• Tripid,  Tsill

    Viljandi linnus

    Sai tiba viljandi linnuses kah luusitud. Viljandi üks selline maasikane linn, igal nurgal näed maasikaid 😀 😀 Seekord linnas väga luusida ei viitsinud, panustasin ainult linnusele. Siin olev linnus on ka ilmselt kivilinnusena ehitatud Eestlaste kantsi kohale ilmselt 1224a paiku. Viljandi ordulinnus koosnes pealinnusest (13. ja 14. sajandi vahetusel rajatud konvendihoone) ning kolmest eeslinnusest. Keskaegne Viljandi linn oli sisuliselt neljas eeslinnus. Oma täieliku kuju ja suuruse sai linnus 16. sajandi alguseks. Rootsi, Poola ja Venemaa vaheliste sõdade tõttu on võimsast ordulinnusest tänaseks vaid mõni kivisein püsti jäänud. Veel 17. sajandil oli linnusekompleks põhiosas kasutuskõlblik, kuid see purustati lõplikult Põhjasõjas. Linnuse rususid, eelkõige kivimaterjali, kasutati sõdades hävinud linnahoonete taastamiseks. 1744. aastal läksid linnuse varemed ja naabruses olevad mäed Viljandi mõisa valdusse. Alles 1863. aastal andis mõis loa lossivaremetes jalutamas käia ja pidusid korraldada. Varemetesse jäänud linnus kaevati suures osas lahti 19. sajandi lõpul. Pargi kujundamine ja linnuse korrastamine algas 1893. Varemetelt avaneb kaunis vaade Viljandi järvele. Linnusest saab lähemalt lugeda siit.

    Lossimägede ja kogu Viljandi üks sümboleid on vana rippsild, mis on valmistatud 1879. aastal Riia firma Felser & Co poolt. Sild asus algselt Tarvastu linnuse vallikraavil, kus see kergendas kohaliku mõisniku von Mensenkampffide pereliikmete juurdepääsu linnuse varemetes asuvale kabelile. 1930. aastal kinkis mõisahärra Karl von Mensenkampff silla metallosad Viljandi linnale. 1931. aastal paigaldati 50-meetrine sild Viljandisse, kust ta viib Kaevumäelt üle 15 meetrit sügava oru. Siinsamas pargis asub ka Johan Laidoneri mälestuseks püstitatud ratsamonument. Monument avati 22. juunil 2004. Monument asub Viljandi lauluväljaku ja Pärimusmuusika Aida vahel.

  • Tsill

    Muuseumiöö

    Ükspäev kui Lagedi muuseumis muuseumiööd korraldati hüppasime ka korra viuh läbi. Asi peaks küll öösel toimima aga pole hullu 😉 Kuigi ma seal sada korda käinud aga seekord panti tank ka pöördesse 😀 😀 Kõigepealt uurisime siseekspositsioone ja tegime aega parajaks niikaua kui tankistid kohale tulevad. Muuseum ise on päris huvitava saamislooga. Muuseum kuulub mittetulundusühingule, mille juhataja on muuseumi asutaja Johannes Tõrs. Muuseum asub Lagedil, Pirita jõekäärus olevas Külma pargis, kuhu on rajatud president Konstantin Pätsi venna Voldemar Pätsi kunagise maja koopia. Mina mäletan kui selle koha peal olid varemed, vanasti sai sealkandis kõvasti kalal käidud, head kalakohad olid 😉

    Kui toas kõik uuritud kobisime õue tehnikat uurima, kahju muidugi, et see staff kõik lageda taeva all on. Võiks olla miski katusealune nende eksponeerimiseks. Ah jaa see kurikuulus Lihula ausammas mille pärast kunagi kõvasti paanikat oli on siin eksponeeritud 😉 Lõpuks olid tankistid kohal ja läks tanki käivitamiseks. Siin vedeleb ka üks “kook”… kõik see mis jäi autost järgi peale tanki ülesõitu. Lõpuks oli riistapuu töös ja tegi väikse sõidu. Oi kurja kus see suitseb, ilmselt sõja ajal väga kasulik teema 😉 paned 10 tanki ritta ja annad gaasi suitsukate kohe olemas missugune 😀 😀 Iseenesest on see tore ja asjalik muuseum, tasub käimist.

  • Viimne puhkepaik

    Töine päev mööda kalmistuid.

    Võtsime ette mõned kaugema nurga tööd, logistika paika ja minek. Kõigepealt väike peatus Põltsamaal. Vaatasime veidi kohalikul surnuaial ringi. Tundus selline suht põnev olema aga pikalt aega uurida ei olnud. Järgmine kord kui rohkem aega süveneme sellesse. Paar kiiret klõpsu ja tööle.

    Töö tehtud panime kohe edasi, pikk sõit ees unistada pole aega.

    Järgmine suurem peatus tuli Räpinas. Vaatasime veidi ringi ja otsisime õiget platsi. See on ka selline huvitav surnuaed kus tasub luusida. Mul muidugi see suht läbi kolatud aga eks alati leiab midagi uut.

    Seekord jäi siin silma omapärane pink mille jalgadeks oli kasutatud kõrgepingeliinide isolaatoreid. Veel oli siin üks minumeelest täiesti praktiline nn. murupiirdega plats. Kääbas lilli täis istutatud ilusti, väga ok nägi välja.

    Kui kiire tiir tehtud tuli toimetama hakata. Toimetamist oli siin päris palju ja õige mitu kärutäit heina vedasime ära. Aga lõpuks sai asja, pakkisime asjad kokku ja minekut järgmisse kohta.

    Elva kalmistul vaatasime paar asja üle ja kohe edasi. Kell juba sada aga üks koht veel käimata.

    Lõpuks jõudsime Halliste kalmistule, see oli ka selleks korraks viimane töö. See on päris vana kalmistu, nagu sildilt näha siis rajati see 1773 aastal. Enne seda maeti kiriku juurde.

    Vot see kalmistu on ka päris põnev igasugu piirete, mälestusmärkide ja sammaste poolest. Siia pean uuesti asja tegema ja pikemalt.

    Muidugi eriti lahe oli siin tööriistade hoidja. Selliseid oli kohe õige mitmeid kalmistul, igavesti praktilised asjad. Samas jäi silma ka selliseid mittetavapäraseid riste. Kitsarööpmelise raudtee relsid on siin kalmistul ikka hästi kaubaks läinud ja veetorud koos põlvedega samuti 😉 Üllataval kombel ei näinud ühtki tervet metallpärga. Ainult mõned katked hakkasid silma. Nii vanal kalmistul võiks ju mõni olla.

  • Tehtud üritused,  Tripid

    Narva Kreenholm

    Juba ammu oli plaanis Kreenholmi tudeerimine projekt. Sõbrad elasid jalgupidi seljas, et teeks ära. Kuna sinna sisse saab ainult ekskursiooniga siis natuke uurimist ja oligi aeg broneeritud. Jama on muidugi seal see, et giidid väga valvsalt jälgivad kus sa käid ja mis teed, piiritsoon ikkagi ju. Aga eks meil mõnes kohas õnnestus ikka natuke kõrvale lipsata. Ikka väga võimas tehas oli omalajal. Kahju, et meil üritatakse kõik rahaks teha ja p… keerata.

    1857. aastal ostis Bremenist pärit Moskva kaupmees parun Ludwig Knoop 50 000 rubla eest Stutthoffide perekonnalt Narvas Kreenholmi saare, kuhu senise kahe metsatööstusettevõtte asemele rajas tekstiilitööstusettevõte. 2 millise kuldrubla põhikapitaliga ettevõtte Kreenholmi Manufaktuuri Ühisuse mille põhiosanik oli parun Ludwig Knoop ise ja teised osanikud olid Moskva, Peterburi, Narva ja välismaised kaupmehed. Kreenholmi Manufaktuur planeeriti ja loodi tervikliku linnakuna, mis koosnes peale tootmishoonete ka administratiiv-, elu- ja ühiskondlike hoonete kompleksist. Hiilgeaegadel olla seal olnud 8000 ketrusmasinat ja 4500 töötajat. Kreenholmi manufaktuur oli tol ajal kõige kaasaegsem tööstusettevõte Venemaal ning suurim tekstiilivabrik kogu Euroopas. Masinaid töötasid vesirataste abil, mis tsehhe läbivate pikkade ülekande-jõuvõllide ja rihmade süsteemi kaudu ketrusmasinaid ka käitasid. Hiljem asendati vesirattad vee jõul töötavate turbiinidega. Vesi juhiti turbiinidele mööda selleks otstarbeks ehitatud kanaleid. Kogu vabrikus oli ehitatud tolle aja kohta väga moodne ventilatsioon – ventilaatorite ja metallist väljatõmbetorustikuga. Eriti tolmustele töökohtadele oli paigaldatud lisaks veel kohtventilatsioon. Õhus leiduvat tolmu püüti veel eriliste õhuniisutussüsteemide abil. Kuna puuvill ja eriti puuvillatolm on väga tule- ja plahvatusohtlik oli kogu vabrikus sisseseatud automaatne tulekustutussüsteem. Juhul, kui ruumis tõusis temperatuur teatud tasemeni, rakendusid tööle pumbad, mis juhtisid kustutusvee mööda torusid tsehhides asuvatesse veepihustitesse. Mõnda eriti ohtlikusse kohta olid paigaldatud ka elektrilised tuletõrjeandurid. Tähtsamate üksuste vahel oli vabrikus telefonside. Hoonetes oli keskküttega sarnanev küttesüsteem, katlamaja köeti turbaga, mida veeti omaenda kitsarööpmelise raudteega Kõrgesoost. Ühesõnaga oli see manufaktuur kui riik riigis. Oma töötajate jaoks oli olemas kõik vajalik… lasteaed, haigla, poed, pesumaja, pagaritöökojad, politseijaoskond jne jne. Üle jõe oli ehitatud rippsild mille kaudu töölised said otse tööle. Aga pole see elu seal olnud nii lilleline midagi, isegi streike on korraldatud tööliste poolt. Tänapäeva mõistes oli muidugi nii mõnigi streikijate nõue kummaline 😀 😀 lubada lõunat pidada senise 1 tunni asemel 1/2 tundi, lubada alustada tööd hommikul 5.30 senise 5.00 asemel, halva töö ja vähese tööviljakuse eest mitte trahvida, vaid vallandada vabrikust, “kõrvaldada” vabriku hospidalist velsker Palkin, vahetada välja “starosta” ametis olev Peeter Säkk, lubada lastele rohkem aega kooliskäimiseks.

    Praeguse seisuga on kõik rüüstatud ja mahajäetud, ei tea mis sinna tulevikus tuleb, kuigi olen kuulnud ambitsioonikaid projekte selle kompleksi kohta pole ükski veel teostuseni jõudnud. Huvitaval kombel on mõnda saali jäetud vaatamiseks mõned seadmed. Ziilu vana kuduja käis kohe uurimas kuidas kudumismasina töösse saaks 😀 😀 aga ei läinud projektiks. See on ka selline põnev koht kus võiks kindlasti luusimas käia. Asja sebida saab siit.

    Muidugi on siit päris äge vaadata seda piiritagust küla mis polegi niiväga väljasurnud. Paar päris huvitavat maja paistab seal, ühel on mingi kummaline puittorn ja teine on pisike kirik. Seda kirikut sai ükskord isegi uurimas käidud. Päris omapärane pisikene kirik kus soovitan ka kindlasti käia.

    Kui Kreenholm uuritud mõtlesime pilgu peale visata kohalikele kirikutele. Kirik ehitati 1881-1884 Kreenholmi Manufaktuuri luterlastest töölistele. Selle projekteeris Peterburi arhitekt akadeemik Otto Pius von Hippius. 1944.a. hävines kellatorn koos oreliga. Tänaseks on kiriku kellatorn taastatud. Siis oli kirik üsna trööstitus olekus. Kiriku tornist on ümbruskonnale väga hea vaade. Nagu peopeal on Narva ja Jaanilinna linnused. Tänapäeval näeb kiriku saalis installatsiooni “Taevas Narva kohal”. Vaatemäng kuvatakse otse kiriku võlvidele ning seda saab jälgida spetsiaalselt selleks kohandatud toolidest, suunates pilgu veerandtunniks üles, kus taaselustub Narva värvikas ajalugu. Kirikusse paigaldatud valgusintallatsioon on suurim püsiv projektsioonipind kogu Ida-Euroopas, kokku 520 m2. Seda asja peaksin ka ükspäev vaatama minema.

    Piilusime teise kirikusse kah, see ehitati aastatel 1890-1898, arhitekt Pavel Alish. Arhitektuuriline lahendus toetub bütsantsi traditsioonidele. Erilist väärtust omab rikkalik kolmeastmeline ikonostaas ja XVII sajandist pärit puust ristilöödud Kristus. See kirik tasus ka täiesti uudistamist. Kui kirikud kah uuritud tahtis seltskond sööma minna. Ma eriti süüa ei tahtnud ja mõtlesin, et võiks kiirelt hoopis Jaanilinna linnuses käia. Kuna Ziilul oli ka juhuslikult pass kaasas ja viisa olemas siis lipsasime viuh jala üle piiri. Aga sellest Jaanilinna tripist kirjutan ükspäev eraldi 😉

    Kui me tagasi jõudsime välismaalt 😀 😀 kimasime vaikselt kodupoole. Aga kui juba Narvas olla siis tuleb ikka tanki ka vaatamas käia. See pandi sinna postamendile 1970 aastal II MS lahingutes langenute mälestuseks. Väidetavalt olla see tank kohas kus sõja ajal punaarmee forsseeris Narva jõe. Narvast edasi kimasime Sinimägedesse, turnisime sealses vaatetornis ja kaitserajatistes. Siin on säilunud kolme eri ajajärgu kindlustusliini fragmendid. Põhjasõjast venelaste poolt rootslaste kartuses ehitatud muldvall, nn Rootsi vall, Esimesest maailmasõjast maavägede Peterburi eelkaitseliin Sinimägedes ja Teisest maailmasõjast Saksa nn Idavalli varukaitseliin – nn Tannenbergi liin. Siin on ka muuseum kuhu olen korduvalt tahtnud sisse saada aga veel pole õnnestunud. Alati olen sattunud sellisel ajal kus see kinni on.

    Sinimägedest edasi kodupoole kimades tegime väikse kõrvalpõike Valastele ka. Siis oli veel vana vaateplatvorm püsti. Huvitav on alati vaadata seda noorpaaride lukuvärki. Seal näeb kõikvõimalikke imeasju… jalgrattalukke, kolbe jne.

  • Tripid,  Tsill

    Kuidas ühendada meeldiv kasulikuga ;)

    Sõps sügeles juba tükk aega, et võiks vähe tuulduda ja väikse sauna teha… No ei klappinud meil need ajad kohe kuidagi. Nüüd tuli tööots lõunaosariikide poole…. mõtlesin, et vot nüüd peaks küll proovima selle külge pookida ühe väikse tuuldumise ka. Ennäe imet seekord isegi aeg klappis. Õige päeva hommikul pakkisime endid ja koduloomad kokku ning panime täitsa plaanivabalt minema, kindlad olid ainult töö ja öömaja aadressid 😉 Hommikukohv jäi kodus joomata, nüüd tuli see ka ära teha. Kuna meie eelistuses on Olerex, hea kohvi soodsa hinna pärast siis tegime väikse kõrvalpõike Põltsamaale sõidult 😉 Paide tundus sobilik koht. Kui kohv ja saiake söödud ei saanud ju ometigi otse edasi Põltsu poole kimada 😀 😀 ikka vaja väike jõnks sisse teha. Miks otse kui läbi Türi saab ka ja mitte ainult 😉 Kuskil mööda väikseid teid sinka-vonkatades jõudsime Imavere mõisa juurde. See mõis eraldati 1748 aastal Loopre mõisast eraldi rüütlimõisana. 18 sajandi lõpus püstitati kõrgel soklil asuv kivist peahoone mis oli põhiosas ühekorruseline. Hoone keskel paiknes kolme akna laiune kahekorruseline osa. Mõisas oli ka arvukalt kõrvalhooneid, millest enamus on hävinud või varemeis, vaid kahekorruselised aidad on säilinud algkujul tänapäevani. Eesti vabariigi algusaastail tegutses mõisahoones kool, selleks ehitati peahoonele teine korrus ja lisakorpus. Luusisime vähe ümbruses ringi ja kimasime edasi. Ega siin väga midagi erilist vaadata ei olegi aga ma polnud varem siia sattunud ka 😉

    Järgmise kiire kõrvalpõike tegime Adavere mõisa juurde. Siin ringi ei luusinud, paar pilti autoaknast ja edasi. Kes tahab selle mõisa kohta pikemalt lugeda siis seda saab teha siin. Lõpuks jõudsime Põltsamaale, mõtlesin, et sokutan reisikaaslased ordulinnuse varemetesse kolama aga ise lähen teen väikse töö ära. Aga minu “hea” plaaniga ei oldud rahul, egas midagi tegin kiirelt töö ära ja kimasime varemetesse luusima. Põltsamaa ordulinnus rajati arvatavasti 1272. aastal Liivi ordu poolt Põltsamaa jõe kaldale foogtkonna keskuse jaoks. Seda purustati ja taastati korduvalt, kuid alates teisest maailmasõjast on linnus suuremas osas varemetes. Linnuses tegutsevad Põltsamaa Muuseum ja Eesti Pressimuuseum. Muidugi oli siin täiesti inimtühi ja midagi ei olnud lahti, kuigi viirusepaanika oli ametlikult otsa saanud. Huvitav on muidugi see…. Hiljem ehitatud kirik ehitati sujuvalt nii osavalt, et suurtükitornist sai kiriku kooriruum 😉 mistõttu on Põltsamaa kiriku koor oma kuppellae ja ümmarguse põhiplaaniga Eesti üks omapärasemaid. Kirikusse ka kahjuks ei saanud seda asja uurima aga ükspäev teeme ära. Muidugi on siin veel üks teistmoodi vidin, kui me oleme harjunud nägema kirikutorni otsas tavaliselt risti siis siin on hoopis kukk. Miks just kukk ei tea keegi ilmselt. Väga huvitava tõlgenduse asjale on kirjutanud 2003 aastal Kärdla, Pühalepa ja Reigi koguduse õpetaja Enn Auksmann. Kukk oli juba kristluse-eelsel ajal valvamise ja valvsuse sümbol. Juudid ja paljud teisedki rahvad pidasid kukke kõige targemaks linnuks, kuna ta ärkas esimesena ja kuulutas valguse ning uue päeva saabumist. Vahetevahel võrreldi ööd surmaga ning sellisel juhul sai kukest ka surnuist ülestõusmise sümbol. Oma soojätkamisvõime tõttu oli kukk ka viljakuse ja sealt edasi uue alguse ning lootuse märk.Esimeste kristlaste jaoks tähistas kukk kui sümbol eeskätt valmisolekut Kristuse vastuvõtmiseks Tema taastulekul, aga samal ajal ka valvelolekut kuradi rünnakute vastu.Kõige enam on kukk kui sümbol kristlaste jaoks seotud evangeeliumijutustusega sellest, kuidas Peetrus salgas kolm korda ühe öö jooksul Jeesuse, kes oli võimude ja rahvajuhtide poolt vangistatud (Mk 14, 26-31 ja 66-72). Just kuke kiremine tõi Peetrusele selguse, mida ta oli teinud.Mis ajal on hakatud kukke kirikutornidesse asetama, on raske öelda. Oma osa on siin kindlasti mänginud ka praktiline kasu, mida saadi nende tarvitamisel tuulelippudena. Kukk kirikutornis on tuntud nii Eestis kui Baltimaades, samuti saksa ja inglise kultuuri mõjualal (vrd inglise ‘weathercock’ – tuulelipp).Ühe omapärana võib välja tuua selle, et näiteks Lätis tundub mõnes paigas olevat nii, et kukk kirikutornis tähistab luterlikku, rist aga katoliku kirikut. Kas tegemist on reegliga, ei julge öelda.Nii nagu rist kirikutornis tuletab inimestele meelde, et Jumala Poeg on meie eest ristil surnud ja meile oma ülestõusmisega uue elu kinkinud, tahab kukk kirikutornis panna inimest oma elu ja usu üle järele mõtlema ning endalt küsima, kui kindel ja ustav ta on. Isegi Peetrus – üks kaheteistkümnest apostlist – salgas Issanda, aga ta sai andeks (vrd Jh 21, 15-17) ja oli lõpuks võimeline andma oma elu usu ja Jumala nimel, surres Roomas märtrisurma. Kukk kirikutornis manitseb meid valvsusele ja sümboliseerib uut algust ning lootust, mille Jumal on meile oma Pojas kinkinud. Veel üks väga huvitav artikkel kuke kohta on ilmunud ajalehes Eesti Kirik. Seda saab lugeda siit. Põltsamaal luusisime veel vähe kohalikus pargis ja uurisime represseeritute mälestusmärki. Siit edasi kimasime vaikselt öömaja poole aga nagu ikka…. jälle väikse jõnksuga 😉

    Ega ju otseteed Annimatsile ei ole Põltsamaalt 😀 😀 ikka tuleb ju kuskilt läbi sõita. Aeg oli juba sealmaal, et võiks väikse lõuna ka teha. Jõgeva poole kimades meenus, et Piibe maantee ääres on Piibe tare, äkitse seekord saab süüa. Kurja küll, ma olen möödaminnes seal vähemalt 6 – 7 korda üritanud süüa saada aga siiani ei ole õnneks läinud. Kas on kinni, reserveeritud või kokk juba koju läinud 😀 Otsustasime viimast korda proovida ja ennäe imet saime sisse ja süüa ka. Seest üsna kobe ja toidul polnud ka väga viga, kuigi hinna ja kvaliteedi suhe on veidi paigast ära. Näljaga kannatas süüa küll ja nüüd on vähemalt teada, et Jõgeval on vähe paremaid kohti olemas kui see. Kohvimasinat seal majas ka ei tunta ja seda aastal 2020…. Kohvi saad termosest ja millal see kohv sinna termosesse pandi pole teada 😉 Nats viskas muidugi sitta ventikasse see, et kui suurem seltskond tuleb ja menüüd lauda kaasa antakse siis võiks nagu “jõhvikas” tulla lauast tellimuse võtta aga kus sa sellega. Seda võidki seal ootama jääda ja ega ta ei viitsi üle leti hõigata ka, et tellida saab ainult letist.