks need ei kõlba aga katse sain ära teha. 😀 Peale väikseid ponnistusi sai lõpuks jahu laadne toode valmis. Nägi välja selline kollane mittemidagi ütlev pulber 😀 😀 Aimasin halba aga ega katset saanud enam pooleli jätta 😀

    Improviseerisime sujuvalt mõned retseptid…. Soola, suhkru, kakao, kookoshelveste, kõrvitsaseemnejahu, vahukoore ja või lisamisega. Katsetuste põhikomponent pilliroojahu millele lisasime tunde järgi maitseks muid komponente. Tegime päris hulga erinevaid variante valmis ja asusime degusteerima. Igaks juhuks varusime kotitäie söetablette ja kempsupaberit, et kui juhtub põhja alt lööma siis…. 😀 😀 Algul nokitsesime tükikesi servast aga oi kurrrja täiesti söödavad olid ja maitsvad. Tegime kohe kohvi sinna kõrvale ja nautisime gurmeeküpsiseid 😀 😀

    Neid küpsiseid teen ma kohe kindlasti veel ja palju, nüüd asi selge kuidas neid teha 😉 Kui nüüd mõni huviline tahab kah proovida siis lihtsam on minult sebida kas jahu ja retsept või valmis küpsised. Ise jalgratast leiutada pole pointi, ma juba taaselustasin ära esivanemate väega toidu 😉 Ükspäev katsetan ära ka juurikakrõpsud ja kohvi.