fbpx
  • Tsill

    Sihitult hulkumas

    Ringi luusides sattusime kuidagi Inju mõisa juurde, mõtlesime mõisas ka väikse tuuri teha aga kahjuks ei saanud. Esimest korda mainitakse Inju mõisa ajalooürikutes 1479 aastal. Kuni 1919 aasta võõrandamiseni oli mõis nii mitmegi mõisniku valduses. 1920 aastal loodi siia orbudekodu millest hiljem sai lastekodu. Mõis jäi tühjaks 2009 aastal kui valmisid Vinni perekodu elamud ja asukad kolisid sinna. Mõni aasta hiljem müüdi mõis soomlastele. Mis sellest edasi saab ei tea, kahju muidugi kui ilus mõis lastakse hävineda.

    Edasi tudeerisime Käsmu meremuuseumi. See on päris hea ja eksponaadirohke muuseum mida tasub kindlasti külastada. Kui Aarnel hea tuju siis saab ehk päris ehtsat vikumõõka ka katsuda. Ja muideks vikulaevaga saab ka siin sõita.

    Põikasime veel sisse Ilumäe kabelisse ja sealsamas läheduses olevasse muuseumi. Need on ka sellised põnevad kohad kus kindlasti tasub käia. Mida kõike siinses muuseumis ei näe. Paljusid eksponaate saab katsuda ka 😉

    Juminda mälestusmärgi vaatasime ka üle. Tahaks loota, et oma suures agaruses seda mälestusmärki laiali ei tassita.

  • Tsill

    Taaskord Virumaal

    Seekord hulkusime nii vanades juba käidud kohtades ning avastasime ka uusi kohti. Mõned asjad on juba ammu olnud projektis aga aeg pole sobinud. Lõpuks sai ära vaadatud mis imeline asi see täkusammas on. Arvatakse, et see sammas on pühendatud Napoleoni üle saavutatud võidule. Ka tolleaegne mõisa omanik, kindral Kaulbars, olla selles sõjakäigus osalenud. Legend räägib valgest hobusest, kes Põhjasõja ajal haavatud kindrali sõjaväljalt ära viis. Hobune olevat siia maetud. Monumenti nimetatud “Valge hobuse sambaks” ja küngas, kus monument asub Valge hobuse künkaks. Monumendist on liikvel veel üks versioon. See olevat hoopis 1877 Vene-Türgi sõja Pleveni (Plevna) lahingus langenud mõisahärra F.K. von Kaulbarsi (1836-1877) mälestusmärk. Siit küsimus, kas ikka on seotud Napoleoni üle saavutatud võiduga, sest mõisahärra Kaulbars ei olnud siis veel sündinudki. Omalajal olevat siin olnud veel 8 kahuritoru, millest 6 varastati kohaliku asuniku poolt ära ja müüdi metalli kokkuostu. Tänapäeval olla säilinud 3 kahuritoru aga neid pidavat hoitama kuskil varju all. Kui sammas uuritud kimasime edasi Peipsi järve suunas. Tudulinnas uurisime, et äkki saab tuulikusse sisse aga kahjuks ei leidnud kuskilt vajalikku kontakti. Järgmine sissepõige tuli Järuska puusilla juurde. Päris äge ja korralikult taastatud puitsild, tasub kindlasti külastust. Siin on ka väike näitus Eesti kunagistest puitsildadest.

    Rannapungerjas käisime vaatasime üle tuletorni. Kurja, kahju, et sinna sisse ei saa. Ujuvsaun kimas ka Peipsile aga sama kiiresti kui sinna läks tuli ka tagasi. Lainetus oli küll järvel suht minimaalne aga sellest piisab kiiluta aluse korralikuks kõigutamiseks. Kimasime edasi Toilasse, vaatasime üle kohaliku Saksa sõjaväesurnuaia ja tahtsime sadama juurest Oru parki minna aga võta näpust sild remondis… Läksime siis ringiga. Park täiesti omal kohal ja purskkaevud toimetasid aga allikas oli täiesti kuiv, polegi varem siia sattunud sel ajal kui seal tilkagi vett ei ole. Kobisime Toila Spasse kotile. Ootasin midagi paremat aga natuke maha käinud see kohake. Iseenesest teenindus oli siin väga super aga s… ventikasse viskas koridorides olev ilgelt rõve suitsuhais. Huvi pärast vaatasin mis kanalid telekast tulevad… Kõik vene propakanalid täiesti saadaval, vot sulle siis tsensuuri. Hommikul vaatasime üle ka Pühajõe kiriku, üks veidi omamoodi kirik. Tornis on nii kukk kui rist 😉 Kirikuaias on veel näha ühe kiviristi jäänuseid.

    Ja ega siis saa kohe kodupoole kimada kui veel terve päev ees 😉 Puusalt tuli idee minna Narva – Jõesuusse ja sealt laevaga Narva sõita. Kimasime kohale aga mida ei olnud oli laev ning ei mingit infot kuskil selle kohta, et laev ei välju. Helistasin infoliinile sealt vastati, et laev peaks sadamas olema ja kohe väljuma aga no ei näinud mina laeva kusagil. Lõpuks helistati tagasi ja öeldi, et laev olla katki läinud. Nii, et seekord jäi lõbusõit mööda piirijõge ära. Kimasime siis sihitult Narva poole, tanki juures ei viitsinud peatuda. See seisis seal viimaseid päevi üllataval kombel polnud seal kogunemas ei mingeid rahvamasse. Miski paarkümmend inimest ehk oli kokku. Lõpuks Narvas aga ühtki tarka ideed ei tulnud mida külastada. Panime jälle puusalt, et läheks Vasknarva. Gepsu järgi oleks pidanud saama elektrijaamade juurest otse läbi Sirgala sinna. Aga tegelikkuses ekslesime kuskil karup… ja ei saanud kusagilt läbi. Sealt kust oleks pidanud saama ühe variandina oli väravad ees ja lukus, teises kohas polnud enam teedki ja seal käis usin õlitehase ehitus hoopis. Aga samas nägime elektrijaama kanalil päris huvitavat ja massiivset silda. Tundub, et see on vana kitsarööpmelise raudtee sild muidu poleks nii korralikku konstruktsiooni vaja. Kuskil võsa vahel sattusime ka mingi II MS mälestusmärgi peale, ei tea kas see ka maha võetakse või ei. Igatahes see kahurikoht oli juba ilusti sile ja rauajunn viidud sinna kus tema koht. Kahju muidugi, et ikka veel leidub pimedusega löödud idioote kes sõda ja okupatsiooni kummardavad. Milles see ekskavaator süüdi oli, et pidi põlema panema? Loodan, et jõustruktuuridel on auasi süütaja üles leida. Lõppkokkuvõttes ei saanudki kuskilt läbi ja ringiga ka ei viitsinud Vasknarva sõita.

    Võtsime suuna kodule väikse kõrvalpõikega Sinimäe muuseumi juurde. Möödaminnes jäädvustasime kohaliku piimapuki ka ära. Ja täitsa oli olemas siin see elektrijaama juurest ära toodud kahur kõrvuti teise samalaadsega. Kui juba siin siis tuleb uues vaatetornis ka käia. Eelmine kord kui siin luusisime siis veel üles ei saanud. Üks kohalik kass valvas teed aga oli nii kõvasti tukkuma jäänud, et ei teinud meist väljagi 😀 Igatahes väga head vaated avanevad ülevalt, tasub kindlasti käia kui sealkandis luusite. Muidugi miski pooletoobine vant on suutnud juba tornis sodimas käia.

  • Tripid,  Tsill

    Põrgupõhjast Kuresele

    Mõnda aega tagasi sai käidud Kuresel kolamas. Möödaminnes põikasime sisse juba varasemalt tuttava Põrgupõhja punkri juurde, see oli omal ajal olnud 1946 aastal loodud Relvastatud Vastupanu Liidu staabi punker. Praegune on muidugi taastatud 2015 aastal ja mitte punkri päris asukohta vaid mõnikümmend meetrit eemale. See on ka selline põnev kohake kus peaks iga ajaloohuviline käima oma mälu värskendamas. Huvilised saavad siin isegi ööbida.

    Edasi kimasime Kuresele. See on üks päris huvitav asula, tänapäeval ei ela siinses sumbkülas muidugi enam kedagi. Siin tasub luusimas käia, näeb erinevat tüüpi külaehitust. Majad, kaevud, keldrid, kiviaiad jne. Ja mis on huvitav, kõikjal on kasutuses olnud paekivi. Kiviaedu olla siinkandis 30 kilomeetri tuuris. Tsaariaegsete kaartide põhjal olevat siin külas olnud 23 talu ja 6 tuuleveskit, nii, et täiesti arvestatav küla…. Huvitav miks maha jäeti…. Elektrit pole siin külas kunagi olnud. Siitkandist on avastatud pronksiaegne kindlustatud asula ja varasest rauaajast pärinev ringvall, läheduses on veel Soontagana maalinn ja ega siit puudu ka mitmetuhande aasta vanused kivikalmed. Ükspäev vaatan need mõlemad lähemalt üle. Täna tsillime niisama külavahel, uurime muinaspõlde ja tänavaid. Üks asjaosaline leidis muidugi korraliku “miini” ja üritas seda demineerida 😀 😀 Kellel nüüd huvi tekkis siis siin on väga põhjalik lugu siinsest eluolust. See lugu peaks isegi ajalookaugele inimesele nauke põnevust pakkuma.

  • Tripid,  Tsill

    Tori – Sindi

    Sai veidi Pärnumaal luusitud. Tori kandis liblikad juba lendavad ja kohalikud hoolitsevad usinasti lindude üürikorterite eest. Vana maha ja uus asemele, igati teretulnud teema.

    Plaanisime külastada Tori põrgut ka aga kus sa sellega. Loodus on siin meisterdanud rüsijääst terved suured kuhjad. Üle nende turnima ei viitsinud hakata, eks külastame uuesti suve poole.

    Tori põrgu teises otsas, ütleme siis nii, et surnuaiast päris kaugel vedeleb hulgaliselt tühje küünlatopse. Linnud on need laiali vedanud ja auklikuks nokkinud, ei tea mida nad sealt seest otsinud on… Ilmselgelt on siin mõtlemisainet kas on mõistlik kasutada plasttopsides küünlaid kalmistutel. Eriti veel kui nad jäävad haudadele vedelema kuudeks, enne kui keegi viitsib need ära koristada. Linnud söövad plasti ja tuul lennutab neid kõikjale…..

    Vaatasime üle selle Sindi paisu üllitise kah. Vahel ikka mõtlen mis kuramuse valu ajab pimedusega löödud aktiviste kõike lammutama. Miski haige tähelepanuvajadus või mis? Aastakümnetega on asi juba paika loksunud aga siis ärkab mõni ja arvab, et kõik on sitt. Üks kala on probleem aga tuhanded jõekarbid jne ei ole probleem… Huvitav, et mujal maailmas sellist jura väga ei kohta. Suhtutakse asja ikka mõistusega mitte idiootliku aktivismiga. Huvitav millal minnakse kangiga Keila-Joa joa kallale, kala ei pääse ju kudema 😀 😀

    Selline see kunagine üle 100 aasta seisnud pais tänapäeval välja näebki.

  • Tripid,  Tsill

    Ohtla pritsikuur

    Lõpuks sai üle vaadatud ka Ohtla pritsikuur. See täitsa tee ääres, aga igakord on jube kiire ja pole aega peatust teha. Ainulaadne pritsikuur on ehitatud 1938 aastal kohalike meeste poolt tollase Juhani talu peremehe ja Ohtla pritsimeeste hilisema pealiku August Rehkalti eestvedamisel. Kuuris hoiti erinevaid tulekustutusvahendeid, tulekahju korral ruttasid pritsimehed kohale, hobune rakendati käsipritsiga kaariku ette ja kihutati sinna kus abi vaja. Ajahambast räsitud kuuri on kasutatud aegade jooksul nii väetisehoidlaks kui jumal teab milleks. Siinsamas on ka bussipeatus ja omalajal peatus siin lavka ning piimaauto korjas küla piimad siit kokku.

    Mõni aasta tagasi pritsikuur taastati ja siin sees on päris põnev külaelu tutvustav näitus. Isegi mõned põnevad omaaegsed tunnistused on vaatamiseks väljas. Kindlasti soovitan möödaminnes sisse põigata ja asja uurida. Siin on ka täiesti korralik kemps olemas.

  • Tsill

    Seiklusministeerium Nõva kandis.

    Sai ükspäev jälle seiklusministeeriumi üritusel autojuhiks käidud. Päris huvitavatesse kohtadesse satub 😀 😀 Kuigi eriti aega pole vaatamisväärsustega tutvumiseks, aja peale üritus ju aga ühtteist ikka näeb 😉 Sinka-vonka Hatu mõisast mööda Harju-Risti kiriku juurde. Kurja küll, seda alles renoveeriti aga juba laguneb uuesti.

    Nõva kiriku juures kiirelt väike tiir ümber kiriku, siia tuleb tagasi tulla kui rohkem aega. Siin on ühtteist vaadata ja kirikusse tahaks sisse ka piiluda. Kalmistu on siin ka omamoodi, osa on kirikuaias ja teine osa üle tee metsa all. Ükspäev uurin lähemalt mis värk sellega on.

    Siinkandis on päris omapäraseid bussipeatuseid. Näiteks vanadest akendest, väga praktiline taaskasutus 😉 Kusagil metsateel oli ka kiigega peatus. Siin võib lausa pikemalt tiksuda bussi oodates. Jalgrataski oli praktiliselt ära kasutatud. Kummalisel kombel näeb siinkandis üsnagi palju piimapukke, huvitav kas omalajal oli siin palju lehmapidajaid või tegu lihtsalt disainelemendiga. Tuleb välja, et meil on olemas isegi UFO mälestusmärk. Sellest polnud varem kuulnudki

  • Viimne puhkepaik

    Kudjape kalmistu

    Sai lõpuks kiiruga üle vaadatud see müütiline Kudjape kalmistu. Kõik spetsialistid räägivad sellest kui ühest põnevast kalmistust. Seetõttu ei andnud hing rahu ja kui juba Saaremaal töllerdan siis tuleb üle vaadata. Kalmistu rajati ilmselt 1770 -1780 aastatel ja on aja jooksul korduvalt laiendatud. Praeguseks on kalmistul õige mitu osa. Umbes sadakond aastat tagasi oli ca neljandik Arensburgi elanikest sakslased, ehk siis Balti aadlikud, kaupmehed, käsitöölised, kiriku- ja kooliõpetajad. Ega siit puudunud ka saksa keelt rääkida püüdvad kadakasaksad. Eks see segapudru andis siinsele kalmistule eripära haudade – monumentide väljanägemise näol. Väidetavalt olla siinkandis ka oskuslikud kiviraidurid, kes kohaliku dolomiidi silmapaistvateks kunstiteosteks tahusid. Mida kõike tänapäeval siin kunstipärases nekropolis näeb on raske kirjeldada, seda peab oma silmaga nägema.

    Muinsuskaitseameti andmetel on siin metallhauatähiseid on ca 450, neist sepised ca 300. Sepisaedu on ca 85. Dolomiidist, graniidist või betoonist postidel kettkomplekse on 16. Eripäraks on suur hulk 19 sajandi algusest pärinevaid raskete kiviplaatidega kaetud krüpthaudu, mida on üle 600. Talvel lumega siin ilmselt kõike ei näe ja tuleb suvel kindlasti kalmistu hoolikamalt üle vaadata. Panen siia mõned pildid kettidest ja metallaedadest, selliseid te kuskil mujal praktiliselt ei näe.

    Siin on lume alt näha mõned krüpthauad. Eks juba omal ajal kardeti hauarüüstet ja plaadid tehti rasked, nii umbes tonni jagu kaaluvad. Isegi üks metallpärg hakkas silma. Metallristid on siin ka hoopis teistsugused kui mandri kalmistutel.

    Perekonnakabelitest siin ka puudu ei ole, üks uhkem kui teine. Ühe sisemusse olid kokku kogutud metallpärgade detailid. Väga lahe, et need on prügimäe asemel tee siia leidnud.

    Üks eraldi osa on sõjaväekalmistu. Siin on ilusti reas nii eesti, vene kui ka saksa sõdurid. Eri vormi kandnud ja eri ideede nimel oma elu andnud meeste koondamine kokku ühte hooldatud paika on Eestis ainulaadne. Kokkuvõtvalt on see kalmistu nii eriline, et kindlasti lähen suvel tagasi. Kellel vähegi huvi kalmistukultuuri vastu soovitan seda kalmistut kindlasti külastada.

  • Tripid,  Tsill,  Viikingid

    Saaremaa tuur, Google kiiksud, tagasi koju

    Väike söök hotellis ja toimetama. Hommikusöök on siin vägagi rikkalik ja väga palju on valikus kohalike väiketootjate toodangut. See on muidugi ainult rõõmustav. Kahju, et mandril seda teemat väga ei viljeleta, väiketootjaid kardetakse kui pidalitõbiseid.

    Külastasin ka kohalikku kaubakeskust, pole paha. Siin kohalikel väiketootjatel täitsa kohe omaette pood ja mitte väike. Mida kõike siin saada pole seebid, kreemid, siirupid, mesi, müslid, teesegud, kohalikud õlled jne. Muidugi silma jäi õlu “Viikingi karje”, mõtlesin mida hekki, kes küll nii nõmeda nime välja mõtles. Siis vaatasin mitu volli see õlu on…. krt 10,5 volli, kurja küll, see juba noor peet ju 😀 😀 Ilmselt see võtab karjuma küll 😉 Ühesõnaga, nii suure väiketootjate toodangu valikuga poodi pole veel Eestimaal kohanud.

    Kuna Kuulus Kudjape kalmistu siinsamas nurga taga siis viskasin sinna ka pilgu peale. Aga sellest ka ükspäev eraldi. Sportlikust huvist sai kasutatud orienteerumiseks nii Waze kui Google mapsi. See viimane küll tore asi aga tema juhatusse tuleb suhtuda reserveeringuga. Google satelliitvaadet pole mõtet praktiliselt üldse kasutada, seal kaart vähemalt 5-6 aastat vana. Kui mujal maailmas on maps veel enamvähem siis vähemalt Eesti osas tuleb üsna kriitiline olla. Omast kogemusest tean, et seal puuduvad paljud huviväärsused, osad on täiesti vales kohas jne. Koha lisamine on ka paras imedemaa, siinsamas allpool oleva mälestusmärgi lasi lisada probleemideta. Aga näiteks paar väga kuulsat kohta (linnus, koopad, mälestusmärk jne) mis on praktiliselt igal muul kaardil peal neid maps lisada ei lasknud. Väidab sõnumiga, et koht pole tuvastatav ja kuidagi ei tee selgeks, et koht on ju tegelikult olemas. Samas kui tahad naabrimehe kartulipõllule märkida nt. kuradi põrgusse mineku kiriku asukoha või ära märkida sõbra suvila, hea kalapüügikoha jne, kinnitab selle kohe sahinal paika. Millest nende valik oleneb pole siiani aru saanud. Pisikesel Saaremaalgi oli selliseid kohti mitmeid, mis ei vastanud tegelikule asukohale, õnneks lasi muudatusi teha ja märgi õigesse kohta tõsta. See paarsada meetrit siia sinna üsna tavaline aga üks objekt oli lausa 15 km nihkes 😀 😀 Nüüd on see ikka õiges kohas. Samas viskab sitta ventikasse see ka, et kui keegi kommenteerib mõnda kohta ja lisab pilte siis võiks pildid olla ikka sama kohaga seotud. Päris tihti kohtab nt. mõne mälestusmärgi kommentaarides pilte kuskilt suva kortermaja peolt või aiabasseinis mängivatest lastest mis pole mälestusmärgi kohaga mingilgi moel seoses. See selleks, aga nüüd on vähemalt üks huvitav mälestusmärk kaardile lisatud. Juurdepääsu sild küll väsinud aga ma arvan, et üle kraavi jaksab igaüks hüpata. Soovitan käia, saate teada metsameeste käekäigust okupatsiooni ajal.

    Oligi käes Kaarma kiriku külastuseks kokkulepitud aeg. Jõudsin kohale veidi varem ja viskasin pilgu peale kiriku ümbrusele. Eks siingi ole ühtteist vaadata, kiriku seina müüritud hauaplaadid, vanad kiviristid jne. Väidetavalt näeb siin ukse kohal torniseinal vanimat eestikeelset kirjet. Ei hakka sellest pikemalt siin kirjutama, kellel huvi saab selle kohta lugeda siit, seal on kirjas kõik poolt ja vastuargumendid, eks tõde ole kuskil keskel. Samuti on ägedad raidkujud uksevõlvil, need kujutavad nägusid, selliseid kujusid kohtab nii mõneski kirikus siinkandis. See nägu muidugi hakkas veidi kummitama. Hiljem meenus, et praktiliselt samasuguse lõustaga on leitud päris palju vikukiivreid. Netistki leiab neid õige mitmeid. Huvitav mis hüpoteesi annaks siit aretada? Arvatakse, et kirik rajati 1260 ülestõusu mahasurumise käigus hävitatud Kaarma maalinna (Carmel) lähedusse 1262 aastal piiskopiks tõusnud Hermanni eestvedamisel. Algselt oli kirik ühelööviline. Umbes 1300 pikihoone võlvid varisesid ja neid ei taastatud pikka aega. Alles 15 sajandil ehitati Tallinna meistrite juhtimisel uus võlvlagi, sellega muudeti ka pikihoone kahelööviliseks 8 tahuliste piilaritega ruumiks. Ilmselt siis ehitati ka kirikule torn ning see ülalmainitud tahvel viitab lõplikule kiriku valmimisajale. See, et paljudel kirikutel algselt tornid puudusid pole midagi erilist.

    Perenaine saabus ja lubas lahkesti kirikut uudistama. Siingi on krohvi alt välja puhastatud vanu maalinguid, mida kõike kunagi seintele ja lakke ei maalitud. Mõned põnevad vapid on ka, ütleme nii, et neid saab piiluda üsna lähedalt kuna seintele tagasi panna neid pole soovituslik niiskuse tõttu. Kaheksanurksetel tugipostidel näeb huvitavaid raidreljeefe, aadlivapp jne. Altariruumi kaunistab Eestis haruldane kolmikaken, mis oli üks tsistertslaste arhitektuuri lemmikmotiive. Kiriku värvirikkust tunnistavad 13 – 15 sajandi seinamaalingute säilinud fragmendid. 16 sajandil toimunud reformatsiooniga kaasnenud puritaanlus tunnistas muu toreduse kõrval ülearuseks ka seinamaalingud ning need kaeti lubjakihtidega. 1970ndate keskpaiku toimunud restaureerimistööde käigus toodi maalingud jälle päevavalgele. Kiriku kantsel meenutab vägagi Lüübeki toomkiriku kantslit aga ega ei imesta, meister ju sealt pärit. Dekoratiivset ümarakent kaunistab meisterlikult komponeeritud pentagramm, huvitav kas midagi on veel peidus selle “akna” ümbruse krohvi all. Uks keset seina on otse käärkambri peal olevasse palverändurite tuppa. Väidetavalt kasutati seda ust selleks, et suur hulk palverändureid ei puutuks kokku kohalikega haiguste levimise vältimiseks. Aga samas ei jääks ilma jumalateenistusest siis, selle ukse kaudu oli neil võimalik kambrist jumalateenistust jälgida.

    Käärkambris oli isegi nö. kraanikauss olemas. Kuna kirikut külastavate palverändurite arv oli päris suur siis ehitati käärkambrile teine korrus. Siitsamast käärkambrist sai väikse ukse kaudu müürisisesele trepile. Käik ise ikka päris kitsas, ma iseenesest üsna õhuke aga mulgi andis sealt läbi turnida. Omaaegsed palverändurid pidid ikka väga õhukesed olema 😉 Aga võibolla tehti meelega sellised käigud kitsaks, et kui jamaks läheb siis sõdur sealt varustusega üles ei mahu, veelvähem saab võidelda. See teine korrus täitis võõrastemaja funktsiooni ja siin on tänaseni säilinud ainulaadne kamin. Oleks põnev teada kuidas puusületäiega trepist üles mahtus…. Siit kitsast käigust edasi minnes saab kiriku võlvidele. Pole paha, siin ei peagi pimeduses kompama. Täiesti anduritega valgustus on olemas, edasi liikudes läheb eespool põlema ja taga kustub. Kellatornis kaks pisikest kella ja üllaülla polegi veel elektriga. Ühte kella saab lüüa alt nööri abil aga teise löömiseks peab Lible kohal olema. Kellad ise päris korralikult vatti saanud ja servadest on tükid väljas. Huvitav mis otstarve on nendel ümaratel aukudel torni seinas… Ühesõnaga põnev kirik kus tasub kindlasti käia ja suur tänu perenaisele kes viitsis hooajaväliselt tulla üksikule turistile uksi avama. Unustasin muidugi küsida kas need 1999 aastal Tallinnas varastatud unikaalsed skulptuurid saadi tagasi või ei.

    Kirikust paarisaja meetri kaugusel üle tee on Kaarma maalinna koht. Tänapäeval siin muidugi midagi peale valli vaadata ei ole. Kaarma maalinn olla olnud üks Saaremaa võimsamatest kantsidest, mis rajati ilmselt muistse vabadusvõitluse eelõhtul. Viimati kasutati linnust saarlaste ülestõusu ajal 1261 aastal kui saarlased olid sunnitud vaenlase ühendatud vägede eest siia varjule taanduma. Liivimaa riimkroonika sõnade järgi olevat vaenlase poolt põlema pandud külade suits katnud kogu Saaremaad. Saarlaste viimase tugipunkti (Hag Carmele) pärast käis äge võitlus. Viimaks suutis vaenlane linnuse tormijooksuga vallutada ning sai kätte hulgaliselt siia varjule toodud saaki. Kroonika järgi kulus orduvendadel kaks ööd linnuses varjul olnud träna laialitassimiseks. Kuskil siin läheduses pidavat olema ka väidetav Kaarma lahingukoht.

    Kuna Pöide kiriku aeg sai kokku lepitud vabakavaline siis otsustasin paarile kohale veel pilgu peale visata. Esimesena peatusin Valjala kiriku juures, see kirik peaks olema vanim Eesti aladel ehitatud kivikirik. Ehitusega alustati ilmselt 1227 aastal, kohe peale saarlaste alistumist ja nagu muudki kirikud sajandite jooksul täiendatud juurdeehitustega. Siin kirikus peaks olema 13 sajandist pärit ristimiskivi mida peetakse üheks Baltimaade unikaalsemaks raidkiviteoseks. See kirik on olnud kohandatud ka kindluskirikuks ja alles 17 sajandil ehitati kirikule torn ja seegi käärkambri peale. Siia kirikusse tuleb suvel uuesti asja teha.

    Kiire põige Angla tuulikute juurde ja edasi juba Karja kirik. See on ka üks täitsa omamoodi kirik. Karja kirik olles ise Saarema kõige pisem kirik on kogu Eesti keskaja ehituskunsti üheks tipuks oma kõrggootilike vormidega. Siin on säilinud ehitamise ajal maalitud paganlikud maagilised laemärgid. Samuti pidavat kirik olema üks raidskulptuuri rikkamaid maakirikuid kogu Põhja Euroopas. Seekord sisse ei saanud ja see polnud plaanis ka. Siia tuleb samuti tulla suvel ja rahulikult uurida. Varasemalt olen siin muidugi korra käinud ja neid pilte saab vaadata siit. Üks põhjalikum arutlus ja hüpotees sellest kirikust on loetav siin. See on ka üks selline põnev kirik mida tasuks igal inimesel külastada.