-
Paldiski
Sai üle hulga aja Paldiskis luusitud. Alustasime külastust mereäärsetest varemetest. Siit päris hea vaade merele, huvitaval kombel oli siin merevaadet nautimas ka terve parv põldpüüsid. Polegi siin varem neid kohanud. Lõpuks on valmis saanud ka kauaoodatud keskväljaku uus kujundus, iseenesest pole paha. Aga nagu meil juba kombeks saanud, siis ühelgi ilusal asjal ei tohi puududa oma “tilk tõrva meepotis” Läbi kaevuklaasi nüüd küll midagi ei näe kondensaadi tõttu.
Käisime vaatasime üle lisaks keskväljakule ka kohaliku joa. Ega see siin päris ei ole, nii nagu Valastegi, vaid lihtsalt kuivenduskraav. Samas vahet pole peaasi, et vett oleks. Külmaga on see juga üsnagi äge oma jääskulptuuridega. Huvitav, et keset novembrit on pajuurvad, need peaks ju ikkagi kevadel olema. Muidugi lisaks pajuurbadele lisas halli sügisilma värvi ilus kärts puuseen.
Üle pika aja õnnestus sisse kiigata ka Pakri tuletorni. Viimati sai siin üleval käidud aastat 15 tagasi. Vahepeal siin väike uuenduskuur tehtud, mõnes kohas näeb seintel isegi vana värvi. Ülevalt avaneb ümbrusele muidugi päris äge vaade, võimalusel soovitan kindlasti siia üles turnida juba ainult selle vaate pärast. Kui tuletornis käidud viskasime kiire pilgu vanale tuletornile kah, ega seda ilmselt enam kauaks ei ole, loodus võtab oma. Veel mõned varingud ja läinud ta igavikku ongi.
-
Taaskord Virumaal
Seekord hulkusime nii vanades juba käidud kohtades ning avastasime ka uusi kohti. Mõned asjad on juba ammu olnud projektis aga aeg pole sobinud. Lõpuks sai ära vaadatud mis imeline asi see täkusammas on. Arvatakse, et see sammas on pühendatud Napoleoni üle saavutatud võidule. Ka tolleaegne mõisa omanik, kindral Kaulbars, olla selles sõjakäigus osalenud. Legend räägib valgest hobusest, kes Põhjasõja ajal haavatud kindrali sõjaväljalt ära viis. Hobune olevat siia maetud. Monumenti nimetatud “Valge hobuse sambaks” ja küngas, kus monument asub Valge hobuse künkaks. Monumendist on liikvel veel üks versioon. See olevat hoopis 1877 Vene-Türgi sõja Pleveni (Plevna) lahingus langenud mõisahärra F.K. von Kaulbarsi (1836-1877) mälestusmärk. Siit küsimus, kas ikka on seotud Napoleoni üle saavutatud võiduga, sest mõisahärra Kaulbars ei olnud siis veel sündinudki. Omalajal olevat siin olnud veel 8 kahuritoru, millest 6 varastati kohaliku asuniku poolt ära ja müüdi metalli kokkuostu. Tänapäeval olla säilinud 3 kahuritoru aga neid pidavat hoitama kuskil varju all. Kui sammas uuritud kimasime edasi Peipsi järve suunas. Tudulinnas uurisime, et äkki saab tuulikusse sisse aga kahjuks ei leidnud kuskilt vajalikku kontakti. Järgmine sissepõige tuli Järuska puusilla juurde. Päris äge ja korralikult taastatud puitsild, tasub kindlasti külastust. Siin on ka väike näitus Eesti kunagistest puitsildadest.
Rannapungerjas käisime vaatasime üle tuletorni. Kurja, kahju, et sinna sisse ei saa. Ujuvsaun kimas ka Peipsile aga sama kiiresti kui sinna läks tuli ka tagasi. Lainetus oli küll järvel suht minimaalne aga sellest piisab kiiluta aluse korralikuks kõigutamiseks. Kimasime edasi Toilasse, vaatasime üle kohaliku Saksa sõjaväesurnuaia ja tahtsime sadama juurest Oru parki minna aga võta näpust sild remondis… Läksime siis ringiga. Park täiesti omal kohal ja purskkaevud toimetasid aga allikas oli täiesti kuiv, polegi varem siia sattunud sel ajal kui seal tilkagi vett ei ole. Kobisime Toila Spasse kotile. Ootasin midagi paremat aga natuke maha käinud see kohake. Iseenesest teenindus oli siin väga super aga s… ventikasse viskas koridorides olev ilgelt rõve suitsuhais. Huvi pärast vaatasin mis kanalid telekast tulevad… Kõik vene propakanalid täiesti saadaval, vot sulle siis tsensuuri. Hommikul vaatasime üle ka Pühajõe kiriku, üks veidi omamoodi kirik. Tornis on nii kukk kui rist 😉 Kirikuaias on veel näha ühe kiviristi jäänuseid.
Ja ega siis saa kohe kodupoole kimada kui veel terve päev ees 😉 Puusalt tuli idee minna Narva – Jõesuusse ja sealt laevaga Narva sõita. Kimasime kohale aga mida ei olnud oli laev ning ei mingit infot kuskil selle kohta, et laev ei välju. Helistasin infoliinile sealt vastati, et laev peaks sadamas olema ja kohe väljuma aga no ei näinud mina laeva kusagil. Lõpuks helistati tagasi ja öeldi, et laev olla katki läinud. Nii, et seekord jäi lõbusõit mööda piirijõge ära. Kimasime siis sihitult Narva poole, tanki juures ei viitsinud peatuda. See seisis seal viimaseid päevi üllataval kombel polnud seal kogunemas ei mingeid rahvamasse. Miski paarkümmend inimest ehk oli kokku. Lõpuks Narvas aga ühtki tarka ideed ei tulnud mida külastada. Panime jälle puusalt, et läheks Vasknarva. Gepsu järgi oleks pidanud saama elektrijaamade juurest otse läbi Sirgala sinna. Aga tegelikkuses ekslesime kuskil karup… ja ei saanud kusagilt läbi. Sealt kust oleks pidanud saama ühe variandina oli väravad ees ja lukus, teises kohas polnud enam teedki ja seal käis usin õlitehase ehitus hoopis. Aga samas nägime elektrijaama kanalil päris huvitavat ja massiivset silda. Tundub, et see on vana kitsarööpmelise raudtee sild muidu poleks nii korralikku konstruktsiooni vaja. Kuskil võsa vahel sattusime ka mingi II MS mälestusmärgi peale, ei tea kas see ka maha võetakse või ei. Igatahes see kahurikoht oli juba ilusti sile ja rauajunn viidud sinna kus tema koht. Kahju muidugi, et ikka veel leidub pimedusega löödud idioote kes sõda ja okupatsiooni kummardavad. Milles see ekskavaator süüdi oli, et pidi põlema panema? Loodan, et jõustruktuuridel on auasi süütaja üles leida. Lõppkokkuvõttes ei saanudki kuskilt läbi ja ringiga ka ei viitsinud Vasknarva sõita.
Võtsime suuna kodule väikse kõrvalpõikega Sinimäe muuseumi juurde. Möödaminnes jäädvustasime kohaliku piimapuki ka ära. Ja täitsa oli olemas siin see elektrijaama juurest ära toodud kahur kõrvuti teise samalaadsega. Kui juba siin siis tuleb uues vaatetornis ka käia. Eelmine kord kui siin luusisime siis veel üles ei saanud. Üks kohalik kass valvas teed aga oli nii kõvasti tukkuma jäänud, et ei teinud meist väljagi 😀 Igatahes väga head vaated avanevad ülevalt, tasub kindlasti käia kui sealkandis luusite. Muidugi miski pooletoobine vant on suutnud juba tornis sodimas käia.
-
Vormsi
Mõnda aega tagasi sai kolatud Osmussaarel, nüüd järg Vormsi käes 😉 Laevapileteid autole sebides tundus, et see päris kuum saareke. Päris paljud väljumised pikalt välja müüdud. Aga igatahes sinna me saime. Plaaniks oli kalmistul asjatamine ja siis vabakava. Kõigepealt mõtlesime kiirelt luusida Rumpo matkarajal, sinna kimades viskasime kiire pilgu tee ääres olevale Vormsi ajaaiale. Päris äge näitus kohalikust eluolust vanasti ja täitsa tasuta. Kui näitus uuritud kimasime edasi matkarajale. See päris lahe vaikselt tiksumiseks. Kahju ainult, et need vaatetornid nii madalad on, võiks vabalt olla paar meetrit kõrgemad. Huvitav, et siin olid kadakad hullult marju täis, pole ammu nii suurt kadakamarjade hulka näinud. Ah jaa siin on ka saun kus saab teha enneolematut romantikat 😉 Sauna saab ujudes, kummipaadiga või SUP laudadega ja mahub sinna 8 inimest. Hind tuleb muidugi peremehega kokku leppida.
Matkarajal näeb toimetamas hulgaliselt veiseid. Uudistasime natuke üksteist ja toimetasime omi tegemisi edasi segamatult.
Kui matkarajal tiir peal uurisme vähe kohaliku õigeusukiriku varemeid. Siinsamas on isegi tankla olemas 😉 Muidugi Vormsi õigeusu kogudus oli Eestis ainulaadne kuna toimetas ainukesena rootsikeelse kogudusena. Asutamisel tundus koguduse tulevik lootustandev, aga mitmete asjaolude tõttu kaotas 20 sajandil elujõu ja saarerahvas läks suurel arvul tagasi luteri kirikusse. Kahju muidugi, et sinna kirikusse sisse ei saa. Huvitav on see, et uksed on täpselt samas stiilis nagu Virtsu vanal õigeusu kirikul mida sai ka hiljuti külastatud.
Kui juba seal saare servas siis ikka vaja majakas ka üle vaadata. Huvitav, et õige mitmes kohas nägime tee ääres naljakaid pukke, huvitav milleks neid seal kasutatakse… Majakas siin malmist ja väikse raha eest saab isegi üles turnida. All on isegi üks tehnohoone säilitatud koos tehnikaga rahvale vaatamiseks. Samalaadne tehnohoone on ka Naissaarel aga seal on koos raadiojaamaga. Kahjuks seda tehnohoonet Naissaarel avalikkusele ei näidata, ehk kunagi tehakse lahti… Mul muidugi on õnnestunud seal mõned korrad käia.
Kui majakas uuritud võtsime suuna kalmistule. Teel sinna põikasime läbi käsitöötoast ja uurisime mida pakutakse. Siin päris palju igasugu vidinaid, isegi päris kõva valik vikunuge oli saada 😉 Ja oligi aeg kirik ja kalmistu üle vaadata. Kohalik 13 sajandil ehitatud Püha Olavi kirik on ilmselt üks suurimaid vaatamisväärsusi saarel kui muidugi mitte arvestada suurt ratasristide välja kalmistul. Algne kirik oli ilmselt puust, kivist kooriruum ehitati juurde alles 14 sajandil. Kirikule ehitati ka kellatorn, mille jäänuseid on siiani sissekäigu juures näha. Kirik rüüstati täielikult Liivi sõja ajal. Rööviti kirikuhõbe ning kirikukellad viidi Saaremaale. Rüüstajateks olid nii vene sõjaväelased, saarlased ja rootslased. 1632 püstitati vana puuhoone asemele uus kivihoone. Kiriku iseärasuseks on tänapäeval torni puudumine, kirikukell ripub ukse kohal kõrge katuseharja all. Tahtsime kirikusse sisse ka saada aga kahjuks sel päeval polnud kedagi saarel kes oleks ukse lahti teinud. Käisime ajasime asjad jonksu kalmistul ja kadusime aega parajaks tegema saare teise serva.
Luusides jäi Suuremõisa mõisa varemete juures silma mingi huvitav keldrike. Tuli ikka uudishimust nina sisse pista. Sees väike istumiskoht aga mis värk sellega on ei süvenenud.
Muidugi bussijaamu on siin igal nurgal ja algul ei saanud pihta mis värk nende päikesepaneelidega bussijaama katustel on… Lõpuks ei andnud hing rahu ja käisin uurimas mida värki on 😀 😀 Tuli välja, et bussijaamades väike LED valgus toimib päikesepaneelide toitel. Rälby pukktuulik oli ka äge, siin on ka väike käsitöömüük iseteenindusena 😉 võtad meelepärase vidina ja raha paned kivi alla 😉 😉
Ühe puu küljes keset küla oli päris pirakas pesakast, hubitav mis elukale see mõeldud oli… Ja isegi toimiv valgusfoor oli 😀 😀 Eks selle otstarve siin saarel nagu ka Pranglil on puht dekoratiivne 😉 Vaatasime kiirelt veel paari nõukaaegset piirivalve vaatlusposti ja kimasime sadamasse. Koduteel veel väike kohustuslik peatus Ungru lossi juures 😉
-
Osmussaar
Juba mitu aastat üritanud sinna saarele luusima minna aga ei ole kuidagi õnnestunud. Kas aega ei ole või kõik kohad matkale välja müüdud. Seekord õnnestus kuidagi imekombel kõik asjad kokku klapitada, nüüd oli ainult vaja kokkulepitud ajal Dirhami sadamas olla. Sadamas grupijuht juba ootas, kui kõik koos transportis Arabella meid Osmussaart avastama 😉
Et siis natuke saare ajaloost paar sõna 😉 Osmussaare rootsikeelse nime Odensholm järgi võib arvata, et saar oli peatuspaigaks juba vikuajal. Nime seostatakse ka Põhjala jumala Odiniga kelle kohta liigub siin palju legende. Ürikutes mainitakse vaid möödaminnes seda mereteede suhtes keskset aga mõisavaldustest kaugele jäävat saart, mis tõenäoliselt oli asustatud vabade inimestega. Saare viimase asukad teavad oma esivanemaid vaid kümme põlve tagasi ning arvavad, et nende esiisad asusid tühjale saarele 17 sajandi esimesel poolel. Eks siin ole ka katk laastamistööd teinud seetõttu on nii esma- kui taasasustajate päritolu kohta on üsna vähe teada. Teadaolevalt oli elanike arv kõige suurem 1934 aastal, rahvaloenduse järgi elas saarel 131 inimest, kõik peale majakavahi perekonna olid rahvuselt rootslased. Rahvaarvu reguleerimiseks kehtis Osmussaarel kirjutama seadus, et kolm venda võisid kohale jääda, ülejäänud pidid minema mujalt õnne otsima. Pered olid üldjuhul suurpered, kuhu kuulus keskmiselt 12 inimest, tuli ette ka paarikümneliikmelisi peresid. Osmussaare küla Bien oli tüüpiline sumbküla, mis oli asustuse kasvades üha tihenenud. Küla juurde kuulusid kaks tuulikut. Isegi kabel oli olemas saarel. Esimene tuletorn ehitati siin 1765 aastal aga see kadus lainetesse 19 sajandi keskel. Praegusele asukohale ehitatud torn oli rusudes nii Esimese kui ka Teise maailmasõja lõpuks. 1920 aastal taastati kivist tuletorn mis asendati 1952 aastal praeguse raudbetoonist ehitisega.
Tunnike tiksumist mööda peegelsiledat merd ja kohal olimegi. Kohalik matkarada teeb saarele tiiru peale ja päevakesega käib selle läbi nagu giid mainis. Sadamast hakkasime vaikselt tiksuma. Giid oli väga asjalik ja tempo ka täitsa ok mu haige jala jaoks. Ma isegi jõudsin iga nurga taha vaadata 😉 Ikka vaja luusida rannas ja vaadata mida meri kaldale toob. Midagi erilist ei olnud, ainult paar apelsini ja surnud hüljes. Kuna siin saarel väidetavalt kiskjaid ei ole kes laibad nahka paneks siis on see siin saarel puhtalt putukate pärusmaa. Kurja oleks varem teadnud oleks kärbsetõukude jaoks karbi kaasa võtnud, need kalameeste seas nõutud kaup 😉
Peale väikest jalutuskäiku olimegi juba kabeli kuures. Esimene puitkabel rajati Osmussaare sadamasse juba 16 sajandil. Kuna siin saarekesel maapind kerkib usinasti siis tänapäeval paikneb kabel ca 1,5 kiltsa kaugusel sadamast. 1766 pühitseti sisse samasse kohta ehitatud lubjakivist kabel. See seisis seal kuni 1941 aastani, mil see Aadu ja Jossifi meeste naginas puruks lasti. Sellest säilis vaid fassaad ja torn. Kabeli varemete konserveerimistöödega alustati 2006 aastal, mille käigus taastati osaliselt kabeli müürid ja kellatorn. Töödega lõpetati 2009 aastal, mil paigaldati kabelile uus kell ja katusele tuulelipp. Muidugi on siin ka pisike kalmistu aga tänapäeval siia enam ei maeta. Siinsamas on ka täiesti korralik kemps, ei peagi põõsa taha minema 😉 Siit edasi liikusime kohalikke militaarobjekte uurima. Neid siin ikka natuke on aga sellest kirjutan hiljem lähemalt.
Enne majakani jõudmist oli ikka vaja üle vaadata kohalik pankrannik. See jälle selline omapärane kus peaks tegelikult pikemalt luusima. Siinkandis on põhja läinud või lastud ikka hulgaliselt laevukesi. Suht kalda ääres vedeleb miski aurukatla laadne asjandus ja mingi ülekandevärk. Huvitav, et siin on sellised asjad veel täitsa alles. Aegna ja Naissaar tehti omalajal ikka täitsa paljaks metalliärikate poolt.
Majaka juures paar punkrit ja muud mudru. Majakavahi majas saab vajadusel ka ööbida ning väike iseteeninduse lett on siin ka olemas, igatahes vett ja jäätist saab 😉 😉 Kohvi saab ka teha.
Väikse tasu eest saab majakasse üles turnida ja vaateid nautida.
Kui jalad sirutatud, kaasasolevad võikud söödud, muuseum uuritud hakkasime vaikselt tagasi liikuma sadama poole. Põikasime korraks veel uurima II MS langenute mälestusmärki ja ühishauda. Huvitaval kombel oli see isegi suht korras ja hooldatud, üldjuhul need nõukaobeliskid on räämas ja hooldamata. Siinsamas on ka kaugusmõõtja torn. Lõpuks olime sadamas tagasi, laev juba ootas. Aga paar millimallikat ikka üritasin pildile saada niikaua kui rahvas laeva kobis 😉
Mandril tagasi tegime väikse söögi sadamakohvikus. Täiesti ok söök oli maitselt, natuke küll Raekohaplatsi hinnad aga pole hullu 😉 Koduteel põikasime sisse veel Nõva sadamasse, tahtsin teada mis on saanud nendest omalajal suure hurraaga ehitatud vikulaevadest. Üks vedeles sadamas kurvalt aga kus teine pole aimugi. Paar kohalikku vennikest püüdsid siinsamas kala, küsisin neilt aga isegi nemad ei teadnud.
-
Virumaad avastamas
Polnudki ammu Virumaal luusimas käinud, võtsime projekti ja tegime kiire plaani. Kuna kindlat plaani paika ei saanud siis võtsime asja vabalt. Kolame seal mis teele jääb ja huvitav tundub. Panime hommikul varakult tuld ja esimese peatuse tegime Hundikangrutel. Oi kurja kus seal oli rästikuid, nii mõnigi jäi meie teele.Püüdsime nende toimetusi mitte segada ja hiilisime vaikselt edasi kalmete vahel. See kivikalmete kompleks on Kahala järve kaldal ja peetakse üheks Eesti suuremaks kalmekompleksiks. Kindlat kalmete hulka seal ei tea ilmselt keegi aga arvatakse, et neid võib olla kuni 250. Iseenesest on see kompleks vaatamist väärt ja siinsamas lähedal on ju veel üks juga ja linnus kah 😉 Siit edasi kimasimegi linnamäele.
Muuksi linnamägi on ka päris tsill koht, praegu muidugi meri kõvasti taandunud ja mets kasvanud. Ilmselt omalajal oli meri siin mäe jalamil ja vaade merele väga hea, seega ilmselt oli linnuse põhiülesanne rannavalve ja majakaks olemine. Siin on ka Põhjatähe monument mis on rajatud Eesti-Soome relvavendluse meenutuseks lahingutes. Kevad on siin linnamäel juba kohal ja sarapuu õitseb täiega.
Muuksilt edasi plaanisime algul minna Hara sadamasse aga seal juba palju käidud otsustasime loobuda. Kimasime hoopis Pärispeale, seal vana kalakasvatus ja piirivalvekordon ka. Turnisime natuke kordoni varemetes ja uurisime eemalt seda kalakasvatust. Seal suur aed ümber aga kõik pillapalla ja nagu Eestile kombeks maha parseldatud. Omalajal oli see Kirovi kolhoosi pärusmaa ja siin kasvatati merevees kõikvõimalikku kala. Mis sellest hetkeseisuga saanud on ei tea, mingi aeg üritati müüa aga kas uus omanik on tegija või mitte näitab aeg
Pärispealt edasi otsustasime minna mööda ranniku äärt ja uurida mis värk on. Teel Vergi poole oli ühes kohas tee ääres hiilgama suur koprapesa. Möödaminnes tegime paar pilti ja tuld edasi. Vergis turnisime natuke piirivalve tornis, kahjuks on need Eestimaa pinnalt tänapäeval kõik kadunud. Iseenesest on see külake olemas olnud juba 1539. aastal, sadamakohana on teateid aastast 1582. 19. sajandi lõpul ja 20. sajandi algul asus seal Eesti põhjaranniku suurim kaluriküla, mis oli tuntud parima angerjapüügi kohana. 20 sajandi 20. aastatel hoiti Vergi sadamas väikesi laevu talikorteris ning samas oli ka laevaehitustööstus. 1924. aastal rajati Vergi sadama juurde suurele rannarahnule püramiidjas automaatvalgustiga sõrestikukujuline raudplekiga kaetud tulepaak. Analoogsed paagid asetati ka mitmele Eesti saarele, nagu näiteks Pranglile ja Muhule. Läbiroostetanud tulepaak asendati 1936. aastal 10 meetrit kõrge raudbetoonist tuletorniga. II maailmasõja ajal tuletorn ei töötanud, kuid 1945. aastal hakkas jälle plinkima, praeguse tule nähtavus on 9 miili. Siinsamas kõrval näeb veel nõukaaegseid piirivalve punkreid ja varjendeid. Muidugi materjali järgi vaadates võib olla seal ka uuemaid varjendeid aga kes krt seda teab.
Lõpuks jõudsime Vihula mõisa oma tiiruga. Siin turnisime vähe kohalikus tuuleveskis ja vaatasime ringi mõisa pargis ja laudas. See mõis siin on päris vana, esmakordselt mainiti 1501 aga ilmselt oli ta selleks ajaks ammu olemas muidu poleks ju olnud mida mainida 😉
Kui juba siin kuldses mõisakolmnurgas luusimas on ju vaja Vainupea kabelile ka pilk peale visata. See on kummalise ajalooga kohake ja siin liigub erinevaid legende. Väidetavalt pole kabeli asutamisaeg teada. Räägitakse ka sellest, algselt peeti siin jumalateenistust lageda taeva all. Lähemalt saab selle kabeli kohta lugeda siit. Vaatasime ringi siinsamas asuval surnuaial, see on Eesti kõige mereäärsem kalmistu Siin on säilinud hauatähiseid erinevatest aegadest. Leidub külaseppade tehtud riste, metallpärgi 19 sajandist jne.
Peipsi poole kihutades põikasime läbi ka Tudulinna kirikute juurest. Siin on äge, et 2 kirikut on kõrvuti lihtsalt miski rahva kiiksu pärast 😀 😀 Uus kirik valmis 1939. aastal ja ehitati vana kiriku kõrvale, sest osa Tudulinna koguduse liikmeid ei tahtnud kuulata Voldemar Kuljuse jutlusi, mida nad pidasid liiga ilmalikeks 😉 Piilusime ka Tudulinna hüdroelektrijaama, see valmis 1947. aastal, projekti autor on insener Endel Laansalu. Elektrijaama tehniline projekti autoriks on insenerid L. Tepaks ja A. Kõiv, elektrilise osa ja alajaama projekteeris V. Kark, mõlemad projektid valmisid 1949. aastal. Jaama ehitustöödega alustati 1947. aastal. Jõujaama hoone tugimüür ja paisu alusplaat valmisid 1949. aastal. Sama aasta lõpus jõudsid kohale generaator, elektrijama turbiinid saabusid 1950. aastal. Koos jaamaga valmis ka elumaja jaama hooldajatele. Elektrijaam töötas 10 aastat ja seiskus 1960. aastal. 1998. aastal jaam erastati ja renoveeriti. Elektrijaam taaskäivitati 1999 aastal. Kui asi uuritud kimasime edasi Peipsi poole.