• Tsill

    Valgusfestival Kadriorus

    Sai ükspäev siis kah see valgusfestivali värk üle vaadatud. Paar korda on olnud plaan sinna minna aga vanusega juba nii mugavaks läinud, et sita ilmaga ei viitsi välja minna 😀 Seekord oli ilm täitsa ok ja kohe kimasime luurele kah 😀 Autoga ei hakanud alla Kadriorgu trügima nagunii pooled tänavad kinni ja hull rahvamass. Üleval KUMU parklas on alati ruumi ja sinna ka parkisin. Lonkisime trepist alla parki, siin oldi juba hullult vaeva nähtud ka kõik kohad põlevaid küünlaid ja tõrvikuid täis. Päris efektne värk oli juba valges mis veel pimedast rääkida.

    Isegi väike lava oli püsti ja Jõgioja pani päris pika kontserdi seal maha 😉 Nagu alati… oskab ta kokku sättida tule ja trummid 😀 😀 aga trumme oskab ta teha kõigest, kasvõi vanast õlivaadist 😉 Kadrioru lossi taga oli teine lava ka aja see ei tõmmanud sugugi.

    Kui Jõgioja lõpetas kontserdi tegime väikse tiiru veel mööda küünlasäras parki. Praegu pimedas olid vaated palju efektsemad kui ennem valges, tasus täitsa käimist see värk.

  • Tripid,  Tsill

    Vormsi

    Mõnda aega tagasi sai kolatud Osmussaarel, nüüd järg Vormsi käes 😉 Laevapileteid autole sebides tundus, et see päris kuum saareke. Päris paljud väljumised pikalt välja müüdud. Aga igatahes sinna me saime. Plaaniks oli kalmistul asjatamine ja siis vabakava. Kõigepealt mõtlesime kiirelt luusida Rumpo matkarajal, sinna kimades viskasime kiire pilgu tee ääres olevale Vormsi ajaaiale. Päris äge näitus kohalikust eluolust vanasti ja täitsa tasuta. Kui näitus uuritud kimasime edasi matkarajale. See päris lahe vaikselt tiksumiseks. Kahju ainult, et need vaatetornid nii madalad on, võiks vabalt olla paar meetrit kõrgemad. Huvitav, et siin olid kadakad hullult marju täis, pole ammu nii suurt kadakamarjade hulka näinud. Ah jaa siin on ka saun kus saab teha enneolematut romantikat 😉 Sauna saab ujudes, kummipaadiga või SUP laudadega ja mahub sinna 8 inimest. Hind tuleb muidugi peremehega kokku leppida.

    Matkarajal näeb toimetamas hulgaliselt veiseid. Uudistasime natuke üksteist ja toimetasime omi tegemisi edasi segamatult.

    Kui matkarajal tiir peal uurisme vähe kohaliku õigeusukiriku varemeid. Siinsamas on isegi tankla olemas 😉 Muidugi Vormsi õigeusu kogudus oli Eestis ainulaadne kuna toimetas ainukesena rootsikeelse kogudusena. Asutamisel tundus koguduse tulevik lootustandev, aga mitmete asjaolude tõttu kaotas 20 sajandil elujõu ja saarerahvas läks suurel arvul tagasi luteri kirikusse. Kahju muidugi, et sinna kirikusse sisse ei saa. Huvitav on see, et uksed on täpselt samas stiilis nagu Virtsu vanal õigeusu kirikul mida sai ka hiljuti külastatud.

    Kui juba seal saare servas siis ikka vaja majakas ka üle vaadata. Huvitav, et õige mitmes kohas nägime tee ääres naljakaid pukke, huvitav milleks neid seal kasutatakse… Majakas siin malmist ja väikse raha eest saab isegi üles turnida. All on isegi üks tehnohoone säilitatud koos tehnikaga rahvale vaatamiseks. Samalaadne tehnohoone on ka Naissaarel aga seal on koos raadiojaamaga. Kahjuks seda tehnohoonet Naissaarel avalikkusele ei näidata, ehk kunagi tehakse lahti… Mul muidugi on õnnestunud seal mõned korrad käia.

    Kui majakas uuritud võtsime suuna kalmistule. Teel sinna põikasime läbi käsitöötoast ja uurisime mida pakutakse. Siin päris palju igasugu vidinaid, isegi päris kõva valik vikunuge oli saada 😉 Ja oligi aeg kirik ja kalmistu üle vaadata. Kohalik 13 sajandil ehitatud Püha Olavi kirik on ilmselt üks suurimaid vaatamisväärsusi saarel kui muidugi mitte arvestada suurt ratasristide välja kalmistul. Algne kirik oli ilmselt puust, kivist kooriruum ehitati juurde alles 14 sajandil. Kirikule ehitati ka kellatorn, mille jäänuseid on siiani sissekäigu juures näha. Kirik rüüstati täielikult Liivi sõja ajal. Rööviti kirikuhõbe ning kirikukellad viidi Saaremaale. Rüüstajateks olid nii vene sõjaväelased, saarlased ja rootslased. 1632 püstitati vana puuhoone asemele uus kivihoone. Kiriku iseärasuseks on tänapäeval torni puudumine, kirikukell ripub ukse kohal kõrge katuseharja all. Tahtsime kirikusse sisse ka saada aga kahjuks sel päeval polnud kedagi saarel kes oleks ukse lahti teinud. Käisime ajasime asjad jonksu kalmistul ja kadusime aega parajaks tegema saare teise serva.

    Luusides jäi Suuremõisa mõisa varemete juures silma mingi huvitav keldrike. Tuli ikka uudishimust nina sisse pista. Sees väike istumiskoht aga mis värk sellega on ei süvenenud.

    Muidugi bussijaamu on siin igal nurgal ja algul ei saanud pihta mis värk nende päikesepaneelidega bussijaama katustel on… Lõpuks ei andnud hing rahu ja käisin uurimas mida värki on 😀 😀 Tuli välja, et bussijaamades väike LED valgus toimib päikesepaneelide toitel. Rälby pukktuulik oli ka äge, siin on ka väike käsitöömüük iseteenindusena 😉 võtad meelepärase vidina ja raha paned kivi alla 😉 😉

    Ühe puu küljes keset küla oli päris pirakas pesakast, hubitav mis elukale see mõeldud oli… Ja isegi toimiv valgusfoor oli 😀 😀 Eks selle otstarve siin saarel nagu ka Pranglil on puht dekoratiivne 😉 Vaatasime kiirelt veel paari nõukaaegset piirivalve vaatlusposti ja kimasime sadamasse. Koduteel veel väike kohustuslik peatus Ungru lossi juures 😉

  • Tripid,  Tsill

    Kogukonnatrip vol.2

    Hommikul kui pestud kustud kammitud võtsime suuna Kuremäe kloostrile. Ei tea kui paljudel oli patte andeks paluda, et kohe hommikul suund sinna võeti 😉 Kuremäe klooster on rajatud 1891 ja Eestis ainuke tegutsev vene-õigeusu nunnaklooster. Iidsetel aegadel asus siin eestlaste hiiepaik ja mäe all ohvriallikas. Allikas on tänapäeval tuntud „püha allikana“ oma tervendava vee poolest. Kloostrisse pääseb ja territooriumil jalutada saab tasuta. Aga omalkäel igalepoole ei saa. Aga kui sebida nunnadelt tasuline ekskursioon siis näeb neid kohti ka kuhu muidu ei lubata.

    Tegelikult polegi seal kaua käinud. Vaatasime ringi mis uut…. Platsilt olid kadunud hiigelsuured ümarad puuriidad ja sealsamas kõrval oli uus kirik püsti pandud. Nii, et uut kuipalju 😉 Kemps on ka siin tagasihoidlikult tähistatud “00”

    Peale kloostri tudeerimist tutvusime kohaliku kaubandusega. Siin polnud muutunud midagi. Aga vana püha tamm on otsad andnud ja järgi on ainult kuivanud tüvi. Kui vanasti pandi edevaid hauaplaate ikka inimestele siis nüüd on see mood jõudnud ka lemmikloomade maailma. Poe ees päris ilus kivi kohalikele “poevalvuritele”

    Kuremäelt kimasime Alatskivi lossi, seal ekskursioon ja lõuna. Tundub, et nüüd on lossis remont läbi ja teisele korrusele sviidid tehtud. Kunagi siis kui remont oli sai seal katuse all luusitud ja piilutud sealsetesse tubadesse 😉 Vot ei tea kas midagi sealt säilitati ka nendesse remonditud tubadesse, tänapäeval ju kombeks cyprociga kõik steriilseks lüüa. Igatahes päris kobe teine ja natuke näitust ka paaris toas. Keldris isegi kohalik keraamikatuba, siin võiks muidugi selliseid töötoa värke rohkem olla ruumi on.

    Kui kõhud täis ja ekskursioon läbi tuli sibulateele ka uurima minna. Kolkjas väike sibulapeatus ka aga nagu ikka kui turiste tuuakse muutub sibula ja küüslaaugu hind lettidel mitmekordseks 😉 Ega seekord asi väga sellest erinenud, mitu letti tuli läbi käia ennem kui hinna enamvähem normaalseks sai 😉 Lõpuks kui kõigil sibul varutud jõudsime kohaliku vanausuliste muuseumi juurde. Siinsamas muidugi ka väike vaatetorn järve kaldal. Mingit erilist vaadet sealt muidugi ei olnud aga abiks ikka.

    Muuseum iseenesest päris huvitav ja giidi jutt väga hea, sai midagi uut jälle teada. Tasub sellest muuseumist möödaminnes läbi astuda küll. Kes tahtis sai kohalikku nänni ka kaasa osta 😉 Keedusuhkur kadus laualt võluväel 😀 😀 Muidugi üks huvitav nähtus oli kui giidilt küsisin kas sealkandis lisaks vanausulistele ka poluvernikuid oli tekkis mingi kummaline ärritus ja vastust ei saanudki 😀 😀 Mainiti möödaminnes, et need on kaks eri asja…. seda tean ma isegi 😉 Aga kas siis oli sealkandis ka poluvernikuid või mitte???

  • Tripid,  Tsill

    Festival “Zolotoi vek”

    Sõps on mind juba sada korda moosinud kaasa erinevatele festivalidele ja üritustele osalejana aga ma ikka panen pidurit siin usinasti. Eks juba vanust ka ei viitsi väga enam trallida 😀 Aga nuh kuna päris suur ja äge festival Peterhofis siis ikka sõrme andsin ja käsi läks viuh 😀 Eks see Peterhof ole ju ka nii, et inimesed üldjuhul teavad ainult purskaevude värki aga tegelikult on siin miljon parki ja lossi veel peale selle. Festival toimus Aleksandri aias mis on tegelikult purskaevude pargiga kõrvuti aga täiest eraldi teema koos oma muuseumide ja asjadega. Zolotoi vek on iseenesest taaskehastus üritus. Me käisime esimesel päeval panime telgid ja värgid püsti, et järgmine päev oleks kohe hea alustada muude toimetustega 😉 😉

    Kui telgid püsti kolistasime vähe territooriumil ringi. Aleksandri aed on jalutamiseks väga ok asi, siin rahvast peaaegu ei ole. Kõik vahivad ju purskaeve jne 😀 😀 Krt see tallide hoone on vägev…. ei tea mis sinna tuleb, hetkel kõik kinni löödud ja remont käib. Isegi imperaatori peenrad on siin täitsa toimimas ja till-sibul kasvab 😉

    Tegime veel aega parajaks enne Piiterisse tagasi minekut ja kolasime ringi ümber Olga tiigi. Olga tiigi ääres oli terve pinutäis kunstnikke, kõigil molbertid ees ja maalisid Peeter-Pauli kirikut. Seda ärge sassi ajage Piiteris oleva Peeter-Pauli kirikuga 😉 siin on oma ja palju edevam. Olga tiigi saartel on veel Tsaritsini ja Olga paviljonid, neid uudistamas ei viitsinud käia, jätsime teiseks korraks ka midagi 😉 Kui tiir tehtud hüppasime marsale ja kimasime Piiterisse, algul oli küll mõte telki jääda aga ei viitsinud kõik staff oli nagunii veel Piiteris.

    Järgmisel päeval kui pestud-kustud-kammitud kimasime Peterhofi tagasi, siin juba elu kees. Oma osalejakaartidega saime viuh sisse teised pidid pileti ostma. etenduste proovid juba käisid täies hoos ja kaupmehed olid oma letid laiali laotanud. Mida kõike siin saada ei olnud 😀 Isegi voorusevöid nii meestele kui naistele 😀 😀 Leedukad olid lahti löönud nii ehete kui ka proovimise letid. Siin said selga proovida vikuriideid ja pilti teha. ja ega need ei olnud ainukesed proovikad, neid oli ikka väga palju. Osaleda sai ka erinevates töötubades. Meie laagris sai vibu lasta ja täitsa tasuta 😉 Näha sai veel nii öökulle kui jahikulle. Jahikullidel lasti isegi jahti pidada.

    Eriti äge oli leedukate kaasaskantav keraamikaahi, soovijad said omale valmis toorikute hulgast valida sobiva vidina mis siis ahjus valmis põletati. Muidugi ise said ka savist valmistada meelepära asja, kuigi seda kohe põletada ei saanud vaid jäid nö. toorikutena järgmistele. Kusjuures miski ca 3 tunniga põletasid asjad ahjus valmis. Kusjuures lõpptulemus oli päris huvitava mustriga, pole meil eestis sellise mustriga asju näinudki. Ja ega sellisest rändkeraamikavärgist pole ka miskit kuulnud. Leedukatega rääkides pidid nad üle euroopa festivalidel niimoodu käima tegutsemas. Päris lahe idee…

    Lõpuks olid väiksed sõjaväelised manöövrid kah taaskehastajate esitluses. Päris põnev oli, eks ma neid hulgaliselt ikka vaatamas käinud aga hobustega manöövreid pole veel näinud. Ja musketärid olid ka päris ägedad, neid taaskehastasid Peterburi vehklemiskooli õpilased. Ja veel üks hea asi oli selle ürituse juures, et osaleja kaardiga said kõikidesse muuseumitesse siin territooriumil ja purskaevude juurde ka tasuta 😉 😉