fbpx
  • Tsill

    Pässa raba

    Pole tükk aega kuskil rabas luusinud ja ega väga pikki maid ei kannata käia ka, tuleb ette võtta lühemaid otsi. Pääsküla raba just selline paras lonkimiseks. Seltskond kokku ja tuld. Kõigepealt allikast paar head sõõmu vett ja pudeliga kaasa ka nats 😉 Turnisime vaatetorni, krt parmud on ka tee siia leidnud ja libistavad õlut torni ees. Üks segi joonud eit ei adunud enam midagi, kakkus sealsamas torni all p.. paljaks ja hakkas püramiidi püstitama. Siin jalutavad titemammad korjasid ruttu oma võsukesed kokku ja kadusid. Vot kus nüüd korrakaitseorganid on… Aga ilmselt on neil “mõnusam” kuskil kaubakeskuses passita ja maskita inimesi represseerida kui päris tööd teha, seal hea soe ju. Iseenesest on tornist vaated päris head, isegi Mustaka hüppetorn paistab.

    Lonkisime väikse tiiru mööda laudteed, maitsesime pohli ja uurisime infostende. Isegi üks pasknäär natuke poseeris männioksal. See raba on üsna ok kui pikalt ei jaksa luusida ja kaugele sõita ei viitsi. Oma sõõmu värsket õhku saab siit kätte küll. Muidugi jälle väike sitt ventikasse…. Ja kus vedeleb maske… kodukootud keelati ju ära nüüd neid siniseid mis ei idane ega mädane vedeleb igal pool, kus nüüd need rohelised on kes iga saastamise peale kiunatavad. Ühekordseid kasutatud maskid nagu ei olegi saaste ja prügi või….. see kordades hullem saaste kui tiba põlevkivi ahju ajada odava elektri tootmiseks. Ilmselt ei saa selle “prügi” osas kiunuda, see pole ju poliitkorrektne. Aga kui neid rahvamasse nüüd ka vähemaks saaks siis täitsa lust kohe rabas käia. Aga loodame, et nüüd edaspidi kõik “väljavalitud” istuvad kinos ja restoranis ning loodusesse sammalt tallama ja värske õhku hingama ei trügi 😀 😀

  • Muu värk,  Tsill

    Uuel seeneringil

    Paar päeva tagasi sai seenel käidud ja veidi lehterkukeseeni korjatud, tavalisi kukeseeni siis ei leidnud ühtki. Tegime uue ringi nats teise suunda, kus ajakirjanduse andmetel pidavat neid olema nii, et koju tassida ei jaksa. Noh eks see nüüd väike müüt ole aga päris ilma ka ei jäänud. Huvitaval kombel oli siinkandis ka männiriisikatega sama lugu nagu eelmises kohas kuuseriisikatega, et kas ainult ussid või juba vanad. Mõned päris pirakad puravikud sain ka lisaks kukeseentele. Ah jaa, punaseid kärbseseeni kilode viisi, kuuevarbalised pidavat neid kalli raha eest kokku ostma. Hakka või neile tarnima 😉 Ja veel üks päris huvitav seik jäi silma Peterburi maantee ääres Valgejõe kandis, longin mina metsaservas ja näen kuidas Narva poolt tuleb valge MB autotreila kolm autot kukil. Jääb teeservas seisma, juht kargab välja, tuustib kõikide autode salongides ja pagassides. Loobib miskit välja treila kõrvale, millega tegu ei tuvastanud kaugelt, aga ilmselt autode tungrauad, rattavõtmed, ohukolmnurgad. Nissanist kougib välja ka tagavararatta. Siis korjab kõik need välja loobitud asjad kokku ja topib omale kabiini, sinna läheb ka Nissani varuratas. Nii, et kui keegi lasi paar päeva tagasi omale tuua treilaga VW, Audi ja Nissani siis autodest puuduvad asjad saab kätte treilamehe käest. Mul täitsa autode numbrid ka olemas vajadusel 😉 Nii süüdimatult autod paljaks tehaksegi.

    Huvitaval kombel oli siin veel hullult mustikaid mis polnudki veel puiseks muutunud ja maitsesid koos pohladega imehästi.

    Kui juba sealkandis siis väike kõrvalpõige Nõmmeveskile ka, ilm selleks väga mõnus. Sellest ei hakka pikemalt uuesti kirjutama, varasemalt sellest blogis kirjutanud küll ja küll. Igatahes vaated on seal mõnusad ja soovitan kõigil minna sinna loodust nautima 😉 Ilusale päevale väike tilk tõrva ka. Hakkab see valimiste palagan peale ja reformarid suutsid oma bussirondi kampaaniaürituseks parkida Lool Grossi poe ette kõige kitsama koha peale, peatumist keelava märgi mõjupiirkonda ning veel tagatipuks invakohale ka. Puldis peaks ju professionaalne juht olema ja elementaarseid liiklusmärke tundma aga kus sa sellega. Aga noh eks selline pohhuistlik suhtumine inimestesse on neil juba veres ja siis imestatakse miks neid kirutakse. Kuidas sa jätad sellises olukorras kirumata 😀 😀

  • Muu värk,  Tsill

    Seened…

    Ükspäev sai vähe seeneluuret tehtud, siis väga midagi ei leidnud. Pole hullu, tegime uue tiiru järgmises suvalises metsas, talvevarud tahavad täiendamist ja paar huvitavat projekti ka vaja ära katsetada, aga nendest kriban ükspäev kui aega on 😉 Niisiis uus katse teises metsas. Alustuseks nagu ikka ainult kännuseened ja traditsiooniliselt paar pirakat säärekonti 😀 😀

    Siinses metsas oli ikka hullult pohli ja isegi mustikaid veel päris ohtralt. Paar sitikat ajas omi asju ja üks liblikas oli ka kuidagi hilja peale jäänud talveunne kolimisega. Aga mida ei olnud ikka veel olid seened.

    Aga lõpuks ikka tulid seened ka 😉 Kõikvõimalikke tundmatuid ja ka tuttavaid seeni. Huvitav, et metsaalune oli paksult täis kuuseriisikaid aga niipalju kui ma neid vaatasin ei leidnud mitte ühtki ussivaba riisikat kahjuks. Ei jäänudki midagi muud üle kui korjata lehterkukeseeni…. Hea, et autos on töövahenditeks ikka mõned ämbrid ka, läksid kohe käiku 😉 Ükspäev tuleb uuesti minna ja uurida äkki on kuskil päris kukeseeni ka 😉

  • Muu värk,  Tsill

    Metsas seeneluurel

    Vahepeal tuleb väheke akusid ka laadida ja metsas luusida. Eks muidugi käisin natuke uurimas kas kuulujutud paika peavad, seeni pidavat metsas olema nagu putru. Eriline seeneteadlane küll pole aga ju ikka mõne söödava ära tunnen. Panin risti üle maisipõllu, äge käia, nagu džunglis. Metsas nägin mõnda pea jalgpalli suurust hiidmuna, pole küll ise maitsenud aga pidavat olema kana maitsega. Rahvameditsiinis pidavat seda kasutatama kasvajate vastaseks raviks, tea kas aitab ka… Kännumampleid ka kõik kohad täis 😉 Põdramokki leidub samuti, osad ütlevad, et pole söödav teised ütlevad, et söödav võta sa nüüd kinni mis õige.

    Mõned riisikad ja puravikud hakkasid ka silma aga sel aastal kõik ilgelt ussitanud, vähemalt siin metsas küll 😉 Kusjuures korallseent terved pikad read metsa all, pole neid korraga niipalju näinudki. Suur sarvik kah esindatud aga see ei pidavat söödav olema, huvitav millest sellel seenel selline nimi 😀

    Isegi marju on veel, sai maitsta nii lillakat kui ka põldmarja. Ussilakka leidub ka ohtralt aga seda ei maksa mustikaga sassi ajada, võib päris kehvalt lõppeda nendega maiustamine.

    Teadlik metsaomanik paigutab metsa üraskipüünised mitte ei oota millal ürask puud ära järab ja tuleb lageraie teha nende hävitamiseks. Kahjuks näeb neid väga harva metsades, ilmselt peetakse kalliks. Ja veel võib metsas näha kõikvõimalikke loomaluid. Huvitav on see, et luid leian päris tihti aga ühtki sarve pole veel leidnud.

  • Muu värk,  Tsill

    Seenelkäik

    Kodus saadeti seenele, eks ma siis võtsin seda kui korraldust 😀 😀 Mõni tuttav räägib, et seeni sel aastal pole, teine räägib jälle, et ei jõua neid metsast koju vedada. Egas midagi tuli asjale ikka ise pilk peale visata 😉 Seeni oli tegelikult küll ja küll, vähemalt seal kuhu ma sattusin.

    Ilusaid värvilisi marju oli kah aga ma igaks juhuks neid korjama ei hakanud 😉 Ja üleüldse poleks saanud neid korjatagi 😀 😀 Saadeti ju seenele mitte marjule 😉 Päris huvitav märgike hakkas ka silma…. Huvitav mitu korda maaomanik loata “põrutamisele” peale sattunud on, et märk tuli panna 😀 😀

  • Tripid,  Tsill

    Setu külavüü

    Töö viis korraks Setumaale asjatama aga kui asjad aetud tuleb ikka tsillida ka 😉 Võtsime maiustamiseks natuke maasikaid aga natuke kiirustasime sellega. Alles pärast nägime, et metsaalune oli punane maasikatest. Poleks vaja olnud ostagi. Võtsime ette selle kohaliku Külävüü. Kolasime vähe Obinitsa surnuaial, vaatasime üle Taarka hauaplatsi ja läksime uurima Seto ateljeed.

    Kui juba siinkandis siis tuleb ikka Taarka tarõsse ka sisse piiluda. Muidugi menüü on siin äge ja kes kohalikku keelt ei jaga ei saa mitte muhvigi aru 😀 😀 Vaatasime tares veidi ringi, paar kassi tukkusid pingil ja ei teinud külalistest väljagi. Kui tiir peal võtsime ühe tsäi ja makkõ piiraku. Tee oli päris äge ja muutis värvi vastavalt sellele kaua seisis ja mis sinna sisse pandi. Peaks kodus ka seda teed tegema külalistele 😉 Kui keha kinnitatud kimasime edasi mööda külävüüd.

    Tegime väikse sissepõike Laossina külla ka. Käisime Pihkva järve ääres natuke tuuldumas, sinna igapäev ju ei satu. Päris äge pisike kohake otse järve kaldal. Laossinas asub ka üks kahest Setumaal säilinud külakalmistust mis olla siin olnud juba 15 sajandil ja Jumalaema sündimise püha auks õnnistatud tsässon ehk külakabel. Siin küla vastas asub Kulkna saar, huvitav kas sinna luusima saab kui vene viisa on…

    Kui juba Laossinas luusida ega siis saa käimata jätta Lüübnitsas. See on ka päris vana külake koos oma traditsioonidega. Siin korraldataksi sügiseti päris kuulsat sibula- ja kalalaata. Sellel laadal on mul muidugi veel käimata aga mine tea, äkitse sel aastal õnnestub ära käia 😉 Seal on vaatetorn kah.

  • Matkad looduses,  Tsill

    Metsas luusimas.

    Sai siin vähe jõulude ja uue aasta vahel metsas luusitud. Õues jummala soe ja kui puud poleks raagus siis ütleks, et väljas suvi 😀 😀 Lombil pole isegi jääd ja üksik luik naudib veeprotseduure. Päris ilus kiviaiake oli ühes kohas, ilusti samblaga kaetud. No ei saanud kohe pildistamata jätta. Oligi paras oma uut fotokat katsetada.

    Mõnekilomeetrisel tripil leidus isegi väheke lumekirmet aga see suht olematu.

    Aga samas võis metsa alt korjata värskeid seeni 😉 ja nii mõnigi mari rippus veel põõsal. Linnud polnudki nahka pannud. Ilmselt oli kukeseeni ka aga ega ma väga ei otsinud. Muidugi äge oli see, et pajuvõsal urvad küljes ja täitsa paksult 😀 😀 Ei tea kas sel aastal jääb talv vahele või mis värk on…. Ükspäev panen siia ühe samasuguse tripi pildid. See toimus paar aastata tagasi ja siis oli talve ka 😉

  • Matkad looduses,  Tehtud üritused,  Tripid,  Tsill

    Jälle Naissaarel

    Ükspäev kimasime sõpradega Naissaarele tsillima. Nagu ikka kõigepealt Petka juurest Rähnipesast läbi ja siis kordoni poole. Ega siin peab saag koguaeg autos olema iial ei tea millal mõni puu on otsustanud teele kukkuda 😀 😀 Aga pole hullu kuiv küttepuu kulub alati ära, seda saab konvertida kas toa- või saunasoojaks 😉 Metsa alt sai tiba mammu kah maiustada. Aga seal peab selle mammuvärgiga suht ettevaatlik olema rästikuid on sitaks, seegi kord jäi üks silma.

    Kui lõpuks asjad said tuppa visatud tegime kiire tiiru saarel. Krt majakast tuli selline kummaline pilt kus peale jäi ainult latv 😀 😀

    Õhtul kolistasime vähe rannas, mida kõike rannas ei näe 😀 😀 linde, ankruid, autojuppe, sõjamudru jne jne. Aga iseenesest on see saareke päris mõnus kohake ja tasub alati käimist.

  • Matkad looduses,  Tripid

    Kõrvemaal seenel

    Seeneaeg selleks ongi, et saaks seenel käia. Ilm ilus, mis siin veel tahta kui korv näppu ja tuld. Haarasin seenele fotoka kaasa 😀 😀 Kõrvemaal kaugele väga minna ei viitsinud, luusisin niisama Paukjärve ümbruses. Seenelisi oli nagu putru ja kõik rühkisid läbi võsa kaugustesse nagu noored põdrad 😀 😀 Mõtlesin, et ju siin ees otsas pole midagi, et kõik edasi rühivad aga oli hoopis vastupidi. Kõikvõimalikke seeni olid kõik kohad täis. Lõpuks hakkasin juba valima mida korjata mida mitte 😀 Siin mõned jäädvustused metsaandidest ja elukatest mis kaamera ette jäid. Kõrvemaa on aastaringi päris põnev kohake. Siin on palju trippe tehtud, isegi lastekodulastele on siin paar üritust läbi viidud.

    Marju oli nii hullult, et natukese ajaga oli kõht täis ja pool korvi kah.

    Paukjärve ümbruses näeb nii liblikaid kui konni. Tavaliselt seal rästikut väga ei näe, veelvähem vaskussi. Seekord oli võimalus mõlemat näha, vaskussi lausa kahel korral.

  • Matkad looduses,  Tripid,  Tsill

    Iisaku – Toila

    Polnud miljon aastat Iisakus käinud seega tuli asja teha 😉 Viimati sai käidud siis kui vaatetorn oli veel vana. Nüüd uus kah ära nähtud, vaade parem kui eelmisest. Pidavat mõned meetrid kõrgem ka olema 😉 Nii, et sealkandis luusijad uus vaade on saadaval 😀 Peale torniga tutvumist viskasime pilgu peale kohalikule muuseumile ka. Kurja kui äge sõba seal oli, mul just sellist oleks vaja.

    Iisakult edasi Lohusuu poole. Senikaua kui saun küdes katsetasin natuke pilte teha vihmasajus, midagi ehk tuli isegi välja. Pitsaahi sai ka ära katsetatud, seekord küll lihaga mitte pitsaga aga eks ükspäev tuleb pitsa ka 😉

    Järgmisel päeval oli plaan kodupoole tagasi tiksuda aga kus sa sellega, ega otse ju ei saa 😀 Kahjuks oli muidugi jube vihmane ilm aga paar pilti ikka sain Toila oru pargis teha seni kui teised pargiga tutvusid. Kah üks vägev kohake kus tasub käia, iga aastaga muutub see aina ilusamaks. Oru pargi ajalugu algab 1897 aastast, mil Peterburi kaupmees Grigori Jelissejev ostis Pühajõe kaldal asuvad talud 30 000 rubla eest ning Pühajõe mõisa koos karjamõisaga 94 000 rubla eest. Kokku osteti ca 144 ha maad. Ehitise projekti tellis G. Jelissejev tolleaegselt tuntumalt arhitektilt Gavril Baranovskilt. Rajatava 90 ha suuruse pargi plaani koostas Riia linnaaedade direktor Georg Kuphaldt. Tsaaririigi kokkuvarisemise tagajärjel emigreerusid Jelissejevid välismaale ja loss koos pargiga jäi hooldamata. 1934.a. ostsid Eesti tööstusringkonnad Oru lossikompleksi koos pargiga G. Jelissejevilt 100 000 krooni eest ja kinkisid selle Eesti Vabariigile riigipea suveresidentsiks. Täpsemalt saab oru pargist lugeda siit