fbpx
  • Tripid,  Tsill

    Ehmja metsavennad

    Läänemaal luusides korduvalt silma jäänud silt mis viitab Ehmja metsavendade punkrile aga pole kunagi niipalju aega olnud, et põikaks sisse ja uuriks asja. Seekord tegime asja teoks 😉 Päris huvitav kohake oma mälestuskivi ja tahvlikestega. Arhiivi andmetel on teada, et NKVD operatiivgrupp, milles oli üle 40 mehe, tegid metsavendadele ettepaneku alla anda 21.01.1946, kuid punkris olijad otsustasid võtta vastu lootusetu lahingu. Tund aega kestnud lahingus hukkusid kõik viis metsavenda, neist neli kohalikku meest ja üks sakslane – 1945. aastal nõukogude sõjavangilaagrist põgenenud allohvitser. See punker olla lahti kaevatud 2010 aastal Lääne maleva poolt arheoloog Mati Mandeli kaasabil. Mullavalliga ümbritsetud punker oli 5 x 2,5 m suur palkehitis, millest leiti purunenud ahju jäänused, mis võib viidata granaadiplahvatusele. Veel leiti punkrist kaks nuga, kümneid padrunikesti, nööpe, rihmapannal, ja muud põnevat.

  • Matkad looduses,  Tripid

    Aegna

    Pole sada aastat Aegnal käinud, paras aeg mälu värskendada ja vaadata mida uut saarel on. Egas midagi sebisime piletid, viuh laevale ja tuld ainukesele Tallinna saarele 😉 Merelt on Tallinnale päris hea vaade, kahju ainult, et kilukarbivaade on klaaskärakatega ära rikutud.

    Sadamas maja ja kohe saarele tiiru tegema. Huvitav, et siin on veel varemetes päris ägedaid maju. Võiks ju olla juba ammu korda tehtud. Põikasime korra Hugo juurest ka läbi, vaatasin tal seal jummala äge kanatrepp tehtud 😉

    Tagant tõugatuna professionaalsest kretinismist vaatasin üle ka kohaliku kalmistu. Esimesed kirjed Aegna kalmistust pärinevad 1736 aastast ja viimased matmised toimusid 20 sajandi alguses. Palju siia maetud on reaalselt ei tea ilmselt keegi aga arvatakse, et kusagil umbes 100. Siin ka paar mälestuskivi. Üks on püstitatud kahele Nõukogude mereväelasele, kes hukkusid 1947 aastal mingi plahvatuse tagajärjel. Teine on pühendatud 1996 aastal õnnetult hukkunud saare metsavahile Raevo Lillele. Kunagi olla siin ka kabel olnud aga see võeti lahti ja viidi elanike sundkolimise käigus 1922 aastal Rohuneeme külla kus see uuesti püsti pandi. Siinsamas on ka mõned rändrahnud

    Nats lonkimist ja juba olimegi labürindi juures. Millal see rajati pole ka väga täpselt teada, arvatakse, et kuskil 12 – 15 sajandil. See oli pikki aastaid täiesti unustusehõlmas ja keegi isegi ei mäletanud enam kohta kus see asus. Aga nüüd on ta jälle nähtaval ja korras. Läbi käia aega kahjuks ei olnud aga eks ükspäev teen selle ka ära. Lihtsalt paari kohta oli veel plaanis külastada ja laevale oli ka vaja veel jõuda.

    Tuustisime vähe ka Peeter Suure merekindluse varemetes. Siin seda ka ikka natuke on aga nii nagu Naissaarelgi on siin samuti enamus metalli sujuvalt Emexsisse tassitud omalajal. Siin oli miski ca 3 kilomeetri tuuris raudteed ka kasutusel. Aegna rannapatarei hävitati 1918 aastal sakslaste eest taganevate punaväelaste poolt kuid Vabadussõja ajal suudeti need riigikaitse seisukohast väga olulised rannakahurid taastada. Aegna saarele asutati 1922 komandatuur ja juba aastaks 1930 oli komandatuuri koosseisus 331 sõjaväelast. Koos Eesti okupeerimisega läks saar Nõukogude vägede kätte. Eestist taganevad venelased hävitasid 1941 jällegi kõik rannakaitsekahurid, laskemoonalaod ja osa elumaju. Peale II MS oli siin õhutõrjeväeosa ning 1950 aastate lõpus asendusid need piirivalvega. Omalajal sai nendes patareides sees ka kolatud. Aga mõned head aastat tagasi arvati mingite lumehelbekeste poolt, et see ikka jube ohtlik ja pommigrupp käis seal pauku tegemas, et jumala eest midagi ägedat ei säiliks. Sellest tsirkusest ilmus Maalehes kirjatükk ka.

  • Tsill

    Paar uut asja jälle üle vaadatud.

    Möödaminnes on Kärde rahumajakest sada korda vaadatud ja Kärde mäe parklas selga sirutatud aga preilikivi siiani üle vaatamata. Nüüd sai see ka lõpuks üle vaadatud. Kärde viimase mõisniku Victor von Stackelbergi tütre Rita surma kohta liigub mitmeid legende. Teada on, et neiu uppus Kuremaa järve. Legend räägib aga, et 21-aastane mõisapreili uputas end õnnetu armastuse pärast talupoja vastu, mis oli temasugusele aadlikule keelatud. Mis tegelikult juhtus ei tea ilmselt keegi. Siia mäele plaaniti ka perekonna surnuaega aga kahjuks see ei teostunud segaste aegade tõttu. Väidetavalt olla mõnda aega tagasi miski talumehe keldri pealt üles leitud ka algse hauaplaadi tükid. Vaatasin, et varsti hakkavad õitsema ka piibelehed mida on siin metsaalune täis. Ja käbisid tuleb ka sel aastal kõvasti, kuused lausa punetavad nendest

    Edasi kimades tuli korralik sahmakas vihma ka mis tekitas ägeda auru. Sai nats Türil ka asjatatud ja pilk peale visatud kitsarööpmelise raudtee auruvedurile. Kes veel ei tea siis Türil on teatavasti mitu vedurit, suur auruvedur ülesõidu juures ja väike raudteejaama juures. Siinsamas on ka päris edev veetorn mis elamiseks ringi ehitatud.

    Lõpuks jõudsime suure ringiga Teenuse mõisa, tänapäeval siin raamatukogu, varasemalt oli kool. Mõis ise valla omanduses ja näeb nats õnnetu välja. Väidetavalt ehitati see mõis algselt vasallilinnusena, iseenesest on siin tõesti selleks väga sobilik vallseljak mis kolmest küljest piiratud jõega. Enne võõrandamist kuulus mõis Maydellidele. Ükspäev peaks minema katsuma sees ka tiiru teha, kui lastakse muidugi väljaspool raamatukogu kolada 😉

  • Viimne puhkepaik

    Raasiku kalmistu

    Mõned hooldus ja renoveerimistööd on olnud Raasiku vanal kalmistul aga nüüd paar väiksemat hooldust ka uuel kalmistul. Suhteliselt kiriku lähedal on üks omapärane kivirist ja hauaplats, mis teema sellega on ei lugenud kuskilt välja. Aga lõpuks kalmistul, siin paar platsi korda ja uurima mida huvitavat siin kalmistul on. Siin on isegi II MS langenute mälestusmärk ja isegi suhteliselt korras teine.

    Siin hakkas silma ka paar huvitavat piiret. Üks selline mustast graniidist ja üsnagi tagasihoidlik jäi silma, ei midagi suurejoonelist nagu need tavaliselt kipuvad olema aga päris ilus iseenesest. Paekivi ja tänavaäärekivi kohtab siin üllatavalt palju igas variandis. Ja see plastmassmuru….. ehhh…

    Kuuskede all oli üks omamoodi suure alusega raudrist, selliste massiivsete alustega tavaliselt väga ei näe. Siinsamas ka väike platsike kohalike sportlaste mälestamiseks. Sellist asja ka väga kalmistutel ei näe. Aga eks sellepärast ongi meie kalmistud huvitavad, et igaühel oma stiil ja mida kõike põnevat sealt ei leia. Ega ilmaasjata pole mujal maailmas kalmistuturism kuum teema.

  • Tripid,  Tsill

    Seiklusministeeriumi kontaktivaba autoseiklus

    Mis sa siin ikka ilusa ilmaga teed muud kui seikled 😀 Pole teab mis ajast Seiklusministeeriumi seiklusel käinud. Nüüd moodsad ajad alustad sealt kus tahad ja millal tahad, põhiline kõik punktid läbi käia piiratud aja jooksul. Iseenesest on ägedad üritused neil, satud sellistesse kohtadesse kuhu muidu tavaliselt ei satu ja otsid kohti millest sul pole varem aimugi olnud. Seikluse käigus sai isegi Keila lennukile pilk peale visatud, varasemalt oli ta künka otsas parema koha peal aga seal maaomanikule asi vist ei meeldinud ja lennuk lohistati paarsada meetrit Karjaküla poole põlluserva. Seal sees peaks olema kohalik mudellennuklubi. Karjakülas vaatasime veel kaske mille all Vilde Eedu olevat inspiratsiooni kogunud. Kurja nädalake tagasi veel eriti sinililli polnud kuskil aga nüüd metsaalune sinine 😉

    Türnpu park ka üks selline koht kus pole varem käinud, lihtsalt pole viitsinud sisse põigata 😉 Nüüd sai siis see kohake ka üle vaadatud. Jälle üks valge laik Eesti gloobusel vähem 😉

    Klooga holokausti memoriaalis ka uuesti käidud. Siin varem ka ikka mõned korrad käidud ja pikemalt ei hakka siinsel teemal peatuma, sellest varasemalt kirjutanud korduvalt. See uus lahendus siin memoriaalil on küll äge aga… Kõik tekst klaastahvlitega üles panna on loetav normaalselt ainult hämaras. Päevavalgel tekitab selline variant varje ja lugeda normaalselt praktiliselt võimatu, see paistab ka piltidel hästi välja. Siin võiks mingi muu mõistlikum lahendus olla. Siinsamas lähedal on ka Ingerisoomlaste kalmistu. See on mul varasemalt käimata kohake. Olemasolust küll teadsin aga… nagu ikka nende asjadega on. Klooga – Põllküla – Paldiski kandis olid teise maailmasõja ajal Ingerisoomlaste sõjapõgenike evakuatsioonilaagrid. Nende kaudu viidi üle 60 000 Ingerisoomlast idarindelt Eesti kaudu Soome. Teekonna jooksul hukkus ligi 800 inimest ja nad kõik on maetud nendesse metsadesse, kes kuhu.

    Lõpuks punktikesi taga ajades otsaga Paldiskis aga kui juba siinkandis siis tuleb ikka vaadata kas karulauku on. Jaa täitsa on juba ja väike kevadine vitamiiniamps sai tehtud 😉 Piilusime nats ka Peeter Suure merekindluse ehitisi. Muidugi kurb on see, et ikka veel tassivad inimesed prügi metsa alla, no ei saa lahti sellest kombest kuidagi….

    Vaatasime üle ka pankrannikul olevaid vene piirivalve punkrite varemeid. Keegi oli siin proovinud rootslaste mädakala 😀 😀 karp ja kummikindad vedelesid maas…. ju vist ei maitsenud 😀 😀 Ega siis Paldiskis olles saa jätta pilku peale viskamata Salavat Julajev ausambale. Ta olevat olnud baškiiri rahvuskangelane ja luuletaja kes võttis osa Jemeljan Pugatšovi ülestõusust. Pärast vahistamist saadeti ta koos isaga sunnitööle Paldiskisse kus ta 1800 aastal sunnitöölaagris suri. 1989 pandi kuju püsti kuid aasta pärast pandi tuuri ja viidi Emexisse. Uus kuju kingiti Venemaa Baškortostani rahvusmuuseumi poolt Paldiski linnale 2016 aastal. Sellest saab lugeda lähemalt siit. Vot nii, et ainult meilt ei saadetud nõukavõimu poolt rahvast Siberisse. Vaid tsaari ajal saadeti karup… ka meile asumisele 😀 😀

    Muidugi ei saanud ju vaatamata jätta Madise koske, Ämari kalmistut, Vasalemma lossi ja veel mitmeid ja mitmeid kohti mis seikluse käigus tuli läbida. Igatahes Seiklusministeeriumil on ägedad üritused ja tuuldumiseks vägagi sobivad.

  • Muu värk,  Viimne puhkepaik

    Tartu kalmistutel luusimas

    Oli vähe asjatamist Tartu Maarja kalmistul ja kui asjad aetud sai veidi ringi ka vaadatud. Tegelikult siin koos terve joru kalmistuid Ühise nimega Raadi kalmistud. Nagu vanemad kalmistud ikka sai ka siinne kalmistu alguse 1773. aastal kui keisrinna Katariina II ukaasiga keelati surnute matmine linna piires kirikutesse ja kirikuaedadesse. Esimesena mõõdeti Raadil maatükid välja Jaani ja Uspenski kiriku kogudustele. Hiljem on kalmistut korduvalt laiendatud ning see hõlmab nüüd Peetri, Maarja, Vana – Jaani ja Ülikooli kalmistu ning Sõjaväekalmistu. Kunagi olla siin olnud ka väikesed juudi ja islamiusuliste kalmistud aga tänaseks on need hävinud. Siin leidub hulgaliselt kõikvõimalikke põnevaid kabeleid, hauakive jne. Üks selline äge oli Karl Arraku perekonna oma. Väidetavalt saabus vennike linna puruvaesena ja temast sai andekas ärimees. Igatahes kabel palju edevam kui mõnel von’il 😀

    Päris huvitava väravaga metallaed oli siin, polegi sellist kuskil mujal täheldanud. Päris korralik omaaegne meistritöö. Muidugi kuulsuseid on siia maetud ikka mehiselt.

    Siin oli ka üks päris huvitav mälestusmärk, mille pealt tahvlid ära kakutud ja miskipärast pole neid ka taastatud. Huvitav miks…. See peaks olema miski raudteeõnnetuse ohvrite matmispaik. Vene tsaariarmee sõdurite ühishaud ka siin olemas. Ja muidugi ei puudu siit kalmistult ka hooldamata hauaplatsid, neid jäi silma ikka õige mitmeid. Aga iseenesest on see üks päris põnev kalmistu kalmistuturismiks.

  • Tripid

    Narvast Narva-Jõesuusse.

    Asjatades Narva kandis tuli idee vaadata mida põnevat on Narva ja Narva – Jõesuu vahelisel 15 km pikkusel maanteejupil. Varem sealtkaudu sõitnud küll aga peale tankipostamendi pole eriti midagi uurinud. Võtsime nüüd teadlikult selle väikse maanteejupi ümbruse uurimise projekti. Mõtlesime mis see jupp siis ka ära ei ole aga…. No ei ole Eestis ilmselt teist sellist maanteed kus niipalju vaadata on 😀 😀 Maantee ise muidu värskelt korda tehtud ja vinksvonks. Esimese peatuse tegime kohe Sutthoffi pargi juures. Siin asub saksa sõjaväelaste surnuaed. Saksa sõjavägi rajas siia kalmistu juba 1943 aastal ja siia oli maetud ca 4000 langenut. Peale sõda lükati see kalmistu muidugi maatasa aga 1995 aastal sondeeriti pinnast ning hauad taastati. Tänapäeval on siia ümber maetud ka mujal Eestis langenud või vangilaagrites hukkunud saksa ning saksa poolel võidelnud muudest rahvustest langenud sõdurid. Plaan oli siia ümber matta ca 15 000 identifitseeritud sõdurit.

    Veidi edasi Saksa sõjaväekalmistust asub Narva garnisoni kalmistu. Rajati see Vabadussõja Garnisoni kalmistu 1919 aastal aga ametlikult avati 1921 aastal, kui kalmistu keskmes valmis monument. Vabadussõjas Narva all hukkunud võitlejaid mälestava skulptuuri autor oli kujur Voldemar Mellik, postamendi koos trepistikuga kavandas kohalik kunstnik Rudolf Sajor. Tartus kunstikooli „Pallas” töökojas valatud betoonist monument kujutas endast üksteist embavaid leinajaid, postamendil paiknesid malmivalus tammepärjad ning tahvlid tekstidega. II maailmasõja käigus sai monument küll kannatada, kuid suuremas osas siiski säilis. Hävitati see ilmselt esimestel sõjajärgsetel aastatel kuigi monumendil on kiri, et hävitati 1940 aastal. 1960 aastatel murti kalmudelt maha malmristid. 1970 aastatel hävitati Jõesuu tänava laiendamisel väravapostid ning lükati segi teepoolsed hauad. 1995 aastal asuti Vana-Narva Seltsi eestvedamisel kalmistut taastama. 1996 aastaks valmis skulptor Ants Viitmaa ja arhitekt Ants Melliku (Voldemar Melliku poeg) osalusel ka mälestusmärgi koopia. Hävinud metallriste kalmudel teadlikult ei taastatud, osa originaalriste pidavat olema Narva muuseumis. Muru seest välja turritavad ristide roostes köndid sümboliseerivad ilmekalt Narva linna ja kogu Eesti ajalugu. Ükskord peab minema Narva muuseumi uurima kas ikka on seal need ristid olemas.

    Veidi edasi garnisoni kalmistust on monument mis on püstitatud Põhjasõja ajal Narva lahingus 1700 aastal langenud vene sõjaväelaste mälestuseks lahingu kahesajandal aastapäeval 19. novembril 1900. aastal. Monument sai II MS tugevalt kannatada ning restaureeriti 1950 aastatel.

    Järgmiseks on tee ääres mälestusmärk Igor Grafovile kes sooritas siin kangelasteo. Nooremleitnant Igor Grafov oli 203 õhutõrjepolgu seniitkuulipildurite rühma komandör, kui 1944 aasta veebruaris õnnestus tema allüksusel Narva jõgi ületada ja rajada Vaasa küla juures sillapea, mille eesti SS-diviisi üksused likvideerisid 6 märtsiks. Igor Grafov langes lahinguis 22 veebruaril ja on maetud Kingissepas ühishauda. Kõik muidu hea aga siin näeb juba seda “kultuuritoojate kultuuri”, kõik praht loobitakse mälestusmärgi taha võssa selle asemel, et prügikasti panna.

    Nats edasi on juba järgmine monument. Seekord siis Tank T-34 postamendil. Monument avati 1970 aastal kohas kus pealetungiv Vene armee forsseeris Narva jõe. See on veel viimane sellelaadne monument Eestis.

    No ega siin maanteel saa autoga hoogu üles võtta kui juba järgmine asjandus tee ääres. Seekord siis mälestusmärk sõjameestele kes andsid oma elu võitluses fašismiga.

    Veidi edasi eelmisest monumendist on Vabadussõja monument, see püstitati 1935 aastal Riigiküla lahingu ja I jalaväepolgu mälestuseks kes lõid siin venelased tagasi jõe idakaldale. Monument lasti õhku okupantide poolt 1941 aastal ning taastati 2014 aastal.

    Lõpuks jõudsime Narva – Jõesuusse, siinsel kalmistul asuvasse ühishauda on maetud 1944 aasta veebruaris-märtsis peetud lahingutes ning sama aasta juulis jõe forsseerimisel ja järgnenud lahingutes hukkunud sõdurid. Mälestussammas püstitati 1956. aastal. Siinsamas asub ka Vabadussõjas langenute mälestussammas. Selle valmistas insener Vaher professor A. Adamsoni kavandi järgi. Sammas avati 1926 aastal. Mälestussamba vaskplaat kirjaga „1918 – 1920 VABADUSSÕJAS LANGENUILE” kadus sambalt juba enne sõda. 1991 aastal kinnitati vaskplaadi kohale samasuur graniittahvel.

    Narva – Jõesuus uurisime põgusalt esimest kuurhoonet mis ehitati 1882 aastal. Ehituse algatajaks oli tollane Narva linnapea A. Th. Hahn, kes oli ise ka projekti autor. Hoone oli rikkaliku dekooriga, rohkete rõdude ja sammaskäikudega puitehitus. Kuursaali hoonet on iseloomustatud kui maalilist ning üldmuljelt õhulist ja läbipaistvat. Hoonel asus torn, millest avanes lai vaade ümbruskonnale. 1910 puhkenud tulekahjus hävis puidust hoone täielikult. Uue hoone projekteerimine ning ehitamine toimus väga kiiresti 1911 – 1912 aastatel. Projekti autoriks oli tuntud vene-poola arhitekt Marian Lalewicz. Suur osa kuurhoonest lõhati 1944, säilinud tiib korrastati oluliste muudatustega nii välis- kui sisearhitektuuris 1950 aastate lõpus. Põles 1990-ndate alguses ja siiani taastatud ei ole kahjuks. Uurisime veidi ka kunagise pansionaadi “Iren” asukohta. See oli omalajal väga muljetavaldav ehitis. I MS ajal oli seal hospidal ning peale sõda oli see Politseiameti puhkekodu. II MS ajal hoone hävines ning seda ei taastatud.

    Lõppkokkuvõttes tegelikult ei jõudnudki kõike uurida mis selle maantee servas asus. Vaatamata jäi veel Riigiküla, Narva vangilaagri, Peetri, Siivertsi ja Saksa-Soome kalmistu jne. Seega tuleb veel korra luusima minna. Huvitav kogu selle asja juures oli see, et nö. suht venemeelses keskkonnas ei olnudki Vabadussõja mälestusmärgid rikutud või soditud…. Ja neid seal ikka jätkus.

  • Muu värk,  Tripid,  Tsill

    Pilistvere kirik

    Pilistvere kanti on viimasel ajal asja palju aga kirikusse pole sisse kolama veel jõudnud. Kas kirik kinni või pole aega selleks. Viskasime pilgu peale ka siinsamas lähedal olevale viisnurgaga mälestusmärgile. Enamus selliseid meil suht räämas kuskil põõsa all, kuigi viimasel ajal on märgata väikest liikumist ja neid on hakatud võsast välja puhastama. Lähemalt uurides selgus küll miks see mälestusmärk ok välja näeb 😀 😀 Nimelt seal peal selline kaval poliitkorrektne tekst. Kellel huvi mis tekstiga tegu, lükake jalad tagumiku alt välja ja minge arendage siseturismi 😉 Siinkandis on veel vaadata küll ja küll.

    Seekord saime asjad sealkandis aetud ruttu ja isegi kirik oli lahti. Pilistvere kirik rajati ilmselt 13 sajandi teisel poolel Suure – Jaani ja Järvamaa kirikute eeskujul, millede järgi ehitati võlvitud kooriruum, pikihoone ja torn. 17 – 18 sajandil korduvalt purustatud kirik rekonstrueeriti ulatuslikult 1762. 1856 aastal ehitatud tornkiiver hävis 1905 aastal ja taastati 1990. Siinne kirik pidavat olema kõrgeima torniga maakirik. Praegu oli põrand mõnest kohast lahti võetud ja sai piiluda põranda alla ka. Huvitav kas siit põranda alt ka mingit manti leiti, nii nagu Harju – Risti kiriku põranda alt.

    Üks huvitav fakt ka. 20 augustil 1988 asutati Pilistvere kirikus Nõukogude Liidu esimene avalik mittekommunistlik partei: Eesti Rahvusliku Sõltumatuse Partei – ERSP.

    Torni sai ka turnida ja sealt avaneb ümbrusele päris kobe vaade. Muidugi on torn tuvisitta täis. Ilmselt on see veel üks väheseid kirikuid järgi jäänud kus tuvid saavad kirikukella täis lasta. Enamustes kirikutes on see jama likvideeritud.

  • Viimne puhkepaik

    Meretaguseid kalmistuid uurimas

    Osmussaarel luusides sai uuritud vähe lähemalt ka kohalikku kabelit ja surnuaeda. Matmiskohana on kalmistu olnud kasutusel ilmselt 17 sajandi keskpaigast. Võimalik, et veelgi varem. Maeti peamiselt kabelist lõuna poole. Kalmistul oli igal perel oma rida, mille järjekord vastas perepinkidele kabelis. Kabeliaia väravale paigutati 1852 aastal Osmussaare lähedal hukkunud laeva käilakuju. Nõuka ajal viidi kabeliaia kivid minema ja purustati betooni täiteks. Hauatähised loobiti minema ja tõenäoliselt rüüstati ka haudu. Tänaseks ei ole säilinud ühtegi tervet hauatähist, kuid mõned raudristide maakivist alused võivad asetseda algsetes kohtades ja jälgitavad on ka mõned kalmukünkad. Kalmistul asub 1642 aastal ehitatud ja tänaseks lagunenud kabel.

    Vormsi kalmistul on veidi paremini läinud, seda ilmselt ei lagastatud nõuka ajal ja laiali ei veetud. Siia maetakse veel tänapäevalgi ja vanade ratasristide kõrval näeb juba moodsat graniiti ja betooni.

    Vormsi surnuaed on ainulaadne kuna siin asub maailma suurim ratasristide kogu. Neid hakati saarel kasutama 17 sajandil. Vanemas osas on hulgaliselt pae- ja liivakivist rõngasriste, väidetavalt olla siin säilinud üle 330 rõngasristi. Vanim säilinud rist on 1743 aastast ja noorim 1923-ndast aastast. Kõik ristid olla talupoegade endi valmistatud. Siin on riste äärmusest äärmusesse, nii selge kirja kui ka kirjavigadega. Sama on ka töötlusega. Enamusel ristidest on peal ka peremärgid.

    See on ikka tõsiselt äge kalmistu… Jõuludeks võiks siia saada väikse küünlapaneku töö… Päris äge vaatepilt oleks kui iga ratasristi juures põleks mälestuseks küünal.

  • Tripid,  Tsill

    Vormsi

    Mõnda aega tagasi sai kolatud Osmussaarel, nüüd järg Vormsi käes 😉 Laevapileteid autole sebides tundus, et see päris kuum saareke. Päris paljud väljumised pikalt välja müüdud. Aga igatahes sinna me saime. Plaaniks oli kalmistul asjatamine ja siis vabakava. Kõigepealt mõtlesime kiirelt luusida Rumpo matkarajal, sinna kimades viskasime kiire pilgu tee ääres olevale Vormsi ajaaiale. Päris äge näitus kohalikust eluolust vanasti ja täitsa tasuta. Kui näitus uuritud kimasime edasi matkarajale. See päris lahe vaikselt tiksumiseks. Kahju ainult, et need vaatetornid nii madalad on, võiks vabalt olla paar meetrit kõrgemad. Huvitav, et siin olid kadakad hullult marju täis, pole ammu nii suurt kadakamarjade hulka näinud. Ah jaa siin on ka saun kus saab teha enneolematut romantikat 😉 Sauna saab ujudes, kummipaadiga või SUP laudadega ja mahub sinna 8 inimest. Hind tuleb muidugi peremehega kokku leppida.

    Matkarajal näeb toimetamas hulgaliselt veiseid. Uudistasime natuke üksteist ja toimetasime omi tegemisi edasi segamatult.

    Kui matkarajal tiir peal uurisme vähe kohaliku õigeusukiriku varemeid. Siinsamas on isegi tankla olemas 😉 Muidugi Vormsi õigeusu kogudus oli Eestis ainulaadne kuna toimetas ainukesena rootsikeelse kogudusena. Asutamisel tundus koguduse tulevik lootustandev, aga mitmete asjaolude tõttu kaotas 20 sajandil elujõu ja saarerahvas läks suurel arvul tagasi luteri kirikusse. Kahju muidugi, et sinna kirikusse sisse ei saa. Huvitav on see, et uksed on täpselt samas stiilis nagu Virtsu vanal õigeusu kirikul mida sai ka hiljuti külastatud.

    Kui juba seal saare servas siis ikka vaja majakas ka üle vaadata. Huvitav, et õige mitmes kohas nägime tee ääres naljakaid pukke, huvitav milleks neid seal kasutatakse… Majakas siin malmist ja väikse raha eest saab isegi üles turnida. All on isegi üks tehnohoone säilitatud koos tehnikaga rahvale vaatamiseks. Samalaadne tehnohoone on ka Naissaarel aga seal on koos raadiojaamaga. Kahjuks seda tehnohoonet Naissaarel avalikkusele ei näidata, ehk kunagi tehakse lahti… Mul muidugi on õnnestunud seal mõned korrad käia.