fbpx
  • Viimne puhkepaik

    Lätis kalmistul asjatamas

    Nonii, tavaliselt käiakse Lätis õlle või ehitusmaterjali järgi aga ma käisin kalmistul. Eesti omad juba pea pooled läbi käidud, nüüd hea võrrelda 😉 Jõudsin nappi enne ära käia kui viiruse tõttu uus piirang pandi. Ega üldjoontes väga meie omadest ei erinegi, kuigi jah vara veel võrrelda. Esimene kalmistu Lätis kuhu oli asja. Aluksne kalmistu asub üsnagi põnevas kohas, poolsaarel Templimäe kõrval. See kalmistu olla üks suurimaid ja vanemaid Lätis. Kalmistu vanust võib lugema hakata Põhjasõjast alates. Siin pidavat olema ka mitu hauasammast mis dateeritakse 13 sajandisse. Ja muidugi avaneb kalmistult vaade Aluksne järvele. Läti kalmistutel tähistatakse samuti kalmistupüha nagu meilgi. Aluksnes on see Augusti esimesel pühapäeval väidetavalt on siis küllasõitnuid samapalju kui linnas elanikke. Aega pidavat siinkandis mõõdetama „enne- ja pärast kalmistupäeva.” Peale kalmistu on siin mäe otsas hulk igasugu muid asju alates vaatetornist ja lõpetades laskumisrajaga. Kirjade järgi olla siin mäe otsas olnud omalajal linnus kah. Kalmistu iseenesest suht tagasihoidlik. Näeb mõningaid aedu, nii vanaaegseid kui moodsaid. Vanad raudristid sarnased meie omadele.

    Kalmistul eraldi aia sees oli ilus pisike Aluksne karnisoni surnuaed mis on sissepühitsetud 11. novembril 1932. Alūksne Garnisoni kalmistule on maetud Läti Vabariigi armee sõjaväelased ja 1941. aastal Ziemeri lahingus langenud.

    Natuke erisusi siiski on. Väga palju hakkas silma punaseid toikaid hauaplatsidel. Ei saanud pihta mis värk on aga ilmselt sama teema nagu meil…. hooldamata hauad. Kuigi samas ei näinud, et need oleks hooldamata, vähemalt räämas küll ei olnud nagu meil. Aga võibolla kalmistu haldaja hoolitseb selle eest. Eks teinekord uurin täpsemalt kellegi kohaliku käest.

    Teine huvitav erisus oli, et platsidel on sellised neljakandilised või ristküliku kujulised betoonist või graniidist raamid kus sees lilled jne. Muidugi väga palju hakkas silma nendes kastikestes kunstmuru. Meil seda veel eriti ei kohta, kuigi mõnele kalmistule on juba tekkinud. Nüüd välismaal kah käidud. Kui piirangutega ladnamaks läheb siis katsun Petseri surnuaial ka ära käia ja tellitud asjadega ühelepoole saada.

  • Tripid

    Salzburg

    Nagu varasemalt jutuks oli, et kriban Salzburgist kah. Welsi raudteejaamast sebisime edasi-tagasi piletid ja tuld. Rongiga jõudsime Welsist paari tunniga Salzburgi. Raudteejaama turistiinfopunktist sebisime kohaliku kaardi. Sealt soovitati võtta ka Salzburg Card. Sellega pidi ühistransport, enamus muuseume ja köisraudtee nö sellesama kaardiga olema. Kaart maksis miski 18 eurtsi, nüüd on see vähe kallim. Loomulikult võtsime selle kaardi. Tegelikult oli see jummala õige lüke. Piletid ja asjad olid seal ikka üsna kallid ja juba mõne sõidu ja muuseumikülastusega oli hind tasa.

    Tegime väikse tiiru mööda vanalinna. Päris lahe linnake selline naljakalt kodune. Silma jäi päris pirakas kindlus mäe otsas, otsustasime ära käia. Sinna andis küll marssida aga kohale me jõudsime 😀

    Kindlusesse sai kas mingi trammi laadse asjaga alllinnast või siis ülevalt mööda nõlva jala või autoga. Meie lähenesime jala kuna olime nagunii juba üles nõlvale jõudnud oma luusimisega. Kindluses oli päris vägev muuseum ja vaated linnale olid ka muljetavaldavad. Seda kindlust soovitan igaljuhul külastada, Salzburg cardi kasutades saad sisse ilma tasuta.

    Kindluses on kõikvõimalikke näituseid. Isegi Aadu ajast on seal kõvasti teemat.

    Kindlus uuritud sõitsime selle trammi laadse asjaga alllinna. Mozarti teema vaatab vastu igast nurgast. Kolasime vähe linnas. Mõtlesime mägedes kah käia kui juba siin. 😀 Selle kaardiga oli pakkumises 3 versiooni. Valisime kõige lühema kuna aeg hakkas jalaga p.. taguma. Hüppasime bussi ja tuld mägedesse…

    Sinna oli bussiga päris pikk sõit. Lõpuks kui kohal saime kohe köisraudtee peale. Sõit üles oli vägev. Ja millised vaated…. neid peab ise nägema. Vaatasin, et mägedes oli jube palju soliidses eas paarikesi piknikukorvidega kaljunukkidel istumas ja vaadet nautimas. Kolasime ringi natuke mööda matkarada, see on seal täiesti arvestatav. Mul muidugi tuli omastarust hiilgav idee, et kui juba siin siis peab jääkoobast ka vaatama. Otse oli see jube lähedal.. Ainult miski paarsada meetrit köiega laskumist ja kohal olekski. Aga kahjuks või õnneks sinna otse ei saa. Tuleb käia hull ring mööda matkarada, üks ots ca 3km. Metsas pole see 6 kilsa miskit aga mägedes….

    Panin siis minema. Kuna minek oli aga peale, pidime ju linna rongile tagasi jõudma tegin päris head tempot. Minna oli hea, ainult laskumised ja laskumised. Lõpuks jõudsin kohale, oligi päris vägev jääkoobas. Vaatasin korra sisse ka aga kaugemale ei olnud aega ega võimalust minna, kuna üks suur grupp oli just minemas. Egas midagi ots ringi ja tagasi. Vahepeal nägin kuidas kaljukitsed turnisid mööda püstloodis kaljuseina. Väiksed talled samamoodi kalpsasid seal ühelt nukilt teisele. Müstika, kuidas nad seda teevad…. Aga tagasi minek oli päris hull koormus, nüüd ju ainult tõusud. Õhk ka vähe hõredam kui maal. See võttis ikka läbi täiega. Tuli õige mitu korda istuda ja puhata. Huvitav oli see nagu maha istud mujal kui pingil on kohe mingi mööduja ligi pakub vett ja tunneb muret kas kõik korras. Ja olgem ausad vesi kulus ära küll.

    Lõpuks jõudsin üles tagasi täpselt õigeks ajaks. Kohe saabus ka kaabliauto ja saime alla tagasi. See on koht kus tahan kindlasti veel käia aga mitte tormates.

  • Tripid

    Laitsest Ungruni.

    Nagu ikka nii ka seekord tuli kiiks teha väike trip suva kohtadesse. Kõige esimesena juhtus ette jääma Laitse mõis 😀 Laitse mõis ei ole eriti vana. Alles 17. sajandil eraldus see iseseisva valdusena Ruila mõisast. 18. sajandil kuulus see koos naabrusesse jääva Munalaskmega Ulrichitele, kellelt see 19. saj. läks naisliini pidi Mochrenschildidele. 1860. aastail omanda mõisa kolmeteistkümneks aastaks Tallinna leskede ning vaestekassa. Suuremaid ehitusalaseid muudatusi tõi Laitses kaasa selle omandamine W. v. Uexkülli poolt 1883. a. Mõis on päris sarnane Vasalemma mõisaga. Kui tiir tehtud ja onn kah üle vaadatud mõtlesime minna luusima Laitse raadiojaama aga kuna aed oli ees siis ei hakanud sisse ronima. Kimasime siit otse Vasalemma mõisa juurde.

    Vasalemmas tegime väikse tiiru ümber lossi ja uurisime kolmest musketärist tuttavaid kohti 😉 Iseseisvaks mõisaks kujunes Vasalemma 1825. aastal kui Padise mõisa omanikud von Rammid selle eraldasid Padise mõisast. 1886. aastal läks mõis Baggehufwudtide perekonna valdusesse. Nende oma oli ka Saku mõis koos õllevabrikuga ja Nõva mõis. Neogooti stiilis mõisahoone ehituseks kasutati kohalikku paekivi, nn. vasalemma marmorit. Baggehufwudtide valduses oli mõis kuni 1916. aastani. Seejärel asus mõisas aianduskool ning Tallinna Õpetajate Seltsi puhkekodu. 1922. aastal rentis selts osa ruume Kloostri vallale kooli avamiseks. Sellest peale töötab mõisas kool. Kui siin ka piisavalt luusitud läksime uurima Eesti Atlantist 😉

    Eesti oma atlantise juures turnisime vähe tuhamäel ja nautisime vaateid ümbrusele. Kõik tuhamäe nõlvad olid täis astelpaju. Huvitav, et kellelgi pole vaja olnud neid vitamiinipomme Ma ikka nokkisin neid sealt nats, päris head hapud marjad 😉

    Edasi käisime ära Harju-Risti kiriku juures. Sisse saada sinna seekord ei õnnestunud aga sellegipoolest tasus seal käimine end ära. See kirik on kummaline oma torni poolest. Väidetavalt 17 sajandil varises torni sein ja seda ei taastatud endises kujus vaid jäetigi “poolikuna”. 2010 – 2011 aastal leiti Risti kiriku puitpõranda vahetamisel 15. sajandist pärinev püstistest paekividest laotud põrand, mis on Eesti kirikutes ainulaadne, samuti suur kogus münte. Leitud on ka jälgi kiriku kõrvalaltaritest. Samuti avastati käärkambri ja kooriruumi lagede restaureerimisel hulgaliselt maalinguid. Siin kirikuaias on vabadussõja ausammas mis on üks väheseid säilinud sõjaeelsetest ausammastest.

    Edasi kimasime otsejoones Ungru lossi juurde 😀 😀 Varemeis Ungru loss on Eesti üks mõjuvamaid neobarokseid hooneid, kuigi ta ei saanud kunagi valmis. Lossi iseloomustab keerukas põhiplaan ja arvukad baroksed voluutviilud. Ungru loss oli Saksamaal asuva Merseburgi lossi peaaegu täpne koopia. Peale II Maailmasõda jäi loss nõukogude sõjaväe valdusse, 1968.a otsustas lennuvälja ülem kasutud lossivaremed vedada lennuvälja stardiraja täiteks. Ligi kolmandik lammutati, ülejäänu on õnneks siiani säilinud. Väidetavalt olla siin käinud isegi Peeter I.

  • Tsill

    Türgi trip. Maa ja taeva vahel… Parasailing

    Nii Kuna seda lõbu sai mitu päeva oodatud siis tuli see nüüd ka kuidagi ära teha. Krt lombakana vist üsna keeruline aga pole hullu. Päevane õhulend ei saa ometi nüüd segada tsilli 😀 😀 Komberdasin koos poistega kuidagi randa ja küsisime kas saab. Öeldi, et saab ja kohe, seekord noorem isegi julges kaasa tulla aga vanem pani pidurit. Huvitav, et muidu kõva tellingumees ja turnib igal pool aga siin kardab krt 😀 😀 Egas midagi kobisime kaatrile ja tuld. Päris äge teema on, traksid pannakse jalga mille peal istud puri on kaartil vintsiga kinni. Nendesamade traksidega pannakse viuh purje külge kinni ja siis lastakse vintsiga kaatrist lendu. Asi käib suht kuiva jalaga nii start kui maandumine. Meie variant oli üksteise taga paaris olla aga teistel on siin ka variant kus saab kõrvuti olla. 15 mintsa lendu kahekesi maksis 80$ tegelikult päris kirves lõbu.

    Päris äge kogemus oli ja vaade ka päris vägev. Kuigi siin peaks saama üles 300 meetri peale siis seda väga ei usu. See lipuga mägi on 318 meetrit seega peaks suht samal tasapinnal olema aga visuaalselt küll ei ole nii kõrgel kui ülevalt horisonti vaadata.

    Tegin ülevalt paar pilti kah, vaade väga ok. Kahju, et siin lahel toimus ja nii lühikest aega, oleks tahtnud sealt pildil paistvast mäenukist mööda lennata. Lõpuks kui aeg täis tõmmati meid vintsiga kaatrile tagasi. Peale meid läks miski leedu tips lendama siis juhtus väike närvikõdi ka. Kaater suri välja kui puri üsna madalal oli 😀 😀 asssaaa kui ruttu vennike kaatri uuesti käima sai 😀 😀 Kusjuures päris äge lend ja soovitan igaljuhul teravate elamuste saamiseks seda proovida huvilistel. Mulle meeldis ja ükskord tahaks seda mäest hüppamist ka proovida aga seekord ikka langevarjuga 😀 😀

  • Matkad looduses,  Tripid,  Tsill

    Türgi trip. Lennuharjutused…

    Et siis lubatud lennuharjutuste seiklus kah. Kui kalda ääres sai GPS punkt paika pandud kobisin üles amfiteatri servale. Seal vaatasin, et punktini on maad 180 meetrit miinus ca 10-15 meetrit kalda ja kaljunuki vahe. Mõtlesin nu ca 10 mintsaga olen kohal aga ma polnud veel võsasse astunud 😀 😀 Sain vaevu 10 meetrit minna kui oh häda, varemed, müürijupid, väädid ja läbitungimatu võsa, siin pole ilma macheeteta midagi teha… Korralik matkasaabas ja torkekindlad kindad peavad ka olema. Kivid ja pinnas on äärmiselt libedad sinna kogunenud okaste tõttu. Hullem kui liumägi ja kinni pole kuskilt hoida kui just 5cm pikkuseid okkaid ei karda. F… aga mul oli ikka vaja ronida 😀 Tahtsin ju näha mis platood me eelmine kord Ziiluga sealt alt nägime. Krt ma ikka ei ole normaalne 😀 😀 Miski 50 meetri läbimiseks läks aega 15 mintsa, mõtlesin kohale jõuan tunni pärast 😀 😀 sellise tempoga kui üldse. Järsku kuulsin kedagi sahistamas maas, ennäe kilpkonnaonu/tädi tiksus vaikselt kuhugi, äkki ka platoole 😉 aga tal aega küll. See mäeke ikka üsna kõrge ja paksult müüre täis, põnev oleks kui see ka kunagi lagedaks tehtaks inimestele vaatamiseks. Üritasin miskit ühelt poolt maapinnaga tasa olevat müürijuppi edasi minna vaikselt, müüri teisel pool oli järsak nii 4-5 meetrit krt jube libe oli vaevu sai astuda. Lükkasin ennem veel jalaga okkad ära, et vähem libe oleks…. Krt ühes kohas tuli vähe pikem samm teha ja kohe oli miski väät jala taga kah. F….. ja oleks siis libastunud siia maa poole aga kus sa sellega ikka teisele poole, jumal tänatud, et seal neid okkalisi põõsaid polnud.. Lajatasin ikka pea ees allapoole, kusjuures mõistus hakkas imeruttu tööle 😀 😀 Sekundite murdosa vältel jõudsin suruda fotoka vastu ennast ja õhus ringi keerata. Ilmselt siis aitasid trenni ja töö instinktid kaasa. Maandusin ilusti jalgadele ja edasi tuli üle õla veeremist õige mitu kukerpalli mööda nõlva veel allapoole ennem kui pidama sain. Kargasin püsti ja ei saanud s… aru mis nüüd toimus. Vaatasin asjad üle… fotokas, telefon, GPS ja isegi päikseprillid olid terved, müstika…. Mõtlesin, et selle nalja peale küll edasi enam ei lähe. Hakkasin üles tagasi turnima ja tunnen, et nägu märg, mõtlesin higi ja tõmban käega üle… Krt polnud higi vaid täitsa veri, jäin vaatama mis toimub, krt särk ja püksid kõik verised mööda nägu jookseb veri alla. Vot nüüd inspekteerisin ennast põhjalikumalt, lisaks peale katki veel põlv, käsi, külg. Siis lõi mõistuse klaariks paugust, et nii nüüd ruttu välja siit. Vaatasin ringi kus – mis ja selgus, et lihtsam on alla minna kohe siinsamas oli alumine teerada. Ja kurja küll Ziilu siin rääkis, et sääski pole…. on ja kuidas veel on. Täitsa pekkis, ilmusid eikuskilt vere lõhna peale ja sitaks palju. Muidugi ennem veel üritasin ennast vähe harida kaasasolnud veega, et rahvast mitte ära ehmatada kes rajal jalutasid 😀 Lõpuks sain alla ja padavai bussi juurde seal sai veel natuke giidi ja bussijuhi abiga verd maha pesta. Alles nüüd hakkasid vaikselt kõik kohad valutama. Giid tahtis arsti kutsuda aga ma ütlesin kannatan Kemerini ära. kobisime ruttu bussi ja tuld linna poole. Nu ega siis saanud ju ekskursiooni poolikuks jätta käisin sellise sandina veel mošees ja alles siis viuh hotelli. Mind viidi ruttu ära kõige esimesena. Siit loo moraal koht tundus põnev aga ilma erivarustuseta ja üksi sinna minna kohe kindlasti ei tasu. Kui ma poleks suutnud ringi keerata siis ma ilmselt oleks sinna jäänudki senikaua kui ükskord võibolla oleks leitud muumia.

    Hotellis helsitasin reisikorraldaja Lisettile ja ütlesin, et nüüd on s… lugu ja kohe arsti vaja. Lisett helistas tagasi mõne hetke pärast ja ütles võta kaasa pass ja kindlustus ning mine kohe väravasse, auto tuleb järgi ja haiglas räägitakse vene keelt. Koperdasin siis kuidagi väravasse kõik kohad valusad ja pea uimane ja kohe oligi auto järgi. Miski vend kargab autost välja ja küsib ” Вы заказали такси до Дубровки” Mõtlesin mida hekki 😀 😀 hea mölalõug. Hüppasin autosse ja vana kimas polikliiniku poole ise seletab “у вас нет открытого перелома, но есть закрытый перелом” vana oli Briljantkäe fänn. Rebisime nats kildu ja irvitasime selle paar mintsa mis sõit aega võttis. Haiglas tehti passist koopia ja kindlustuse saatsin neile meili muud ei tahetud midagi. Pandi kohe voodisse tehti väike haavade pesu, paar röntgenit, õnneks midagi õmmelda ei olnud vaja, luud-kondid ka terved õnneks. Nüüd läks plaasterdamiseks ja sidumiseks, miljon plaastrit läks näo, käte ja jalgade peale. Rõhksidemed põlvele, küünarnukile vöökohale, õlale. Siis uuriti veel pingsalt silmi, et ega peapõrutust pole aga tundus, et polnud arsti sõnul. Ütles, et kodus tuleks nädalake jälgida peapööritust kui läheb hullemaks siis kohe EMOsse. Käskis hotellis pikali olla ja mitte ringi tuiata. Seejärel transporditi hotelli tagasi… Vot siin on elus näide, et reisides tasub alati teha kindlustus, kunagi ei tea mis juhtuda võib. See paarkümmend eurtsi võib säästa tuhandeid. Noh aga sain ma sis jee hotellis vedeleda, seigelda ju vaja. Juba mitu päeva tahtsime poistega parasailingule minna aga ei saanud kuna tuuline oli. Täna just ilus ilm ja vaja ära teha 😀 😀

  • Matkad looduses,  Tripid,  Tsill

    Türgi trip. Linnaekskursioon Ginza Traveliga

    Kemeris on Ginza ainuke kes teeb kohalikku linnaekskursiooni lisaks Antalya linnakale. Ekskursiooni käigus viiakse Göynüki kanjoni, Phaselise varemeid vaatama, Kemeri suurimasse mošeesse ja lõuna on hinnas. Asi venekeelne nagu siin suht tava on. Muidu maksab 25$ aga saab kaubelda suht edukalt. Sain asja 20$ hind sisaldab ka kanjoni ja Phaselise pileteid. Kohapealsed tilulilud on kõik lisaraha eest. Seekordne start oli hotelli eest 9.30 hommikul. Poisid seekord kaasa ei tulnud vaid tegid papsile tripi välja 😉 Muidugi oli bussis ilge tümakas, isegi omi mõtteid ei kuulnud, ütlesin giidile, et vaiksemaks pandaka ja ennäe imet pandigi 😉 Göynükist korjati peale veel paar inimest ja viuh kanjonisse. Seal anti aega ringi tiksuda omal käel 3 tundi, lisatasu eest pakuti teha väike rafting või kose juurde ujumine. Mõtlesin mis siin ikka, korra olen siin kanjonis juba käinud nüüd võiks selle paljukiidetud joa ka ära vaadata. Muidu maksis see 13$ aga sebisin 10$ peale kose juures käimise. Need kes tahavad kose juurde minna või raftingule viiakse alt kohviku juurest üles autoga, teised peavad jala käima 😉 Panime autoga üles ja seal kohapealses putkas said riided ära vahetada. Anti kätte kalipso, päästevest ja kiiver ning anna tuld. Keegi ei saada ega juhenda midagi… öeldakse, et kosk on nurga taga umbes sada meetrit, et esimesed 50 meetrit tuleb ujuda edasi saab mööda põhja käia. Meie grupist olin mina ainus kes kose juurde tahtis minna ja 3 inimest olid kes tahtsid raftingut teha. Mina ja jälle vette… ise ei oska ujudagi aga mis teha tahtsin selle paljukiidetud kose oma silmaga ära näha 😀 😀 kui juba siin.

    Egas midagi, varustus selga ja minek. Päästevest hoidis veepeal küll 😀 Kuidagimoodi sulistasin sellest sügavast kohast üle, krt siin oli vesi päris külm, ilmselt allikad põhjas. Seal kus madalamaks läks oli vesi märgatavamalt soojem. Jõudsin sinna kuivemasse kohta kus tuli redelist üle kivi ronida kui mulle jõudsid järgi raftingu omad. Need randusid siinsamas, käisid kohe kõrval olevas koopas paar sammu, ega seal rohkem ei saagi. Seejärel paati tagasi ja minek. Mnjh 10$ eest sõita paadiga 50 meetrit mnna korraks maale ja tagasi sõita on ikka ilmselt väga palju. Isegi koske ei näe 😀 😀 Ronisin redelist üles ja sealsamas paarikümne meetri pärast miski kose laadne ollus oligi. Egas midagi vaadatud, ots ringi ja tagasi. Kokkuvõtvalt oli see paras porno muud ei midagi. Reklaam ja pildid on muidugi ägedad aga reaalsus hoopis teine. See on nüüd küll koht kuhu 13$ eest minna ei tasu.

    Kuna aega oli veel tunnike siis autoga alla tagasi minna ei viitsinud, ütlesin giidile, et jalutan alla. Teel seltsisin ühe Valgevene perega, sai teel vähemalt elustolust rääkida 😉 Teel alla viskasin pilgu peale ka kohtadele kus varasemalt juba Ziiluga luusitud. Ja Ziilu on siin veel käinud. All teede lahknemise juures oli tehtud uus viitade alus kividest ja lauajuppidest, päris äge mõte nii teha. Värava juures pesid pardid ennast väikses minitiigis nagu alati 😉 Lõpuks oli aeg edasi sõita.

    Linnas pidime minema kohe mošeesse aga kohapeal lükati see edasi, sest sattusime täpselt palvuse ajaks. Kimasime edasi lõunatama restorani.

    Lõuna oli meil Kuzdere külas mägede vahel asuvas Canyon Park restoranis. Krt päris vägev ja hubane kohake oli. Kõikvõimalikud privaatsed katusealused tsilliks, kohapeal sai ka kala püüda kes tahtis. Siin restoranis ka nagu mujalgi jooksevad laudade vahel ringi kanad, pardid, kassid jne jne 😀 😀 Meil oli menüüs kas kana või kala. Kanast mul täiega kopp ees, valisin kala. Niikaua kui söök toodi luusisin vähe mööda territooriumi ja tegin mõned pildid.

    Toit oli siis selline… Salat, koorekaste tilliga, terav kaste, väike forell mis maitsestatud ainult väga kergelt soolaga, maitse oli muidu ok aga sörts vähem oleks võinud küpsetada siis oleks olnud mahlasem. Natsa oli üle küpsenud ja seetõttu kuivavõitu. Meil kiputakse toppima kalale igasugu maitseaineid tappes sellega ära kala maitse. Kui kõhud täis liikusime edasi Phaselise poole.

    Teel nägime neid vanu kanaleid millega juhitakse vett põldudele ja kusjuures täitsa toimisid ja vesi voolas. Ja jälle olime selle mind kummitava kahetipulise mäe juures 😀 😀

    Phaselises anti meile 2,5 tundi aega. Luusisin vähe nendes kohtades kus eelmine kord käimata jäi. Siiasamma nurga taha sõidavad Kemerist piraadilaevad kah tsillima 😉 Phaselisest lähemalt kirjutama ei hakka kuna varasemates blogides oleme mina ja Ziilu sellest juba ühtteist kirjutanud.

    Vaatasin üle ka need kohad kus sai juba varem käidud ja kus tekkis Ziiluga mõte uurida mis seal üleval kaljunukil on. Eelmine kord mul GPS kaasas polnud, aga seekord võtsin spetsiaalselt kaasa. Siit sain GPS jaoks punkti kätte ja nüüd tahtsin ülevalt mäe otsast jõuda sinna suunda välja. Vaatasin, et amfiteatri ja kaljunuki vahe on 180 meetrit. Mõtlesin see ju suht olematu vahe, käime kohe ära 😀 aga sellest seiklusest ja õhulennust kirjutan ükspäev eraldi.

    Siit edasi kobisin kriimulise, muhkliku ja verisena bussi juurde, muidugi giid ja bussijuht pidid ehmatusest püksi tegema kui mind nägid, seal sai ennast enamvähem puhtaks pestud, isegi miskid desosalfakad otsis bussijuht välja ja kohe kimasime ka Kemeri poole tagasi. Bussijuht andis korralikult hagu, et ruttu jõuda mind arstile viia. Aga Kemeris oli veel meil mošee külastus, ei tahtnud sellest ilma jääda 😀 😀 ütlesin, et pole hullu küll ma saan. Krt teel tagasi hakkasid kõik kohad hullult valutama. Mõtlesin hambad risti, et nuh kannatan selle 5 mintsa mošees ka veel ära kui siiani pole ära surnud 😀 😀 Kuigi kohapeal tekkis mõte kas ma ikka lähen oma veriste riietega sinna vaatama…. aga õnneks rahvast ei olnud mõtlesin käin viuh ära, õnneks oli vähe käia, buss peatus otse trepis. Aga selgus, et sissepääs on hoopis taga. Lonkasin kuidagimoodi kaevuni seal sai veen natuke pestud ja pidigi pesema. Kõik kes lähevad mošeesse peavad ennast seal pesema ennem. Külm vesi vähe jahutas, ruttu tossud jalast viuh sisse paar pilti ja tagasi. Giid oli normaalne vana ütles teistele ka, et sees juttu rääkima ei hakka vaid bussis räägib, mind on vaja ruttu ära viia, et arstile saaks. Krt enesetunne läks aina sitemaks. Mošee oli päris äge seest ja isegi mõnda palvetajat oli näha. Mõtlesin, et huvitav miks seal on triibuline vaip… Giidi sõnul on see sellepärast, et seal seistakse triipude peal, vahekäigud peavad vabad olema. Lõpuks olin hotellis ja helistasin reisikorraldajale… Edasine läheb juba sinna õhulennu juttu 😉 Kokkuvõtvalt tasub käia küll sellel tripil, selle raha eest on asja sitaks. Kanjonis ja Phaselises tripid omalkäel omas tempos, giid seljas ei ela.